3-12-1725/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk

1. detsember 2013, Tartu 3-12-1725 R.R.u kaebus Tartu Vangla 05.07.
2. a käskkirja nr 61/329 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 07.12.
3. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja R.R. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu
4. detsembri
5. a otsus ning saata asi samale halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 11.12.2013, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Vangla 05.07.
7. a käskkirjaga nr 6-1/329 (tl 12) kohaldati kinnipeetav R.R.u suhtes alates 05.07.2012 täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist tema viibimisel väljaspool kambrit ja vajadusel ametnike sisenemisel kambrisse. Käskkirja aluseks on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4, vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1, lg 2 p-d 1, 3-5 ja lg 4 ning § 70 lg 1 ja justiitsministri 30.11.
8. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) §
9. Käskkirja kohaselt nõudis R.R. 05.07.2012 kella 09.10 ajal psühhiaatri vastuvõtul viimaselt rahusteid, kuid psühhiaater keeldus rahustite andmisest näidustuse puudumise tõttu. Keeldumise järel tõstis R.R. häält, öeldes, et ei viitsi seda lolli juttu kuulata ning rahusteid saamata ähvardas kedagi rünnata. Psühhiaatri korduvatele korraldustele lahkuda R.R. ei reageerinud, vaid rääkis jätkuvalt valjuhäälselt, kuid viimaks lahkus.
10. Tartu Vangla 03.08.
11. a käskkirjaga nr 6-2/1299 (tl 11) määrati R.R.ule psühhiaatri juures toimunud intsidendi eest distsiplinaarkaristuseks viis ööpäeva kartserit. Tartu Vangla 07.08.
12. a käskkirjaga nr 6-1/396 (tl 52) lõpetati kaebaja suhtes väljaspool elukambrit ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine. Tartu Vangla 03.09.
13. a käskkirjaga nr 6-1/436 (tl 53) lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine täielikult.
14. Tartu Vangla 13.08.
15. a vaideotsusega nr 1-11/312-1 (tl 13) jäeti R.R.u vaie (tl 67) 05.07.
16. a käskkirja nr 6-1/329 tühistamiseks rahuldamata.
17. R.R. esitas 15.08.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2) Tartu Vangla 05.07.
18. a käskkirja nr 6-1/329 peale. Kaebuse kohaselt paigutati kaebaja vaidlustatud käskkirja alusel lukustatud kambrisse ja tema suhtes kohaldati kuu aja jooksul ohjeldusmeetmeid. Vangla töötajad on kaebaja süü lavastanud ja valeütlusi andnud, mis nähtub selgelt ka distsiplinaarmenetluse protokollist. Protokollis on kaebaja süü ja asjaolud segased ning on näha, et julgeolekutöötaja lisas omaltpoolt mingi väite, mida pole kuskil dokumentides kajastatud. Kaebaja palub, et ta mõistetaks seoses käskkirjaga nr 6-1/329 õigeks. 10.09.
19. a kaebuse täpsustuses (tl 27) palus kaebaja käskkirja tühistada.
20. Tartu Vangla oli oma 03.10.
21. a vastuses seisukohal, et käskkirja tühistamise nõue on muutunud asjakohatuks, kuna Tartu Vangla 07.08.
22. a käskkirjaga nr 396 lõpetati kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamine ning 03.09.
23. a käskkirjaga nr 6-1/436 lõpetati tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine täies ulatuses. Kuna kaebaja suhtes on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatud, siis on Tartu Vangla 05.07.
24. a käskkiri 6-1/329 kaotanud oma kehtivuse ning selle tühistamise nõue muutnud ainetuks. Seetõttu tuleks menetlus asjas HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada.
25. Tartu Halduskohtu 07.12.
26. a otsusega (tl 79-80) kaebus rahuldati. Halduskohus leidis, et tühistamiskaebust on võimalik menetleda, kuna Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-41-11 p-s 10 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga koos kohaldatavad täiendavad piirangud on tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ja seega ka pärast piirangute kohaldamise lõppemist. Halduskohus leidis, et nimetatud Riigikohtu seisukoht on analoogia korras kohaldatav ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja vaidlustamise puhul. Seega on lubatud tühistamiskaebusega vaidlustada julgeolekuabinõude kohaldamist ka pärast nende kohaldamise lõppemist ja alusetu on Tartu Vangla taotlus lõpetada asja menetlus kaebaja suhtes rakendatud julgeolekuabinõude ja ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetamise tõttu. 05.07.
27. a käskkirja järgi ei ole täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud psühhiaatri solvamise või tema korralduste täitmata jätmise eest, vaid selle eest, et ähvardusest nähtuvalt oli kaebaja teistele isikutele vanglas reaalselt ohtlik. Halduskohus leidis, et psühhiaater M. Cojocaru ettekandest (tl 68) nähtuvast lausest „ma ei viitsi seda lolli juttu kuulata, nüüd ma pean kedagi ründama, siis sa annad rahusteid“, ei saa siiski tuletada isiku kavatsust kedagi reaalselt rünnata, vaid lause võis olla tingitud kaebaja pettumusest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks peab esinema põhjendatud kahtlus, et isikust võib tuleneda reaalne oht, kuid kohtu hinnangul põhjendatud kahtluse olemasolu piisavalt põhistatud ei ole. Käskkirjas väidetakse, et kaebaja väljaütlemine oli ähvardus otseseks kahju tekitamiseks vanglateenistujatele ning kaebaja poolt on reaalne olukord, mille käigus ta võib 2 kasutada füüsilist vägivalda vanglas viibivate isikute suhtes. Vastustaja vastavad väited on oletuslikud ning toimikus puuduvad tõendid, et kaebaja oleks varem käitunud agressiivselt, ähvardanud teisi isikuid või vägivallatsenud, millele tuginedes võiks väita, et ka 05.07.2012 toimunud intsidendi ajal võis kaebaja teistele ohtlik olla. Kaebaja suhtes ei ole varem tulenevalt tema võimalikust ohtlikkusest täiendavaid julgeolekuabinõusid kasutatud. Psühhiaater end ohustatuna ei tundnud (tl 70) ning tema ettekandest nähtuvalt ei ähvardanud kaebaja kahju tekitamisega just vanglateenistujaid. Kaebajale kohtus mõistetud karistus ega vanglas määratud distsiplinaarkaristused ei anna alust teda ka teistele ohtlikuks pidada. Käskkirjas ei ole piisavalt põhistatud ja puuduvad tõendid, millele tuginedes saaks väita, et oli olemas kaebaja poolt teistele isikutele kahju tekitamise objektiivne tõenäosus. Seega puudus täiendavate julgeolekuabinõude ja ohjeldusmeetmete kohaldamiseks põhjendatud alus ning käskkiri tuleb tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
28. Tartu Vangla 07.01.
29. a apellatsioonkaebuses (tl 86-87) palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Apellant ei nõustu Tartu Halduskohtu seisukohaga, et Riigikohtu 05.12.
30. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11 on kohaldatav analoogia korras ka käesolevale vaidlusele. Distsiplinaarkaristuse määramine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja nende mõju kinnipeetavale on erinevad. VangS § 65 lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. Riigikohus möönab viidatud kohtuotsuses, et kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangud võivad omada mõju ja praktilist tähendust ka pärast karistuse ärakandmist ja lisapiirangute kohaldamise lõppemist. Seega avaldab distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri mõju veel aasta jooksul pärast distsiplinaarkaristuse ärakandmist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtivuse lõppemisel ei ole sellel mingit edasiulatuvat mõju isiku õigustele või kohustustele. Käskkirja kehtivuse lõppemisega lõpeb ka mõju isiku subjektiivsetele õigustele. Seetõttu ei ole Riigikohtu 05.12.
31. a otsusest tuleneva seisukoha kohaldamine analoogia korras ka käesolevale vaidlusele võimalik. Kuna 07.08.
32. a käskkirjaga nr 6-1/396 lõpetati R.R.us suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamine ning 03.09.
33. a käskkirjaga nr 6-1/436 täiendavate julgeolekuabinõue kohaldamine ülejäänud ulatuses, siis muutus pärast 03.09.2012 ka R.R.u nõue tühistada 05.07.
34. a käskkiri, millega tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja ohjeldusmeetmena käeraudu kohaldati, ainetuks. Kohtuistungil kinnitas R.R., et soovib jätkuvalt haldusakti tühistamist, mitte aga õigusvastasuse tuvastamist. Seega ei soovinud R.R. ka nõuet asendada või muuta ja tühistamisnõude osas tulnuks menetlus lõpetada. Apellatsioonkaebuses märgib vastustaja veel, et asjaolu, kas kaebaja käitumine oli tingitud pettumusest või mitte, ei oma tähendust, sest see ei välista reaalse ohu tekkimist teistele isikutele. Kaebaja kasutas ärritunud olekus ähvardavaid väljendeid oma tahtmise saavutamiseks. Kuna kaebaja väljaöeldust võis tuleneda oht teadmata isikule, tuli vanglal käituda ohtu ja võimalikku õigusrikkumist ennetavalt. Enne haldusakti andmist on kaebaja ise täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega nõustunud (tl 54). Riigikohtu 02.06.
35. a otsuses nr 3-3-1-33-10 leiti, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Arvestades kaebaja käitumist psühhiaatri juures ning oma väljaütlemist, et eesmärgi saavutamiseks on ta valmis kasutama ka äärmuslikke meetmeid, tekkis vanglal põhjendatud kahtlus, et kaebajast võib tuleneda reaalne oht teistele isikutele. Asjaolu, et varasemalt pole kaebaja vanglas vägivaldselt või agressiivselt käitunud, ei välista ohtu teistele. 3
36. R.R. palub 20.01.
37. a vastuses (tl 47-51) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt jääb kaebaja oma kaebuses esitatud seisukohtade juurde ega nõustu apellatsioonkaebuses toodud oletuslike järeldustega. Kaebaja ei nõustu, et hääletooni tõstmine tähendab otsest ohtu kellegi julgeolekule. Ka valvurid tõstavad tihti kinnipeetavate suhtes häält. Hoolimata vangla oletusest ei ole kaebaja kedagi füüsiliselt rünnanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
38. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 07.12.
39. a otsus tuleb tühistada menetlusnormide rikkumise tõttu ja saata samale halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
40. Toimiku materjalidest nähtuvalt kohaldati 05.07.
41. a käskkirjaga nr 6-1/329 alates 05.07.2012 R.R.u suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit (välja arvatud jalutuskäigu ajal) ning vajadusel ametnike sisenemisel kambrisse. Käskkirja koostamise aluseks oli see, et 05.07.2012 kella 09.10 ajal, olles meditsiiniosakonnas psühhiaatri vastuvõtul, nõudis kinnipeetav R.R. arstilt rahusteid, kuid psühhiaater keeldus sellest, kuna näidustus rahustite väljakirjutamiseks puudus. Keeldumise järgselt tõstis kinnipeetav häält, öeldes, et ei viitsi seda lolli juttu kuulata ning ähvardas kedagi rünnata selleks, et lõpuks rahusteid saada. Psühhiaatri korduvatele korraldustele lahkuda kabinetist kinnipeetav ei reageerinud, vaid rääkis valjuhäälselt edasi, viimaks siiski lahkudes. 13.07.2012 esitas kaebaja vanglale vaide, milles taotles vaidlustatud käskkirja tühistamist, kuna tema suhtes on kohaldatud piiranguid aluseta ja väidetavalt vanglaametnike ebaõigete ütluste alusel (tl 67). Tartu Vangla 13.08.
42. a vaideotsusega nr 1-11/312-1 jäeti esitatud vaie rahuldamata. Tartu Vangla 07.08.
43. a käskkirjaga nr 6-1/396 lõpetati osaliselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning seda ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise osas. Tartu Vangla 03.09.
44. a käskkirjaga nr 6-1/436 lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine täies ulatuses, seoses kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisega (tl 52-53). Viimatimainitud käskkirjad on kaebajale ka allkirja vastu teatavaks tehtud vastavalt 07.08.2012 ja 03.09.
45. Halduskohtule 10.09.2012 esitatud kaebuse täpsustuses taotles R.R. Tartu Vangla 05.07.
46. a käskkirja nr 6-1/329 tühistamist. 13.11.2012 toimunud halduskohtu istungil (protokoll tl 73-74) küsis kohus kaebajalt, kas ta muutunud olukorras soovib endiselt jääda tühistamisnõude juurde ja mis oleks sel juhul 05.07.
47. a käskkirja tühistamise eesmärk. Kaebaja märkis, et tema soov on hiljem kahju nõuda ning seepeale tegi halduskohus kaebajale ka ettepaneku minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele. Kaebaja nõuet muutma ei nõustunud ja leidis, et tühistamisnõue oleks siiski otstarbekam, kuna hetkel, kui ta kaebusega kohtusse pöördus, vangla 05.07.2012.a käskkiri kehtis.
48. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses sisuliselt, et olenemata 05.07.
49. a käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude ja ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise lõpetamisest hiljemalt
50. a septembris, on võimalik siiski lahendada 05.07.
51. a käskkirja tühistamise nõuet analoogia alusel Riigikohtu 05.12.
52. a otsuse nr 3-3-1-41-11 p-s 10 toodud seisukohaga. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi analoogiale viidates ei ole võimalik Riigikohtu 05.12.
53. a lahendis nr 3-3-1-41-11 toodud seisukohti käesoleva vaidluse lahendamisele üle kanda. 4 Viidatud Riigikohtu lahend käsitles üksnes distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas kohaldatud lisapiirangute vaidlustamise võimalust tühistamiskaebusega pärast distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse ärakandmist ja lisapiirangute kohaldamise lõppemist ning seda olukorras, kus sama käskkirja ei tühistatud osas, millega määrati kinnipeetavale distsiplinaarkaristus. Riigikohus möönis, et vaidlusaluse käskkirjaga määratud kartserikaristus oli kaebajal kaebuse esitamise ajaks kantud ning seega oli ka lisapiirangute kohaldamine lõppenud. Samas selgitati aga, et sellises olukorras tuleb võimaldada lisapiirangute vaidlustamist tühistamiskaebusega eelkõige seetõttu, et lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega ning võivad omada mõju ja praktilist tähendust ka pärast karistuse ärakandmist ja lisapiirangute kohaldamise lõppemist. VangS § 65 lg 5 järgi kustub distsiplinaarkaristus (ehk lõpetab kehtivuse) teatavasti siis, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates karistuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. Distsiplinaarkaristuse kehtivuse ja lisapiirangute tühistamiskaebusega vaidlustamise võimaluse lubatavuse ühe põhjendusena märkis Riigikohus sisuliselt ka seda, et selle asjaolu tuvastamine, kas kõnealune distsiplinaarkaristus ka tegelikult on aasta jooksul kustunud või mitte, võib tegelikkuses osutuda raskesti tuvastatavaks. Käesoleval juhul ei ole aga 05.07.
54. a käskkirja nr 6-1/329 näol olnud tegemist sellise haldusaktiga või lisapiirangutega, mille mõju haldusakti adressaadi suhtes ja kehtivus oleks reguleeritud analoogselt VangS § 65 lg-ga
55. HMS § 61 lg 2 järgi kehtib haldusakt kuni selle kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerumiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. 05.07.
56. a käskkirjaga kohaldati kinnipeetav R.R.u suhtes alates 05.07.2012 täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. Nagu juba varem märgitud, lõpetati Tartu Vangla 07.08.
57. a käskkirjaga nr 6-1/396 kaebaja suhtes osaliselt 05.07.
58. a käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning seda ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise osas ja Tartu Vangla 03.09.
59. a käskkirjaga nr 6-1/436 lõpetati kaebaja suhtes 05.07.
60. a käskkirjast tulenevate täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine täies ulatuses. Seega lõppes Tartu Vangla 05.07.
61. a käskkirja nr 6-1/329 kehtivus HMS § 61 lg 2 mõistes ohjeldusmeetmena kaebaja suhtes käeraudade kasutamise osas 07.08.2012 ja ülejäänud osas 03.09.2012, so viimatinimetatud kuupäevadest edasiulatuvalt ja 07.12.
62. a seisuga oli ilmselgelt tegemist kehtetu haldusaktiga, mida halduskohtul ei olnud enam võimalik tühistada välja arvatud juhul, kui halduskohus oleks ka käesolevas asjas tuvastanud 05.07.
63. a haldusaktiga seonduvalt selliste asjaolude esinemise, mis võimaldaksid sarnaselt Riigikohtu 05.12.
64. a lahendis nr 3-3-1-41-11 tooduga asuda seisukohale, et 05.07.
65. a käskkirjaga kaebaja suhtes kohaldatud käeraudade kasutamine ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võiksid kaebaja subjektiivsetele õigustele omada jätkuvat mõju ja praktilist tähendust ka pärast seda, kui nende abinõude kohaldamine on tegelikult lõppenud ja kohaldamise aluseks olnud haldusakt kehtetuks muutunud. Asja materjalidest ja vaidlusaluse otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole halduskohus uurinud, kas antud juhul sellised erilised asjaolud esineda võiksid ja milles need seisneksid, mistõttu on halduskohus jõudnud ennatlikule ja motiveerimata järeldusele, et ka täiendavate julgeolekuabinõude ja ohjeldusmeetmete kohaldamist saab pärast nende kohaldamise lõppemist tühistamiskaebusega vaidlustada. Seega on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul oluliselt rikkunud uurimispõhimõtet, mistõttu vaidlusalune otsus ei ole põhjendatud. Nimetatud rikkumine on HKMS § 199 lg 2 p 2 kohaselt oluline menetlusõiguse normi 5 rikkumine, mis toob juba iseenesest kaasa kohtuotsuse tühistamise ja asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmise.
66. Asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmise tingib iseenesest ka see, et haldusakti kehtetuks tunnistamine haldusorgani poolt või haldusakti kehtivuse lõppemine kohtumenetluse käigus ei too ilmtingimata kaasa kaebuse rahuldamata jätmist või asjas menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, nagu leidis Tartu Vangla 03.10.
67. a vastuses kaebusele ja ka apellatsioonkaebuses. Samas on käesoleva haldusasja halduskohtus menetlemise käigus vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud muutunud, kuna Tartu Vangla 05.07.
68. a käskkiri nr 6-1/329, mis kaebusega halduskohtusse pöördumise ajal 15.08.2012 veel kehtis, muutus HMS § 61 lg 2 mõistes tervikuna kehtetuks 03.09.2012, so selgelt enne vaidlusaluse 07.12.
69. a otsuse tegemist ja tegelikult ka juba enne seda, kui kaebaja oma 10.09.
70. a vastuses kaebuses esitatavat nõuet täpsustas ja soovis 05.07.
71. a käskkirja tühistamist. Riigikohtu praktikas on järjepidevalt rõhutatud halduskohtu selgitamiskohustuse olulisust kohus peab nõustama kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt nt RKHKo 12.10.2009 asjas nr 3-3-1-50-09 p 13). Riigikohtu halduskolleegium leidis ka kohtuasjades nr 3-3-1-8-04, nr 3-3-1-6-05, nr 3-3-1-54-05 ja nr 3-3-1-91-06 tehtud lahendites, et halduskohtunik võib nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum, ning võimaldama kaebajal taotlust muuta. Samas on ainuüksi kaebajal õigus määrata vaidluse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui valiku tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. Seejuures on aga oluline, et kohus oleks kaebajale selgitanud tema valiku tagajärgi. Kohtuasjades nr 3-3-1-77-09 ja nr 3-3-1-5-10 tehtud 14.12.
72. a ja 07.04.
73. a otsustes märkis Riigikohus, et kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ei oleks kaebuses esitatud nõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna tühistamis- või kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi. 13.11.2012 toimunud halduskohtu istungi protokollist nähtub küll, et pärast seda, kui kaebaja märkis, et tema soov on hiljem vanglalt kahju nõuda, mis iseenesest on aktsepteeritav põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamiseks, tegi halduskohus kaebajale ettepaneku minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele. Kaebaja nõuet muutma ei nõustunud, leides, et tühistamisnõue oleks siiski otstarbekam, kuna hetkel, kui ta kaebusega kohtusse pöördus, vangla 05.07.
74. a käskkiri kehtis. Eeltoodust nähtub aga, et halduskohus ei täitnud siiski nõutaval viisil ja piisava hoolsusega selgitamiskohustust, sest kohus ei selgitanud kaebajale menetluse käigus muutunud asjaolusid, so seda, et kehtetut haldusakti ei saa tühistada ega ka seda, millised võivad kaebaja jaoks olla tühistamisnõude muutmata jätmise tagajärjed (vt ka RKHK seisukohta 03.08.
75. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-36-11). Riigikohus märkis viimatimainitud lahendis, et juhul, kui halduskohus ei täitnud piisava hoolsusega selgitamiskohustust, tuleb ringkonnakohtul kaebuse lahendamisel võtta seisukoht selle osas, kas kaebus tuleks saata halduskohtule uueks lahendamiseks, mispuhul halduskohus saaks kaebajale anda võimaluse kaebuse eseme muutmiseks. Ringkonnakohus leiab, et käesolev kaebus tuleb saata halduskohtule uueks lahendamiseks ka sel põhjusel, et anda kaebajale võimalus kaebuse eseme muutmiseks, sest RKHK 03.04.
76. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-6-05 tuleneb, et halduskohus ise ei saa tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist ka RKHK 29.11.
77. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-29-12 välja toodud võimalusega jätta tühistamisnõue rahuldamata kuid tuvastada sama nõude raames vaidlusaluse haldusakti 6 formaalne õigusvastasus. Kaebuse nõude muutmine ringkonnakohtus ei ole ringkonnakohtu arvates käesoleval juhul võimalik, kuna muudatused olulistes asjaoludes ei ole käesoleval juhul toimunud alles apellatsioonimenetluse ajal (vt RKHKo 07.04.2010 asjas nr 3-3-1-5-10, p 15). Agu Timmi Einar Vene 7 Maili Lokk