← Eesti

1-20-8569/25

Obsah (7)§ 118§ 201§ 74§ 121§ 64§ 68§ 117

1-20-8569 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. september 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-20-8569 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov

§ 118lg 1 p 7; § 121 lg 2 p 2, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.

märtsi 2021. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Asja arutamise viis Süüdistatav Hillar Visnapu Ringkonnaprokurör Kelly Kruusimärgi Kirjalik menetlus Hillar Visnapu Ik: 37608204717; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: X; töökoht: X; elukoht: XXX, asukoht: Tallinna Vangla, Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa. Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 16.04.2020 kuni 17.04.2020, 09.07.2020 kuni 10.07.2020, 07.10.2020, vahistatud Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 09.10.2020 määruse alusel. Varasem karistatus: varem kohtu poolt karistatud, viimati Harju Maakohtu 29.11.2017 otsusega

§ 201

lg 2 p 1 järgi vangistus 4 kuud, milline karistus jäeti

§ 74lg 1 ja 3 alusel 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga kohaldamata.

Katseaja lõpp 29.05.

  1. Vandeadvokaat Leelo Viil Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
  2. Jätta Harju Maakohtu
  3. märtsi
  4. a kohtuotsus Hillar Visnapu suhtes muutmata ning süüdistatava kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  5. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole (reg. number 10367581) seoses advokaat Leelo Viili poolt Hillar Visnapu’le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 291,60 (kakssada üheksakümmend üks) eurot ja kuuskümmend senti.
  6. Välja mõista Hillar Visnapu’lt Eesti Vabariigi kasuks 291,60 (kakssada üheksakümmend üks) eurot ja kuuskümmend senti määratud kaitsjale advokaat Leelo Viilile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank ASis (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Harju Maakohtu
  8. märtsi
  9. a otsusega lühimenetluses tunnistati Hillar Visnapu süüdi

§ 118

lg 1 p 7 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti temale karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) aastat. Hillar Visnapu tunnistati süüdi

§ 121

lg 2 p 2, 3 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti temale karistuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat.

§ 64

lg 1 alusel, suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõisteti kuritegude kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 7 (seitse) aastat ja 6 (kuus) kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati Hillar Visnapule mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajaline vangistus 5 (viis) aastat.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16.04.2020 kuni 17.04.2020 ja 09.07.2020 kuni 10.07.2020, s.o 4 (neli) päeva ning ärakandmata karistuseks loeti tähtajaline vangistus 4 (neli) aastat, 11 (üksteist) kuud ja 26 (kakskümmend kuus) päeva, millise karistuse kandmist arvestatake

§ 68

lg 1 alusel alates Hillar Visnapu viimasest kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 07.10.

  1. Hillar Visnapult mõisteti välja KrMS § 173 lg 1 p 1; § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9; § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: esimese astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1460 (tuhat nelisada kuuskümmend) eurot; surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 20E-AOS0013/94 teostamise kulu summas 483 (nelisada kaheksakümmend kolm) eurot; määratud kaitsjale Sven Sillar’ile kohtueelses menetluses makstud tasu 198 (sada üheksakümmend kaheksa) eurot, määratud kaitsjale Leelo Viil’ile kohtueelses menetluses makstud tasu 481 (nelisada kaheksakümmend üks) eurot ja 20 (kakskümmend) senti ja kohtumenetluses makstud tasu 745 (seitsesada nelikümmend viis) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, kokku kaitsjatele makstud tasu 1424 (tuhat nelisada kakskümmend neli) eurot ja 40 (nelikümmend) senti; s.o kokku menetluskulu 3367 (kolm tuhat kolmsada kuuskümmend seitse) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, mis tuleb tasuda ositi kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul.
  2. Hillar Visnapu on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema 13.02.2020 täpselt tuvastamata kellaajal, kuid enne kella 19.30 Harjumaal Rae vallas X külas koordinaatidega XXX asuvas aiamajas tõstis madratsil lamava, norskava ja end täis urineerinud X madratsilt üles ning tahtlikult paiskas ta aiamaja põrandale maha, mille tagajärjel lõi X pea vastu aiamaja põrandat. Kuna Hillar Visnapul ei õnnestunud madratsit välja viies X-st mööduda, tõstis ta eelnimetatud paiskamisest endiselt maas lamava X üles ja viskas ta tahtlikult uuesti aiamaja esikusse põrandale maha, mille tagajärjel lõi X uuesti pea vastu aiamaja põrandat. Mõne aja möödudes lõi Hillar Visnapu tahtlikult 2

(11)jätkuvalt esikus maas lamavat X korduvalt vastu põske, et X üles tõuseks, kuid X ei reageerinud. Seejärel tõstis Hillar Visnapu X riietest kinni võttes üles ja viskas X uuesti tahtlikult aiamaja välisukse lähedale esikusse maha selliselt, et X lõi uuesti pea vastu aiamaja põrandat. Sellise korduva näkku löömise ja korduva jõulise põrandale viskamisega tekitas Hillar Visnapu X-le pea kinnise tömp trauma parempoolse traumaatilise kõvakelmealuse verevalumiga (kokku 95 ml), difuusse ämblikuvõrkkestaaluse verevalumiga ajupõhimikul, koldeliste ämblikuvõrkkestaaluste verevalumitega parema otsmikusagara ülemis-välimisemal pinnal ja mõlema kiirusagara ülemiskesksel pinnal, peaaju põrutuskolletega paremas oimusagaras, verevalumitega kõõlustanul ja paremas oimulihases, nahaaluse verevalumiga vasakul pool näol kõrva ees ja vasakul kõrvalestal, nahaaluse verevalumi ja nahamarrastusega vasakul pool oimu piirkonnas ning nahaaluste verevalumitega paremal pool oimu ja kukla piirkonnas juustega kaetud peanahal. Vigastuste tüsistusena tekkis peaajuturse koos sekundaarsete verevalumitega ajutüves (ajutüve pitsumine) ning hemorraagiline kopsuturse, mille tagajärjel suri kannatanu sündmuskohal. Hillar Visnapu teadis, et korduvalt teist inimest näkku lüües ja korduvalt alkoholijoobes inimest, kes ei reageeri ega suuda ennast kaitsta, maha visates võib ta kannatanule tekitada vigastusi ja tervisekahjustusi ning ta pidas tervisekahjustuste saabumist võimalikuks. Tekitades X-le tahtlikult tervisekahjustusi, põhjustas Hillar Visnapu ühtlasi sama eelkirjeldatud tegevusega ettevaatamatusest X surma, mis saabus pea kinnise tömp trauma tagajärjel sündmuskohal. Oma tahtliku tegevusega pani Hillar Visnapu toime teisele inimesele tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ettevaatamatusest inimese surma, s.o pani toime

§ 118lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistatakse Hillar Visnapud selles, et tema 06.07.2020 täpselt tuvastamata kellaajal, kuid enne kella 17.46 Harjumaal Rae vallas X külas XXX asuvas mahajäetud aiamajas tõukas tahtlikult füüsilise valu ja tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil oma elukaaslast Y, mille tagajärjel Y kukkus peaga vastu ahju ning tundis valu ja sai tervisekahjustuse, s.o hematoomi ja lahtise haava kuklas. Kitsas ruumis alkoholijoobes ja liikumispuudega Y tõugates möönis Hillar Visnapu, et Y võib kukkuda vastu ahju ning saada tervisekahjustusi. Samuti tema, olles varem 06.07.2020 toime pannud kehalise väärkohtlemise, uuesti 07.10.2020 täpselt tuvastamata kellaajal, kuid enne kella 14.43 Harjumaal Rae vallas X külas XXX asuva mahajäetud aiamaja juures lõi tahtlikult füüsilise valu ja tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil rusikaga Q üks kord näkku, põhjustades Q-le füüsilist valu ning vasaku põse ja oimu piirkonda hematoomi. Konflikti sekkus Hillar Visnapu elukaaslane Y, misjärel lõi Hillar Visnapu tahtlikult füüsilise valu ja tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil oma elukaaslast Y vähemalt kolm korda rusikaga pähe, põhjustades Y-le füüsilist valu, vasaku silma piirkonda hematoomi ja kuklasse lahtise haava. Oma tahtliku tegevusega pani Hillar Visnapu toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, s.o

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON

  1. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja, kes leiab, et Harju Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa Hillar Visnapu süüditunnistamisega

118 lg 1 p 7 järgi. Kohtuistungil uuritud tõendite kogum ei kinnita Hillar Visnapu süüd temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. Harju Maakohus on Hillar Visnapu süüditunnistamisel hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohus on mitmed olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud. 3

(11)3.1. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on tõendamata Hillar Visnapu poolt X'a tahtlik kehaline väärkohtlemine, põhjuslik seos tema tegevuse ja X'a surma vahel ning Hillar Visnapu tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud. Maakohus märkis õigesti, et kõik kolm isikulist tõendiallikat mäletavad ja on andnud riimuvaid ütlusi selle kohta, et 12.02.2020.a viibiti süüdistatava Hillar Visnapu ja tunnistaja Y juures ning tarbiti ohtralt alkoholi. Teada on ka see, et X ja Z ööbisid nimetatud kuupäeval Hillari ja Y juures. Hillar Visnapu ja Y magasid nagu tavapäraselt enda voodis ning X'ale ja Z'ale leiti magamiskoht põrandal madratsil. Samal õhtul pimeduse saabudes jäid nad kõik ühel ajal magama. Enne magama jäämist kellegi vahel konflikt ei olnud, kui siis välja arvata Z ja X vahel toimunud mõningane sõnelus raha teemal, nagu väitis tunnistaja Y. Järgmisel päeval, s.o 13.02.2020.a oli kõigil paha olla ja alkoholi tarvitamine jätkus. Kohtu hinnangul Hillar Visnapu ja Z'i ütlused ühtivad selles osas, et järgmisel päeval, s.o 13.02.2020.a X magas nende lähedal madratsi peal, kui nad kolmekesi alkoholi tarvitama hakkasid. Seejärel kohtu arvates Hillar Visnapu ja Z'a ütlused lahknevad. Y ei ole järgmise päeva sündmustest põhimõtteliselt midagi mäletanud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Hillar Visnapu öisel ajal viis X toast koos madratsiga välja. X võis toast väljaviimise käigus kukkuda ja pea ära lüüa, selles osas langevad tõendid kokku. Hillar Visnapu ise on seda tegevust tunnistanud ja on selgitanud üsnagi põhjalikult teo asjaolusid. Muuhulgas on ta väitnud, et ta ei lasknud kannatanul kukkuda, vaid kannatanu libises tema käte vahelt välja ja lõi seejärel pea ära. Kannatanu välja viimine ja ukse taga maha panemine nähtub tunnistaja Z ütlustest, kes esialgselt oli käesolevas kriminaalasja samuti kahtlustatav. Z ei teadnud täpsemalt, kuidas Hillar Visnapu X'at tiris, aga ta tõstis X igal juhul madratsilt põrandale ja selleks võttis ta X'al kahe käega rinnust kinni ja pani ta põrandale. Tunnistaja arvates ei saa öelda, et Hillar Visnapu oleks X'a maha visanud, kuigi süüdistatav ei pannud teda maha nii, nagu väikest last pannakse. X oli purjus ja mõmises selle peale midagi. Sellepeale liigutas ta X'at veel meetri kaugusele, et oleks liikumisruumi, X oli umbes 20 cm kõrgusel põrandast. Kaitsja nõustub ka maakohtu tõdemusega, et Z ütlused ei ole tervenisti eluliselt usutavad ning teatud osas lähevad vastuollu teiste kogutud tõenditega. Näiteks väitis Z enda ülekuulamisel, et mingi aja möödudes pärast seda kui süüdistatav oli X esikusse lamama jätnud, ilmus X elutuppa ja ütles Z-le, et nad ära läheksid. Kohus leidis, et mitu päeva kestnud alkoholi joomine tekitas Z'ile seisundi, mille tõttu oli tal keeruline kõiki päevi ja päevasündmusi kronoloogiliselt mäletada ning ilmselt on ka see põhjus, miks Z'i ütlustes esinevad teatud küsitavused. Kaitsja on seisukohal, et kuigi Z'i ütluste usaldusväärsuses on põhjust kahelda, on tunnistaja üsna konkreetselt ja arusaadavalt kirjeldanud kannatanu toast väljaviimist, kusjuures ta ei ole kordagi väitnud, et süüdistatav viskas, paiskas või tõukas kannatanu põrandale. Samuti ei nähtu tunnistaja ütlustest, et X oleks kõrgelt kukkunud, tema kirjelduste järgi võis kõrgus olla 40cm või 20 cm. Seejuures on siiski oluline silmas pidada, et hilisemate sündmuse osas on tunnistaja mälupildid üsnagi ähmased ja ei vasta tegelikele asjaoludele. Kaitsja leiab maakohtuga mittenõusuvalt, et tunnistaja Y ütlusi tõendina arvestada ei saa. Esiteks on tuvastatavad diametraalsed vastuolud tema erinevatel ülekuulamistel antud ütlustes, Hillar Visnapu'lt kuuldust on ta rääkinud alles täiendaval ülekuulamisel 16.04.2020.a. Maakohus märkis õigesti, et enda sõnul midagi järgmise päeva, s.o 13.02.2020.a sündmustest ei oska rääkida ning ta ise magas, kui kogu see lugu aset leidis. Tunnistaja mäletas vaid seda, et ta ärkas Hillar Visnapu raputamise peale ja viimane ütles talle, et X on surnud. Y sõnul tunnistas Hillar Visnapu talle umbes nädal pärast X surma, et X oli oma surmapäeva õhtul norsanud või rägisenud ja temal oli sellest „siiber saanud“. Seejärel ütles Hillar Visnapu, et siis oli ta võtnud X'a madratsi pealt ja kandnud ta koridori, kus viskas ta põrandale maha. Kuidas Hillar Visnapu X'a võttis ja viskas ja kas X lõi end seejuures millegi vastu ära, selle kohta ei rääkinud Hillar Visnapu talle midagi. Maakohus leidis, et ehkki Y täiendaval ülekuulamisel antud ütlused pärinevad Hillar Visnapu poolt kuuldul, on need tõendina kasutatavad KrMS § 66 lg 21 p 3 kohaselt, kuivõrd nendes sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt Hillar Visnapu poolt. Selle maakohtu seisukohaga ei saa 4
(11)nõustuda, Y on edastanud üksnes Hillar Visnapult kuuldut, mida kindlasti ei saa käsitada kui kuriteo toimepanemise omaksvõttu. Seejuures tuleb märkida, et Y ütlustest nähtuvad samad asjaolud, mida on kirjeldanud ka süüdistatav Hillar Visnapu ja tunnistaja Z – nimelt X'a norskamine ja tema öösel toast välja viimine süüdistatava poolt. On loomulik, et pärast X'a surma Hillar Visnapu ja teised seltskonnas viibinud isikud arutasid ja püüdsid meenutada juhtunut ja Hillar Visnapu'l võis tekkida ka süütunne ja küsimus, kas kannatanu võis surra tema teo tagajärjel. Kaitsja leiab, et sõnale ,,viskamine'' ei saa teiselt inimeselt kuuldu edasiandmisel kuigi kaalukat tähtsust omistada. Oluline on silmas pidada, et tunnistaja Y ei ole ise pealt näinud Hillar Visnapu tegevust ega temalt ka selle kohta täpsemaid selgitusi saanud ja käesoleval juhul on tegemist joobnud isikute ütluste mitmekordse edasiandminega. Kõigepealt on Y nädal aega pärast X'a surma kuulnud midagi Hillar Visnapult, hiljem on see teave antud edasi menetlejale, kes võis Y lauseid teataval määral kohendada ja püüda arusaadavamaks muuta. Tunnistajale ei ole 16.04.2020.a ülekuulamisel esitatud mingeid täpsustavaid küsimusi selle kohta, mida üldse selle sõna ,,viskamine'' all silmas peetakse. Kaitsja hinnangul on Hillar Visnapu'le meelevaldselt süüks arvatud see, et ta on kannatanut löönud näo piirkonda. Võttes aluseks ekspertiisiakti, võib tõesti asuda seisukohale, et X'at on löödud näo piirkonda 2 kuni 4 korda. Selles osas on Hillar Visnapu süüdi tunnistatud ainult oletustele tuginevalt, kuna mitte ühtegi tõendit Hillar Visnapu sellise tegevuse kohta ei ole. Tunnistaja Z'i ütlustest nähtuvalt oli X madratsile urineerinud ja endal püksid täis lasknud, siis lõi Hillar Visnapu teda natuke vastu põske, et X üles tõuseks, patsutas vastu põske, aga X ei reageerinud. Samasuguseid ütlusi on andnud ka Hillar Visnapu. Keegi ei ole kordagi väitnud, et Hillar Visnapu oleks X löönud sellisel viisil, et löömisest jäljed võiksid jääda või vigastused tekkida. Y ühtegi lööki ei ole näinud ega ole ka selle kohta kuulnud Hillar Visnapult mitte midagi. Hillar Visnapu ise on kirjeldanud X põsele patsutamist selleks, et X mingilgi määral reageeriks ja meelemärkusele tuleks. Selline patsutamine on joobes isikute puhul tavaline, veendumaks, et inimene ikka tajub ümbritsevat. Praegusel juhul kindlasti ei olnud tegemist sellise löömisega, millega sooviti põhjustada tervisekahjustusi ja ilmselt ka sellise tegevusega tervisekahjustusi põhjustada ei saanud. 3.2. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et ekspertiisiaktist nähtuvad vigastused X'a näo piirkonnas võis põhjustada mitte Hillar Visnapu, vaid Z. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kui puuduvad otsesed tõendid selle kohta, milline süüdistatavatest kannatanu surmani viinud eluohtlikud tervisekahjustused põhjustas, tuleb kõrvaldamata kahtlused kooskõlas KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Kui isegi jätta kõrvale süütuse presumptsiooni põhimõte ja kaaluda erinevaid versioone, siis modus operandi põhimõtet silmas pidades, st käesoleval juhul kuritegude toimepanemise viisi ja sarnasust hinnates võib teha järeldusi selle kohta, kelle puhul on tõenäolisem X'ale näo piirkonda vigastuste tekitamine, kas Hillar Visnapu või Z'i puhul. Z on süüdi tunnistatud oma elukaaslase kehalise väärkohtlemise eest, kusjuures süüdi tunnistatud sellise kehalise väärkohtlemise eest, mis leidis 1-2 päeva enne käesolevat juhtumist aset. X'a kehalise väärkohtlemise episoode Z'a poolt on olnud suhteliselt palju, mis nähtub ka Y ütlustest, kes selgitas, et nende juuresolekul tavaliselt kakluseks ei läinud, aga X on ise talle avaldanud, et Z on tema suhtes sagedasti vägivalda kasutanud ja ta on ise ka kannatanul verevalumeid näinud. Ka Häirekeskusesse tehtud kõne salvestisest nähtub, et X kutsus välja politsei seoses sellega, et Z on teda kehaliselt väärkohelnud, kusjuures löögid olid samuti näo piirkonda. Z on ka ise tunnistanud, et neid tülisid tal elukaaslasega oli ja tavapäraselt ta just näo ja pea piirkonda X'at enamasti lõi ja kui ei ulatanud, siis ka vastu õlga. Seega on tuvastatav suhteliselt sarnane käitumismuster, arvestades seda, et ka käesoleval juhul tegelikult ju X'al esinesid vigastused just pea piikonnas. Lisaks tuleks veel arvestada, et tunnistaja Y ütlustest nähtuvalt toimus õhtul tõsine ja valjuhäälne vaidlus X'a ja tema elukaaslase Z'i vahel ja see vaidlus toimus raha pärast. Ka selles kriminaalasjas, milles Z süüdi tunnistati, oli probleem mingis rahas, mida kulutati arusaamatul viisil, mis Z'ile ei meeldinud. Seega oli käesoleval juhul tegemist küllaltki sarnaste asjaolude, motiivide ja käitumismustriga. Samuti ei saa tähelepanuta jätta, et Z on end 5
(11)esialgselt X'a tapmises süüdi tunnistanud. Selle kohta, et Hillar Visnapu oleks X'ale vigastusi põhjustanud, mitte ühtegi tõendit kriminaalasjas ei ole ja jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sellises olukorras Hillar Visnapu süüdi tunnistada. 3.3. Samuti on käesolevas kriminaalasjas üheselt tuvastamata, kuidas põhjustati X'a surm. Kaitsja leiab, et kannatanu surma põhjuse kohta ei anna eksperdi arvamus ühest vastust, kuigi ekspertiisiakt on põhjalik. Ekspert on kindlaks teinud kannatanu vigastused ja samuti on ekspert märkinud seda, et kannatanu surm võis saabuda pea vigastuse tõttu, mis võis tekkida nii löökidest kui ka kukkumise tagajärjel. Sellest tulenevalt käesolevas kriminaalasjas ei saa ümberlükkamatult väita, et X suri seetõttu, et Hillar Visnapu lasi teda sellisel viisil kukkuda, et ta oma pea ära lõi. Ekspert pidas võimalikuks, et X'a surma võisid põhjustada pea piirkonda sooritatud löögid. Käesolevas kriminaalasjas ei ole mingeid tõendeid, et Hillar Visnapu oleks X löönud, samuti ei ole tõendeid selle kohta, et Z oleks X'at sellisel viisil löönud, et tagajärjeks oli kannatanu surm. Samas eelpool märgitud asjaolusid arvestades on kindlasti Z'i poolt X'a löömine märkimisväärselt tõenäolisem kui Hillar Visnapu poolt. Eelnevat silmas pidades on pigem eluliselt usutav, et kui X'a surma võis põhjustada ka löök, et siis see löök oli sooritatud mitte Hillar Visnapu, vaid Z'i poolt. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kannatanul oli raske alkoholijoove ja terviseprobleemid, mis nähtuvad tema meditsiinidokumentidest. On ilmselge, et alkoholi kuritarvitavatel isikutel on suhteliselt tavapärased kukkumised, traumad ja ennast kahjustav käitumine. Seetõttu ei ole käesoleval juhul võimalik konkreetselt tuvastada, mis sündmuskohal juhtus ega täielikult välistada ka õnnetust. Maakohus on õigesti osundanud senises kohtupraktikas korduvalt märgitule, et

§ 118

lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121) vastav tagajärg.

Sellise,

§ 121

lg 1 esimesele alternatiivile vastava tervisekahjustuse tekitamine peab

§ 118lg 1 p 7 kohaldamiseks olema tahtlik.

Järelikult ei saa

§ 118

lg 1 p 7 realiseeritusest isiku käitumises rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje surma saabumiseni.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui kuriteo toimepanijal puudub eluohtliku või raske tervisekahjustamise tekitamises suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest

§ 117tähenduses.

Kaitsja leiab, et käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada, et Hillar Visnapu on objektiivselt pannud toime sellise vägivallateo, mis ei põhjustanud mitte üksnes valu, vaid tõi kaasa ka X'ale mingisugusegi tervisekahjustuse põhjustamise. Samuti ei nähtu kriminaalasjas kogutud tõenditest ega tuvastatud asjaoludest, et tema tahtlus oli just sellisele teole suunatud. Lisaks tuleks silmas pidada, et Hillar Visnapu poolt X'a nö patsutamine näo piirkonda ja kannatanu kukkumine ning pea ära löömine on ajalis-ruumiliselt ning ka muid asjaolusid arvestades kaks täiesti erinevat tegu, mis ei ole mitte mingisuguselgi viisil omavahel seotud ja nende tegude tagajärjed on täiesti erinevad. 3.4. Kaitsja on seisukohal, et inkrimineeritavas kuriteos ei ole kohtule esitatud otseseid ega kaudseid tõendeid, mis ümberlükkamatult kinnitaksid süüdistatava süüd. Maakohus on seega ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kuivõrd süüditunnistamine ei ole veenvalt motiveeritud, on maakohus rikkunud ka kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja leiab, et süüdistusversiooni kõrval on võimalikud veel muud versioonid. Tõenditest nähtub, et ükski tõend ei kummuta teisi versioone. Olukorras, kus tegelikult toimunu kohta ei ole piisavalt tõendeid, eluliselt usutavaks saab pidada erinevaid versioone ja eksisteerib võimalus, et 6

(11)süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni muu versioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus KrMS § 7 lg-ga 3. Kaitsja on seisukohal, et kuivõrd ei ole tuvastatav selline tõenditest järelduv asjaolude kogum, mis võiks olla aluseks Hillar Visnapu süüditunnistamisel, palub kaitsja süüdistatav nimetatud süüdistuses õigeks mõista ning jätta kriminaalasjas tekkinud menetluskulud osaliselt riigi kanda; Mõista Hillar Visnapu’le

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kergem karistus.

PROKURATUURI VASTUS APELLATSIOONILE

  1. Põhja Ringkonnaprokuratuur taotleb jätta Hillar Visnapu kaitsja apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata ja maakohtu otsus muumata. 4.
  2. Kaitsja hinnangul on süüdistatava ütlused usaldusväärsed, eluliselt usutavad ning neid tuleks kohtuotsuse tegemisel arvestada. Mingeid vastuolusid H. Visnapu ütlustes ei esine ja neile ei ole osundanud ka maakohus. Kaitsja sellise väitega ei ole võimalik nõustuda, kuivõrd H. Visnapu ütlused ei ole kooskõlas teiste tõenditega ega ole ka eluliselt usutavad. Maakohus on 17.03.2021 otsuses põhjalikult tõendeid kõrvutanud ning analüüsinud iga isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsust, kõrvutanud ütlusi omavahel ja teiste tõenditega ning jälgitavalt selgitanud, millises osas ja mis põhjustel kohus kellegi ütlused usaldusväärseks loeb. Süüdistatava ütlustel on kohus põhjalikult peatunud otsuse 11.-
  3. lehel, tuues konkreetselt välja nii vastuolud teiste tõenditega kui ka elulise usutavuse aspekti. Täiendavalt märgib prokurör, et H. Visnapu mälu kippus katkendlik olema, nt ka Y ja Q suhtes toimepandud kuritegudest ei mäletanud ta väidetavalt midagi. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et H. Visnapu ütlused ei ole usaldusväärsed. 4.
  4. H. Visnapu kaitsja leiab, et tõendamata on H. Visnapu poolt X tahtlik kehaline väärkohtlemine, põhjuslik seos tema tegevuse ja X surma vahel, mistõttu on H. Visnapu tegu ebaõigesti kvalifitseeritud. Ühtlasi ei ole apellatsioonist nähtuvalt kaitsja hinnangul tuvastatud, kuidas põhjustati X surm. Prokurör leiab kaitsjast erinevalt, et maakohus on otsust tehes analüüsinud kõiki tõendeid, mis kõnealuse episoodi kohta oli võimalik koguda ja mis kohtule ka esitati. Surma põhjus ja kannatanul tuvastatud vigastuste tekkemehhanism on objektiivselt surnu kohtarstlikus ekspertiisiaktis välja toodud ning kohus on sidunud ekspertiisiaktis kajastatu teiste tõenditega. Seejärel on kohus hinnanud kõikide sündmuskohal viibinud isikute ütlusi, vaatlusprotokolle ja leidnud, et H. Visnapu on toime pannud temale etteheidetava kuriteo. Kaitsja seisukohta, et H. Visnapu ei ole tegu toime pannud, on kohus analüüsinud ning apellatsioonis ei ole kaitsja välja toonud mingeid uusi asjaolusid oma vastuväidete kinnitamiseks. Seega kordab kaitsja apellatsioonis oma maakohtu istungil esitatud seisukohti, mida maakohus on kohtuotsuses juba analüüsinud. Kaitsja mittenõustumine kohtu järeldustega ei anna aga alust kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks. 4.
  5. H. Visnapu kaitsja hinnangul ei ole Y ütlused KrMS § 66 lg 21 p 3 kohaselt tõendina kasutatavad, kuna Y on edastanud üksnes H. Visnapult kuuldut, mida kindlasti ei saa käsitada kuriteo toimepanemise omaksvõtuna. Tegemist on joobnud isikute ütluste mitmekordse edasiandmisega – esmalt on Y midagi kuulnud H. Visnapult, millise teabe on ta edastanud menetlejale, kes võis omakorda Y lauseid teataval määral kohendada ja püüda arusaadavamaks muuta. Apellandi sellesisulise seisukohaga ei saa nõustuda, kuivõrd kohus on õigustatult lugenud Y ütlused tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 3 mõttes. Kuriteo toimepanemise omaksvõtt ei tähenda üksnes seda, et inimene kinnitab nö paragrahvi täpsusega, millise teo ta on toime pannud. Teo toimepanemise omaksvõtt tähendab ka seda, et inimene kinnitab enda seost teise inimese suhtes vägivalla kasutamise ja surma saabumisega. Ühtlasi on Y ütlustest näha, et H. Visnapu esiti põikles tunnistaja 7

(11)küsimustele vastamisest kõrvale, mis viitab asjaolule, et H. Visnapu mõistis vägagi hästi enda seost X surma saabumisega ning Y-le X maha viskamisest rääkimine oli vastuolus H. Visnapu huvidega. Seega on maakohus õigustatult käsitlenud Y ütlusi tõendina. Ühtlasi on ainetu kaitsja oletus selle kohta, et menetleja oleks justkui mugandanud tunnistaja ütlusi. Ülekuulamise protokollist on näha, et ülekuulamine toimus Y emakeeles, protokoll on Y poolt allkirjastatud ning ta on kinnitanud ütluste tõele vastavust. Seega on kaitsja sellesisuline etteheide alusetu. 4.
  1. Kaitsja leiab, et ei ole tõendatud X löömine H. Visnapu poolt ning ekspertiisiaktist nähtuvad vigastused X näo piirkonnas võis põhjustada Z, mitte aga H. Visnapu. Apellandi sellisel versioonil on maakohus peatunud ning kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudnud vastupidisele järeldusele. Kohus on oma järelduste kujunemist põhistanud loogiliselt ja jälgitavalt. Kaitsja seisukohast nähtuvalt oleks Z justkui ainuke inimene, kellel oli kalduvus vägivalda tarvitada. Sellega ei saa aga nõustuda, kuivõrd H. Visnapule oli süüdistus esitatud kolmes vägivallaepisoodis ning tunnistaja Y ütluste kohaselt oli H. Visnapul kalduvus agressiivsele käitumisele. Lisaks ei kasuta H. Visnapu vägivalda mitte ainult Y suhtes, vaid ka teiste naiste suhtes. Seda kinnitab süüdistuse esitamine H. Visnapule Q kehalises väärkohtlemises, milles H. Visnapuu ka sama 17.03.2021 kohtuotsusega süüdi tunnistati. Seega on kohus eeltoodud kaitsja väidet analüüsinud ning tõenditele tuginevalt põhistanud, miks X näol olevad vigastused on tekitanud just H. Visnapu. Apellatsiooni kohaselt ei ole võimalik tuvastada, et H. Visnapu oleks objektiivselt pannud toime sellise vägivallateo, mis ei põhjustanud mitte üksnes valu, vaid tõi kaasa ka X-le mingisugusegi tervisekahjustuse põhjustamise ning tema tahtlus polnud sellisele teole suunatud, kuivõrd tegemist võis olla ka õnnetusega ning süüdistuse versiooni kõrval on võimalikud veel teised versioonid. Tahtluse küsimust on maakohus põhjalikult kohtuotsuse lehekülgedel 14-15 analüüsinud, peatudes seejuures kaitsja väidetel tahtluse puudumise ja tahtluse ulatuse kohta. Kaitsja mittenõustumine kohtu järeldustega ei muuda kohtuotsust ebaseaduslikuks. Maakohus on jälgitavalt, loogiliselt, tõenditele tuginevalt tuvastanud süüdistatava poolt talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemise, mistõttu pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mis tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada. 4.
  2. Kaitsja taotleb apellatsioonis mõista H. Visnapule

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest kergem karistus.

Apellatsioonist ei nähtu, millistel põhjendustel kaitsja kergema karistuse mõistmist taotleb. Maakohus on otsuses pikalt ja põhjalikult karistuse määra ja liiki analüüsinud ning kaitsja ei ole apellatsioonis välja toonud ühtegi argumenti karistuse kergendamise põhjendamiseks. Kokkuvõtvalt on maakohus kõnealuses kriminaalasjas tõusetunud vaidlusküsimusi väga põhjalikult analüüsinud, sidudes seejuures isikuliste tõendiallikate ütlused teiste asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Eelnevat silmas pidades ei ole kohtumenetluse käigus esile kerkinud asjaolusid, mis lükkaksid ümber H. Visnapu poolt

§ 118lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise.

Selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, ei nähtu ka apellatsioonist. H. Visnapu enda ega tema kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt kohtuotsust ebaseaduslikuks ning kõiki H. Visnapu kaitsja poolt apellatsioonis kajastatud etteheiteid on maakohus juba analüüsinud ning järeldusi põhistanud. Prokurör leiab, et Harju Maakohtu 17.03.2021 otsus on seaduslik ja põhjendatud, samuti kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks ja H. Visnapu õigeks mõistmiseks

§ 118lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis ja prokuratuuri vastuses toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 8

(11)
  1. Kohtukolleegium märgib sissejuhatavalt, et arutatav kriminaalasi oli süüdistatava ning tema kaitsja taotlusel lahendatud lühimenetluses. Selliselt leidsid kaitsja ja süüdistatav, et kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Prokuratuur ning maakohus on sellise kaitsja ja süüdistatava taotlusega nõustunud. Süüdistatav ei soovinud enda ristküsitlemist maakohtus, jäädes enda eeluurimisel antud ütluste juurde. KrMS § 233 lg 1; § 237 lg 4 kohaselt toimub kohtulik arutamine lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Lühimenetluse kohaldamise tulemusena minetas kaitsja võimaluse ristküsitleda kannatanuid ning tunnistajaid. Kohtukolleegium leiab, et arutatavas kriminaalasjas uuritud tõendite kogumist ei tõusetu maakohtu poolt kõrvaldamata jäänud vastuolusid ega kahtlusi, milliseid maakohus oleks pidanud tõlgendama süüdistatava kasuks.
  2. Kaitsja leiab, et tõendamata on Hillar Visnapu poolt X’a tahtlik kehaline väärkohtlemine, põhjuslik seos tema tegevuse ja X’a surma vahel ning Hillar Visnapu tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud. Oma sellise seisukoha toetamiseks toob kaitsja välja, et seltskonnas viibinud inimesed olid mitme päeva jooksul tugevas alkoholijoobes; süüdistatav ei eitagi, et ta tõstis X toast välja koridori ning X libises tal kätest ning lõi pea põranda vastu; tunnistaja Y ei näinud juhtunut pealt, vaid teab toimunust süüdistatavalt kuuldu põhjal; ei ole välistatud, et surmavaid kehavigastusi võis tekitada X-le juba varem tema elukaaslane Z. Kohtukolleegium kaitsja selliste põhjendustega ei nõustu ning märgib, et maakohus tõendite kõrvutamise ning nende kogumis hindamise tulemusena on juba eeltoodud argumentidele ammendavalt vastanud. Lisaks tuleb juhtida tähelepanu kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et olukorras, mil tapmine (antud juhul surma põhjustanud raske tervisekahjustuse tekitamine) pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel mitu inimest, kellest ühegi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma kõiki ruumis viibinud isikuid võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas kasutada välistamismeetodit. See tähendab, et kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik (RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 10.2 ja nr 3-1-1-24-12, p 8). Maakohus on oma otsuses nimetatut täiel määral järginud. Maakohus on veenvalt ning jälgitavalt põhjendanud, millises osas ja mis põhjustel kohus kellegi ütlused usaldusväärseks luges ning neid ammendavaid põhjendusi ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata. Tuleb nõustuda, et sündmuskohal viibinud seltskond on pikema aja jooksul tarvitanud alkoholi, nende mälu ja sündmuste taju olid alkoholi liigtarvitamisest kahtlemata mõjutatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu poolt põhjalikult analüüsitud tõendite kogumi usaldusväärne ühisosa seisneb selles, et Z ei ole X’a suhtes H. Visnapu ja Y juuresolekul ja viimaste elukohas vägivalda tarvitanud. Puuduvad tõendid, et X oleks vahepeal H. Visnapu majast lahkunud, välja arvatud mingil hetkel Ülemiste RIMIs käik alkoholi järele koos H. Visnapuga. Z jäi aiamajja neid ootama ja nendega koos ei käinud. Poes käigu järgselt jätkati alkoholi tarvitamist. Puudub vaidlus, et Z ja X tulid H. Visnapu aiamajja 12.02.2020 ning X surm saabus 13.02.2020 enne kella 19.
  3. Süüdistatava, tunnistajate Z ning Y ütluste ühisosa on tuvastatav ka selles, et ainult H. Visnapuu füüsiliselt mõjutas X, kui viimane läks magama. X suhtes H. Visnapu poolt füüsilise jõu kasutamise põhjus ja täpne viis jäävad küll vastuoluliseks, kuid ühiselt tuvastatav on, et füüsilist jõudu oli kasutatud H. Visnapu poolt X toast väljatõstmise käigus. Selliselt on ümberlükkamatult tuvastatud, et X suhtes on füüsilist jõudu kasutanud ainult H. Visnapu, kes oli ärritunud asjaolust, et X kas urineeris madratsile või liiga tugevasti norskas. Kaitsja on apellatsioonis juhtinud tähelepanu, et sisuliselt pole välistatud, et X surm võis saabuda Z poolt talle enne 12.02.2020 tekitatud löökide tagajärjel, kuna nii Z enda kui ka tunnistaja Y ja süüdistatava ütlustest nähtub, et Z oli X sõnul teda varem vastu nina löönud. Ringkonnakohus kaitsja sellise argumendiga ei nõustu. Märkida tuleb, et kuigi ühelgi tõendil pole KrMS § 61 lg 1 9
(11)kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu, on kohtukolleegiumi veendumusel käsilolevas kriminaalasjas selle õigeks lahendamiseks võtmetähtsusega surnu kohtuarstliku ekspertiisi eksperdiarvamus. Nimelt nähtub eksperdiarvamuse p-st 4, et X võis peale surma põhjustanud peavigastuse saamist elada lühikest aega, mis võib olla mõõdetav mõne tunniga. X kehal ja näol veel tuvastatud verevalumid vanusega 2-5 päeva on tekitatud tömbi vägivalla toimel mitu päeva enne surma saabumist (Kd I lk 77 pöördel). Selliselt on üheselt järeldatav, et surma põhjuseks olnud kehavigastused olid X-le tekitatud H. Visnapu majas viibimise ajal, seega ainult H. Visnapu poolt. Objektiivselt on tuvastatud, et X surma põhjustanud pea tömp trauma võib olla tekitatud korduvatest löökidest (vähemalt 2-4 löögist) näkku ja juustega kaetud peanahale kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega (näiteks rusika, küünarnuki vms esemetega), täielikult ei saa välistada võimalust, et vigastused paremal pool juustega kaetud peanahal võivad olla tekitatud pea põrkumisest/paiskumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpi esemeid või pindu vasakule poole pea piirkonda suunatud löökide tagajärjel (Kd I lk 77). Toodud eksperdiarvamusest järeldub, et X surma põhjustanud löögid olid tekitatud nii näkku kui ka juustega kaetud peaalale paremal. Selliselt on ümber lükatud H. Visnapu versioon sellest, et X libises tal ühel korral käest ära ja lõi peaga põranda vastu. See tähendab, et H. Visnapu lõi X väljatõstmise käigus ka rusikaga näkku, millest sisuliselt, kuid H. Visnapu süüd pisendaval moel, tunnistab oma ütlustes ka tunnistaja Z.
  1. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis toodud argumendiga, et tunnistaja Y ütlused ei ole tõendina lubatavad ega usaldusväärsed. Puudub vaidlus, et tunnistaja oli niivõrd tugevas alkoholijoobes, et 13.02.2020 sündmustest ei ole põhimõtteliselt midagi mäletanud. Kohtukolleegium nõustub vaid osaliselt kaitsja positsiooniga, et hilisemates ütlustes Y on edastanud üksnes H. Visnapult kuuldut, mida kindlasti ei saa käsitada kui kuriteo toimepanemise omaksvõttu. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et H. Visnapu ei olegi Y-le hiljem antud seletustes 13.
  2. sündmuste kohta X’a surma põhjustamist omaks võtnud. Kohtukolleegiumi veendumusel on aga H. Visnapu andnud Y-le toimunu kohta seletusi, mis on ilmselgelt vastuolus H. Visnapu huvidega, seega on lubatavaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 3 kohaselt. Nimelt seletas H. Visnapu Y-le, et H. Visnapu tunnistas talle umbes nädal pärast X surma üles, et X oli oma surmapäeva õhtul norsanud või rägisenud ja temal oli sellest „siiber saanud“. Seejärel ütles Hillar, et siis oli ta võtnud X madratsi pealt ja kandnud ta koridori, kus viskas X põrandale maha. Kuidas ta X võttis ja viskas ja kas X lõi end seejuures millegi vastu ära, selle kohta ei rääkinud Hillar talle midagi. Selliselt riimuvad need Y antud ütlused ülejäänud usaldusväärse tõendikogumiga. Kohtukolleegium märgib, et Y ütlustele hinnangu andmisel ei saa mööda vaadata ka asitõendina uuritud tema Häirekeskusesse tehtud kõne salvestuse vaatlusprotokollist, millest nähtub, et Y seletab 24.02.2010 toimunud telefonikõnes Häirekeskuse töötajale, et H. Visnapu just tunnistas talle üles, et ta tappis naise nimega X. Seejuures ei seleta Y kuidas tapmine oli toime pandud (Kd I lk 16-19). Eeltoodu tähendab, et tunnistaja Y tajus H. Visnapult kuuldut tapmise ülestunnistamisena, kuid hiljem andis menetlejale ütlusi, milliseid ei saa otseselt tõlgendada H. Visnapuu tapmise omaksvõtuna, kuid mis olid selgelt vastuolus H. Visnapu huvidega ning riimuvad ülejäänud tõendikogumiga.
  3. Objektiivselt on tuvastatud, et X’le kehavigastusi tekitanud isikuks oli H. Visnapuu ning surma põhjustanud pea tömp trauma võis olla tekitatud korduvatest löökidest (vähemalt 2-4 löögist) näkku ja juustega kaetud peanahale kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega (näiteks rusika, küünarnuki vms esemetega). Maakohus on ammendavalt vastanud, miks ta ei nõustu kaitsja seisukohaga, et H. Visnapu tegevust oleks pidanud maakohus maksimaalselt kvalifitseerima

§ 117lg 1 järgi ehk surma põhjustamisena ettevaatamatusest.

Maakohus viitas asjakohaselt kehtivale kohtupraktikale

§ 118

lg 1 p 7 kohaldamisel ning sedastas, et toimepanija tahtlus peab hõlmama just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje surma saabumiseni. 10

(11)Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt RKKKo nr 3-1-1-142-05). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades (vt RKKKo nr. 3-1-1-128-06). Maakohus leidis ainuõigesti, et H. Visnapu käitumise objektiivne külg näitab seda, et tema eesmärgiks oli X’a näkku löömise ja peaga maha paiskamisega viimasele tervisekahjustuste tekitamine. H. Visnapu poolt tekitatud tervisekahjustused viisid omakorda

§ 118

lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje surma saabumiseni, seega tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud

§ 118lg 1 p 7 järgi.

10. Kuigi esitatud apellatsioonis möönab kaitsja, et H. Visnapu tegevus võiks olla kvalifitseeritud

§ 117

lg 1 järgi, taotleb ta süüdistatava täielikku õigeksmõistmist ning ei taotle temale kergema karistuse mõistmist juhul, kui ringkonnakohus jätab H. Visnapuu süüditunnistamise

§ 118lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritavas kuriteos muutmata.

Kaitsja palub samuti H. Visnapule

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi mõistetud karistuse kergendamist, kuid ei too välja ühtegi argumenti oma sellise taotluse toetamiseks. Ringkonnakohus leiab, et põhikarisuste ning liitkaristuse mõistmise osas on maakohtu otsus seaduslik ning ammendavalt põhjendatud, kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

  1. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 17.03.
  2. a otsuse H. Visnapu suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
  3. Süüdistatav Hillar Visnapule õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 291,60 eurot. Kaitsja tasutaotluses menetlustoiminguteks on märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, apellatsiooni koostamine ning ajakuluks on näidatud kokku 270 minutit. Ringkonnakohus leiab, kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatav Hillar Visnapu kanda. Allkirjastatud digitaalselt 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.