RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 63 lg-t 1 kohaldades juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Otsuse kohaselt juhtis E. Venno

1. mail 2021 Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit kiirusega 99 ± 3 km/h, kuigi lubatud sõidukiirus oli 70 km/h. Lisaks ei olnud sõiduk nõutavas korras Eestis ümber registreeritud.
2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse kaitsja vandeadvokaat Viktor Särgava, taotledes E. Venno karistamist juhtimisõiguse äravõtmise asemel rahatrahviga.
3. Harju Maakohus jättis
4. juunil
5. a kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohus nõustus menetlusalusele isikule mõistetud karistusega. E. Venno karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Tema kahetsus ei ole puhtsüdamlik, kuna ta on korduvalt toime pannud samalaadseid rikkumisi. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on E. Vennol kümme 4-21-24304-21-2430 kehtivat väärteokaristust, sh on teda korduvalt karistatud LS § 227 lg 2 järgi. Rahatrahve on ta asunud tasuma alles praeguse väärteomenetluse ajal. Seega ei mõjuta rahatrahv E. Vennot õiguskuulekalt käituma. Arvestades rikkumiste kordumist ja kaasliiklejate elu ning tervise pidevat ohtu seadmist, on põhjendatud karistada teda juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. E. Venno väited, et ta võib sellise karistuse korral kaotada töö ja samuti oleks tal raske hoolitseda kõrges eas vanemate eest, vastupidisele seisukohale asumiseks alust ei anna. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Kaitsja palub kassatsioonis tühistada kohtuvälise menetleja ja maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas ning karistada E. Vennot rahatrahviga kohtu õiglasel äranägemisel. Kaitsja arvates jättis kohus vääralt arvestamata E. Venno puhtsüdamliku kahetsuse. Samuti ei võtnud maakohus arvesse, et E. Venno kiiruseületamine on LS § 227 lg 2 mõttes keskmisest kergem rikkumine ning ta sõitis lubatust kiiremini põhjusel, et ta oli saanud turvafirmalt teate tuletõrjealarmi käivitumisest enda kodus. Veel on põhjendamatu järeldus, et E. Venno ei ole suuteline liikluses õiguskuulekalt käituma. Varasemad liiklusrikkumised on toime pandud aastate jooksul. Preventiivse eesmärgi täidab ka rahatrahv.
7. Kohtuväline menetleja palub kassatsioonivastuses jätta maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegiumi hinnangul kassaatori väited tähelepanu ei vääri. Kaebuse piiridest väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 1732 lg 3 alusel väljudes tuvastas kolleegium aga maakohtu vea E. Venno karistuse põhjendamisel: maakohus on tuginenud karistusregistri andmetele, kontrollimata enne nende õigsust. See tingib kohtuotsuse tühistamise ja väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise.
9. Mööndes, et E. Vennolt neljaks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine on kohane ja põhjendatud karistus, tugines esimese astme kohus peamiselt sellele, kui palju on menetlusalust isikut varem karistatud. Kohus tuvastas, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on E. Vennol kümme väärteokaristust, sh on teda korduvalt karistatud LS § 227 lg 2 järgi.
10. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 järgi on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku eelnevat karistatust saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt
11. oktoobri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9,
13. oktoobri
14. a otsus nr 4-17-5471/19, p 26). Osutatud seisukoht põhineb sellel, et seadusandja on isiku karistusandmete õiguslikku tähendust ajaliselt piiranud, lubades neid andmeid arvesse võtta üldjuhul vaid KarRS §-des 24–27 ette nähtud tähtaja vältel. Kuigi sätte KarRS § 5 lg 1 sõnastusest võib esmapilgul jääda vastupidine mulje, siis arvestades sätte eesmärki ja mõtet, on karistusregistri kanded deklaratiivsed, mitte aga õigust loovad ehk konstitutiivsed. See tähendab muu hulgas, et olukorras, kus karistusregistri vastutav töötleja on jätnud täitmata enda kohustuse karistusandmed seaduses sätestatud tähtaja möödumisel registrist kustutada, ei saa registrist ekslikult kustutamata andmetele õiguslikku tähendust omistada.
15. Menetluslikult on ennekõike kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustanud menetlusaluse isiku ja tema kaitsja ülesanne juhtida kohtu tähelepanu sellele, et karistusandmed on registrist ekslikult 2

§-le 82. 11.

§ 82

lg 4 järgi aegub täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise või aresti kandmise ajaks. VTMS § 204 lg 3 kohaselt pööratakse otsus rahatrahvi kohaldamise kohta täitmisele üldjuhul kümne päeva jooksul arvates kohtuvälise menetleja otsuse jõustumisest. Järelikult kui karistusregistrist on kustutamata rahatrahv, mille kohaldamise kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödas üle nelja aasta, annab see põhjendatud aluse kahelda, et kõnesolev karistus võib olla KarRS § 24 lg 1 p 11 järgi kustunud. Sellises olukorras on ennekõike kohtuvälise menetleja ülesanne tõendada neid asjaolusid, mille tõttu on karistus veel kehtiv (nt rahatrahvi osastamine (VTMS § 57 lg 1 p 12 ja § 74 lg 1 p 13), täitmisele pööramise aegumise peatumine (

§ 82

lg 2 p-d 3 ja 4) või täitemenetluse läbiviimise aegumise peatumine (

§ 82lg 4)).

Väärteomenetluses tuleb kohtul kahtluse tekkides uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda VTMS § 125 lg 1 alusel tõendeid ka omal algatusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus nr 4-20-2705/20, p 9). Kõnesoleval juhul on uurimispõhimõtte järgimiseks üldjuhul siiski piisav see, kui kohus juhib kohtuvälise menetleja tähelepanu ja annab talle võimaluse tõendada kahtluse alla sattunud karistusregistri kannete kehtivust.
3. Menetletava asja toimikus oleva karistusregistri väljavõtte järgi tegi Politsei- ja Piirivalveamet varasemad karistusotsused (VTMS § 74) menetlusaluse isiku suhtes ajavahemikul
4. detsembrist 2009 kuni
5. novembrini
6. Neist otsustest hiliseim jõustus
7. detsembril
8. Kõigi nende otsustega karistati E. Vennot rahatrahviga, mis ühel korral asendati

§ 72lg-te 1 ja 2 alusel üldkasuliku tööga.

Karistuste täitmise kohta info puudub. Seega oli maakohtul põhjendatud alus täiendavalt kontrollida, kas registriväljavõttel märgitud üheksa varasemat karistust olid kehtivuse kaotanud juba E. Vennole käsilolevas väärteoasjas etteheidetava rikkumise hetkel. Maakohus sellest hoolimata karistusregistri andmete kehtivust ei kontrollinud, vaid tugines E. Vennole karistust mõistes tõsikindlalt tuvastamata asjaolule, et menetlusalusel isikul on kümme kehtivat väärteokaristust. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. 13. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium maakohtu otsuse osaliselt, s.o E. Vennole mõistetud karistuse osas, ning saadab tühistatud osas väärteoasja samale maakohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb maakohtul muu hulgas kontrollida E. Venno karistusandmete kehtivust, s.t teha nõuetekohaselt kindlaks, mitu korda ja milliste väärtegude eest teda varem on karistatud. Muus osas jääb vaidlustatud kohtuotsus muutmata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 3