Obsah (13)

§ 7§ 339§ 310§ 181§ 3051§ 61§ 342§ 15§ 60§ 62§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. august 2021.a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-254 Kohtukoosseis Orvi Koik, Julia Katškovskaja ja Sten L

§ 7lg-ga 3. 3.4 Apellant ei nõustu maakohtuga, et süüdistatava käitumises on tuvastatav Kar

S § 200 lg 1 objektiivne koosseis. Isegi kui lugeda Mareks Ralle poolt 15.10.2020.a kuriteo toimepanemine tõendatuks, ei ole tuvastatud asjaoludest nähtuvalt tegemist röövimisega. Tõenditest nähtuvalt ei kasutanud süüdistatav kannatanu C suhtes vägivalda, kuna kannatanu ütluste kohaselt süüdistatav teda ei ähvardanud ega kasutanud vägivalda, mille tagajärjel oleks tal olnud valus. KarS § 200 näol on tegemist liitkoosseisuga ehk mitmeaktilise deliktiga ja esinema peab selline tegu, mis vastaks Kars § 120 ja § 121 tunnustele. 15.10.2020.a episoodis võib lugeda tõendatuks, et sündmuskohal viibis meesterahvas, kes sisenes läbi akna ja võttis sündmuskohalt kaasa C'ile kuuluvaid esemeid. Sellest tulenevalt võib olla tõendatud varguse toimepanemine. Küll aga ei ole tõendatud see, et meesterahvas, kes C eramusse sisenes, ähvardas kannatanut või pani toime kehalise väärkohtlemise mis vastaks KarS § 121 või KarS 120 tunnustele. Kannatanu C väitis juba esimestes lausetes, et tema arvates meesterahvas mõtles, et tuli tühja majja. Seejärel selgitas kannatanu, et meesterahvas hakkas eluruumis ringi liikuma ja ütles seejuures ainult ühe sõna „ dengi ”. Kannatanult küsiti konkreetselt, kas see meesterahvas teda ähvardas ja kannatanu C vastas väga selgelt ja üheselt mõistetavalt, et ei ähvardanud. Sellega seoses on välistatud röövimise koosseis, kuivõrd ei ole tuvastatav võõraste vallasasjade hõivamine ähvardusega. Samuti ei ole käesoleval juhul tuvastatav vägivallategu, millega saaks sisustada röövimist. C küsitleti põhjalikult ka seoses sellega, millisel viisil meesterahvas tema vastu puutus ja kannatanu vastas nii sõnaliselt kui näitas ka žestidega, kuidas meesterahvas tegutses - tõukas kätega ja siis õlaga. Seejuures kannatanu ei ole väitnud, et see tõukamine oleks olnud tugev. Kõige olulisem on aga asjaolu, et kannatanu ei ole kordagi väitnud, et selle tõukamise tagajärjel oli tal valus või sellest tekkisid mingidki vigastused. Kannatanu selgitas, et meesterahvas võttis ära raha ja tema seejärel istus vaikselt. Kogu selle aja, mil meesterahvas tegutses, ei kasutanud ta füüsilist vägivalda ega ävardanud mingilgi viisil. Kuriteo toimepanemine eaka kannatanu suhtes on kahtlemata äärmiselt taunitav ja võib olla kindlasti käsitatav ka vastutust raskendava asjaoluna, kuid kannatanu vanus ja tervislik seisund ei saa kindlasti sisustada röövimise puhul obligatoorset koosseisulist elementi – vägivalda või ähvardamist. Tuleb möönda, et seda situatsiooni tajus kannatanu ilmselt enda jaoks ohtlikuna. Samas meesterahvas ei andnud kuidagimoodi oma käitumisega, verbaalselt ega žestidega kannatanule mõista, et ta on valmis kasutama vägivalda. Kannatanu sellekohane vastus oli väga selge, kiire ja üheselt mõistetav - meesterahvas teda mitte kuidagi ei ähvardanud, ei sõnaliselt ega oma tegevusega. Seega röövimise koosseis ei ole täidetud ja isiku tegevus kes C suhtes kuriteo toime pani, võiks olla kvalifitseeritav vargusena KarS § 199 lg 2 p 8 järgi. 3.5 Maakohtu otsuse põhjendused Mareks Ralle süüditunnistamise osas ei ole veenvad. Põhjenduste ja analüüsi puudumine kohtuotsustes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 310

lg 2 kohaselt, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalikõiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Kuivõrd Mareks Ralle tuleks käesolevas asjas KarS § 199 lg 2 p 8 ja § 200 lg 2 p 9 järgi õigeks mõista, tuleks X ja C tsiviilhagid jätta läbi vaatamata.

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab 4 menetluskulud riik, arvestades

§-s 182 sätestatud erandeid. Kuna Mareks Ralle tuleks käesolevas asjas mõista õigeks, hüvitab menetluskulud riik. PROKURÖRI SEISUKOHT:

1. Prokurör palub jätta apellatsioon täies ulatuses rahuldamata ja Harju Maakohtu
2. aprilli 2021 otsus muutmata. Harju Maakohtu 15.04.2021 otsus seaduslik ja põhjendatud, samuti kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks, samuti Mareks Ralle poolt toime pandud teo ümber kvalifitseerimiseks ja karistuse kergendamiseks. 4.1 Maakohus on otsust tehes analüüsinud kaitsja väidet ning märkinud, et videofailid on väga hea kvaliteediga ning seal kajastatud meesterahvas on selgesti äratuntav nii kehakuju kui ka näojoonte järgi ning ei ole kahtlust, et isikuks on süüdistatav Mareks Ralle. Viidatud tõendit toetavad ka teised antud episoodis kogutud tõendid. Maakohus on otsuses märkinud, et kuigi ekspertarvamus ei ole antud kategoorilisena, on see piisav, seostamaks Mareks Rallet talle esitatud süüdistusega, arvestades tema isikusamasuse piisavat tuvastamist 16.10.2020 asitõendi vaatlusprotokolliga. 4.2 Maakohus on kaitsja väidet 15.10.2020 röövimise osas otsuses põhjalikult analüüsinud, märkides, et võimalus, et Mareks Rallel võis kunagi mingitel asjaoludel olla puutumatus antud sündmuskohaga, võiks kõne alla tulla siis, kui antud elukohas elavad isikud väidaksid, et süüdistatav on ka varasemalt nende juures käinud vms. Eelnevat aga ei C ega Q ei kinnitanud. Süüdistatav ja kaitsja oma väidete õigsuse kinnitamiseks tõendeid esitanud ei ole. 4.3 Maakohus on samuti põhjalikult analüüsinud kaitsja tõstatatud küsimusi, märkides, et seda, kas keegi on kuriteo toime pannud, tõendavad asjas kogutud tõendid nende kogumis, mitte üksnes isiku kinnipidamine või mittekinnipidamine sündmuskohal. Samuti ei näita süüdistatava juurest kannatanule kuuluvate esemete mitteleidmine seda, et isik ei oleks kuritegu toime pannud, vaid pigem seda, et süüdistatav on varastatu realiseerinud. 4.4 Maakohtu hinnangul Mareks Ralle käitumises 15.10.2020 Tallinnas XXX eramus on tuvastatav KarS § 200 lg 1 objektiivne koosseis. Süüdistuse kohaselt nõudis süüdistatav C-lt raha, misjärel tõukas jõuga C kolmel korral tagasi voodile istuma, mille tõttu tundis kannatanu hirmutunnet ning kartis oma elu ja tervise pärast. Maakohus leidis otsuses, et esitatud tõendid toetavad esitatud süüdistust, st osundavad kannatanu suhtes toime pandud vägivallale, mis seisnes kannatanus hirmutunde tekitamises läbi tema psüühilise ja füüsilise mõjutamise. Kohus märkis, et ähvardus ei pea olema väljendatud konkreetselt sõnaliselt, oluline on hinnata süüdistatava käitumist ning seda, kuidas kannatanu süüdistatavast lähtuvalt ohtu tajus. Samuti on kohus märkinud, et kannatanu ütluste erinevus tõukamise asjaoludes ei muuda kannatanu ütlusi selles osas ebausaldusväärseks. Tahtluse osas on maakohus märkinud, et Mareks Ralle kasutas võõra asja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil täiesti kaitsetu isiku suhtes vägivalda ning hoidis teda enda meelevallas, seda teadis, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu ja tahtis või vähemalt möönis seda. 4.5 Kokkuvõtvalt on maakohus kõnealuses kriminaalasjas tõusetunud vaidlusküsimusi pikalt ja põhjalikult analüüsinud – seejuures sidunud isikuliste tõendiallikate ütlused teiste asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on oma seisukohti põhistanud ning järelduste kujunemine on selge ja loogiline. Eelnevat silmas pidades ei ole kohtumenetluse 5 käigus esile kerkinud asjaolusid, mis lükkaksid ümber Mareks Ralle poolt talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemise. Selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, ei nähtu ka apellatsioonist. Mareks Ralle kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt kohtuotsust ebaseaduslikuks ning kõiki Mareks Ralle kaitsja poolt apellatsioonis kajastatud etteheiteid on maakohus juba analüüsinud ning järeldusi põhistanud. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsja apellatsioonis toodud väidetega ja prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 6. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatava Mareks Ralle õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuritegudes. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 61

lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 6.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud 6 seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt (tl 143 pöördel-146 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatava Mareks Ralle õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud kuritegudes. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 7. Kaitsja heidab sisuliselt ette seda, et süüdistatav Mareks Ralle mõisteti süüdi temale inkrimineeritud kuritegudes sisuliselt kaudsete tõendite põhjal, mistõttu jäi püsima kahtlus tema süüs. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61

lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. Apellant on jätnud tähelepanuta, et tõendi tähtsuse üle otsustamisel tuleb alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet ütlustega. 7.1 Maakohus on hinnanud süüdistatava Mareks Ralle süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kaudsete tõendite pinnalt saada. Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 31-1-38-11, milles märgitud, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. 7

1. Apellatsioonis tõstatatud küsimusele eksperdiarvamuse osas märgib kolleegium sarnaselt maakohtuga, et senises kohtupraktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-6308, p 17.4, 3-1-1-121-97). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. 8.1 Süüdistatav ei ole selgitanud tema bioloogilise materjali sattumist sündmuskohta. Seega apellatsioonis toodud väide, et süüdistatava bioloogiline materjal on sattunud sündmuskohale mitte kuriteo toimepanemisel, vaid muudel asjaoludel on pelgalt kaitsja oletus, kuid kaitsja oletus ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, seega ei saa ka apellant ise sellisele väitele tõsikindlalt toetuda. Kuivõrd sündmuskohalt on leitud süüdistatava bioloogilist materjali, siis on see kolleegiumi hinnangul vääramatuks tõendiks selle kohta, et Mareks Ralle viibis sündmuskohas. Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et süüdistatava süüd varguse toimepanemises tõendab ka asitõendina vaadeldud videofail ning seal olev meesterahvas on selgelt äratuntav ning selleks osutus süüdistatav Mareks Ralle. Apellant jätab tähelepanuta, et tõendeid tuleb hinnata kogumis, mitte eraldi nagu apellant on seda apellatsioonis teinud. Kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada, kuid seda apellant teinud ei ole. 8.2 Apellatsioonis viidatud asjaolu, et süüdistatava käest ei ole leitud kannatanutele kuuluvaid esemeid ega kuriteo toimepanemise vahendeid ning teda ei peetud kinni sündmuskohalt, ei lükka iseenesest ümber süüdistusversiooni ega maakohtu poolt tuvastatut. Asjaolu, et süüdistatava valdusest ei ole leitud ja äravõetud kannatanule kuuluvaid esemeid ning teda ei peetud kinni sündmuskohal, ei saa aga eraldivõetult olla Mareks Ralle suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava Mareks Ralle DNA sattumine juhuslikult kohtadesse või paikadesse ning videolt nähtuv nn tema sarnane isik, kus on toimepandud vargus, on kõigest kokkusattumus, ületab kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud ka asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et vargus on toime pandud sissetungimisega ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Mareks Ralle käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 8 järgi.
2. Kaitsja nõuab sisuliselt seda, et maakohtu otsus peaks olema motiveeritud selliselt, et seal olevatele kohtu järeldustele puuduks võimalus esitada vastuväiteid ning otsus oleks ümberlükkamatu. Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (

§ 15

). Seejuures ei tule mõista

§ 60

lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (RKKKo nr 1-20-1301, p 8 20). Maakohtu otsus ei tugine oletustele, vaid on kooskõlas üldiste loogikareeglite ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega ning maakohtu poolt on jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olev sündmus leidis aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist. 9.1 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

1. Maakohus on analüüsinud põhjalikult kaitsja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge, millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonides esitatule. Kolleegium nõustub maakohtuga, et Mareks Ralle täitis KarS § 200 objektiivse koosseisu (psüühiline vägivald) ning vägivald seisnes kannatanus hirmutunde tekitamises läbi tema psüühilise ja füüsilise mõjutamise. Maakohus on tulenevalt kohtupraktikast õigesti asunud seisukohale, et "vägivald" tähendab nii kannatanu psüühilist kui ka füüsilist mõjutamist, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. 10.1 Kaitsja on viidanud apellatsioonis kannatanu ütlustele valikuliselt ega ole kannatanu ütlusi arvestanud kogumis. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et kannatanu on andnud ütlusi, et sõnaselgelt teda ei ähvardatud, kuid süüdistatav nõudis raha ja takistas teda liikumast ning kui tahtis tõusta, siis lükkas teda kätega tagasi istuma. Ta oli nii hirmunud ning oli šokis. Oli hirmust nii läbi. Algul tõukas käsitsi, siis õlaga vastu rindu. Tundis hirmu, kuna ei teadnud, mida meesterahvas teeb või mis oli meesterahval mõttes temaga teha (tl 125 pöördel-126). 10.2 Maakohus võttis õigustatult aluseks ähvardused mida kannatanu ise tajus kui hirmu tekitavat ja mis maakohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvaltvaatajas (tl 146-146 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtuga, et Mareks Ralle tegevus kannatanu suhtes ning hirmutunde tekitamine, on koostoimes sellised, mis tunduvad reaalsed ka keskmisele isikule. Seda enam, et süüdistatav takistas kannatanut liikumast ning tõukas teda. Kaitsja jätab tähelepanuta, et oluline on see, et ähvardusega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Kohtupraktika kohaselt psüühiline vägivald ehk vägivallaga ähvardamine tähendab kannatanule võimaliku vägivalla teadvustamist sõnaliselt või nn konkludentsete tegudega. Süüdistatava poolt raha nõudmine ja mitmel korral kannatanu tõukamine ning lahkumist takistav käitumine andis kannatanule objektiivse aluse oma elu ja tervise pärast kartma hakata ning tekitas hirmutunnet, mistõttu 9 kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust Mareks Ralle süüditunnistamisel KarS § 200 lg 2 p 9 järgi.
2. Mõistetud karistusi pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kaitsja mingeid argumente liitkaristuse osas ei esita, kuid ka liitkaristuse mõistmisel kolleegium mingeid rikkumisi ei tuvastanud. 11.1 Mõistetud lisakaristust ei ole vaidlustatud, kuid ka selles osas ringkonnakohus rikkumisi ei tuvastanud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat lisakaristust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning lisakaristuse kohaldamine on vastavuses süüdistatava süü suurusega. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada ka üldpreventiivsete kaalutlustega. Maakohus on analüüsinud uute kuritegude toimepanemise tõenäosust ja ohu suurust. Kohtupraktika kohaselt on vargustega seotud süütegudele omane kõrge retsidiivsus. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur, selleks on ka varavastased süüteod. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud korduvalt, et väljasaatmist on peetud õigustatuks just selliste kuritegude puhul nagu näiteks relvastatud rööv, vägistamine, vargus, narkokaubandus (vt Boujlifa vs. Prantsusmaa, lahend
3. oktoobrist 1997; Baghli vs. Prantsusmaa, lahend
4. novembrist 1999; El Boujaidi vs. Prantsusmaa, lahend
5. septembrist 1997) (vt RKKKo nr 3-1-1-38-09, p 8).
6. Mingeid argumente kaitsja apellatsioonis esitatud tsiviilhagide osas ei ole esitanud. Kolleegium asub seisukohale, et kuna Mareks Ralle süü on leidnud tõendamist temale inkrimineeritud kuritegudes, siis on põhjendatud ka kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid. Maakohus on põhjendatult kannatanute kasuks välja mõistnud nende poolt esitatud tsiviilhagi ja viidanud ka tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele (tl 146 pöördel-148). Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt lahendites nr 3-1-1-79-09; 3-1-1-106-12, 3-1-1-90-15 väljendanud seisukohta, et tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (st tõendamiseseme asjaoludega

§ 62

mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse, kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Kannatanute tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad süüdistuse alusfaktidega, mistõttu ei pea kannatanu tsiviilhagi selles osas sisaldama tõendeid nende asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Kuna tekitatud kahju on põhjuslikus seoses kahju tekitaja teo ja kannatanul tekkinud kahjuliku tagajärje vahel (VÕS § 127 lg 4), siis on tsiviilhagid põhjendatud. Lisaks märgib kolleegium, et süüdistataval oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-79-09). 12.1 Kolleegiumi hinnangu puudub alus tühistada maakohtu vaidlustatud otsust ka väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Mis puutub väljamõistetud hüvitise suurusse, siis on maakohus asjakohaselt arvesse võtnud konkreetsel juhul kannatanule 10 põhjustatud hingelist valu ning kannatusi, tema heaolu langust, kahju tekitamise asjaolusid ja kahjuliku tagajärje raskust. Maakohus on seega arvestanud asjakohaseid kriteeriume ning kolleegium nõustub täiel määral maakohtu kaalutlustega hüvitise suuruse kindlaks määramisel. Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 134 lg 5 sättele, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. 13. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Mareks Rallele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Mareks Ralle kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks 45 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 135 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 163 eurot, millele lisandub käibemaks 32,60 eurot, kokku summas 195,60 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 195,60 eurot. Vanalinna Advokaadibüroo kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 195,60 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Mareks Ralle suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Harju Maakohtu 15.

aprilli 2021.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11