RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 41 lõike 3 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lõike 4 alusel). Kohus ei pidanud võimalikuks teha vanglale voodiprobleemi lahendamiseks konkreetset ettekirjutust. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt kambri sisustuse hulka kuuluva voodi mõõdud ei ole õigusaktidega paika pandud ja need otsustatakse kaalutlusõiguse alusel. Samuti tuleb kaalutlusõiguse alusel lahendada kaebaja voodiprobleem. Selleks on mitmeid võimalusi.

1. Kahju hüvitamise nõude jättis halduskohus rahuldamata, kuna tõendatud ei olnud tervisekahju tekkimine, mille eest saaks nõuda mittevaralise kahju hüvitist RVastS § 9 lõike 1 alusel. Kaebaja seljavaevused ei ole tervisekaardi põhjal vangistuse ajal oluliselt muutunud. Kaebajal esinevad seljas haiguslikud muutused, mis võivad põhjustada valu. Erineval ajal tehtud uuringute tulemused aga kattuvad. Arstide soovitused on samuti olnud ajas samad. Ainsa muutusena saab esile tuua käsimüügi valuvaigisti asendamist tugevama ja spetsiifilisema retseptiravimiga. Seisund ei ole tõsine, kuna kirurgilist ravi pole vajalikuks peetud. Seisundit leevendavad ja parandavad valuvaigistid, ravivõimlemine ja ortoos. Vastustaja ekspertiisi määramise taotluse jättis kohus rahuldamata. Kohtul oli võimalik lähtuda tervisekaardi andmetest ja kaebaja esitatud arsti arvamusest. Lisatõendeid ei olnud ekspertiisiga vaja koguda.
2. Halduskohtu hinnangul ei saanud ka kaebaja psüühilisi vaevusi seostada lühikese voodiga. Juba enne vanglasse sattumist olid tal probleemid, mille pärast ta tarvitas antidepressante. Vangistuses olles otsis kaebaja psüühikahäiretega toimetulemiseks abi siis, kui ta viibis Tallinna Vanglas. Seega ei saanud need probleemid olla seotud hilisemate magamistingimustega Viru Vanglas. Viru Vanglas kurtis kaebaja psüühika üle siis, kui tal tekkis astma. Neid pöördumisi seostas ta õhupuuduse ja hingamisraskustega. Psühhiaater leidis samuti, et proleemi lahendus peitub astma ravis. Seega ei saanud ka need pöördumised olla seotud kaebaja voodi pikkusega. 2

§ 158

lõike 3 järgi ei saa kohus teostada haldusorgani eest kaalutlusõigust ehk praegusel juhul kirjutada vastustajale ette, kuidas tuleks kaebaja taotlus pikema voodi saamiseks lahendada. Tõendatud ei ole seljahaiguse süvenemine ja psüühikahäirete tekkimine lühikese voodi tõttu ning seega ka kahju tekkimine. Kaebaja seljavalud ei tekkinud pärast paigutamist Viru Vanglasse, vaid pärinevad aastakümnetetagusest seljatraumast ega ole oluliselt muutunud. Arvestades tervisekaardi üksikasjalikkust ja sissekannete ajalist tihedust, ei ole usutav, et kaebaja kõiki kaebusi tervisekaardile kirja ei pandud. Perearst ei kinnitanud mitte seda, et kaebaja seljaprobleemid on tekitanud lühikeses voodis magamine, vaid märkis üldiselt, et ebamugavas asendis magamine tingituna voodi mittevastavatest mõõtmetest võib süvendada dokumenteeritud liigese- ja lülisambavaevusi.

1. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus võttis
2. märtsil 2021 menetlusse. Samal päeval kohustas Riigikohus vanglat esialgse õiguskaitse korras võimaldama kaebajale viivitamatult, kuid mitte hiljem kui seitsme päeva jooksul määruse kättesaamisest, vähemalt 210 cm pikkuse voodi. Kaebaja esitas
3. märtsil 2021 esialgse õiguskaitse taotluse, milles teatas, et vangla oli
4. märtsil võimaldanud tal kasutada pikemat voodit, paludes samas, et vanglat kohustataks säilitama võimalust kasutada ohutult ja täielikult ka muud kambrisisustust (laud, tool) nii, et uus voodi ei paikneks akna all, kust vajub voodisse külma õhku. Riigikohus jättis selle taotluse
5. aprillil 2021 rahuldamata, kuna selleks ajaks oli vangla esitatud tõendite kohaselt tehtud kambris ümberkorraldused, mille tulemusena vastas kambri sisustus nõuetele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Kaebaja palub kohustada vanglat viima kaebaja üle meditsiiniliste erivajadustega kinnipeetavate jaoks mõeldud kambrisse, kus on olemas pikem voodi (ehk tagada kaebaja pikkusele vastava voodi), samuti mõista välja õiglane hüvitis tervise kahjustamise eest ja kohtute otsused vajalikus osas tühistada.
7. Ainus võimalus on teha vanglale definitiivne ettekirjutus, mitte jätta voodiprobleemi lahendusviisi vangla otsustada, sest vangla ei soovi olukorda tegelikult muuta. Voodilt otsatoru eemaldamine ei kõrvalda probleemi, kuna voodi jääb endiselt temast lühemaks. Seinaorv, kus kaebaja voodi asub, on kaebajaga sama pikk, mistõttu puudub sirutusvõimalus. Kui vahepeal ka võimaldati magada otsatoruta voodis, siis kaebuse esitamise ajaks oli kaebaja üle kuu aja taas paigutatud kambrisse, kus oli otsatoruga voodi. Normaalseks magamiseks peaks voodi olema 20 cm kaebajast pikem. Selliseid voodeid on meditsiiniliste erivajadustega kinnipeetavate jaoks mõeldud kambrites.
8. Tervisekahju tekkimise tõendamisel ei saa tervisekaardi andmed olla ammendavaks tõendiks muutuste kohta kaebaja seljavaevustes. Vangla meditsiiniosakonna töötajad jätavad kinnipeetava kaebuse sageli kirja panemata ja panevad tervisekaardile kirja vanglale sobivad andmed. Kunagi oli kaebajal seljatrauma, kuid vanglasse tulles tal sellest tingitud vaevusi enam ei olnud. Lühikeses voodis 3

§ 230

lõike 5 punkt 5) ja jätta muutmata kahju hüvitamise nõude osas (

§ 230lõike 5 punkt 1).

Viru Vanglat tuleb kohustada väljastama kaebajale vähemalt 210 cm pikkune voodi (I), nõue hüvitada tervise kahjustamisega tekitatud mittevaraline kahju jääb rahuldamata (II), kautsjon tuleb tagastada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda (III). I 17. Halduskohus otsustas, et kaebajale tema pikkusele ja terviseseisundile vastava voodi andmata jätmine oli õigusvastane (rikkudes VangS § 41 lõiget 1 koostoimes vangla sisekorraeeskirja § 7 lõike 1 punktiga 1). Selles osas ei ole halduskohtu otsust edasi kaevatud. Samas leidsid nii halduskohus kui ka ringkonnakohus, et vastustajat ei saa kohustada väljastama kaebajale sobivat voodit, vaid tuleb kohustada tema taotlust pikema voodi saamiseks uuesti läbi vaatama. See on seisukoht, millega kolleegium ei saa praeguses asjas nõustuda. Kohtud on eksinud

§ 41lõike 3 ja RVast

S § 6 lõigete 4 ja 5 kohaldamisel õigusliku tagajärje valikuga. 18.

§ 41

lõige 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii toimingut tegema kui ka toimingu tegemist uuesti otsustama. RVastS § 6 lõige 4 näeb ette, et kui õigusvastaselt on jäetud tegemata toiming, mille sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et eelmises lõikes sätestatud juhul võib kohus teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda (vt selle kohta ka Riigikohtu halduskolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas 3-3-1-14-15, punkt 26, teine lõik).
3. Kolleegiumi hinnangul järeldub voodi andmata jätmise õigusvastasusest, et kaebajale tuleb tagada tema kasvule ja terviseseisundile sobiv voodi. Arvestades tuvastatud asjaolusid, peab see voodi olema vähemalt 210 cm pikk. Seega ei ole vastustajal valikut, kas tagada pikkusele vastav vähemalt 210 cm pikkune voodi või mitte. Selles osas oli selge, et voodiküsimuse uuel otsustamisel ei oleks saanud vangla ühelgi tingimusel keelduda niisuguse voodi tagamisest. Probleemi ei ole võimalik lahendada kaebajast lühema voodi ümbertõstmisega kambri teise, pikemat sirutusruumi pakkuva seina äärde või voodi otsast toru eemaldamisega, kuna voodi jääks endiselt kaebajast lühemaks. Veel tuleb arvesse võtta, et vangla ei olnud pika aja jooksul voodiprobleemile lahendust otsinud vaatamata sellele, et kohaste kinnipidamistinguste tagamine on vangla kohustus. Kuigi vangla kinnitab, et pikem voodi jääb kaebajale alles sõltumata kohtuasja tulemusest, ei ole siiski välistatud, et uuesti otsustama 4

§ 230lõige 1).

1. Arvestades kohtute kasutada olnud tõendikogumit koos selle kohta tehtud järeldustega ja kaebaja võimalusi oma väiteid tõendada, ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul tõendite kogumise ja hindamise reegleid rikutud. Kaebaja halduskohtult seljaekspertiisi ei taotlenud. Ekspertiisi soovis halduskohtu otsuse kohaselt vastustaja, kelle eeldatav siht oli tõendada sellega tervisekahju puudumist. Kaebaja ei rõhunud apellatsiooniski sellele, et halduskohus oleks jätnud tema tervise kohta ekspertiisi tegemata ja seetõttu ühe olulise tõendi kogumata. Kaebaja seisukoht oli läbivalt, et tema selgitused koos terviseandmete kohta esitatud tõendite ja perearsti seisukohaga on piisavad, et kinnitada eelkõige seljavaevuste ägenemist ja seeläbi tervisekahju tekkimist. Kokkuvõttes ei ole kahju hüvitamise nõuet läbi vaadates rikutud menetlusnorme.
2. Kassatsioonkaebus tervisekahju hüvitamise nõudes jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus selles osas muutmata. III
3. Kaebaja menetluskuluks oli riigilõiv halduskohtus 15 eurot ja ringkonnakohtus 15 eurot ning esialgse õiguskaitse taotluse riigilõiv Riigikohtus 15 eurot. Kuna kolleegium muudab alama astme kohtute otsuseid, tuleb seetõttu muuta ka menetluskulude jaotust (

§ 109lõige 4).

Kaebaja kohtule esitatud kahest nõudest ühe osas, milles kaebus jääb rahuldamata (tervisekahju tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes), oleks selle esitamine olnud lõivuvaba (riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punkt 12). Seega ei ole põhjust jätta osa haldus- ja ringkonnakohtule tasutud riigilõivust

§ 108lõike 2 alusel kaebaja kanda.

Vastustajalt kui poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb seega kaebajale haldus-, ringkonna- ja Riigikohtus tasutud riigilõivu katteks välja mõista 45 eurot (

§ 108lõige 1).

Riigikohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasus kaebaja 15 euro asemel riigilõivu 25 eurot, mistõttu tuleb 10 eurot talle tagastada (

§ 104lõike 5 punkt 1).

Kaebaja tasutud kautsjon tuleb tagastada (

§ 107lõike 4 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 5