Obsah (11)

§ 391§ 692§ 691§ 233§ 652§ 654§ 693§ 236§ 230§ 173§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-1

) § 391 kohaselt lubatav. Hagejale väidetavalt tekkinud kahju ei ole põhjustatud hagi tagamisest. Samuti ei ole hageja tõendanud, kas ja millises ulatuses on temal kahju tekkinud. OÜ TMA Holding oleks läinud pankrotti ka juhul, kui hagi ei oleks tagatud. Hageja ei ole piisavalt tõendanud kahju suurust, A. Juhkami arvamus põhineb OÜ TMA Holding enda esitatud vähestel andmetel, mida ei ole kontrollitud.

1. Tartu Maakohus jättis
2. augusti
3. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jäeti hageja kanda. Maakohus leidis, et äriühing (kostja), kes taotleb teise äriühingu (OÜ TMA Holding) pangakontode, kauba ja vallasvara arestimist 150 000 euro ulatuses, teades sealjuures, et sisuliselt on tegemist ühe jahi-, kalastus- ja matkatarvete müügiga tegeleva kauplusega, millel 2 muud vara ei ole, pidi aru saama, et selline tegevus toob kaasa OÜ TMA Holding majandustegevuse täieliku seiskumise, millele järgneb pankrotiavalduse esitamine. OÜ TMA Holding kogu vara arestimine ei võimaldanud tal tegevust jätkata ning see pidi olema arusaadav ja ettenähtav ka kostjale. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata põhjusel, et tõendamata on OÜ TMA Holding otsese varalise kahju suurus ja põhjuslik seos hagi tagamise ning võimaliku tekkinud kahju vahel. Kahju rahaline suurus on tõendamata ja seda ei ole võimalik ka hiljem tuvastada, sest kaubaartiklite kaupa analüüsi teha ei ole enam võimalik. Samuti oli OÜ TMA Holding sõltumata varade arestimisest sundlikvideerimise eelses seisus, sest lähtuvalt majandusaasta aruandest oli OÜ-l TMA Holding netovara alla äriseadustikus sätestatud minimaalse netovara piirmäära. Maakohus leidis, et Riigikohtu seisukohast juhindudes ja tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-s 2 sätestatust ei ole hagejal õigust nõuda saamata jäänud tulu

§ 391lg 1 p-le 1 tuginevas nõudes.

Seega puudub hageja saamata jäänud tulu nõudel õiguslik alus.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
2. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule.
3. Riigikohus tühistas maa- ja ringkonnakohtu otsused

§ 692

lg 1 p 1 ja lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles jäeti rahuldamata hageja otsese varalise kahju hüvitamise nõue, samuti menetluskulude jaotuse osas. Riigikohtu lahendiga jõustus hagi rahuldamata jätmine saamata jäänud tulu nõude osas. Riigikohus saatis asja

§ 691

p 4 alusel otsese varalise kahju nõude osas asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

1. Hageja palus
2. jaanuari
3. a avalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 170 122,32 eurot ja viivised alates
4. detsembrist
5. Hageja leidis, et põhjendamatu tagamine seiskas OÜ TMA Holding majandustegevuse ja põhjustas äriühingu maksejõuetuse ning selle tõttu kuulutati
6. märtsil 2015 välja OÜ TMA Holding pankrot. TMA Holding OÜ ei oleks ilma kostja tegevuseta pankrotistunud. Riiklikult tunnustatud finantseksperdi Andres Juhkami arvamuse kohaselt on tekkinud kahju suurus 95 034 eurot. Riiklikult tunnustatud ekspertide arvamuse kohaselt ei saavutanud ettevõte planeeritud müügimahte tingituna lühikesest tegutsemisajast. Kostja väited sellest, nagu kaupade sisseostuhinnad oleksid põhjendamatult kõrged, ei ole õiged.
7. TMA Holding OÜ pankrotitoimkond müüs kogu kaupluse tervikvara, s.o paat, kaubad ja kaupluse sisustus tervikvarana avalikul enampakkumisel alghinnaga 35 000 eurot (sh käibemaks). TMA Holding OÜ sai pankrotimenetluses tervikvara müügist 29 166,67 eurot. Vallasvara on ostjale üle antud. Kogu kaupluse vara müügihind oli 239 146,79 eurot (ilma käibemaksuta 199 288,99 eurot). Hageja kahju on vara tegeliku väärtuse ning pankrotimenetluse müügitulemi vahe, s.o 199 288,99 – 29 166,67 eurot. Hageja selgitas
8. juunil 2020, et enampakkumisel müüdud TMA Holding OÜ vara soetushind on riiklikult tunnustatud ekspertide Artur Suitsu ja Ants Ansperi
9. mai
10. a arvamuse kohaselt kokku 105 628 eurot. Sellest 90 836 eurot on varudena kajastatud müügiks soetatud kaubad ja tooraine ning 14 792 eurot oli materiaalse põhivarana kajastatud paat koos mootoriga ning kaupluse sisustus. Sarnased andmed on ka ajutise halduri aruandes. Hageja on sidunud piisaval hulgal laojäägi andmeid viidetega arvetele. Kogu kaupluse vara müügihind oli 239 146,79 eurot, mis sisaldas ka käibemaksu. Ilma käibemaksuta on vara tegelik väärtus 199 288,99 eurot. Alternatiivselt on TMA Holding OÜ avalikul kordusenampakkumisel müüdud varade harilik väärtus 157 136 eurot ilma käibemaksuta, mis koosnes müügiks soetatud kaupade harilikust väärtusest summas 146 672 eurot ning kaupluse sisustuse ja mootorpaadi harilikust 3 väärtusest vähemalt 10 464 eurot. Kuna Riigikohtu ajutise seisukoha tõttu jäi rahuldamata hageja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks, jääb hageja kogu nõude juurde. Hageja leidis, et nõudest ei saa maha arvata tegevuskulusid. Tegemist ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudega, vaid otsese varalise kahju hüvitamise nõudega. Kahju hüvitamise minimaalseks eesmärgiks on tagada kahjustatud isiku vara koosseisu säilimine sarnaselt vara kahjustamise juhtumitega. Nimetatud eesmärki ei ole aga võimalik saavutada, kui arvata vara väärtusest maha kaupluse tegevuskulud.
11. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt oli hagi tagamine nii maakohtu kui ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Põhimenetluses ei jäänud hageja nõue rahuldamata. Kostja on tõendanud põhjusliku seose puudumise hagi tagamise ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel. OÜ TMA Holding oleks läinud pankrotti ka juhul, kui hagi ei oleks tagatud. Äriühingul olid probleemid laenukohustuste täitmisega. Majanduseksperdid analüüsisid OÜ TMA Holding majanduslikku seisu ning leidsid, et ka ilma hagi tagamiseta oleks ettevõte pankrotistunud. Hageja ei ole tõendanud ettevõtte majanduslikku jätkusuutlikkust. Hageja ei ole tõendanud talle väidetavalt tekkinud kahju (vara soetusmaksumuse) suurust, vara soetusmaksumuse kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Hageja ei ole sidunud
12. juunil 2020 esitatud arveid konkreetsete esemetega ning on esitanud dokumendid, mis ei seostu vaidlusaluste kaupade soetusmaksumusega. Paljud arvetel kajastatud tooted ei seostu hageja esitatud nimekirjaga ja vastupidi. Kostja leidis lisaks, et asjad osteti sisse nende tegelikust väärtusest kõrgemalt ning asjade tegeliku väärtuse kõige täpsemaks näitajaks on käesolevas asjas asjade müügihind pankrotimenetluses. Kostja on tõendanud, et vara tegelik väärtus müügi hetkel oli vara soetusmaksumusest väiksem. Kaupa ei oleks olnud võimalik müüa tegevuskuludeta, kuid hageja ei ole esitanud tõendeid kaupade müügikiiruse kohta. Hageja poolt aluseks võetud vara müügihinna puhul ei võeta arvesse OÜ TMA Holding tegevuskulusid ega ka varade tegelikku realiseeritavust. Kogu kaupa ei ole tõenäoliselt võimalik mõistliku aja jooksul soovitava müügihinnaga realiseerida. Arvestades hageja poolt esitatud andmeid erinevate kaupade müügikiiruse kohta, ei ole hagejale kahju tekkinud või on see kahju marginaalne. Asjatundjate Teet Tenderi ja Erki Mägi
13. märtsi
14. a arvamusest nähtuvalt on antud kaasuse puhul pankrotivara müügist saadud tulu kauba hariliku väärtuse kõige usaldusväärsem indikaator. MAAKOHTU OTSUS
15. Tartu Maakohus jättis
16. märtsi
17. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud OÜ dCode kanda. Maakohus märkis, et menetleb tulenevalt Riigikohtu
18. novembri
19. a otsusest hageja esitatud varalise kahju hüvitamise nõuet. Maakohus jäi varem avaldatud seisukohale, et Tartu Maakohtu
20. aprilli
21. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-12836 on

§ 391lg 1 p 1 mõttes kohtulahend, millega jäi tagatud hagi rahuldamata.

Maakohus jäi ka sellele varem avaldatud seisukohale, et kostja pidi 150 000 euro ulatuses TMA Holding OÜ pangakontode, kauba ja vallasvara arestimist taotledes aru saama, et selline tegevus toob kaasa TMA Holding OÜ majandustegevuse täieliku seiskumise, millele järgneb pankrotiavalduse esitamine. Seega esineb kahju hüvitamise kohustuse aluseks olev asjaolu. Maakohus on käesolevas asjas varasemalt kindlaks teinud, et äriühing oli stabiilses kahjumis: kaupluse tegevuse alustamise kuul mais 2014 kahjum -335 eurot; juunis kahjum -1 021 eurot, juulis kasum 679 eurot, augustis kahjum -1 131 eurot, septembris kahjum -1 390 eurot, oktoobris kahjum -1 351 eurot, novembris kahjum -1155 eurot. Detsembri kahjum oli -8 163 eurot, kuid sellel kuul toimus ka varade arestimine (I kd, tl 104). Kasumiaruanne näitab, et 4 kaupluse tegevuse algul, so mais ja juunis 2014 oli müügitulu 22 000 - 23 000 eurot ning siis langes see alla 20 000 euro kuus. Tunnistaja ütlusega on kooskõlas aruandest nähtuv, et septembris 2014 osteti sisse järjekordne hooajakaup jm 13 278 euro eest, kuid müüdi 20 910 euro eest ja oktoobris 16 634 euro eest. Maakohus luges tõendatuks, et hagi tagamise ja OÜ TMA Holding pankroti välja kuulutamise vahel oli põhjuslik seos. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kauplus tegutses alates maikuust ning oli pidevalt kahjumis. Samas ei nähtu mitte ühestki asjatundja arvamusest, et kaupluse kahjum oleks olnud järgneva tegutsemisaja jooksul kindlasti püsiv ning ükskõik milline turundusstrateegia ei oleks sellist tüüpi kauplusele saanud tuua kasumit. Näiteks oli osaühing avamas e-poodi, s.t juba muutmas senist, kahjumit tootnud turundusstrateegiat. Lisaks on hageja õigesti viidanud sellele, et omakapitali miinus oli tingitud peamiselt omanikuga seotud osaühingu poolt antud laenust 97 000 eurot. Kohtu arvates kui omanik on soovinud finantseerida kaupluse avamist sellise summaga, siis ei ole tingimata alust eeldada finantseerimise lõpetamist seetõttu, et esimese 7 tegevuskuu jooksul oli kahjum keskmiselt 815 eurot kuus. Kõik kostja esitatud Teet Tenderi ja Erki Mägi arvamused lähtuvad sellest, et äriühingu tegevus peaks kaasa tooma kasu. Samas ei keela seadus kaubelda ka pikema aja jooksul kahjumlikult, kui äriühing ei ole maksejõuetu. Omanikul on ükskõik millistel (majanduslikel või emotsionaalsetel) põhjustel võimalik lasta tegutseda kahjumlikul äriühingul, kui ta on valmis seda äriühingut toetama. Pooled ei ole viidanud sellele, et OÜ TMA Holding oleks enne hagi tagamist jätnud kaupade, tööjõu või tegevuskuludega seotud arved ja kulud tasumata. Ei ole alust eeldada, et hagi tagamiseta oleks osaühing oma tegevuse lõpetanud. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud kaupade soetusmaksumust. Kohus ei saa lugeda tuvastatuks kaupade soetushinda ainuüksi bilanssi kantud hinna tõttu, see on hageja raamatupidamislik deklaratsioon. Kohtul ja kostjal peab olema võimalik kontrollida, kas hageja nõue vastab kaupade soetamist kajastavatele ostu-müügi lepingutele. Hagejal on olemas ning ta on ka kohtule esitanud raamatupidamise algdokumendid, kuid ta ei ole neid dokumente suutnud olulises osas kokku viia arestitud varade nimekirjaga. Hagejale tekkinud kahju suurus ei tulene ka mitte ühestki teisest tõendist. Seega ei saa lugeda tõendatuks, et vara väärtus oli suurem kui pankrotimenetluses saadud summa ning hagejal on kahju tekkinud. Riigikohus on oma otsuses juhtinud tähelepanu ka sellele, et juhul kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks määrata, saab kohus muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel otsustada kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja

§ 233lg 1 järgi.

VÕS § 127 lg 6 ja

§ 233

lg 1 järgi kahjuhüvitise hinnanguline määramine on võimalik ka juhul kui kostja tõendab, et vara tegelik väärtus on selle soetamismaksumusest kui eelduslikust tegelikust väärtusest küll madalam, kuid ei saa kindlaks teha, kui palju vara väärtus on võrreldes selle soetamismaksumusega vähenenud. Maakohus leidis, et praegusel juhul ei ole VÕS § 127 lg 6 ja

§ 233lg 1 kohaldamiseks alust.

Eeldusliku kahju suurus oleks võimalik kindlaks teha, kui hageja oleks kohtu juhiseid järgides tõendanud vara soetusmaksumuse. Vajaliku töö maht ei too kaasa tõendamiskohustusest vabastamist või tõendamiskoormuse ümber pööramist. Kuna hageja ei ole tõendanud, et tal on kostja tegevuse tagajärjel kahju tekkinud, jättis maakohus hagi (hageja põhinõude ja sellega seotud viivised) rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED.

1. Hageja esitas
2. aprillil 2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hageja otsese varalise 5 kahju nõue ja jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes kostja kanda, alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, andes menetlust juhtides hagejale ebatäpseid ja eksitavaid juhiseid, mida peab hageja kahju tekkimise tõendamiseks tegema. Lisaks on maakohus eksinud tõendite hindamise kesksete põhimõtete vastu. Hageja on esitanud mitmed tõendid nii varade soetusmaksumuse kui ka varade turuhinna kohta, mis on soetusmaksumusest kõrgem. Maakohus on jätnud hageja esitatud tõendid nende kogumis hindamata. Riigikohtu juhiseid eirates on maakohus pannud hagejale koormuse ka tõendada, et varade tegelik väärtus pankrotimenetluses müümise hetkel vastas nende soetushinnale, tegelikult tulnuks seda eeldada. Hageja jääb seisukohale, et varade soetusmaksumus on tõendatud ning maakohtu nõutud viidetega tabelil ei ole määravat tõenduslikku kaalu. Maakohus ei tagastanud esitatud soetusdokumente tõenditena ja pidanuks neid seega hindama. Juhuks, kui ringkonnakohus peab laojäägi ridade kaupa arvetele viitamist sarnaselt maakohtu poolt nõutule siiski vajalikuks, esitab hageja alljärgnevalt varasemalt esitatud laojäägi tabelis (hageja 24.01.2020 menetlusdokumendi lisa 5) toodud ridade järele täiendavad viited algdokumentidele (hageja 01.06.2020 menetlusdokumendi lisa 1). Hageja leiab, et menetluslikke takistusi täiendavate viidete esitamiseks apellatsiooniastmes ei ole, sest tegemist ei ole tõendiga, vaid poole väidetega tõendite kohta ning hageja ei esita käesolevaga ühtki uut asjaolu ega tõendit. Põhjus, miks hageja esitab käesolevaga viited suuremas ulatuses kui esitas maakohtus, on tingitud maakohtu rikkumistest menetluse juhtimisel. Maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus ei ole vastanud hageja väidetele selle kohta, et kahju suurus tuleks kindlaks määrata hinna alusel, millega vara kaupluses müüdi (turuhind). Maakohus ei käsitlenud hinna suurust üldse ega hinnanud hageja esitatud asjatundjate arvamust vara turuhinna kohta. Kuna kahju tekkimine on kindlaks tehtud, tuleb kahju välja mõista. Hageja on tõendanud vara väärtuse lähtuvalt kolmest erinevast lähenemisest, mis võimaldab kohtul kahjuhüvitise kindlaks määrata. Hageja leiab, et varade tegelik väärtus oli nende müügihind kaupluses – 199 288,99 eurot (käibemaksuta), s.o hind, millega kaupasid turutingimustel tegutsevas kaupluses müüdi (turuhind). Müügihind kaupluses on fikseeritud kohtutäituri aktiga ja selle suuruse üle ei ole vaidlust. Alternatiivselt tuleneb varade tegelik väärtus hageja esitatud asjatundjate arvamusest, mille kohaselt oli varade tegelik väärtus 157 136 eurot. Minimaalselt on varade väärtusena käsitatav nende soetusmaksumus 105 628 eurot. Olenevalt sellest, millist väärtust kohus põhjendatuks peab, on hagejale tekitatud kahju suuruseks 170 122,32 eurot, 127 969,33 eurot või 76 461,33 eurot. Kui ka ringkonnakohus leiab, et hageja täpne kahju suurus ei ole tõendatud, palun määrata kahjuhüvitis kindlaks diskretsiooniliselt (

§ 233lg 1 ja VÕS § 127 lg 6).

Maakohus jättis oma diskretsiooniõiguse põhjendamatult kasutamata.

1. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu
2. märtsi
3. aasta otsus muutmata, koos apellatsioonkaebusega esitatud uued asjaolud arvestamata ning kõik menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Riigikohtu juhiste järgi pidi hageja tõendama maakohtus kahju suuruse määramiseks laojäägiks olnud ja arestitud vara soetamismaksumuse. Hageja esitas ligi 800 lehekülge erinevaid dokumente eesmärgiga tõendada kaupade soetamismaksumust. Mitte ühegi konkreetse kaubaartikliga hageja neid tõendeid ei sidunud. Kostja juhtis maakohtu tähelepanu, et valdav osa esitatud tõenditest on asjassepuutumatud ja hageja peab arved ning konkreetsed kaubad omavahel siduma, st selgitama milline tõend millist faktilist asjaolu tõendab. 6 Maakohus juhtis 14.07.2020 kohtuistungil korduvalt tähelepanu sellele, et hagejal tuleb olulises osas siduda esitatud tõendid, et tõendada soetamismaksumust. Hageja ei pidanud tõendamiskoormise täitmist menetlusökonoomiliselt mõistlikuks, kuna tegemist on väidetavalt äärmiselt ressursimahuka tööga, mis läheb maksma 6000 eurot. Järelikult oli hagejale selge, mida kohus temalt ootab. Kuigi hageja väitel on soetamismaksumuseks 90 000 eurot, sidus ta arveid ja kaubaartikleid omavahel ainult 5200 euro ehk ligi 5,8% ulatuses. Järelikult ei ole maakohus hagejale tõendamiskoormise osas andnud ebatäpseid juhiseid ega rikkunud menetlusõigust, vaid hageja on ise loobunud menetlusökonoomilistel kaalutlustel tõendamiskoormise täitmisest. Kuna maakohus ei ole kohtumenetluse norme rikkunud, siis tuleb jätta tähelepanuta ka apellatsioonkaebuses esitatud 20 lehekülge tõendeid (arvete ja kaubaartiklite sidumine)

§ 652lg 2 ja § 652 lg 3 p 1 alusel.

Kostja on endiselt seisukohal, et hagi tagamise ja maksejõuetuse vahel puudub ka põhjuslik seos – asjatundja arvamustega on tõendatud, et väidetav kahju (mida küll hageja ei ole tõendanud) oleks saabunud ka ilma hagi tagamiseta. Põhjusliku seose osas on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele, mis aga ei mõjuta lahendi lõppjäreldust ega õiguspärasust – hagi on korrektselt rahuldamata jäänud, kuna ka kahju tekkimist ei ole hageja tõendanud. Samuti puudub kohtul kaalutlusotsusena võimalus kahju suurust määrata, kuivõrd selleks tuleks esmalt kindlaks teha, et kahju on tekkinud (seda käesolevas asjas tõendatud ei ole) ning seejärel peaks kohus leidma, et kahju tõendamine oleks ebamõistlikult keeruline (ka sellist olukorda ei eksisteeri – hageja on lihtsalt otsustanud tõendamiskoormist menetlusökonoomilistel kaalutlustel mitte täita). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi otsese varalise kahju hüvitamise nõude osas osaliselt summas 34 733,33 eurot. Põhinõudele lisandub sissenõutavaks muutunud viivis 10 673,12 eurot ning viivis alates kohtuotsuse tegemisest seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1 lause 2) kuni nõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 14.

§ 391

lg 1 p 1 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega. Seega on käesolevas asjas kahju hüvitamise eeldusteks hagi tagamine, hagi rahuldamata jätmise kohta tehtud kohtulahendi jõustumine ning hagi tagamisega kahju tekitamine (põhjuslik seos). Maakohus tuvastas, et hageja kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud, sh tuvastas põhjusliku seose hagi tagamise ja pankroti väljakuulutamise vahel. Hagi jäeti rahuldamata, kuna hageja ei tõendanud kahju suuruse määramiseks vajalikke asjaolusid ning maakohus leidis, et kohaldamisele ei kuulu ka VÕS § 127 lg 6 ja

§ 233lg 1.

1. Apellatsioonkaebuse esitas hageja, kuna maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Vastuses apellatsioonkaebusele leidis kostja, et maakohus tuvastas ekslikult, et kahju tekkimise ja hagi tagamise vahel esines põhjuslik seos. Teiste kahju hüvitamise eelduse üle pooltel vaidlus puudub. 7
2. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostjal puudus võimalus esitada apellatsioon- või vastuapellatsioonkaebus maakohtu otsuse põhjendustele, siis tuleb ringkonnakohtul kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ka osas, mida apellant ei vaidlustanud. 17.

§ 654

lg 6 näeb küll ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ta oma otsust põhjendama. Sel juhul peab ringkonnakohus märkima, et ta nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega. Käesoleval juhul tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse kahju välja mõistmata jätmise tõttu, kuid samas nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas, et kahju tekkimise ja hagi tagamise vahel esines põhjuslik seos. Ringkonnakohus leiab, et kohtu otsuse põhjendamise kohustuse nõude täitmisega on kooskõlas

§ 654lgs 6 sätestatud põhimõtte kohaldamine ka antud juhul.

Ringkonnakohus ei korda kahju tekkimise ja hagi tagamise vahel põhjusliku seose tuvastamise põhjendusi, kuna nõustub maakohtu põhjendustega. Kostja kordas apellatsioonkaebuse vastuses samu vastuväiteid, mida ta oli esitanud maakohtule, mistõttu kostja vastuväited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale ja tuvastada, et kahju tekkimise ja hagi tagamise vahel puudus põhjuslik seos.

1. Ringkonnakohus märgib, et hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise eeldused on käesolevas asjas täidetud. Seega saab nõustuda hagejaga, et kuna kahju tekkimine on kindlaks tehtud, siis tuleb kahju välja mõista. Riigikohtu juhiste järgi pidi hageja tõendama maakohtus kahju suuruse määramiseks laojäägiks olnud ja arestitud vara soetamismaksumuse. Hageja jäi apellatsioonkaebuses selle juurde, et nõude suuruse saab määrata kolmel alternatiivsel alusel: 1) lähtuda tuleb kaupade müügihinnast kaupluses 199 288,99 eurot, millest on põhjendatud maha arvata pankrotivara realiseerimisest saadud 29 166,67 eurot, kahju suurus 170 122,32 eurot; 2) lähtuda tuleb hageja esitatud asjatundjate arvamusest, mille kohaselt oli varade tegelik väärtus 157 136 eurot, kahju seega 127 969,33 (157 136 - 29 166,67) eurot; 3) aluseks tuleb võtta vara soetusmaksumus 105 628 eurot, kahju 76 461,33 (105 628 29 166,67) eurot. 18.
2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kahju suurust saab käesolevas asjas määrata lähtuvalt kaupade müügihinnast kaupluses. Täiendavaid põhjendusi hageja müügihinna aluseks võtmisele apellatsioonkaebuses ei esitanud. Kostja poolt esitatud PricewaterhouseCoopers (PwC) asjatundja arvamuse kohaselt tuleks sellisel juhul kahju suuruse õiglaseks määramiseks hagejal tõendada, kui pikk oleks olnud kauba tavapärane müügiperiood kaupluses ja millised oleksid olnud jaemüügiga seotud igakuised kulud ning lisas, et suure hulga väikese väärtusega toodete müük jaekliendile on ressursimahukas. Kaupluses toodete müümisega kaasnevad olulised tegevuskulud (tööjõukulud, rent, kommunaalkulud, kulutused seadmetele, reklaamikulud, laovarude finantseerimiskulu jms) (dtl 2464-2470). Hageja möönis ka ise ringkonnakohtu istungil, et kahju suuruse määramisel müügihindade alusel oleks põhjendatud võtta arvesse ka kulusid. Ringkonnakohus leiab, et varakoosseisu väärtust ei ole alust määrata jaemüügi hindade alusel ainuüksi seetõttu, et arvutustes on aluseks võetud ka soetushind, samuti ei ole kulusid maha arvestatud. 18.
3. Ringkonnakohus leiab, et kahju suuruse määramisel ei saa lähtuda hageja esitatud asjatundjate arvamusest, mille kohaselt oli varade tegelik väärtus 157 136 eurot. Hageja poolt viidatud asjatundjate arvamuses võeti kahju suuruse määramisel aluseks varude soetusmaksumus, mille õigsuse üle on pooltel vaidlus ning mida selle vaidlustamise tõttu ei saa aluseks võtta. 8 18.
5. november 2019 otsusega saatis Riigikohus käesoleva asja tagasi lahendamiseks maakohtule ja andis juhise „Kui hageja suudab tõendada vara soetamismaksumuse, on see käsitatav eeldusliku vara tegeliku väärtusena ka vara müügi hetkel. Kostja saab sellisel juhul tõendada, et vara väärtus müügi hetkel on hageja väidetust (vara soetamismaksumusest) väiksem“. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hageja väiteid, mille kohaselt maakohus andis ebatäpseid ja eksitavaid korraldusi. Hageja on äriühing, keda esindas vandeadvokaat, kellele kohtud olid eelnevalt kahes astmes asja läbi vaadates selgitanud, et hageja ei ole kahju suurust sh vara soetamismaksumust piisavalt tõendanud ning tegemist on hageja tõendamiskoormisega. Riigikohus märkis samuti, et esmalt tuleb hagejal tõendada vara soetamismaksumus. Riigikohtu juhised on sama asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud ja uuesti tuleb teha need menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud (

§ 693

). Eeltoodust tulenevalt ei saanud hagejale olla tõendamiskoormus ega tõendamisese olla teistkordsel asja läbi vaatamisel maakohtus ebaselged. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas maakohtule ligi 800 lehekülge (dtl 1658-2435) TMA Holding OÜ raamatupidamisdokumente. Esitatud materjalidel puudus sisukord ja loetelu, need ei olnud seostatavad kaupade nimekirjaga, ei olnud ajalises järgnevuses, materjalides oli nii erinevate sõidukite osamaksete arved, veoteenuse ja tollitoimingute, hooldustööde, turunduse, elektri- vee-, telefoni jm kulude arveid. Hageja ei selgitanud, milline lisa, millist asjaolu tõendas. Maakohus ei pidanud hageja esitatud materjale piisavaks tõendamiskoormuse täitmiseks ja määras hagejale täiendava tähtaja, et siduda esitatud dokumendid vara nimekirjas märgitud kauba artiklitega. Hageja kinnitas nii maa- kui ringkonnakohtus, et pidas vara (kauba) artiklite soetushinna sidumist ostuarvetega liialt koormavaks, samuti ei saanud ta aru maakohtu juhistest tõendite esitamisel ning seetõttu esitas maakohtule vaid osa vajalikest andmetest. Kostja väitel esitas hageja 18.09.2020 menetlusdokumendi, kus sidus laojäägi arvetega 5267,92 euro ulatuses, mis on 5,8% kogu nõudest ning ligi 6 korda väiksemas summas kui toodete müügihind pankrotimenetluses. Hageja kostja arvestusi selles osas vaidlustanud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole oma tõendamiskoormist kohaselt täitnud, mistõttu ei saa hageja kahju suuruse määramisel lähtuda vara soetusmaksumusest.

§ 236

lg 3 kohaselt pidi hageja iga tõendi esitamisel põhjendama, millist asjaolu ta sellega tõendada soovib. Maakohus ei pidanud ise otsima asjas tõendiväärtust omavaid dokumente hageja esitatud süstematiseerimata dokumentide kogumist. 19. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et praeguses asjas ei saa kahju suurust määrata diskretsiooniliselt

§ 233lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel.

Võimalusele kohaldada kohtu diskretsiooni viitas Riigikohus, kui saatis asja uueks läbi vaatamiseks maakohtule. Hageja märkis viimase alternatiivina, et kahju suuruse võib määrata kohus, leides, et see võiks see olla ca 80 000 eurot. Kostja jäi ringkonnakohtus arvamuse juurde, et diskretsiooni kohaldamise eeldused ei ole täidetud, kui aga ringkonnakohus leiab teisti, siis saab kahju suurus jääda 5000 euro juurde. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 127 lg 6, samuti

§ 233

lg 1, annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-07, p 12;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33). Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas on kahju tekitamine kindlaks tehtud ja tõendamine on seotud eriliste raskuste ning ka ebamõistlike kuludega. Selleks annab aluse nii ajafaktor kui kauba hind, artiklite arv ja kogused. PwC asjatundja arvamuse järgi koosnes TMA Holding 9 OÜ laoseis aresti hetkel väga paljudest väikese maksumusega artiklitest. Laos oli ca 4 619 erinevat tootenimetust, kokku 71 516 toodet. Ühe tooteühiku keskmine soetushind oli esitatud andmete alusel 1,27 eurot (dtl 1638). Ringkonnakohus märgib, et kui hageja oleks kauba artiklid soetamismaksumuse alusel sidunud raamatupidamisdokumentidega, siis oleks ka nende õigsuse kontrollimine kostja poolt olnud äärmisel aja- ja töömahukas. Seda kinnitab asjaolu, et kostja vaidlustas maakohtus mõne kauba soetamismaksumuse, millele hageja omakorda vastuväited esitas.
5. Ringkonnakohus leiab, et kuna nii hageja kui kostja asjatundjad võtsid kahju arvestamisel aluseks, et MTA Holding OÜ laos oli ligikaudu 70 000 toodet, arvestades toodete keskmist soetusmaksumust ja seda, et osa tooteid oleks eelduslikult jäänud realiseerimata ka tavapärase majandustegevuse käigus, osa oleks soetamisväärtusest madalamaks hinnatud, siis tuleb VÕS § 127 lg 6 ja

§ 230

lg 1 määrata hageja kahju suuruseks 63 000 eurot, millest tuleb maha arvata pankrotimenetluses saadu ja kostjal tuleb hagejale hüvitada 34 733, 33 (63 900 29 166,67) eurot.

1. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kahjuhüvitiselt alates hagiavalduse esitamisest
2. detsembril 2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse järgi tuleb kostjal hagejale hüvitada 34 733,33 eurot, kuulub tasumisele sissenõutavaks muutunud viivis 10 673,12 eurot ja viivis seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohus on kasutanud viivise arvestamiseks veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/ kättesaadavat viivisekalkulaatorit.
3. Ringkonnakohus määrab kindlaks menetluskulude jaotuse kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulude osas.

§ 173

lg 1 teise lause kohaselt asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus ja vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa. Ringkonnakohus jaotab menetluskulud

§ 163lg 1 järgi proportsionaalselt hageja nõuete rahuldamisega.

Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude jaotamisel tuleb määrata menetluskulude jaotus kahes osas: esiteks hageja nõuete (saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju) menetlus kolmes kohtuastmes ja teiseks otsese varalise kahju nõude osas asja uuel läbivaatamisel maa- ja ringkonnakohtus. Esiteks hagi esitamisest kuni

1. novembrini 2019 kantud menetluskuludest tuleb hageja kanda jätta 92 % ja kostja kanda 8 %. Ringkonnakohus võtab proportsiooni jaotamisel aluseks hagihinna 461 196,72 eurot. Hageja nõue summas 332 000 eurot jäi rahuldamata ja selles osas jõustus otsus
2. novembril 2019 Riigikohtu lahendiga. Teiseks
3. novembrist 2019 kuni ringkonnakohtu lahendi jõustumiseni tuleb hageja kanda jätta 75 % ja kostja kanda 25 % menetluskuludest. Proportsiooni määramise aluseks võtab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel esitatud hageja otsese varalise kahju nõude (170 122,32 eurot) rahuldamise protsendi, mis on ca 25 %. /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin Andra Pärsimägi 10