1-18-1219/137

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus

1. november 2021 1-18-1219 Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Veiko Männik (isikukood 36906112743) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine Tartu Maakohtu
2. septembri
3. a määrus Süüdlane Veiko Männik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Katerin Hovi RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
4. septembri
5. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Veiko Männik tunnistati süüdi Pärnu Maakohtu
7. oktoobri
8. a otsusega. KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi mõisteti talle 2 aastat 8 kuud vangistust ning § 1432 lg 2 järgi 3 aastat vangistust. Üksikkaristusest raskeima suurendamise teel mõisteti 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda Pärnu Maakohtu
9. märtsi
10. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (1 aasta 6 kuud vangistust) võrra. Liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 6 kuud vangistust. Karistusaeg algas
11. novembril 2017 ja lõpeb
12. mail
14. Vangla esitas maakohtule materjalid V. Männiku ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks, ent ei toeta vabastamist. Prokuratuur ei toeta samuti V. Männiku vabastamist.
15. Tartu Maakohtu
16. septembri
17. a määrusega jäeti V. Männik tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohus tuvastas, et formaalne alus V. Männiku ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud – ta on ära kandnud enam kui 2/3 mõistetud karistusest. Vabanemise korral on V. Männikule garanteeritud elukoht rehabilitatsioonikeskuses Valge Eesti.
18. Positiivseks luges kohus V. Männikul garanteeritud töökoha olemasolu müügispetsialistina. Tööle asudes lubas V. Männik hakata tasuma võlgnevusi, mida täitemenetluse registri andmetel on 49 674, 11 eurot.
19. Tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida ennekõike uute kuritegude asetleidmise tõenäosust. Ehkki kinnipeetaval puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, on temast lähtuv retsidiivsusoht jätkuvalt kõrge: teda on mitmel korral kriminaalkorras karistatud. Kehtivaid kriminaalkaristusi on kaks. V. Männik kannab viiendat vanglakaristust – seega vangistus ei ole muutust tema eluviisides põhjustanud. V. Männikut on karistatud erinevate raskete kuritegude toimepanemise eest. Praegust karistust kannab ta seadusliku aluseta vabaduse võtmise, vägistamise ja avaliku korra raske rikkumise eest relvana kasutatava muu esemega ähvardades, täisealise poolt noorema kui kaheteistaastase isikuga muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest kuritarvitades usaldust ning kehalise väärkohtlemise eest, mis on toime pandud korduvalt ja lähisuhtes. Kuriteod on V. Männik pannud peamiselt toime alkoholijoobes. Kuritegude toimepanemist on soodustanud tagajärgedele mittemõtlemine, kehv probleemide lahendamise oskus, impulsiivsus ja seksuaalne motiiv. Ehkki kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad, kohaldati V. Männiku suhtes
20. maist kuni
21. juunini 2020 julgeolekuabinõusid seoses agressiivse käitumisega, millega ta kujutas teistele isikutele ohtu. Agressiivne käitumine kontrollitud keskkonnas viitab V. Männiku jätkuvalt ründavale käitumisele ning hoolimatusele teiste inimeste elu ja tervise ning reeglite suhtes.
22. V. Männik on vangistuse ajal töötanud väikse vahega alates
23. detsembrist
24. Praegu töötab ta kirikus. Ta on osalenud kolmes sotsiaalprogrammis: „Uus Suund“ ja „Igapäeva valik“ ja „Viha juhtimine“. Esimene programm katkestati, kuna V. Männik leidis, et tal ei ole mõttekas seksuaalkuritegusid analüüsida. Teise kahe programmi tagasiside on positiivne. Kohus leidis, et kuna V. Männik keeldus seksuaalkuritegusid analüüsimast ning nende riskide maandamiseks mõeldud sotsiaalprogramm on läbimata, siis näitab see kinnipeetava soovimatust ja tahte puudumist oma kuritegeliku aktiivsuse põhjuseid kontrolli alla saada. Ta on vaid osaliselt motiveeritud kuritegelikust käitumisest loobuma. Kohtuistungil ütles V. Männik, et sotsiaalprogramm jäi läbimata psühholoogi töölt lahkumise ja viiruspandeemia tõttu. Tagasiside seda ei kinnita, mis näitab, et V. Männik jättis sotsiaalprogrammi tegelikud põhjused nimetamata. Ehkki V. Männik viitas ka võimalusele läbida programm kriminaalhooldusel viibides, on ebatõenäoline, et ta seda teeb.
25. Vangla iseloomustuses on viidatud süüdlase manipuleerivale suhtlusstiilile. Varasemad ebaõnnestunud kriminaalhooldused näitavad samuti, et V. Männik ei ole valmis oma eluviise muutma ega käitumises korrektiive tegema. V. Männik on viibinud kolmel korral kriminaalhooldusel – neist kahe ajal pani ta toime uued kuriteod, sh seksuaalkuriteod. Viimastes ei ole ta end süüdi tunnistanud, pidades seda kannatanute väljamõeldiseks. Isikust lähtuv oht toime panna seksuaalkuritegusid on endiselt kõrge, sest ta ei tunnista toimepandut ega ole nende riskidega vanglas tegelenud.
26. Murekohaks pidas kohus ka alkoholi, mille tarvitamist alustas V. Männik 14-aastasena. Ta jätkas alkoholi tarvitamist noortevanglast vabanemisel ning tunnistas alkoholi tarvitamist Murru vanglas viibimise ajal. Kõik vägivalla- ja seksuaalkuriteod on ta toime pannud alkoholijoobes. Ravile ei ole ta varem pöördunud. Istungil nõustus V. Männik minema ravile ning tunnistas alkoholi kuritegude toimepanemise põhjusena, andes nõusoleku teha regulaarselt vereanalüüs alkoholi liigtarvitamise tuvastamiseks. Kohus leidis siiski, et lisakohustuste määramine ei maanda piisavalt uute kuritegude riski.
27. Iseloomustusest nähtuvalt ei ole V. Männiku suhted sugulastega lähedased. Ta on olnud kolm korda abielus, ent on lahutatud. Kolmest lapsest on lähedasemad suhted vaid vanima pojaga, kes garanteerib isale töökoha. Samas kinnitas temagi vestluses kriminaalhooldajale, et kui 2 V. Männik vabanedes alkoholi tarvitab, lõpetab poeg isaga igasuguse suhte. Seega eriti toetavaid lähisuhteid kinnipeetaval pole.
28. Kokkuvõtlikult leidiski kohus, et positiivne on elu- ja töökoht, ent isikust lähtuv oht toime panna raskeid kuritegusid on endiselt kõrge. Puudub kindlustunne, et kriminaalhooldusele allutamine ning lisakohustuste panemine selle riski maandamiseks piisav oleks.
29. Määruskaebuses palub V. Männik tühistada Tartu Maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega vabastada ta tingimisi enne tähtaega vangistusest.
30. Kohus ei ole tutvunud kõikide materjalide ja asjaoludega ega ole olnud erapooletu. Määruses esineb faktivigu, ekslikke tõlgendusi, tehtud on valesid järeldusi. Ka istungil takistas kohtunik V. Männikul oma seisukohti põhjendada. Kaitsjat tal istungil ei olnud, seega viited kaitsja seisukohale on valed. Prokurör ei tunne V. Männikut varasemast ajast, ta tutvus vaid vangla iseloomustuse, mitte kogu materjaliga – seega tema seisukohale määravat kaalu anda ei saa.
31. Kohus jättis arvestamata MTÜ Valge Eesti, kriminaalhooldaja ja V. Männiku enda seisukoha, et vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine võiks olla seotud elektroonilise valve kohaldamisega. Kohus teadis sellest, ent ei käsitlenud määruses. Erinevalt kohtust, kelle arvates pole käitumiskontrollist ja lisakohustustest kasu, näeb kriminaalhooldaja perspektiivi 8-kuulise elektroonilise valve rakendamises katseajal. Kohus ei käsitlenud asjaolu, et V. Männik asuks elama rehabilitatsioonikeskusesse, kus tagatakse tema füüsiline ja elektrooniline valve, tugiteenus ja juhendamine. Vaatamata vanema poja ettepanekule soetada Tartusse korter, soovis V. Männik ise asuda esmalt elama rehabilitatsioonikeskusesse, mis tagaks tema järelevalve.
32. Kohus pidas positiivseks vabanemisel töökoha olemasolu müügispetsialistina. Tööle asuks ta korraliku palga eest rehabilitatsioonikeskuse läheduses. Kindel sissetulek võimaldab hakata tasuma võlgasid. Keskuses puuduvad elamiskoha kulud, seega saab teenitud vahendeid kasutada võlgade tasumiseks.
33. Kohus jättis arvestamata, et V. Männikul on lähedased ja toetavad suhted sugulastega. Tööandjast poeg töötab põhikohaga politseis kiirreageerijana. Ta toetab V. Männikut ja valvab tema järele. Kohus ei kuulanud V. Männiku vastavasisulisi selgitusi ära ning tegi suhetest lähedastega valejäreldused iseloomustuse pinnalt. Vanem poeg ei ole väitnud seda, mis on kirjas iseloomustuses – tema suhtumine V. Männikusse on toetav, ehkki isa valed teod ja eluviisi mõistab ta hukka. Telefonivestluses väljendaski ta iseloomustuse koostajale, et tahab välistada V. Männiku alkoholi tarbimise, millest on tulnud vaid probleemid. Isa nn hülgamisest poeg ei rääkinud. Ta rääkis loogilistest tagajärgedest, kui isa peaks vana elu juurde tagasi pöörduma. V. Männikul on pojaga hea suhe – igapäevaselt räägitakse telefonis oleviku ja mineviku teemadel, jagatakse muresid ja rõõme. Ka teine poeg toetab isa moraalselt ja materiaalselt (teeb rahaülekandeid ja tasub arveid) ning suheldakse telefonitsi. Pojad on näinud isa muutumist usueluga seoses, vastasel juhul nad ei suhtleks temaga iganädalaselt telefoni teel. Ka teisele pojale on sõnad suhu pandud, sest ta ei ole öelnud seda, mis iseloomustuses kirjas. Ta ei ole rääkinud isaga lahku kasvamisest, sest lahusolek ja lahku kasvamine on erinevad mõisted. V. Männik leiab, et isegi kui lähedaste toetus oleks puuduv, oleks kohatu jätta ta vabastamata. Nimelt on V. Männik 52-aastane, terve, iseseisvalt toimetulev töövõimeline mees, kes on varasemalt iseseisvalt hakkama saanud. Poeg garanteerib praegu talle küll töökoha, ent seda ei pruugi ta teha V. Männiku tähtajalisel vabastamisel, sest enne tuleb palgata kedagi teist. 3
34. Tugivõrgustikku puutuvalt pole mainitud tugiisikut A. Ü. Viimane tunneb V. Männikut juba ammusest ajast ning kinnitab, et tegemist on intelligentse isikuga, kes usutavasti saab vabaduses hakkama. Tugiisiku toetus vanglas alustatud 4-aastase karskuse, kaplani korraldavates tegevustes osalemise, mõtteviisi muutmise ja Piibli põhimõtete järgi elamise puhul on väga oluline. V. Männik on 1,6 aastat töötanud püsikohaga kabelis ning teinud raamatukoguhoidja tööd. Tema vabastamist toetab ka kaplan, kellega jätkatakse koostööd peale vabastamist. Kaplan esitas ka vabastamist toetava kaaskirja.
35. Meelevaldselt on kohus arvestanud V. Männiku minevikku. Seda arvestades ei saakski teda ennetähtaegselt vabastada, mis aga ei ole seaduse mõte. Ka Riigikohus on väljendanud seisukohta, et toimepandud kuritegude raskusele ei saa tugineda. Kohus ei ole selgitanud, mis muutub 1,7 aasta pärast, kui V. Männik vabaneb. Karistuse pikkus ei määra selle tulemuslikkust.
36. V. Männiku tunnistas alaealisena toime pandud kuritegudes süüdi ENSV kohus. Määruses on käsitletud juba kantud ja kustunud karistusi. Põhjendamatult on kohus V. Männiku süüks pannud ka agressiivse, ründava ja hoolimatu käitumise vanglas. Kohtu viidatud juhtum on senini selgusetu – V. Männik oli antud asjas kannatanu, menetlus selles asjas lõpetati aga
37. aprilli
38. a määrusega. Isolatsiooni kohaldati nii V. Männiku kui ka tema kambrikaaslase suhtes asjaolude väljaselgitamiseks ning see lõpetati seoses asjaolude äralangemisega. Seega poleks pidanud kohus seda V. Männikut iseloomustavana käsitlemagi. V. Männiku iseloomustuse kohaselt suhtleb ta teistega viisakalt, agressiivsuse osas info puudub.
39. Vale on seegi, et V. Männik ei soovinud lõpetada sotsiaalprogrammi „Uus suund“. Kohus ei arvestanud kogu vangla poolt kirjapandud teksti ning muutis fakte. Kohus viitas sellelegi, justkui oleks V. Männikul ametnikega suheldes manipuleeriv suhtlusstiil, ent ei selgita selle sisu. V. Männik osales sotsiaalprogrammis 5 kuud (programmi tegelik kestus on 4 kuud). Kui ta ei oleks tahtnud asjaga tegeleda, tekib küsimus, mida ta iga nädal 5 kuu vältel tegi. Programmi ülesehitus on etapiline ning alles eelmise teema läbimisel minnakse edasi. Kui V. Männikul ei oleks motivatsiooni ja tahet, oleks programm koheselt katkenud. V. Männik selgitas, et psühholoog ei tulnud ise toime ja lahkus töölt, lõpetamata töö aruandes aga pani vastutuse V. Männikule. Vangla iseloomustus kinnitab V. Männiku motivatsiooni läbida programm, sest see nähti ette
40. a III kvartalis, ent praeguseks ei ole vangla selleks midagi ette võtnud vabandades pandeemia ja töötajate puudusega.
41. Põhjendamatult valesti tõi kohus välja materjalid alkoholi tarvitamise kohta. V. Männikust on loodud alkohooliku väärkuvand. Vastab tõele, et 6 korral on karistus olnud seotud alkoholiga, ent laustarvitaja pole V. Männik kunagi olnud. V. Männik lubab edaspidi elada täiskarsklase elu. Viimase 4 aasta jooksul on ta karskust pidanud. Ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Igapäevane valik“, osaleb usuelus ja kiriku tegevustes ning on nõus andma regulaarselt vereproove alkoholinähtude tuvastamiseks. Rehabilitatsioonikeskuse asukana ning politseinikust poja järelevalve all toetatuna kriminaalhooldaja ja usuvendade/õdede poolt on tal igapäevane toetus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
42. Kaalutlusõigusele on olemuslikult omane menetleja kaalutlusruum, mis vaid erandjuhtudel võib redutseeruda ühe õiguspärase lahenduseni. Reeglina on aga õiguspäraseid lahendusi mitu. Märgitust järeldub, et sageli võib sarnasetel asjaoludel olla õiguspärane nii süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegne vabastamine kui ka vabastamata jätmine. Materiaalõiguse ebaõiget 4 kohaldamist süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel või vabastamata jätmisel saab kohtule tavaliselt ette heita üksnes siis, kui kohus on teinud kaalutlusvea. Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga (TrtRKo
43. aprilli 2019 määrus asjas nr 1-16-9898).
44. Vaatamata V. Männiku etteheidetele, mida ta on teinud nii kohtu kui ka iseloomustuse koostaja suunas, ei pea kohtukolleegium süüdlase vabastamist põhjendatuks. Ainus sisuline viga on tõepoolest kohtu märkus, et kaitsja toetab V. Männiku tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ehkki kaitsjat käesolevas menetluses kaasatud ei ole. V. Männik käsitleb iseloomustuses toodut enda vaatenurgast ning peab kohtu tõlgendust ekslikuks. Ringkonnakohus soostub maakohtu igati põhjendatud määrusega, mistõttu määruskaebus selle tühistamist kaasa ei too. Ka ei näe seadus ette, et tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluses peaks esitama seisukoha prokurör, kes V. Männikut varasemast ajast tunneb.
45. Kohus on kaalutlusotsust tehes arvestanud V. Männikut iseloomustavate positiivsete asjaoludega – elamiskohaga rehabilitatsioonikeskuses ning garanteeritud töökohaga, mis võimaldab tal tasuda suuri võlanõudeid. V. Männiku arvates jättis kohus täiesti tähelepanuta selle, et ta vabaneks elektroonilise valvega. Kohtukolleegiumi arvates annab elektrooniline valve küll teatava lisagarantii, ent ei hoia ära uusi kuritegusid. Elektrooniline valve võimaldab tuvastada isiku asukohta, ent mitte seda, kellega ta suhtleb ja mida ta teeb valve all olles.
46. V. Männik kinnitab, et tal on toetav tugivõrgustik. Tema arvates tegi kohus vangla iseloomustusest valejäreldusi ning kriminaalhooldaja tõlgendas poegade juttu valesti. Ringkonnakohtu arvates on V. Männik ise teema ilusti kokku võtnud ja märkinud, et pojad mõistavad tema teod ja eluviisi hukka ning loogilise tagajärjena rääkisid nad sellest, mis juhtub kui isa vana eluviisi juurde tagasi pöördub. Tegelikult seda ka maakohus oma määruses ju leidis. Iseloomustus kinnitab seda, et pojad on isale vaatamata tema tegudele toeks olnud – kes toetab materiaalselt, kes lubab töökohta. Samas on õige seegi V. Männiku väide, et ta on 52aastane mees, tervis lubab tal töötada ning ta on senini iseseisvalt hakkama saanud. Seetõttu leiab määruskaebuse esitaja, et isegi lähisuhtevõrgustiku puudumise korral tuleks ta ilusti toime.
47. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et lähisuhtevõrgustikul on isiku resotsialiseerumisel tähtis roll. Määrusest selgub siiski, et see ei olnud kaalukeeleks V. Männiku tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel. Kohtukolleegium on arvamusel, et kui varasemalt ei ole lähisuhtevõrgustikul olnud mõju isiku kuritegelikule käitumisele, siis pole ka praegusel juhul põhjust arvata, et V. Männik jätaks kuriteod sooritamata mõeldes oma laste peale. 52aastane mees on välja kujunenud isiksus, kelle jaoks temast oluliselt noorem poeg ei saaks olla järelevalve teostaja. Muutused oma elus saab teha siiski üksnes V. Männik ise.
48. Mis puudutab V. Männiku usuvendi/õdesid ning teisi määruskaebuses nimetatud tugiisikuid, siis väärib välja toomist, et usu poole on V. Männik pöördunud ka varasemalt. Ta töötas pärast Murru vanglast vabanemist (
49. a) Põlva koguduses abipastorina, seejärel läks tööle Mooste baptistikogudusse ning alustas õpinguid Elu Sõna piiblikoolis, seejärel aga asus tööle MTÜ-sse Paranduskodu Laeva Sild, mis tegeles endiste vangide, alkohoolikute ja 5 narkomaanide ning nende rehabilitatsiooniga. Ringkonnakohtu arvates näitab V. Männiku eelnev elukäik, et ta oma tegudes ei lähtu kristlikest põhimõtetest, sest ta ka pärast usu poole pöördumist kandis korduvalt vangistust vägivaldsete kuritegude toimepanemise eest. Pöördumine usu poole erinevatel aegadel ei toonud kaasa soovitud muutust V. Männikus, mistõttu puudub alus rajada sellele lootust, et usk ja usuga seotud tegevused hoiaksid uusi kuritegusid ära.
50. Just uute kuritegude ohu tõttu aga jättis maakohus V. Männiku tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamata. Kohus arvestas asjaoluga, et V. Männik kannab juba viiendat vangistust. V. Männik ise leiab, et seaduse mõte on anda kõigile ühesugune võimalus ning toob välja erinevaid kassatsioonikohtu seisukohti, mida I astme kohus ei ole arvestanud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on õigesti prognoosinud V. Männiku uue kuriteo riski. Määruskaebuse esitajal on õigus selles, et kustunud karistusi arvestada ei tohi. Siiski on ka varasemaid kuritegusid arvestamata üsna selge, et V. Männikust lähtuv oht uue kuriteo toimepanemiseks on märkimisväärne. Nimelt kannab V. Männik praegusel ajal karistust muuhulgas katseajal toime pandud mitmete isikuvastaste kuritegude eest.
51. a Pärnu Maakohtu otsusega karistati teda seadusliku aluseta vabaduse võtmise ja vägistamise eest, millega kaasnes kannatanu suhtes jõhkra füüsilise vägivalla rakendamine (jalaga vastu nägu ja reit ning hiljem veel käega vastu pead löömine). Kuriteole järgnenud ööl aga lõhkus ta ära kannatanu korteri välisukse lukusüdamiku ja lülitas välja korterist elektri. Seejärel aga vehkis trepikoja välistrepil käesolnud löögivalmis kööginoaga teise kannatanu suunas, kes oli vägistamisohvri elektri sisse lülitanud ja kutsus teda arveid klaarima. Nimetatud kuritegude eest karistati V. Männikut kokkuleppemenetluses 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, millest koheselt kuulus ärakandmisele 1 aasta vangistust. Katseajal sooritas V. Männik uued kuriteod – olles varasemalt karistatud vägistamise eest, pani ta toime muu sugulise iseloomuga teo kuritarvitades usaldust. Seekordseks V. Männiku ohvriks osutus 10-aastane tütarlaps. Sellele lisaks karistati teda kolme vägivallaepisoodi eest, kus kannatanuks oli V. Männiku abikaasa. Kohtuotsusest nähtuvalt oli kannatanut pekstud nii, et tunnistajana üle kuulatud politseiniku ütluste kohaselt ei suutnud ka „tugev meik varjata neid vorpe, verevalumeid ja sinikaid näos, neid oli praktiliselt kõikjal. Silmaümbrused, põsesarnad, kõik oli moondunud“. Eeltoodud kirjelduste alusel ei jää ringkonnakohtule mingit kahtlust selles, et V. Männik on tugevalt vägivaldsusele kalduv isik. Ta valib enda ohvriteks endast nõrgemad naissoo esindajad. Vaatamata kogutud tõenditele eitas V. Männik lapse seksuaalset ärakasutamist ja pisendas oma rolli peksmises. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole V. Männiku ohtlikkus kadunud – tema elukäiku arvestades võivad potentsiaalseteks ohvriteks langeda nii lapsed, konkreetne täiskasvanu/täiskasvanud kui avalikkus üldiselt. Maakohus on märkinud sedagi, et lisaks seksuaalsele motiivile, on V. Männiku kuritegude toimepanemist soodustanud tagajärgedele mittemõtlemine, kehv probleemide lahendamise oskus ja impulsiivsus. Tegemist on omadustega, mis tihti iseloomustavad retsidiivsusele kalduvaid inimesi.
52. Ringkonnakohtu praktikas valitseb seisukoht, et mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult tema varasema käitumise põhjal karta, seda suurem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema kindlus, et inimene suudab vabaduses asuda õiguskuulekale teele (Tartu Ringkonnakohtu
53. mai
54. a määrus asjas nr 1-11-9382). Kohtukolleegiumil selline kindlustunne puudub. V. Männiku enda sõnul on ta ka varem läbinud sotsiaalprogrammi „Uus suund“. Sellele vaatamata kannab ta taas karistust seksuaalkuriteo eest. Seega ei tagaks ka kriminaalhooldusel sotsiaalprogrammi läbimine seada, et V. Männik edaspidi uusi kuritegusid toime ei paneks. 6
55. Alkoholist loobumise lubadus on eraldivõetuna positiivne. Küll aga arvestab siingi ringkonnakohus, et V. Männiku alkoholitarvitamise juured on juba tema teismeeas. Vanglas pole alkohol kinnipeetavatele kättesaadav, mistõttu ei saa viimase aja kainusperioodist teha põhjapanevat prognoosi isiku võimaliku sõltuvuskäitumise osas vabaduses.
56. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on kaalunud V. Männiku ennetähtaegset vabastamist erinevatest aspektidest veenvalt ja arusaadavalt. I astme kohtul ei tekkinud veendumust, et V. Männik tulevikus enam uusi kuritegusid toime ei pane. Sellist veendumust ei tekkinud V. Männiku materjalidega tutvumise järgselt ka ringkonnakohtul. Vanglas on V. Männik end küll positiivsest küljest näidanud – tal puuduvad distsiplinaarkaristused ja läbitud on rehabiliteerivaid tegevusi, küll aga ei saa unustada, et tegemist pikaaegselt kriminaalset eluviisi harrastanud inimesega. Seetõttu ei ole ka ringkonnakohus veendunud, et praeguseks ajaks kantud karistus on eesmärgi täitnud ning V. Männik piisavalt muutunud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus menetletavas asjas KarS § 76 lg-t 4 kohaldades teinud sellist kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtumääruse tühistamiseks.
57. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7