KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma, Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 08.10.2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-2004 Hald

) § 361 lg 2 p-d 1 ja 2). Isik on tuvastatud üksnes oma ütluste ning telefonis oleva ID-kaardi foto järgi. Seega puudub veendumus nii isikusamasuses kui ka kodakondsuses. Isiku kinnipidamine on ka lubatav rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (

§ 361lg 2 p 4).

Isiku esitatud varjupaigataotlust ei ole veel jõutud sisuliselt kontrollida. Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusamiskartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seonduv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalemist ja kättesaadavust. Ka kohtule jäi istungil ebaselgeks, milles seisneb isiku kartus tagakiusamise ees, kui tema vend vangistati kaheksa aastat tagasi ning isiku selgituste kohaselt on ta saanud käia ülikoolis. Nende asjaolude põhistamine ilma isiku osaluseta ei ole võimalik. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 68 p 8 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui ta on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Isik on teadlikult korraldanud enda ebaseadusliku sisenemise Euroopa Liitu, makstes selleks vahendajale. Isik ületas piiri teadmata kohas metsas (võimalik, et Poolas), saabus siis autoga Tallinna ning isiku vend korraldas talle Tallinnas ööbimise ja laevapileti, jõudmaks Soome. Piirivalvuri ettekande kohaselt proovis isik sadamas piirivalvureid vältida. Seega on isikul olemas nii vahendid, kontaktid kui ka teadmised, kuidas ületada ebaseaduslikult riigipiiri ning end ametivõimude eest varjata. Samuti on isik kustutanud oma ütluste kohaselt telefonist andmeid ning algseid ütlusi menetluse käigus muutnud. Seetõttu ei kaalu isiku lubadused olla vabaduses kättesaadav üles varasemat käitumist. Isik on seaduslikult Euroopasse saabumisele (Erasmuse programm, viisa, 2

§ 361lg-st 1 (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-193-16, p 13).

PPA ja halduskohus ei ole neid asjaolusid arvestanud. Põgenemisohtu ei saa praegusel juhul järeldada isiku päritoluriigist lahkumise ja Eestisse saabumise asjaoludest. X oli sunnitud ebaseaduslikult piire ületama, kuna tema vend viibib Türgis poliitilistel põhjustel vanglas, ning telefonist andmed kustutama, et vältida probleemide tekkimist tema vennale, kelle naine on lapseootel. X ei ole oma ütlusi muutnud. X ei pidanud otstarbekaks viisat taotleda, kuna tema vennal polnud see õnnestunud. Ka asjaolust, et isik on väitnud soovi jõuda Soome, ei saa automaatselt järeldada põgenemisohtu. Isik on kinnitanud, et soovib Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda ning selle menetluse käigus siin viibida. Kohus pole piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et isiku puhul ei ole võimalik rakendada leebemaid järelevalvemeetmeid. Kohus on andnud hinnangu, et põgenemisohu tõttu pole leebemate järlevalvemeetmete kohaldamine võimalik, piiratud teabe põhjal, ilma et oleks välja selgitanud olulised asjaolud ja arvestanud isiku ütlustega. Isik selgitas halduskohtu istungil, et on seoses Türgist põgenemisega depressioonis. Kuna isikul on hirm kinnipidamisasutuse ees, siis on tõenäoline, et depressioon võib süveneda ning tekitada veel tõsisemaid psüühilisi probleeme. Lisaks kinnitas isik kohtuistungil, et ei kavatse põgeneda ning teeb vastustajaga igati koostööd. PPA ega kohus ei ole viidanud tõenditele, mis näitaks, et isik on ohtlik ja tõenäoliselt põgeneks. Kohus ei ole isiku ütlustega arvestanud. Isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Neil asjaoludel on isiku KPK-sse paigutamine ilmselgelt ebaproportsionaalne meede. 3

§ 361

lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et

§ 29

lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole

§ 361

lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad.

§ 361

lg-ga 2 on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3, mille esimeses lõigus on ammendavalt loetletud erinevad alused, mis õigustavad kinnipidamist, ja igaüks neist alustest vastab konkreetsele vajadusele ning on teistest sõltumatu (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-18/16, p 42).

§ 361

lg 2 p‑de 1–5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. Kõigi nende sätete kohaldamist saab põhjendada ka põgenemisohuga, olenemata sellest, et põgenemisohtu on nimetatud üksnes

§ 361lg 2 p-s 4.

Selles sättes nimetatud põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (

§ 361lg 21).

Põhjendatud kahtlus, et rahvusvahelise kaitse taotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole iseseisvalt KPK-sse paigutamise alus, vaid üksnes asjaolu, mis õigustab

§ 361lg 2 p-de 1–5 ja 7 alusel KPK-sse paigutamist.

Kohasteks põhjendusteks on ka näiteks tõendite hävitamise või tunnistajate mõjutamise oht (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). 9. PPA on taotluses tuginenud

§ 361lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 5 sätestatud alustele.

Nende sätete järgi on isiku kinnipidamine vältimatu vajaduse korral lubatud isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrolliseks (p 1), isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks (p 2), rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4) ning kui on põhjendatud alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5). Halduskohus leidis, et praegusel juhul on isiku kinnipidamine lubatav

§ 361lg 2 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud alustel.

10. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et esineb alus isiku kinnipidamiseks tema isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks (

§ 361lg 2 p-d 1 ja 2).

Isikul puudub reisidokument või muu isikut tõendav dokument ning ta on tuvastatud tema enda ütluste alusel. Isik näitas telefonist fotot Türgi ID-kaardist kehtivusega kuni 19.08.2030, kuid foto dokumendist ei ole samaväärne dokumendi endaga ning üksnes foto põhjal on raskendatud dokumendi ehtsuse kontrollimine. 4

§ 361

lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamisteks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsus asjas nr C-18/16, p 39). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). Halduskohus on põhjendatult märkinud, et praegusel juhul on pagulase staatust puudutavad asjaolud ebaselged. PPA korraldas 01.09.2021 ehk vahetult enne kohtule taotluse esitamist isiku esmase küsitluse, mistõttu on ilmne, et PPA ei jõudnud enne taotluse esitamist koguda päritolumaainfot ja kontrollida isiku väiteid. Asjaolude täpsustamiseks täiendavate intervjuude tegemiseks peab isik olema PPA-le kättesaadav. 12. Seoses sellega, et PPA on taotluses viidanud ka

§ 361lg 2 p-le 5, märgib ringkonnakohus järgmist.

Seda sätet tuleb kooskõlas direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d tõlgendada viisil, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Sellises olukorras on võimalik isik

§ 361

lg 2 p 5 alusel kinni pidada, kui objektiivsete kriteeriumide ja konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata lahkumiskohustuse täitmine edasi või vältida väljasaatmist (vt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 13–16). Taotleja sellistele eesmärkidele võivad viidata näiteks tema riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise asjaolud (sh taotluse esitamise aeg) ja ütlused sihtriigi kohta, mis annavad alust kahtluseks, et isik ei pruugi taotluse tagasilükkamise korral olla enam kättesaadav, samuti tema väidete eluline usutavus (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 10–12). Kuigi isiku käitumine (sh ebaseaduslik riiki sisenemine, piirivalveametnike teadlik vältimine sadamas, rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine alles pärast kinnipidamist) ja esmased ütlused annavad põhjust kahelda isiku vajaduses rahvusvahelise kaitse järele, ei nähtu ringkonnakohtule, et isik oleks kinni peetud lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel. Isiku kinnipidamise protokollis on kinnipidamise alusena märgitud

§ 361lg 1 ja lg 2 p-d 1–6.

Kuivõrd pole tõendatud, et isik oleks VSS alusel kinni peetud enne, kui ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, ning isik ei pruukinud ka teada PPA kavatsusest ta välja saata, pole

§ 361

lg 2 p 5 alus praegusel juhul kohaldatav (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p 15).

1. PPA on oma taotluses viidanud põgenemisohu tuvastamisel VSS § 68 p-le 9, s.o välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud alus on kohaldatav eelkõige juhul, kui isik on rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise järel lahkunud selles sättes nimetatud asukohast või riigist ning tal on seega olnud (rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest tulenev või muu) alus Schengeni alal viibimiseks. X sisenes Schengeni alale ebaseaduslikult ja tal puudus kinnipidamise ajal õiguslik alus alal viibimiseks. Seega ei ole VSS § 68 p 9 praegusel juhul kohaldatav.
2. Halduskohus on oma määruses tuginenud VSS § 68 p-le 8, mille kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist. Riigipiiri seadus (RiPS) eristab välispiiri sisepiirist. Sisepiir on Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriikide ühine maismaapiir, sh jõe5

§ 29

lg 1 p-s 4 sätestatud järelevalvemeetme kohaldamise, kuid üksnes sellest ei saa automaatselt järeldada põgenemisohtu. 16. Kuivõrd teadaolevate andmete põhjal ei saa lugeda tuvastatuks mõne VSS §-s 68 nimetatud asjaolu esinemist ning isik pole ka loata lahkunud mõnest Euroopa Liidu liikmesriigist, sest ta ei saanud enne Eestisse saabumist luba viibida mõnes teises liikmesriigis, ei ole kinnipidamise alusena kohaldatav

§ 361

lg 2 p-s 4 sätestatud alus (vt nt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 14–16 ja seal viidatud kohtupraktika). Küll aga saab kohaldada

§ 361

lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud aluseid, kuivõrd nende sätete kohaldamisel ei ole kohus rangelt seotud VSS §-s 68 loetletud põgenemisohule viitavate asjaoludega, kuid tegemist peab

§ 361

lg 1 järgi olema olukorraga, kus leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks tõhusalt isiku kättesaadavust vajalike toimingute tegemiseks ning edasiliikumise vältimist. Ringkonnakohtu hinnangul esineb X puhul niisugune olukord. 17. X sisenes Schengeni alale ebaseaduslikult, kasutades selleks vahendajate abi. Viisa mittetaotlemist on X põhjendanud sellega, et kuna tema vend ei saanud viisat, ei pidanud ka tema selle taotlemist mõttekaks. X-le olid seega teada seaduslikud võimalused teise riiki jõudmiseks, kuid ta on reisimiseks teadlikult valinud ebaseadusliku viisi. Reisidokumendi puudumine pole isikut takistanud riigipiire ületamast. X saabus Eestisse enda väitel 30.08.2021, kuid ei pöördunud kohe Eesti ametivõimude poole rahvusvahelise kaitse saamiseks.

§ 14

kohaselt tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus esitada PPA-le viivitamatult pärast Eestisse saabumist. Ka järgmisel päeval Soome sõitvale laevale suundudes üritas ta piirivalve ametnikke vältida ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast tema kinnipidamist. Isiku käitumine viitab sellele, et tal ei olnud soovi oma Eestis viibimist seadustada. Halduskohus on põhjendatult järeldanud, et isikul on olemas vahendid, kontaktid ja teadmised ebaseaduslikult riigipiiri ületamiseks. Halduskohus on hinnanud X käitumist ja teda konkreetselt puudutavaid asjaolusid, mitte pelgalt tuginenud VSS §-s 68 sätestatud alusele, mistõttu on halduskohtu seisukoht põgenemisohu kohta põhjendatud, hoolimata sellest, et halduskohtu viidatud VSS § 68 p 8 ei ole kohaldatav. Isik tunnistas intervjuul, et kustutas telefonist andmeid (venna saadetud sms-i Tallinnas asuva hotelli kohta), ning muutis oma ütlusi Tallinnas viibimist puudutavate asjaolude kohta (sh venna saabumine Tallinna isiku abistamiseks). Andmete varjamine ja ebaõigete väidete esitamine kahandavad isiku usaldusväärsust. Kuivõrd X-l elavad Soomes vennad, on põhjust arvata, et tal on jätkuvalt soov minna Soome ning võimaluse korral ta seda ka teeb. Kirjeldatud asjaolud kogumis annavad piisava aluse arvata, et isiku puhul esineb 6

§ 29lg 1) kohaldamiseks.

Leebemad järelevalvemeetmed ei takista isiku Eestist lahkumist.

1. Seoses määruskaebuse väitega, et halduskohus on X kinnipidamise otsustanud piiratud teabe põhjal, märgib ringkonnakohus, et esmakordse KPK-sse paigutamise taotluse puhul ei saa kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded olla sama kõrged kui kinnipidamise tähtaja pikendamise taotluse puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda piiratud aja jooksul ning puudulikule või kontrollimata teabele tuginedes. Sellises olukorras võib piisata ka sellest, et KPK-sse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 14). Praegusel juhul ei ole alust pidada isiku kinnipidamist ilmselgelt ebaproportsionaalseks. X on väitnud, et tal on depressioon ning hirm kinnipidamisasutuste ees, kuid kohtule pole esitatud arsti kinnitust isikul selliste vaimse tervise probleemide esinemise kohta, mis välistaks isiku kinnipidamise KPK-s. Isikule on KPK-s tagatud tervisekontroll ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus (VSS § 269 lg 1). Kohtupraktika järgi võib vajadus välja selgitada isiku tervislik seisund olla rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavaks asjaoluks, mille välja selgitamise vajadus õigustab kinnipidamiskeskusesse paigutamist (Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19415, p 16).
2. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus halduskohtu 02.09.2021 määruse resolutsiooni muutmata, kuid muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt) 7