lg 1 ja lg 2 p 2 alusel 07.01.2019 (resolutsiooni p 5), hüvitise nõude
lg 4 alusel (resolutsiooni p 6), hüvitise nõude
Tööandja taotles TVK otsuse läbivaatamist maakohtus ja tühistamist töötasu ja puhkusehüvitise väljamõistmise osas (resolutsiooni punktid 1-3). Tartu Maakohus luges 27.09.2019 määrusega töövaidluskomisjonile esitatud avalduse maakohtule esitatud ulatuses hagiavalduseks ning võttis asja menetlusse.
Hageja leidis, et koondamissituatsiooni ei olnud ning pooltevaheline töölepinguline suhe lõppes 07.02.2019, mil hageja esitas ise töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse.
Oleks äärmiselt ebaõiglane, kui kostja peaks hagejale maksma töötasu ka aja eest, mil hageja tööle ei ilmunud. Kostjal oleks olnud anda hagejale tööd ka talvekuudel. Hageja oleks saanud igal ajal tööle tulla. Hageja isegi ei väitnud, et ta oleks tööle ilmunud või soovinud tööle tulla. Kostjale teadaolevalt töötas hageja 2018. aasta algul Rootsi Kuningriigis veokijuhina ja see võis ka olla põhjuseks, miks ta tööle ei ilmunud. Hageja töötasunõue aja eest, mil hageja oli puhkusereisil Tais, oli hea usu põhimõtte vastane, sest sel ajal ei oleks hageja kuidagi saanud tööd teha. Alusetu on hageja nõue puhkusehüvitise 676,87 euro saamiseks. Tulenevalt
aasta puhkuse hüvitise nõue 01.01.2019, ent avaldus TVK-le esitati 10.01.
alusel töötasu maksmise kohustusest vabanemiseks Samuti ei tõendanud kostja, et ta oleks hagejat teavitanud töö tegemise võimalusest või et hageja oleks põhjendamatult jätnud tööle ilmumata, töö tegemata jätnud või et kostja oleks nõudnud hageja töökohta ilmumist. Maakohus leidis siiski, et kostja täitis töötasu maksmise kohustuse. Pooled ei vaielnud, et alates jaanuarist 2018 kuni 15. aprillini 2018 hageja ei töötanud. Hageja sai aprillis kolme ülekandega kokku töötasu X eurot ning mais aprilli töötasu X eurot . Maakohus hindas poolte tegevustavasid ja praktikat VÕS § 6 ja § 7 alusel ning leidis, et pooled leppisid 2018 talvekuudeks kokku, et töötaja viibib töölt eemal ja võib tööajal puhata välismaal ning teha tööd teise tööandja juures, saades talvekuude eest töötasu X eurot kuus. Töötaja oli teadlik, et talvekuudel, kui asfalditootmine polnud võimalik, oli tal võimalus teha lisatööd. Mõlemad pooled viitasid, et nende vahel oli suuline kokkulepe, et talveperioodil, kui tööd ei ole, on hageja vaba tegema, mida soovib. Kostja sõnul leppisid pooled kokku, et sel ajal makstakse hagejale miinimumtöötasu. Hageja väitel kokkulepet töötasu vähendamise kohta ei sõlmitud.
Maakohus leidis, et töötasu osas pretensioonide puudumine viitas poolte vahel mingisuguse kokkuleppe olemasolule, eriti olukorras, kus hageja käis samal ajal puhkusel välismaal ning soovis võimalusel Rootsi mõneks nädalaks tööle minna. Kostja esitas raamatupidaja 08.02.2019 e-kirja, mille kohaselt hageja ei esitanud vähem saadud palga kohta ühtegi pretensiooni (I kd tl 90). Hageja küll üritas enda sõnul kostja juhatuse liikmega ühendust saada telefoni teel, ent ebaõnnestunult. Töötaja ei saa 10 kuud hiljem väita, et talle keskmist töötasu ei makstud ja ta ei tea miks. Samuti ei eitanud pooled, et lisaks töösuhtele on nad ka head tuttavad. Maakohus rahuldas hageja puhkusehüvitise nõude 676,87 eurot. Kostja nõustus 15.06.2020 kohtuistungil, et nõue polnud aegunud ning ei vaielnud sellele vastu. Ka maakohus leidis, et nõue oli põhjendatud ning polnud aegunud, kuivõrd hageja jäi puhkama 13.12.2018 ja esitas avalduse töövaidluskomisjonile 10.01.2019, s.o
Maakohus rahuldas hageja nõuded ca 20% ulatuses ning pidas põhjendatuks jaotada menetluskulud, v.a puhkusehüvitise nõudelt tasutud riigilõiv, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jättes menetluskulud hageja kanda 80% ulatuses ja kostja kanda 20% ulatuses. Maakohus luges nii hageja kui kostja lepingulise esindaja kulud märgitud ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Maakohus jättis puhkusehüvitise nõudelt tasutud riigilõivu 125 eurot tervikuna kostja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
-st ei tulene tööandjale kohustust otsida töötajat taga. Ebaõige on hageja väide, justkui lepiti juba töölepingu sõlmimisel kokku, et osadel kuudel töötaja tööd ei tee.
alusel töötasu nõude esitamine eeldaks, et töötaja oleks kogu aeg tööandja jaoks olemas ja ei saaks seetõttu midagi muud teha. Vaidlust pole, et hageja tööle ei ilmunud ja poleks ka saanud ilmuda, sest viibis välismaal. Ainuüksi see välistab hageja õigusliku aluse nõuda väidetavalt saamata jäänud töötasu perioodi jaanuar kuni aprill 2018 eest. Vastupidine
tõlgendus oleks vastuolus VÕS §-s 6 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega, sest võimaldaks töötajal oma õigusi kuritarvitada. Maakohus jaotas menetluskulud õigesti. TVK rahuldas hageja nõude 23 382,21 euro asemel 3276,87 euro ulatuses, mistõttu pole võimalik rahuldada hageja nõuet jätta kõik menetluskulud kostja kanda. TvLS § 16 lg 2 kohaselt on TVK-s tekkinud kulud kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses. Ühtlasi rõhutab Riigikohus, et TVK-le avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega (Riigikohtu 10.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
§
järgi tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kostjal puudus kohustus hagejale maksta keskmist töötasu ja kostja oli õigustatud maksma osalist töötasu.
ei võimalda n-ö ooteajal kohaldada väiksemat töötasu määra, kui tööandja peab maksma töötajale töö tegemise eest. Samuti ei ole selle sätte järgi oluline, kus töötaja tööd oodates viibib. Kuna hageja ei või jääda ilma töölepingu seadusega ettenähtud kaitsest, tuleb
lg 5 ja §-i 35 järgi kokkulepitud töötasu maksta mh olukorras, mil hageja tööd ei teinud, kuna tööandjal sel perioodil tööd anda ei olnud. Asjas ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis annaksid aluse kohaldada
sätestatud erandit – keskmist töötasu ei pea maksma, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.
alusel vabaneb tööandja keskmise töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Õige on hageja seisukoht, et kostja tõendamiskoormis oli esile tuua asjaolud, mille alusel saaks tuvastada, et hageja oli süüdi selles, et ta vaidlusalusel perioodil tööd ei teinud. Ringkonnakohus märgib, et töötaja viibimine välismaal ega ka väidetav töötamine mujal ei ole asjaolud, mis vabastaksid tööandja keskmise töötasu maksmise kohustusest. Kostja ei teatanud hagejale, et tal on tööd anda, ei otsinud teda kordagi taga, kuigi töötaja töökohal ei viibinud, kuid samal ajal maksis osalist töötasu. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab kostja käitumine, et tal sel perioodil hagejale tööd anda ei olnud. Ringkonnakohus märgib, et õige ei ole tööandja väide, et ta oleks käitunud pahatahtlikult, kui oleks kohustanud hagejat tööle tulema hoiatusega, et kui ta ei ilmu, siis lõpetatakse töösuhe erakorraliselt. Selline õigus oli kostjal seadusest tulenevalt olemas, tegemist ei oleks olnud pahatahtlusega. 11. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kuna hageja koheselt töötasu nõuet ei esitanud, siis kinnitab see, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe talvekuudel osalise töötasu maksmise kohta. Hageja selgitas, et poolte vahel oli suuline kokkulepe, et talveperioodil, kui tööd ei ole, on hageja vaba tegema mida soovib ja seetõttu lepiti kokku keskmine töötasu suurus X eurot. Asjas puuduvad tõendid, mis töötasu vähendamise kokkuleppe olemasolu ja kehtivust kinnitaksid. Tegemist on kostja väitega, millele hageja vastu vaidles. Töölepingu muudatust ega muud kirjalikku dokumenti esitatud ei ole. Kostjal oli seadusest tulenev õigus töötasu vähendada
Töötasu vähendamise formaalsed eeldused on aga antud asjas täitmata. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja ei ole töökorralduses muudatuste tegemisest ja sellega seoses töötasu vähendamisest hagejat taasesitataval viisil nõuetekohaselt teavitanud ning hageja vaidleb töötasu osas teadete saamisele ja kokkulepete sõlmimisele vastu, siis kuulub hageja töötasu nõue rahuldamisele. 6 12. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamisele tunnihinnaga 140 eurot 4 tundi ja 20 minutit. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalik kulu TsMS § 175 lg 1 alusel, mille vastaspool peab hüvitama on 2 tundi ja 30 minutit. Ringkonnakohus märgib, et õigusabile kulutatud aeg sõltub asja keerukusest, apellatsiooniastmes vaidluse all olevast õiguslikust kvalifikatsioonist ja uuesti hindamist vajavate tõendite mahust, samuti tunnihinnast, kõrgema tunnihinnaga teenuse osutajalt eeldatakse kvaliteetset õigusteenuse osutamist väiksema ajakuluga. Toimikumaterjalide läbitöötamine ja õiguslik analüüs ei olnud vastuse koostamiseks täies ulatuses (1 h 30 min) vajalik kulu, vajalikuks saab lugeda pool tundi. Lõplikes seisukohtades ei esitanud vastustaja seisukohti, mis eeldasid õiguslikku käsitlust, ringkonnakohus loeb põhjendatuks 30 min ajakulu. Ringkonnakohus rahuldab hageja menetluskulude nõude osaliselt ja kostja peab hüvitama hageja õigusabikulu apellatsioonimenetluses summas 420 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas ning jätab maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu ja maakohtu lahendit koos arvestades rahuldatakse hagi täies ulatuses. Maakohtus kantud kulud tuleb seetõttu jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus vähendas hageja menetluskulude suurust ja luges põhjendatud ning vajaliku kulu suuruseks 693,34 euro. Apellatsioonkaebuses ei ole maakohtu poolt määratud kulude suurust vaidlustanud, ringkonnakohus leiab, et tegemist on TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatud kuludega, mistõttu tuleb kostjal hagejale hüvitada maakohtus kantud menetluskulud summas 693,34 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.