← Eesti

1-20-9341/36

Obsah (8)§ 361§ 137§ 73§ 74§ 65§ 64§ 75§ 121

1-20-9341 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-20-9341 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšaro

§ 361lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 24.

märtsi 2021. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Prokurör Asja arutamise viis Prokuratuur, süüdistatava Mihkel Leas’i kaitsja advokaat Olavi Järve Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Kirjalik menetlus Mihkel Leas isikukood: 36111054224; elukoht: XXX; e-post:XXX; tel XXX; Eesti Vabariigi kodakondsus; XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud 2-l korral: 1) 17.07.2015 Pärnu Maakohtu otsusega

§ 137

lg 1, § 178 lg 1 alusel vangistusega 2 aastat ja 6 kuud, milline jäeti

§ 73

alusel tingimisi kohaldamata 5-aastase katseajaga; 2) 13.06.2018 Pärnu Maakohtu otsusega

§ 361lg 1 alusel rahalise karistusega 170 päevamäära ehk 1700 eurot, mis on tasumata.

Tõkend – ei ole kohaldatud. advokaat Olavi Järve Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Pärnu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a kohtuotsus osas, millega maakohus kohaldas

§ 74

lg 1, 3; § 75 sätteid ning vabastas Mihkel Lease tingimisi karistusest tema allutamisega käitumiskontrollile. Tühistatud osas teha uus otsus, millega määrata, et M. Leasele mõistetud karistuse alguseks on vangistuse kandmisele asumise esimene päev.

  1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldada.
  2. Määrata AB-le Kaire Aus (reg. number 11031788) seoses advokaat Olavi Järve poolt Mihkel Leasele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 388,80 (kolmsada kaheksakümmend kaheksa) eurot ja kaheksakümmend senti.
  3. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Pärnu Maakohtu
  5. märtsi
  6. a otsusega üldmenetluses tunnistati Mihkel Leas süüdi

§ 361

lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 17.07.2015 Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 2 (kahe) aasta ja 6 (kuue) kuu vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust. Samuti moodustati

§ 65

lg 2 alusel liitkaristus Pärnu Maakohtu 13.06.2018 otsusega mõistetud ja 17.07.2015 Pärnu Maakohtu otsusega liidetud ärakandmata rahalise karistusega ning mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust ning rahaline karistus 170 (sada seitsekümmend) päevamäära, s.o 1700 (tuhat seitsesada) eurot. Määrati, et

§ 64

lg 2 alusel viiakse rahaline karistus täide iseseisvalt.

§ 74

lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui Mihkel Leas ei pane 4 (nelja) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks kooskõlas

§-ga 75 pandud kontrollnõudeid. Määrati, et käitumiskontrolli ajal on Mihkel Leas kohustatud järgima

§ 75

lg-s 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud elukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Rahuldati tsiviilhagi ja mõisteti Mihkel Leaselt välja kannatanu Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) kasuks 12 384,50 €, milline tuleb kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011, märkides viitenumbri

  1. KrMS § 179, § 175, § 180 lg 1 alusel mõisteti Mihkel Leaselt menetluskuluna välja riigituludesse: - sundraha 876 eurot; - määratud kaitsjale määratud tasu 961,20 eurot, kokku 1837,20 eurot.
  2. Mihkel Leas on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema pani toime kala püügi nõuete rikkumise millega tekitas olulise kahju keskkonnale, mis seisnes selles, et tema, olles kutseline kalur kalapüügiloal KI1900005 ja omades rannakaluri II astme kutsekvalifikatsiooni kutseseaduse tähenduses, püüdis 19.09.2019 Liivi lahes, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata merealas, 14 seadusega lubatust väiksema võrgusilmaga nakkevõrguga 740 ahvenat, 53 särge, 19 lesta, 1 vimba, 174 mudilat ja 2 kiiska. 2

(12)Mihkel Leas, viibides 19.09.2019 kella 07.10 paiku paadiga, mille pardanumber on VLP-153, Liivi lahel Annilaiu lõunaotsa läheduses, märkas ta Keskkonnainspektsiooni inspektoreid ja sõitis kiiresti Manija saare kaguosas kasvavasse roostikku, kuhu peitis paadist välja tõstetud 5 valget värvi värviliste kirjadega plastikust kotti koos võrkude ja tema poolt püütud kaladega ning ühe valget värvi värviliste kirjadega plastikust koti püügikorda seatud nakkevõrkudega. Seejärel lahkus Mihkel Leas paadiga mööda Manija rannikut lõuna suunas. Sündmuskoha vaatluse käigus tuvastasid inspektorid, et kirjeldatud plastikust kottides olid seadusega lubatust väiksema võrgusilmaga nakkevõrgud koos erinevat liiki kaladega. Asitõendi vaatlusega tuvastati, et nakkevõrkudel, millest eemaldati 740 ahvenat, 53 särge, 19 lesta, 1 vimb, 174 mudilat ja 2 kiiska, olid silmasuurus vahemikus 54-56 mm. Lähtudes Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2015.a. määrusega nr 67 kinnitatud kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määradest tekitas Mihkel Leas oma tegevusega kalavarudele keskkonnakahju kokku 12384,50 eurot, kuna määruse lisa 1 kohaselt on kahju määr ahvena puhul 3,2 eurot, särje puhul 1,3 eurot, vimba ja lesta puhul 2 eurot isendi kohta. Kalapüügiseaduse § 71 lg 1 p 1 ja § 73 lg 6 kohaselt rakendatakse kalavarudele tekitatud kahju arvestamisel kalapüügil nõuetele mittevastava püügivahendiga viiekordset kehtestatud määra. Kuriteoga tekitati oluline kahju keskkonnale, kuna

§ 121p 1 kohaselt on oluline kahju ulatus, mis ületab 4000 eurot.

Kalapüügiseaduse (KPS) § 5 sätestab, et kala püütakse kalapüügiõiguse alusel. Sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest eristatakse õnge-, harrastus-, eripüügi- ja kutselist püügiõigust. Igaüks tohib kasutada nimetatud püügiõigusi, kui ta on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud. Sama seaduse § 31 kohaselt on kutselise kalapüügi vahenditeks õngejadad, nakkepüünised, lõkspüünised, kurnpüünised ja traalpüünised; § 32 lg 1 sätestab, et õiguse kutseliseks kalapüügiks annab kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba. KPS § 9 lg 1 alusel kehtestatud kalapüügieeskirja § 6 lg 2 p 1 järgi on nakkevõrk üheks nakkepüünise liigiks. KPS § 41 lg 1 aga sätestab, et kalapüügiluba annab õiguse kalapüügiks kutselise kalapüügi vahendiga merel kuni 20 meetri samasügavusjooneni. Kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahend, püügiaeg ja kalapüügikoht (KPS § 42 lg 7). Kalapüügiseaduse § 9 lg 1 alusel kehtestatud kalapüügieeskirja § 31 lg 2 kohaselt on keelatud kasutada nõukogu määruse (EÜ) nr 2187/2005 III lisas, millele vastab ka Euroopa parlamendi ja nõukogu 20.06.2019 määrus nr 2019/1241 ja selle lisa VIII, nimetamata kalaliikide, sh ahvena püügil nakkevõrke väiksema silmasuurusega kui 70 mm. Kalapüügiseaduse § 71 lg 1 p 1 ja Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 punkti 1a kohaselt on tõsiseks rikkumiseks tegevus, mida vastavalt sama määruse artiklis 3 kehtestatud kriteeriumile käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. Artikli 3 p 1e kohaselt on ebaseadusliku kalapüügiga tegemist juhul, kui kasutatakse keelatud või nõuetele mittevastavaid püügivahendeid. Sellise tegevusega pani Mihkel Leas toime kala püügi nõuete rikkumise, millega tekitas olulise kahju keskkonnale, s.o

§ 361lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PROKURATUURI APELLATSIOON 3. Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur. Apellatsioonis taotletakse Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist osaliselt Mihkel Leasele mõistetud karistuse osas. Prokuratuuri hinnangul on maakohus Mihkel Leasele

§ 74

lg 1, 3 alusel vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jättes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, samuti ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust sellega, et Mihkel Leas pani talle süüksarvatava kuriteo toime Pärnu Maakohtu 17.07.2015 otsusega

§ 73lg 1,3 alusel määratud katseajal.

Kuna ta pani katseajal toime uue tahtliku kuriteo, ei ole

§ 73lg 4 kolmanda lause kohaselt võimalik talle liitkaristusest tingimisi vabastamisel 3

(12)kohaldada ainult käitumiskontrolli, vaid sellele lisaks tuleks allutada süüdistatav ka elektroonilisele valvele

§ 75lg 2 p 9 sätestatud korras. Seda kohus ei teinud ja selleks puudus ka süüdistatava eelnev nõusolek ning ka Kr

MS § 213 lg 41 tulenev kriminaalhooldaja arvamus elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta süüdistatava elukohas. Seetõttu ei ole ka võimalik teda elektroonilisele valvele allutada. Teiseks leiab prokuratuur, et sellisel viisil süüdistatavale uuesti tingimisi vangistuse mõistmine ei ole kooskõlas süüdistatava poolt toimepandud kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga. Karistusregistri andmetel on Mihkel Leas varem kahel korral kriminaalkorras karistatud: 1) 17.07.2015 Pärnu Maakohtu poolt

§ 137

lg 1, § 178 lg 1 järgi vangistusega kaks aastat ja kuus kuud tingimisi

§ 73

alusel viieaastase katseajaga; 2) 13.06.2018 Pärnu Maakohtu poolt

§ 361lg 1 järgi rahalise karistusega 170 päevamäära ehk 1700 eurot, mis on tasumata.

Sellest tulenevalt pani Mihkel Leas kuriteo toime katseajal. Seejuures pani ta katseajal toime juba teise ebaseadusliku kalapüügi. Sellises olukorras, kus süüdistatav on pannud toime juba teise ebaseadusliku kalapüügi katseajal ja eelmise kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus on tasumata, ei ole võimalik teda karistada mingi muu karistusliigi kui reaalse vangistusega. On selge, et ta ei ole eelmistest kohtuotsustest õppust võtnud ja nii rahalise karistuse kui uue tingimisi karistuse mõistmine sellises olukorras oleks liiga leebe karistus ja ei omaks piisavat positiivset mõju. Siiamaani ei ole süüdistatav hoolinud talle mõistetud pikast katseajast ja tema korduv õigusvastane käitumine katseajal näitab, et ta ei hooliks sellest ka edaspidi. Süüdistatav otsustas vaatamata katseajale kahel korral kavatsetult asuda ebaseaduslikult kala püüdma, tehes seda omakasu eesmärgil. Seetõttu esineb reaalne oht, et ta vabaduses viibides jätkab talle omaseks saanud käitumisviisi, püüdes majandusliku kasu saamise eesmärgil ka edaspidi ebaseaduslikult kalu. Seetõttu oleks ainukeseks karistusliigiks, mis tagaks selle, et ta käituks edaspidi õiguskuulekalt, reaalne vangistus. Eeltoodu alusel palub apellatsiooni esitanud prokurör tühistada Pärnu Maakohtu otsus apellatsioonis märgitud osas Mihkel Leas suhtes kui ebaseaduslik ja põhjendamatu ning mõista Mihkel Leasele karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 17.07.2015 Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 2 (kahe) aasta ja 6 (kuue) kuu vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust. Samuti moodustada

§ 65

lg 2 alusel liitkaristus Pärnu Maakohtu 13.06.2018 otsusega mõistetud ja 17.07.2015 Pärnu Maakohtu otsusega liidetud ärakandmata rahalise karistusega ning mõista lõplikuks liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust ning rahaline karistus 170 (sada seitsekümmend) päevamäära, s.o 1700 (tuhat seitsesada) eurot.

§ 64lg 2 alusel viia rahaline karistus täide iseseisvalt.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON

  1. Süüdistatava kaitsja vaidlustab Pärnu Maakohtu otsuse ulatuses, milles ta süüdi mõisteti ja tsiviilhagi rahuldati ning menetluskulud süüdistatava kanda jäeti. Süüdistatava kaitsja on seisukohal, et kohus on valesti hinnanud asjas esitatud tõendeid, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud menetlusõiguse norme (põhjendamiskohustuse rikkumine), mis on viinud ekslikult süüdistatava süüdimõistmiseni. 4.
  2. Kaitsja leiab, et kuriteo toimepanemine süüdistatava poolt ei ole tõendatud. Maakohus on asunud järeldusele, et asjaolu, et keskkonnainspektorite poolt leitud kalad püüdis Mihkel Leas kinnitavad kohtu hinnangul tunnistaja Y ütlused ja tema tehtud fotod. Apellant sellise maakohtu järeldusega ei nõustu. Vastab tõele, et toimikus sisalduvad tunnistaja poolt tehtud fotod (tlk 67-68). Samas ei ole fotodelt tuvastatav, kas fotodel jäädvustatud isiku näol on tegemist süüdistatavaga; fotodelt ei nähtu jäädvustatud isiku nägu ega ka muid iseloomulikke tunnuseid. Eeltoodust 4

(12)tulenevalt ei saa mitte kuidagi fotodega tõendada, et süüdistatav oleks talle etteheidetava kuriteo toime pannud. Fotodel on sarnane paat, kuid erinevalt tunnistaja ütlustest ei ole tegelikkuses merel tehtud fotode pealt tuvastatav, et paadile oleks märgitud tähed VLP. Ka ei ole fotode pealt tuvastavad numbrid. Tunnistaja ütluste osas märgib kaitsja, et tunnistaja ei ole vastupidiselt maakohtu poolt leitule tõsikindlalt väitnud, et süüdistatava näol oli tegemist kuriteo toimepannud isikuga. Esialgu ei olnud tunnistaja 02.03.2021 istungil antud ütluste kohaselt kindel isegi selles, kas paadis olnud isiku näol oli tegemist meesterahva või naisterahvaga. Võttes arvesse, et tunnistaja ei olnud esialgu isegi kindel, kas paadis olnud isiku näol oli tegemist meeste- või naisterahvaga, ei saanud ega olnudki tunnistaja veendunud ka selles, et paadis olnud isiku näol oli tegemist süüdistatavaga. Nimelt on tunnistaja istungil kirjeldanud, et paadis olnud isik tundus talle süüdistatavana kehahoiaku ja kehakuju järgi. Näojooni tunnistaja ei eristanud. Lisaks on tunnistaja istungil otseselt öelnud, et on ainult 90-95% arvamusel, et paadis olnud isiku näol oli tegemist süüdistatavaga. Tõele ei vasta ka maakohtu järeldus, et tunnistaja oli koheselt veendunud, et paadis olnud isiku näol oli tegemist süüdistavaga. Tunnistaja on istungil kohtu küsimustele vastanud, et ta arvas isikus süüdistatava ära tundvat ning pigem ei tekkinud tal kahtlusi. Seega ei ole tunnistaja andnud ütlusi, et ta oleks äratundmises veendunud olnud. Arusaamatuks jääb maakohtu järeldus, nagu oleks tunnistaja selgitanud, miks ei saanud paadis olla keegi muu kui süüdistatav. Süüdistatav sellekohaseid tunnistaja ütluseid protokollist ei leia ega ole maakohus ka täpsustanud, kuidas tunnistaja seda selgitas. Järelikult on maakohtu järeldus selles osas ekslik. Süüdistatava väiteid selle kohta, et tegelikkuses ei saanud tunnistaja binokliga tõsikindlalt veenduda, et isiku näol oli tegemist süüdistatavaga, kinnitab asjaolu, et tunnistaja ei tundnud ära punaseid numbreid heledal taustal. Fotolt (tlk 69) nähtub, et numbrid on valgel taustal suured ja punased ning teravalt näha. Seejuures ei vasta tõele maakohtu järeldus, et inimese nägu on suurem kui numbrid paadi küljel. Isegi paadist merel tehtud fotolt (tlk 68) on näha, et punased laigud paadi küljel on suuremad kui paadisolija nägu. Kui tunnistaja ei näinud binokliga punaseid teravaid numbreid heledal taustal, ei saanud ta ka mitte kuidagi näha paadis olnud isiku näokuju või muid iseloomulikku tunnuseid. Kaitsja märgib, et ka paadi osas ei olnud tunnistaja ütlused järjepidevad. Nimelt on tunnistaja prokuröri küsimusele, vastanud, et mäletab numbri tähti, mis olid VLP, esimene number oli 1. Hiljem on tunnistaja numbrite osas märkinud, et teine number võis olla 5, 6 või 8 ning viimast numbrit ei näinud ta üldse. Ka ei olnud tunnistaja kindel, et tegemist oleks olnud valge paadiga. Nimelt on tunnistaja istungil öelnud, et Manija piirkonnas oli 1 paat Hanilaiu saare lõuna küljel või Kihnu poolses otsas. Selline heledam paat, paadil oli meie jaoks kindel tunnus, et on hele paat, tagant metallkaarega ja punase pardanumbriga. Teistkordselt paati nähes ei olnud tunnistaja üldse veendunud, et teist korda nähtud paat on üldse sama paat, mida ta esimest korda nägi. Nimelt on tunnistaja 02.03.2021 istungil öelnud, et kui ta jõudis Hanilaiu põhjatippu siis märkas sama paati uuesti või sarnast paati siis, mis siis sõitis Manija saare Sorgu poolses küljes või ilmakaarte järgi kagu küljes roo äärde, hästi madalasse. Seega kaitsja järeldab, et tunnistaja ainult arvab, et tegu võis sarnasuse tõttu olla sama paadiga, kuid kindel selles ei ole. Mitte ühtegi järeldust ei saa teha sellest, kui tunnistaja nädal või kaks hiljem sarnast paati sadamas nägi. Kaitsja leiab, et tunnistaja ütlustest võib järeldada, et tunnistaja on küll hiljem näinud sarnast paati, kuid paat oli kaldal koos teiste paatidega, ehk siis ei saa sellest teha mitte mingeid järeldusi nädal või paar varem toimunud sündmuste osas. Ka jääb kaitsjale arusaamatuks, milliseid järeldusi saab teha asjaolust, et mingi sõiduk sadamast läbi sõitis. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesolevas asjas vastupidiselt maakohtu järeldusele tõendatud, et paat mida tunnistaja merel nägi oli see sama paat mida Mihkel Leas kasutas (registreerimisnumbriga VLP-153) – tunnistaja ei olnud kindel paadi värvis ega numbris ning on piirkonnas sarnaseid paate veel näinud. 5
(12)4.
  1. Käesolevas asjas ei saa kohaldada ka Riigikohtu seisukohti seoses modus operandiga. Riigikohus on maakohtu poolt välja toodud seisukohad avaldanud seoses kuritegudega, mis on toime pandud väga spetsiifiliselt. Ka kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10 tehtud lahendi punktis 12 on Riigikohus selgitanud, et kuritegude toimepanemise viisist sellises kvaliteedis on eeskätt põhjust rääkida siis, kui kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise eripära või tekitatud tagajärgede iseloom on spetsiifilised. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas etteheidetav kuritegu on levinud kuritegu, mida saabki sisuliselt teostada vähestel viisidel, millest kahtlemata levinuim ongi lubatust väiksema võrgusilmaga püük. Seega ei ole etteheidetavas kuriteos midagi spetsiifilist, mis eristaks seda teistest sarnastest kuritegudest. Lisaks väärib märkimist, et süüdistatav mõisteti süüdi
  2. aastal toime pandud tegude eest, ehk siis oli käesolevas asjas etteheidetavate tegude toimepanemise ajaks möödunud ligi neli aastat, mille jooksul süüdistatav kuritegusid toime ei pannud. Seega on siinkohal asjakohatu rääkida kuriteo toimepanemise viisist kui iseseisvast kaudsest tõendist. 4.
  3. Eeltoodust tulenevalt on ainsaks tõendiks käesolevas asjas tunnistaja ütlused, kes omakorda on teinud järeldused erinevatest asjaoludest. Järelikult on tunnistaja ütluste näol tegemist isikulisest tõendiallikast pärineva kaudse tõendiga. Seega ei ole antud juhul kuriteo toimepanemine süüdistatava poolt tõendatud (vt ka Riigikohtu seisukohta kriminaalasjas nr 3-1-1-15-12 tehtud lahendi punktis 14). Isegi kui tunnistaja ütluste näol oleks tegemist otsese tõendiga, on siiski tegemist ainult ühe tõendiga. Ainsa tõendi korral tuleb selle usaldusväärsuse juures hinnata ka seda, kui kindel tunnistaja oma seisukohas on. Eeltoodust tulenevalt ei olnud tunnistaja kindel, et kotid vette visanud isiku näol oli tegemist süüdistatavaga. Võttes arvesse, et tunnistaja ütlused on käesolevas asjas ainukeseks tõendiks ega ole ta oma väidetes päris kindel, ei ole käesolevas asjas kuriteo süüdistatava poolt toimepanemine tõendatud (vt ka Riigikohtu seisukohta kriminaalasjas nr 1-19-10157 tehtud lahendi punktis 9). KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Seega hoolimata sellest, kas tunnistaja ütlused on otsene või kaudne tõend, ei olnud tunnistaja oma järeldustes kindel ning tuleb see tõlgendada süüdistatava kasuks. 4.
  4. Kaitsja leiab, et kiil ei olnud lubatud mõõtevahendiks. Mõõtmise juures ei ole kohalduvaks õigusaktiks mõõteseadus. Nimelt kohaldatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 288 lg 2 kohaselt määrust üldiselt. See on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Ka Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-77-14 tehtud lahendi punktis 12 sedastanud, et Euroopa Liidu määrused on tervikuna siduvad ja vahetult kohaldatavad kõikides liikmesriikides ning tuleb siseriiklikud õigusaktid jätta vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega kohaldamata. Eeltoodust tulenevalt kohalduvad käesolevas asjas mõõtmisele Euroopa Liidu asjakohased määrused. Kaitsja on kohtukõnes põhjalikult selgitanud, miks ei olnud kiiluga mõõtmine käesoleval juhul lubatud ja jääb oma seisukohtade juurde. Isegi kui võrgusilmade mõõtevahend (mõõte kiil) oli lubatud mõõtevahendiks nakkevõrkude silmasuuruse mõõtmiseks ahvenate puhul, ei saanud ta mitte kuidagi olla lubatud lestade puhul. Ekslik on maakohtu järeldus, et lestade osas ei kohaldu asjas määrus nr 2019/1241, kuna tegemist ei olnud lestade sihtpüügiga. Määrusest ei tulenegi, et määrus kohalduks lestade osas ainult juhul, kui tegemist oleks lestade sihtpüügiga. Eeltoodust tulenevalt kohaldub määrus lestade osas igal juhul. Ka jääb arusaamatuks maakohtu järeldus, et võrke kasutati ahvena sihtpüügiks. Asjaolu, et võrgus oli kõige rohkem ahvenat, ei tee püüki ahvena sihtpüügiks. Maakohtu sellekohane järeldus ei rajane mitte ühelgi õiguslikul alusel. Vastavalt määrusele on mingi liigi sihtpüügiga tegemist juhul, kui püük on sihitud konkreetse liigi püügile, ehk siis peab tegemist olema sihitud tegevusega. Võrke vette pannes ei saa aga kalur 6
(12)kontrollida, milline kala võrku jääb. Seda ei muuda ka see, kui kogenud kalur on või kuidas ta piirkonnas orienteerub. Seega ei saa mitte kuidagi mingi kalaliigi enamusest võrgus teha järeldus, et tegemist oleks olnud selle konkreetse kalaliigi sihtpüügiga. Järelikult kohaldub vähemalt lestade osas määrus nr 2019/1241 ning seega ka määrus nr 517/
  1. Eeltoodust tulenevalt oleks kuritegu vähemalt lestade osas tõendamata juba tulenevalt asjaolust, et mõõtmiseks ei ole kasutatud korrektset mõõtevahendit. 4.
  2. Maakohus rahuldas ka tsiviilhagi summas 12 384,50 eurot. Kuna tõendamata on süüdistatava süü, tuleb tühistada maakohtu otsus ka tsiviilhagi rahuldamise osas. Kui muidu ka oleks süüdistatava süü tõendatud, ei saa vähemalt lestade osas summas 190 eurot olla tsiviilhagi põhjendatud. 4.
  3. Apellant palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega mõista Mihkel Leas süüdistuses õigeks, jätta tsiviilhagi rahuldamata ning menetluskulud riigi kanda. KANNATANU VASTUS APELLATSIOONIDELE
  4. Oma vastuses süüdistatava kaitsja apellatsioonile kannatanu Eesti Vabariik (Keskkonnaameti kaudu) ei nõustu kaitsja apellatsioonis toodud argumentidega ning toetab prokuratuuri apellatsiooni. Kannatanu märgib, et kaitsja on oma apellatsioonis korranud Maakohtus juba korduvalt öeldut ning on Maakohtu otsuse vaidlustanud põhjusel, et ta ei nõustu Maakohtu poolt tehtud järeldustega. Kohtuotsusega mittenõustumine ei anna alust järeldada, et Maakohus on oluliselt rikkunud materiaalõigust või menetlusnorme. Kaitsja väidab apellatsioonis, et Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust seoses nakkevõrgu mõõtmisel kasutatud mõõtevahendi lubatavusega. Kannatanu sellega ei nõustu Maakohus on kohtuotsuse lehekülgedel 8 ja 9 pikalt toonud välja kõik asjakohased EL määruse ja Eesti siseriikliku õiguse normid ning analüüsinud nende sisu ning jõudnud õigesti järeldusele, et ahvenapüügil läänemeres ei kohaldu määrus 517/2008 ja selles sätestatud nõue kasutada võrgusilma mõõtmisel elektroonilist mõõtevahendit. Kaitsja on apellatsioonis mõõtevahendi lubatavuse punktis korranud maakohtus juba öeldut ning tõlgendanud EL määrusi ning siseriikliku õigust vastuolus asjakohaste normide sisu, käesoleva kriminaalasja asjaolusid arvestamata jättes norme süüdistava kasuks mugavdatult. Kannatanu nõustub täielikult Maakohtu ja prokuröri seisukohtadega, et ahvenapüügil Läänemeres ei kohaldu määrus nr 517/2008 ja selles olev nõue mõõta võrgusilma elektroonilise mõõteriistaga. Ilma Maakohtu poolt otsuses toodut üle kordamata, rõhutab Kannatanu, et olukorras, kus enamuse saagist moodustab ahven on ja saab olla tegemist ahvena sihtpüügiga 2187/2005 ja määruse 2019/1241 mõttes. Kuivõrd ahven ei kuulu ei määruses 2187/2005 ega 2019/1241 toodud sihtliikide hulka, ei saa ka rakendada nende määruste rakendusakti 517/2008 ahvenapüügile Läänemeres. Kaitsja mõttekäik, et kuivõrd lest kuulub määruse 2019/1241 sihtliikide hulka siis ei olnud lubatud mõõtekiilu kasutamine võrgusilma mõõtmiseks, on vastuolus määrusest tuleneva sihtpüügi mõistega. Vaadates määruse 2019/1241 artiklit 6 punkti 3 nähtub, et määruse mõttes on sihtpüük konkreetsetele liikidele või liikide rühmale suunatud püügikoormus, mida võib täiendavalt täpsustada piirkondlikul tasandil käesoleva määruse artikli 27 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktidega. See tähendab püügikoormus on suunatud valdavas osas konkreetsele liigile. Nüüd kui vaadata lestaliste osakaalu süüdistatava poolt püütud kalakogusest nähtub, et see moodustab vaid 1,9 % kogu püütud kalakogusest. Samas ahvenad moodustavad püütud kalakogusest 74,8%, seega on süüdistav teostanud mitte lestaliste sihtpüüki vaid ahvenate sihtpüüki, kuivõrd püügikoormus on valdavas osas suunatud ahvenatele. Kaitsja väide, et määrus nr 2019/1241 tähenduses tähendab sihtpüük vaid sihilist teadlikku teatud liigile suunatud püügitegevust ei ole põhjendatud. 7
(12)Püügikoormuse sihilikkuse saab ja tulebki kindlaks teha justnimelt konkreetsel kalapüügil saadud saaki analüüsides. Siinkohal on asjakohane viidata ka määruse 2019/1241 vastuvõtmise dokumentatsioonile, mis aitab tõlgendada sihtpüügi definitsiooni. Nimelt Euroopa Komisjoni ettepaneku kohaselt oli algne määruse sõnastus sihtpüügi definitsiooni osas järgmine: „sihtpüük” – kindlaksmääratud liigi või liikide kombinatsiooni püük, kui kõnealuste liikide kogusaak moodustab rohkem kui 50 % saagi majanduslikust väärtusest“. Antud eelnõust nähtub, et seaduslooja eesmärgiks oli definitsioonis lähtuda samuti saagi kooslusest kalaliigi sihtpüügi kindlakstegemiseks. Kaitsja väide, et määruses 2019/1241 ei tulene, et määrus kohaldub lestade puhul vaid siis kui tegemist on lestade sihtpüügiga, on väär. Määruse 2019/1241 lisast VIII, B osa punktist 2.
  1. nähtub, et antud määrusega sätestatakse võrgusilma nõuded justnimelt lestaliste sihtpüügile ja mitte kaaspüügile või muule püügivormile. Eelnevat arvesse võttes kannatanu ei ole nõus kaitsja väitega, et lestaliste osas tuleks kahjuhüvitist vähendada, kuivõrd nende osas ei ole korrektset mõõtevahendit kasutatud. Kannatanu on seisukohal, et kuivõrd ei toimunud lestaliste sihtpüük oli lubatud kasutada võrgusilma mõõtmisel kalibreeritud mõõtekiilu ning seega on mõõtetulemused jälgitavalt tõendatud ning kahjuhüvitise vähendamiseks lestaliste arvelt ei ole alust. Kannatanu leiab, et Maakohus ei ole eksinud menetlusnormide vastu ning on tõendeid kogumis ja üksteisega vastastikus seoses õigesti hinnates teinud õige järelduse süüdistatava poolt kahju tekitava teo toimepanemise osas. Kokkuvõtlikult leiab kannatanu, et kaitsja apellatsioonis toodud väited ja seisukohad ei lükka ümber Maakohtu poolt tehtud järeldusi nii süüdistava süü kui tsiviilhagi puudutavas osas. Puuduvad alused Maakohtu otsuse tühistamiseks süüdistava süüd puudutavas ja tsiviilhagi rahuldavas osas.
  2. Kannatanu nõustus prokuratuuri apellatsioonkaebusega ja palus see rahuldada. Kannatanu tõi välja, et prokurör on apellatsioonis õigesti märkinud, et olukorras, kus süüdistatav on pannud toime juba teise ebaseadusliku kalapüügi katseajal ja eelmise kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus on tasumata, ei ole karistusest tingimisi vabastamine eripreventiivsest küljest enam mõjus vahend süüdistatava suhtes. PROKURATUURI VASTUS KAITSJA APELLATSIOONILE
  3. Prokuratuur leiab, et maakohtu süüdimõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis õigesti ja objektiivselt. Esiteks on apellatsioonis leitud, et võrgusilmade mõõtevahend kiil ei olnud lubatud mõõtevahendiks. Selles osas jääb prokuratuur maakohtule esitatud süüdistuskõnes märgitud seisukohtade juurde, millega maakohus ka nõustus ning ei hakka neid üle kordama. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks oli tegemist ahvenate sihtpüügiga, mille puhul on kiil lubatud mõõtevahendiks. See, kui lisaks ahvenatele on sattunud võrku ka vähesel määral teisi kalu, k.a lestasid, ei too kaasa selle, et võrgusilmade mõõtmine oleks mingis osas olnud ebaseaduslik, sest võrgud, millega püüti kalu, olid samad kõigi kalaliikide puhul. Keskkonnale tekitatud kahju tuleneb püütud kalade arvust, mida ei ole vaidlustatud. Teiseks on apellatsioonis leitud, et kuriteo toimepanemine süüdistatava poolt ei ole tõendatud. Ka selles osas jääb prokuratuur süüdistuskõnes märgitud seisukohtade juurde, millega on maakohus nõustunud. Prokuratuuri hinnangul on kriminaalasjas piisav tõendikogum, mis tõendab seda, et ebaseaduslikult kala püüdnud isikuks oli Mihkel Leas. Tunnistaja Y on andnud ütlusi, et nägi merel kala püüdmas meesterahvast, kelles tundis nii kehahoiaku, välimuse ja näokuju järgi ära Mihkel Lease ning oli kohtus peaaegu 100% selles kindel. Ta on ka selgitanud, miks ta just binokliga vaadates nägi paremini paadis olnud meest kui fotoaparaadiga. Samuti kasutas ta spetsiifilise välimusega paati, millel olid punase värviga värvitud tähed VLP ja esimene number
  4. Teist sellise 8
(12)välimusega paati, mida ta nägi ka hiljem koos Mihkel Lease kasutuses oleva autoga sadamas, tema teada seal kandis ei ole. Ta nägi Mihkel Least ka ise 2020 aasta kevadel sarnase paadiga merel sõitmas. Prokurör märgib ära ka selle, et antud juhul ei esine selliseid kõrvaldamata kahtlusi kogutud tõendites, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks ja seda seetõttu, et ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaksid seda, et paadis viibinud ja kala püüdnud isik ei olnud Mihkel Leas. Mihkel Leas ei ole ise kohtus ütlusi andnud. Põhjuseks, miks ta ennast süüdi ei ole tunnistanud, võis olla tema viimases sõnas antud selgituste kohaselt see, et ta ei olnud rahul sellega, et võrgusilma suuruse mõõtmisel kasutati mõõtekiilu. Samas ei ole ta ise öelnud ja see ei tulene ka ühestki teisest tõendist, et ta ei olnud see isik, kes paadis kala püüdis. Samuti ei ole kohtule esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks ise viibinud kala püüdmise ajal kusagil mujal või et kala püüdis keegi teine isik. Prokuratuur palub jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. KAITSJA VASTUS PROKURATUURI APELLATSIOONILE 8. Esitatud vastuses prokuratuuri apellatsioonile kaitsja märgib, et tema seisukohad ja ka süüdistatava kirjalik nõusolek asenduskaristuse kohaldamisele on esitatud juhuks, kui ringkonnakohus peaks ikkagi leidma, et süüdistatav on kuriteos süüdi. Sellisel juhul ei nõustu kaitsja prokuröri seisukohaga, et Mihkel Leasele

§ 74

lg 1, 3 alusel vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jättes on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, samuti et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja märgib, et prokurör on asunud seisukohale, et maakohus on mõistnud süüdistatavale liiga leebe karistuse, vabastades süüdistatava vangistusest tingimisi. Kaitsja osundab, et karistuse kandmisest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik. Eeltoodust tulenevalt tuleb prokuröri apellatsioonkaebusest aru saada, et kuigi prokurör on apellatsioonis läbivalt seisukohal, et maakohus on mõistnud karistuse kandmisest tingimisi vabastamisel liiga leebe karistuse, siis tegelikkuses on prokurör karistuse määraga 1 aasta ja 6 kuud vangistust nõus, kuid leiab, et liiga leebe on mõista karistus tingimisi. Järelikult ei vaidlusta prokurör karistuse määra, vaid tingimisi vabastamist. Kaitsja sellega kokkuvõtlikult ei nõustu ning märgib, et käesolevas asjas taotles kaitsja süüdistatava tingimisi karistusest vabastamist juba maakohtus. Lisaks esitas kaitsja ringkonnakohtule süüdistatava nõusoleku nii elektrooniliseks valveks kui vajadusel ka vangistuse ühiskondlikult kasuliku tööga asendamiseks (Lisa 1 - Nõusolek asenduskaristuse kohaldamiseks, 30.04.21). Nõusolekuga ei tunnista samas süüdistatav oma süüd. Apellant palub jätta prokuratuuri apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 9. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis, sellele kannatanu ning prokuratuuri vastustes toodud väidetega, leiab, et kaitsja apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus Mihkel Lease

§ 361lg 1 järgi süüditunnistamise osas on seaduslik ja põhjendatud.

Kohtukolleegium leiab, et prokuratuuri apellatsioon on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. 10. Esitatud apellatsioonis palub süüdistatava kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning põhitaotlusena süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium kaitsja sellise taotlusega ning selle aluseks olevate argumentidega ei nõustu. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Analoogselt maakohtus avaldatud seisukohaga seisnevad kaitsja apellatsioonis toodud argumendid jätkuvalt selles, et kriminaalasjas pole 9

(12)tõendatud, et paadis viibinud isik oli Mihkel Leas ning asjas ei ole kasutatud lubatavat mõõtevahendit. Teisi argumente kaitsja käsilolevas vaidluses välja ei too. Kohtukolleegiumi veendumusel on maakohus kaitsja sellistele argumentidele juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium peab vajalikuks samas juhtida tähelepanu varasemalt kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-116-04; nr 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07). Ringkonnakohtu arvates ei ole eelnimetatud puudused maakohtu otsuses tuvastatavad ning maakohtus uuritud ning kogumis hinnatud tõendite pinnalt ei ole võimalik Mihkel Lease süüküsimuses jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Kordamata maakohtu põhjendusi peab kohtukolleegium vastuseks kaitsja apellatsioonile vajalikuks lisada järgmist. 10.
  1. Ringkonnakohus on seisukohal, et käsilolevas kriminaalasjas ei ole kõrvaldamata kahtlusi, milliseid maakohus oleks pidanud tõlgendama süüdistatava kasuks. Maakohus on veenvalt ning jälgitavalt välja toonud tõendatud sündmuste jada, mis ei jäta vähimatki ruumi kahtluseks, et Mihkel Leasele inkrimineeritud kuriteo võis toime panna keegi muu peale süüdistatava. Põhjendamatu ning oletuslikku laadi on kaitsja apellatsioonis toodud arutluse käik, et tunnistaja Y, kes 19.09.2019 nägi ja pildistas paati ning selles olnud kalameest, võis Mihkel Lease ning temale kuuluvat paati kellegi teisega segamini ajada. Tunnistaja kirjeldas veenvalt ning maakohus tõi õigesti välja, et tunnistaja poolt pildistatud paadil, millelt peideti roostikku 5 kotti koos võrkude ja kaladega ning 1 valge kott tühjade võrkudega, olid silmatorkavad ja ainulaadsed eritunnused – nimelt punane parda numbrimärk valgel taustal ning metallkaar paadi ahtris. Need eritunnused jäid selgelt tunnistaja poolt tehtud fotodele. Lisaks seletas tunnistaja, et nägi ning jättis ka meelde osa paadi pardanumbrist, milleks on VLP-1.. . Esitatud apellatsioonis ei pööra kaitsja vähimatki tähelepanu maakohtu poolt analüüsitud kaitse seisukohalt ebasoodsale tunnistaja ütluste osale, milles seostatakse nimetatud paati Mihkel Lease kasutuses olnud sõiduautoga. Nimelt nägi tunnistaja Kihnu sadamas süüdistatava kasutuses olevat autot Mitsubishi L200 registreerimisnumbriga 271MGH, mille taga oli tühi paaditreiler, mis viitab sellele, et Mihkel Leas viibis sel ajal merel kala püüdmas. Lisaks eeltoodule selgitas tunnistaja kohtule, et nägi merel kala püüdmas meesterahvast, kelles tundis nii kehahoiaku, välimuse ja näokuju järgi ära Mihkel Lease ning oli kohtus peaaegu 100% selles kindel. Maakohtu poolt põhjalikult analüüsitud tõendite kogumi põhjal ei saanud maakohus seega M. Leasele inkrimineeritud tegevuse tõendatuse osas jõuda teistsugusele järeldusele. 10.
  2. Vastuseks kaitsja apellatsiooni osale, milles ta vaidlustab mõõtekiiluga nakkevõrkude võrgusilmade mõõtmise lubatavust, märgib kohtukolleegium, et Mihkel Leas oli analoogses

§ 361

lg 1 järgi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud 13.06.2018 Pärnu Maakohtu otsusega ning tema valitud kaitsja vaidlustas otsuse ringkonnakohus. Ka siis oli vaidluse keskmes küsimus ahvena ebaseadusliku sihtpüügi puhul kalavõrkude silmasuuruse mõõtmise lubatavusest mõõtekiiluga. 26.09.2018 otsusega jättis ringkonnakohus maakohtu süüdimõistva otsuse sisuliselt muutmata ning vastas muuhulgas ammendavalt, miks ta leiab, et määrused (EÜ) nr 850/98, 2187/2005, 517/2008 Läänemeres ahvena püügi kohta ei kohaldu, seega võrgusilmade mõõtmine mõõtekiiluga on seaduslik ning lubatav. Riigikohus ei võtnud 14.01.2019 määrusega kaitsja poolt esitatud kassatsiooni menetlusse, nõustudes seega nii maa- kui ka ringkonnakohtu põhjendustega selles osas. Kohtukolleegium märgib sedagi, et eeltoodust tulenevalt on igati põhjendatud maakohtu viide modus operandi tuvastamisele M. Lease tegevuses. Vaatamata sellele, et M. Leas on kutseline 10

(12)kalamees, oli mõlemas kriminaalasjas kriminaalõiguslik etteheide suunatud just ahvena püüdmisele lubatust väiksema võrgusilmaga nakkevõrguga. Samade asjaolude üle käis vaidlus ka eelmises kriminaalmenetluses. Tulles tagasi võrgusilmade mõõtekiiluga mõõtmise lubatavuse juurde käsilolevas kriminaalasjas, märgib kohtukolleegium, et maakohus on asjakohaselt välja toonud, et kuigi määrused 850/98 ja 2187/2005 on tunnistatud 13.09.2019 määrusega 2019/1241 kehtetuks, ei tähenda see seda, et mõõtevahendina kiilu kasutamine oleks lubamatu, kuna neid asendanud uue määruse 2019/1241 ja selle lisast VIII, mis reguleerib kalapüüki ja lubatud silmasuuruseid Läänemeres, nähtub, et ka uue määrusega on piiratud selle kohaldamisala teatud kalaliikide sihtpüügiga ning ahvenate sihtpüük sinna ei kuulu. Selliselt on ahvena sihtpüügi puhul võrgusilmade mõõtekiiluga mõõtmine jätkuvalt lubatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus ei nõusutnud põhjendatult kaitsja argumentidega, et M. Lease tegevust ei saa käsitleda ahvena sihtpüügina, kuna võrkudes leidus ka lesta ning sel juhul kohalduks määrus nr 2019/1241, seega ka määrus nr 517/2008 ning vähemalt lestade osas ei ole mõõtekiil korrektseks mõõtevahendiks. Lisaks maakohtu põhjendustele selles osas märgib ringkonnakohus nõusutvalt kannatanuga, et määruse 2019/1241 seletuskiri aitab tõlgendada sihtpüügi definitsiooni mille kohaselt „sihtpüük” on kindlaksmääratud liigi või liikide kombinatsiooni püük, kui kõnealuste liikide kogusaak moodustab rohkem kui 50% saagi majanduslikust väärtusest. Süüdistuses toodud kala koguses moodustasid ahvenad 74,8% ning lestalised 1,9%, seega on väljaspool kahtlust, et tegemist oli ahvena sihtpüügiga. Kuna määrus 2019/1241 ei kohaldu ahvena sihtpüügi osas, siis mõõtevahendina kiilu kasutamine võrgusilma mõõtmiseks oli lubatav ka teiste kalaliikide osas. Selliselt ei kuulu rahuldamisele kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus M. Leaselt väljamõistetud kahjuhüvitise vähendamiseks lestaliste osas. 11. Ringkonnakohus märgib, et esitatud apellatsioonis kaitsja süüdistatavale mõistetud karistuse liiki ega määra eraldi vaidlustanud ei ole. Oma apellatsioonis ei teinud seda ka prokuratuur, sisuliselt vaidlustades üksnes süüdistatava karistusest tingimisi vabastamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus mõistis süüdistatavale karistuse liigi ja määra, mis on täielikus vastavuses nii materiaalõigusega kui ka kehtiva kohtupraktikaga, kuid on eksinud M. Leasele mõistetud karistuse individualiseerimisel ning sellist minetust ei kõrvaldaks ka formaalsete eelduste täitmine

§ 73lg 4 kolmanda lause kohaselt.

Vastuseks prokuratuuri apellatsioonile leiabki ringkonnakohus, et maakohus kohaldas M. Lease mõistetud karistusest tingimisi vabastamisel ebaõigesti materiaalõigust sellega, et eiras

§ 73lg 4 kolmanda lause nõudeid.

Mihkel Leas pani talle süüksarvatava tahtliku kuriteo toime Pärnu Maakohtu 17.07.2015 otsusega

§ 73

lg 1, 3 alusel määratud katseajal.

§ 73

lg 4 kolmanda lause kohaselt ei ole võimalik talle liitkaristusest tingimisi vabastamisel kohaldada ainult käitumiskontrolli, vaid sellele lisaks tuleks allutada süüdistatav ka elektroonilisele valvele

§ 75lg 2 p 9 sätestatud korras. Seda maakohus ei teinud ja selleks puudus ka süüdistatava eelnev nõusolek ning ka Kr

MS § 213 lg 41 tulenev kriminaalhooldaja arvamus elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta süüdistatava elukohas. Seetõttu tuleb nõustuda prokuratuuri apellatsiooniga, et maakohtul ei olnud ka võimalik süüdistatavat elektroonilisele valvele allutada. Kohtukolleegium märgib lisaks, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt on isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine (vt nt RKKK 3-1-1-99-06, p 16). Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1- 11

(12)1-11-10, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Ülaltoodu tähendab, et süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise otsustamisel oleks maakohus lisaks

§ 73

lg 4 kolmandast lausest tulenevate formaalsete eelduste täitmisele pidanud eraldi põhjendama, miks ta leiab, et kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik, kas iseseisvalt või koostoimes muudavad karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Selliseid põhjendusi maakohtu otsusest ei leidu ning karistusest tingimisi vabastamise kasuks olevaid asjaolusid ei ole tuvastanud ka ringkonnakohus. Süüdistatav pani toime uue kuriteo katseajal. Ta oli varasemalt karistatud samalaadse kuriteo eest rahalise karistusega, mis on tasumata, millest nähtub, et enda jaoks ta varasematest karistustest vajalikke järeldusi ei teinud ning jätkas kuritegude toimepanemist. Kohtukolleegium leiabki, et tulenevalt karistuse nii üld- kui ka eripreventiivsetest eesmärkidest, tuleb süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud liitkaristus reaalselt ära kanda. Selliselt kuulub maakohtu otsus tühistamisele ainult osas, millega maakohus kohaldas

§ 74lg 1, 3 sätteid ning jättis M.

Leasele mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata. 12. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 24.03.2021 otsuse osas, millega maakohus kohaldas

§ 74

lg 1, 3; § 75 sätteid ning vabastas Mihkel Lease tingimisi karistusest tema allutamisega käitumiskontrollile. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega määrab, et M. Leasele mõistetud karistuse alguseks on vangistuse kandmisele asumise esimene päev. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 13. Süüdistatav Mihkel Leasele õigusabi osutanud kaitsja advokaat Olavi Järve on esitanud ringkonnakohtule taotluse tema tasu suurendamiseks ning on taotlenud õigusabikulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 494,460 eurot. Kaitsja tasutaotluses on menetlustoiminguteks märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, prokuratuuri apellatsioonkaebusega tutvumine ning seisukoha koostamine, apellatsioonkaebuse koostamine ning ajakuluks on näidatud kokku 456 minutit. Tasu suurendamise taotluses toob advokaat välja, et taotletav summa ületab määruse advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg-s 3 toodud määra, kuid kohtupraktika kohaselt kulub ühe lehekülje sisulise menetlusdokumendi koostamisele 1 tund, seega vastab tema poolt ettevalmistatud dokumentide maht taotluses toodud ajakulule ja taotletavale summale. Kohtukolleegium kaitsja sellise taotluse ja argumentatsiooniga ei nõustu ning märgib, et advokaadi tasutaotluse rahuldamise otsustamisel ei tule menetlejal lähtuda kaitsja poolt koostatud dokumentide mahust, vaid nende sisust. Vastasel juhul oleks ka kõige lihtsamate vaidluste puhul kaitsjatel stiimul koostada võimalikult mahukad menetlusdokumendid, milles sisalduvad väited ja viited kohtupraktikale oleksid iseenesest asjakohased, kuid asja lahendavate professionaalsete juristide jaoks selgelt üleliigsed. Menetletav kaasus on aga lihtsakoeline, uuritud tõendite maht on väike ning vaidlus ei ole õiguslikult keeruline. Ringkonnakohus leiab seega, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud üksnes viidatud Määruse § 6 lg-s 3 kehtestatud piirmäära ulatuses, milleks on 324 eurot, millele lisandub käibemaks, seega 388,80 eurot. KrMS § 185 lg 2 teise lause kohaselt kannab menetluskulud riik, kui apellatsiooni esitajaks on prokuratuur, seega jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.