3-21-2241/11
RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-21-2241 25. november 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque, Viive Ligi, Heiki Loot ja Nele Parrest A, B, C, D ja X kaebus Kaitseväe vastu teenistussuhte lõpetamise keelamiseks Kaebajad A, B, C, D ja X, esindaja advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja Kaitsevägi, esindajad Katrin Lehtla ja Merle Piilbaum Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2021. a määrus B määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada määruskaebus osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kaitseväe juhataja kohustas 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-ga 4 Kaitseväe teenistujaid esitama kahe nädala jooksul tõendi COVID-19-vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või selle haiguse läbipõdemise kohta.
Mõne kaebaja puhul oleks tagajärg pöördumatu, sest neil ei ole kaebuse rahuldamise korral võimalik teenistusse naasta. Teiste kaebajate jaoks on vabastamine ebamõistlikult kahjustav, sest nad peaks kohtumenetluse lõpuni kasvatama lapsi töötuna. Riskianalüüsi vale tõlgendamise tulemusel on vastustaja püüdnud kehtestada oma teenistujatele sundvaktsineerimise nõude. Sellist nõuet ei saa kehtestada Kaitseväe käskkirjaga. Seaduses pole vastavat volitusnormi sätestatud.
3-21-2241 3. Kaitsevägi vabastas 4. oktoobri 2021. a käskkirjadega A, C, D ja X teenistusest.
Keelamiskaebust ei saa selle sätte kohaselt teenistusest vabastamise asjas üldse esitada. Seetõttu ei saa vabastamist keelata ka esialgse õiguskaitse korras. Lisaks ei ole B keelamiskaebuse puhul põhjust arvata, et vastustaja annab kaebaja õigusi rikkuva haldusakti. B-le pole esitatud teatist eelnevaks ärakuulamiseks. Sellest tulenevalt puudub tal ka esialgse õiguskaitse vajadus. Kuna Kaitsevägi on pärast kaebuse esitamist A, C, D ja X teenistusest vabastanud, ei ole nende keelamiskaebuse eesmärgi saavutamine võimalik ja nende esialgse õiguskaitse vajadus on ära langenud (HKMS § 121 lg 2 p 2 ja § 249 lg 3 teine lause).
Teenistusest vabastamine ja vabastamise põhjused selguvad lõplikult teenistusest vabastamise kohta antavast haldusaktist. ATS § 105 lg 1 on proportsionaalne (Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-49-16, p 22 ja 3-3-1-13-16, p 29) ja selles sätestatud õiguskaitsevahendid tõhusad. Seega pole keelamiskaebus HKMS § 45 lg-st 1 tulenevalt lubatav. B-l oli esialgse õiguskaitse vajadus. Tema teenistusest vabastamise toimingud olid viibinud üksnes puhkuse tõttu. Vabastamine oli tõenäoline.
Kaebeõiguse puudumise ja põhinõude lubamatuse tõttu on samas ilmselgelt vähesed tema võimalused saavutada kaebuse rahuldamine. Avalik huvi ressursi efektiivseks kasutamiseks tegevteenistuses on kaebaja huvidest kaalukam.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. B esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni kaebuse tagastamise ja esialgse õiguskaitse osas, saata asi ettevalmistava menetluse jätkamiseks halduskohtule, lubada kaebust muuta ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus, peatades 18. oktoobri 2021. a käskkirja kehtivuse järgmistel põhjustel. Kaebaja hinnangul on ATS § 105 mõeldud reguleerima olukorda, kus isik on juba teenistusest vabastatud. Kaebeõiguse piirang peab seaduses olema sätestatud sõnaselgelt. Praegusel juhul ei ole keelamiskaebuse esitamisele üldse piirangut sätestatud. ATS § 105 lg 1 õiguskaitsevahendid ei ole tõhusad HKMS § 45 lg 1 mõttes.
Teenistusest vabastamise korral on isikul võimalik teenistust jätkata üksnes väga piiratud tingimustel (ATS § 105 lg 4). Ringkonnakohus ei andnud B-le võimalust muuta kaebust. Isegi kui keelamiskaebust ei oleks olnud võimalik esitada, tulnuks lubada kaebajal kaebust muuta, kuna oli teada, et määruse tegemise päeval vabastatakse ta teenistusest. Kuivõrd B-l oli kaebeõigus, tulnuks rahuldada ka esialgse õiguskaitse taotlus. Sellist ebaõiglust saab praegu kompenseerida vaid 2(9) 3-21-2241 Riigikohtu-poolse viivitamatu esialgse õiguskaitse andmisega. Kaebaja teenistusse ennistamine on võimalik vaid siis, kui leitakse, et tegemist on erandliku olukorraga. See tähendab, et tuleb kontrollida ATS § 105 põhiseaduspärasust käesolevas olukorras, kus kümneid teenistujaid on vabastatud õigusvastase vaktsineerimistõendi nõude tõttu teenistusest. Kaebaja on oma õiguste kaitsmiseks kõik teinud, sh vaidlustas ta käskkirja nr 162.
Keelamiskaebus ei ole lubatud. Kaebuses viidatud küsimused on võimalik lahendada teenistusest vabastamise järel. Kohus ei saa asuda tööandja positsioonile ja oma määrusega reguleerida töökorraldust. Kui kohus kohustaks teenistussuhet jätkama ametikoha nõuetele mittevastava teenistujaga, tuleks Kaitseväel planeerida oma töö ümber. See sunniks asutust sisutule ja isikute õigusi enam riivavale menetlusele ja koormaks ülemäära avalikke ressursse. Vastustajal ei ole võimalik kaebajat rakendada ühelgi ametikohal. Sisuliselt tuleks ta jätta tööülesanneteta kaugtööle. Esialgse õiguskaitse korras ei ole võimalik abstraktselt keelata isiku teenistusest vabastamist. Käskkiri nr 265P hakkas kehtima adressaadile teatavaks tegemisest (18. oktoober 2021). See on lõpuni realiseeritud ning see on kaotanud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 alusel kehtivuse 19. oktoobril 2021.
Selle täitmise peatamine pole enam võimalik.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Määruskaebus on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb tühistada seoses kaebuse tagastamisega (I), kuid jätta jõusse esialgset õiguskaitset puudutavas osas käesolevas määruses toodud põhjustel (II–V).
I 11. Kohtud on määruskaebuse esitaja ekslikult jätnud ilma põhiseaduse (PS) §-le 15 vastavast tõhusast kohtulikust kontrollist olulises küsimuses.
Kohtuasi nr 3-3-1-74-10, millele viitab vastustaja, puudutas samuti teenistusest juba vabastatud ametnikku ning lahendati enne ATS § 105 kehtestamist.
HKMS § 121 lg 2 p 1 võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (3-17-981/16, p-d 11 ja 13).
HKMS § 45 lg 1 järgi võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. B-l oli ajend eeldada enda teenistusest vabastamist.
ATS § 105 lg 4 ei näe ette tema ennistamist teenistusse, sest ta ei kasvata alla 7-aastast last. Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1 mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. Praegusel juhul võib hilisem kaitse osutuda ebapiisavaks, sest endisel 3(9) 3-21-2241 kaitseväelasel on keeruline kui mitte võimatu leida uut kutsealast tööd. Sõjaväelise auastmega ametikohad on vaid Kaitseväes ja Kaitseliidus (kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 12 lg 1 teine lause). Seetõttu on kohtute määrused B kaebuse tagastamise küsimuses ekslikud ja need tuleb tühistada.
II 14. Ringkonnakohtu määruse resolutiivosast ja vaidlustamisviitest on näha, et resolutiivosa p-s 3 on ringkonnakohus lahendanud uut, talle esitatud esialgse õiguskaitse taotlust. Seega on kaebajal võimalus selle rahuldamata jätmist Riigikohtus vaidlustada (HKMS § 252 lg 7 esimene lause). Nii või teisiti oleks kaebajal õigus uus taotlus esitada ka Riigikohtule, samuti on kohtul volitus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist omal algatusel (HKMS § 249 lg 1 esimene lause).
Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohtadega, kuid kokkuvõttes tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata.
Esialgset õiguskaitset on võimalik taotleda ja kohaldada kohtumenetluse igas staadiumis, sh enne kui kohus on võtnud seisukoha kaebuse muutmise lubatavuse kohta (HKMS § 249 lg 1 esimene lause).
Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomulisena piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 252 lg 1). Määruse tagajärgi ei pruugi kohus tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud. Asjaolusid võib esialgse õiguskaitse menetluses hinnata ka Riigikohus (HKMS § 134 ja § 252 lg 2; vrd Riigikohtu üldkogu määrus nr 3-3-1-15-12, p 63).
III 16. Ringkonnakohus tegi vea, leides, et asjas puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Enne kaebaja vabastamist oli see vajadus ilmselge, sest ATS § 105 arvestades raskendab vabastamine õiguskaitset (eespool p 12). Esialgse õiguskaitse vajadus ei langenud kaebaja teenistusest vabastamisega täielikult ära. Enam poleks võimalik rahuldada algses kaebuses esitatud keelamisnõuet, kuid vaidlus ei ole selle tõttu ammendunud. Kaebajal on võimalus oma kaebust muuta ja muutmisavalduse ongi kaebaja esitanud (eespool p 13).
4(9) 3-21-2241 17. HKMS § 251 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus esialgse õiguskaitse määrusega peatada nii haldusakti täitmise kui ka kehtivuse. Kolleegiumi hinnangul oleks asjaoludesse süvenemata ennatlik välistada praeguses asjas selle sätte kohaldamine, kui kaebaja vabastamine sai võimalikuks kohtu vea tõttu esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. Seepärast peab kolleegium vajalikuks esmalt anda eelhinnang kaebuse eduväljavaadetele.
IV 18. Kaebus pole ilmselgelt perspektiivitu, kuid selle eeldatavad eduväljavaated on pigem kasinad.
Samas tuli käskkirja p 8 kohaselt personaliosakonna ülemal algatada nõuet rikkunud isikute suhtes menetlustoimingud töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel. Praktikas tõi see kaasa kaebaja vabastamise tegevteenistusest. Seetõttu oli käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud nõue mõju poolest võrdväärne vaktsineerimiskohustusega (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoja otsus asjades nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs. Tšehhi, p 259–260; vrd kommunikeeritud asi nr 46061/21: Thevenon vs. Prantsusmaa). See ei muuda aga tõendi esitamise nõuet iseenesest õigusvastaseks.
Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16).
PS § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul seal loetletud põhiõigusi. See säte piirab üksnes PS § 124 lg 3 esimeses lauses sätestatud erilist piiranguklauslit, mis võimaldab kaitseväelase mõnest põhiõigusest, nt liikumisvabadusest ja ettevõtlusvabadusest sootuks ilma jätta või sekkuda tavaolukorras piiramatusse põhiõiguse tuuma. Ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis sätestatud üldistel alustel.
Kolleegiumi hinnangul võivad vaktsineerimisnõuded olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat 5(9) 3-21-2241 arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-19-40/36, p 50). Selle kohaselt sõltub volitusnormi täpsusaste ka nõude ajalisest ja isikulisest ulatusest ning vaktsineerimisest sõltuvusse seatud põhiõiguste olulisusest. Tuleb ka arvestada, et haldusaktiga kehtestatud üldkohustuslikke vaktsineerimisnõudeid pole lubatud hoida kehtimas lõpmatult kaua. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt.
Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirja kui halduse siseakti p-le 4 võivad anda piisava aluse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11. TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti.
TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit.
Siiski viitab tänane teadmine käesoleva määruskaebuse lahendamiseks piisavalt vaktsiinide efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) raportid.1 Muu hulgas kinnitab ECDC 1. septembri 2021. a tehniline raport, et koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse 1 Vt https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/interim-analysis-covid-19-vaccine-effectiveness-against-severeacute-respiratory; https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Partial%20COVID%20vaccination%20and%20heterologous% 20vacc%20schedule%20-%2022%20July%202021.pdf; https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/covid19-rapid-risk-assessment-16th-update-september-2021.pdf (lk 12-13); https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/TGU-20211019-1878.pdf (lk 2-3). Vrd https://viewhub.org/sites/default/files/2021-11/COVID19%20VE%20Studies_Forest%20Plots.pdf.
6(9) 3-21-2241 nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu.2 Seda toimet täheldatakse samade allikate järgi üldiselt ka SARS-CoV-2 Delta variandi ringlemise tingimustes, kuigi on andmeid mõju vähenemise kohta ennekõike teatud riskigruppide, nt eakate puhul.3 Selle põhjal võib praegu eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Kaebuses viidatud üksikuuringud viitavad vaktsineeritute nakatumise võimalusele. See aga pole vaidluse all ega lükka ümber eelnevaid üldisi järeldusi. Küll oleks põhiasjas kohane tugineda uuringutele, mis käsitlevad kaebajaga sarnaseid rühmi.
Kolleegium rõhutab ka, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-1891/46, p 19).
Leebema meetmena ei ole samaväärne kaitseväelaste massiline testimine. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida testitava kaitseväelase nakatumist väljaspool teenistust. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud kaitseväelaste tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada.
Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole.
Koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasnev riive on esialgsel hinnangul mõõdukas. Pooltel ja kohtul on võimalus seda põhiasjas täiendavate andmetega kinnitada või kummutada. Vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised või ülitõsised (haiglaravi vajadus, eluohtlik reaktsioon, tervisekahju, surm). 27. detsembrist 2020 kuni 8. novembrini 2021 oli Eestis tehtud kokku 1 531 430 vaktsiinisüsti. Samal ajavahemikul laekus Ravimiametile 224 teatist tõsiste kõrvaltoimete kohta. Peamiselt on neil juhtudel olnud tegemist allergiliste reaktsioonidega ning neuroloogiliste ja kardioloogiliste häiretega. Neljal surmaga lõppenud juhtumil (neist kolm 63-aastased ja vanemad, üks 2 European Centre for Disease Prevention and Control, Interim public health considerations for the provision of additional COVID-19 vaccine doses, 01.09.2021 – https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Interimpublic-health-considerations-for-the-provision-of-additional-COVID-19-vaccine-doses.pdf, lk 9–15.
3 Vt ka J. L. Bernal jt, Effectiveness of Covid-19 Vaccines against the B.1.617.2 (Delta) Variant, The New England Journal of Medicine 21.07.2021 – https://www.nejm.org/doi/full/10.1056/nejmoa2108891.
7(9) 3-21-2241 31-aastane) ei saa seost vaktsiiniga välistada.4 Vaktsineerimisnõude intensiivsust vähendab täiendavalt tõsiasi, et just enda vaktsineerimata jätmine ohustab inimese elu ja tervist ning mitte väiksemal, vaid suuremal määral – tulenevalt suuremast ülekandumise tõenäosusest (eespool p 27).
V 33. Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Teenistusest vabastamine ATS § 95 alusel võib tuua ametnikule, sh tegevväelasele kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolituse kulud (KVTS § 101 ja ATS § 32 lg 5). Osa kaitseväelasi võib ilma jääda ka tegevteenistuspensionist (kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 393).
4 https://www.ravimiamet.ee/covid-19-vaktsiinide-k%C3%B5rvaltoimed-ajavahemikus-1%E2%80%937-november2021-esitatud-teated-eestis-ja-%C3%BCldine.
8(9) 3-21-2241 Õiguslikud kui ka praktilised võimalused immuniseerimata kaitseväelaste töö ümberkorraldamiseks on pigem piiratud, kuid neid tuleb põhiasjas seoses vabastamiskäskkirja proportsionaalsusega täpsemalt uurida. ATS § 33 (KVTS § 1 lg 3) võimaldab ametniku (ka tegevväelase) viia tähtajaliselt üle teisele ametikohale, kuid seda väga kindlatel eesmärkidel ja ainult üleviidava nõusolekul (ATS § 33 lg 3). Kui 2% kaitseväelastest on tarvis ümber paigutada teisele, ohutumale tööle, siis tuleb leida uus tegevus ka seni vastavaid ülesandeid täitnud teenistujatele. Kui vaktsineerimata kaitseväelane ettevaatusabinõudele vaatamata siiski nakatab teenistuskaaslasi ja need muutuvad töövõimetuteks, tuleb ka nakatunutele leida ajutiselt asendajad või jäävad nakatunute ülesanded täitmata.
Leebema alternatiivina teenistusest vabastamisele võiks põhimõtteliselt kõne alla tulla ka ametikohajärgsete ülesannete muutmine, teenistussuhte peatumine palga säilitamisega või ilma, näiteks puhkuseks jms. Kehtivas õiguses on võimalused nende abinõude rakendamiseks siiski pigem napid. Vastava normistiku põhiseaduspärasust tuleb põhiasjas vajadusel hinnata.
Kaitseväelase ülesanded (nt väliõppused, füüsiline treening) on takistatud, kui ta on haige või karantiinis.