Obsah (7)

§ 631§ 651§ 35§ 65§ 46§ 611§ 10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 5. november 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-21-15541 Tsiviila

) § 651 lg 1 järgi, juhul kui kinnistusraamat on muutunud valeks asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku tõttu, parandab kinnistusosakond kande asjaõiguse uue omaja kinnistamisvalduse alusel. Kinnistamisavaldusele tuleb lisada asjaõiguse üleminekut tõendav dokument. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt, kui asjaõigus on üle läinud pärijale ja pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks ühisvarasuhe, kohaldatakse kinnistusraamatu kande parandamisele ka

§ 631lg-s 3 sätestatut.

Nimetatu kohaselt, kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on ebaõige kandemääruse alusel selle omajana kantud ainult üks abikaasa, tuleb kande parandamiseks kinnistamisavaldusele lisada omandiõiguse tunnistus, mis tõendab asjaõiguse kuulumist abikaasade ühisvara hulka. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Avaldajad esitasid
2. septembril 2021 määruskaebuse
3. septembri 2021 kandemäärusele. Avaldajad paluvad teha kanne kinnistusregistri registriossa nr. X vastavalt
4. augusti 2021.a. Tallinna notar Liia Aigro poolt registriossa nr. X kande tegemiseks esitatud kinnistamisavaldusele. Avaldajad ei pea õigeks omandiõiguse tunnistuse täiendavat väljastamist pärandaja nimele ühisvara koosseisu vara kuulumise kohta. Kandemääruse tegemisel on ekslikult tõlgendatud õigusnorme. Üleelanud abikaasal on õigus, mitte kohustus taotleda omandiõiguse tunnistuse väljaandmist. Kohtunikuabi nõue ei täida seaduses sätestatud eesmärki, on ebamõistlikult üleelanud abikaasat koormav nõue ja pole kooskõlas menetlusökonoomika ja tavapärase kinnistusosakonna menetluspraktikaga. Kandemääruses tuginetakse

§ 651lg -le 4.

Samas on tähelepanuta jäänud

§ 651lg 5.

Nii kinnistusraamatuseadus kui ka pärimisseadus ja tõestamisseadus sätestavad, et omandiõiguse tunnistus väljastatakse lahusvara suhtes. Kuni seaduse muutmiseni kehtiva regulatsiooni (PKS § 17 lg 5) kohaselt pidid abikaasad esitama „ühise notariaalselt tõestatud avalduse“, et kanda kinnistusraamatusse omanikuna abikaasa, kes on küll kinnisasja omanik, kuid keda ei ole sinna kantud. Seda sätet on tõlgendatud selliselt, nagu tähendaks selles nimetatud avaldus kinnistamisavaldust, mis tuleb notariaalselt tõestada ja mille tõestamise käigus tehakse kindlaks 2 kinnisasjaõiguse kuulumine abikaasade ühisvara hulka. Selline tõlgendus ei haaku kinnistamisavalduse üldise tähendusega TsMS-s ja

-s.

§ 35

lg 1 kohaselt esitatakse kinnistamiseks vajalikud dokumendid kinnistamisavalduse lisadena, mitte kinnistamisavalduse sisuna. Seega tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluva asjaõiguse kohta tehtud ebaõige kande parandamisel samuti eristada kinnistamisavaldust ja muid kinnistamiseks vajalikke dokumente. Alates 1. juulist 2010 jõustunud PKS § 28 lg 4 sätestabki ainult nõudenormi, mis annab kinnistusraamatusse kandmata abikaasale õiguse nõuda kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist, s.t nõusolekut omandiõiguse tunnistuse tõestamiseks ja kinnistusraamatu parandamiseks.

§ 631

lg 3 reguleerib ainult seda osa, mille puhul on tegemist kinnistusraamatuseaduse reguleerimise esemega. Sellisel juhul on kinnistusraamatu parandamiseks vajalik ühe abikaasa kinnistamisavaldus, millele tuleb lisada teise abikaasa kui puudutatud isiku nõusolek. Iseenesest ei ole vahet, kumb abikaasa kinnistamisavalduse esitab. Kinnistamisavaldusele tuleb lisada notariaalselt tõestatud omandiõiguse tunnistus, mille tõestamiseks on vaja mõlema abikaasa avaldust (vt TõS § 372 muudatus). Kande parandamiseks ei piisa ainult ühe abikaasa kinnistamisavaldusest ja teise abikaasa kui puudutatud isiku nõusolekust, sest vaja on tuvastada ka kinnisasjaõiguse kuulumine abikaasade ühisvara hulka.

§ 651

reguleerib kinnistusraamatu kande parandamist juhul, kui see on muutunud valeks asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku korral. Sellisel juhul on kanne kinnistusraamatus vale, kuid üldjuhul ei ole muude andmekogude andmed asjaõiguse uue omaja kohta piisavalt kindlad, et teha kanne uue isiku kohta ilma kinnistamisavalduseta ametiülesande korras. Asjaõiguse kinnistusraamatuväline üleminek toimub füüsiliste isikute puhul eelkõige seoses pärimisega, kui pärandi avanemisel läheb kogu pärandaja vara üle teisele isikule – pärijale. Kuigi kinnisasjaõigus läheb pärijale üle juba alates pärandi avanemisest, on pärija või pärijate kandmiseks kinnistusraamatusse vaja esitada kinnistamisavaldus ja lisada sellele õigusjärglust tõendav dokument – pärimistunnistus. Kui asjaõigus on üle läinud kaaspärijate ühisusele, siis piisab kande parandamiseks ühe kaaspärija avaldusest ning teisi pärijaid ei loeta puudutatud isikuteks, s.t nende nõusolek kande tegemiseks ei ole vajalik, sest pärija ei saa keelduda sellest, et talle juba üle läinud õigus tehakse ka kinnistusraamatus nähtavaks. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui võõrandatakse osa kaaspärijate ühisusest.

§ 65

1 lg-d 4 ja 5 sätestavad erinormid juhuks, kui pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks ühisvarasuhe. Sellisel juhul võib iga konkreetne ese kuuluda nii ühisvara kui ka lahusvara hulka ning seda küsimust ei ole võimalik lahendada pärimistunnistuse tõestamise käigus.

§ 65

1 lg 4 reguleerib olukorda, kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on selle omajana kantud ainult üks abikaasa ja see abikaasa sureb. Pärimisõiguse ja kinnistusraamatuõiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleks ka sellisel juhul kanda pärija või kaaspärijate ühisus kinnistusraamatusse ühe pärija kinnistamisavalduse ja pärimistunnistuse alusel. Juhul kui üleelanud abikaasa kuulub kaaspärijate hulka, on tema õigused tagatud seeläbi, et pärandvara käsutamiseks on vajalik kõigi kaaspärijate nõusolek. Asjaolu, et abikaasal on asjaõiguse suhtes suurem õigus kui teistel kaaspärijatel, on nende sisesuhte küsimus, mis lahendatakse vara jagamise käigus. Kinnistusraamatusse kandmata ühisomanikust üleelanud abikaasa õigused võivad sattuda ohtu juhul, kui ta ise ei kuulu pärijate hulka. Kuigi pärija kandmine kinnistusraamatusse ei muuda ka sellisel juhul asjaõiguse materiaalõiguslikku seisundit (üleelanud abikaasa on pärija(te) kõrval jätkuvalt selle n-ö varjatud omaja), tekib oht, et asjaõigust käsutades kahjustab pärija 3 üleelanud abikaasa õigusi. Kuigi samasugune oht esineb ka abikaasade eluajal, on eelnõu koostamisel lähtutud eeldusest, et pärast abielu lõppemist selle ohu realiseerumise tõenäosus suureneb.

§ 65

1 lg 5 reguleerib olukorda, kui pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks küll ühisvarasuhe, kuid konkreetne asjaõigus kuulus siiski pärandaja lahusvara hulka. Sellisel juhul tuleb esitada kinnistusraamatu kande parandamiseks koos kinnistamisavalduse ja pärimistunnistusega ka omandiõiguse tunnistus selle kohta, et ese kuulus pärandaja lahusvara hulka. Samas on oluline märkida, et TõS § 37 2 alusel tõestatakse omandiõiguse tunnistus ainult selle kohta, et tegemist on juba olemasoleva abikaasade ühisvaraga. Selle tunnistuse alusel on võimalik ainult kinnistusraamatu ebaõige kande parandamine ning see ei tekita pärijale täiendavaid õigusi ega piira ühegi kolmanda isiku õigusi võrreldes sellega, kui kande parandamine toimub ainult pärimistunnistuse alusel. Alates

1. jaanuarist 2009, mil jõustus uus pärimisseadus, ei ole pärimismenetluses enam ette nähtud omandiõiguse tunnistuse väljastamist. Samas on võimalik sellise tunnistuse väljastamine tõestamisseaduse § 34 või § 38 lg 2 p 8 alusel kliendi soovil (mingi eseme kuuluvuse kohta).
2. augustil 2021 välja antud pärimistunnistuses on kajastatud kõik pärimisseaduse ja pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise korra nõuded. Pärimistunnistuses avatakse pärijad, pärandvara loeteluna ei kuulu välja toomisele, ning kinnistusraamatusse kantakse vastavalt esitatud kinnistamisavaldusele pärijad kui ühisomanikud.
3. Kohtunikuabi ja Tartu Maakohus jätsid määruskaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et kinnistusosakonna kohtunikuabi määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Avaldajate määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruse muutmiseks ja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kandemääruse põhjendustega kinnistamisavalduse rahuldamata jätmisel ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).
5. Asja materjalide kohaselt on kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu (registriosa nr X) omanikuna
6. detsembril 2003 sisse kantud Ljudmila Linda Tangsoo. Avaldajad on esitanud kinnistusosakonnale
7. augustil 2021 välja antud pärimistunnistuse ja kinnistamisavalduse. Pärimistunnistuse järgi on X surnud A.A. pärijateks tema tütar B.B., tema poeg T. Tangsoo ja tema abikaasa L. Tangsoo, igaüks 1/3 mõttelises osas. Pärimistunnistuse kohaselt (märkusena) on pärimismenetluses tuvastatud, et pärandaja oli perekonnaseisult abielus L. Tangsooga alates X ja pärandaja ja tema abikaasa varasuhteks oli varaühisuse varasuhe. Kinnistamisavalduse kohaselt palusid avaldajad vastavalt AÕS § 65 korteriomandi kinnistusregistri registriosa nr X teisest jaost kustutada senise omaniku kanne ja kanda ühisomanikena B.B., T. Tangsoo ja L. Tangsoo.
8. Kohtunikuabi kohustas avaldajaid
9. augusti 2021 määrusega esitama kinnistusosakonnale notariaalselt tõestatud omandiõiguse tunnistuse, millest nähtuks vaidlusaluse kinnisasja kuulumine pärandaja ja tema abikaasa ühisvarasse. Kuna avaldajad jätsid kinnistusosakonna nõude täitmata, jäeti nende kinnistamisavaldus rahuldamata. 4
10. Ringkonnakohus leiab, et kohtunikuabi keeldus põhjendatult kande tegemisest omandiõiguse tunnistuse puudumise tõttu

§ 46

lg 3 ja 5 alusel.

35 lg 1 p 7 järgi tuleb kinnistamisavaldusele lisada seadusest tulenevad kinnistamiseks vajalikud dokumendid. Kinnistusraamatukande parandamine asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku korral, sh pärimisjärgluse alusel, on reguleeritud

§-s 651. Vastavalt

§ 651

lg-le 1, kui kinnistusraamat on muutunud valeks asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku tõttu, parandab kinnistusosakond kande asjaõiguse uue omaja kinnistamisavalduse alusel. Vastavalt

§ 651

lg-le 4 kui asjaõigus on üle läinud pärijale ja pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks ühisvarasuhe, kohaldatakse kinnistusraamatukande parandamisele vastavalt ka käesoleva seaduse (

) § 631 lõikes 3 sätestatut, mille kohaselt kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on ebaõige kandemääruse alusel selle omajana kantud ainult üks abikaasa, tuleb kande parandamiseks kinnistamisavaldusele lisada omandiõiguse tunnistus, mis tõendab asjaõiguse kuulumist abikaasade ühisvara hulka. Seega tuleneb seaduse tekstist selgelt, et koos pärimistunnistusega tuleb esitada ka TõS § 372 järgne omandiõiguse tunnistus kinnisasja kuulumise kohta ühisvarasse (vt ka V. Kõve jt, Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 266). Seaduse tõlgendus ei ole sõltuvuses sellest, kas üleelanud abikaasa on ise ka pärijaks. Eeldatavasti ei pea omandiõiguse tunnistus olema ilmtingimata eraldi dokument ja võib sisalduda ka pärimistunnistuses. 10. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajate väitega, et kehtiv tõestamisseadus omandiõiguse tunnistuse väljastamist ühe abikaasa surma korral ühisvara kohta ette ei näe. Tõlgendades TõS § 372 kõiki lõikeid koosmõjus, saab asuda seisukohale, et olukorras, kus abielu on lõppenud (PKS § 63), kuid ühisvara ei ole jagatud, saavad üleelanud abikaasa ja pärijad ühiselt

§ 611lg 3 järgset omandiõiguse tunnistuse tõestamist notarilt taotleda.

Omandiõigustunnistuse alusel on võimalik lahendada perekonnaõiguslik ühisvarasuhe abikaasade vahel enne pärimisõigusliku ühisvarasuhte sisse kandmist kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu andmed koosnevad lisaks avalikkusele nähtavatele kannetele ka nende aluseks olevatest dokumentidest (

§ 10

). Kinnistusraamatu andmetele tuginemise vajadus võib tekkida alles aastakümneid hiljem, mistõttu võib siis osutuda keeruliseks selgeks teha, milliseid tehinguid või kohtulahendeid on selle aja jooksul tehtud või milliseid eeldusi järgmiste kannete tegemisel aluseks võetud. 11. Menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Kersti Kerstna-Vaks 5