← Eesti

2-21-3613/28

Obsah (7)§ 534§ 701§ 536§ 524§ 172§ 180§ 190

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-21-3613 Määruse kuupäev Tartu, 17. november 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Kaupo Paal Kohtuasi Sihtasut

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

  1. Tartu Ringkonnakohus jättis
  2. aprilli
  3. a määrusega maakohtu
  4. märtsi
  5. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäid Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle pikendamise eeldused olid täidetud. Arstliku arvamuse kohaselt ei olnud puudutatud isiku tervislik seisund oluliselt muutunud, ohtlikkus püsis, haiguskriitika oli osaline ja puudus arusaam psüühikahäire tõsidusest. Lisaks esines kahtlus võimalikule kognitiivsele tagasilangusele ning puudutatud isiku koostöövalmidus oli lainetava kuluga.

§ 534

lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates vajalik. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund vajab esialgse õiguskaitse pikendamist. Määruskaebuse kohaselt oli puudutatud isik võimeline pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist andma teadvustatud nõusoleku enese ravimiseks. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustunud. Psühhiaater on

  1. märtsi
  2. a arvamuses märkinud, et puudutatud isiku seisund ei ole ravi foonil oluliselt muutunud. Puudutatud isiku haiguskriitika oma seisundi kohta on osaline, puudub arusaam psüühikahäire tõsidusest, koostöövalmidus personaliga muutus ajas oluliselt. Seda seisukohta on kinnitanud ka avaldaja
  3. märtsi
  4. a vastuses määruskaebusele. Arvestades puudutatud isiku seisundi kiiresti teisenevat kulgu, psühhootilistest elamustest juhitud käitumist ja orgaanilist leidu, oli 3

(6)2-21-3613 edaspidi oodatav ka seisundi võimalik süvenemine ning sellest tulenev vajadus jätkata tahtest olenematut ravi. Haiglaravi käigus on puudutatud isiku raviskeemi pidevalt muudetud, konsulteeritud ka neuroloogiga ning raviskeemi korrigeeritud. Muu psühhiaatriline ravi ei olnud haiguskriitika puudumist arvestades arstliku hinnangu kohaselt puudutatud isiku seisundi ravimiseks ning tema ohutuse tagamiseks piisav. Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus, et olukorras, kus puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ei ole võimalik tugineda eeldusele, et isiku vaba tahe on jääda vabatahtlikult ravile. Psühhiaatri hinnangul põhjustavad puudutatud isiku psühhootilised elamused luulumõtetena ettearvamatut ja tagajärgedega mittearvestavat käitumist, mis toob kaasa reaalse ohu haiglaravita jäädes tema enda ja ümbritsevate elule ja tervisele. Ringkonnakohus ei soostunud määruskaebuses esitatud väitega, et isiku ärakuulamine Skype’i vahendusel on rikkumine, mis toob kaasa määruse tühistamise. Ärakuulamise eesmärk on eelkõige vahetu mulje kujundamine isikust, tema tervislikust seisundist ja teda ümbritsevast keskkonnast. Ringkonnakohtule ei nähtu, miks videosilla vahendusel peetud vestlus võiks olla vähem objektiivne või vähem tõhus. Ka videosilla vahendusel suhtlevad isikud vahetult, näevad üksteist, saavad esitada küsimusi ja anda vastuseid. Lisaks sellele, et COVID-19 viiruse pandeemilise leviku ajal on selline ärakuulamine vastutustundlik, võib see viirusega seotud piirangute tõttu osutuda ka ainsaks võimaluseks isikut ära kuulata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles määruskaebus jäi rahuldatama. Maakohtu
  2. märtsi
  3. a määruse palub puudutatud isik tühistada täies ulatuses. Määruskaebuse kohaselt on isikut võimalik tahtest olenematult ravida vaid siis, kui ta ei ole võimeline andma teadvat nõusolekut PsAS § 3 lg 1 tähenduses. Esindaja kuulas puudutatud isiku ära
  4. märtsil
  5. Viimane kinnitas, et on nõus ennast psühhiaatriakliinikus ravima, kuid lootis, et tähtaeg on lühem kui 40 päeva. Praegusel juhul ei ole tuvastatav, et puudutatud isik ei oleks nõus viibima haiglaravil. Sisuliselt ta andis kohtule teadvustatud nõusoleku või vähemalt soovi enese ravimiseks haiglas. Seega ei toimu see tema tahte vastaselt ning esialgse õiguskaitse pikendamine ei olnud vajalik. Maakohus kuulas isiku ära Skype’i teel. See ei ole lubatav ning maakohtu määrus tuleb tühistada. Riigikohus on määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14 leidnud, et eestkosteasjas ei ole üldjuhul võimalik isikut ära kuulata telefonitsi või kirja teel. Isegi kui Skype’i teel ärakuulamine ei tingi määruse ebaseaduslikkust, võib see olla viinud kohtu väärale lõppjäreldusele. Vahetul kohtumisel oleks kohtul olnud võimalik objektiivsemalt ja tõhusamalt tuvastada, kas isik on võimeline vaba tahet avaldama. Ringkonnakohus viitas üksnes arsti arvamusele, kuid kohus peab ka ise ärakuulamise käigus kontrollima, kas isik on valmis andma teadvustatud nõusoleku enda ravimiseks.
  6. Määruskaebusele ei ole vastust esitatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb kooskõlas

§ 701lg-ga 3 tühistada.

Samuti tuleb tühistada maakohtu

  1. märtsi
  2. a määrus. Määruskaebus rahuldatakse. 13.

§ 534

lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi tuleb isik enne isiklikult ja vahetult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse 4

(6)2-21-3613 asutusse paigutamise (vt Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2;
  3. novembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-5865/32, p 15). Praeguses menetluses kuulas maakohus puudutatud isiku ära Skype’i kaudu. Isiku ärakuulamiseks

§ 536mõttes ei saa pidada videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist.

Kuigi videosilla vahendusel isikut ära kuulates näeb kohtunik teda ekraanil, on kohtunikul isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) siiski võimalik saada lisateavet puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada siseveendumus, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte (vt ka Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2;
  3. novembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-5865/32, p 15). Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, vahetult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus.

§ 524

lg 5 ja § 536 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei pea kohus isikut, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulama, kui sellest võivad tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed (

§ 524

lg 5 p 1) või kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama (

§ 524lg 5 p 2).

Kui kohus jätab isiku

§ 524

lg 5 p 1 alusel vahetult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku vahetult ärakuulamisest tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. Isiku vahetult ära kuulamata jätmist

§ 524

lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku vahetust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, vahetult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Ohutu ärakuulamise tagamiseks võib olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel, vaktsineeritus; vt ka Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.3;
  3. aprilli
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.3). Praegu ei esitanud maakohus määruses põhjendusi, miks ta ei kuulanud puudutatud isikut ära vahetult, vaid tegi seda videosilla vahendusel. Kohtud ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et esines õiguslik alus jätta puudutatud isik vahetult ära kuulamata. Asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt ei olnud puudutatud isiku külastamine ja vahetult ärakuulamine kõnealusel ajal lubatud. Nagu eespool mainitud, ei võimalda üksnes abstraktse ohu esinemine maakohtul vahetust ärakuulamisest loobuda (vt ka Riigikohtu
  5. novembri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-5865/32, p 15). Seega rikkusid kohtud oluliselt menetlusõiguse norme.
  7. Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud järeldust, et puuduva haiguskriitika tingimustes ei saa leida, et isiku vaba tahe on jääda vabatahtlikult ravile. Ringkonnakohus on sellele järeldusele jõudmisel tuginenud psühhiaater K. Kochi ja psühhiaatria arst-residendi B. Kivi seisukohale, mis esitati ringkonnakohtule
  8. märtsil 2021 ehk pärast seda, kui esindaja kohtus puudutatud isikuga (
  9. märtsil 2021). Sellises olukorras, mil veel
  10. märtsil 2021 oli olemas vajadus jätkata tahtest olenematut ravi (olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused), ei anna puudutatud isiku varem väljendatud ravilepingu sõlmimise nõusolek, pealegi praegu tuvastatu kohaselt tingimuslikult ja ebamäärase raviperioodi kohta esitatult, alust rakendada PsAS § 3 lg-t 1 psühhiaatrilise abi andmise kohta isiku enda nõusoleku alusel. 5

(6)2-21-3613 15. Puudutatud isiku menetluskulud kõikides kohtuastmetes jäävad

§ 172lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.

  1. Riigikohus vabastas
  2. aprilli
  3. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuselt kautsjoni tasumisest

§ 180lg 1 p 1 alusel.

Vabastamine on

§ 190lg 7 tähenduses lõplik. (allkirjastatu ddigitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.