Obsah (13)

§ 230§ 5§ 173§ 162§ 174§ 138§ 139§ 144§ 175§ 177§ 178§ 442§ 445

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse liik Harju Maakohus Andres Suik 15.07.2

) § 403 lg

1. Pooled on andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
2. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
3. Kohus tuvastas, et OÜ X ja Tallinna Hoiu-Laenuühistu sõlmisid 17.10.2017 laenulepingu nr 161031811 (dtl 37-30, 43-48), mille alusel andis kostja OÜ-le X laenu summas 145 795 eurot. Laenulepingu p 8.1 kohaselt (vt dtl 46) on kostjal õigus nõuda OÜ-lt X viivist, mille suuruseks on 1% päevas (365% aastas) tasumata summadelt kuni nende täieliku tasumiseni. Laenukohustuse tagamiseks seati 18.10.2017 OÜ X ja P OÜ omandis olevale kinnisasjale asukohaga xxx (registriosa nr xxx) hüpoteek summas 600 000 eurot (vt dtl 3-13). 10.04.2019 sai tagatisvara üheks omanikuks OÜ X asemel hageja TELROC OÜ. Laenuleping lõppes 18.07.2019, kuna OÜ X ei täitnud vaatamata mitmetele laenulepingu pikendamistele oma kohustusi kostja ees, mistõttu esitas kostja 15.08.2019 kohtutäiturile hageja suhtes täitmisavalduse (dtl 15-17). Täitmisteatest, kohtutäituri tasu otsusest (dtl 54-56) ja kinnisasja arestimise aktist (dtl 262-266) nähtuvalt oli 6 2-20-6432 15.08.2019 seisuga OÜ X laenulepingust tulenev võlgnevus kokku 173 817,60 eurot, sh 135 795 eurot tagastamata laen ja 38 022,60 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Kohtutäituri tasu on kokku 6216 eurot. Tagatisvara müüdi 28.04.2020 enampakkumisel hinnaga 190 000 eurot. Kohtutäitur Elin Vilippus on 29.05.2020 e-kirjas kinnitanud, et kandis kostjale 148 697,39 eurot ja täitekulud moodustavad summa 6216 eurot, ülejäänud raha on deponeeritud (dtl 167).
4. Pooled ei vaidle, et laenulepingust nr 161031811 tulenev põhinõude võlgnevus summas 135 795 eurot on kostjale tagastamata, st tagatisvara müügist saadud summast tuleb 135 795 eurot arvestada põhinõude katteks ning 6216 tuleb arvestada täitemenetluse kulude katteks. Pooled vaidlevad kostja viivisenõude suuruse ja arvestuse üle. Kostja on arvestanud viiviseid kokku summas 47 989 eurot, s.o ca 35% nõutavast põhinõudest (tagatisvara müügist üle jääv summa).
5. Kostja on väitnud, et hageja on üksnes tagatisvara omanik, mistõttu ei saa tal olla vastuväidet laenulepingust tulenevale nõudele tervikuna, vaid üksnes sellele osale, mida on võimalik täitemenetluses sisse nõuda, s.o 190 000 eurot. Kohtule nähtuvalt on hageja esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks võlausaldajale Tallinna Hoiu-Laenuühistu laenulepingust 161031811 tuleneva viivise katteks rohkem kui 12% aastas põhinõude summalt 135 795 eurot alates 19.07.2019 kuni põhinõude tasumiseni. Asjaõigusseadus (AÕS) § 279 lõike 7 kohaselt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega täitemenetluses võlgnikuna (sh kinnisasja omanikuna) osalev isik ehk käesolevas asjas hageja saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga panna maksma kõik oma vastuväited täitedokumendi järgsele võlale ja seda kogu nõude osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik mh kontrollida viivisenõude suurust (Riigikohtu 13.09.
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-04, p 13). Kohus on seisukohal, et hagejal on mh võimalik vaidlustada viivise nõuet tervikuna, kuna menetlusökonoomia printsiibist tulenevalt on eesmärk vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas (vt ka Riigikohtu 16.05.
7. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 23.1).
8. Kostja avaldatud seisukoht, et kostja ja OÜ X vahel sõlmitud laenuleping ei ole tarbijakrediidileping, on õige, kuid kostja väited, nagu oleks hageja omistanud laenulepingule tarbijakrediidilepingu sätteid, on asjakohatud. Hageja viitas, et laenulepingu p 8.1 on tüüptingimusena tühine lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p-st 5, mille kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav.
9. Seega tuleb majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal ehk käesoleval juhul kostjal lükata ümber eeldus, mille kohaselt on lepingu tingimus tühine VÕS § 42 lg 3 järgi. Riigikohus on selgitanud, et kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad (Riigikohtu 13.09.
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-04, p 13).
11. Hageja põhjendab asjaolu, miks tuleks tingimus lugeda ebamõistlikult kahjustavaks, sellega, et viivis 1% päevas ehk 365% aastas on ebaproportsionaalne võrreldes laenulepingus sätestatud intressimääraga (12% aastas) ja VÕS § 113 sätestatud viivise määraga (käesoleval hetkel 8% 7 2-20-6432 aastas) ning viivise määr ületab laenulepingus kokkulepitud intressimäära 30,42 korda ja seaduses sätestatud viivise määra 45,63 korda. Hageja viitas, et sellises määras viivise nõudmine mõjutab hageja toimetulekusuutlikkust äärmiselt negatiivselt (hageja jääb ilma oma varast ja vara müügist saadavast rahast). Kohtu hinnangul on kostja kohustuseks tõendada, et laenulepingu p-s 8.1 märgitud suuruses viivise kasutamine on majanduskäibes laenulepingute puhul tavaline ja hageja tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine. 23.

§ 230

lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

1. Kostja ei ole tõendanud, et laenulepingu p-s 8.1 märgitud tingimuse kasutamine on majanduskäibes selliste laenulepingute puhul tavaline. Muu hulgas ei ole kostja välja toonud, kas OÜ X oleks ka teiste kostja konkurentidega laenulepingut sõlmides pidanud samasuguse tingimusega nõustuma ning kas võiks mõistlikult eeldada, et teine pool sellise tingimusega nõustuks ja kas teine pool oli teadlik tingimuse kasutamise tagajärgedest. Samuti ei ole kostja viidanud, et kostjal ja OÜ-l X oleks varasem pikaajaline ärisuhe, sarnane tingimus oleks varem OÜ-ga X sõlmitud lepingutes esinenud ja teine pool on sellega nõus olnud. Kostja väide, et viivisenõue on vaid 35% põhinõudest, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Kohus on seisukohal, et viivise määra 365% aastas võib pidada käesoleval juhul kokkuleppevabadust kuritarvitavaks ja hagejat ebamõistlikult kahjustavaks tingimuseks ning krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul on selline tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine.
2. Eeltoodust tulenevalt on laenulepingu p-s 8.1 ettenähtud viivisekokkulepe tühine. Kuna kohus leiab, et laenulepingu p 8.1 on hagejat ebamõistlikult kahjustav ja viivisekokkulepe tühine, siis ei pea kohus vajalikuks käsitleda hageja taotlust viivise vähendamiseks ja ka kostja vastuväiteid viivise vähendamise taotlusele.
3. Riigikohus on leidnud, et hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada, ning kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (vt Riigikohtu 02.04.
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 17; Riigikohtu 29.05.
5. a otsus tsiviilasjas nr nr 3-2-1-64-12, p 16).
6. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on taotlenud, et viivist arvestataks lepingus kokku lepitud intressimääras, mis on 12% aastas. Kohus peab intressimääras viivise arvestamist lähtudes VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest põhjendatuks. Kokkuvõtvalt on kostjal õigus nõuda hagejalt viivist perioodi 19.07.2019 kuni 03.05.2020 eest 12 931,90 eurot (põhinõudelt 135 795 eurot 290 päeva eest määraga 12% aastas). Eeltoodust tulenevalt on sundtäitmine täiteasjas 022/2019/5506 lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 12 931,90 eurot. Kohus ei hinda kohtuotsuse põhjendavas osas käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise kohta. 8 2-20-6432
7. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. 29. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv summas 350 eurot ja õigusabikulud 8,75 h eest tunnihinnaga 156 eurot/h summas 1365 eurot (käibemaksuga), kokku 1715 eurot ning kohustada kostjat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kostja on 01.07.2020 esitanud hageja menetluskuludele vastuväited, mille kohaselt ei ole tegemist keerulise ega ajakuluga tsiviilasjaga, mis õigustaks menetluskulude nõudmist poole hagihinna ulatuses. Samuti viitas kostja, et hageja menetluskulud on ülepaisutatud ja põhjendamatud. 30.

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna hagiavalduselt ja hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõiv 350 eurot. Kohtuväline kulu on

§ 144

p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja tunnitasu 156 eurot/h (käibemaksuga) mõistlik. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu kuuluvad menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga summana (

§ 174lg 10).

Hageja lepinguline esindaja on teinud järgmised toimingud: 02.05.2020 nõupidamine kliendiga 1 h; 03.05.2020 hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse koostamine, tõendite süstematiseerimine 5 h; 01.06.2020 kostja 20.05.2020 määruskaebusega tutvumine 0,5 h; 02.06.2020 seisukoha koostamine kostja 20.05.2020 määruskaebuse suhtes 1 h; 08.06.2020 kostja 25.05.2020 hagivastusega tutvumine 0,5 h; 29.06.2020 seisukoha koostamine hagivastuse suhtes 0,75 h. Kohus leiab, et eelnimetatud toimingute ajakulu 8,75 h on tervikuna põhjendatud ja vajalik, arvestades poolte esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks (8,75x156) 1365 eurot. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (350+1365) 1715 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 1715 eurot. Vastavalt

§ 177

lg 4 märgib kohus hageja avalduse alusel, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 31. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 32.

§ 442

lõige 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kuivõrd käesoleval juhul puuduvad

§ 445

lõikes 2 sätestatud alused hagi tagamise tühistamata jätmiseks, st hagi tagamine ei ole lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik, siis tühistab kohus asjas 18.05.2020 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Käesoleva 9 2-20-6432 kohtuotsuse jõustudes ei ole sundtäitmine käesoleva kohtuotsuse resolutsioonis märgitud ulatuses lubatav, sõltumata hagi tagamisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 10