) §de 2172 lg 1 (alates 01.01.2015 kehtiva
2 lg 1), § 201 lg 2 p-de 1, 2 (alates 01.01.2015 kehtiva
süüdistuses
§-de 201 lg 2 p 2 – 22 lg 3 (alates 01.01.2015 kehtiva
§-d 201 lg 2 p 2 – 22 lg 3), § 344 lg 1 järgi ning Kalle Kivisaare süüdistuses
§-de 201 lg 2 p-de 1, 2 – 22 lg 3 (alates 01.01.2015 kehtiva
§-d 201 lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3) § 344 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 9. aprilli 2018 otsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Reimo Toom, tema kaitsja adv. Priit Palmiste, süüdistatava Kalle Kivisaare kaitsja adv. Marko Tammann, süüdistatav D.D., tema kaitsja adv. Madis Piirla, kannatanute OÜ C ja OÜ Y esindajad adv. Leonid Tolstov ja adv. Dmitri Teplõhh, tsiviilkostja Q OÜ esindajad adv. Marko Pilv ja adv. Aivar Pilv, ringkonnaprokurör Andrei Voronin Süüdistatavad Reimo Toom, Kalle Kivisaar, D.D. (süüdistatavate ankeetandmed on Harju Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Priit Palmiste, adv. Marko Tammann, adv. Madis Piirla Prokurör Kannatanud Andrei Voronin OÜ C, OÜ Y 1 Kannatanute esindajad Adv. Leonid Tolstov, adv. Dmitri Teplõhh, adv. Kaido Uduste Tsiviilkostja Q OÜ Tsiviilkostja esindajad Adv. Marko Pilv, adv. A. Pilv RESOLUTSIOON Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 9.aprilli 2018 otsus ja nimelt, osas, millega: 1.
lg 1, 3 järgi jäeti Reimo Toomile mõistetud vangistus täielikult tingimisi kohaldamata juhul, kui Reimo Toom ei pane 2 aasta ja 2 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu e katseaja pikkuse osas. 2. D.D. mõisteti süüdi
§-de 201 lg 2 p 2 – 22 lg 3 (alates 01.01.2015 kehtiva
lg 2 p 2 – 22 lg 3), 344 lg 1 järgi ja karistati
lg 1 sätete alusel
3. Kalle Kivisaar mõisteti süüdi
§-de 201 lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3 (alates 01.01.2015 kehtiva
lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3), 344 lg 1 järgi ja karistati
lg 1 sätete alusel
2. Mõista D.D.
§-de 201 lg 2 p 2 – 22 lg 3 (alates 01.01.2015 kehtiva
3.
lg 1 järgi mõista D.D.le karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.
lg 1, 3 alusel määratud katseaja pikkuse osas ja katseaja kulgemise alguse osas jätta kohtuotsus muutmata. 4.
lg 1 alusel moodustada liitkaristus 14.02.2017 Harju Maakohtu otsusega
lg 1 järgi mõistetud rahalise karistusega, milline kuulus või kuulub (olenevalt sellest, kas karistus on täielikult ära kantud või mitte) täitmisele iseseisvalt. 5. Mõista Kalle Kivisaar
§-de 201 lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3 (alates 01.01.2015 kehtiva
6.
lg 1 järgi mõista Kalle Kivisaarele karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.
lg 1, 3 alusel määratud katseaja pikkuse osas ja katseaja kulgemise alguse osas jätta kohtuotsus muutmata.
lg 1 (alates 01.01.2015 kehiva
Sama otsusega mõisteti R. Toom süüdi
lg 2 p 1, 2 (alates 01.01.2015 kehtiva
lg 2 p 1, 2) järgi ja karistati 2 aasta pikkuse vangistusega, lisaks mõisteti ta süüdi
lg 1 järgi ja karistati 4 kuu pikkuse vangistusega.
Toomile mõistetud üksikkaristustest raskemat ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 2 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva ning ärakandmisele jäi 2 aastat 1 kuu ja 29 päeva vangistust.
lg 1, 3 järgi jäeti mõistetud vangistus täielikult tingimisi kohaldamata juhul, kui R.Toom ei pane 2 aasta ja 2 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. Sama otsusega mõisteti D.D. süüdi
§-de 201 lg 2 p 2 – 22 lg 3 (alates 01.01.2015 kehtiva
lg 2 p 2 – 22 lg 3), 344 lg 1 järgi ja karistati
lg 1 alusel
lg 2 p 2 – 22 lg 3 järgi vangistusega 1 aasta.
lg 1, 3 alusel jäeti 5 mõistetud vangistus täielikult tingimisi kohaldamata juhul, kui D.D. ei pane 1 aasta ja 1 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisaks mõisteti maakohtu otsusega Kalle Kivisaar süüdi
§-de 201 lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3 (alates 01.01.2015 kehtiva
lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3), 344 lg 1 järgi ja karistati
lg 1 alusel
lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3 järgi vangistusega 1 aasta.
lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult tingimisi kohaldamata juhul, kui K. Kivisaar ei pane 1 aasta ja 1 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. Maakohtu otsusega jäeti läbi vaatamata: - - OÜ C/Y OÜ tsiviilhagi (so XXX korteriomandite võõrandamisest tulenev primaarnõue, selle alternatiivnõuded ja alternatiivne nõue) OÜ Q/ Reimo Toomi vastu; Y OÜ tsiviilhagi (so laenulepingute sõlmimisest tulenev nõue) MTÜ W ja R. Toomi vastu; Y OÜ tsiviilhagi (so sõiduki võõrandamisest tulenev nõue) R. Toomi vastu. Maakohtu otsusega rahuldati: - Y OÜ hagi Reimo Toomi ja D.D. vastu kahju- ja viivisenõuete osas ning mõisteti solidaarselt välja Reimo Toomilt ja D.D.lt Y OÜ kasuks 286 799,89 eurot ja viivised, mis olid kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga 96 647,05 eurot; - Y OÜ hagi Reimo Toomi ja Kalle Kivisaare vastu kahju- ja viivisenõuete osas. Välja mõista solidaarselt Reimo Toomilt ja Kalle Kivisaarelt Y OÜ kasuks 146 000,00 eurot ja viivised, mis on kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga 47 252,70 eurot. Välja mõista Reimo Toomilt Y OÜ kasuks 6165,67 eurot ja viivised 1607,28 eurot. Harju Maakohtu 25.04.2016 määruse nr 1-16-3041 alusel arestitud K. Kivisaare vara jäeti aresti alla. Y OÜ poolt OÜ Q menetluskulude katteks tasutud tagatis 13 410,00 eurot määrati tagastada otsuse jõustumisel Y OÜ-le. KrMS § 175 lg 1 p-de 1, 3, 4, 9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti R. Toomilt menetluskuludena välja sundraha 750 eurot, ½ kaitsjatasust, so 2868 eurot, kannatanu esindajate menetluskulu, so summas 8 374,84 eurot. Menetluskuludena jäeti riigi kanda ½ kaitsjatasust, so summas 2868 eurot, ekspertiisitasu 360,00 eurot. Menetluskulusid võimaldati R. Toomil tasuda ositi 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. KrMS § 175 lg 1 p-de 1, 4, 9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti D.D.lt menetluskuludena välja sundraha 750 eurot, kaitsjatasu summas 6 288 eurot, kannatanu esindajate menetluskulu summas 8 374,84 eurot, milliseid on D.D.l võimalik tasuda ositi 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. KrMS § 175 lg 1 p-de 1, 4, 9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti K. Kivisaarelt 6 menetluskuludena välja sundraha 750 eurot, kaitsjatasu summas 7734,55 eurot, kannatanu esindajate menetluskulu summas 8 374,84 eurot, milliseid on K. Kivisaarel võimalik tasuda ositi 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Väljamõistetud menetluskulud, sh kannatanu esindajate menetluskulu tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele OÜ C ja Y OÜ poolt esitatud, kuid R. Toomi õigeks mõistmise tõttu läbi vaatamata jäetud tsiviilhagiga seotud kulud summas 2500 eurot jäeti KrMS § 182 lg 1 alusel riigi kanda. Sama sätte alusel jäeti riigi kanda MTÜ W menetluskulu 3450 eurot ja OÜ Q menetluskulu 16 331,80 eurot. Reimo Toom mõisteti
lg 2 p 1, 2 järgi 1 (alates 01.01.2015
lg 2 p 1, 2 järgi) ning
lg 1 järgi, D.D.
§-de 201 lg 2 p 2 – 22 lg 3 ja
lg 1 ning Kalle Kivisaar
§-de 201 lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3 ja
lg 1 süüdi alljärgnevas: Y OÜ vara omastamine, omastamisele kaasaaitamine ja dokumentide võltsimine. Reimo Toom oli alates 11.11.2009 kuni 28.02.2014 Y OÜ (äriregistri kood XXXXXXXX, juriidiline aadress XXX, endine juriidiline aadress XXX), juhatuse liige. Vastavalt äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg-le 1 ja §-le 183 oli Reimo Toom Y OÜ esindav ja juhtiv organ, kellele olid muuhulgas pandud ülesanded osaühingu raamatupidamise korraldamiseks ning juriidilisele isikule seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegseks ja täielikuks täitmiseks. Juhatuse liikme staatusest tulenevalt oli Reimo Toomil juurdepääs Y OÜ varale, sealhulgas osaühingule kuuluvale ning kassas olevale sularahale. Ajavahemikul 17.12.2009.a-19.12.2013.a võttis Reimo Toom Y OÜ kontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is 381 699,47 eurot sularahas. Raamatupidamisliku arvestuse andmeil seisuga 31.01.2014.a puudus Y OÜ raamatupidamisel dokumentaalne kate (algdokumendid) sularahas kontolt väljavõetud summale 150 841,45 eurot, kusjuures ainuüksi 2013.a jooksul oli sularahas kontolt välja võetud 111 335,16 eurot. Seisuga 01.12.2013 oli Y OÜ arvestuslik kassajääk 140 626,45 eurot. Kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014, võttis Reimo Toom, Kalle Kivisaare kaasaaitamisel, Y OÜ kassast 90 000 eurot, millise summa kulutas enda isiklikuks otstarbeks. Eesmärgiga varjata nimetatud rahasumma omastamist ja luua vara käsutamiseks näilik õiguslik alus, valmistas Reimo Toom koos Kalle Kivisaarega (Kalle Kivisaar, isikukood 36211270308) viimasega eelneval kokkuleppel kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014, järgmised dokumendid: 30.12.2013 laenulepingu, millega Y OÜ laenab Kalle Kivisaarele 90 000 eurot tähtajaga kuni 30.12.2018; 30.12.2013 kassa väljamineku orderi, mille kohaselt sai Kalle Kivisaar 30.12.2013 Y OÜ-lt sularahas 90 000 eurot. Seejärel kirjutasid Reimo Toom ja Kalle Kivisaar mõlemale dokumendile alla. Tegelikult ei ole Kalle Kivisaar Y OÜ-lt 90 000 euro suurust laenu kunagi saanud. Seega said nii Reimo Toom kui Kalle Kivisaar aru, et 30.12.2013 laenulepingu kui ka 30.12.2013 kassa väljamineku orderi 7 näol on tegemist võltsitud dokumentidega, millede valmistamisel osalemisega osutab Kalle Kivisaar ainelist ja vaimset kaasabi Reimo Toomi poolt varem toimepandud omastamisele. Kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014, võttis Reimo Toom, olles isikuks, kes on varem toime pannud omastamise, Kalle Kivisaare kaasaaitamisel, Y OÜ kassast 56 000 eurot, millise summa kulutas enda isiklikuks otstarbeks. Eesmärgiga varjata nimetatud rahasumma omastamist ja luua vara käsutamiseks näilik õiguslik alus, valmistas Reimo Toom koos Kalle Kivisaarega (Kalle Kivisaar, isikukood 36211270308) viimasega eelneval kokkuleppel kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 03.04.2014, järgmised dokumendid: 03.01.2014 laenulepingu, millega Y OÜ laenab Kalle Kivisaarele 56 000 eurot tähtajaga kuni 03.01.2019; 03.01.2014 kassa väljamineku orderi, mille kohaselt sai Kalle Kivisaar 03.01.2014 Y OÜ-lt sularahas 56 000 eurot. Seejärel kirjutasid Reimo Toom ja Kalle Kivisaar mõlemale dokumendile alla. Tegelikult ei ole Kalle Kivisaar Y OÜ-lt 56 000 euro suurust laenu kunagi saanud. Seega said nii Reimo Toom kui Kalle Kivisaar aru, et 03.01.2014 laenulepingu kui ka 03.01.2014 kassa väljamineku orderi näol on tegemist võltsitud dokumentidega, millede valmistamisel osalemisega osutab Kalle Kivisaar ainelist ja vaimset kaasabi Reimo Toomi poolt varem toimepandud omastamisele. Y OÜ põhikirja punkti 7.
lg 1 järgi (alates 01.01.2015
lg 1 järgi) kvalifitseeritava kuriteo.
Õigeksmõistmist põhjendas makaohus alljärgnevalt. Y OÜ usalduse kuritarvitamise episoodis ja OÜ C ametiseisundi ärakasutamise episoodis taandub R. Toomi vastu esitatud süüdistus ühele kesksele väitele – 24.01.2014 tehing toimus alla oma- ja turuhinna. Maakohus leidis, et ei ole võimalik kahtlusteta ümber lükata versiooni selle kohta, et R. Toom üritas leida käibevahendeid uueks investeeringuks. Sellises olukorras oli tegemist äririskiga ja R. Toomile ei saa 13 ette heita seda, et ta tekitas oma tegevusega sihilikult ja ettekavatsetult Y OÜ-le varalist kahju vähemalt 444 000,00 eurot. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud R. Toomi süüdi mõistmine ka episoodis, mille raames heidetakse talle ette OÜ-u C ametiseisundi ärakasutamist. Kohus märgib, et üldjoontes jäävad kohtu põhjendused samaks – OÜ C pidi tagastama Y OÜ-le laenu, mille tähtaeg saabus 31.12.2013. Tõendeid selle kohta, et laenutähtaega oleks pikendatud, kohtule ei esitatud va HH ütlus, mis ei ole kohtu jaoks äriühingute eelnevat äritegevust, summa suurust ning tagasimaksetähtaja venimist määramatusse tulevikku silmas pidades eluliselt usutav. MTÜ-s W episoodis leidis maakohus, et R. Toomil olid MTÜ-s W huvid, HH-l neid ei olnud. R. Toom esindas 19.08.2013 ja 13.11.2013 lepingu sõlmimisel mõlemat ühingut ning kohtu hinnangul tegutses R. Toom huvide konfliktis. Laenude andmiseks ei olnud Y OÜ ainuosaniku esindaja HH nõusolekut. Laen kokku 42 800,00 eurot anti 5% intressiga 10-ks aastaks, laenu tagasimaksegraafikuid ei ole ning laenu ei ole MTÜ W kohtuvaidluste hetke seisuga asunud tagasi maksma.
lg 1 järgi tuleb tegu kvalifitseerida juhul, kui puudub
Usalduse kuritarvitamise korral ei toimu teo toimepanija käsutusse või valdusesse antud vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist
Käesoleval juhul sõlmis R. Toom laenulepingud ja kandis nende alusel ka laenusummad MTÜ-le W. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul R. Toom raha ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööranud - laenu näol on tegemist raha ajutise kasutamisega ja laenusaajal on lepingujärgselt kohustus raha tagastada. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et R. Toom oli Y OÜ juhatuse liige, kellele oli usaldatud Y OÜ vara, sh ühingu arveldusarvetel olevad vahendid. Samuti on tõendatud, et R. Toom sõlmis juhatuse liikmena ühingu nimel laenulepingud ilma osaniku nõusolekuta, raha laenati välja pikaks ajaks ja madala intressiga. Kohus nendib, et antud juhul ei järginud R. Toom ärilise kaalutluse reegli nõudeid ja tema tegevus ei olnud Y OÜ parimates huvides vaid MTÜ W huvides. R. Toomile esitatud süüdistuse kohaselt tekitas ta laenulepingute sõlmimise ja laenude andmisega Y OÜ-le suure varalise kahju.
Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et MTÜ-le W antud laenude kogusumma oli 42 800 eurot.
p 2 kohaselt loetakse suureks varaliseks kahjuks ulatus, mis ületab 40 000 eurot. R. Toomile esitatud süüdistuses sisustatakse varaline kahju laenusumma läbi. Kohus prokuröri loogikaga ei nõustu. Kohus märgib, et kuigi laenu andmisega väheneb laenuandja vara, ei saa seda pidada iseenesest kahjuks. Käesoleval juhul ei ole alust rääkida sellest, et laenuleping on olnud rahatu, so raha on Y OÜ-lt võetud, kuid see pole liikunud laenusaajani. Kriminaalasjas on kohtule esitatud Y OÜ konto ja MTÜ W konto väljavõte, millest nähtuvalt rahad liikusid. KrMS § 268 lg 5 kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud 14 süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Käesoleval juhul piirdutakse R. Toomi vastu esitatud süüdistuses üldsõnalise järeldusega, et R. Toom tekitas Y OÜ-le kahjulike laenulepingute sõlmimisega varalise kahju. Kohtule jääb arusaamatuks, milles seisneb antud juhul Y OÜ varaline kahju. Laenu andmist summas, mis ületab
p 2 sätestatud piiri ei saa kohtu hinnangul lugeda automaatselt varaliseks kahjuks juhul, kui laenuleping on tühine – sellise tehingu alusel saadu tuleb tagastada (vt TsÜS § 84 lg 1). Sellisel juhul kahju puudub. Kohus ei saa asuda iseseisvalt vaagima, kas süüdistuses kirjeldatud kahju seisneb selles, et tõenäoliselt on MTÜ W/R. Toom varatu ja nõuet ei õnnestu täita, kas see seisneb intressis/tulus, mida Y OÜ oleks teeninud raha kõrgema intressiga väljastades või kinnisvarasse paigutades jne. Eeltoodu tõttu tuleb R. Toom
2 lg 1 järgi õigeks mõista episoodis, mis puudutab Y OÜ nimel MTÜ-ga W laenulepingute sõlmimist. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav Reimo Toom, tema kaitsja adv. Priit Palmiste, süüdistatava Kalle Kivisaare kaitsja adv. Marko Tammann, süüdistatav D.D., tema kaitsja adv. Madis Piirla, kannatanute OÜ C ja OÜ Y esindajad adv. Leonid Tolstov ja adv. Dmitri Teplõhh, tsiviilkostja Q OÜ esindajad adv. Marko Pilv ja adv. Aivar Pilv, ringkonnaprokurör Andrei Voronin. Süüdistatav Reimo Toom taotleb maakohtu otsuse tühistamist, uue otsusega enda õigeksmõistmist kõigis süüdistustes, tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist ja menetluskulude väljamõistmist riigilt. R. Toom leiab, et tema ja K. Kivisaare ütluste ning kirjalike tõenditega (laenulepingud, kassa väljamineku orderid) on tõendatud, et Y OÜ andis laenu ja K. Kivisaar sai laenud. Laenulepingud on reaalsed, laenud tagastatakse tähtaja saabumisel, omastamist ei ole toimunud. Laenude andmine oli Y OÜ tavapärane praktika ning R. Toomil puudus alus arvata, et seda ei tohiks teha. Eelmärgitu kehtib ka Y OÜ poolt D.D.le antud laenudega, mida kinnitavad R. Toomi ja D.D. ütluste ning laenuleping, kassa väljamineku order. Raha saamist D.D. poolt kinnitasid kohtus ZZ, PP, SS. Kuna R. Toom ei ole enam Y OÜ juhatuse liige, puudub tal õigus ka laene tagasi küsida. R. Toomi jaoks on arusaamatu, miks praegune juhatus seda teinud ei ole. Reimo Toomi kaitsja Priit Palmiste vaidlustab maakohtu otsust R. Toomi süüdimõistmises
lg 2 p 1,2 ja § 344 lg 1 järgi ning kahjuhüvitise, viiviste ja menetluskulude väljamõistmise osas. Apellant taotleb otsuse tühistamist KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel ning uue otsusega R. Toomi õigeksmõistmist eelmärgitud süüdistustes, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ja menetlukulude väljamõistmist riigilt. Kaitsja leiab, et R. Toomi suhtes koostatud süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 lg 2 p 1 ja 2 ning lg 3 p 2 nõuetele mh järgmistel põhjustel. Kaitsja hinnangul ei täida süüdistusakt enda peamist funktsiooni ehk ei teavita süüdistatavat ega tema kaitsjat kõigist faktidest, mille tõendatusest süüdimõistmine võib oleneda. Kaitseõiguse 15 olulisust kriminaalmenetluses on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Antud juhul on süüdistusakt faktiliste asjaolude osas äärmiselt üldine ja laialivalguv, mistõttu ei ole võimalik subsumeerida konkreetseid elulisi asjaolusid etteheidetava karistusõigusnormi konkreetsetele juriidilistele tunnustele. Süüdistuse detailide mittearusaadavas vormis esitamine raskendab oluliselt isikute kaitsmist ning irdub Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikast. Maakohus kaitsja kriitikaga ei nõustunud. Kaitsja aga leiab jätkuvalt, et süüdistus R. Toomi suhtes on abstraktne ja oletuslik. Puuduvad konkreetsed viited tõenditele millest kasvas välja kohtu siseveendumus (näit. ei nähtunud ei süüdistusaktist ega kohtuotsusest millega on tõendatud, et laenuleping ei ole kehtiv). Järgnevalt leiab kaitsja, et tõendatud ei ole R. Toomile
lg 2 p 1,2 järgi esitatud süüdistuse puhul selle kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste esinemine. Puudub vaidlus, et Y OÜ raha ei ole selle juhatuse liikme raha, isegi siis kui see on juhatuse liikme otseses valduses. Samas ei ole kriminaalasjas tõendatud, et R. Toom oleks Y OÜ raha enda või kolmanda isiku kasuks pööranud. Ja tõendatud ei ole ka
Toom oleks varem toime pannud varguse või omastamise. R. Toom on Y OÜ esindajana kinnitanud laenu andmist K. Kivisaarele ning viimane on seda ka kinnitanud. Seda tõendavad nii laenulepingud kui kassa väljamineku orderid. Poolte vahel sõlmitud laenulepingud on kehtivad. Neist ei ole taganetud, neid ei ole üles öeldud ega tühistatud. Lepingust tulenevad kohustused ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik rääkida võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramisest. Mitte ühtegi vastupidist tõendit ei ole kriminaalmenetluses esitatud. Vastupidine rajaneb oletustel. Oluline on juhtida tähelepanu, et pärast laenude väljastamist jäi Y OÜ pangakontole veel hulgaliselt rahalisi vahendeid. Kui R. Toom tahtis äriühingu raha omastada, siis miks pidanuks ta piirduma nimetatud summaga, mitte kogu äriühingu rahaga? Suurest ulatusest kui erilisest isikutunnusest
lg 2 p 2 mõttes rääkides tuleb taas mängu süüdistusakt oma puudustega, mille kõrvaldamine kohtumenetluses ei ole võimalik. Süüdistusakti kohaselt oli seisuga 01.12.2013 Y OÜ arvestuslik kassajääk 140 626,45 eurot. Süüdistusaktist ei nähtu, millise metoodikaga prokurör sellise tulemuseni jõudis, kuid kõige tõenäolisemalt kasutas otsingufiltrina märksõna „pangast kassasse“. Nimetatud metoodikal on oluline puudus, see kajastab küll pangast kassasse siirdamised, kuid jätab tähelepanuta kassast panka tehtud siirded. Kaitsja poolt ülevaadatud (ja ka kohtule esitatud) pangakontoväljavõtetest nähtud, et raha liikus ka vastassuunas – näiteks kontol XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ajavahemikul 31.03.2011 kuni 18.06.2012 summas 205 700 eurot. Süüdistusaktist ei nähtu, kas seda on arvestatud. Millise matemaatilise valemi abil 90 000 ja 56 000 euro liitmine süüdistusaktis märgitud tulemuse - 50 841,45 - eurot kokku andis, jääb süüdistusaktis saladuseks. Nagu ka see, kuidas kassast antud laen (mis oli prokuröri liitmiste kohaselt 150 841,45 eurot) sai ületada kassa jääki, mis prokuröri sõnul oli ainult 140 626,45 eurot. Süüdistusakt jätkub samasisulise etteheitega ka järgmises punktis „OÜ C vara omastamine“. Selle punkti kohaselt heidetakse R. Toomile ette, et sõlmis C OÜ esindajana D.D.ga laenulepingu, mille alusel C OÜ andis D.D. laenu 288 000 eurot, tähtajaga kuni 03.03.2015, intressiga 12% aastas. Süüdistusakt viitab laenulepingule 16 C OÜ ja D.D. vahel. Samas kriminaaltoimikusse lisatud laenulepingu tekstist nähtub selgelt, et laenuandja oli Y OÜ. Sama kinnitasid kohtus ka R. Toom (C OÜ tagastas laenu Y OÜ-le ning viimane laenas need intressitulu teenimiseks D.D.le välja) ja D.D.. Süüdistusakti selguse kontekstis tekib põhjendatud küsimus, kes siis oli laenuandja? Tegemist on olulise küsimusega, sest omastamise puhul peab olema tuvastatud enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi ei kuulu sellele isikule, kelle valduses see on. Samuti tekib küsimus kes on selles kontekstis kannatanu, kes on õigustatud esitama tsiviilhagi? Tundub, et ka kohtu jaoks ei ole süüdistus selles osas nii selge, kui kohtuotsuse lk 51 kirjeldas, sest otsuse resolutsiooni kohaselt on nimetatud summa välja mõistetud Y OÜ kasuks. Kuivõrd süüdistuse kohaselt omastati C OÜ raha, siis on apellandi hinnangul kohus väljunud süüdistuse piiridest. Kaitsja hinnangul ei ole ka selle laenu kontekstis tõendatud, et R. Toom oleks Y OÜ raha enda või kolmanda isiku kasuks pööranud. Tõendamata on ka eriline isikutunnus
R. Toom on Y OÜ esindajana kinnitanud laenu andmist D.D.le ning viimane on seda ka kinnitanud. Seda tõendavad nii laenulepingud kui kassa väljamineku orderid. Kriminaalmenetluses kinnitasid D.D. poolt raha saamist ka tunnistajad ZZ, SS ja PP. Poolte vahel sõlmitud laenulepingud on kehtivad. Neist ei ole taganetud, neid ei ole üles öeldud ega tühistatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik rääkida võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramisest. Y OÜ-l on endiselt õigus laenutähtaja saabumisel nõuda laenude tagastamist ja intresside väljamaksmist. Oludes, kus laenutähtajad ei ole saabunud on võimalikust omastamisest rääkimine ennatlik. Puudub alus arvata, et laenusaaja ei täida enda kohustust tähtaja saabumisel. Apellandi hinnangul võib tekkida õiguslikult absurdne olukord, kus kohus mõistab süüdistatavad laenulepingu võltsimises ja laenusumma omastamises ennatlikult (enne laenutähtaja saabumist) süüdi, kuid pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja sellele järgnevat laenutähtaja saabumist laenusaaja siiski tagastab laenu ja maksab välja intressid. Sellega saaks kinnitust, et laenulepingud ei olnud fiktiivsed ning R. Toom ei olnud laenuraha omastanud. Sellisel juhul oleks süüdimõistev kohtuotsus ilmselgelt ebaõige, kuid puuduks ka alus kohtuvea parandamiseks – teistmiseks, sest asjaolu, et laenuleping on tegelikult tõene ja laen kuulub tagastamisele oli pooltele juba maakohtu menetluse ajal teada ega ole seetõttu uus asjaolu. Apellandi hinnangul peaks seda võimalust kaaluma KrMS § 7 lg 3 kontekstis. Järgnevalt leiab kaitsja, R. Toomi süüditunnistamise omastamises võib välistada koosseisueksimuse (
), õigusvastasust välistava asjaolu osas eksimuse (
, 31) või keelueksimuse tõttu (
ÄS ei sätesta erisust äriühingu esindamisele laenulepingute sõlmimisel. ÄS ei sätesta ka nõuet, et laenulepingu sõlmimiseks peaks olema osanike koosoleku nõusolek. Y OÜ-l puudus nõukogu, mistõttu kuulus nimetatud tehingu tegemine juhatuse ainupädevusse. Antud juhul olid laenulepingud sõlmitud turutingimustel ning arvestasid vastavalt Y OÜ ja C OÜ huve. Äriühingutel oli vabasid vahendeid, millede hoidmine pangakontol või kassas tulu ei teeniks. Samuti puudus äriühingutel plaan ja vajadus nimetatud vahendite kasutamiseks. Kõnealuses olukorras oli raha väljalaenamine ning sellelt äriühingule intressitulu teenimine igati põhjendatud. Eriti arvestades ülikõrget intressimäära 17 (vastavalt Kalle Kivisaare laenul 11% ja D.D. laenul 12%). Seega on R. Toom käitunud seaduslikult ning järginud ÄS § 187 lg 1 hoolsuskohustust. Äriühingu poolt eraisikutega laenulepingute sõlmimine ei ole karistatav tegu. Vastupidi, tegemist on igati seadusliku ja ka tavapärase toiminguga. Y OÜ oli varemgi korduvalt eraisikutega laenulepinguid sõlminud (näit hr VV-ga, MM-ga, MTÜ-ga W), need olid kajastatud raamatupidamises ning nähtusid pangakontolt. Neist teadis mh Y OÜ raamatupidaja, omanikettevõtja O OY raamatupidaja kui ka Y OÜ raamatupidamisele juurdepääsu omav teine Y juhatuse liige ja omanikettevõtja seaduslik esindaja HH. HH sõnul tal enne 2014 tehtud tehingute osas Reimo Toomile pretensioone ei ole. Sellest võib järeldada, et HH teise juhatuse liikme ja omaniku esindajana pidi olema teadlik laenude andmise praktikast ning neid aktsepteerima. Sellest omakorda tuleneb ettevõtte sisene tava ja praktika, millest omakorda Reimo Toom juhindus enda käitumisotsuste tegemisel. Apellandi hinnangul võib esineda koosseisueksimus
Arvestades Y OÜ poolt varasemalt sõlmitud mitmeid laenulepinguid, millest olid teadlikud ettevõtte raamatupidaja, teised juhatuse liikmed ja omanik, kes on kinnitanud, et varasema tegevuse (sh ka laenude andmise) osas tal R. Toomile etteheiteid ei ole, võib asuda seisukohale, et R. Toom ei teadnud ega pidanudki teadma
1 ja 2 süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu täpsemalt seda, et Y OÜ nimel laenutehingute tegemine olnuks ebaseaduslik, ei pidanud seda isegi mitte võimalikuks ega möönnud seda. Samadel asjaoludel võib ka leida, et R. Toomi käitumine ei olnud õigusvastane
lg 1 mõttes (eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus).
lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Tegemist on
lg-s 1 reguleeritud koosseisueksimusega sarnase eksimuse instituudiga, kuivõrd see puudutab sarnaselt koosseisueksimusele eksimust faktilises asjaolus.
lg 1 järgi on vastutus tahtliku süüteo eest välistatud juhul, kui isik eksib süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaolu suhtes. Samamoodi määrab
lg 1 esimene lause, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Seega on seadusandja valinud ka õigusvastasuse tasandil n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü puhul asjakohasest
lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu. (Vt RKL 3-1-1-108-13, p 14). Lähtudes
lg 1 esimesest lausest ja arvestades Y OÜ poolt varasemalt sõlmitud mitmeid laenulepinguid, millest olid teadlikud ettevõtte raamatupidaja, teised juhatuse liikmed ja omanik, kes on kinnitanud, et varasema tegevuse (sh ka laenude andmise) osas tal R. Toomile etteheiteid ei ole, saab asuda seisukohale, et R. Toom kujutas ekslikult ette, et ta oli õigustutud ja pädev tegema Y OÜ nimel laenutehinguid. Apellandi hinnangul ei ole antud asjaoludel R. Toomi käitumises võimalik välistada ka
Maakohus jättis need kaitsja väited tähelepanuta. 18 Järgnevalt leiab kaitsja, et tõendatud ei ole R. Toomi tegevuses
Apellant leiab, et süüdistusest ei nähtu täpselt, milles võltsimine seisnes. Kaitsja märgib, et nimetatud süüteokoosseisu tunnuseid ei täida mitte igasugune dokument, vaid üksnes selline, millega on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Vaidlus puudub selles, et leping ja kassa väljamineku order on olemuselt dokumendid, mis on mõeldud tsiviilkäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid. Küsitav on aga see, kas nimetatud dokumentide allkirjastamine tõi Y OÜ-le uusi õigusi või vabastas kohustusest. Äriühingul on endiselt õigus väljaantud laen tagasi saada, seega ei omandanud ta uusi õigusi ega vabanenud võetud kohustustest. Seega ei kvalifitseeru antud asjaoludel laenuleping ega kassa väljamineku order dokumendiks
Samuti ei eksisteeri antud juhul võltsimist. Isegi kui dokument ei kajasta sisult õigeid andmeid, ei kahjusta see dokumendi tagatisfunktsiooni, mistõttu on sellise dokumendi võltsinguks lugemine küsitav. Nii näiteks ei loe Saksa erialakirjandus ja kohtupraktika seda karistatavaks (J.Sootak, P.Pikamäe. Karistusseadustiku kommenteeritud väljanne, lk 835; R.Rengier. Strafrecht BT II, lk 205-206). Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et ebaõigete andmete sisaldumine dokumendis ei tähenda automaatselt selle võltsitust (RKL 3-1-1-82-01). Antud juhul üks dokumendi allkirjastanud pool kinnitab, et andis laenu, teine pool kinnitab, et sai laenu. VÕS § 29 lg.1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Lepingu sõlminud isikuteks olid R. Toom, K. Kivisaar ja D.D.. R.Toom on Y OÜ esindajana kinnitanud laenu andmist K. Kivisaarele ning viimane on seda ka kinnitanud. Samuti on R. Toom Y OÜ esindajana kinnitanud laenu andmist D.D.le ning viimane on seda ka kinnitanud. Nimetatud asjaolusid tõendavad nii laenulepingud kui kassa väljamineku orderid. Poolte vahel sõlmitud laenulepingud on kehtivad. Neist ei ole taganetud, neid ei ole üles öeldud ega tühistatud. Ühtegi ekspertiisi, miks kinnitaks nimetatud laenulepingute mitteehtsust, ei ole esitatud. Nagu ka mitte ühtegi muud tõendit, mis tõsikindlalt kinnitaks laenulepingute mittesõlmimist. Üks pool kinnitab, et nii laenulepingul kui kassa väljamineku orderil on nende allkirjad ning nimetatud asjaolu ei ole ümber lükanud ka ekspertiis. Seega vastavad nimetatud dokumendid ka vormilt tõele. Järgnevalt leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Maakohtu otsusest ei nähtu, mis tõendite alusel kohus leidis, et R. Toom on toime pannud dokumendi võltsimise ja omastamise. Kuna maakohus mõistis R. Toomi eelkirjeldatud puuduliku põhjendamiskohustuse täitmise põhjal süüdi, siis ei vasta kohtuotsuse resolutiiivosa järeldused ka tuvastatud asjaoludele. Kaitsja hinnangul ei hinnanud maakohus tõendeid kogumis. Kaitsja selgitab, et kui kohu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, siis on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik ning tegemist on otsuse apellatsiooni korras tühistamise alusega KrMS § 338 p 1 järgi. Kohtu seisukoha põhjendamata jätmine või ebapiisav põhjendamine on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg.1 p.7 mõttes, milline asjaolu on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338p.3 alusel. Kohtu poolt kohaldamisele kuuluva materiaalõigusnormi 19 põhjendamatu kohaldamata jätmine on samuti materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine, milline asjaolu on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p.2 mõttes. Lisaks rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse reegleid. Nimelt ei vasta tsiviilhagi TsMS-s sätestatud nõuetele ega võimalda süüdistataval end kaitsta. TsMS § 363 lg 1 järgi tuleb hagiavalduses märkida mh hagi aluseks olevad asjaolud, tõendid. Kooskõlas RK lahendiga nr 3-1-1-60-07 ei või kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm tulla pooltele üllatusena. See tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (RKTK 3-2-1-135-02, RKTK 3-2-150-03). Kohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et analoogiliselt
2 lg.2 näeb ka VÕS § 1043 ette kindla deliktistruktuuri – kahju olemasolu, selle tekitamise õigusvastasus, tekitaja süü ja põhjuslik seos – mille järgimine ja kõikide asjaolude tõendatud tuvastamine on isiku tsiviilvastutuse aluseks. Kohus on viidanud üksnes VÕS § 1045-le (kahju tekitamise õigusvastasus) ning pidanud tsiviilhagi rahuldamiseks piisavaks R. Toomi süü tuvastamise
1 ja 2 ning § 344 järgi, kuid apellandi hinnangul ei saa selline karistusõiguslik tuvastatus tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi rahuldamist. Apellandi hinnangul ei saa kohtuotsus tsiviilhagi osas olla kuidagi seaduslik ja põhjendatud, kui selles puuduvad tõendite ja asjakohaste tsiviilõigusnormide (antud juhul VÕS § 1043, 1045, 1050) põhjendatud sidumine. Kohus on otsuses küll lugenud tuvastatud HH hooletuse ja tegevusetuse, mis võis kaasa aidata tema ettevõttele kahju tekkimisele (… kohus nendib, et HH ei tundnud huvi Y OÜ kontol toimuva vastu… tuginedes HH varasemale käitumismallile, so täielikule ignorantsusele, mis puudutas ühingu arvetel toimuvat… (kohtuotsuse lk 64)), kuid jätnud mh pooltele selgitamata ja analüüsimata kas võib kohalduda ka VÕS § 139 (kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel) ning kas see annaks alust kahjuhüvitise vähendamiseks. Apellandi hinnangul on kohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 351 lg 1 kui ka § 392 lg 1 punkt 4 tähenduses ning seetõttu on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega TsMS § 631 lg 2 tähenduses. Apellandi seisukoha kohaselt on tsiviilhagi läbivaatamisega seonduv temaatika teisese tähendusega. Kriminaalmenetluses on põhirõhk isiku süüküsimusel. Käesoleval juhul on kriminaalmenetlus R. Toomi osas kestnud rohkem kui 4 aastat, sellest kohtumenetluses rohkem kui poolteist aastat. Õigusselgust ja õigusrahu pole saabunud ja seda suuresti tsiviilnõuete tõttu, mida oleks õigem lahendada eraldi tsiviilkohtumenetluses. Apellandi hinnangul ei ole süüdistusakti puudustest tulenevaid minetusi kohtumenetluse selles staadiumis enam võimalik heastada. Puuduliku süüdistusaktiga kohtusse tulek on prokuratuuri risk. Apellandi hinnangul ei ole süüdistusakti piiridest väljumata ja süütuse presumptsiooni eiramata süüdistatava süüdimõistmine võimalik. Sellest tulenevalt tuleb R. Toom õigeks mõista ja jätta tsiviilhagid kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Apellant taotleb ringkonnakohtul uurida kõiki tõendeid, mis puudutavad R. Toomile süüdistuses etteheidetavat omastamist ja võltsimist. 20 D.D. kaitsja Madis Piirla vaidlustab maakohtu otsust D.D. süüdimõistmises
lg 2 p 2 - 22 lg 3, § 344 lg 1 järgi, samuti temalt välja mõistetud kahjuhüvitise, viiviste ja menetluskulude osas. D.D. taotleb enda õigeksmõistmist temale esitatud süüdistustes ning tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ja menetluskulude väljamõistmist riigilt. Alternatiivselt taotleb D.D. kriminaalasja saatmist maakohtule arutamiseks tagasi teises kohtukoosseisus. Kaitsja leiab, et kohtuotsuses puudub põhjendus ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. Kohtuotsuse põhjendused on oletuslikud ning vastuolulised. Nii on kohtuotsusega näiteks tsiviilhagi lahendamisel jõutud tulemini, et hagi kuulub rahuldamisele Y OÜ kasuks, mitte süüdistusaktist märgitud C OÜ kasuks. Otsuses puuduvad põhistused süüdistuse sisu kirjeldavatest faktilistest asjaoludest ja nende tõendatusest. Samuti karistusõiguslik hinnang kuriteokooseisu tõendatuses ja kohtu jälgitav veendumus sellest. Kaitsja leiab, et kohus pidanuks rohkem tähelepanu pöörama deliktistruktuuri elementidele ning põhistama, millistele tõenditele tuginedes leitakse süüteokoosseisu objektiivsete kui subjektiivsete tunnuste esinemine. Ei ole leidnud tõsikindlalt tuvastamist, kelle vara omastamist ette heidetakse ja miks on asutud seisukohale, et 03.02.2014 dateeritud dokumendid on võltsitud. On tegemist siis Y OÜ-le kuuluva varaga (nagu on kohus tsiviilhagi lahendamisel lähtus) või OÜ C varaga (mis nähtub süüdistusaktist). Kuigi maakohus leidis, et D.D. pani teo toime otsese tahtlusega, ei nähtu otsusest põhistatud järeldusi või viiteid konkreetsetele tõenditele, mille alusel maakohus seda leidis. Otsese tahtluse korral pidi aga D.D.l olema teadmine ning tahtmine (või vähemalt möönmine), et ta paneb toime omastamise (s.o süüdistusaktist nähtuvalt osutab kaasabi OÜ C vara omastamisele). Samuti ei nähtu otsusest, kuidas ja millises tahtluse vormis aitas D.D. kaasa kuriteo toimepanemisele. Kui aga kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, puudub ka kaasaaitamistahtlus (Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-11, p 13.6). Kohtuotsuses esitatud tulem ei kinnita, et D.D. omas teadmist või ettekujutust süüdistuses aluseks olevatest asjaoludest (C OÜ vara omastamisele kaasaaitamisest) või tahtlust võtta osa õigusvastasest teost ning kolmandaks teadmist ja osavõttu kolmanda isiku teost. Jättes kohtuotsuses põhi- kui kaasaaitamisteole karistusõigusliku hinnangu andmata on kohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustus, kuna kohtuotsusest ei ole leitavad põhistused mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine süüdistuse aluseks olevate asjaolude tõendatuses, süüteokoosseisu tunnuste esinemisest jälgitav (RK 3-1-1-10-11 p 12; 3-1-1-17-03 p 13). KrMS § 339 lg 1 p 7 on kohtuotsuse põhjenduse puudumine käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena Apellant ei nõustu ka kohtu järeldustega uuritud tõenditest. Esmalt on kohus märkinud, et keskne küsimus taandub 03.02.2014 dateeritud dokumentidele (kohtuotsuse lk 65), teisalt et D.D. kaitseversiooni tõendamiseks oleks kõige lihtsam ja loogilisem olnud tõendada D.D. investeeringut kuludokumentidega (kohtuotsuse lk 75). Kohtuotsuses pole ammendavalt kumbagi küsimust lahendatud. Siinkohal on kohus jätnud 21 tähelepanuta, et D.D. on kohtuliku uurimise käigus esitatud kuludokumendi tõendamaks saadud laenuraha investeerimist ettevõttesse P. Selliselt täitis D.D. 2013 aasta jaanuaris sõlmitud koostöölepingu ning tasus 06.veebruar 2014 äriühingule P kokkulepitud investeeringu summas 280 000 eurot (kd VII tlk 40-41, tõlge tlk 146-147). Tasumise kohta väljastati ka D.D.le kviitung nr 0004, millelt nähtub, et äriühingu P pearaamatupidaja ja kassiir SS on vastuvõtnud lepingu „Lepingu nr 04/13 Kp 4.01.2013 alusel”, summa 13 160 000.00 rubla (kolmteist miljonit sada kuuskümmend tuhat rubla, 00 kopikat), mis Eesti Panga valuutakursi (rubla kursiga 46,9900) järgi sel ajal moodustas täpselt kokkulepitud finantseeringu üldsumma, ehk 280 000 eurot (kd VII tlk 42, tõlge tlk 46). Määravaks on asjaolu, et kohtule oli esitatud investeerimist tõendavad kuludokumendid, samuti on kohtumenetluses nimetatud dokumente uuritud. Paraku jäävad ka kohtu põhjendused kõige kesksema küsimuse lahendamisel ebaselgeks, nimelt millistele tõenditele tuginevalt on kohus asunud seisukohale, et 03.02.2014 dateeritud dokumendid on võltsitud. Lihtsam viis tuvastada dokumendi võltsimist on seda tehes dokumendi, kui asitõendi vaatluse läbi või vajadusel määrata ekspertiis. Kohtumenetluses ei ole määratud ekspertiisi ega tuvastatud tõendite uurimise käigus asjaolusid mis seaksid kahtluse alla 03.02.2014 dateeritud dokumentide ehtsuse. Samuti on kohtuliku uurimise käigus igakülgselt kontrollitud isikuliste tõendite uurimise läbi 03.02.2014 dateeritud dokumentide ehtsust. Nii nähtub, et 03.02.2014 dateeritud dokumentide allkirjastamise ja raha üleandmise juures viibis kokku kolm isikut (D.D., R. Toomi ja tunnistaja ZZ). Siinkohal riimuvad ka kõigi juuresolijate D.D., R. Toomi kui tunnistaja ZZ ütlused sellest, kuidas laenuleping sõlmiti ja kuidas väljamakse rahas teostati. Samuti millistel tingimustel toimus väljamakset kinnitav kassaorderi allkirjastamine. Lisaks nähtub, et D.D.l oli teadmine sellest et raha pärines Reimo Toomilt. Selle kohase väite on ka prokurör ristküsitluse käigus üle kontrollinud küsides järgmiselt: “Väitsite, et raha andis teile Toom, mis tähtsust omas selles situatsioonis Y OÜ”? Esitatule vastas D.D.- “See oli Toomi pool, minul oli vaja investeerimiseks raha, selle sain”. Sellest nähtuvalt ei juurelnud D.D. selle üle kellelt temale laenatud raha pärineb. Tema jaoks oli üksnes oluline saada soovitud suuruses raha laenatud. Laenu vajas ta selleks, et see investeerida 04.jaanuari 2013.a. sõlmitud koostöölepingu kohaselt Venemaale asuvasse äriühingusse P (mida kinnitab ka tema kaitseversioon). D.D.l puudus ettekujutus võimalikust ebaõiglusest või õigusvastasest teost, mis on määravaks asjaoluks otsustamaks isiku süü küsimuse üle. Asjaolu, et D.D. oleks mõistnud, et laenulepingus märgitud raha pärineb OÜ-st C kohtuliku uurimise käigus tuvastatud ei ole. Laenuleping, mille pooled allkirjastasid oli sõlmitud laenuandja vaatest Y OÜ poolt, mitte OÜ C poolt. Teisalt on D.D. kohtule esitanud kuludokumendid, mis tõendavad raha investeerimist. Kohus D.D. süüküsimuse lahendamisel ei ole nimetatud tõendeid kohtuotsuses sisuliselt hinnanud ega ümber lükanud. Kaitsja hinnangul on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik ja see asjaolu on maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p 1 mõttes. 22 Olukorras, kus kohus leiab, et D.D. kaitseversioonis on vasturääkivusi, kuid need ei seostu laenu võtmise või investeerimist puudutavate kuludokumentidega vaid prokuröri poolsete isikuliste tõendiallikatega (tunnistajad, kes pidid väidetavalt teadma D.D. eluolu) lasub kohtul eriline roll hinnata kas tõendiallikas omab üldse asjakohast teavet kriminaalasjas või mitte. Kuivõrd kohtu poolt hinnatud tõendite kogum rajaneb valdavalt tõenditel, mille puudub seos süüdistusaktis esitatud süüdistuse aluseks olevate asjaoludega tulnuks kohtul taolised tõendid jätta tähelepanuta. Tõendid, mis aga omavad süüdistuse aluseks olevate asjaoludega puutumust, kuid nende osas jääb kohtul õhku kriitiline mass küsitavusi (vt kohtuotsuse lk 73, esimene lõik) tulnuks need kohtuotsuses KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada D.D. kasuks, mitte kahjuks. Täiesti põhjendamatu on jätta tõendite hindamisel arvestamata, et 03.02.2014 dateeritud dokumentide puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis kinnitavad dokumentide mitteehtsust. Teiseks on D.D. esitanud raha investeerimist kinnitavad dokumendid (kd VII tlk 40-41, tõlge tlk 146-147, kd VII tlk 42, tõlge tlk 46). Eelpool nimetatud puudused tervikuna on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 mõttes s.o kohtuotsuse põhjendamata jätmisega ning järeldustena mis ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuliku uurimise käigus ei ole D.D. ega kaitsja saanud ristküsitleda süüdistatavat R. Toomi. Tegemist on kohtulikult arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisega (KrMS § 339 lg 1 p 12). 30.10.2017 toimus R. Toomi ristküsitlemine (süüdistatavana ülekuulamine), mille käigus said ristküsitluse käigus R. Toomile küsimusi esitada R. Toomi kaitsja ja prokurör. Peale prokuröri küsitlemist määras kohus küsitlemise õiguse kannatanu esindajale. KrMS § 293 lg 3 kohaselt küsitleb süüdistatavat esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Pärast seda, kui süüdistatavat on küsitlenud kaitsja ja prokurör, võivad süüdistatavale küsimusi esitada teised süüdistatavad ja nende kaitsjad. Seega pidanuks kohus peale prokuröri küsitlusvooru määrama küsitlusõiguse teistel süüdistatavatel (so D.D.l ja K. Kivisaarel) ja nende kaitsjatele. Kohus seda ei määranud. Kaitsja leiab, et tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 12 järgi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis kujutab kohtulikul arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist. Kohus ei ole tsiviilhagi lahendamisel järginud kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse eeldusi. Kaitsjale arusaadavalt on kohus hagi läbivaatamisel tuginenud kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse alustele. Võlaõiguseseaduse (VÕS) § 1043, 1045 alustel hagi läbivaatamine ning rahuldamine eeldab objektiivse teokoosseisu, õigusvastasuse ja süü tuvastamist ning kohtuotsuses põhistamist. Seega tuleb kohtuotsuses ära näidata kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse eeldused. Kusjuures objektiivse teokoosseisu tasandil peab nähtuma tegu, mille hüvitamist nõutakse. Õigusvastasuse puhul tuleb ära näidata, milles seisnes teo õigusvastasus ja seejärel näitamaks ära millisel moel on tegu ja õigusvastane käitumine põhjuslikus seoses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 15). Kohtuotsuses on kohus hagi rahuldamise osas üksnes viidanud VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja 8, mis on seadusest tulenev alus (ja ühtlasi ka eeldus) sisustamaks teo õigusvastasust. Selles osas tugineb tsiviilhagi puudutav lahend 23 kriminaalmenetlusõiguse olulisel rikkumisel KrMS § 339 lg 1 p 7 kuna kohtuotsus ei ole põhjendatud. Kohtuotsuses ei nähtu ega ole selge millistele tõenditele tuginedes tekkis kohtul siseveendumus, et R. Toomi ja D.D.ga sõlmitud laenulepingud on näilised ja võltsitud. Sellest tulenevalt leiab apellant, et kohane on uurida kõiki tõendeid, mis haakuvad süüdistuse aluseks olevate asjaoludega (eelkõige süüdistatavate endi ütlusi, 03.02.2014 dateeritud dokumente, kassa väljamineku ordereid, investeeringut kinnitavaid kuludokumente, isikulisi tõendiallikaid kes vahetult on tajunud lepingute sõlmimist ning kõiki D.D. esitatud kirjalike, kui isikulisi tõendeid). Süüdistatav D.D. taotlused on samad, mis tema kaitsja esitatud apellatsioonis. Oma taotlusi põhjendab ta järgmiselt. Ei ole tõendatud, et D.D. oleks teadnud, et tema poolt laenu võtmine ei ole õiguspärane. Tõendatud ei ole ka see, et D.D. teadis, et R. Toom ei ole ainuomanik ning kas R. Toom teavitas teisi osanikke laenu andmisest. D.D. selgitab, et tal oli vaja raha, mistõttu laenas seda. Isegi kui ta soovinuks, poleks tal võimalik kontrollida, kas juriidiline isik saab raha käsutada ning eriti, kas R. Toom on selle raha varastanud. Ta ei osanud oletada, et raha on varastatud. D.D. leiab, et ta ei ole kahju tekitanud. Sõlmiti leping. Isegi, kui R. Toomiga midagi juhtunuks, saaks selle raha tagasi nõuda tema lapsed või teised osanikud. Dokumendid on seadustega kooskõlas. Kindlaks ei ole tehtud dokumentide vormistamise aega ega kohta, vaid oletatakse, et hiljemalt 3. aprill 2014. D.D. leiab, et loogilisem oleks saata asi tagasi prokuratuuri, et teha kindlaks need asjaolud. D.D. leiab, et prokuröri poolt esitatud süüdistus jääb oletuslikuks. Tõendamata on, et D.D. laenu ei saanud ning dokumendid koostati selleks, et R. Toom saaks petta teisi osanikke. Kohtusse ei kutsutud tunnistajaid, videosalvestisi, pealtkuulatud kõnesalvestisi pole, käekirjaekspertiis puudub, süüdistatavate ülestunnistusi pole. D.D. leiab, et tema ei saa vastutada kaasaaitamise eest samuti nagu olukorras, kus pank läheb pankrotti, ei ole selle panga kliendid kaasaaitajaid, sest ei nõudnud auditit laenu võtmise ajal. Tunnistajad kinnitasid kohtus, et ammu enne laenu võtmist esitas D.D. projekti investoritele, et saada investeeringuid. Elektrooniline kirjavahetus kinnitab, et ta otsis investoreid ja tahtis laenu projekti jaoks. Ükski tunnistaja ei kinnita prokuröri väiteid. Samuti leiab D.D., et prokurör hirmutas tunnistajaid, mistõttu nad ei saanud prokurörile usaldusväärseid ütlusi anda. Kõik kahtlused on tõlgendatud prokuröri ja kohtu kasuks. Samuti leiab D.D., et kui kohus kahtles elektroonilises kirjavahetuses, siis tulnuks läbi viia ekspertiis selle kohta. D.D. taotleb uurida kõiki tõendeid, eelkõige süüdistatavate ütlusi, 3. veebruaril 2014 dateeritud dokumente, kassa väljamineku ordereid, investeeringut kinnitavaid kuludokumente, isikulisi tõendeid. Süüdistatava Kalle Kivisaare kaitsja Marko Tammann taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega K. Kivisaare õigeksmõistmist temale esitatud süüdistustes, Y OÜ tsiviilhagi rahuldamata jätmist, K. Kivisaare varade aresti alt vabastamist, K. Kivisaare kaitsjatasude väljamõistmist riigilt ning kannatanu esindaja menetluskulude väljamõistmist kannatanult. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule tagasi uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.Kaitsja vaidlustab maakohtu otsust kriminaalmenetlusõiguse olulise 24 rikkumise tõttu KrMS § 338 p 3 mõttes. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kaitsja märgib, et on korduvalt menetluse kestel leidnud, et käesoleva kriminaalasja süüdistusakt ei vasta nõuetele. Maakohus selle kriitikaga ei nõustunud, leides, et süüdistuses on kajastatud kõik vajalikud elemendid (viide otsuse lk 52). Kaitsja leiab, et süüdistusakt ei kajasta teavet, mis täideviimise või osavõtu vormis tegutsesid D.D. ja K. Kivisaar. Maakohus ei ole otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud kaitsja olulisematele kaitseargumentidele, mis olid suunatud süüdistusakti puudustele. Kaitsja leiab, et tegemist võib olla maakohtu teadliku valikuga. Kui see on nii, siis on maakohus eksinud kaitsja hinnangul ausa ja õiglase kohtupidamise vastu. Ausaks ja õiglaseks ei saa pidada õigusemõistmist, kus kohus hoidub kaitseargumentide käsitlemisest, mille jälgitavalt veenev kummutamine käib või võib käia kohtul üle jõu, või nende kummutamine tähendaks eeskätt õigusteoorias ja -praktikas üldtunnustatult omaksvõetud arusaamadest ja põhimõtetest kõrvalekaldumist, millest kohus eeskätt oma sisemisest eetikast lähtuvalt pigem hoiduks (ehk kohus peab juriidiliselt küündimatu motivatsiooni esitamise asemel näiteks piinlikkuse tunde vältimiseks pigem kohasemaks seda mitte esitada). Samuti ei saa ausaks ega õiglaseks pidada õigusemõistmist, kus kohus käsitleb selliseid kaitseargumente kas näiteks pealispindselt või fragmentaarselt või argumentide fookusest teadlikult möödahiilivalt. Kaitsja tõdeb, et eesti õiguskultuuris ei ole selline suhtumine harukordne. See tendents õõnestab esmajoones õigusriigi alustalasid.
lg 1 järgi esitatud süüdistuses osas märgib kaitsja, et süüdistuses on märgitud, et "R. Toom koos K. Kivisaarega" valmistas 30.12.2013 laenulepingu ja kassa väljamineku orderi. Viidatud fraasist, s.o "koos K. Kivisaarega", järeldub, et K. Kivisaar pani kuriteo toime isikute grupis ehk kaastäideviijana
lg 2 järgi, mitte kaasaaitajana
Seda järeldust kinnitab süüdistusakti alapunktis 6.3.2 märgitu, mille järgi
Kivisaar võltsis dokumendid eesmärgiga varjata Y OÜ raha omastamist, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult R. Toomiga, seega grupis, teise süüteo hõlbustamiseks ja varjamiseks.
lg-st 2 tulenevalt on kaastäideviimisega tegemist, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kohtupraktika järgi tuleb
lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Kaitsja selgitab teovalitsemise teooria kriteeriumeid, võttes aluseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-18-08, p 14 märgitud seisukohad. Maakohus asus seisukohale, et kohtule arusaadavalt oli süüdistuse kohaselt K. Kivisaare (ja D.D.) teopanuseks tegelikkusele mittevastavate dokumentide (laenulepingud ja kassaorderid) vormistamine. Maakohus on aga eksinud põhimõtteliselt, sest materiaalõiguslikult ega menetlusõiguslikult ei saa eeldada, et isikute teopanused nende poolt
Samuti ei saa eeldada, et sellised teopanused on ebavõrdsed. Isikute teopanused tuleb süüdistusaktis täpselt ja selgelt välja tuua. Kaitsja rõhutab, et isiku teopanus on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, mis kaitseõiguse tagamiseks peab süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14). See tähendab 25 eelkõige, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 19). Nii ei nähtu süüdistusaktist vähimalgi määral, milles seisnes K. Kivisaare käitumine (sh tema teopanus) mh
Puuduliku süüdistusakti järgi kriminaalasja arutades ning selle alusel K. Kivisaart süüdi mõistes rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See tingib otsuse selles osas tühistamise ja K. Kivisaare õigeks mõistmise. Isegi kui lugeda teoreetiliselt süüdistusakt eelkäsitletud osas nõuetekohaseks, ei ole maakohus siiski jälgitavalt põhistanud seda, et K. Kivisaar oleks koos R.Toomiga võltsinud kõik süüdistusaktis nimetatud dokumendid. Maakohtu otsusest ei nähtu, mis konkreetsete tõendite alusel on tuvastatud, et K. Kivisaar on süüdistuses märgitud dokumendid koos R. Toomiga võltsinud. Tuvastatud ei ole iga toimepanija panust teosse, pole kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid ehk on jäetud kohtupraktikas nõutaval viisil selgitamata, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, oli täideviija, kes täitis abistavaid ülesandeid, oli osavõtja (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-18-08, p 14.) Otsus ei vasta KrMS § 3051 lg 1 nõuetele ehk pole seaduslik ja põhjendatud, maakohus ei ole täitnud põhjendamiskohustust. Riigikohtu muutunud praktika kohaselt tuleb selline rikkumine hinnata kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Järgmiseks leiab kaitsja, et kuna maakohus mõistis K. Kivisaare süüdi
lg 1 järgi, siis ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused otsuse põhiosas tuvastatud 26 asjaoludele. Kui ringkonnakohus peab süüdistusakti nõuetekohaseks, siis palub kaitsja maakohtu otsus tühistada ja saata tagasi uueks arutamiseks KrMS § 339 lg 1 p 8 ja § 341 lg 2 alusel. KrMS § 339 lg 1 sätestatud rikkumiste kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Juhul kui ringkonnakohus jätaks kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks saatmata, rikuks ringkonnakohus ise kriminaalmenetlusõigust. Ühelt poolt oleks aus ja õiglane, kui kohtunik parandab oma eksimused ja vead ise. Teiselt poolt ei pruugi selline olukord tagada kohtu erapooletust, sest üldjuhul ei taha inimesed oma eksimusi ja vigu tunnistada (sest see käib nende ego ehk eneseteadvuse pihta, mis tekitab kannatusi). Ehk ka kohtuniku poolt enda eksimuste ja vigadega silmitsi seismine või tekitada kohtunikus vastumeelsust või trotsi (s.t käivitada või aktiveerida alateadvusest teatud emotsioonid või emotsionaalsed hoiakud), mis võib kallutada kohut erapoolikusele. Kaitsja leiab, et oleks õigem ja otstarbekam, kui asi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Edasi peatub kaitsja argumentidel, mis seondusid K. Kivisaarele esitatud süüdistusega
§-de 201 lg 2 p-de 1, 2 - 22 lg 3 järgi. Riigikohus on selgitanud, et kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus, lisaks tahtlus kaudse tahtluse vormis toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-09, p 7.4.). Kaitsja hinnangul on see jäänud arutataval juhul kohtupraktikas nõutavaid kriteeriume järgivalt süüdistuses märkimata (viited RKKKo 3-1-1-150-03, p 17; 3-1-1-6-11, p 13.6; 3-1-110-09, p 45). Ennekõike on süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud K. Kivisaarele süüks pandud kuriteo subjektiivsete koosseisutunnuste osas liialt abstraktsed, pealispindsed ja lünklikud. Nii näiteks ei nähtu süüdistusaktist, et K. Kivisaarel (s.o väidetaval kaasaaitajal) oli kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks nn kahekordne tahtlus. Teisiti öeldes ei ole süüdistuse sisus välja toodud faktilist asjaolu, mille kohaselt oli K. Kivisaarel vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes – kuigi sellist kaasaaitamistegu, nagu ka võimalikku kaastäideviimistegu, ei ole süüdistusaktis välja toodud ehk sisustatud –, samuti et vähemalt kaudse tahtlusega oli hõlmatud ka täideviija õigusvastane tegu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2009. a otsus nr 3-1-1-97-09, p 7.4). Kaitsja meenutab, et Riigikohtu praktika järgi tuleb süüdistuses asjakohaselt muuhulgas välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19). Kaitseõiguse tagamiseks on see oluline olukorras, kus isikut süüdistatakse kuriteost osavõtjana, avaldugu see siis kaasaaitajana
§ § 22 lg 3 mõttes. Seda enam, et eelmainitud tahtluse puudumise korral on tegemist kõlbmatu osavõtuga ning see ei ole karistatav. Sellesisulisi kaitseargumente pole maakohus tahtnud või julgenud otsuses üldse käsitleda. Eelnevat kokku võttes ei võimalda süüdistusakti puudulikkus tuvastada K. Kivisaarele süüks pandava
201 lg 2 p-des 1 ja 2 -
Puuduliku süüdistusakti järgi kriminaalasja arutades ning K. Kivisaare
lg 2 p 1, 2 – 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos süüdi mõistes ja teda karistades rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See tingib otsuse selles osas tühistamise ja K. Kivisaare õigeks mõistmise. Isegi kui lugeda teoreetiliselt süüdistusakt eelkäsitletud osas nõuetekohaseks, siis ei 27 ole maakohus jälgitavalt põhistanud, kuidas K. Kivisaar on R. Toomi omastamisele kaasa aidanud. Kuivõrd K. Kivisaarele esitatud süüdistuse kohaselt seisnes R. Toomi omastamisele kaasa aitamine raha omastamist õigustavate dokumentide – seega
lg 1 järgi rikkus maakohus seda, et otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et süüdistus on nõuetekohane, siis taotleb kaitsja otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtul puudub sellisel juhul õigus hakata ise eeltoodud puudusi kõrvaldama omapoolsete motiivide lisamisega, kuna KrMS § 339 lg 1 sätestatud rikkumiste kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu veel ühele süüdistuse puudusele. Nimelt süüdistati K. Kivisaart ka
Kivisaare selle järgi ka süüdi. Ei süüdistusaktis ega ka maakohtu poolt tehtud otsusest ei nähtu, et nimetatud kvalifitseeriva asjaolu materiaalsed eeldused oleksid süüdistusaktis kirjeldatud ja kohus oleks neid asjaolusid otsuses motiveeritult käsitlenud. Süüdistusaktis on vaid märgitud, et „Seejuures aitas Kalle Kivisaar, olles isikuks, kes on varem toime pannud omastamisele kaasaaitamise, tahtlikult Reimo Toomi poolt toimepandud omastamisele kaasa järgmiselt.“ (Süüdistusakti lk 40, p 5.5, esimene lõik.) Järgnevalt juhib kaitsja tähelepanu maakohtu rikkumisele, mis leidis aset R. Toomi ristküsitlemisel. Nimelt,
lg 1 järgi, taotleb tema süüdimõistmist selles kuriteos ja karistamist 3 aasta vangistusega. Uue karistusena taotleb prokurör R. Toomile
Toomi karistamist
lg 2 p 1,2 järgi 3 aasta vangistusega,
lg 1 järgi 6 kuu vangistusega, mõistes üksikkaristustest raskeima suurendamise teel karistuseks 4 aastat vangistust.
lg 1 alusel, lugedes karistusaja hulka eelvangistuse aja (2 päeva), palub prokurör mõista ärakandmisele 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Lisakaristusena taotleb prokurör R. Toomile
lg 1 alusel ettevõtluskeeldu tähtajaga 5 aastat, keelates temal olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ja prokurist ega muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises. D.D. osas taotleb prokurör tema karistamist kuritegude kogumi eest 2 aasta vangistusega, millest määrata
alusel koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust, jättes 1 aasta ja 6 kuud vangistust tingimisi kohaldamata, katseajaga 3 aastat. K. Kivisaarele taotleb prokurör uueks karistuseks 1 aasta ja 6 kuu vangistuse mõistmist, millest määrata
alusel 4 kuud koheselt ärakandmisele ning allesjäänud 1 aasta ja 2 kuud tingimisi, katseajaga 3 aastat. Menetluskulud taotleb prokurör jätta süüdistatavate kanda. Lisaks vaidlustab prokurör maakohtu otsust OÜ C/Y OÜ tsiviilhagide, samuti Y OÜ tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Samuti vaidlustab prokurör maakohtu seisukohti, mille alusel tuvastati mõistliku menetlusaja rikkumine ning väljendati tunnistajate TT ja PP ütluste osas hinnanguig. Veel taotleb prokurör obiter dictum korras ringkonnakohtult seisukoha võtmist kaitsja poolsete tõendite menetlusosalistele väljastamise küsimuses. Prokurör leiab, et maakohus on osaliselt rikkunud kriminaalmenetlust oluliselt KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi ning see tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Erinevalt maakohtust on prokuratuur seisukohal, et mõistliku menetlusaja kriteeriumist lähtudes ei ole käesolevas kriminaalasjas midagi rikutud. Formaalselt on majanduskuriteoks
-i 21. peatukis (majandusalased süüteod) sätestatud kuriteod (
§-d 372-4024). Materiaalses mõttes võib majanduskuriteona olla käsitatav ka kuritegu, mis on esitatud mõnes muus
-i eriosa peatükis ning on toime pandud seoses majandustegevusega. Olemuslikult on R Toomile ja tema kaasaaitajatele inkrimineeritud kuriteod majanduskuriteod. Prokurör on vaadelnud erinevatest vaatenurkadest arvutatuna vähemalt kuueteistkümne ettevõtte omavahelisi suhteid. 30 Suurem osa neist tekkis menetluslikult kohtuliku arutamise staadiumis, mistõttu polnud võimalik nendega seonduvat informatsiooni ja tõendeid esitada kohtule kiiremini või kompaktsemal moel. Puudub vaidlus, et nende ettevõtete suhted, mille osas kohtulik hinnang osutus kriminaalasja õigeks lahendamiseks vajalikuks, olid süüdistavatele teada juba enne kohtuliku uurimise algust. R. Toomi kaitsja võttis menetlusest osa R. Toomi kahtlustatavana ülekuulamisest alates. Väljavalitud kaitsetaktika või muu põhjuse tõttu jäeti need ettevõtted ja nendega seotud tõendid kaitsjate poolt mainimata kuni korraldava istungini. Seega, ühelt poolt ei saa seadusest tulenevalt heita ei süüdistavatele ega nende kaitsjatele ette tõendite hilisemat esitamist, kuid samas ei saa jätta kõrvale fakti, et suuresti osutus kohtulik arutamine ettenähtust pikaajalisemaks kaitsjate poolt tõendite hilisema esitamise tõttu. Prokuratuur leiab, et tegemist on majandusasjaga, mis on keskmisest asjast keerulisem, mille menetlemist koormas tsiviilhagide lahendamine, samuti kasutasid süüdistatavad kohtueelses menetluses „äraootamise taktikat“ ja kohtulikus menetluses kohtu koormamise taktikat. Seetõttu tuleb eelkõige uurida, kuidas suhestuvad omavahel menetluse pikkus ja kõigi menetlusosaliste käitumine. Prokuratuur leiab, et eelduslikult jõuab kriminaalasi lõpliku kohtulahendini varem, kui saabub
Menetlus on olnud kestev, intensiivne ja ilma tühiste, põhjendamatute lünkadeta. Seetõttu ei ole asjas võimalik sedastada mõistliku menetlusaja riivet. Sel põhjusel taotleb prokuratuur ringkonnakohtult hinnangut ning tuvastada mõistliku menetlusaja riive puudumist. Maakohus mõistis R. Toomi õigeks
Usalduse murdmise episoodis oli R. Toomil Y OÜ seadusliku esindajana õigus anda OÜ-le C nõusolekut 24.01.2014.a tehingu tegemiseks. R. Toomile esitatud süüdistuses ei ole ette heidetud seda, et Y OÜ juhatuse liikmena temal seda õigust ei oleks (otsuse lk 54-55). Süüdistuse keskmes on müügitehingu hind, mis oli turuhinnast madalam. Tõendatud ei ole, et HH ei andnud suulist nõusolekut tehingu tegemiseks aset leidnud tingimustes. Tõenditest nähtuvalt oli R. Toomil soov viia läbi Lätis tehingut, mis õnnestumise korral võinuks olla kasumlik Y OÜ-le. Kriminaalmenetluses kehtib teatavasti tõendite kogumis hindamise põhimõte (KrMS § 61 lg 2). Prokurör leiab, et maakohus ei hinnanud tõendeid selles osas kogumis. 09.04.2018 kohtuotsuses on maakohus R- Toomi ärakasutamise koosseisu suhtes tõendeid hinnanud lihtsustatult, jättes välja olulised nüansid. Selle tulemusena on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et: esiteks, eksisteerib kõrvaldamata kahtlus HH ja R. Toomi ütluste vahel selle kohta, kas R. Toomil oli faktiline ja juriidiline õigus võõrandada XXX kinnisvara objekti selliselt, nagu tema tegi; teiseks, kas tehingut tehes lähtus R. Toom kasvõi subjektiivselt Y OÜ huvidest või mitte. Prokuratuur möönab, et kuna süüdistuse seisukohalt oli R. Toomi poolne OÜ C/Y OÜ juhatuse liikmena tegevuse lõpetamisele ja vara omastamisele suunatud käitumismuster ilmselge, ei pööratud piisavalt palju tähelepanu süüdistaja poolt just
seotud aspektidele maakohtus, mistõttu püüab seda minetust apellatsioonmenetluses parandada. Prokuratuur on seisukohal, et käsitledes ametiseisundi ärakasutamise koosseisu, on kohus eksinud eelkõige selles, et: hindas R. Toomi tegevust XXX kinnistute võõrandamisel ja tehingust saadud raha hilisemat omastamist kui kahte täiesti eraldiseisvat käitumisakti, mis ei olnud omavahel olemuslikult ühtse tahtlusega seotud; andis ebaõige hinnangu nõndanimetatud „Läti tehinguga“ seotud asjaoludele; omistas faktiliselt R. Toomi ja HH ütlustes esinenud 31 vasturääkivustele suurema tähenduse, mis isegi teiste tõenditega kõrvutamisel ei moodusta tegelikult „põhjendatud kahtluse“ kvaliteeti; põhjendamatult leidis, et süüdistus ei kajasta kõiki juriidilisi aspekte. Tõenditest nähtuvalt väitis R. Toom kohtus ülekuulamisel, et nii XXX kinnisvara objekti müügis kui raha K. Kivisaarele ja D.D.le väljalaenamisel lähtus tema ettevõtte huvidest, püüdes raha võimalikult hästi investeerida ning teenida sellega ettevõtetele tulu. Nii võimalik Läti tehing kui laenud olid tingitud soovist „raha teenima panna“. Seega ei ole tema poolt ütlustes väljendatud seiskohad kõigi kolme situatsiooni suhtes kuidagi eristatavad. R. Toom ei ole rääkinud, et „Läti tehingu“ ja „raha väljalaenamise“ vahel oleks temaga toimunud midagi ebatavalist või toimus kommunikatsioon HH-ga, mis võiks teda mõjutada. Ütlustest tulenevalt tegutses tema ühtlaselt ja järjekindlalt Y OÜle kasumi teenimise eesmärgil. Prokuratuuri hinnangul esineb vastuolu maakohtu otsuse loogikas, kus, ühelt poolt, leitakse, et K. Kivisaare ja R. Toomi vahel sõlmitud laenulepingud on võltsitud ning vormistatud üksnes raha omastamise varjamise eesmärgil, samuti on võltsitud D.D. laenuleping ning raha tegelikku üleandmist ei ole toimunud, teiselt poolt aga pidi OÜ C XXX objekti müük osutuma mingisugusel põhjusel Y OÜ-le kasumlikuks. Ja seda olukorras, kus kohus ise leidis, et ei faktilist ega juriidilist raha üleandmist Y OÜ-le C OÜ poolt ei ole aset leidnud ja selle omanikuks ja nominaalvaldajaks jäi OÜ C. Võttes arvesse, et kogu menetluse vältel ei ole tõsikindlalt tuvastatud K. Kivisaarega vormistatud lepingute võltsimise täpset kuupäeva, oleks teoreetiliselt võinud isegi möönda, et selline konstruktsioon on potentsiaalselt võimalik. Ent sellisel juhul pidi esinema mingi objektiivses välismaailmas tajutav asjaolu (sündmus), mis selgitaks, miks kuni 24.01.2014.a-ni tegutses R. Toom Y OÜ huvides, pärast seda kuupäeva enam mitte. Maakohtu hinnangul oli selleks sündmuseks kavandatud, kuid nurjunud tehing kinnisvaraga Lätis. Prokuratuur on seisukohal, et seda asjaolu (hoiaku muutmist) ei eksisteeri ja maakohus samuti ei anna otsuses selgelt mõista , mis nimelt võis nii kardinaalselt mõjutada R. Toomi hoiakut nii HH kui Y OÜ suhtes just Läti tehinguga seoses. Prokuratuuri arvates võiks selleks olla mingi fakt, mis leidis aset Lätis nurjunud tehingu ja järgnenud omastamise vahepeal, mitte teadmata ajal, kohas ja viisil väidetavalt HH poolt R. Toomile antud nõusolek. Kohtulikul arutamisel toonitas prokuratuur, et ehkki seoses Y OÜ-le kuulunud sõiduki BMW võõrandamisega ei ole R. Toomile süüdistust esitatud, näeb süüdistaja sõiduki võõrandamisega seotud tõendite esitamises mõtet just näitamaks R. Toomi poolset käitumise suuna muutmist (10.01.2017.a kohtuistungi protokoll, tõendi 14.15. esitamine). Võrdlemisi lühikese ajavahemiku jooksul kirjutas R. Toom enda kontrolli all oleva ettevõtte, st OÜ R, nimele enda kasutuses oleva kalli sõiduki, laenas enda kontrolli all olevale MTÜ-le W märkimisväärsed rahalised summad ning astus muid samme, mis on loogiliselt ja kogumis võetuna seotud nii OÜ C, kui Y OÜ juhatusest prognoositava väljaastumisega. Sellist järeldust toetab samuti asjaolu, et intensiivsemad sularaha väljavõtmised Y OÜ kontolt leidsid R. Toomi poolt aset 2013.a jooksul. Ka XXX objekti müügi ja müügist saadud raha omastamise omavahelisele seotusele viitab asjaolu, et kogu see tegevus toimus suhteliselt lühikese aja jooksul. Ja kui raha väljakantimine nn Läti tehingu kaudu ei õnnestunud, siis silmapilkselt tuli 32 päevakorda „D.D. leping“. R. Toomi, D.D. ja ZZ ütlustest tulenevalt toimusid läbirääkimised varem. Sellest teeb prokuratuur järelduse, et võimaluste otsimine, kuidas viia ettevõtetest raha välja, oli vähemalt 2013.a teisel poolel R. Toomi põhiline tegevus. R. Toomi poolt toimepandud omastamise eest määratavale karistusele hinnangu andmisel on maakohus ise leidnud, et omastamistahtlus tekkis tal mõnevõrra varem kui laenulepingute sõlmimise idee (otsuse lk 96, eelviimane lõik). Seega on ka maakohtu enda seisukohad R. Toomi kuritegeliku käitumise algusmomendi tuvastamise küsimuses mõneti vastuolulised. Vaidlust ei ole selles, et seoses Lätis kavandatava tehinguga käis R. Toom kohal ise. R. Toomi, AA ja VV ütlustest tulenevalt oli Lätis paikneva objektiga seoses raha investeerimise variant päevakorras vähemalt aasta. VV leidis müüja, R. Toom Venemaalt ostja. Tehingu sularahas teostamine oli süüdistatava ja tunnistajate väitel Riia ostja nõue. VV ja AA ütlustest tulenevalt sai vahendamise korral OÜ R ainult vahendustasu ca 2,5%, ise raha pole maksnud (24.01.2017.a kohtuistungi protokoll). Siinjuures on oluline, et olukorras, kus raha oli võetud TAVID-st sularahas ja tehingut sooviti teha sularahas ning R. Toomi, VV ja AA väitel jäi tehing ära eranditult seetõttu, et notar keeldus sularahas tehingut kinnitamast, puudus reaalne vajadus kanda XXX müügist saadud raha OÜ R kontole. Sama hästi oli võimalik kanda see TAVID-sse Y OÜ või C OÜ kontolt. R. Toomi ülekuulamisest tulenevalt langes „Läti tehing“ ära Vene poole ülesütlemise pärast, „üldise kliima pärast“, „suure poliitika pärast“ (30.10.2017.a kohtuistungi protokoll lk 14, lk 6). Prokuratuur juhib tähelepanu, et vaatamata sellele, et nii R. Toom kui teised süüdistatavad ja mõned tunnistajad ilmselt eelistavad kasutada üldistatult öeldes „Venemaa argumenti“ kui kõike seletavat asjaolu, toimusid alates 2014.a veebruarist-märtsist Lääne ja Venemaa vahelises poliitikas siiski märgatavad muutused. Prokuratuur peab seda asjaolu üldtuntuks ning seega seda R. Toomi väidet paljasõnaliseks. Muuseas luges maakohuski seda väidet samuti paljasõnaliseks (otsuse lk 85). Isegi kui möönda, et R. Toom soovis teha Lätis kasumlikku tehingut, näitab OÜ R kontole müügiraha suunamine ainult seda, et tema soovis hoida raha enda kontrolli all, varjata tehingu toimumist HH eest ning, järelikult, teadis kindlalt, et HH ei ole selle tehinguga nõus või ei oleks tehingu faktist või, mis peamine, selle tingimustest, eeskätt hinnast, teadasaamise juhul tehinguks nõusolekut andnud. On tähelepanuväärne, et VV ja AA näol on tegemist R. Toomi sõprade ja väga pikaajaliste koostööpartneritega, kellega tema on tuttav nõukogude ajast saadik ajateenistuses koos olemise tõttu. Antud asjaolu seab nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Prokuratuur nõustub maakohtuga selles, et R. Toomi ja HH suhted ei olnud tavapärased suhted, mis tekivad äri omaniku ja tegevjuhi vahel. Kahtlemata usaldas HH R. Toomi rohkem, kui reegeljuhtumil usaldatakse juhatuse liiget. Tema usaldus oli nii kindel, et isegi situatsioon LL ja TT ümber ja sellele järgnenud K. Uduste Y OÜ juhatusest väljaastumine ei murendanud seda usaldust niisugusel määral, et seda saaks jälgida faktipõhiselt. Võimalik, et osad kohtus vastastikku esitatud pretensioonidest olid tingitud emotsioonidest ja vaenulikkusest. Seda tähelepanelikumalt peab hindama süüdistusega seotud asjaolusid XXX kinnisvara võõrandamisega seoses. Vaagides müügitehingu asjaolusid, taandus maakohtu arutluskäik küsimusele, kas HH andis nõusoleku XXX korteriomandite 33 korraga müügiks või mitte. Prokuratuur näeb situatsiooni teisiti. Tegelikult kohtu poolt pakutud sündmuste versioonis oli vaja tuvastada koguni viie nõusoleku olemasolu:
Maakohus nõustus prokuratuuriga selles, et pelgalt sularaha reaalsete või mõtteliste karpide vahel ümberpaigutamine ei ole veenvaks argumendiks väitmaks, et sularaha omanik-ettevõte oleks muutunud. Sisuliselt kui raha on juhatuse valduses, siis ettevõttele kuulub ainult nõudeõigus juhatuse liikme vastu. Tehingu teostas OÜ C R. Toomi isikus. OÜ C põhikirjaga juhatuse liikmele mingeid piiranguid tehingu tegemiseks sätestatud ei ole. Riigikohus leidis 16.02.2018.a otsuses nr 1-16-4197, punktid 36-38, et nõukogu puudumisel ei ole osaniku nõusolek tehingu tegemiseks tuletatav üldistest alustest lähtudes ilma seaduses või põhikirjas selgelt tehtud klauslita. Süüdistuse sõnastusest tuleneb, et prokuratuur näeb nii Y OÜ põhikirja kui 18.06.2010.a koos hilisemate täiendustega lepingut kui ühtset normatiivset massiivi, mis küll andis R. Toomile aluse toimetada Y nimel. Samas oli 18.06.2010.a leping OÜle C siduv. Mingit objektiivset, mitte tuletatud, HH nõusolekut XXX võõrandamiseks asjas tuvastatud ei ole. Rääkimata sellest, et kui nõusoleku vajaduses lepitakse kokku kirjalikult, siis suuline nõusolek, teadmata kuidas, kelle poolt ja millal antud, on enam kui küsitav. Seega alates 01.01.2014 oli müük OÜ C nimel vastuolus Y OÜ põhikirjaga, 18.06.2010.a lepinguga ning R. Toomi ja HH vahelise suhte iseloomuga. R. Toom pidi Y OÜ juhatuse liikmena lähtuma äriühingu huvidest ning mitte andma endale nõusolekut tehinguks. Kuna faktiliselt tema selle endale andis, siis, lisaks, pidi tema aktiivselt tegutsema, kaitsmaks Y OÜ varalisi huve. Prokuratuur oli ja on positsioonil, 36 et R. Toomi Y OÜ endale antud „sisene nõusolek“ võõrandada kinnistuid on samas käsitletav äriühingu välisuhtes tehtud tehinguna, OÜ-le C adresseeritud nõusolekuna, milleks R. Toomil pidi olema taasesitamist võimaldavas vormis osaniku, st O OY nõusolek. Prokuratuur ei nõustu maakohtu kriitikaga süüdistuse suhtes. Süüdistuse vastav lõik on küll nimetatud „usalduse murdmine“. Kuid tekst räägib nii sellest, et R. Toom ei oleks tohtinud lubada OÜ-le C müügitehingut, kui ka sellest, et tema pidi takistama selle toimumist. Prokurör ei ole selgeltnägija ning ei tea täpselt, mis toimus R. Toomi sisemaailmas vahemikus 14.01.2014 kuni 24.01.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.