← Eesti

1-08-7666/131

Obsah (32)§ 310§ 113§ 60§ 63§ 111§ 341§ 340§ 11§ 118§ 258§ 227§ 297§ 296§ 291§ 268§ 154§ 339§ 338§ 202§ 3631§ 203§ 37§ 110§ 121§ 225§ 117§ 171§ 36§ 262§ 276§ 38§ 189

2(49) Välja mõista Ülle Saarelt Eesti Vabariigi kasuks 422,11 eurot (nelisada kakskümmend kaks eurot ja üksteist senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi o

§ 310

lg 1 alusel rahuldati tsiviilhagi ja mõisteti välja Eesti Vabariigi kasuks: Arlet Martinsonilt, G.O-lt, Raavo Raadikult ja L.I-lt so lidaarselt 180692,10 €; Arlet Martinsonilt, Ülle Saarelt, G.O-lt , Raavo Raadikul t ja L.I -lt solidaarselt 171573,19 €. 2. Arlet Martinson on süüdi tunnistatud selles, et tema olles P.V (alates 10.03.2010 OÜ Atromak, 14.06.2010 kuulutatud pankrot) tegevdirektor, kes vastavalt oma ametijuhendile oli kohustatud organiseerima, juhtima ning planeerima firma majandustegevust, korraldama ja juhtima ning analüüsima alluvate töötajate ja raamatupidamise tööd ning olles seega osaühingu tegevuse eest vastutav isik, kellele oli antud õiguspädevus teha juhtimisotsustusi ning võimalus suunata juriidilise isiku tahet, esitas Ülle Saar, G.O , Raavo Raadik, L.I , E. S. poo lt osutatud kaasabi l maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid P.V käibemaksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamisperioodide 2005.a aprill, mai, juuni, juuli, augusti, septembri, oktoobri, novembri, detsembri ning 2006.a jaanuari, veebruari, märtsi, aprilli ja mai kohta, kasutades selleks OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid või arvestades käibedeklaratsioonides käibemaksu ilma nõuetele vastavate arveteta, mille alusel suurendas P.V tahtlikult nimetatud maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja jättis Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 2 600 626 krooni. Tegelikkuses OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt esitatud arvete alusel kaupade ja teenuste soetamine puudus ning seega puudus ka seaduslik alus maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata soetatud kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluvat käibemaksu, millega rikuti KMS § 29 lg 3 p 1 nõudeid. Arvestades käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu ilma nõuetele vastavate arveteta, rikuti KMS § 31 lg 1 ja § 37 lg 7 sätteid. Seega ei ol e kinni peetud MKS §-s 85 l g 4 sätestatud kohustusest esitada deklaratsioonis deklaratsiooni esitajale teadaolevalt õigeid andmeid. 4

(49)P.V poolt maksuhaldurile käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine toimus järgnevalt: - 2005.a aprilli kohta 20.05.2005.a esitatud deklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu alusetult suuremana summas 80 280 krooni, võttes sisendkäibemaksu arvestamise aluseks OÜ Äpendorn nimelt koostatud, kuid P.V raamatupidamises puuduva arve: arve nr kuupäev summa käibemaks kokku 5
(49)6
(49)7
(49)03/0406 09.04.2006 10/0406 22.04.2006 11/0406 23.04.2006 22/0406 28.04.2006 23/0406 28.04.2006 22/0406 29.04.2006 0040406 20.04.2006 0060406 24.04.2006 0050406 27.04.2006 0050406 30.04.2006 - 2006.a mai kohta 22.06.2006.a esitatud deklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu alusetult suuremana summas 159 350 krooni, võttes sisendkäibemaksu arvestamise aluseks ühe OÜ Fenser Halduse nimelt koostatud reaalset majandustehingut mittekajastava arve ning ühe OÜ Äpendorn nimelt koostatud, kuid P.V raamatupidamises puuduva arve: arve nr kuupäev 21/0506 23.05.2006 70506 25.05.2006 summa käibemaks kokku 1.2 SArleamutt i Martinson süüdi tunni statud selles, et tema aitas koos G.O, Raavo Raadik ja L.I-ga kaasa OÜ Estera Baltic juhatuse liikme A. J. poolt OÜ Estera Baltic käibemaksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamisperioodide 2005.a aprilli, mai, juuni, juuli, septembri, oktoobri ning 2006.a jaanuari ja veebruari kohta valeandmete esitamisele, vahendades selleks OÜ Äpendorn nimelt G.O poolt, kuid t ema korraldusel koostatud ni ng Raavo Raadik nimel allkirjastatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid, mille tulemusel OÜ Estera Baltic jättis Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 2 030 179.61 krooni. Samuti andis Arlet Martinson korraldusi nii Raavo Raadikule kui G.O-le OÜ Äpendor n või O Ü Teboil Baltic kontodele laekunud summade välja võtmiseks ning enda juurde toimetamiseks. Kuna tegelikkuses OÜ Äpendorn nimelt esitatud arvete alusel kaupade ja teenuste soetamist ei toimunud, puudus ka seaduslik alus maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata soetatud kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluvat käibemaksu, millega rikuti KMS § 29 lg 3 p 1 nõudeid. Arvestades käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu ilma nõuetele vastavate arveteta, rikuti KMS § 31 lg 1 ja § 37 lg 7 sätteid. Seega ei ole kinni peetud MKS §-s 85 lg 4 sätestatud kohustusest esitada deklaratsioonis deklaratsiooni esitajale teadaolevalt õigeid andmeid. Nimetatud vahendusteenuse eest sai Arlet Martinson kriminaaltulu 676 846 krooni. Nimelt kandis OÜ Estera Balitic vahendatud arvete alusel üle 11 409 688 krooni, millest käibemaks moodustab 1 740 460.80 krooni. Üle kantud summast tagastati ettevõttele summa, millest oli maha arvestatud pool käibemaksusummas ehk 870 230.40 krooni. Nimetatud summa jagati Arlet Martinsoni ja Raavo Raadiku vahel selliselt, et esimesele jäi 7% ning teisele 2%. Seega Arlet Martinson aidates kaasa OÜ Estera Baltic juhatuse liikme A. J. poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele ning esitades P.V tegevdirektorina maksuhaldurile valeandmeid, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ja mille tulemusel jäi maksudena laekumata enam kui 500 000 krooni, pani toi me KarS § 386 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, kuivõrd süüdistatava poolt toimepandud osavõtja teod neelduvad täideviijana 8
(49)toimepandud tegudes. Alates 15.03.2007.a on nimetatud tegu, ehk maksuhaldurile valeandmete esitamine maksukohustuse vähendamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata suurele kahjule vastav summa või enam, kvalifitseeritav KarS § 3891 lg 1 järgi. 3. P.V (alates 10.03.2010 OÜ Atromak, 14.06.2010 kuulutatud pankrot) on süüdi tunnistatud selles, et tema oma tegevdirektori Arlet Martinson tahtliku tegevuse läbi ja Ülle Saar, G.O, Raavo Raadik , L.I ja E. S. kaasabil esitas maksu haldurile tahtlikult valeandmeid käibemaksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamis-perioodide 2005.a aprill, mai, juuni, juuli, august, september, oktoober, november, detsember ning 2006.a jaanuar, veebruar, märts, aprill ja mai kohta, kasutades selleks OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid või arvestades käibedeklaratsioonides käibemaksu ilma nõuetele vastavate arveteta, mille alusel suurendas tahtlikult nimetatud maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja jättis Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 2 600 626 krooni. Tegelikkuses OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt esitatud arvete alusel kaupade ja teenuste soetamine puudus ning seega puudus ka seaduslik alus maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata soetatud kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluvat käibemaksu, millega rikuti KMS § 29 lg 3 p 1 nõudeid. Arvestades käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu ilma nõuetele vastavate arveteta, rikuti KMS § 31 lg 1 ja § 37 lg 7 sätteid. Seega ei ol e kinni peetud MKS §-s 85 l g 4 sätestatud kohustusest esitada deklaratsioonis deklaratsiooni esitajale teadaolevalt õigeid andmeid. P.V poolt maksuhaldurile käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine toimus järgnevalt: - 2005.a aprilli kohta 20.05.2005.a esitatud deklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu alusetult suuremana summas 80 280 krooni, võttes sisendkäibemaksu arvestamise aluseks OÜ Äpendorn nimelt koostatud, kuid P.V raamatupidamises puuduva arve: arve nr kuupäev 10405 27.04.2005 summa käibemaks kokku - 2005.a mai kohta 22.06.2005.a esitatud deklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu alusetult suuremana summas 369 516 krooni, võttes sisendkäibemaksu arvestamise aluseks OÜ Äpendorn nimelt koostatud, kuid P.V raamatupidamises puuduvad arved: arve nr kuupäev 50505 05.05.2005 60505 05.05.2005 30505 25.05.2005 12505 30.05.2005 summa käibemaks kokku - 2005.a juuni kohta 07.07.2005.a esitatud deklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu alusetult suuremana summas 255 716 krooni, võttes sisendkäibemaksu arvestamise aluseks OÜ Äpendorn nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavad arved: arve nr kuupäev 0010605 06.06.2005 0030605 10.06.2005 0080605 0090605 27.06.2005 27.06.2005 0110605 28.06.2005 summa käibemaks kokku 9
(49)- 2005.a juuli kohta 19.08.2005.a esitatud deklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu alusetult suuremana summas 134 462 krooni, võttes sisendkäibemaksu arvestamise aluseks OÜ Äpendorn nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavad arved: arve nr kuupäev summa käibemaks kokku 10
(49)11
(49)12
(49)november, detsember ning 2006.a jaanuar, veebruar, märts, aprill ja mai kohta valeandmete esitamisele, kajastades raamatupidamises näiliste tehingute toimumist ning kandes OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid ostuarvete registrisse, samuti kajastades raamatupidamises OÜ Äpendorn arvetelt arvestatud käibemaksu, mille kohta dokumendid puudusid ehk siis arvestades käibedeklaratsioonides käibemaksu ilma nõuetele vastavate arveteta, mille alusel P.V suurendas tahtlikult nimetatud maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja jättis Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 2 600 626 krooni. Tegelikkuses OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt esitatud arvete alusel kaupade ja teenuste soetamine puudus ning seega puudus ka seaduslik alus maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata soetatud kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluvat käibemaksu, millega rikuti KMS § 29 lg 3 p 1 nõudeid. Arvestades käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu ilma nõuetele vastavate arveteta, rikuti KMS § 31 lg 1 ja § 37 lg 7 sätteid. Seega ei ol e kinni peetud MKS §-s 85 l g 4 sätestatud kohustusest esitada deklaratsioonis deklaratsiooni esitajale teadaolevalt õigeid andmeid. P.V poolt maksuhaldurile käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine toimus järgnevalt: - 2005.a aprilli kohta 20.05.2005.a esitatud deklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu alusetult suuremana summas 80 280 krooni, võttes sisendkäibemaksu arvestamise aluseks OÜ Äpendorn nimelt koostatud, kuid P.V raamatupidamises puuduva arve: arve nr kuupäev 10405 27.04.2005 summa käibemaks kokku - 2005.a mai kohta 22.06.2005.a esitatud deklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu alusetult suuremana summas 369 516 krooni, võttes sisendkäibemaksu arvestamise aluseks OÜ Äpendorn nimelt koostatud, kuid P.V raamatupidamises puuduvad arved: arve nr kuupäev 50505 05.05.2005 60505 05.05.2005 30505 25.05.2005 12505 30.05.2005 summa käibemaks kokku - 2005.a juuni kohta 07.07.2005.a esitatud deklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu alusetult suuremana summas 255 716 krooni, võttes sisendkäibemaksu arvestamise aluseks OÜ Äpendorn nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavad arved: arve nr kuupäev 0010605 06.06.2005 0020605 07.06.2005 0030605 0080605 10.06.2005 27.06.2005 0090605 27.06.2005 0110605 28.06.2005 summa käibemaks kokku 13
(49)- 2005.a juuli kohta 19.08.2005.a esitatud deklaratsioonis näidati sisendkäibemaksu alusetult suuremana summas 134 462 krooni, võttes sisendkäibemaksu arvestamise aluseks OÜ Äpendorn nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavad arved: arve nr kuupäev summa käibemaks kokku 14
(49)15
(49)16
(49)17
(49)18
(49)19
(49)20
(49)Samuti toimus ülekannete tegemine ja summade välja võtmine OÜ Fenser Halduse arvete alusel. Nimetatud ettevõtte juhatuse liikme E. S. värbas Raavo Raadik, olles sealjuures teadlik, et reaalset majandustegevust nimetatud ettevõttes toimuma ei hakka. Omades kontrolli ettevõttes toimuva üle, oli Raavo Raadik teadlik ka alljärgnevate arvete alusel toimunud summade liikumisest: Tegelikkuses OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt esitatud arvete alusel kaupade ja teenuste soetamine puudus ning seega puudus ka seaduslik alus maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata soetatud kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluvat käibemaksu, millega rikuti KMS § 29 lg 3 p 1 nõudeid. Arvestades käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu ilma nõuetele vastavate arveteta, rikuti KMS § 31 lg 1 ja § 37 lg 7 sätteid. Seega ei ol e kinni peetud MKS §-s 85 l g 4 sätestatud kohustusest esitada deklaratsioonis deklaratsiooni esitajale teadaolevalt õigeid andmeid. Seega Raavo Raadik aidates kaasa P.V te gevdirektori Arlet Martinson ning OÜ Estera Baltic j uhatuse l iikme A. J. poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ja mille tulemusel jäi maksudena laekumata enam kui 500 000 krooni, pani toime KarS § 22 lg 3 - § 386 lg 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Alates 15.03.2007.a on nimetatud tegu, ehk maksuhaldurile valeandmete esitamine maksukohustuse vähendamise eesmärgil, kui sellega jäi maks udena l aekumata suurele kahjule vastav summa v õi enam, kvalifitseeritav KarS § 3891 lg 1 ja 3 järgi. 7. L.I on tunnistatud süüdi selles, et tema OÜ Teboil Baltic juhatuse liikmena aitas koos Arlet Martinson, Raavo Raadik ja G.O-ga kaasa OÜ Estera Baltic juhatuse liikme A. J. poolt OÜ Estera Baltic maksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamisperioodide 2005.a aprill, mai, juuni, juuli, s eptember, oktoober ning 2006.a jaanuar ja veebruar kohta valeandmete esitamisele, mis seisnes OÜ Äpendorn nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavate arvete alusel nimetatud maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu suurendamises, mille tulemusena jäi Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 2 030 179.61 krooni. Nimelt võttis tema ajavahemikul november 2005.a kuni juuni 2006.a G.O või Raavo Raadik korraldusel OÜ Äpendorn nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavate arvete alusel OÜ Teboil Baltic kontole OÜ-lt Estera Baltic laekunud summad sularahas välja ning toimetas P.V kontorisse. Samuti aitas tema OÜ Teboil Baltic juhatuse liikmena koos Ülle Saar, Raavo Raadik, G. O ja E. S´ga kaasa P.V tegevdirektori Arlet Martinson poolt P.V 21
(49)maksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamisperioodide 2005.a aprill, mai, juuni, juuli, august, september, oktoober, november, detsember ning 2006.a jaanuar, veebruar, märts, aprill ja mai kohta valeandmete esitamisele, mis seisnes OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavate arvete ning ilma nõuetele vastavate arveteta käibedeklaratsioonides käibemaksu arvestamises, mille alusel P.V suurendas tahtlikult nimetatud maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja jättis Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 2 600 626 krooni. Nimelt võttis tema ajavahemikul november 2005.a kuni juuni 2006.a G.O või Raavo Raadik korraldusel OÜ Äpendorn nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavate arvete alusel OÜ Teboil Baltic kontole P.V laekunud summad sularahas välja ning toimetas P.V kontorisse. Lisaks sellele võttis L.I välja P.V laekunud summad ka OÜ Fenser Halduse kontodelt. Tegelikkuses OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt esitatud arvete alusel kaupade ja teenuste soetamine puudus ning seega puudus ka seaduslik alus maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata soetatud kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluvat käibemaksu, millega rikuti KMS § 29 lg 3 p 1 nõudeid. Arvestades käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu ilma nõuetele vastavate arveteta, rikuti KMS § 31 lg 1 ja § 37 lg 7 sätteid. Seega ei ol e kinni peetud MKS §-s 85 l g 4 sätestatud kohustusest esitada deklaratsioonis deklaratsiooni esitajale teadaolevalt õigeid andmeid. Seega L.I aidates kaasa P.V tegevdirektori Arlet Martinson ning OÜ Estera Baltic juhatuse liikme A. J. poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ja mille tulemusel jäi maksudena laekumata enam kui 500 000 krooni, pani toime KarS § 22 lg 3 - § 386 lg 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Alates 15.03.2007.a on nimetatud tegu, ehk maksuhaldurile valeandmete esitamine maksukohustuse vähendamise eesmärgil, kui sellega j äi maks udena l aekumata suurel e kahjule vastav summa v õi enam, kvalifitseeritav KarS § 3891 lg 1 ja 3 järgi. 8. Maakohus leidis tõendatuks, et aprill 2005.a kuni mai 2006.a, füüsilistest isikutest süüdistatavate tegevuse tulemusena P.V ja OÜ Estera Baltic kasutasid raamatupidamises reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid, mille alusel suurendati käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu eesmärgiga jätta Eesti Vabariigile maksmata käibemaks enda poolt osutatud teenustelt või müüdud kaupadelt. Dokumentidel ja raamatupidamises kajastatud tehingud ettevõtete vahel OÜ Äpendorn ja OÜ Estera Baltic, OÜ Äpendorn ja P.V ning OÜ Fenser Halduse ja P.V sellised, kus müüakse kas olematut kaupa või olematut teenust ja kuigi ostjapool müüjale nagu tasuks, ei ole siiski reaalset majandustehingut aset leidnud. ESITATUD APELLATSIOONID 9. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Arlet Martinson, kes taotles tema õigeksmõistmist, tsiviilhagi rahuldamata jätmist ning tema kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks; P.V’i kaitsja, Ülle Saar’e kaitsja , G.O, Raavo Raadik’u ja L.I kaitsjad, kes taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ning oma kaitsealuste õigeksmõistmist neile inkrimineeritud kuriteos. 22
(49)A. Martinsoni kaitsja S. Sillari apellatsioon 9.1 A. Martinsoni kaitsja leiab, et maakohus rajanes oma otsuse kohtukõlbmatutele tõenditele. Kohus ei suutnud õigesti määratleda kriminaalasja materjalideks olevate jälitusprotokollide õiguslikku tähendust. Kuigi kohus kontrollis kaitsjate taotlusel jälitustegevuse seaduslikkust, ei saa apellant nõustuda kohtu lõppjäreldusega, et jälitusprotokollidel on käsitletavas kriminaalasjas tõendi tähendus. Nimelt on jälitusprotokollide ebaseaduslikkus ilmne ja tuvastatav juba ainuüksi jälitusprotokolliga formaalselt tutvudes.

§ 113

lg 3 sätestab järgmist Kriminaalasja II köite leheküljel 28 on jälitusprotokoll, millest nähtuvalt kohtunik Helve Särgava 27.02.2006 loa alusel teostas Kaitsepolitseiamet Arlet Martinsoni telefonide salajast pealtkuulamist. Jälitusprotokollile kirjutasid alla MTA uurimisosakonna juhataja asetäitja P. P. ja juhtivinspektor O. J. Kumbki nendest isikutest ei olnud üldteadaolevalt Kaitsepolitseiameti juhiks. Samuti ei ole kriminaalasjamaterjalide hulgas tõendit, millest nähtuks, et Kaitsepolitseiamet määranuks jälitusprotokollide allkirjastajateks P. P. või O. J. Ülaltooduga samal põhjusel on kõlbmatud tõendid II köite lehekülgedel 54, 64, 71, 80 asuvad jälitusprotokollid. Seega sisuliselt on käesoleval juhul tegemist olukorraga, mil kriminaalasjamaterjalide hulgas on pädevate isikute poolt allkirjastamata dokumendid (protokollid). Samas

§-st 113 tuleneb üheselt arusaadavalt, et tõendi tähenduse omandab protokoll üksnes peale seda, kui dokumendi on allkirjastanud jälitustoimingu teostanud asutuse juht. Apellant leiab, et kohtuotsuses kõlbmatutele tõenditele tuginemine on käsitletav

§ 60

lg 1 rikkumisena, mille kohaselt saab kohus kriminaalasja lahendades tugineda ainult tõendatud asjaoludel. Kohtukõlbmatul jälitusprotokollil ei ole tõendi tähendust

§ 63mõttes, mistõttu ei tõenda see protokoll mitte midagi.

Seega ei saa selle info alusel lugeda isiku süüd tõendatuks. Jälitusprotokolli väärvormistamine on viidav ka

§ 111

rikkumise alla, kuna jälitustoiminguga saadud teave omandab tõenditähenduse alles jälitusprotokollis, kui sellist protokolli ei ole aga olemas, siis ei saa ka jälitustoiminguga kogutud info olla tõendiks, millele saaks kohus rajaneda süüdimõistvat kohtuotsust. Kuigi seadusandja ei ole sõnaselgelt lugenud

§-de 60, 63 ja 111 rikkumist menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, on käsitletaval juhtumil siiski tegemist niivõrd tõsise minetusega, mis tõi ilmselgelt kaasa asjas ebaõige otsuse tegemise. Juhindudes

§st 339 lg 2 taotleb apellant kirjeldatud rikkumised tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kuna need minetused tõid kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse. Apellant leiab, et jättes jälitusprotokollid tõendikogumist tervikuna välja, muutub väga oluliselt süüdistust tõendavate tõendite maht. Otsustamaks, kas asjas kogutud tõenditest piisab süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks, ja samas tagades pooltele kaebeõigust, on vajalik saata kriminaalasi

§ 341lg 3 alusel uueks arutamiseks maakohtusse. P.V kaitsja V. Kivistiku apellatsioon 23

(49)9.2. P.V’i kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist P.V süüdimõistmise osas ja lähtudes

§ 340lg.2 p.1 järgi P.V õigeksmõistmist.

Apellant leiab, et jälitustegevuse raame s kogutud tõendite saamisel ei ole järgi tud

sätestatud nõudeid, seega ei ole need tõendiks

§ 111tähenduses.

Jättes kõrvale jälitusmaterjalid, puuduvad asjas tõendid süüdistuses toodud tegude inkrimineerimiseks.

§ 111

sätestab, et j älitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudei d. Teisi sõnu on seadusandja kehtestanud jäli tustegevusele oluli selt rangemad nõuded ning mistahes seaduserikkumine jälitustegevuse kaudu teabe saamisel ei võimalda jälitustegevusega saadud teabel tõendiks kvalifitseeruda.

§ 63

lg 1 kohaselt on kriminaalasjas tõendiks jälitustoimingu protokoll.

§ 113

lg 3 kohaselt jälitusprotokollile kirjutab alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik. Tulenevalt eeltoodust peab jälitustegevuse protokolli allkirjastama isik, kes jälitustegevuse läbi viis. Vaidlus puudub selles, et jälitustoimingud on läbi viinud kaitsepolitseiametnik, aga allkirjastanud on selle maksu- ja tolliametnik. Seega on ilmselgelt rikutud

§ 11

3, mistõttu

§ 111tulenevalt on tegu kõlbmatu tõendiga.

Kaitsja on seisukohal, et jälitustegevuse raames kogutud tõendid ei ole lubatavad. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga ( kohtuotsuse lk.42 ), et tegu on vähetähtsa vorminõude rikkumisega. Kohus märgib ka ise samas viidates Riigikohtu praktikale, lahendeid küll nimetamata, et kuid leiab siiski, ko Kohtu käesolev aga kri tiseeritav seisukoht on kaitsja arvates ebaseaduslik, vastuoluline ja põhjendamata. lk.42 ). Kohtuotsuse lk.42 kohaselt väljastati jälitusluba MTA-le, apellant leiab, et ei saa väljastada pealkuulamiseks luba ametkonnale, kes seaduse järgi selleks õigust ei oma. Apellant juhib tähelepanu, et kuigi

§ 118

–salajane pealtkuulamine- on vaid politseiasutuse ning kapo pädevuses, on antud juhul jälitusluba väljastatud otse MTA-le. Eeltoodust järeldab apellant, et jälitusluba ei saa anda kohus ametkonnale, kellel endal vastavaks jälitustoiminguks seadusest tulenev pädevus puudub. Asjaolu, et MTA tellis jälitustoimingu Kapo-st, ei vabanda rikkumisi, milleks on a) jälitusloa andmine ametkonnale, kellel jälitusõigus puudub; b) protokolli koostamine koostamiseks mitteõigustatud ametkonna ( MTA ) ja selle ametniku poolt ; c) protokolli allakirjutamine vastuolus

§ 113

lg.3 nõuetega mitte jälitustoimingu teinud ametkonna juhi, vaid kolmanda isiku poolt. Jälitustoiming hõlmab vaieldamatult ka selle vormistamist. Käesoleval juhul nähtub kohtuotsusest, e t k ohus peab v äga f ormaalseks, kellele jälitusluba antakse, kui das toimub jälitusinfo töötlemine ja jälitusprotokolli vormistamine ning allakirjutamine. Nimelt tuleneb kohtuotsusest, et jälitustoimingu andmeid kogus ja talletas MTA, mis on apellandi arvates lubamatu. Kaitsja palub ringkonnakohtul kontrollida, mis lubasid täpselt ja millistel alustel ning milline kohus on andnud. Kaitsja on seisukohal, et kohus ei saa lubada eirates

§ 113

lg.3 sätestatut, et jälitusprotokolli koostaks ja kirjutaks all a mitte pädeva jälitusametkonna juht, vaid keegi kolmas isik. Kaitsja osundab Kriminaalmenetluse õpikus ( autorid E.Kergandberg ja M.Sillaots, kirjastu Juura , Tallinn, 2006 ) sedastatule (lk.318), et ) 24

(49)Kaitsja arvates jälitustoimingu protokoll ei kajasta kõiki jälitatud isikute telefonikõnesid, vaid protokollid on koostatud valikuliselt. Nimetatud asjaolu selgus 23.-24. mai 2011 kohtuistungil. Seda kinnitas esmalt süüdistatav Arlet Martinson, P.V tegevjuht. Jälitusprotokollides ei ole märgitud, et protokoll on osaline, mistõttu kaitsjale oli protokolli osalisus üllatuslik ja kaitsja ei saanud enne nimetatud asjaolu selgumist ka esitada taotlust kõigi jälitusmaterjalidega tutvumiseks. Kaitsjatele ei ole pakutud võimalust kõigi salvestustega tutvumiseks üheski menetlusetapis. Apellant märgib, et kohtule on esitatud jälitusprotokollid valikuliselt ja protokollides on fikseeritud vaid need kõned, mida menetleja on pi danud ol uliseks süüdistuse kinnitamise aspektist. Tulenevalt eeltoodust ei pruugi protokollides kajastuv olla objektiivne. Kuna täissalvestisi ei ole üle kuulatud, ega i segi võimaldatud kaitsjatel nende kuulamist, ei saa jälitusprotokollidele tugineda. Kaitsja avaldab veendumust, et eeltoodu rikub käesoleval juhul väga oluliselt kaitseõigust, olles muuhulgas vastuolus ka poolte võrdsuse põhimõttega. Kaitsjal on põhjust eeldada, et kriminaalasjas nr 1-08-7666 (nr 06930000057) ei ole kõikide pealtkuulatavate isikute ning nende vestluspartnerite suhtes jälitustegevuseks luba antud. Kui jälitustegevuseks on antud luba ühe isiku suhtes kriminaalmenetluses, ei saa selle alusel koguda, veel vähem aga kasutada andmeid teise isiku suhtes. Isegi kui kohus on andud loa ühe isiku pealtkuulamiseks, ei tähenda see, et pe alt s aab kuulata piiramatult teisi isikuid. Seega kui konkreetsete telefonivestluse partnerite pealtkuulamiseks ei olnud luba, o leks tulnud nende kõned elimineerida. Kohus ei selgitanud kaitsjatele 29.04.2011 kohtuistungil, kelle pealtkuulamiseks on load antud. Kaitsja on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et jättes

§ 111

nõuetest lähtudes, samuti tulenevalt võistlevuse printsiibi rikkumisest, tuleb jätta jälitustoimingutega saadud t õendid kõrvale. Jättes kõrvale jälitustoimingutega saadud tõendid, puuduvad muud süüstavad tõ endid, mistõttu tuleb süüdistatavad õigeks mõista. Kaitsja leiab, et menetlusnormide rikkumise tõttu on kaitsjad jäänud ilma võimalusest esitada omapoolseid tõendeid. Asjas ei ole läbi viidud eelistungit, mille läbiviimine on

§ 258kohaselt kohustuslik alates 15.07.2008.

Kohtu poolt menetlusnormide rikkumise tagajärjel ei olnud P.V võimalik esitada kohtule ka omapoolseid taotlusi enne eelistungit. Seega jäeti kaitsjad ilma

§ 227

sätestatud õigusest kaitsjatepoolsete tõendite esitamiseks, mis tõi kaasa käesolevas asjas olulise kriminaalmenetluse põhimõtte- võistlevuse põhimõtte rikkumise, sest kaitsja jäeti ilma võimalusest tõendite esitamiseks. Tegu on olulise rikkumisega, millest tulenevalt tuleb süüdistatavad õigeks mõista. Kohus ei kompenseerinud eelmises punktis nimetatud rikkumist ( tõendite esitamiseks võimaluse loomine ) ka kohtulikus menetluses. Kohus viis menetluse läbi kallutatult, keeldudes 24.05.2011

  1. a)valdavalt kaitsjate soovitud tõendite juurdevõtmisest,
  2. b)kaitsjate taotletud tunnistajate ülekuulamisest;
  3. c)prokuröri süüdistusaktis loetletud nn prokuröri tõendite avaldamisest, mis prokurör oli jätnud avaldamata, kuid mille avaldamist kaitsja taotles. Samal ajal rahuldas kohus kannatanu taotluse esitada täiendavaid andmeid tsiviilhagi osas. P.V kaitsja esitas 24.05.2011 taotluse

§ 297korras täiendavate tõendite esitamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks.

Sealhulgas soovis kaitsja üle kuulata MTA revident Kostrova´d, kes nagu selgus 23.-24.05.2011 istungitel, käis revidendina kontrollimas Äpendorn OÜ tegevuskohta Libatses j a pidi veenduma, et tegemist on reaalselt tegutsev a äriühinguga. Kaitsja leiab, et eriti olukorras, kus kohus oli rikkunud eelistungi korraldamise nõuet, oli kohtul veel võimalik seda kompenseerida asja põhjaliku arutamisega vastavalt kaitsjate taotlusele, paraku kohus seda ei teinud. Kaitsja leiab, et kuriteo toimepanemine ei ole tõendatud - kaup oli P.V poolt reaalselt ostetud OÜ -lt Äpendorn ja Fenser Halduse OÜ. Ehkki süüdistusversiooni kohaselt on arved nö 25

(49)fiktiivsed, pole kaupade liikumist ja olemasolu kahtluse alla pandud. Asjas ei ole tõendatud, milliseid andmeid on P.V poolt maksuhaldurile esitatud, sest äriühingu poolt esitatud maksudeklaratsioone kriminaalasjas ei leidu. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et deklaratsioone võiks asendada koondandmete väljatrükk. Apellant juhib tähelepanu, et P.V poolt ei ole esitatud koondandmeid, vaid deklaratsioonid. Üldiselt teadaolevalt on võimalik ka e-kujul esitaud deklaratsioone talletada ja välja trükkida kujul nagu need on esitatud. Kui deklaratsioonid, milles väärandmete esitamises isikut süüdistatakse, puuduvad, pole võimalik isikut süüdi tunnistada. Kaitsja juhib lisaks tähelepanu, et prokurör ja kohus ei avaldanud kohtuliku uurimise käigus prokuröri poolt taotletud dokumente, vaid prokurör avaldas neid valikuliselt teatud osas. Sellega rikuti oluliselt

nõudeid, sest süüdistatavad ega kaitsjad ei saanud aru, mida avaldati ja mida uuriti. Kaitsja leiab, et tegevust, kus avaldamisele määratud dokumenti vaid osaliselt refereeritakse, ei saa lugeda dokumendi avaldamiseks

§ 296tähenduses.

Kaitsjad olid korduvalt sunnitud vastu vaidlema prokuröri poolt tõendite avaldamise vastu, kus prokurör taotles kogu tõendi avaldamist, kohus nõustus kogu tõendi avaldamisega, kuid prokurör tegelikult tõendit ei avaldanud, seda ei uuritud. Lähtudes põhimõttest, et kohtuotsus saab tugineda vaid uuritud tõenditel, tuleb kohtuotsus ainuüksi tõendite uurimata jätmise tõttu tühistada. Kohtuistungil 24.05.2011 taotles prokurör

§ 291p.1 alusel avaldada praeguseks surnud tunnistaja A.

P. ütlused ( VII kd, tl.234-237 ), kohus rahuldas taotluse. A. P. ütlustest nähtub, et OÜ Äpendorn oli puiduga tegelev reaalselt toimiv äriühing. Seega ei saa lugeda OÜ Äpendorn tegevust n.ö automaatselt fiktiivseks ega asuda eeldama, et Äpendorn OÜ poolt väljastatud arved olid fiktiivsed. Kohtuistungil kinnitasid nii P.V tegevjuht A.Martinson kui ka R.Raadik ja G.O, et OÜ Äpendo rn mü üs reaals elt P.V -le kaupa. Tõsikindlalt on jäänud välja selgitamata, millised olid OÜ Äpendorn poolt soetatud, töödeldud ja müüdud materjali kogused. Olukorras, kus kohus leiab, et kohtuistungi ajaks surnud P. ütlustest nähtuvalt olid kogused liiga väikesed ega võimaldanud kaupa müüa, pidanuks kohus rahuldama kaitsja taotluse teiste tunnistajate ülekuulamiseks. Kohtuliku menetluse käigus selgus, et süüdistaja ega kannatanu ( kes viis läbi paralleelse maksumenetluse ) ei ole kontrollinud Äpendorn OÜ ega Fenser OÜ poolt maksukohustuse deklareerimist ega täitmist. Ei ole ka välja selgitatud, kellelt Äpendorn OÜ ja Fenser OÜ on soetanud kauba, mille nad on P.V-le edasi müünud. Seega ei ole prokuröri poolt tõendatud, et kahtluse alla pandud tehingud, mis on süüdistuse ning süüdistuse maksukäsitluse aluseks, poleks toimunud. Eeltoodust tulenevalt on kai tsja seisukohal, et sü üdistusversioon on täielikult tõendamata. Asjas puuduvad andmed, kui palju on käibemaksu deklareerinud Äpen dorn OÜ ja Fenser Halduse OÜ. Ilma vastava informatsioonita ei ole tõsiseltvõetav maksuhalduri käsitlus, et riigi maksutulusid üldse oleks rünnatud. Maakohus ei ole apelleeritavas otsuses kaitsja sellekohaseid väiteid käsitlenud. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul peab kuuluma prokuröri tõendamiskoormuse hulka asjaolude tõendamine riigi maksutulude ründe osas. Kui Äpendorn OÜ ja Fenser Halduse OÜ on käibemaksu, mis P.V poolt on maha arvatud, deklareerinud ning ära maksnud, ei ole tõsiseltvõetav väide, et P.V puudus õigus käibemaksu mahaarvamiseks. Kohtumenetluse käigus esitas prokurör 17.11.2010 muudetud süüdistuse. Oktoobris 2010 kehtinud

§ 268lg.2 sätestab, et Prokurör muutis esitatud süüdistust, millega ei kergendatud süüdistatavate 26

(49)olukorda. Järelikult oli prokurör kohustatud koostama uue süüdistusakti järgides

§ 154nõudeid.

Seda prokurör ei t einud, millega on oluliselt rikutud süüdistatavate kai tseõigust.

§ 268lg.1 kohaselt toimub kohtulik arutamine ainult süüdistusakti järgi.

Kuivõrd alates uue süüdistuse esitamise hetkest pidi prokurör e sitama ka uue süüdistusakti, sai kohtulik karistamine toimuda vaid uue süüdistuakti järgi, mida aga paraku ei ole toimunud. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, mis õigustab menetlusnormi rikkumist praegu kehtiva seaduse teistsuguse redaktsiooniga. Kaitsja leiab jätkuvalt, et seaduses imperatiivselt nõutud uue süüdistusakti esitamata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine. Kaitsja leiab, et P.V ei olnud kohtumenetluses esindatud ja P.V on jäetud süüdistatavana üle kuulamata. P .V ( uue nimega Atromak OÜ ) suhtes alustati avalike andmete kohaselt pankrotimenetlust 12.04.2010, pankrot kuulutati välja 14.06.

  1. Pankrotiseadus reguleerib küll teatud õi guslikke olukordi, kuid ei reguleeri otsesõnu, kes peaks esindama pankrotistunud äriühingut kriminaalmenetluses. 30.
  2. 2010 istungil kohus mingit seisukohta P.V esindava isiku osas ei võtnud. Kohus ei küsinud G.O-lt seisukohta, kas ta esindab P.V. Kohus ei ole selgitanud G.O-le, et käsitleb teda süüdistatava esindajana, kohus ei selgitanud G.O-le tema õigusi süüdis tatava esindajana. Samuti ei nähtu kohtuistungi protokollist, et kohus oleks pöördunud P.V pankrotihalduri poole, et selgitada, kes esindab äriühingut kohtuistungil. Nii kehtiva seaduse redaktsioonist kui ka seletuskirjast ei tulene võimalust, et pankrotieelne viimane juhatuse liige ja likvideerija saaks automaatselt transformeeruda kriminaalasjas juriidilisest isikust süüdistatava esindajaks. Apellant leiab, et esindaja määramiseks oleks kriminaalkohus pidanud pöörduma pankrotihalduri poole, kes oleks esindanud süüdistatavat ise või määranud (volitanud) selleks esind aja. Paraku on kaitsja arvates käesoleval juhul arutatud asj a ilma süüdistatava P.V osavõtuta. Kaitsja leiab, et P.V ei o le süüdistatavana üle kuulatud. G.O üle kuulatud süüdistatava P.V esindajana. Seega esineb käesolevas asjas

§ 339lg.1 p.2 oluline menetlusõiguse rikkumine.

Kaitsja taotleb 21.11.2011 Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav P.V ( Atromak OÜ-pankrotis) õigeks. Alternatiivselt: tühistada kaevatav otsus ja saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. R. Raadik’u kaitsja Vah ur Krinal’i apellatsioon 9.3 Raavo Raadiku kaitsja taotleb oma apellatsioonis maakohtu süüdim õistva kohtuotsuse tühistamist R. Raadiku osas ning tema õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kohtuotsus põhineb eelkõige kohtulikult tõendamata asjaolul, nagu poleks OÜ Ä pendorn ja OÜ Estera Baltic ning OÜ Äpendorn ja P.V ning OÜ Fenser Halduse ja P.V vahel toimunud reaal seid m ajandustehinguid. Vastupidiselt kohtu tõlgendusele tuleks lugeda tunnistaja A. P. ütlustest välja, et OÜ Äpendorn oli reaalselt toimiv ettevõte ning selle poolt väljastati reaalselt kaupa. Koguste hindamine, mis annaks väita, et see maht ei saanud mingil juhul arvetega kooskõlas, on tõendamata. Sel juhul peaks siis osa tehingutest olema reaalsed, aga kohus ei selgitanud välja tegelike tehingute proportsiooni ega mahtu. Samas ei saa saeveski tootlusega põhjendada müügimahtu, sest võimalik on saematerjali omandamine ka kolmandate isikute käest. Asjaolu, et jälitustoimingutega on saadud teavet rahade liikumise kohta, ei a nna veel alust süüdistada i sikut maksupettuses. Loomulikult on ettevõtte juht h uvitatud, et tema poolt m üüdud kauba eest tasutakse ning arvestades metsatehingute iseloomu, sai soodsamalt omandada kaupu eelkõige sularaha eest. 27

(49)Sularahaga arveldamine on majandustegevuses lubatav. Kaitsja on seisukohal, et tegemist oli reaalsete tehingutega ning Raavo Raadik pole kuidagi seotud maksupettusega. Kaitsja ei nõustu tsiviilhagiga, sest Raavo Raadik pole isiklikult Eesti Vabariigile kahju tekitanud. Maksuotsus tehti 24.10.2008.a OÜ-le Atromak. Selle maksuotsuse üle käib vaidlus Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtum ajas. Seega pol e selge, kas nimetatud otsus on üldse õiguspärane ja samuti on vaja selgitada maksukohuslase enda võimalust jõustunud maksuotsust täita. Asjaolu, et OÜ Atromak on oma vara võõrandanud ja muutunud kohtu hinnangul maksejõuetuks, on käsitletav Maksu-ja Tolliameti haldussuutmatusena ning sellest tekkinud kohustust ei saa automaatselt üle kanda füüsilistele isikutele. Raavo Raadik ei saanud kuidagi mõjutada OÜ-d Atromak maksukohustuse täitmisele ega ka varade võõrandamisele. Sama kehtib ka OÜ Estera Bal tic poo lt maksude tasumatajätmise kohta. Maksuotsus OÜ Estera Bal tic osas tehti 09.07.2008.a Ka siinsel juhtumil pole selge, kui suures ulatuses pankrotiprotsessis nõuet saab rahuldada. Seega pole selge seegi, kui palju jääb riigil OÜ Estera Baltic osas tunnustatud nõude osas jaotis saamata. Põhjendatud ei ole juriidilise isiku maksukohustust üle kanda füüsilistele isikutele. Arusaamatu on ka kohtu seisukoht A. J-i osas, kes, olles OÜ Estera Baltic juhatuse liige, on täielikult tsiviilhagi osas vastutusest vabastatud. Kaitsja ei nõustu kriminaaltulu väljamõistmisega Raavo Raadikult. Selge ei ole selle arvutamise metoodika. Väidetavalt sai Raavo Raadik sularahakäibe pealt oma teenustasu 1,52% summalt. Kohus on arvutamisel lähtunud vaid 2% tasu suurusest, põhjendamata sellist käsitlust. Samas leidis kohus, et ka L.I on saanud teenustasu, kuid seda kriminaaltuluna ei käsitlenud. Kohtuotsuse järgi sai Raavo Raadik kriminaaltulu OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse poolt käibemaksuga esitatud arvete alusel 2% käibemaksu summalt. Süüdistuses toodud käibemaksu summa oli 2 600 626 krooni, millest 2% on 52 012 krooni. Arusaamatu on otsuse toodud kriminaaltulu leidmise metoodika. Tähelepanuväärne on taas asjaolu, et A. J-i tegevusega kriminaaltulu ei tekkinud ning tema on ka selles osas vabastatud varalistest kohustustest. G.O kaitsja Paul Järve apellatsioon 9.4 G.O ka itsja t aotles m aakohtu otsuse tüh istamist G.O’i süü dimõ istmise, karistamise, tsiviilhagi rahuldamise ja menetluskulude väljamõistmise osas ning uue kohtuotsuse tegemist, millega mõista G.O õige ks ning jätta tsivii lhagi rahuldamata. Kaitsja samuti taotles Eesti Vabariigilt G.O kasuks lepingulisele kaitsjale makstud tasu väljamõistmist. Apellant vaidlustab kohtuotsuse kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise motiividel. (

§ 338p-d 1,2,3).

Apellant on seisukohal ,et maakohtu otsus osas, mis puudutab G.O süüdimõistmist ja tema väidetava tegevuse kirjeldamist, sisuliselt ei kajasta maakohtu enda hinnanguid ja analüüsi. Esitatud on pigem segu süüdistusakti ja prokuröri süüdistuskõne tekstist. Tegemist on erakordselt pealiskaudselt esitatud seisukohtadega, mis isegi takistavad kaitsepositsiooni väljatoomist. Kogu kohtuotsusele on omane umbmäärane väljenduslaad, mis ei anna 28

(49)võimalust hinnata, kas kohus pidas esiletoodu all silmas mingit väidetavat seaduserikkumist või kirjeldas lihtsalt isiku tegevust (tegevusala). Samuti märgib kaitsja, et maakohus on äärmiselt ükskõikselt käinud ümber kuriteo objektiivse külje tõendamisega, seda nii P.V kui ka OÜ Estera Baltic juhtumite puhul. G. O’i osas kordub kogu aeg tõdemus, et tema koostas väidetavalt fiktiivseid arveid väljastavate ettevõtete raamatupidamist ning koostas talle edastatud andmete alusel vajalikud arved, sh jagas juhiseid laekunud summade kohta ning teavet, mida summadega edasi teha (vt kohtuotsus lk 30 alt teine lõik). Kuidas seondub nimetatud tegevus valeandmete esitamisega eelnimetatud kahe firma poolt pole selge. Seejuures ei o le keegi lükanud ümber G.O väiteid sellest, et temal puudusid igasugused volitused anda korraldusi rahaga seotud küsimustes. Parimal juhul sai ta taotleda, et temale edastatakse kõik andmed arvete, deklaratsioonide koostamiseks ja arvutamiseks. Kaitsja leiab, et ühestki olemasolevast tõendist ei järeldu, et G.O käis O Ü-s Estera Baltic olematuid asju paika panemas. Apellant on seisukohal, et maakohus on teinud G.O kohta järeldusi ,mis tegelikkuses ei haaku ei kirjalike tõendite, tunnistajate ütluste ega ka G.O enda selgitust ega. G.O polnud mingit a lust kahelda temale esitatud arvete koostamiseks vajalikes andmetes. Ükski raamatupidaja ei käi laoplatsidel ja ei mõõda palgikoormaid. Arvutuste koostamine ei tähenda soovi osaleda maksupettuses. Samuti ei eksisteeri tõendeid sellest, et G.O om anuks õigust an da kellelegi ko rraldusi „v õtta kontodelt raha välja „ ,nagu leidis maakohus. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Nimetatu on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg.1 p.8 mõttes.

Apellant märgib, et otsuses vastuolu seisneb selles, et kohus ei selgita kordagi täideviija tegevuse ja väidetavate kaasaaitajate tegevuse erinevat kvalifitseerimist, kuidas kohus selleni jõuab ja millele tugineb. Õiguslikus mõttes jääbki vastuolu püsima, mistõttu pole kohtuotsuse resolutsioon mõistetav. Kaitsjale on arusaamatud kohtuotsuse seisukohad kui lähtuda prokuröri süüdistuskõnest, kus paluti G.O süüdi mõista üksnes KarS § 386 lg 1 -§ 22 lg 3 järgi. Kui KarS § 22 lg 1 kohaselt on kuriteost osavõtjad kihutaja ja kaasaaitaja ja sama seadusesätte lõike 3 kohaselt on kaasaaitajaks isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi, siis on seadusandja asunud ka seisukohale, et osavõtt on täideviimise suhtes aktsessoorne. Seega osavõtt ei ole võimalik ilma täideviimiseta. Enne osavõtu tuvastamist tuleb kindlaks teha, kas ja milline täideviimine aset leidis. Laskumata sügavamasse analüüsi, tuleb antud juhul tõdeda, et süüdistusakti järgse täideviijate (A.Martinson, A. J.) tegevus on kvalifitseeritud KarS § 386 lg 1 (KarS § 3891 lg 1 järgi), mis eeldab, et väidetava kaasaitaja tegevus ei saa olla kvalifitseeritud teisiti. Kohus ei ole selgitanud, millest tuleneb erinevus kohtulahendis. Seadusandja on asunud ka seisukohale, et kui täideviija mõistetakse õigeks, viib see ka osavõtja õigeksmõistmiseni. Apellant leiab, et käesoleva juhtumi puhul on ühe täideviija suhtes (A. J.) menetlus lõpetatud

§ 202

kohaselt, kuid tulenevalt analoogiast õigeksmõistmise juhtudega, tulnuks ka G.O puhul kaaluda selles osas (ja miks mitte ka kogu süüdistuse ulatuses) menetluse lõpetamist

§ 202korras. Antud juhul ei saa kuidagi eeldada, et avalik menetlushuvi puudub täideviija suhtes, küll aga eksisteerib väidetavate kaasaaitajate osas. 29

(49)Seadusandja on märkinud, et KarS § 3891 sätestatud kuriteo objektiivne külg seisneb maksuhaldurile
  1. a)andmete esitamata jätmises,
  2. b)valeandmete esitamises või
  3. c)kinnipidamiskohustuse rikkumises. Kohus leidis, et antud juhul moodustab süüteo objektiivse koosseisu väära maksuarvutuse esitamine. Apellandi arvates ei saa seda täpseks määratluseks pidada. Subjektiivsest küljest nõuab se e kuriteokoosseis tahtl ust kõigi objektiivse külje tunnustele vastavate asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud ka siis kui tegu pandi toime vähemalt kaudse tahtlusega. G.O puhul tule b tõdeda, et subj ektiivse külge elemendi d ei o le tõen damist leidnud. G.O on ise kogu me netluse vält el kinni tanud seda, et toimis enda teada seaduslikult. Raamatupidamisalaste ülesannete täitmiseks ei pidanud tema arvete aluseks olevaid tehinguid isiklikult kontrollima, seda, et majandustegevus toimus, seda ta teadis ja ei kahelnud selles, tehingute tegemise juures tema pole olnud jne. Kui menetleja leidis, et G.O , korraldades raamatupidamist nõuetele mittevastavalt, tulnuks süüdistust ka vastavalt sisustada s.o. näidata ära ka võimalik materiaalõiguse (Raamatupidamisseadus) rikkumine tema poolt. Seda tehtud ei ole.

§ 268

lg 2 ja § 154 tulenevalt pidi prokurör süüdistust oluliselt täiendades või muutes koostama uue süüdistusakti, kui süüdistus sellest ei kergene. Prokurör uut süüdistusakti ei esitanud. Kaitsjad juhtisid sellele kohtu tähelepanu ja märkisid, et kohtulik arutamine toimub üksnes süüdistusakti järgi (

§ 268lg 1).

Kohtu õigustus prokuröri tegematajätmisele (kohtuotsus lk. 44 ülalt esimene lõik) väitega, et tegemist polevat süüdistuse olulise muutmisega vaid üksnes süüdistuse „ümber grupeerimisega“ ei ole kuidagi õigustatud. Samuti l eiab apellant, et G.O kaits eõigust on antud juhul i gat i rikut ud. Ka ei m uud a olukorda kohtu viide

§ 268

sätete täiendamisele ja muutmisele seadusandja poolt (27.01.2011), sest sellisel juhul, kui kohus soovis sellest seadusemuudatusest lähtuda ja seda arvestada, tulnuks

§ 268

lg 4 kohaselt kuulutada kaitseõiguse tagamiseks välja vaheaeg või lükata kohtulik arutamine edasi. Midagi taolist ei toimunud.

§ 111

kohaselt jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid.

§ 63

lg 1 kohaselt on selliseks tõendiks ka jälitustoimingu protokoll.

§ 113

lg 3 sätestab, et jälitustoimingu protokollile kirjutab alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik. Antud juhul kirjutas jälitustoimingu protokollile alla mitte selleks volitatud kaitsepolitsei töötaja vaid maksu- ja tolliametnik. Maakohus on (kohtuotsus lk. 41 ja 42) märkinud, et jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli küsimustes tuleb kaitsjatel lähtuda kohtu korralikkuse ja aususe presumptsioonist, ehk teisisõnu kaitsjad peaksid mitte üritamagi nende dokumentide õigsust kontrollida. K ohus on ka väitnud, et käesoleval juhul, kui jälitustoimingu protokollile on allkirja pannud selleks mi ttevolitatud isik, on tegemist üksnes vorminõude rikkumisega. Apellant sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Tegemist on kõlbmatu tõendiga. Märkida tuleb ka seda ,et jälitustoimingute täissalvestisi ei ole kaitsjatele kuulamiseks esitatud, mistõttu pole selge kas tegemist on täi s- või osamaterjaliga .Kaitsjad tõstatasid kohtuistungil selle küsimuse, kuid kohus reageeris sellele, nagu ka paljudele menetlusnormide eiramise kohta esitatud protestidele tõrjuvalt. G.O esitas kohtuis tungil (24.mai 2011.a. protok oll) konkree tselt oma se isuko had seoses süüdistusega, ühtlasi kinnitas ta et pole kuritegu, mis temale süüks pannakse toime pannud ja ei tunnista tsiviilhagi. Riigikohus on (vt lahend nr 3-1-1-3-07 Sergei Tõškevitši, A. K. ja Juri Kozlovi süüdistusasjas) märkinud, et üldjuhul tõendina on kasutatavad üksnes süüdistatava poolt kohtus antud ütlused. Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses men etluses ja kohtumenetluses antud ütl ustes j a kui isik suudab mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse 30

(49)põhjust, tuleb arvesse võtta kohtus antud ütlused, kui mitte, siis tuleb nimetatud tõend tervikuna kõrvale jätta. G.O selgitas, et eeluurimise ajal ei saanud ta ravi, oli haige ja tema tookordsed ütlused ei pruugi olla läbimõeldud ja tõesed. Kohtul oli võimalik otsustada, kas ja milliste tema ütlustega arvestada. Kuigi kaitsja esitas kohtus seisukoha, et kohtumenetluses antud ütlused on põhjendatud ja loogilised ning need tuleks võtta aluseks kohtuotsuse koostamisel, ei ole kohus seda seisukohta kaalunud ega arvestanud. Kohtuotsuse tekstist ilmneb, et kohus on suvaliselt noppinud välja üksikuid G.O poo lt öel dud (reegli na kohtueelsel menetlusel) fraase ja teinud sellest järeldusi. Apellant leiab, et sellega nõustuda võimalik ei ole, lähtuda tulnuks ikkagi kohtuistungil esitatud seisukohtadest. Seoses OP Äpendorn äritegevusega on G.O kinni tanud, et tem a teadmis t möö da oli tegemist reaalselt puiduäriga tegeleva firmaga. Kuigi äritegevuse o lemasolu selles firmas kinnitasid ka A. Martinson , Raavo Raadik ja tunnistajana üle kuulatud A. P. , asus kohus vastupidisele seisukohale. Sealjuures järel das kohus tunni staja A. P. ütlustest, mis kohtus avaldati, et OÜ Äpendorn ja OÜ Estera Baltic vahel ei toimunud reaalselt majandustehinguid. Kohtu sellise järeldusega nõustuda võimalik ei ole. A. P. võis eksida saetud puidu mahtudes, kuid seda, et tegelikkuses Libatses asuvas saeveskis töö toimus, seda ta kinnitas. Kuivõrd menetleja ei olnud antud küsimuse selgitamiseks piisavalt tõendeid kogunud ja Libatse saeveski töö ulatus jäi selgusetuks (tunnistaja A . P. on surnud ja tema täiendav ülekuulamine ei ole võimalik), taotles kaitsja V.Kivistik peale G.O’ ülekuulamist kohtus kolme täiendava tunnistaja ülekuulamist s.o. G. R-i, J. M-i ja R. T. kutsumist kohtusse. Apellant leiab, et nimetatud tunnistajate ülekuulamine oli ka G.O huvi des vajalik (apellant toetas seda taotlust kohtus). Kohus aga jättis selle taotluse rahuldamata. Võttes kaitsjatelt võimaluse tunnistajate väljakutsumiseks ja ülekuulamiseks, eirates EIÕK seisukohti ja minnes vastuollu Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (artikkel 6, lõige 3 punkt d, õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel), rikkus kohus süüdistatavate kaitseõigust. Kannatanu esindaja küsitlemisel kohtuistungil ilmnes, et süüdistaja ja kannatanu pole kontrollinud, kuskohast soetasid Äpendorn OÜ ja Fenser Haldus OÜ kaubad, mis müüdi edasi P.V . Nii ei kontrolli tud ka P.V maksumenetluses firma poolt soetatud kaupade edasimüüki, laoarvestust ega muid asjaolusid, mis näitaks käibe olemasolu. Kriminaalasja juurde ei ole võetud ka maksudeklaratsioone. K ontrollimata on ka, millises ulatuses Äpendorn OÜ deklareeris käibemaksu jne. Menetleja piirdus süüdistusaktis j a ka m uudetud süüdistuses arvete äranimetamisega, kuid käibemaksu kontekstis ja just süüdistusega hõlmatud ajajärgu kohta on maksude analüütiline ja kumulatiivne arvestuskäik jäetud esitamata. Tulenevalt Riigikohtu lahenditest (vt nr 3-1-15303,3-1-1-55-09 jt) pidanuks ka kohus pöörama käibe olemasolu tuvastamise küsimusele rohkem tähelepanu. R iigikohus on leidnud, et süüdistuses sisalduv kuriteo asjaolude kirjeldus peab tulenevalt kaitseõiguse tagamise nõudest olema sedavõrd konkreetne, et isik saaks aru, millise kuriteo toimepanemises teda süüdistatakse ja et süüdistusversioon ning seda kinnitavate tõendite kummutamine ei oleks arvestades konkreetse kriminaalasja eripära isiku jaoks ülemääraselt koormav. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selgusega ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud. Apellandi arvates jätab eelnimetatud soetatud kaupade edasimüügi, laoarvestuse ja muude käibe olemasolu iseloomustavate asjaolude tuvastamata jätmine tühimiku, mida ei ole kuidagi võimalik korvata. Kohus rahuldas tsiviilhagi nii P.V kui ka OÜ Estera Baltic osas ja mõistis summad vastavalt 2 684 537 krooni ja 2 827 217 krooni solidaarselt välja süüdistatavatelt. Kohtu seisukohtadega nõustuda võimalik ei ole. Kaitsjad juhtisid kohtu tähelepanu selle, et kohus on alates tsiviilhagi esitamisest mitte järginud tsiviilhagi menetlemise korda 31
(49)kriminaalmenetluses. Kaitsja leiab, et kuigi maakohus väidab (vt kohtuotsus lk 46), et tsiviilhagi ei võetud menetlusse menetlusnorme rikkudes, see nii ei ole. Kohtuistungi prot okollist (vt 10.juuni 2008.a. protokoll) ilmneb, et kohus määrust tsiviilhagi menetlusse võtmise kohta ei teinud. Väidetavalt tehti protokolliline määrus 03.12.2009.a., kuid tsiviilhagi võeti menetlusse ikkagi tsiviilkohtupidamise sätteid järgimata. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (lahendid nr 3-1-1-11-07 p 47; 3-1-1-22-07 p 14.1; 3-1-1-60-07 p 32; 3-1-1-41-09 p 9; 3-1-1-63-09 p 13). Nii TsMS § 372; § 3401 kui ka

§ 3631sätestavad üheselt, et tsiviilhagi menetlusse võtmine lahendatakse kohtumäärusega. Võttes arvesse, et G.O ei ole Kar

S § -s 389 1 lg 1 ja 3 sätestatud süüteokooss eisu kaasaaitamise teosubjekt, siis on ilmne, et hageja õiguste rikkumine süüdistatava poolt ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik (isegi kui eeldada, et hageja esitatud f aktiliste väidete õigsust), siis tuleb asuda seisukohale, et kannatanu Eesti Vabariigi hagi (Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse kaudu) tulnuks jätta läbi vaatamata. Antud juhul kohus otsustas ikkagi esitatud hagi sisuliselt lahendada. Sellisel juhul oleks kohus pidanud asuma eelnevalt täitma TsMS-i nõudeid, eeskätt nõuet – arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest (TsMS § 351 lg 1). Hagi sisulise arutamise järgselt tulnuks hagi jätta aga rahuldamata põhjusel, et süüdistatav ei ole KarS §-s 3891 lg 1 ja 2 sätestatud süüteokoosseisu kaasaaitamise teosubjekt ega seega väidetava kahju tekitamise kohustise kohustatud subjekt. Kõikidele eelnimetatud asjaoludele ja seadusesätetele juhtis apellant maakohtu tähelepanu. Kohtuotsuses puutuvalt G.O’iga neid küsimusi analüüsitud ei ole. Ülle Saare kaitsja Argo Küünemäe apellatsioon 9.5 Ülle Saar’e kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist, millega mõista süüdistatav õigeks talle süüks pandud süüteo osas, kuna maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi ning oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kaitsja leib, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja asunud vääralt seisukohale, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatava teod tuleb kvalifitseerida KarS § 386 lg 1 ja 2 - § 22 lg 3 järgi. Maakohus on vääralt tõlgendanud tõendeid ja lähtunud otsuse tegemisel oletustest ja jälitusprotokollides kajastavatest ebaselgetest väljenditest ja sõnumitest. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole nimetatud tõendite põhjal suutnud tuvastada kõik Ülle Saarele omistatud kuriteo tunnustele vastavad faktilised asjaolud. Maakohus leiab otsuses, et oli Ülle Saar roll fiktiivsete arvete korrektne kajastamine raamatupidamises tervikskeemi arvestades, tuleb tema käitumist vaadelda kui vaimse ja ainelise kaasabi osutamisena. Kaitsja sellise maakohtu järeldusega nõustuda ei saa ja põhjendab seda alljärgnevaga. Ülle Saar (23.05.2011. a) ja ka teised süüdistatavad kinnitasid kohtuistungil ja mis nähtub ka kriminaalasja materjalidest, et Ülle Saar töötas töölepingu alusel P.V arvestajaraamatupidajana. Oma töös juhindus süüdistatav ametijuhendist ja tal puudus igasugune otsustamis- ja allkirjaõigus. Süüdistatav ei ot sustanud ega sõlminud ühegi tehingut ja tal 32

(49)puudus ka igasugune pädevus ja võimalus kontrollida tehingute faktilisi sooritusi. Samuti ei allkirjastanud ta mingisuguseidki arveid ega dokumente. Süüdistatav töötas otseselt Arlet Martinsoni alluvuses ja täitis vastuvaidlematult viimase käske, sest Arlet Martinson oli juhatuse liige ja ettevõtte faktiline juht. Kõik P.V poolt väljastatavad arved väljastati juhatuse liikme allkirjaga ja viimase käsul. Ülle Saare tööle asumisel koostas juhatuse liige raamatupidamislikud koondid ja esitas ka maksudeklaratsioonid maksuametile. Millalgi hiliskevadel lisandus Üll e Saar tööülesannete hulka ka koond i koostamine, mille põhjal Arlet Martinson koostas maksudeklaratsiooni. 2010. a hilissuvel koostas Üle Saar juhatuse liikme käsul ka koondeid ja harva koostas ka maksudeklaratsioone. Kõik süüdistatava poolt sisestatud koondid ja maksudeklaratsioonid kontrollis ja edastas maksuametile juhatuse liige Arlet Martinson. Samuti oli äriühingu sularahakassa Arlet Martinsoni käes ja tema korraldada. Juhatuse liikme käsul kirjutas Ülle Saar sularahakassa sissetuleku ja väljamineku ordereid. Ülle Saar ei käidelnud mingilgi viisil äriühingu sularaha, sest see oli ainuisikulis elt A rlet Martinsoni pädevus. Ülle Saar pädevus ja roll äriühingus piirdus andmete sisestamisega dokumentide alusel, millised andis talle Arlet Martinson või keegi kolmas isik, mille osas oli Arlet Martinson eelnevalt käsu andnud. Maakohus leiab Ülle Saare süü talle inkrimineeritud kuri teos tõendatuks t uginedes A. J-i ütlustele, kes seletas, et Ü. Saar on viibinud fiktiivsete tehingute juures P.V kontoris. Kaitsja ei saa nõustuda maakohtu järeldusega nagu tõendaks A. J-I ütlused Ülle Saare süüd süüdistusaktis toodud süütegude osas. OÜ Viskor ja OÜ Estera Baltic vahel toimus reaalne äritegevus ja seda Ülle Saar arusaamise järgi, sest juhatuse liige Arlet Martinson tõi Ülle Saar töölauale arveid, mis tuli raamatupidajal raamatupidamise programmi sisestada. Raamatupidajal puudus igasugune teave ja põhjus kahelda, kas tehingud ka tegelikkuses aset leidsid või mitte. Nimetatud äriühingutega tegid tehinguid veel paljud teised äriühingud ning raha liikumine, isegi kui seda nimetada „tiirutamiseks” ei ole iseenesest kriminaliseeritud. Ülle Saar oli üksnes äriühingu töötaja ja sooritas teatud toiminguid (eelkõige andmete sisestamine raamatupidamisprogrammidesse). Arusaadavalt kasutas süüdistatav ka äriühingus ja/või äri partnerite vahel kasutatavaid mõisteid või ka slängi, kui see oli antud äritegevuses ja partnerite vahel tavapärane. Kaitsja leiab, et maakohus on v ääralt asunud 33
(49)otsuses seisukohale, et kriminaalasjas sisalduvad jälitusprotokollides kajastatu kinnitab Ülle Saar teadlikust maksualaste kuritegude toimepanemisest. Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse tegemisel tuginenud kõlbmatule tõendile, sest jälitustoimingute tegemisel ei ole järgitud seadust. Kaitsja on jälitustegevuse läbi kogutud tõendite tõendikõlblikust käsitlenud alljärgnevates alalõikudes. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas sisalduvad jälitusdokumendid on tõendamiskõlblikud, siis leiab kaitsja, et jälitusdokumentide põhjal ei saa teha järeldust nagu oleks Ülle Saar olnud teadlik toimepandavatest maksupettustest. Jälitusdokumentidest nähtub üksnes, et äripartnerite vahel toimuvad mingisugused majandustehingute arutelud ja informatsiooni edastamine. Ülle Saar tunneb vestlustes huvi tehtavate tehingute dokumentatsiooni ja nende vastavuse osas raamatupidamislikust aspektist. Maakohus viitab samuti otsuses Ülle Saar kodunt leitud A4 formaadis paberilehele, millel kajastatud skeem. K aitsja leiab, et nimetatud skeem ei tõenda kuidagi Ülle Saar teadmist väidetavast maksupettusest. K riminaalmenetlus käigus ei ole tuvastatud, kes on nimetatud skeemi joonistanud ja mida see skeem peaks näitama. Maakohus viitab otsuses, et see skeem pidavat näitama, kuidas ettevõttest raha välja viia. Kaitsjale jääb otsuses selgusetuks, mida mõtleb kohus ettevõttest raha välja viimise all ja kuidas see on seotud maksupettusega? Ülle Saar ei ole eitanud, et ta täitis P.V juhatuse liikme Arlet Martinsoni korraldusi sõnasõnalt, olid selleks siis arvete kirjutamine, koondite ja maksudeklaratsioonide koostamine, kui juhatuse liige seda ise ei teinud või mingi muu raamatupidamist puudutav tegevus. Ülle Saarel puudus ka võimalus keelduda andmete sisestamisest, millised tõi talle A.Martinson ja kelle käsul need raamatupidamise programmidesse sisestati. Meelevaldne ja tõenditele mittepõhinev on maakohtu järeldus, et Ülle Saar omas kogu süsteemis olulist rolli ja ta oli teadlik toimepandavast maksupettusest, mis seisnes fiktiivsete arvete alusel soetuse kajastamises. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ülle Saar oli äriühingus üksnes käsutäitja ja sisestas andmeid Arlet Martinsoni poolt esitatud arvete alusel. Ülle Saarel puudus igasugune teave tehingute tegeliku toimumise või mittetoimumise kohta. Maakohtu järeldused põhinevad üksnes oletustel ja meelevaldsel tõendite tõlgendusel. Kaitsja leiab samuti, et meelevaldne j a tõendamata on, et Ülle Saar s oovis 2006. a juulis tagantjärele P.V dokumente täita, et raamatupidamine nähtuks korras olevat. Ül le Saar esitas uurimisasutusele tagantjärele dokumendid, mis olid äriühingu läbiotsimisel politsei poolt maha jäetud ja milliseid politsei ise Ülle Saarelt nõudis. Tuginedes eelöeldule leiab kaitsja, et Ülle Saar seotus ja kaasaitamine väidetava maksupettuse süüdistuses on alusetu ja tõendamata. Ülle Saar ei ole toime pannud talle süüdistuses etteheidetavaid tegusid ja tema tegevus ei ole kvalifitseeritav KarS § 386 lg 1 ja 2 - § 22 lg 3 järgi Süüdistatavat Ü. Saar’ t esindas maakohtus advokaat Heldur Otti. K aitsja juhtis maakohtu tähelepanu kaitseõiguse rikkumisele, kui prokuratuur 17.11.2010.a muutis Ülle Saarele esitatud süüdistust. Maakohus on 21.11.2011. a otsuses leidnud, et kuna prokurör ei ole muudetud süüdistuses olulisi täiendusi ega muudatusi teinud ja on süüdistust pigem ümber grupeerinud, siis ei ole rikutud süüdistatava kaitseõigust. Kaitsja leiab, et prokuratuur oleks pidanud antud juhul koostama uut süüdistusakti v astavalt K rMS § 154, kuna süüdistus on oluliselt muutunud ning prokurör käsitles süüdistusaktis esmakordselt faktilisi asjaolusid, millele tuginevalt taotleb süüdistatava süüdi mõistmist. Nimetatud sätte järgimata jätmine tõi kaasa kaitseõiguse rikkumise, mis on käsitletav menetlusnormide olulise rikkumisena. Kaitsja asub seisukohale, et maakohtu otsus ei ole jälgitav osas, mis puudutab P.V käibe m aksustatava väärtuse kujunemise osas. Süüdistuses ei sisaldu P.V 2005. a aprill kuni 34
(49)detsember ja 2006.a jaanuar kuni mai käibe maksustatava väärtuse kohta mingeid arvestusi ega võimaldanud selliselt jälgida isegi käibemaksu ja sisendkäibemaksu korrelatiivset matemaatilist formuleerimist. Antud kriminaalasjas oli prokuröri poolt esitatud süüdistus umbmäärane ja sisaldab faktivigu. Süüdistuses viidatakse üksikutele arvetele ja nimetatud arvetel kajastavatele summadele, kuid süüdistusest ei selgu, kuidas süüdistatava tegevus haakub arvetega ja kuidas kujuneb nende summade põhjal väidetavalt maksmata käibemaksusumma. Küll on prokuratuur püüdnud süüdistust hiljem muuta, kuid teinud seda kaitseõigust rikkudes

§-s 268 ja 154 sätestatut. Ülle Saare kaitsja vaidlustab samuti maakohtu poolt tõenditena vastuvõetud jälitustegevuse protokolle, kuna eeluurimisel ei ole jälgitud

§ 111, 112 ja 113 nõudeid.

Kaitjsa leiab, et jälitustegevusega kogutud tõendid on kõlbmatud. Kaitsja palub ringkonnakohtul kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. L.I kaitsja Natalja Lausmaa apellatsioon 9.6 L.I kaitsja taotleb Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist L.I süüdimõistmises KarS § 386 lg 1 ja 2 ( alates 15.03.2007.a. Kars § 389-1 lg 1 ja 3 - § 22 lg 3) järgi ja mõista ta selles süüdistuses õigeks. Kaitsja samuti taotles maakohtu otsuse tühistamist L.I-lt solidaarselt teiste isikutega välja mõistetud tsiviilhagide osas ja tsiviilhagi esitatud kujul rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kaitsja märgib, et vaidlustatavas otsuses on L.I sü ü tuvastamisel tuginetud põhiosas prokuröri poolt tõenditena esitatud jälitusprotokollide andmetele.

§ 111

kohaselt jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Jälitustoiminguga kogutud teabe allikaks kohtumenetluses on jälitustoimingu protokoll.

§ 113

lg 4 kohaselt jälitusprotokollile kirjutab alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavate, sealhulgas ka L.I süüd tõendavate tõenditena esitatud jälitustoimingu protokollid, mille tekstist nähtub, et jälitustoimingu on teostanud kaitsepolitseiametnik, aga allkirjastanud on selle maksu-ja tolliametnik. Järelikult ei ole jälitusprotokolli vormistamisel järgitud

§ 113lg 4 sätteid ning tegemist on kohtukõlbmatu tõendiga.

Jälitustoiminguga kogutud teabe saamisel ei ole järgitud seaduse nõudeid ning seetõttu ei saa neid tõenditena arvestada. Seega tulnuks jälitusprotokollid tõendite hulgast välja arvata. L.I ise eeluurimisel antud ütlusi kohtus ei kinnitanud, tema ütlustes sisalduvate vastuolude tõttu tulnuks tema ütlused samuti tõendite hulgast täielikult välja arvata. Kohtus ütlusi andnud A. J. ja E. S. L.I suhtes mingeid konkreetseid ütlusi ei andnud. Sellest lähtuvalt puudus kohtul alus L.I süü tuvastamiseks, kuna kohtu käsutuses ei olnud selleks vajalikke kohtukõlblikke tõendeid. L.I tulnuks kohtul õigeks mõista. L.I väljamõistetud tsiviilhagi osas kaitsja märgib, et koos L.I, Arlet Martinsoni, P.V, Ülle Saarega, G.O-ga, Raavo Raadikuga olid algselt kohtu alla antud ka A. J. , E. S. ja OÜ Estera Baltic. Kohtuliku arutamise aja jooksul rahuldas kohus prokuröri taotlused ja lõpetas menetluse A. J-i ja OÜ Estera Baltic suhtes

§ 202lg 1 alusel ja E.

S. suhtes

§ 203lg 1 p 2 alusel. 35

(49)Kohtuistungi protokollis ( kd. XI lk. 96-97) on märkus, et A. J. on enne tema suhtes menetluse lõpetamist andnud nõusoleku asuda tasuma solidaarselt maksuvõlga. OÜ Estera Baltic vastu esitatava maksunõude osas seisukohta võetud ei ole. E. S. suhtes lõpetati menetlus

203 alusel karistuse ebaotstarbekuse tõttu, kuivõrd E. S. oli süüdi mõistetud sarnase süüteo eest ka tei ses kohtumenetluses ja proku rör leidis, et varasemalt arutatud kriminaalasjas E. S-le mõistetud karistus on piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks. Tsiviilhagi osas seisukohta E. S. suhtes menetluse lõpetamisel võetud ei ole. Käesolevas kriminaalasja eeluurimise ajal oli Maksu-ja Tolliamet 24.10.2008.a. teinud maksuotsuse P.V täiendava maksukohustuse panemise kohta summas 2 684 537 täiendava käibemaksu maksmiseks. 09.07.2008.a. oli Maksu-ja tolliamet teinud maksuotsuse OÜ-lt Estera Baltic täiendava käibemaksu sissenõudmise kohta summas 2 827 217 krooni. Maksuotsuse põhjendavas osas on tuginetud käesoleva kriminaalasja eeluurimisel kogutud materjalidele. Käesolevas kriminaalasjas on Maksu-ja Tolliameti poolt esitatud tsiviilhagid lõppkokkuvõttes rahuldatud üksnes nende isikute suhtes, kes käesolevas kriminaalasjas süüdi mõisteti, v.a. P.V . Kaitse leiab, et see on vastuolus kõigi isikute seaduse ees võrdse kohtlemise põhimõttega. Kaitsja leiab, et maakohtu poolt kohtuotsuses määratletud tsiviilvastutust kandma kohustatud isikute ring on meelevaldne ja seadusliku aluseta. Kriminaalasjas Pärnu Maakohtu poolt tehtud kohtulahend ei ole käesolevaks ajaks jõustunud ning tegelik isikute ring, kellele võiks langeda maksuvõla tasumise kohustus, ei ole selge. Kohtu poolt on täiendlikult kontrollimata tsiviilhagi suurus. Kohus on tsiviilhagi summa s.o. P.V ja OÜ Estera Baltic määratud maksuotsuse ilma mingi analüüsita kohtuotsuse resolutiivossa eurodesse ümberarvestatuna ümber kandnud, kuigi süüdistatavad P.V ja Arlet Martinson vaidlesid maksuvõla suuruse vastu, vaidlustades ka selle arvutamise metoodika . Tsiviilhagi suuruse arvutamisel ei ole kontrollitud, kas ja kui palju esitasid käibemaksudeklaratsioone OÜ Äpendorn, OÜ Teboil Baltic ja OÜ Fenser Haldus ning kui suures summas on nad tasunud käibemaksu. Ülalviidatud maksuotsused on lähtunud eeldusest, et kõik nende firmadega tehtud majandustehingud olid fiktiivsed, kuigi kriminaalasjas on ka andmeid, mille kohaselt need firmad omasid majandustegevust ja esitasid ka käibemaksudeklaratsioone. Süüdistuses märgitud L.I tegevuse läbi Eesti Vabariigil saamata jäänud käibemaksu summad ei ole samad, mis on väljamõistetud tsiviilhagides. Süüdistuse kohaselt esimeses, OÜ-ga Estera Baltic seotud episoodis on Eesti Vabariigil saamata käibemaksu 2 030 179.61 krooni, mis on eurodesse ümberarvestatult 129 752.13 eurot, tsiviilhagina on aga välja mõistetud samas episoodis 180 0692.10 eurot. Teises episoodis on süüdistuse kohaselt L.I poolt P.V maksudest kõrvalehoidumisele kaasaaitamisega kahju tekitatud 2 600 626 krooni, mis ümberarvutatult eurodesse on 166 210.29 eurot, välja on kohtuotsusega aga mõistetud tsiviilhagi suuruses 171 573.19 eurot. Kriminaalasjas kuulub väljamõistmisele õigusvastase teoga vahetult tekitatud kahju (

§ 37lg 1 ).

Mingeid põhjendusi kohtuots us sell e kohta, miks kohtuliku arutamise käigus esitatud ja välja mõistetud tsiviilhagi suurus erineb süüdistuses märgitud kahju suurusest, ei sisalda. L.I kaitsja leiab, et tsiviilhagi tulnuks kriminaalasjas jätta läbi vaatamata 36

(49)

§ 310

lg 1 kohaselt ja kannatanule tulnuks selgitada võimalust pöörduda sama tsiviilhagiga eraldi menetluses tsiviilkohtumenetluse korras kohtu poole pärast käesolevas kriminaalasjas tehtava kohtulahendi lõplikku jõustumist. A. Martinsoni apellatsioon 9.7 Süüdistatav A. Martinson taotles Ringkonnakohtult maakohtu otsuse tühistamist ja tema suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist ning hagi rahuldamata jätmist. Süüdistatava arvates rajanevad maakohtu süüstavad põhjendused tema suhtes A. J. ütlustel, mida maakohus ei ole kaalunud selles kontekstis, et A. J. on saanud A. Martinsonilt 700000 krooni laenu ning laenu intressiks oli 5%. Selle laenu sai sularahas A. J. kas otse A. Martinsonilt või jättis A. Martinson raha A. J. jaoks P.V kontorisse. Seda asjaolu tõgendaski prokuratuur A. Martinsoni kahjuks. A. J. maksis laenu tagasi väiksemate summade kaupa ning korregeeritud suurema intressiga. Seega sattuski A. J-i raha füüsiliselt P.V kontorisse. Lisaks sellele hüvitas A. J. P.V Pärnu Motoclub-i 2006 aastal peasponsoriks olemise ja võistluste finanseerimises osalemise ning oma firma reklaamimise summas 300000 krooni. Jälitusprotokollidest tulenevalt aga vestlused laenudest valesti ja süüdistatava kahjuks meelevaldselt tõlgendatud ning osa kõnede salvestamisest üldse puudub. RINGKONNAKOHTU ISTUNG

  1. Ringkonnakohtu istungil jäid pooled esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör ja kannatanu vaidlesid kaitsjate apellatsioonidele vastu ja palusid jätta maakohtu otsus süüdistatavate süüdimõistmise, kriminaaltulu konfiskeerimise ja tsiviilhagi väljamõistmise osas muutmata. Prokurör palus jätta kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et kaitsjate apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks süüdistatavate süüditunnistamise ja neile karistuse mõistmise osas alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. Osas A kohtukolleegium käsitleb süüdistatavate süü tõendatuse ja tõendite lubatavuse küsimuse, osas B peatub tsiviilhagi väljamõistmisel ning osas C kriminaaltulu konfiskeerimisel. A 11.1 Esmalt võtab kohtukolleegium seisukoha küsimuses, kas jälitustoiminguga saadud teabe saamisel on järgitud seaduse nõudeid.

§ 110

lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine m uude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust.

§ 111

kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-63-08 ja
  3. mai
  4. a otsuses nr 3-1-1-22-10 väljendanud seisukohta, et

§ 111

nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Samuti tuleb 37

(49)jälitustoimingu lubatavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu sellele, kas tõendeid oleks olnud võimalik koguda muude menetlustoimingutega. See ei välista jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul. Maakohtu istungi protokollist ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on kaitsjate taotlusel jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkust kontrollinud ja leidnud, et jälitustoiminguks loa andmisel ja jälitustoimingute läbiviimisel ei ole seaduse nõudeid rikutud. Maakohus on seda seisukohta kohtuotsuse põhjendustes ka põhjalikult motiveerinud. Kaitsjad ei olnud oma apellatsioonides jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkuse kontrollimist ringkonnakohtult taotlenud. Vaatamata sellele avaldas A. Martinsoni kaitsja apellatsioonikohtu istungil taotluse jälitustegevuse lubadega tutvumiseks ning nende kohtutoimikusse lisamiseks. Kaitsja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu
  1. märtsi
  2. a otsusele Leas vs Eesti, taotledes ka ringkonnakohtult jälitustoimiku materjalidega tutvumist. Kaitsja avaldas kahtlust, et ilmselt on jälitustoimikus märksa rohkem salaja pealt kuulatud telefonisalvestusi, kui seda sisaldab kriminaaltoimik. Teised kaitsjad toetasid A. Martinson’i kaitsja taotlust. Kaitsja taotluse lahendamiseks kohtukolleegium tutvus prokuröri poolt esitatud jälitustoimiku materjalidega – nimelt jälitustoimikus nr I/II olevate eeluurimiskohtuniku ja prokuröri lubadega nr. 16/290 (lk 58); nr. 291 (lk 76); nr. 16/287 (lk 100-102); nr. 16/286 (lk 107-109); nr. 16/291 (lk 154-155); nr. 16/292 (lk 161-162); nr. 16/288 (lk. 168-169); nr.16/290 (lk 175176); nr. 16/289 (lk 180-181); nr. 16/303 (lk 185-186); nr. 16/298 (lk 200-201); nr. 16/300 (lk 215216); nr. 16/301 (lk 234-235) ning jälitustoimikus nr. II/II olevate lubadega nr. 302 (lk 34); nr. 299 (lk 18-19); lk 16/305 (lk 37-39); nr. 16/311 (lk 60-61); nr. 16/312 (lk 90-91); nr. 16/313 (lk 100); nr. 16/468 (lk 130-131); nr. 16/659 (lk 141-142). Tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu
  3. märtsi 2012.a lahendis Leas vs Eesti väljendatud seisukohtadele ning

§ 121

lg 2 p-le 7 kohtukolleegium asus seisukohale, et ei pea võimalikuks jälitustoimikus asuvaid jälitustegevuse lubasid kaitsjatele tutvustada, kuna jälitustegevuse load sisaldavad politsei töömeetodite kirjeldust ning samuti A. Martinsoni kohta lubades sisalduvat teave t ei ole võimalik l ubadest e raldada j a esitada selliselt, et n eist ei ilmneks andmed, mis puudutavad teiste isikute eraelu ning mille tutvustamine võib kahjustada teiste isikute seaduslikke õigusi ja vabadusi. Ühtlasi jälitustegevuse lubade kontrollimisel kohtukolleegium tuvastas, et maakohtu otsuses jälitustoimingu seaduslikkust põhjendavad asjaolud on kooskõlas jälitustoimiku materjalides sisalduva informatsiooniga. Kohtukolleegium tuvastas m uuhulgas, et j älitustoiminguks loa andmise ajaks oli kogutud piisavalt teavet toime pandava maksukuriteo kohta suure grupi isikute poolt, kellede käitumine oli ettevaatlik. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole eluliselt usutav, et maksukuriteo toimepanemises osalenud isik tuleks vabatahtlikult uurimisasutusse ja annaks ütlusi. Seetõttu nõustub kohtukolleegium jälitustoiminguks loa andnud kohtuniku ja maakohtu seisukohaga, et esitatud teave vajas kontrollimist ning seda oli võimalik teostada üksnes jälitustoimingutega. Arlet Martinson’i kaitsja toodud etteheidele, et jälitusprotokollid ei kajasta kõi ki jä litatud isikute telefonikõnesid, märgib kolleegium järgmist.

§ 121

lg 2 kohaselt oli isikul, kelle suhtes on jälitustoimingut teostatud, õigus taotleda tema kohta kogutud jälitustoimingu materjalidega tutvumist. Materjalid võidi jätta tutvustamata, kui selleks esines mõni

§ 121lg 2 punktides 1 kuni 7 sätestatud alus.

Pärnu Maakohus on asjakohaselt märkinud, et Maksu- ja Tolliamet on teavitanud kirjalikult nii Arlet Martinsoni kui ka teisi süüdistatavaid nende suhtes läbiviidud jälitustoimingutest, sh teatades võimalusest tulla kogutud andmetega tutvuma. Ükski isik ei ole aga avaldanud soovi 38

(49)kogutud teabega tutvumiseks. Samuti ei ole vastavasisulist taotlust – tutvuda kogu salvestisega - esitanud kaitsjad

§ 225

alustel prokuratuurile ega

§ 227

järgi kohtule.

§ 118

lg 2 kohaselt kantakse protokolli vaid kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa, mistõttu kaitsjate etteheited kogu salvestise mittekajastamise kohta on põhjendamatu. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ka P.V kaitsja V. Kivistiku apellatsioonis toodud kahtlus, et kõikide pealkuulatavate isikute ning nende vestluspartnerite suhtes jälitustegevuseks luba ei ole antud. Esmalt kolleegium sedastab, et vestlus on vähemalt kahe või enamate isikute omavaheline verbaalne kommunikatsioon ning uurimisasutusel on objektiivselt võimatu ennustada kõiki vestluspartnereid isikul, kelle suhtes on sanktsioneeritud jälitustegevusena tema kõneluste pealtkuulamine. Sellest tulenevalt on vältimatu ka kolmandate isikute kõneluste pealtkuulamine, kes on vestluspartneriks i sikul, kelle suhtes jälitustegevuse luba on olemas. Lisaks viitab kohtukolleegium Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-10-11 ja seal märgitule, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab

§ 110lg 1 nõuetele.

Kaitsja ei ole oma apellatsioonis välja toonud mitte ühtegi õiguslikku alust, millele tuginedes tuleks teatud osa ja milline osa kõnedest elimineerida. Lisaks märgib kolleegium, et Leas vs Eesti asjas heitis EIK kohtutele ette, et avaldaja (Leas) sai alles tagantjärele teada sellest, et maakohus oli tegelikult kogu jälitustoimikuga tutvunud. Samuti ei teatatud talle põhjustest, miks juurdepääsu ei tagata ega ka seda, millised täiendavad materjalid on jälitustoimikus. Seetõttu ei tasakaalustanud kohtud kaitseõigust seoses jälitustoimiku materjalide mitteavaldamisega. Käesoleva kaasuse puhul Pärnu Maakohus on kaitsjate taotlusel tutvunud kogu jälitustoimikuga, kujundas jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha käesolevas kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, mille kohaselt kõik jälitustoimingud vastavad eeltoodud põhimõtetele, millise seisukoha kohus kohtuistungil ka avaldas. 11.2 Kõik kaitsjad heitsid oma apellatsioonides maakohtu otsusele ette, et jälitusprotokollid ei ole tõendina lubatavad, sest protokollid on koostanud maksuameti töötaj ad, ehkki nad ise jälitustoimingut läbi ei viinud. Kohtukolleegium osundab nimetatud küsim uses kujunenud varasemale kohtupraktikale ning alljärgnevalt kordab Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2012 kriminaalasjas nr. 1-08-1292 p.6.10 väljendatud seisukohta. Kohtukolleegium osundab esmalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2011. a otsuses nr 3-1-1-31-11 osundatud seisukohale, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Seega jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisõigus ja selle rikkumise tulemine saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta. Seega tuleb kaitsja taotlusele vastates anda hinnang sellele, kas tegemist on jälitusteabe kogumise või protokollimise käigus aset leidnud rikkumisega. Jälitusprotokollile esitatavad nõuded sisalduvad

§-s

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsuses nr 3-1-1-15-10 märgitakse, et

§ 117

alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ja viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Pärnu Maakohtu otsuse lk 41 nähtub, et käesolevas asjas on kohus nõudnud kogu jälitustegevusega seotud dokumentatsiooni prokurörilt välja ja kontrollinud jälitustegevuse 39

(49)seaduslikkust ning seda, et oleks täidetud jälitustegevuse puhul nõutavad kolm tingimust: peab olema kohtu (määrus) või prokuröri luba; tõend peab olema saadud loas nimetatud toimingu käigus; tõend peab olema saadud loas nimetatud ajavahemikul. Maakohus kujundas jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha käesolevas kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, mille kohasel t kõi k jälitustoimingud vastavad eeltoodud põhim õtetele. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et jälitusprotokollide sisu on usaldusväärne. Lisaks märgib kolleegium, et kaitsjate taotlusel tutvus ka ringkonnakohtu kolleegium jälitustoimikutes sisalduvate lubadega. Asjaolu, et jälitusprotokollile on alla kirjutanud maksuameti töötaja, ei too kohtukolleegiumi hinnangul automaatselt kaasa tõendi lubamatuks tunnistamise. 11.3 P.V kaitsja heitis maakohtule ette, et tema on jäänud ilma võimalusest esitada omapoolseid tõendeid, kuna asjas ei ole läbi viidud eelistungit. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib järgmist. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest kaitsja Vahur Kivistik asus kaitsma P.V 04.12.2008 (kd. X lk 108). Oma kirjas kohtule 05.12.2008 teatas kaitsja, et taotleb 09.-10.12.2008 planeeritud kohtuistungi edasilükkamis t, kuna on hõivatud sel ajal teises kohtumenetluses. Teisi taotlusi kaitsja V. Kivistiku kiri ei sisaldunud. Nimetatud ajal kehtinud

§ 227

lg 1 nägi ette, et kaitsja esitab süüdistusakti koopia saamisest alates viie päeva jooksul kohtule oma taotlused ja nende isikute nimekirja, kelle kutsumist kohtuistungile kaitsja taotleb. Tuleb eeldada, et süüdistusakt oli kaitsja poolt kätte saadud kaitsealusega õigusabilepingu sõlmimise hetkest, seega kaitsjal oli õigus esitada kohtule omapoolsed taotlused vastavalt

§ 171lg 1 hiljemalt 10.12.2008.

Kaitsja V. Kivistik taotles üksnes istungi edasilükkamist seoses enda hõivatusega teises kohtumenetluses ning antud taotlus oli kohtu poolt ka rahuldatud. Kaitsja V. Kivistik ei esitanud kohtule mingeid omapoolseid taotlusi ka järgmisel kohtuistungil 17.04.2009. Vastavat taotlust ei esitanud ka P.V eelmine kaitsja - Sven Sillar, kes täitis kaitsja kohustusi V. Kivistiku menetlusse astumiseni. Kohtukolleegium samuti märgib, et süüdistatavad oli kohtumäärusega kohtu alla antud 10.06.2008 – seega enne

§ 258

redaktsiooni jõustumist, mis ühe eelistungi korraldamise alusena näeb ette üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimist ja kohtumenetluse poolte taotluste lahendamise vajadust. Eeltoodust tulenevalt teeb kohtukolleegium järelduse, et maakohus ei rikkunud menetlusnorme, jättes käesolevas asjas eelistungi korraldamata. Kohtumenetluses täiendavate tõendite esitamise tähtajaga seonduvalt märgib kohtukolleegium, et maakohtul puudus alus väljaspool menetlustähtaega esitatud taotluse vastuvõtmiseks, sest Riigikohtu senise praktika kohaselt loetakse menetlustähtaegade rikkumine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. augusti
  2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-55-10 ja
  3. novembri
  4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-90-10). Viidatud Riigikohtu lahendid on küll tehtud väärteoasjades, kuid see põhimõte on kohtukolleegiumi hinnangul kohaldatav ka kriminaalasjades, sest VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. Samuti pöörab kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et kaitsja V. Kivistik ei ole kordagi põhjendanud, et täiendavad tõendid omaksid käesoleva kriminaalasja lahendamisel tähtsust, samuti ei tulene tema apellatsioonist miks taotlused on jäetud tema poolt esitamata varasemas menetlusstaadiumis ning milliste esitatud süüdistuse seisukohast oluliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks on täiendavad tõendid vajalikud. Eksitav on ka kaitsja V. Kivistiku apellatsiooni väide, et maakohus rahuldas kannatanu taotluse esitada täiendavaid tõendeid väljaspool selleks ettenähtud menetlustähtaega. Selline seisukoht on tõesti kajastatud 24.05.2011.a protokollis, kuid 06.06.2011.a kohtuistungi 40

(49)protokollist selgub, et kannatanu esindaja soovib esitada eelmisel korral koguda lubatud tõendid ning maakohus keeldub siiski neid tõendeid vastu võtmast. Seega maakohus ei võtnud taotletud tõendeid enam kohtutoimikusse juurde. 11.4 Kaitsja V. Kivistiku etteheide, et maksuameti failide väljatrükid P.V poolt esitatud maksudeklaratsioonide kohta ei saa olla käesolevas asjas tõendiks, osundab kohtukolleegium varem kujunenud kohtupraktikale (Tallinna Ringkonnakohtu otsus kr. asjas nr 1-08-1292, p. 6.7) ning märgib järgmist. Kuni 31. augustini 2011. a kehtinud

§ 63

lg 1 sätestas, et tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib kasutada kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks ka lõikes 1 loetlemata tõendeid.

§ 63

lg 2 alusel on maksuameti andmebaasi väljatrükk esitatud maksudeklaratsioonide andmetega kahtlemata tõend, sest sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kohtukolleegium ei näe mingit põhjust, miks peaks maksuameti ametlikud andmekandjad sisaldama maksumaksjate kohta pahatahtlikku väärinformatsiooni. Pealegi riimuvad maksuameti poolt tõendina esitatud väljavõtted teiste kriminaalasjas P.V süüstavate tõenditega. 11.5 P.V kaitsja heidab oma apellatsioonis maakohtule ette, et kohus ei avaldanud kohtuliku uurimise käigus prokuröri poolt taotletud dokumente, vaid prokurör avaldas neid valikuliselt teatud osas. Kaitsja leiab, et dokumentide avaldamine toimub teksti sõnasõnalise ametliku ettelugemise kaudu. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei n õustu ning esmal t osundab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-90-11, millest tuleneb, et „

§ 296

alusel kriminaaltoimiku dokumendi kohtus avaldamiseks ei ole üldjuhul vaja seda tervikuna sõnasõnalt ette lugeda. Samas peab dokumendi avaldamisel selle sisu kohta esitatav teave olema piisav avaldamise eesmärkide saavutamiseks. Eeskätt peab dokumendi avaldamise tulemusena ilmnema, millisele dokumendis kajastuvale teabele kohtumenetluse pool tugineb ja milliste tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumist ta selle teabega kinnitada või ümber lükata soovib“. Kolleegium märgib, et prokurör taotl eb võitlevas kohtumenetluses süüstavate tõendite avaldamist, mis tuleneb süüd istaja rollist kriminaalprotsessis. Kuivõrd kaitsjal o n toimiku materjalid tervikuna kohtumenetluse ajal olemas ning eeldatakse, et kaitseeesmärkide täitmiseks on kaitsja toimikumaterjalidega hästi tuttav, võib kaitsja dokumentide avaldamise staadiumil alati reageerida ning rõhutada dokumendi millist osa ta avaldamisel tähtsaks peab ja milliste tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumist ta selle teabega kinnitada või ümber lükata soovib. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kaitsja V. Kivistik oleks eelkirjeldatud viisil kohtu poolt dokumentide avaldamisel käitunud, seega tema etteheited dokumentide avaldamise kohta nende refereerimise teel on põhjendamatud. 11.6 Kaitsjad Argo Küünemäe, Vahur Kivistik ja Paul Järve märgivad oma apellatsioonides, et prokurör esitades muudetud süüdistuse ilma uue süüdistusakti koostamiseta, rikkus süüdistatavate kaitseõigust. Kohtukolleegium märgib, et süüdistusakt on koostatud ja kohtusse saadetud 30.05.2008.a. Nimetatud süüdistusaktist punkti 9 „süüdistuse sisu“ muutis prokurör 17.11.2010.a. ning toimetas süüdistatavatele ning nende kaitsjatele kätte kohtuistungiväliselt. Järgmine kohtuistung toimus 30.11.2010, kus kohtu küsimusele kas seoses muudetud süüdistusega on taotlusi, kaitsjate poolt taotlusi ei esitatud. Kohtukolleegium sedastab, et muudetud süüdistusega oli konkretiseeritud süüdistatavate tegevust, millest tegevuse enda sisu ei muutunud ega olnud lisatud uusi kuriteo toimepanemise asjaolusid. Süüdistuse konkretiseerimisega sisuliselt oli kergendatud kaitseülesannete täitmist. Kolleegium siiski osundab, et

§ 268

lg 2 teise lause kohaselt koostab prokurör süüdi stusakti, kui süüdistust täi endatakse või oluliselt muudetakse. Uue süüdistusakti koostamine ei ole vajalik, kui prokurör muudab esitatud süüdistust, kergendades süüdistatava olukorda. Kuna süüdistatavate olukorda käesoleval juhul kergendatud ei olnud, 41

(49)oleks pidanud prokurör koostama uue süüdistusakti tervikuna. Siiski ei pea kohtukolleegium antud minetust oluliseks kriminaalmenetluse rikkumiseks, kuna muudetud süüdistus on käsitletav varem esitatud süüdistusakti lahutamatu osana, kaitsjatele ja süüdistatavatele konkretiseeritud süüdis tus o li a egsasti enne järg mise kohtui stungi algust kätte toimetatud, keegi menetlusosalistest muudetud süüdistuse juurdevõtmise vastu ei vaielnud ega taotlenud kohtuistungi edasilükkamist. Sellest võib järeldada, et süüdistatavate kaitseõigust muudetud süüdistuse juurdevõtmisega ei olnud rikutud. 11.7 P.V kaitsja etteheide kohta, et P.V ei olnud kohtumenetluses esindatud ning on jäänud süüdistatavana ülekuulamata, märgib kohtukolleegium järgmist. 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 541 lõike 1 kohaselt pankrotihaldur teeb pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Sellest sõnastusest tulenevalt ei ole pankrotihaldur käsitatav juriidilise isiku juhatust asendava organina, vaid eristaatuses subjektina , kes seadusega temale pandud ameti ülesannetest tulenevalt omab õigust teha enda nimel tehinguid ja muid toiminguid pankrotivaraga.

§ 36

kohaselt juriidilisest isikust süüdistatav osaleb kriminaalmenetluses oma juhatuse või seda asendava organi liikme kaudu, kellele on kõik süüdistatava õigused, sh õigus anda juriidilise isiku nim el ütlusi. Kuivõrd aga pankrotihaldur ei ole alate s 01.

  1. 2010.a enam juriidilise isiku juhatust asendav organ, ei saa tema kriminaalmenetluses osaleda juriidilise isiku esindajana. Põhjendamatu on kaitsja väide, et P.V on kohtumenetluses ülekuulamata. Prokuröri poolt süüdistusaktis OÜ Visoreki esindajana avaldatud Jüri Ollino ei olnud kohtuistungi ajaks enam juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Füüsilistest isikutest süüdsitatavatest oli G. O P.V juhatuse liige, seega ainuke juriidilise isiku seaduslik esindaja. Ei ole eluliselt usutav, et see asjaolu ei olnud kait sjale teada. G.O oli kohtuis tungil üle kuulatud ning kaitsja V. Kivistik esitas G.O-le ka omapoolseid küsimusi, seega P.V oli tagatud kaitseõigus. 11.8 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukoha kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  4. oktoobri
  5. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on kõiki kohtus kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis oma siseveendumuse kohaselt hinnanud nagu seda nõuab

§ -s 61 sätestatu. Maakohtu järeldused on põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Esitatud apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida süüdistatavad ja kaitsjad esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata tõenduslikust aspektist mingeid uusi argumente. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsjate apellatsioonide kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võim alik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende 42

(49)hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatavate süü tõendatuse osas ning lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist. 11.9 P.V kaitsja väidab, et kuriteo toimepanemine ei ole tõendatud. Ainsaks tõendiks, millele kaitsja viitab ja millega oma seisukohta põhjendab, on

§ 291p 1 alusel avaldatud A.

P. ütlused ning Raavo Raadiku ja G.O väidetavad kinnitused tehingute toimumise kohta. Samuti leiab kaitsja, et pole tõendatud milliseid andmeid on P.V esitatud, kuna maksudeklaratsioone kriminaalasjas ei leidu ning läbiviimata on OÜ-te Äpendorn ja Fenser Halduse maksukontroll. Maakohus on veenvalt kirjeldanud miks ta leiab, et tehinguid tegelikult ei toimunud. Lisaks E. S. ütlustele, millest tuleneb üheselt et tehinguid ei toimunud, kinnitavad tehingute mittetoimumist ka avaldatud jälitusprotokollid ning pangakontode väljavõtted. Nimetaud tõendeid koos hinnates ja sisu analüüsides kooskõlas E. S. ütlustega, kinnitavad tõendid kogumis, et tehinguid OÜ Fenser Halduse ja P.V vahel ei ole kunagi toimunud liikusid vaid fiktiivsed arved, mis koostati G.O poolt ning rahasummad, mille välja võtmiseks pangakontolt ja edasi toimetamiseks andis juhiseid E. S-le nii Raavo Raadik kui G.O ning ka L.I. Samuti jõudis maakohus veenvale järeldusele, et tehinguid ei toimunud ka OÜ Äpendorn ja P.V vahel. Kaitsja ei ole oma apellatsioonis esitanud ühtegi argumenti, mis kohtu käsitluse ümber lükkaks. Tunnistaja A. P. ütlused on maakohtu poolt hinnatud kogumis teiste tõenditega, mille tulemusena kohus asus seisukohale, et tunnistaja ütlused v aid kinnitavad maksupettuse toimepanemist. Maakohus on õigustatult asunud kaitsjaga erinevatele seisukohtadele ka Raavo Raadiku ja G.O ütluste osas. Nimelt maakohus on veenvalt kirjeldanud miks ta seab nende poolt antud ütluste usaldusväärsuse tehingute toimumise kohta kahtluse alla ning tõendeid kogumis hinnates asub seisukohale, et ka nimetatud isikute ütlused pigem kinnitavad tehingute mitte toimumist. Nii G.O-st kinnitas , sh t ema kaitsj a enda esitat ud kaeb uses, et s üüdis tatav isiklikult tehingute toimumist ei pidanud nägema ega kontrollima. G.O ei kinnitanud kohtulikul uurimisel tehingute tegelikku toimumist, kuivõrd tema ülesandeks oli vaid arvete koostamine. Raavo Raadik aga kinnitas maakohtus, et ta ei olnud ise tehingute juures. Kolleegium märgib, et asjakohatud on kaitsja väited väidetavate müüjate kontrolli vajalikkuse kohta. Antud juhul on oluline see, et kinnitust on saanud reaalsete tehingute mittetoimumine OÜ-ga Äpendorn ja Fenser Halduse, mistõttu ei tohtinud nende ettevõtete nimelt väljastatud arvete alusel P.V sisendkäibemaksu arvestada. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et käibemaksukohustuslasel on lubatud maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks üksnes käibemaksuseaduse §-s 24 sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel. Tulenevalt uuritud tõenditest aga OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse poolt väljastatud arved sellele ei vasta. Nimetatud ettevõtete maksurevisjon antud asjaolu aga mitte kuidagi ümber ei lükkaks. Sõltumata ettevõtete tegevusest või mittetegevusest on P.V raamatupidamises kajastatud tegelikkusele mittevastavaid arveid, mis on olnud aluseks valeandmete esitamisel maksudeklaratsioonides. 43

(49)Etteheite kohta, et kriminaalasjas puuduvad maksudeklaratsioonid, vaid on esitatud maksuameti väljatrükid, on kohtukolleegium võtnud seisukohta otsuse punktis 11.4. 11.10 Arlet Martinson oma apellatsioonis sisuliselt taotleb maakohtu järelduste ümberhindamist. Süüdi statav märgib, et A. J-i kõik kõned on seotud tall e antud laenuga. Pärnu Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei usalda antud versiooni. Nimelt A. J. kinnitas kohtu le, et oli v õlgu võtn ud aga selle ka tasunud ni ng summad, millest kõnedes räägitakse, ei olnud seotud tema ja Arlet Martinsoni vahelise laenusuhtega. See J-i seletus on kooskõlas teiste uuritud tõenditega ning seega on A. Martinsoni väited ümber lükatud. Ka oma kaebuses ei ole Arlet Martinson esitanud argumente, mis annaks aluse kohtu järelduse ümberhindamiseks. A. J. selgitus riimub nii jälitustegevuse käigus kogutud teabega, kui ka kontoväljavõtetega, kust nähtub summade laekumine kontole ja selle kohene väljavõtmine nii, nagu sellest räägitakse omavahelistes vestlustes. 11.11 Ülle Saare kaitsja ei nõustu, et tema kaitsealune on osutanud kaasabi maksukuriteo toimepanemisele. A pellatsioonis leitakse, et Ülle Saare pädevus ja roll äriühingus piirdus andmete sisestamisega dokumentide alusel , millised a ndis talle Arelt Martin son või keegi kolmas isik, mille osas oli Arlet Martinson eelnevalt käsu andnud, millest kaitsja t eeb järelduse, et Ülle Saar ei olnud teadlik toimuvast. Maakohus on oma otsuses Ülle Saare rolli põhjalikult analüüsinud ning õigustatult asunud seisukohale , et Ülle Saar oli isik, kellele teised süüdistatavad raha viisid ja kellelt saadi raha ning kellega jagati infot ka arvete osas, mida oli vaja koostada. Lisaks kinnitab jälitustegevuse käigus kogutud teave, et Ülle Saar omas kogu süsteemis olulist rolli. Nii on salvestatud tema kõned Arlet Martinsoni kui ka G.O-ga, kus arutatakse summade tiirutamist, mida Ülle Saar peab teistelegi selgitama, sh soovitab ta neid ringe rahaga ka ise teha, samuti arvete koostamisest ja neile allkirjade panemisest, sh selliste tehingute kohta, mis on juba oma “tiirutamise” ära teinud. Selline raamatupidamise dokumentide nõudmine ja juhiste jagamine summade ülekandmise kohta ja ka rahade enda käes hoidmine, mis samuti kajastub salvestatud kõnedest, kinnitab vaid üheselt, et Ülle Saar teadis mis toimus ning osales ka ise maksupettuses, kuna tema kanda oli raamatupidamise osa korrashoid (vt kõned 16.03.2006 kell 11:08, 15:21 ja 16:38; 24.03.2006 kell 13:23 ja 14:44; 29.03.2006 kell 14:33; 30.05.2006 kell 16:41 ja 17:13; 31.05.2006 kell 10:25; 02.06.2006 kell 13:14). Lisaks leiti tema kodust paber, kus on peal skeem. Eriti tuleb selle dokumendi juures rõhutada viidet, mis näi tab raha sisstulemist P.V ja seejärel sealt pärast skeeme kahel korral mustalt välja läheb. Kaitsja on ekslikult oma kaebuses analüüsinud Ülle Saare tegevust seoses tehingutega P.V ja OÜ Estera Baltic vahel. Selles osas ei ole Ülle Saarele süüdistust esitatud ega neid tehinguid ka kohtus uuritud. Süüdistus on Ülle Saarele esitatud P.V poolt toimepandud maksupettusele kaasaaitamises ja seda tehingute osas, mida kajastati P.V ja OÜ Äpendorn ning P.V ja OÜ Fenser Halduse vahel. 11.12 G.O kaitsja kinnitab oma apellatsioonis, et G.O oli arvete koostajaks, sh finantsnõustaja, kes isiklikult tehingute toimumist ei pidanud nägema ega kontrollima. Seega G.O kinnitas ka ringk onnakohtule, et ühegi tehingu toimumise juures ta ei ole viibinud, mistõttu ta ei saa ka kinnitada nende reaalset toimumist. Kaitsja toob kaebuses välja ka selle, et ta ei saa aru, kuidas selline G.O tegevus seondub maksuhal durile valeandmete esitamisega. Süüdistuse kohaselt G.O korraldas OÜ Äpendo rn, OÜ Teboil Baltic ning OÜ Fenser Halduse raamatupidamist ning andis juhiseid ettevõtete kontodele laekunud summade väljavõtmi seks. Sa muti ko ostas tem a saadud informatsiooni alusel OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt reaalseid majandustehinguid 44
(49)mittekajastavaid arveid, mille alusel P.V ning OÜ Estera Baltic suurendasid tahtlikult käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu, jättes sellega Eesti Vabariigile maksmata tasumisele kuuluva käibemaksu. Pärnu Maakohus on tõendeid kogumis hinnates põhjendatult tuvastanud nii G.O tegevuse kui ka selle, et tegemist oli reaalseid majandustehinguid mittekajastavate arvetega, esitades tõenditele rajatud põhistused kohtuotsuses. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et selline tuvastatud tegevus on vaadeldav kaasaaitamisena, kuna G.O poolt koostatud arved on sisendkäibemaksu alusetul deklareerimisel käsitatavad süüteo toimepanemise vahendina. Seda seetõttu, et arvete olemasolu maksumaksja raamatupidamises võimaldab panna maksupettust toime viisil, mis vähendab oluliselt selle ilmsikstuleku riski (3-1-1-6-11). Samuti maandab neid riske arvete eest näilik tasumine, misjärel aga sularaha välja võetakse ja tegelikule omanikule tagasi toimetatakse. Seega tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele edastamine, sh laekunud summade tagastamine on objektiivselt vaadeldav kuriteo toimepanemise ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3 tähenduses. Maakohus on õigustatult asunud seisukohale, et G.O kui kaasaaitaja tegevus toetas ja kinnitas täideviija tahtlust. Lisaks kinnitavad uuritud tõendid, et G.O koostas arveid tahtlikult, kusjuures neid vastavalt saadud andmetele koostades sai aru, et täideviijate tegevus on suunatud ettevõtete maksukohustuse vähendamisele. 11.13 Raavo Raadiku kaitsja leiab sarnaselt teiste kaitsjatega, et tõendamata on jäänud asjaolu nagu poleks et tevõtete vahel toimunud reaalseid majandustehinguid ning et vastupidiselt kohtu tõlgendusele hinnangu andmisel tuleks lähtuda tunnistaja A. P. ütlustest. Kohtukolleegium on selles osas seisukoha kujundanud varasemates punktides (vt. p. 11.9). Kolleegium samuti märgib, et kaitsja sisuliselt kordab oma apellatsioonis maakohtus esitatud kaitseargumente, millele maakohus on oma hinnangu andnud, veenval t põhistades Raavo Raadiku rolli P.V tegevdirektori Arlet Martinsoni ning OÜ Estera Baltic juhatuse liikme A. J. poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasaaitamises. 11.14 L.I kaitsja heidab maakohtu otsusele ette, et L.I ise eeluurimisel antud ütlusi kohtus ei kinni tanud, tema ütlustes sisa lduvate vastuolude tõttu tulnuks tema ütlused samuti tõendite hulgast täielikult välja arvata. Kohtus ütlusi andnud A. J. ja E. S. L.I suhtes mingeid konkreetseid ütlusi ei andnud. Sellest lähtuvalt puudus kaitsja arvates kohtul alus L.I süü tuvastamiseks, kuna kohtu käsutuses ei olnud selleks vajalikke kohtukõlblikke tõendeid. Kaitsja arvates tulnuks L.I maakohtus õigeks mõista. Kohtukolleegium märgib, et maakohus ongi jätnud L.I ütlused kui ebausaldusväärsed tervikuna kõrvale. Kohtukolleegium on käesoleva otsuse punktides 11.1 ja 11.2 asunud seisukohale, et kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingud on tõenditena lubatavad. Maakohus on asunud õigustatule seisukohale, et jälitustoiminguna salvestatud kõnedest tuleneb üheselt, et L.I OÜ Teb oil Baltic juhatuse liikmena tegutses vastavalt saadud juhistele. Nii avaldatud kõned tervikuna, kui ka süüdistavate enda ütlused kinnitavad seda, et L.I kohustuseks oli laekunud summad sularahas välja võtta ning siis see viia kas Raavo Raadikule, G.O-le või P.V kontorisse. B 12. Maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi ja mõistis välja Eesti Vabariigi kasuks: Arlet Martinsonilt, G.O-lt, Raavo Raadikult ja L.I-lt solidaarselt 180692,10 €; Arlet Martinsonilt, Ülle Saarelt, G.O-lt , Raavo Raadikult ja L.I -lt solidaarselt 171573,19 €. 45
(49)Maakohus soostus kannatanu seisukohaga, et j uhul kui maksuhaldur saanuks õigeaegselt teada varjatud maksukohustusest, olnuks maksuhalduril võimalik maksuvõlg OÜ-lt Atromak (Pankrotis) sisse nõuda. Kuivõrd käesoleval ajal ei ole see äriühingu püsiva maksejõuetuse tõttu võimalik (pangakontodel puuduvad vahendid, kinnisturegistrisse kantud kinnisvara on võõrandatud kolmandatele isikutele vahetult peale maksukontrolli alustamist ning muu registervara on kas võõrandatud või teisele äriühingule üleantud), on tekitatud kahju, millise osas on võimalik hagi esitada kriminaalmenetluses kuriteo toimepannud füüsiliste isikute, s.o Arlet Martinsoni, Ülle Saare, G.O , Raavo Raadiku ja L.I vastu . Kohtukolleegiumi hinnangul on nimetatud seisukoht kooskõlas varem väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt asjaolu, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet), ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 43 jj;
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p-d 30-36;
  5. märtsi
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 15, samuti
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-73-09, p 12). Viimatinimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (sõltuvalt asjaoludest kas TsK § 448 lg-st 1 või VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Kohtukolleegium esmalt märgib, et maakohus põhjendatult nimetas hagi rahuldamise materiaalõigusliku alusena VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p
  9. Samuti märkis maakohus õigustatult, et VÕS § 1045 lg 4 kohaselt loetakse kahju tekitanud teole kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad samadel alustel kahju tekitajaga. Järgnevalt peatub kohtukolleegium kaitsjate apellatsioonides toodud etteheidetel tsiviilhagi väljamõistmise osas. 12.1 G.O kaitsja on vaidlustanud tsiviilhagi menetlusse võtmise, asudes seisukohale, et hagi menetlusse võtmisel tulnuks kohtul koostada TsMS kohane kohtumäärus. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et kohtu pädevusse kuulub määruse tegemine tsiviilhagi menetlusse võtmiseks eelistungil vastavalt

§ 262p 4-1 alates 01.09.2011.

Enne nimetatud sätte jõusutmist kohus toimis tsiviilhagi menetlusse võtmisel vastavalt

§ 276

lg 3, mille kohaselt võis kohus teha määruse suuliselt, kandes selle kohtuistungi protokolli. Nähtuvalt maakohtu istungiprotokollist, maakohus määras tsiviilhagide võtmise kriminaalasja materjalide juurde suuliselt (protokollid 30.11.2009 ja 23.05.2011.a). Tulenevalt

§ 38

lg 1 p 2 maakohtu istungi ajal kehtinud redaktsioonist kannatanul oli õigus tsiviilhagi esitada maakohus kuni kohtuliku uurimise lõppemiseni. 12.2 Raavo Raadiku kaitsja ei nõustu tsiviilhagiga põhjendusel, et Raavo Raadik ei ole isiklikult Eesti Vabariigile kahju tekitanud ning viitab väidetavalt pooleliolevatele maksuotsuste vaidlustele halduskohtus. Kaitsja arvates ei ol e põhjendat ud j uriidilise isiku maksukohustust üle kanda füüsilistele isikutele. Kohtukolleegium osundab veelkord Riigikohtu lahenditele nr. 3-1-1-6 0-07; 3-1-1-73-09; 3-1-1-83-10; 3-1-1-57-11; 3-1-1-6-11 ning märgib, et olukorras kus oli väljakuulutatud äriühingute pankrott on võimalik deliktilisel alusel esitada maksulaekumiste vähenemise kompenseerimisele suunatud nõue vastutavate füüsiliste isikute vastu tsiviilkohtumenetluse korras. Kahju tahtliku tekitamise korral on kahju ühiseks põhjustajaks VÕS § 1043 mõttes ka isik, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele. Nii sätestab VÕS § 1045 lg 4, et kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine loetakse võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. VÕS § 65 sätete alusel on ka kannatanu käsitlenud kõiki 46

(49)süüdistatavaid solidaarvõlgnikena, kes vastutavad tekitatud kahju eest ühiselt. Raavo Raadiku ja L.I kaitsjate etteheidele, et kaassüüdistatavad A. J. ja E. S. on täielikult tsiviilhagi osas vastutusest vabastatud seoses nende suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisega vastavalt

§ 202

lg 1 ja § 203 lg 1 p 2 alusel, märgib kohtukolleegium, et kohtuotsuse jõustumisel süüdimõistetutel on õigus pöörduda kohtusse regressinõudega A. J-i ja E. S. vastu. 12.3 L.I kaitsja märgib, et süüdistuse kohaselt esimeses, OÜ-ga Estera Baltic seotud episoodis on Eesti Vabariigil saamata käibemaksu 2 030 179.61 krooni, mis on eurodesse ümberarvestatult 129 752.13 eurot, tsiviilhagina on aga välja mõistetud samas episoodis 180 0692.10 eurot. Teises episoodis on süüdistuse kohaselt L.I poolt P.V maksudest kõrvalehoidumisele kaasaaitamisega kahju tekitatud 2 600 626 krooni, mis ümberarvutatult eurod esse on 166 210.29 eurot, välja on kohtuotsusega aga mõistetud tsiviilhagi suuruses 171 573.19 eurot, seega maakohus on mõistnud süüdistatavatelt välja oluliselt suuremad summad, kui oli süüdistuses toodud. Kohtukolleegium esmalt kordab kohtupraktikas selgelt väljakujunenud seisukohata, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Tulenevalt kuni 01.09.2011

§ 38

lg 1 p 2 kehtinud redaktsioonist kannatanul oli õigus tsiviilhagi esitada maakohus kuni kohtuliku uurimise lõppemiseni. Kannatanu ei ole seotud esitatud süüdistusega ning on loomulik, et tekitatud kahju ja sellest tulenevalt esitatud nõue võivad olla suuremad kui süüdistuses ära näidatud. Nimetatud olukord on vastavuses ka TsMS § 376 lg 4 p 2, mille järgi põhi või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist ei peeta hagi muutmiseks, seega nõude suurust võib muuta kohtuliku uurimise kogu kestvuse ajal. Tsiviilhagi lahendamisel maakohus on kõiki tsiviilhagis toodud ja kohtus kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis oma siseveendumuse kohaselt hinnanud. Maakohtu järeldused on põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid kordama. Maakohus leidis õigus, etatt ult süüdistatavad Arlet Martinson, G.O, Raavo Raadik ja L.I on süüdi riigile OÜ-ga Estera Baltic seotud kahju tekitamise episoodis ning mõistis nendelt solidaarselt välja 180692,10 €; samuti Arlet Martinson, Ülle Saar, G.O, Raavo Raadik ja L.I on süüdi riigile P.V seotud kahju tekitamise episoodis ning mõistis nendelt solidaarselt välja solidaarselt 171573,19 €. C 13. Kriminaaltulu konfiskeerimise on vaidlustanud nii Arlet Martinson kui Raavo Raadiku kaitsja. Kaebustes väidetakse, et ei ole mõistetav kriminaaltulu väljaarvutamise metoodika, A. Martinson märgib, et ei saa aru, millest tuleneb tema suhtes kohaldatav 7% kogu käibemaksust. 47

(49)Maakohus kriminaaltulu väljamõistmise otsustamisel on piirdunud põhjendustega et, et kogutud ja kohtus kontrollitud tõendite pinnalt on kindlaks tehtud see, et nii Arlet Martinson kui Raavo Raadik on eelkirjeldatud kuritegude toimepanemisest teeninud vahetult kriminaaltulu. Nii sai osutatud kaasabi eest Raavo Raadik kriminaaltulu 288 958 krooni, mis on 2% OÜ Äpendorn ja OÜ Fenser Halduse nimelt koostatud arvetel kajastatud käibemaksust. Samuti teenis vahendusteenuse eest Arlet Martinson kriminaaltulu 676 846 krooni. Nimelt kandis OÜ Estera Balitic vahendatud arvete alusel üle 11 409 688 krooni, millest käibemaks moodustab 1 740 460.80 krooni. Üle kantud summast tagastati ettevõttele summa, millest oli maha arvestatud pool käibemaksusummas ehk 870 230.40 krooni. Nimetatud summa jagati Arlet Martinsoni ja Raavo Raadiku vahel selliselt, et esimesele jäi 7% ning teisele 2%. Kohtukolleegium leiab, et Arlet Martinsonilt kriminaaltulu väljamõistmiseks ei ole piisavalt tõendeid. Nimelt nähtub maakohtu otsuse põhj endustest, et ka L.I sai kaks protsenti väljavõetud rahasummadest. Kuigi L.I ütlused on kohtu poolt tervikuna kõrvale jäetud kui ebausaldusväärsed, ei ole võimalik mööda vaadata põhjendatud kahtlusest, et kriminaaltulu jagunes suurema arvu isikute vahel, kui süüdistuses on toodud. Kuna maakohtu põhjendustest puuduvad viited tõenditele, millest tuleneks üheselt, et Arlet Martinson sai endale väljavõetud käibemaksust seitse protsenti ning ülejäänud 2% olid määratud Raavo Raadikule, siis lähtuda puhtast aritmeetilisest arvestusest Arlet Martinsoni kriminaaltulu arvestamisel põhjendusel, et kuna R. Raadik sai 2%, siis ülejäänu sai A. Martinson, on alusetu. Kuna kriminaalmenetluses kõik kahtlused tõlgendatakse süüdistatavate kasuks, siis kohtukolleegium leiab põhjendatuks, et kohtuotsus kriminaaltulu väljamõistmise osas Arlet Martinsonilt kuulub tühistamisele. Maakohtu poolt uuritud tõenditest nähtub samuti, et Raavo Raadik sai väljavõetud käibemaksust ehk 18%-st 1,5 kuni 2%. Selles tulenevalt on alusetu tema suhtes kriminaaltulu arvestamisel suurema protsendi rakendamine. Kohtukolleegium siiski ei nõustu Raavo Raadiku kaitsja seisukohaga, et kohtuotsusest ei ole selge k riminaaltulu väljaarvutamise metoodika. Raavo Raadikult on mõistetud välja kriminaaltulu, mis on 2% OÜ Äpendorn ja OÜ F enser Hal duse nimelt koo statud arv etel kajastatud käi bemaksust, mis on seotud P.V episoodiga. Kogu käibemaksu summaks on 2 600 626 krooni (18%). Nimetatud käibemaksust 1,5% on: (2 600 626 x 1,5) : 18 = 216 718 krooni, mis on 13850,8 €. Sellest tulenevalt tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse Raavo Raadikult kriminaaltulu väljamõistmise osas ning teeb uue ots use, millega m õistab Raavo Raadikult kriminaaltulu summas 13850,8 €. 14. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjate tasu väljamaksmise taotlused apellatsioonimenetluses ja määras L.I kaitsjale välja maksta 652,80 eurot, Ülle Saare kaitsjale 422,11 eurot, Raavo Raadiku kaitsjale 545,09 eurot. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni süüdistatav A. Martinson ja süüdistatavate kaitsjad. 48

(49)49
(49)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.