← Eesti

4-21-3633/15

Obsah (4)§ 227§ 127§ 50§ 16

4-21-3633 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2021, Paide, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-21-3633 (2510,21,001241) Kohtunik Indr

§ 227

lg 3 järgi Kohtuvälise menetleja esindaja PPA Lääne prefektuuri vanemkomissar Ragne Tõnts Menetlusalune isik Vahe Manukjan (ik: 38503314922); elukoht: xxxxx xx, xxxx; e-post VT toimiku järgi:x. Kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas, lepinguline RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 2, § 120 lg 1, § 132 p 1, § 133-135, kohus otsustas: Paide politseijaoskonna

  1. Jätta rahuldamata Vahe Manukjani 13.09.2021 kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale karistuse osas ning Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna menetlusgrupi väärteomenetleja Ragne Tõntsi 26.08.2021 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2510,21,001241 muutmata.
  2. Jätta kaebemenetluses Vahe Manukjani poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Kohtuotsuse lõpposa toimetada kätte kaitsjale, menetlusalusele isikule, Lääne prefektuurile ning jõustumisel saata Transpordiametile koos 26.08.2021 üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2510,21,
  3. Juhtimisõiguse äravõtmise aeg hakkab kulgema kohtuotsuse jõustumisest.

§ 127

kohaselt on Vahe Manukjan kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Edasikaebamise kord Kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Motiveeritud kohtuotsus on kättesaadav 11.10.2021. 1

(8)4-21-3633 ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK V. Manukjani mõisteti Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna menetlusgrupi väärteomenetleja Ragne Tõntsi 26.08.2021 üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2510,21,001241 süüdi

§ 50

lg 5 p 3 rikkumises ning talle mõisteti karistuseks

§ 227lg 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 2 (kaheks) kuuks.

V. Manukjanile heideti nimetatud väärteootsusega ette seda, et tema, 01.08.2021 kell 07:56 Paide linnas, Järva maakonnas, PÄRNU - RAKVERE – SÕMERU maantee xx. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 119+-7 km/h teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 70 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h. Kaebuse sisu 13.09.2021 esitas Pärnu Maakohtule kaebuse eelviidatud kohtuvälise menetleja otsusele V. Manukjani kaitsja, millega vaidlustas otsuse karistuse mõistmise osas. Kaebuse sisu on järgmine:

  1. Kohtuväline menetleja on Otsuse viidanud õigesti, et mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda ning sinna alla käib ka liiklusreeglitest kinnipidamine. Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Kohtuvälide menetleja hinnangul lubatud sõidukiirust ületades seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu ja tervise. Kohtuväline menetleja põhjendab oma Otsust viitega sellele, et kaebaja omab kahte kehtivat väärteokaristust mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Kohtuväline menetleja leiab, et seni määratud rahatrahvid ei ole olnud tulemuslikud ehk isik ei ole olnud rahatrahvide suhtes karistustundlik. Juhtimisõiguse äravõtmine on kohtuvälise menetleja hinnangul suunatud eelkõige nii menetlusaluse isiku enda kui ka teiste liiklejate ohutuse tagamisele, omades sealjuures ka eripreventatiivset iseloomu.
  2. Kaebaja arvates on kohtuväline menetleja teinud ebaõige järelduse kaebajale määratud karistuse osas.
  3. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü. Süü suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eeskätt teo asjaoludest, kuid tõepoolest tähelepanuta ei saa jätta ka teo toimepanija isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 14–15.1 ja
  6. juuni
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-179-03, p 14). Seega sõltub isiku süü suurus konkreetse juhtumi asjaoludest. Antud juhul isik ei eita, et ta juhtis mootorsõidukit lubatust suurema kiirusega. Fakt on see, et isik ületas kiirust

§ 227lõikes 3 toodut arvestades alumise määrale lähedases vahemikus.

Samas mingeid muid rikkumisi (joobes mootorsõidukijuhtimine, sõiduki mittekorrasolek, turvavarustuse kasutamine) antud juhul ei esinenud. Isik ei ole suhtunud oma üleastumisse hoolimatult.

  1. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). Siiski ei ole üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas mootorsõiduki rooli ja ületab kiirust. Uue rikkumise tõenäosus on suurem, kui rikkuja süü on suur: nt kui isik eksib muudegi liiklusnõuete vastu või suhtub toimepandud teosse hoolimatult (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas 3-1-1-122-13, p 11). Nendel asjaoludel pole antud juhul võimalik kõneleda süüdlase hoolimatust suhtumisest toimepandud teosse. Kindlaks ei ole tehtud ka ühtegi muud asjaolu, mille põhjal saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et suurema rahalise karistuse korral asub kaebaja taas mootorsõidukit juhtides kiirust ületama.
  4. KarS § 57 lg 1 p 3 sätestab, et karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kaebaja on esitanud ka kahetsuskirja (lisa 2), kuid Otsusest ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks Otsuse tegemisel seda arvestanud. Selline minetus on kaitsja hinnangul materiaalõiguse rikkumiseks, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise kaebaja suhtes. Kokkuvõttes 2

(8)4-21-3633 on kaebaja seisukohal, et õiguskorra huvid saavad antud juhul ka rahuldatud kaebajale keskmisest suurema rahatrahvi määramisel. Tuginedes eeltoodule kaitsja palub: 1) Tühistada 26.08.2021 otsus väärteoasjas nr 2510,21,001241 täies ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista Vahe Manukjanile

§ 227lg 3 alusel karistuseks rahatrahv.

2) Vahe Manukjan poolt kantud menetluskulud jätta riigi kanda. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele 22.09.2021 esitas omapoolse seisukoha kaebusele kohtuvälise menetleja esindaja ja vaidlustatud väärteootsuse koostanud Paide politseijaoskonna väärteomenetleja Ragne Tõnts, sedastades järgmist: 01.08.2021 on koostatud väärteoprotokoll nr AB1473255 selle kohta, et Vahe Manukjan 01.08.2021 kella 07:56 ajal Järvamaal Paide linnas Pärnu-Rakvere-Sõmeru mnt xx km-l, juhtis mootorsõidukit xxx xxx reg nr xxxxxx kiirusega 119 km/h +/-7 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h. Kiirus mõõdetud seadmega Stalker DSR 2 X nr DB012531. Nimetatud teoga on menetlusalune isik rikkunud liiklusseaduse (edaspidi

) § 50 lg 5 p 3 nõudeid ning tegu on kvalifitseeritud

§ 227lg 3 järgi.

Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud juhtimisõiguse äravõtmine kaheks kuuks. Karistuse määramisel on arvestatud, et tegu on toime pandud tahtlikult, karistust kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsust ning raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebuses tuuakse välja, et kohtuväline menetleja on teinud ebaõige järelduse kaebajale määratud karistuse osas. Menetlusalune isik ületas kiirust liiklusseaduse § 227 lg 3 toodut arvestades alumisele määrale lähedases vahemikus ning muid rikkumisi (joobes mootorsõiduki juhtimine, sõiduki mitte korrasolek, turvavarustuse kasutamine) esinenud ei ole. Seega sõltubki isiku süü konkreetses juhtumis. Samuti teenib sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine eeskätt eripreventiivset eesmärki: tagab, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Uue rikkumise tõenäosus on suurem, kui rikkuja süü on suur. Kindlaks ei ole tehtud ühtegi muud asjaolu, mille põhjal saaks pidada tõenäoliseks, et suurema rahalise karistuse korral asub menetlusalune isik taas mootorsõidukit juhtides kiirust ületama. Otsuse tegemisel ei ole arvestatud ka kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsusega, millega on toime pandud materiaalõiguse rikkumine. Kohtuvälise menetleja otsuses on piisava põhjalikkusega märgitud, miks menetleja on just sellise karistusliigi valinud, selles osas jääme oma seisukoha juurde, kuid peab siinkohal lisaks vajalikuks märkida, et mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille omandamiseks tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku väärteo toime pannud mootorsõiduki juhi juhtimiselt kõrvaldada. Menetlusalune isik, kes on läbinud mootorsõiduki juhi koolituse on teadlik liiklusreeglitest ja liiklusseadusega sätestatud sanktsioonidest. Eeltoodust tulenevalt on tal võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end õiguskuuleka ja kohusetundliku käitumisega nende tagajärgede eest kaitsta. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et seadusandja on

§ 227

lg-tes 1 – 4 karistust puudutavate alam- ja ülemmäärade kehtestamisel lähtunud asjaolust, et karistus peab olema proportsionaalne isiku süü suurusega. Seega on juba seadusandja teinud menetleja eest eelotsuse, et mida suurem on sõidukiiruse ületamine, seda karmim on karistus. Ei ole mõeldav, et § 227 lg 1 ja lg 4 eest määratav karistus on võrdne. Olulisem karistuse kui tulemi poolest on isiku süü piiritlemine. Isik on süüdi, kui ta on toime pannud süüteo, mis vastab mõnele karistusseadustikus või eriseaduses sätestatud koosseisule ja on õigusvastane.

§ 50lg 5 p 3 ja § 227 lg 3 sätestab teo õigusvastasuse ja karistatavuse.

Süü suurus oleneb selle teo toimepanemise asjaoludest. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 70 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/-7 km/h. Seega menetlusalune isik ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h. Seadusandjagi on määratlenud läbi kõrgema karistusmäära selle teo ohtlikkuse. Kui nimetatud teel oleks suurim lubatud sõidukiirus olnud 3

(8)4-21-3633 90 km/h, ka siis on menetlusalune isik lubatud sõidukiirust ületanud. Seega tema teadlikkus teo toimepanemise keelatuses oli olemas ning tahtlus otsene. Samas näitab tema tegu ka seda, et tegemist polnud juhusesüüteoga vaid harjumusega. Riigikohus on öelnud oma lahendis nr 3-1-1-6-17: „Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)“ Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku varasema käitumisega liikluses. Karistusregistri andmetest nähtuvalt omab Vahe Manukjan kahte kehtivat väärteokaristust mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Konkreetse menetlusaluse isiku puhul on tõendamist leidnud fakt, et rahatrahvide määramine eelnevatel kordadel ei ole olnud tulemuslikud ehk isik ei ole rahatrahvide suhtes olnud karistustundlik. Seda enam, et 24.05.2020 toime pandud rikkumise eest määratud rahaline karistus on tänaseni täitmata ning 19.03.2020 toime pandud rikkumise eest määratud karistuse tasus menetlusalune isik alles 25.03.2021. Kaebusest võib järeldada, et kaitsja nendest asjaoludest kaebuse koostamisel teadlik ei olnud. Tõendamist on leidnud fakt, et isik jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist ning rahalised karistused ei ole täitnud oma eesmärki. Seega on juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine suunatud isiku mõjutamisele ja kaudselt ka isiku hoiakute ja suhtumise muutmisse liikluskultuuri terviku suhtes. Pahatihti unustatakse ära, et mitte ainult teiste ohutuse tagamiseks pole liiklusreeglid. Ütleb ju

§ 16lg 1, et kõigil on õigus eeldada, et teised liiklemisel kedagi ohtu ei sea.

Liikluskorraldus on ka sama liikleja enda ohutuse tagamiseks. Kohtuväline menetleja peab vajalikuks märkida, et otsuse tegemisel on arvestatud menetlusaluse isiku kahetsusega, tsiteerin: kergendavad asjaolud – kahetseb. Ei ole vahet, kas tegemist on puhtsüdamliku kahetsusega või kahetsusega, arvestatakse seda karistuse määramisel ühte moodi. Menetlusalune isik on esitanud kahetsuskirja, mis on väärteomaterjalidele lisatud ja otsuse tegemisel arvesse võetud, kuid see ei välista kohtuvälisel menetlejal karistusliigina juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist. See, et karistuse määramisel on kergendavat asjaolu arvestatud näitab, et menetlusalusele isikule pole valitud raskemat karistusliiki ehk aresti ja karistusmäära puhul ei ole valitud maksimum määras juhtimisõiguse äravõtmist vaid alla keskmise määra. Karistus ei saagi olla selle kandjale mugav, ega ka liialt represseeriv vaid peab olema mõjus. Samas juhtimisõigust omava isikuna pidi menetlusalusele isikule olema teada, et korduv samalaadiline rikkumine viib lõpptulemusena raskema tagajärjeni, milleks juhtimisõiguse äravõtmine võib olla. Tulenevalt eeltoodust leiab kohtuväline menetleja, et väärtegu on toimepandud tahtlikult ja määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga. Vaidlusaluses väärteoasjas ei esine õiguslikke aluseid VTMS § 119 kohaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes VTMS § 132 p 1, on kohtuväline menetleja seisukohal, et Vahe Manukjan kaebus tuleks jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud uuritud tõenditega, on seisukohal, et V. Manukjani kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus karistuse osas muutmata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 133 kohaselt on kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused järgmised: 4

(8)4-21-3633 1) kas väärteoasjas ei esine käesoleva seadustiku §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid; 2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud; 5) kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt; 6) kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust; 7) kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega; 8) kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele käesoleva seadustiku §-s 30 sätestatud alustel; 9) kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid; 10) kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, ei tuvasta ühtegi VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud alust, mis oleks välistanud väärteomenetluse läbiviimise, kuivõrd V. Manukjanile etteheidetavas teos esinevad väärteotunnused VTMS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, isikut ei ole sama episoodi eest juba karistatud ning puudub ka väärteomenetluse lõpetamise lahend, etteheidetavas teos puuduvad kuriteo tunnused, väärteo aegumistähtaeg ei ole möödunud, seadust, mille alusel määrati karistus, ei ole kehtetuks tunnistatud ning menetlusalune isik ei ole surnud. Samuti ei esine VTMS § lg-s 2 sätestatud alust, kuivõrd menetlusalune isik ei ole alaealine. Antud asjas kohus, saanud asja lahendamiseks kohtuväliselt menetlejalt väärteoasja toimiku, on seisukohal, et tegu – V. Manukjani poolt 01.08.2021 Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee xx. kilomeetril

§ 50

lg 5 p 3 nõuete rikkumine – on aset leidnud ning see on tõendatud patrullpolitseinik Mati Karbuse poolt 01.08.2021 koostatud väärteoprotokolliga, samuti on teo asjaolud talletatud 01.08.2021 kiirusemõõturi kasutamise protokollis. Nii väärteoprotokolli kui ka kiirusmõõturi kasutamise protokolli kantud info kohaselt on menetlusaluseks isikuks V. Manukjan, ning väärteoprotokolli kohaselt on isikusamasus tuvastatud nii Eesti Vabariigi passi kui ka esitatud juhiloa alusel. Samuti on V. Manukjan omakäeliselt allkirjastanud mõlemad eelviidatud protokollid ning mh annab kinnitust selle kohta, et väärteo pani toime V. Manukjan, asjaolu, et ta on viidatud rikkumise osas Lääne prefektuurile kahetsuskirja saatnud. V. Manukjanile etteheidetav tegu on kvalifitseeritud

§ 227

lg 3 järgi, mille kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Väärteoprotokolli ning kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt fikseeriti 01.08.2021 Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee xx kilomeetril kiirusmõõturiga Stalker DSR 2X nr DB012531, mille töökorras olek testiti viimati samal päeval ca kolmveerand tundi varem, kell 07:15, V. Manukjani sõiduki kiiruseks 119 km/h, lõplikuks mõõtetulemiks pärast laiendmääramatuse maha arvestamist (selle seadme puhul +/- 7 km/h) 112 km/h. Kuivõrd nii väärteoprotokolli kui ka kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt on antud teelõigul suurimaks lubatud sõidukiiruseks 70 km/h, ületas V. Manukjan kiirust mitte vähem kui 11270=42 km/h. Seega süüdistus haakub tõenditega kiiruse määra osas.

§ 50

lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Kuivõrd on tuvastatud, et V. Manukjan liikus teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 70 km/h, kiirusega mitte vähem, kui 112 km/h, rikkus ta

§ 50

lg 5 p 3 nõuet ning täitis sellega

§ 227lg 3 väärteokoosseisu, millega nähakse ette karistus suurima lubatud sõidukiiruse 5

(8)4-21-3633 ületamise eest 41-60 km/h. V. Manukjan ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h, seega on tegu õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg 3 järgi.

VTMS § 10 lg 1 kohaselt osaleb kohtuväline menetleja menetluses ametniku kaudu ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohtuväline menetleja kinnitab nende ametikohtade loetelu, mida täitev ametnik on pädev väärteomenetluses osalema kohtuvälise menetleja nimel. Vajaduse korral võib loetelus eristada ametikohad karistuse määramise pädevusest tulenevalt. 26.08.2021 väärteootsuse väärteoasjas nr 2510,21,001241 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna menetlusgrupi väärteomenetleja Ragne Tõnts, kes on selleks pädev kohtuvälise menetleja ametnik, kuivõrd väärteomenetleja ametijuhendi järgi on antud teenistuskoha eesmärgiks mh süütegude menetlemine ning põhiülesannete hulka kuulub mh väärtegude menetlemine, väärteomenetluses kohtuvälise menetleja esindamine ning vajadusel kohtuvälise menetleja esindamine kohtumenetluses

  1. Samuti on väärteootsuse aluseks oleva väärteoprotokolli koostanud patrullpolitseinik Mati Karbus selleks pädev, kuivõrd tema ametijuhendi kohaselt on tema teenistuskoha eesmärkideks mh patrullimine ja dokumenteerimine ning põhiülesanneteks mh patrullimise ja liiklusjärelevalve teostamine
  2. Kohtule esitatud väärteotoimiku alusel ei tuvasta kohus, et kohtuväline menetleja oleks menetluse läbiviimisel rikkunud väärteomenetlusõigust – menetlusalusele isikule on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, mille kohta on menetlusalune isik andnud väärteoprotokollile ka oma allkirja, samuti on menetlusalusele isikule tutvustatud kiirusmõõturi tabloole fikseeritud lugemit, mille kohta on menetlusalune isik avaldanud, et tal märkused puuduvad. Kohtuvälise menetleja ametniku poolt väärteootsuse koostamisel on täidetud põhjendamiskohustus ning on arvestatud ka menetlusaluse isiku poolt esitatud kahetsuskirjaga. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et väärteomenetlust välistavaid asjaolusid antud juhtumil ei esine, V. Manukjan on talle etteheidetud väärteo toime pannud ning väärtegu on ka õigesti kvalifitseeritud, menetlus on läbi viidud pädeva kohtuvälise menetleja poolt ning menetlus on läbi viidud väärteomenetlusõigust järgides. Karistus Menetlusaluse isiku kaitsja poolt esitatud kaebuses vaidlustatakse V. Manukjanile määratud karistus, milleks on juhtimisõiguse äravõtmine kaheks kuuks. Karistusraamid

§ 227

lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo eest on rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümneks kuuks. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on proportsionaalne, motiveeritud ja vastab menetlusaluse isiku süü suurusele. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et menetlusalune isik ületas kiirust

§ 227lõikes 3 toodut arvestades alumise määrale lähedases vahemikus.

Teisalt ei nõustu kohus kaitsja väitega sellest, et kuivõrd mingeid muid rikkumisi (joobes mootorsõidukijuhtimine, sõiduki mittekorrasolek, turvavarustuse kasutamine) antud juhtumi puhul ei esinenud, võimaldab teha järelduse, et isik ei ole suhtunud oma üleastumisse hoolimatult. Muid rikkumisi tõesti antud juhtumil väärteomenetluses tuvastatud ei ole, kuid 1 Väärteomenetleja ametijuhend kättesaadav avalikus arvutivõrgus: https://otsing.smit.ee/opendata/ppa/files/ametijuhendid//2136902a5e138593f81aaec55fbdc873153d2059074eda81f4 8fd58efa12d4d7.PDF. 2 Ametijuhend kättesaadav avalikus arvutivõrgus: https://otsing.smit.ee/opendata/ppa/files/ametijuhendid//a27d8948feedf43303867c9fc7348ecddc1cae8494bbf19bc56 e4bb8af3c798d.PDF. 6

(8)4-21-3633 asjaolu, et isik pani toime üksnes ühe väärteorikkumise, mitte kogumis hulgi, ei võimalda teha järeldust, et seetõttu on isiku süü väiksem ning ta ei ole olnud hoolimatu. Kohtuliku uurimise ese on ikkagi konkreetne süüdistus ja inkrimineeritud koosseisu järgi karistusraam. Ühiskond ei pea tolereerima või pidama andestatavaks piirkiirust oluliselt ületavat sõitmist seetõttu, et seda tehti näiteks tehniliselt korras sõidukiga, nõuetekohaselt turvavarustust kasutades ning ilma joobeta. V. Manukjan on vaieldamatult täitnud

§ 227

lg 3 väärteokoosseisu, ta on küll oma tegu kahetsenud, kuid see ei väära asjaolu, et V. Manukjani juhitud sõiduki kiirus ületas lubatud sõidukiirust 42 km/ha, kui ette oli nähtud lubatud piirmääraks kuni 70 km/ha. V. Manukjan oleks täitnud väärteokoosseisu ka juhul, kui ta oleks juhtinud sõidukit maanteel, kus maksimaalseks lubatud sõidukiiruseks on 90 km/h, sellisel juhul oleks tegu olnud kvalifitseeritav

§ 227lg 2 järgi.

V. Manukjanile mõistetud karistus – juhtimisõiguse äravõtmine kaheks kuuks, oleks jäänud muuhulgas ka

§ 227

lg 2 rikkumise korral võimaliku karistuse 1/3 piiresse, seega keskmisest väiksemaks (

§ 227

lg 2 järgi on karistusraam kuni 6 kuud juhtimisõiguse äravõtmist, lg 3 järgi aga juba kuni 12 kuuks). Tähelepanuta ei saa jätta ka kohtuvälise menetleja poolt väljatoodud asjaolu, et V. Manukjan omas teo toimepanemise ajal kahte kehtivat ja sh ainsat väärteokaristust just lubatud sõidukiiruse ületamise eest kahel korral, s.o nii

§ 227lg 2 kui ka lg 3 alusel.

Mõlemal korral on V. Manukjanile määratud karistuseks rahatrahv, esimesel korral 50 trahviühikut ning teisel korral 130 trahviühikut. Sealhulgas toob kohtuväline menetleja välja, et V. Manukjanil on 24.05.2020 toime pandud rikkumise eest määratud rahatrahv tänaseni täitmata ning varasema, 19.03.2020 toime pandud rikkumise eest määratud trahvi tasus menetlusalune isik alles käesoleva aasta märtsis, s.o aasta hiljem rikkumise toimepanemisest. Menetlusaluse isiku suhtumine talle varasemalt määratud rahatrahvidesse näitab tema ükskõikset suhtumist, et rahatrahvid ei sunni teda oma käitumist korrigeerima ning kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et menetlusalune isik ei ole rahatrahvile karistustundlik. V. Manukjani puhul ei ole varasemad karistused eesmärki täitnud, kuivõrd omades kahte kehtivat väärteokaristust kiiruse ületamise eest, on V. Manukjan taas sellise teo toime pannud, seega rahatrahv on eripreventiivses mõttes V. Manukjanile sobimatu. Lubatud sõidukiiruse ületamised on V. Manukjanile ainsad kehtivad väärteokorras omistatud süüteokoosseisud, seega jääb paratamatult mulje, et kiiruse ületamine ei ole V. Manukjani süütegu, see on tema jaoks tavapärane. Kaitsja viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-122-13 ei ole käesoleva väärteoasja asjaolude valguses asjakohane, kuivõrd teo tehiolud erinesid käesolevast juhtumist kardinaalselt – isik ei olnud varem samalaadse teo eest karistatud ning juhtimisõiguse äravõtmine oli antud juhul lisakaristus põhikaristusena määratud rahatrahvile. V. Manukjanile on kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena määratud sanktsiooniraamide miinimumilähedane juhtimisõiguse äravõtmine ning muuhulgas, kui kohtuväline menetleja oleks juhtimisõigust piiranud antud rikkumise puhul lisakaristusena, oleks minimaalne juhtimisõiguse piiramine olnud võimalik alates kolmest kuust, s.o minimaalne juhtimisõiguse piiramise tähtaeg oleks olnud praegusest põhikaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmisest pikem periood. Kahtlemata on kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramisel arvestatud ka V. Manukjani puhtsüdamliku kahetsusega, see nähtub juba iseenesest määratud miinimumi lähedasest karistusest ning puhtsüdamlikule kahetsusele on kohtuväline menetleja viidanud ka oma väärteootsuses. Kaebemenetluses ei saa kohus isikule kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust suurendada, võimalik on üksnes karistuse vähendamine. Antud asjaolude valguses ei leia kohus ühtegi alust, mis põhjendaks V. Manukjanile määratud karistuse osas kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ning kohus jätab eelneva tõttu V. Manukjani kaitsja kaebuse rahuldamata. Menetluskulud 7

(8)4-21-3633 V. Manukjani kaitsja ei esitanud kohtule menetluskulude arvestust, kuid eelduslikult lepingulise kaitsjaga kulud siiski kaasnesid. Kuivõrd väärteootsuse tühistamise alused puuduvad, tuleb KrMS § 180 lg-le 1 tuginedes jätta menetluskulud V. Manukjani kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.