Obsah (9)

§ 407§ 394§ 3401§ 444§ 438§ 436§ 468§ 163§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2021, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-113846 Tsiviilasi Osaü

§ 407

lg 1 alusel tagaseljaotsusega.

§ 407

lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

seisukohalt on oluline, et kostja oleks

§ 394

lg 2 järgi kohtule selgelt vastanud, kas ja missuguses ulatuses ta võtab hagi õigeks ja missuguses osas mitte. Kui kostja vastus on selles osas ebaselge, siis peab kohus talle määrama

§ 3401lg 1 järgi tähtaja selles osas selge vastuse esitamiseks.

Juhul, kui kostja ka selle tähtaja jooksul seda puudust ei kõrvalda, saab kohus teha tagaseljaotsuse

§ 407lg 1 järgi (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II.

Kommenteeritud väljaanne. V. Kõve jt. Tallinn

1. § 407 komm 3.3.3.d). Praegusel juhul ei ole kostja kohtule selgelt vastanud, kas ja missuguses ulatuses ta võtab hagi õigeks ja missuguses osas mitte. Kostja vastus „soovin, et minu pangaarve avataks miinimumpalga ulatuses“ ei seostu mitte mingil viisil praeguse tsiviilasjaga. Kohus määras kostjale täiendava tähtaja vastuse esitamiseks, selgitades, mida peab kostja vastus hagile sisaldama. Kohtu määratud tähtajaks ega ka hiljem ei ole kostja nõuetekohast vastust hagile esitanud. Eelneva tõttu loeb kohus, et kostja ei ole hagile vastanud. See võimaldab kohtul teha asjas tagaseljaotsus.
2. Kohus leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja intressi- ja sissenõudmiskulude nõuded.

§ 444lg 3 alusel ei põhjenda kohus nimetatud nõuete rahuldamist.

1. Samas on kohus seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viivist põhinõudelt (794 eurolt 81 sendilt) ning viivisemääraks on 0,112% päevas (44,63% aastas). Seega nõuab hageja kostjalt hagiavalduse esitamise (s.o
2. juuli 2021) seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 582 eurot 14 senti.
3. Praegusel juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväited viivisenõudele ja viivise määrale. Sellele vaatamata tuleb kohtu hinnangul kontrollida hagi aluseks oleva viivisekokkuleppe kehtivust. 3

§ 438

lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

1. Laenulepingu üldtingimuste p 12.1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega (v.a intressi tasumisega) viivitamisel on laenuandjal õigus arvestada ja nõuda ning laenusaajal on kohustus tasuda viivist. Laenulepingu üldtingimuste p 12.2.1 kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras. Laenulepingute personaalsete tingimuste p 4.3 kohaselt on intressimääraks 44,63% aastas. Kohus on seisukohal, et laenulepingute personaalsete tingimuste p 4.3 puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Eelnevat ei mõjuta kohtu hinnangul asjaolu, et neid tingimusi on nimetatud personaalseteks. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingu VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
2. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt nt Riigikohtu
3. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
4. jaanuari ja
5. juulit. Eesti Panga teatel oli intressimäär perioodil
6. juulist 2016 kuni
7. juulini 2017 0,00%. Seega oli seadusjärgne viivise määr sellele perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 44,63% aastas (0,112% päevas) ületab seadusjärgset 5,5- kordselt. Seega on viivisekokkulepe praegusel juhul tühine.
8. Kohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Hagiavalduses viitas hageja Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja 4 § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu
9. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12008, p 12). Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu
10. novembri 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 (p 17) toodud seisukoha kohaldamist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
11. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-134938, p 7.1). Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, tuleb kohtu hinnangul kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust.
12. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt nt Riigikohtu
13. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavaldusele lisatud viivise arvestuse kohaselt arvestas hageja viivist perioodil
14. novembrist 2019 kuni
15. juulini
16. Viivis seadusjärgses määras on samal perioodil 104 eurot 35 senti (siinkohal kasutas kohus viivisekalkulaatorit).
17. Lisaks sellele on hageja esitanud ka edasiulatuva viivise nõude alates
18. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgses määras, s.o 44,63% aastas. Arvestades seda, et viivisekokkulepe 44,63% aastas on praegusel juhul tühine, saab hageja nõuda ka edasiulatuvat viivist üksnes seaduses sätestatud ulatuses (VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras).
19. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 794 eurot 81 senti, intressi 20 eurot 88 senti, sissenõudmiskulu 40 eurot ja
20. juuli 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 104 eurot 35 senti (kokku 960 eurot 4 senti). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise põhivõlalt (794 eurolt 81 sendilt) alates
21. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja viivise nõude summas 477 eurot 79 senti (582,14 – 104,35), samuti hageja nõude edasiulatava viivise saamiseks lepingujärgse viivisemääraga (44,63% aastas). 14.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. 15.

§ 163

lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et praeguses asjas on hagihind 1792 eurot 55 senti, kohus rahuldab hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 1023 eurot 62 senti (960,04 + viivise ühe aasta kohta ca 63 eurot 58 senti), s.o ca 57% ulatuses, jätab kohus menetluskuludest 57% kostja ja 43% hageja kanda. 16. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud 480 eurot (4 h, ilma käibemaksuta). Hageja lepingulise esindaja õigusabi on piirdunud hagiavalduse koostamise ja selle kohtusse esitamisega. Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, ning eelkõige asjaolu, et tegemist on 5 õiguslikult lihtsa tüüphagiga, poolte vahel ei olnud vaidlust ning asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikuluks 240 eurot (ilma käibemaksuta; 2 tundi). Hageja kuluks on ka riigilõiv 225 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 465 eurot (240 + 225). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud 262 eurot 5 senti (0,57 x 465). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 6