Obsah (5)

§ 217§ 578§ 14§ 29§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 4.jaanuar 2021.a , Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-18312 Tsiviilasi T7 OÜ ja M T h

§ 217

lg 1 alusel võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Nõudest loobumise leping ei pea olema kindlas vormis. Kui lepingule on seadusest ette nähtud kindel vorminõue, siis ei pea seda vormi järgima lepingu muutmisel või lõpetamisel (s.h nõudest loobumisel). Nõudest loobumine võib olla ka osaline ehk ainult osa suhtes nõudest. Näiteks võidakse loobuda intressi nõudest põhivõla kõrvalkohustusena või tulevikus tekkivatest intressidest. Antud juhul loobus kostja osaliselt oma nõuetest

1. juunil
2. a hagejaga I pankrotimenetluses sõlmitud kokkuleppes (vt lisa 6). Kuigi nimetatud dokument on pealkirjastatud kui „taotlus pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-19-4184“, siis sisaldub taotluses ka hageja I ning kostja kokkulepe nõuetest osaliseks loobumiseks. Nimelt kinnitasid pooled kokkuleppe p 2 kohaselt, et kokkuleppes märgitud müügihinnaga (250 000 eurot) Tolli 7 kinnisasja müügi korral piisab kõigi kostja nõuete rahuldamiseks. Kokkuleppe p 3 järgi kinnitas kostja hagejale I, et Tolli 7 kinnisasja võõrandamisest saadud raha arvelt (250 000 eurot) rahuldatakse kohtutäitur Õnne Pajuri ja kostja rahalised nõuded. Müügisumma arvelt rahuldamata jäävas osas loobub kostja oma nõuetest nii võlgniku kui ka võlgniku nõuet taganud isikute vastu ning kostja annab nõusoleku hageja II kinnisasjale seatud hüpoteegi kustutamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa asjas tekkida mõistlikku vaidlust, et kostja loobus kõnealuse kokkuleppe allkirjastamisega osaliselt oma nõuetest hageja I ning tema nõuet taganud isikute vastu. See nähtub ka kostja edasisest suhtlusest ja kokkulepetest hagejaga I (vt lisad 7 ja 10). Seejuures hõlmas kokkuleppe kohaselt 250 000 eurot endas ka täitemenetlusega seonduvaid kulusid. Järelikult ei saa kostja täitemenetluses rahuldada oma nõudeid suuremas ulatuses kui 250 000 eurot, millest on maha arvestatud täitemenetluse kulud. Ometigi toimub kostja esitatud avalduse alusel aga enampakkumine, milles kostja soovib oma nõuded rahuldada summas 315 300,26 eurot (lisanduvad ka täitemenetluse kulud). Kuivõrd täitemenetluse aluseks olevast täitedokumendist tulenevatest nõuetest on osaliselt loobutud, siis tuleb sundtäitmine seda ületavas osas lubamatuks tunnistada. Eeltoodust tulenevalt paluvad hagejad kohtul tunnistada lubamatuks täitemenetlused täiteasjades nr 179/2018/313 ja nr 179/2018/314 summas 230 107,97 eurot ületavas osas. Kui kohus leiab, et kostja ja hageja I ei sõlminud
3. juunil
4. a nõuetest osalist loobumise lepingut (millega hagejad ei nõustu), siis on kõnealune leping käsitletav kompromisslepinguna.

§ 578

lg 1 järgi kompromissleping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel.

§ 578

lg 2 alusel eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromisslepingu alusel uued õigused. Antud juhul pidasid pooled enne

1. juuni kokkuleppe sõlmimist läbirääkimisi kostja nõuete suuruse üle hageja I vastu ning järeleandmiste teel saavutati kompromiss summas 250 000 eurot. Järelikult sõlmisid pooled kompromisslepingu. Kuivõrd kompromisslepingu raames omandasid pooled uued õigused, siis ei saa kostja täitemenetluses nõuda Tolli 7 kinnisasja tulemi jaotamisel rohkem kui 230 107,97 eurot. Eeltoodust tulenevalt saab kohus hagiavalduse rahuldada ka kompromisslepingu alusel.
2. Maakohtu 22.11.2019 määrusega rahuldati hagejate taotlus hagi tagamiseks ja peatati hagi tagamise korras täitemenetlused täiteasjades nr 179/2018/313 ja nr 179/2018/314 kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kohus tühistas täiteasjas nr 179/2018/314 toimuva enampakkumise.
3. Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2020 määrusega maakohtu 22.11.2019 määrus tühistati ja jäeti hagejate 22.11.2019 taotlus hagi tagamise abinõu kohaldamiseks rahuldamata.
4. Pärnu Maakohtu 17.04.2020 jõustunud määrusega ts asjas nr 2-20-3706 kuulutati välja hageja 1 T7 OÜ pankrot 17.04.2020 kell 16.
6. Pärnu Maakohtu 25.06.2020 määrusega jäeti vastu võtmata hageja 1 T7 OÜ (pankrotis) 5.06.2020 hagi muutmise avaldus ja jäeti läbi vaatamata T7 OÜ (pankrotis) hagi täitemenetluse 179/2018/313 lubamatuks tunnistamise nõudes, kuna hageja 1 pankroti tõttu on vaidlusalune täitemenetlus TMS § 51 lg 1 alusel hageja 1 osas lõppenud.
7. Tallinna Ringkonnakohtu 10.09.2020 määrusega jäeti maakohtu eelnimetatud määrus muutmata. Kostja vastuväiteid
8. Kostja leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist lubamatu sundtäitmisega, kuna hagejate väited nõudest loobumisest on selgelt väärad. Esiteks, hagejate poolt viidatud hagi lisaks 6 olevast pankrotiavalduse tagasivõtmise taotluse näol ei olnud tegemist hagejate ja kostja vahelise kokkuleppega ja vastavale asjaolule on hagejate esindaja ise pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust allkirjastamiseks saates kostja ja EstateGuru OÜ tähelepanu juhtinud (vt lisaks 1 oleva kirjavahetuse esimest, st 14.06.2019 kell 16:43 saadetud hagejate esindaja e-kirja). Nimelt kirjutab hagejate esindaja vastusena EstateGuru OÜ poolt esitatud muudatusettepanekutele, et: „[e]simest punkti ma taotlusesse ei lisanud, mh kuna: 1) tegemist ei ole kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse tagasi võtmise taotlusega“. Seetõttu puudub mistahes põhjus vastavale kokkuleppele mistahes muutähenduse andmiseks. Seejuures viitab asjaolu, et hagejad püüavad käesolevas tsiviilasjas vastavale dokumendile teistsugust tähendust anda, selgelt hagejate pahatahtlikkusele ning soovile kostjat põhjendamatult kahjustada. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hagejate esindaja selgitas kostjale, et vastaval dokumendil puudub väljaspool pankrotimenetlust tähendus ja vastava dokumendi allkirjastamine on vajalik põhistamaks kohtule pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust ning asjaolude muutumist menetluse kestel. Nimelt kirjutas hagejate esindaja 13.06.2019 kell 14:38 kostjale ja EstateGuru OÜ-le: „[m]uidugi mõistame ka teie seisukohta ja põhjuseid, miks ootate hetkel pankrotiavalduse tagasivõtmist. Samas ei ole see ka nii lihtne, st kohtule peab veenvalt põhistama, et olukord on võrreldes pankrotiavalduse esitamise muutunud ja et makseraskused on ületatud. Kindlasti sooviks kohus siin näha ka juba kirjalikke kokkuleppeid. Seega ei ole meil hetkel garantiid selles, et kohus on pankrotiavalduse tagasivõtmisega nõus“. Seega nähtub eeltoodust, et hagejate esindaja viitas pankrotiavalduse tagasivõtmise avalduse allkirjastamisele kui ainsale võimalikule viisile pankrotimenetluse lõpetamiseks ning selgitas, et vastaval dokumendil puudub muu kokkuleppe väärtus. Seetõttu puudub hagejatel juba hea usu põhimõttest tulenevalt õigus käesolevas tsiviilasjas vastavale dokumendile viidates nõudest loobumisele tugineda. Lisaks nähtub hagejate poolt viidatud pankrotiavalduse tagasivõtmise taotluse punktist 3.4, et kostja on avaldanud järgnevat: „Tolli 7 kinnistu võõrandamisest saadud raha arvelt rahuldatakse kohtutäitur Õnne Pajuri ja Estateguru tagatisagent OÜ rahalised nõuded. Müügisumma arvelt rahuldamata jäävas osas loobub Estateguru tagatisagent OÜ oma nõuetest nii võlgniku kui ka võlgniku nõuet taganud isikute vastu“. Vastavas punktis pole müügisummat fikseeritud ega nõuete maksimumsummat määratud ja hagejad on seetõttu esitanud hagi punktides 13 ja 20 selgelt valeväiteid. Samuti puudub eeltoodud punktil mistahes seos sama taotluse eelnevate punktidega (sh punktiga 3.1). Ka taotluse punkti 3.1 sõnastusest ei tulene, et vastav punkt omaks seost järgnevate kokkuleppe punktidega. Nimelt sätestab taotluse punkt 3.1, et: „[T]olli 7 kinnistule on leitud ostja, kes on nõus selle soetama hinnaga 250 000 eurot.“ Seetõttu on hagejate väited, justkui oleks kostja oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud, selgelt väärad ja hagi lisaks olevast taotlusest pankrotiavalduse tagasivõtmiseks sellist asjaolu selgelt ei nähtu. Seejuures on hagejad viidanud nõuetest loobumist käsitledes ekslikult

§ 217lg-le 1.

Vastava sätte kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Seega ei räägi vastav säte võlasuhte lõppemisest, nagu on ekslikult viidanud hagejad. Lisaks on taotluse punkt 3.4 selgelt tingimuslik, seejuures vastavaks tingimuseks on Tolli 7 kinnistu võõrandamine. Tolli 7 kinnistut võõrandatud ei ole ja seega ei ole saabunud ka punktis 3.4 toodud tingimus. Seega on hagejate väited nõuetest loobumisest selgelt alusetud. Seejuures vaidlustasid hagejad täitemenetluse põhjusel, et hind määrati varasemast kõrgem, kuigi on olemas ka kõrgema hinnaga pakkuja ja kõrgema hinnaga müük peaks oma olemuselt olema selgelt ka hagejate kui võlgnike huvides, kuna vastasel juhul tuleb hagejal I realiseerida täiendavaid varasid oma kohustuste rahuldamiseks. Hagejad on aga asunud nende jaoks soodsa stsenaariumi realiseerumist käesolevas tsiviilasja algatamise läbi takistama ilmselge sooviga menetlust venitades ostuhuvilisest vabaneda. Seega viitab hagejate poolne pahatahtlik täitemenetluse venitamine ning käesoleva tsiviilasja algatamine selgelt, et hagejate sooviks on kinnistu endale võimalikult soodsalt nö „kätte mängida“ ja saavutada olukord, kus kostjal kui hageja I võlausaldajal ei ole võimalik oma nõuet täies ulatuses rahuldatud saada. Selline pahatahtlik eesmärk ei vaja aga õiguskaitset ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise võimalus ei tohiks olla vahendiks eeltoodud pahatahtlike eesmärkide saavutamisel. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ei õigusta hagejate viidatud asjaolu, et hageja I kinnistu müümise järgselt võib hageja II kinnistu võõrandamine osutuda ebavajalikuks. Hagejad on hagis läbivalt käsitlenud EstateGuru OÜ tegevust kostja tegevusena, kuigi tegemist on eraldi isikutega ning puudub mistahes põhjus käsitada EstateGuru OÜ tegevust kostja tegevusena. Eeltoodud põhjustel on hagi perspektiivitu ning tuleks jätta läbi vaatamata. juhul, kui kohus otsustab hagi siiski läbi vaadata, igal juhul rahuldamata jätta. Kohtu seisukoht

1. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
2. 21.11.2019 esitasid T7 OÜ (hageja I) ja M T (hageja II) hagi Estateguru tagatisagent OÜ (kostja) vastu TMS § 221 lõigete 1 ja 11 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 179/2018/313 (võlgnikuks hageja I) ja 179/2018/314 (võlgnikuks hageja II) summas 230 107.97 eurot ületavas osas. Kuna Pärnu Maakohtu 25.06.2020 määrusega jäeti läbi vaatamata hageja I T7 OÜ (pankrotis) hagi täitemenetluse 179/2018/313 lubamatuks tunnistamise nõudes hageja I pankroti tõttu 17.04.2020, on käesoleval hetkel menetluses vaid hageja II nõue.
3. Täitedokumendiks on antud juhul notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette hagejate kui kinnistute omanike kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele ühishüpoteegiga tagatud (kostja nõuded põhivõlgnikust hageja I) nõuete rahuldamiseks (TMS § 2 lõike 1 punkt 19).
4. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul on tegemist hagiga, mille eesmärgiks on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ning hagi rahuldamise korral tuleks täitemenetlus TMS § 48 punkti 4 alusel lõpetada (RK lahend nr 3-2-1-161-15, punkt 9). Käesolevas asjas ei vaidlusta täiteasjades võlgnikud täitedokumendi täidetavust, vaid leiavad, et täitemenetluste toimumise ajal on põhivõlgnik pidanud sissenõudjaga läbirääkimisi, mille tulemusena loobus sissenõudja osaliselt sundtäidetavast nõudest (osast, mis ületab 250 000 eurot, kusjuures nimetatud summa sisaldab ka täitemenetluste kulusid), kuid pahatahtlikult ei ole täitemenetlustes nõuet vähendanud. Seega ei saa toimuda käesolevas asjas tehtava kohtulahendi alusel täitemenetluste lõpetamist, kuid võimalik, et kinnisasjade arvel rahuldatav nõue piirdub 330 000 euro (mille arvel tasutakse ka täitemenetlused kulud) asemel 250 000 euroga.
5. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata seetõttu, et on õiguslikult selgelt ja täielikult perspektiivitu. Tallinna Ringkonnakohus on 30.01.2020 määruses viitega Riikohtu seisukohale selgitanud, et hageja nõue oleks õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt lahendid nr 2-16-18531, punkt 9; 3-2-1-19313, punkt 12). Praegusel juhul on hagejad hagis tuginenud väitele, et põhivõlgnik (hageja I) ja sissenõudja on täitemenetluse ajal sõlminud tehingu sundtäidetava võlgnevuse vähendamiseks (et sissenõudja on osaliselt sundtäitmisele antud nõudest loobunud). Sellisel alusel sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise nõue on õiguslikult lubatav TMS § 221 alusel. Hagi sisulisele põhjendatusele ja tõendatusele annab maakohus hinnangu asja sisulise lahendamise tulemusena.
6. Hageja on hagi õigusliku alusena toonud välja

§ 217

lg-t 1 (hageja on pidanud silmas § 207 lg 1, nagu ta 16.01.2020 menetlusdokumendis märgib), mille kohaselt võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Hageja väitel loobus antud juhul kostja osaliselt oma nõuetest

1. juunil
2. a hagejaga I pankrotimenetluses sõlmitud kokkuleppes /tlk 34/. Hageja leiab, et kuigi nimetatud dokument on pealkirjastatud kui „taotlus pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-19-4184“, siis sisaldub taotluses ka hageja I ning kostja kokkulepe nõuetest osaliseks loobumiseks. Nimelt kinnitasid pooled hageja väitel kokkuleppe p 2 kohaselt, et kokkuleppes märgitud müügihinnaga (250 000 eurot) Tolli 7 kinnisasja müügi korral piisab kõigi kostja nõuete rahuldamiseks. Kokkuleppe p 3 järgi kinnitas kostja hagejale I, et Tolli 7 kinnisasja võõrandamisest saadud raha arvelt (250 000 eurot) rahuldatakse kohtutäitur Õnne Pajuri ja kostja rahalised nõuded. Müügisumma arvelt rahuldamata jäävas osas loobub kostja oma nõuetest nii võlgniku kui ka võlgniku nõuet taganud isikute vastu ning kostja annab nõusoleku hageja II kinnisasjale seatud hüpoteegi kustutamiseks. Hageja leiab, et kostja loobus kõnealuse kokkuleppe allkirjastamisega osaliselt oma nõuetest hageja I ning tema nõuet taganud isikute vastu. See nähtub ka kostja edasisest suhtlusest ja kokkulepetest hagejaga I /vt tlk 37 – 3.09.2019 e-kiri; tlk 41-menetluskulude hüvitamise kokkulepe/. Seejuures hõlmas hageja arvates kokkuleppe kohaselt 250 000 eurot endas ka täitemenetlusega seonduvaid kulusid. Järelikult ei saa kostja täitemenetluses rahuldada oma nõudeid suuremas ulatuses kui 250 000 eurot, millest on maha arvestatud täitemenetluse kulud. Hageja esitas vastava kokkuleppe sõlmimise kohta taotluse pankrotiavalduse tagasivõtmise kohta /tlk 34/, hagejate lepingulise esindaja ja EstateGuru esindaja Eric Noormetsa e-kirjavahetuse perioodil 3.09.2019 -24.09.2019 /tlk 37 -38/, EstateGuru OÜ ja T7 OÜ vahelised menetluskulude hüvitamise kokkulepped 17.09.2019 ja 20.09.2019/tlk 40/.
3. Kostja leiab, et vaidlusaluse pankrotiavalduse tagasivõtmise taotluse näol ei ole tegemist poolte kokkuleppega ning sellel puudub väljaspool pankrotimenetlust tähendus. Muuhulgas pole kõnealuses taotluses Tolli 7 kinnistu müügisummat fikseeritud ega määratud nõuete maksimumsummat. Kostja ei ole selles taotluses oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud. Kostja andis oma allkirja sellele taotlusele põhjusel, et soovis kinnitada üksnes nõusolekut pankrotiavalduse tagasivõtmiseks, mitte käsitleda seda poolte kokkuleppena. Juhul kui kostja soovinuks nõudest loobuda, oleks see vormistatud ka vastava korrektse kokkuleppena. Kostja on esitanud tõendid: kirjavahetuse hagejate lepingulise esindaja, EstateGuru OÜ ja kostja vahel perioodil 13.06.2019-14.06.2019 /tlk 83-86/; kirjavahetuse kohtutäituri ja hagejate esindaja vahel perioodil 13.04-16.04.2020 /tlk 143/. 16.

§ 14

lg-tes 1 ja 2 on sätestatud, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama.

§ 29

lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

§ 29

lg 5 p 3 järgi arvestatakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist.

1. Kohus leiab, et võlgniku T7 OÜ ja võlausaldaja Estateguru tagatisagent OÜ 14.06.2019.a. ühine taotlus pankrotiavalduse tagasivõtmiseks ts asjas nr 2-29-4184 /tlk 34/ ei ole käsitletav poolte vahelise sundtäidetavast nõudest osalise loobumise kokkuleppena (osast mis ületab 250 000 eurot, kusjuures nimetatud summa sisaldab ka täitemenetluse kulusid).
2. TsÜS 75 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. 14.06.2019 taotluse allkirjastamisele eelnenud T7 OÜ lepingulise esindaja Sandra Sepp, EstateGuru OÜ ja kostja vahelisest e-kirjavahetusest perioodil 13.-14.06.2019 nähtub, et EstateGuru OÜ on rõhutatult oma 14.06.2019 e-kirjas palunud parandada kokkuleppe punkti 5 järgnevalt: „Võlgnik avaldab, et võtab enda 19.03.2019.a esitatud pankrotiavalduse tagasi. Estateguru tagatisagent OÜ kinnitab enda nõusolekut pankrotiavalduse tagasivõtmiseks käesolevale avalduses fikseeritud tingimustel oma allkirjaga“. S.Sepp on pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust allkirjastamiseks saates kostja ja EstateGuru OÜ tähelepanu juhtinud /vt tlk. 83 14.06.2019 kell 16:43 saadetud e-kiri/, et tegemist ei ole kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse tagasi võtmise taotlusega. Nimelt kirjutab hagejate esindaja vastusena EstateGuru OÜ poolt esitatud muudatusettepanekutele, et: „esimest punkti ma taotlusesse ei lisanud, mh kuna: 1) tegemist ei ole kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse tagasi võtmise taotlusega“; 13.06.2019 kell 14:38 kirjutas hagejate esindaja kostjale ja EstateGuru OÜ-le: „Muidugi mõistame ka teie seisukohta ja põhjuseid, miks ootate hetkel pankrotiavalduse tagasivõtmist. Samas ei ole see ka nii lihtne, st kohtule peab veenvalt põhistama, et olukord on võrreldes pankrotiavalduse esitamise muutunud ja et makseraskused on ületatud. Kindlasti sooviks kohus siin näha ka juba kirjalikke kokkuleppeid. Seega ei ole meil hetkel garantiid selles, et kohus on pankrotiavalduse tagasivõtmisega nõus“. Seega nähtub eeltoodust, et kostja soovis oma allkirjaga kinnitada üksnes nõusolekut pankrotiavalduse tagasivõtmiseks ega käsitlenud pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust hagejate ja kostja vahelise kokkuleppena. Seda, et selliselt mõistsid pankrotiavalduse tagasivõtmise avalduse allkirjastamist ka hagejad, viitab samale e-kirjale hagejate esindaja poolt esitatud vastus, milles hagejate esindaja kirjutab, et tegemist ei ole kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse tagasivõtmise taotlusega. Seetõttu nõustub kohus kostjaga selles, et puudub alus vastavale kokkuleppele mistahes muu tähenduse andmiseks. Vastavat tõlgendust toetab ka asjaolu, et näiteks 20.09.2019 menetluskulude hüvitamise kokkulepe /tlk 41/ fikseeriti EstateGuru OÜ ja T7 OÜ vahel korrektse kokkuleppena ning ei ole eluliselt usutav, et kui pooled oleksid soovinud nõudest loobumise osas kokkuleppe sõlmida, ei oleks nad seda korrektse kokkuleppena vormistanud. Seetõttu ei ole kostja nõuetest osaliselt loobunud ning hagejate vastupidised väited on tõendamata. Isegi kui tõlgendada allkirjastatud pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust poolte kokkuleppena, ei ole kohtu hinnangul vastavast dokumendist võimalik üheselt järeldada, et kostja on oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud. Nii nähtub, et pankrotiavalduse tagasivõtmise taotluse punktist 3.4, et kostja on avaldanud järgnevat: „Tolli 7 kinnistu võõrandamisest saadud raha arvelt rahuldatakse kohtutäitur Õnne Pajuri ja Estateguru tagatisagent OÜ rahalised nõuded. Müügisumma arvelt rahuldamata jäävas osas loobub Estateguru tagatisagent OÜ oma nõuetest nii võlgniku kui ka võlgniku nõuet taganud isikute vastu“. Vastavas punktis pole müügisummat fikseeritud ega nõuete maksimumsummat määratud. Samuti puudub eeltoodud punktil mistahes seos sama taotluse eelnevate punktidega (sh punktiga 3.1). Ka taotluse punkti 3.1 sõnastusest ei tulene, et vastav punkt omaks seost järgnevate kokkuleppe punktidega. Nimelt sätestab taotluse punkt 3.1, et: „Tolli 7 kinnistule on leitud ostja, kes on nõus selle soetama hinnaga 250 000 eurot.“ Seetõttu on hagejate väited, justkui oleks kostja oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud veenvalt tõendamata ja taotlusest pankrotiavalduse tagasivõtmiseks sellist asjaolu selgelt ei nähtu. Eeltoodud tõlgendust toetab ka asjaolu, et kõnealuses täitemenetluses ei ole astutud samme vara võõrandamiseks kohtutäituri kontrolli all. Seega ei ole veenvalt tõendatud hageja väited, justkui oleksid hagejad ja kostja leppinud kokku kinnistu võõrandamises 250 000 euroga hagejaga II seotud isikule.
3. Kohus nõustub kostjaga selles, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ei õigusta hagejate poolt viidatud asjaolu, et hageja I kinnistu müümise järgselt võib hageja II kinnistu võõrandamine osutuda ebavajalikuks ning sellisele seisukohale on oma 30.01.2020 määruses jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus. AÕS § 359 lg 1 sätestab, et ühe hüpoteegiga võib koormata mitut kinnisasja. Sellisel juhul vastutab iga kinnisasi kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest. AÕS § 360 lg 1 sätestab, et hüpoteegipidajal on õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Eeltoodust tulenevalt ei sätesta seadus kaaskoormatud kinnistute realiseerimise järjekorda. Sellises kinnistute realiseerimise järjekorras ei ole ka hüpoteegi seadmise lepingus kokku lepitud. Seetõttu on põhjendamatud ja alusetud võlgniku viited hageja II kinnisasja võõrandamise ebavajalikkusest. Eeltoodut kinnitas ka oma 30.01.2020 määruses Tallinna Ringkonnakohus. Nimelt selgitas Tallinna Ringkonnakohus eeltoodud määruse punktis 28, et ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja igakordsel omanikul ei saa olla õiguslikku ootust, et tema kinnisasja tagatud nõude rahuldamiseks ei realiseerita kas siis ühiselt teiste koormatud kinnisasjadega või hüpoteegipidaja otsustusel määratud järjekorras (AÕS § 359 lõige 1). Iga kinnisasi vastutab kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest, mistõttu ei saa olla hagejale II kuuluva kinnisasja realiseerimisel tegemist võõrandamisega n-ö igaks juhuks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole praeguses menetluse etapis eluliselt usutav, et ka kostja väidetavalt vähendatud nõude rahuldamiseks piisaks hagejale I kuuluva kinnisasja realiseerimisest, kuna esimese (nurjunud) enampakkumise alghinnaks oli määratud vaid 195 000 eurot. Kuigi teise enampakkumise alghinnaks oli kohtutäitur määranud 268 260 eurot, siis selle võlgnikud vaidlustasid. Vaatamata väidetele ostuhinnaga 250 000 eurot ostja olemasolust, ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et astutud oleks samme müügiks kohtutäituri kontrolli all (TMS § 157). Seega on hagejate väited hageja II kinnistu võõrandamise ebavajalikkusest asjakohatud.
4. Nõustuda tuleb kostjaga ka selles, et väärad on hagejate väited, justkui oleks EstateGuru OÜ näol tegemist kostja emaettevõttega. ÄS § 6 lg 1 sätestab, et kui üks äriühing on teises äriühingus osanik või aktsionär ning omab seal häälteenamust, nimetatakse osalevat ühingut emaettevõtjaks ja ühingut, kus ta osaleb, tütarettevõtjaks. Emaettevõtja tütarettevõtjaks on ka ühing, kus häälteenamus on teisel tütarettevõtjal või tütarettevõtjatel üksinda või koos emaettevõtjaga. EstateGuru OÜ ei ole kostja osanikuks ja seetõttu ei ole EstateGuru OÜ kostja emaettevõte. Seega on hagejad käsitlenud hagis ekslikult EstateGuru OÜ tegevust kostja tegevusena, /vt EstateGuru OÜ ja hageja esindaja kirjavahetust 3.09., 23.09 ja 24.09.2019 tlk 37/. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus hagi rahuldamata, kuna täitemenetlus M T suhtes täiteasjas nr 179/2018/314 ei ole lubamatu. Menetluskulud.
5. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäi rahuldamata, jätab kohus kostja menetluskulud hageja kanda. 21.
6. Kostja palub hagejalt M Telt välja mõista vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale /tlk 201/: 1) menetluskulud summas 6797 eurot; 2) viivised

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses menetluskulude hüvitamisega viivitamise eest alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. 3) määrata, et menetluskulude hüvitamise korral kohustub M T kandma menetluskulud AB TRINITI OÜ pangakontole EE 781010220192873229 SEB ning märkima maksekorralduse selgitusse tsiviilasja numbri. Menetluskulud koosnevad: 1) Riigilõiv määruskaebuselt: 50 eurot; 2) Lepingulise esindaja kulud (advokaaditasu): 6 747 eurot (sisaldab käibemaksu). Käesolevas tsiviilasjas on osutatud menetlusosalisele õigusteenust tunnihinnaga 150 eurot (millele lisandub käibemaks). Riigikohus on pidanud põhjendatuks tunnitasu kuni 200 eurot ilma käibemaksuta (vt RKTKm 2-16-3785, p 31.4.). Seega jääb tunnitasu määr käesoleval juhul Riigikohtu poolt mõistlikuks peetud tasumäära piiresse ning see tuleb lugeda mõistlikuks. Menetlusosaline kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Menetlusosaline kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Riigikohtu muudetud seisukoha kohaselt on menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamise ning nende dokumentide esitamise kulud, samuti vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha koostamise ning esitamise kulud (s.o menetluskulude kindlaksmääramise toimingute kulud) TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud (vt RKTKm 2-18-7550, p 15). Lepingulise esindaja kulude koosseis on esitatud vastavas tabelis /tlk 201 pöördel/, millest nähtuvalt on kostja lepinguline esindajad teinud õigusabi toiminguid kokku 37 h ja 29 min ulatuses. 21.

1. Hageja leiab, et Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt tuleb kostja eeldatavate lepingulise esindaja kulude hindamisel arvestada, millises ulatuses on need mõistlikud ja põhjendatud. Esmalt on kostja lepinguliste esindajate tunnihind 150 eurot tunnis + käibemaks, keskmisest tunnihinnast kõrgem. Käesolev vaidlus ei olnud õiguslikult keerukas ning vaidluse ajaline kestvus oli tavapärane. Asjas ei olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks TsMS § 175 lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Riigikohus on pidanud mõistlikuks õigusabi tunnihinna suuruseks 120 eurot (144 eurot koos käibemaksuga). Kuigi antud lahendi järgimine ei ole käesoleval juhul otseselt kohustuslik, on see siiski indikaatoriks õigusabi tunnitasu mõistliku määra osas. Isikutel on omavahel õigus kokku leppida ja tasuda õigusabi eest vabalt valitud tunnitasu määrade alusel, kuid arvestades muuhulgas menetluskulude ettenähtavuse printsiipi, ei tähenda kokkuleppevabaduse austamine ja kasutamine, et teised menetlusosalised peaksid hüvitama õigusabikulusid turu keskmist ületavate tunnitasu määrade alusel. Seda enam, et teistel menetlusosalistel puudub võimalus vastaspoole õigusabi tunnitasu määrasid mõjutada. Eeltoodut arvestades saab kostja lepinguliste esindajate mõistlikuks tunnitasu hinnaks lugeda 120 eurot + käibemaks. Kostja lepinguliste esindajate eeldatavad töötunnid on selgelt ülepaisutatud. Hageja ei pea põhjendatuks kostja esindajate väljatoodud menetluskulude artikleid ega nende mahtu. Vajalikuks ja põhjendatuks ei saa pidada sh määruskaebuse koostamisele kulunud aega mahus 6 tundi 45 minutit, menetluskulude tagatise taotluse koostamisele kulunud aega (taotlus rahuldati üksnes osaliselt) mahus 40 minutit, sest taotlus rahuldati üksnes minimaalses osas ning kohtuistungi ettevalmistamisele kulunud aega mahus 5 tundi ja 30 minutit.
2. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 22.
3. Kostja esindaja tunnitasuks on 150 eurot (ilma käibemaksuta). Selline tunnitasu on kooskõlas kohtupraktikaga (Riigikohtu 27.02.2017 määrus asjas nr 3-2-1-159-16, p 24) ning kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik. 22.
4. Kohtu hinnangul pole põhjendatud kõik kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud. Eelkõige ei pea kohus põhjendatuks sedavõrd suurt ajakulu määruskaebuse koostamisele hagi tagamise määruse peale. Tegu polnud sedavõrd keeruka õigusliku küsimusega, mis õigustaks 6 tunnist ja 35 minutilist tunnist ajakulu kaebuse koostamiseks. Arvestades asja mahtu ja keerukust, peab kohus 4 tunnist ajakulu. Ka 27.04.2020 seisukoha koostamisele vastuseks hageja 16.01.2020 menetlusdokumendile kulunud aega 5 tundi 35 minutit ei pea kohus täielikult põhjendatuks, arvestades selle sisu ja et selles toodud seisukohti. Kohus peab seisukoha koostamiseks põhjendatud ajakuluks 4 tunnist ajakulu (so 3.02.20, 4.02.2020 toimingud). Ka ei pea kohus põhjendatuks 25.05.2020 kohtuistungiks ettevalmistamisele kulunud aega 4 tundi 30 minutit. Kohus peab põhjendatud ajakuluks istungiks ettevalmistamiseks 2 tundi ja selles osas seisukoha koostamiseks samuti 1 tundi. Ülejäänud menetluskulud on kohtu hinnangul kooskõlas toimiku materjalidega, vajalikud ning põhjendatud arvestades käesoleva asja mahtu ja keerukust. Toodust tulenevalt on kostja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud maakohtus kokku 30 tundi ja 39 minutit, so 4597,50 eurot, millele lisandub käibemaks 919,50 eurot. Kostja on tasunud hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuselt riigilõivu 50 eurot, mis ringkonnakohtus rahuldati ja hagi tagamine tühistati. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 50 eurot riigilõivu katteks. Kohus märgib hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik