Obsah (5)

§ 132§ 131§ 23§ 66§ 59

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 5. november 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-21-3813 Tsiviilasi

) § 2 lg 2 p 1 kohaselt Tartu Maakohtu

1. detsembri 2019 määruse tsiviilasjas nr X-XX-XXXXXX sundtäitmiseks. Kohtutäitur arestis
2. veebruaril 2021 võlgniku Eesti Töötukassast saadava töövõimetoetuse 25 euro ulatuses. Võlgnik esitas
3. veebruaril 2021 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale märkides, et kohtutäitur on ebaseaduslikult arestinud võlgniku töövõimetoetuse. Kohtutäitur jättis kaebuse
4. märtsi
5. a otsusega rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei ole kohtutäitur põhjendanud töövõimetoetuse arestimise seaduslikkust. Kohtutäitur ei ole võlgnikku ära kuulanud. Kohtutäitur ei ole hinnanud võlgniku majanduslikku seisu. Võlgniku ainukeseks sissetulekuks on töövõimetoetus 427 eurot 49 senti ning Sotsiaalkindlustusametist saadav sotsiaaltoetus 53 eurot 70 senti. Võlgnikul on keskmisest kõrgemad igapäevased kulutused ja seda nii toidule, transpordile kui ka meditsiinile. Võlgnik võib saada päranduse, kingitusi või lotovõidu, mille arvelt võlga täita.
6. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Töövõimetoetuse arestimiseks oli kohtutäituril nõuetekohane sissenõudja avaldus. Töövõimetoetuse arestimisel oli alust asuda seisukohale, et täitemenetlus võlgniku suhtes eeldatavasti ebaõnnestub, sh võlgnikul puudub mis iganes registreerimisele kuuluv vara ning tema ainsateks sissetulekuteks on töövõimetoetus päevamääraga 14 eurot 89 senti (s.o 446 eurot 70 senti kuni 461 eurot 59 senti kuus) ja sotsiaaltoetus 53 eurot 70 senti. Vaatamata kohtutäituri nõudmisele ei ole võlgnik kohtutäiturile enda vara nimekirja esitanud. Võlgniku esitatud hüpoteetilised väited pärandi või kingi saamise kohta ei tõenda, et tema kohustusi on täitemenetluses võimalik rahuldada ta töövõimetoetust arestimata. 2 Kohtutäitur kohaldas sissetuleku arestimisel

§ 132lg-t 12.

Statistikaameti poolt võlgniku töövõimetoetuse arestimise ajal avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi (s.o 221,36 eurot) ületav sissetuleku osa on 279 eurot 4 senti kuni 293 eurot 93 senti ning kohtutäituri poolt arestitud 25 eurot moodustab sellest ligikaudu 9%. Arestimine ei riiva võlgniku õigusi rohkem, kui see on vältimatult vajalik sissenõudja õiguste kaitseks.

1. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus jättis
3. augusti
4. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus jättis võlgniku
5. juulil 2021 esitatud vastuväite rahuldamata ja mõistis võlgnikult välja riigituludesse riigilõivu 15 eurot. Kohus leidis, et võlgniku kaebus kohtutäiturile oli tähtaegne. Maakohus leidis, et kohtutäitur on tegutsenud vastavalt seadusele ja võlgniku ärakuulamise osas rikkumist ei esine.

§ 131lg 2 teise lausel puhul oluline, et tegemist ei ole absoluutse kohustusega.

Nimelt on võlgniku ärakuulamise eesmärgiks info kogumine esimeses lauses sätestatud eelduste esinemise/mitteesinemise kohta. Kohus nõustus kohtutäituri käsitlusega, mille kohaselt oli tal vajalik info olemas ning seega puudus vajadus võlgnikku ära kuulata. Kohtutäitur osales

1. jaanuaril 2021 tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX toimunud kohtuistungil, kus arutati võlgniku kaebust kohtutäituri
2. augusti
3. a otsusele täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX. Võlgnik viibis kohtuistungil ning andis selgitusi, miks ta peab töövõimetoetuse arestimist lubamatuks. Kohus asus seisukohale, et kohtutäitur ei ole rikkunud võlgniku õigusi ning tal oli piisavalt teavet otsustuse tegemiseks ka võlgniku ärakuulamiseta. Kohus leidis, et kohtutäitur on
4. märtsi
5. a otsust tehes kaalunud

§ 131lg-s 2 sätestatud eeldusi.

Piisav on

§ 23

kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta

§ 131lg 2 kohaldamist.

Seega on täidetud esimene

§ 131

lg-s 2 ettenähtud eeldus töövõimetoetusele sissenõude pööramiseks, s.o sissenõudja avalduse olemasolu. Järgnevalt kontrollis kohus

§ 131

lg-s 2 sätestatud teise eelduse olemasolu sissenõude pööramiseks töövõimetoetusele, s.o kas sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele. Puudub vaidlus võlgniku sissetuleku suuruse üle. Kohtutäitur on välja toonud, et võlgniku sissetulekuteks on töövõimetoetus päevamääraga 14 eurot 89 senti (s.o 446 eurot 70 senti kuni 461 eurot 59 senti kuus) ja sotsiaaltoetus 53 eurot 70 senti. Muud sissetulekud puuduvad. Võlgniku sissetulekuteks on üksnes

§ 131

lg 1 p-des 2 ja 61 sätestatud sissetulekud ehk sissetulekud, millele sissenõuet üldjuhul pöörata ei saa ning millele sissenõude pööramine on võimalik üksnes

§ 131lg 2 alusel.

Sissetuleku arestimisel ei saa arvesse võtta võlgnikule määratud puudega inimese sotsiaaltoetust (

§ 131lg 1 p 2).

Kontrollides, kas võlgnikul on muud vara, millele võiks olla tulemuslik sissenõuet pöörata, tugines kohus võlgniku esitatud andmetele menetlusabi taotluses ja sellele lisatud majandusliku seisundi teatises. Võlgnik on äriühingu Sajandi Lugu OÜ (registrikood 14091727) juhatuse liige. Äriühingul on eraisikute ees kohustusi ligikaudu 8000 euro ulatuses. Võlgnik ise põhjendas kohustuse mittetäitmist asjaoluga, et tal puuduvad selleks vahendid ning igapäevaseks toimetulemiseks võtab ta laene. Võlgnikul puudub vara, millele saaks pöörata sissenõude. 3 Kohus nõustus kohtutäituri järeldusega, et arvestades võlgniku majanduslikku olukorda (

§ 132

lg 1 alusel arestimiskõlbuliku sissetuleku ja vara puudumist) ei ole kohustuse täitmine võimalik ka tulevikus mõistliku aja jooksul. Kohtutäitur on välja toonud, et teistes täiteasjades nr XXX/XXXX/XXX, nr XXX/XXXX/XXXX ja nr XXX/XXXX/XXXX on võlgnikul täimata kohustusi kokku 4136 eurot 63 senti, mille täitmiseks ainuüksi töövõimetoetuse arestitud osa arvel, s.o 25 eurot kuus, kuluks 13 aastat 9 kuud. Kuna põhinõudelt tuleb tasuda ka viiviseid, on see aeg veelgi pikem. Seejuures on võlgnik ise kohtule kinnitanud, et tal on võlgu 60 000 kuni 70 000 euro ulatuses. Kohus leidis, et arvestades kohtutäituri poolt kindlaks tehtud andmeid võlgniku majandusliku seisundi kohta, oli kohtutäituril põhjendatud alus eeldada, et võlgnik ei suuda kohustust täita mõistliku aja jooksul. Võlgniku väited hüpoteetilise vara saamise kohta on umbmäärased. Kohus leidis, et hüpoteetilisuse arvestamisel, peaks selle täitumine olema ka mingilgi määral reaalne ja ennustatav. Töövõimetoetuse arest oli õiglane. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kohtutäitur kohaldas võlgniku sissetuleku (töövõimetoetuse) arestimisel

§ 132lg-t 12.

Kohtutäituri arvutused võlgniku sissetuleku protsendi määramisel on ebaõiged.

§ 132

lg-s 12 sätestatud lubatava arestimise määra arvestamisel saab arvesse võtta vaid töövõimehüvitist. Kohtu hinnangul saab nõuetekohane arvestus olla järgmine: (446,70-221,36) x 20% kuni (461,59-221,36) x 20%, seega 45 eurot 7 senti kuni 48 eurot 5 senti. Kohtutäitur on arestinud töövõimetoetuse 25 euro ulatuses, seega veidi üle poole maksimaalselt võimalikust määrast. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et kohtutäitur on arestitavat summat määrates juba arvestanud võlgniku majandusliku ja muu olukorraga. Võlgnikule peab olema tagatud sissetulek minimaalses määras, mille sätestab

§ 132lg 12.

Näiteks on võlgniku elektrikulu ebamõistlikult suur (arve nr 1831 tl 48). Võlgnik saab seda kulu ise mõjutada. Töövõimetoetuse arestimist 25 euro ulatuses ei saa pidada ebaõiglaseks. Tsiviilasjas on vaidlusaluseks küsimuseks, kas võlgnik esitas täitemenetluses nr XXX/XXXX/XXXX kohtutäiturile vara nimekirja või mitte. Nõuetekohast vara nimekirja vaidlusaluses täiteasjas esitatud ei ole. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Võlgnik esitas määruskaebuse ja selle täienduse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks, menetluskulud jätta kohtutäituri kanda. Võlgnik palub võtta tsiviilasja materjalide juurde määruskaebusele lisatud tõendi ja vabastada ta riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel. Võlgnik esitas taotluse asendada jõustunud lahendis võlgniku nimi initsiaalide või tähemärgiga ning mitte avalikustada võlgniku isikuandmeid. Maakohus rikkus materiaal- ja menetlusõiguse norme ning tõendite igakülgse hindamise printsiipi. Maakohus arvestas ebaõigesti tsiviilasjadega nr X-XX-XXXXX ja nr X-XXXXXXX. Maakohus kohtles pooli ebavõrdselt. Hagejale ei tehtud nähtavaks puudutatud isiku
2. juuli 2021 esitatud seisukohti ja tõendeid.
3. juuli
4. a istungi protokolli tegi maakohus võlgnikule nähtavaks alles
5. augustil
6. Võlgniku sissetuleku arestimine ei olnud õiglane. Kohtutäitur ei ole põhjendanud, kas arestimine oli õiglane või mitte. Kohtutäitur ei ole hinnanud võlgniku majanduslikku seisundit, sh seda, kas tagatud on toimetulek minimaalselt vajalikus määras. 4 Võlgnik esitas tõendid selle kohta, et ta esitas kohtutäiturile oma vara nimekirja. Maakohus oleks pidanud kohtutäiturit karistama valetamise eest. Ringkonnakohus peab andma õigusliku hinnangu, kas maakohus käitus õigesti kohtutäituri karistamata jätmise osas. Kohtutäituri arestimisakt ei vastanud

§-s 131 sätestatud nõuetele. Kohtutäitur ei ole võlgnikku ära kuulanud. Teiste tsiviilasjade materjalid ei ole asjakohased. Kohtutäitur ei ole hinnanud võlgniku reaalset toimetuleku võimekust. Võlgnik ei saa lubada endale inimväärset elu. Maakohtu tegevus seoses üüriarvega on ebaseaduslik.

1. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude võlgniku kanda jätmist.
2. Sissenõudja vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude võlgniku kanda jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. augusti 2021 määrus muutmata. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Osaliselt tuleb siiski muuta maakohtu põhjendusi

§ 132lg 12 kohaldamise osas.

1. Võlgnik esitas koos määruskaebusega tõendi – e-toimiku väljavõtte. Võlgnik soovis sellega tõendada seda, et maakohus ei ole talle nähtavaks teinud kohtutäituri
2. juulil 2021 kohtule esitatud seisukohta. Ringkonnakohtul on võimalus kontrollida menetlusdokumentide edastamist toimiku ja kohtute infosüsteemi abil, mistõttu ei ole esitatud tõend asja lahendamiseks vajalik.
3. Iseenesest on põhjendatud võlgniku väide, et maakohus rikkus menetlusõigust sellega, et ei edastanud võlgnikule kohtutäituri
4. juuli 2021 menetlusdokumenti. TsMS § 477 lg 9 kohaselt võib kohus hagita menetluses edastada menetlusosalistele menetlusdokumendid kohtu valitud viisil, kuid see viis peab toimikust nähtuma. Kohtute infosüsteemist nähtub, et võlgnikule on kohtutäituri
5. juuli 2021 seisukohad tehtud nähtavaks
6. septembril 2021, st pärast maakohtu määruse tegemist. Toimikust ei nähtu, et menetlusdokument oleks võlgnikule varem ka mingil muul viisil edastatud. Samas leiab ringkonnakohus, et see menetlusõiguse rikkumine ei tingi maakohtu määruse tühistamist, kuna see on olnud võimalik kõrvaldada määruskaebemenetluses. Nimelt on võlgnik esitanud
7. septembril 2021, st pärast seda, kui tal oli võimalik tutvuda avaldaja
8. juuli 2021 seisukohtadega, määruskaebuse täienduse. Ringkonnakohus leiab, et selles menetlusdokumendis oli võlgnikul võimalik esitada omapoolne seisukoht või vastuväited avaldaja
9. juuli
10. a menetlusdokumendile.
11. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks määruskaebuses esitatud etteheiteid maakohtule seoses maakohtu istungi protokolli kättesaadavaks tegemisega. TsMS § 477 lg 8 kohaselt protokollib kohus hagita menetluses menetlustoiminguid enda äranägemisel. Menetlustoiminguga seotud asjaolud tuleb ära märkida hiljemalt kohtulahendis. Protokolli parandamise õigust menetlusosalistel hagita menetluses ei ole. Seega ei pidanud maakohus protokolli enne määruse tegemist menetlusosalistele edastama. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka ülejäänud määruskaebuses sisalduvad menetluslikud etteheited alust maakohtu määruse tühistamiseks. Võlgnik on heitnud maakohtule abstraktselt ette tõendamiskoormise valet jaotust, eelmenetluse ebapiisavust, kohtutäituri esitatud tõendite 5 vastuvõtmist ja menetlusosaliste ebavõrdset kohtlemist enda väiteid konkretiseerimata. Asja materjalidest nimetatud rikkumisi ei nähtu.
12. Ringkonnakohus leiab, et ka määruskaebuse sisulised etteheited täituri otsusele ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

§ 131

lg 2 esimese lause kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib

§ 131

lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel.

§ 131

lg 2 esimene lause näeb seega ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks. Esiteks on selleks vaja sissenõudja avaldust, teiseks peab senine täitemenetlus olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kolmandaks peab sissenõude pööramine olema õiglane. Võimaluse korral on

§ 131lg 2 teise lause kohaselt ette nähtud ka võlgniku ärakuulamine.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tuvastanud nende eelduste täidetuse. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgniku ärakuulamata jätmine ei tingi kohtutäituri otsuse tühistamist. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu praktikale (
2. märtsi
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 20) ja ringkonnakohus nõustub sellega. Ärakuulamise põhiline eesmärk on saada võlgnikult teavet tema majandusliku seisundi ja muude sissenõude pööramise otsuse tegemiseks vajalike asjaolude kohta. Maakohus leidis õigesti, et kohtutäituril oli teave võlgniku majandusliku seisundi ja muude vajalike asjaolude kohta olemas juba varasematest täiteasjadest ja kohtumenetlustest. Samuti oli võlgnikul võimalus enda asjakohased seisukohad esitada praeguses kohtumenetluses.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et võlgniku väide, et kohtutäituril puudus sissenõudja avaldus

§ 131

lg 2 kohaldamiseks, ei ole põhjendatud.

§ 131

lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletaks võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse

§ 23

lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse alustamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on

§ 23

kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta

§ 131lg 2 kohaldamist.

Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks, sh

§ 131

lg 2, arvestades samal ajal võlgniku seaduses sätestatud huvidega (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17.1). Seega ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse väitega, et kohtutäitur on arestinud võlgniku töövõimetoetuse ilma sissenõudja avalduseta. Kohtutäituril oli olemas sissenõudja avaldus (tl 69)

§ 131lg 2 kohaldamiseks.

Esitatud täitmisavaldusest nähtub, et sissenõudja on taotlenud sissenõude pööramist võlgniku nõudeõigustele. 15.

§ 131

lg 2 kohaldamise teine eeldus on see, et võlgnikul ei ole muud vara või olemasolev vara on mittearestitav (nt teatud vallasasjad

§ 66

kohaselt) või see on niivõrd vähese väärtusega, et selle arvel ei ole õnnestunud sissenõudja nõuet rahuldada, või eelduslikult ei õnnestu nõuet rahuldada muul põhjusel. Selle eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist (vt

§ 59jj).

Riigikohus on leidnud, et ei ole võimalik täpselt ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Ebaõnnestunuks lugemine sõltub konkreetsest täitemenetlusest. Üldise kriteeriumina ajalise piiri kohta tuleks lähtuda mõistlikust ajast. Ebaõnnestumisele võib nt viidata vahetult enne täitemenetlust mõne teise 6 sissenõudja nõude alusel korraldatud täitemenetluse tagajärjetus vms (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17.2). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud

§ 131lg 2 kohaldamise teise eelduse olemasolu.

Võlgniku suhtes on käimas mitu täitemenetlust. Kohtutäituril oli olemas selge ülevaade võlgniku varadest ja sissetulekutest. Võlgnik ei ole määruskaebuses toonud välja asjaolusid, mis annaksid aluse väite, et võlgnikul on piisavalt vahendeid täitmisel oleva nõude rahuldamiseks. Võlgnik on ise korduvalt märkinud, et tal puuduvad rahalised vahendid nõude rahuldamiseks. Asjaolu, et võlgnik võib kunagi tulevikus saada pärandi või lotovõidu, on hüpoteetiline ning kohtutäitur ei saa võlgniku majandusliku seisu hindamisel arvestada tulevikus tekkida võivate rahaliste vahenditega. Ka võlgniku enda esitatud vara nimekirjast nähtub, et võlgnikul ei ole vara, mille arvelt oma kohustusi täita. Seega leiab ringkonnakohus, et täidetud on ka töövõimetoetuse arestimise teine eeldus ehk sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele. 16. Põhjendatud ei ole võlgniku väide, et täidetud ei ole

§ 131

lg 2 kohaldamise kolmas eeldus, st sissenõude pööramine võlgniku töövõimetoetusele ei ole õiglane. Võlgnik leiab, et töövõimetoetuse arestimine ei ole õiglane, kuna kohtutäitur ei ole hinnanud, kas võlgniku töövõimetoetuse arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kohtule esitatud kohtutäituri

1. märtsi
2. a otsusest (tl 55-57) nähtub, et kohtutäitur on hinnanud võlgniku toimetulekut. Kohtutäitur on hinnanud võlgniku põhjendatud kulude suuruseks 410 eurot kuus ja tema sissetuleku suuruseks 500 eurot 40 senti kuni 515 eurot 29 senti kuus, millest on järeldanud, et võlgniku sissetulekust 25 euro suuruse osa arestimine ei kahjusta ebamõistlikult võlgniku toimetulekut. Sellest tulenevalt on kohtutäitur asunud seisukohale, et sissenõudja huvid kaaluvad üles võlgniku huvid, mistõttu on sissetuleku arest 25 euro ulatuses põhjendatud. Kohtutäitur on tuvastanud võlgniku põhjendatud kulude suuruse Tartu Maakohtu
3. augusti 2020 määruse alusel tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX, milles maakohus on põhjalikult hinnanud mh võlgniku vajaduste suurust. Ringkonnakohtu hinnangul võis kohtutäitur sellest määrusest lähtuda. Maakohtu määrus oli tehtud natuke enam kui pool aastat enne kohtutäituri otsust. Kohtutäitur võis eeldada, et võlgniku vajadused ei ole selle aja jooksul oluliselt muutunud. Võlgnik ei ole ka praeguses menetluses esitanud ühtegi konkreetset väidet selle kohta, kui suured on tema vajadused või kuidas need on võrreldes varasemaga muutunud.
4. Ringkonnakohus leiab, et osaliselt tuleb muuta maakohtu põhjendusi

§ 132lg 12 kohaldamise kohta.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et

§ 132

lg 12 kohaldamisel saab võlgniku toimetuleku hindamisel lähtuda üksnes Statistikaameti avaldatud arvestuslikust elatusmiinimumist.

§ 132lg 12 kohaldamisel tuleb sissetuleku arestimise lubatavust hinnata kahes järgus.

Esiteks, kas võlgniku sissetuleku jääb alla Statistikaameti avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi, millisel juhul ei ole sissetuleku arestimine üldse lubatud. Kui võlgniku sissetulek ületab arvestusliku elatusmiinimumi, on kohtutäituril omakorda kaalutlusõigus, millises ulatuses võlgniku sissetulek arestida. Seejuures tuleb hinnata konkreetse võlgniku vajadusi, mitte arvestuslikku elatusmiinimumi (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p-d 18.3 ja 21-22). See ei too aga kaasa maakohtu määruse tühistamist, kuivõrd nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, on kohtutäitur kaalunud sissetuleku arestimisel konkreetse võlgniku vajadusi, mitte lähtunud üksnes arvestuslikust elatusmiinimumist.

§ 132

lg 12 kohaldamise täiendavaks eelduseks on asjaolu, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele. See 7 kattub

§ 131

lg 2 kohaldamise eeldusega, mille täidetust on ringkonnakohus analüüsinud määruse p-s

2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud võlgniku kanda (TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 10). Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks asja lahendanud maakohus.
3. Maakohus andis võlgnikule menetlusabi määruskaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks. Arvestades võlgniku majanduslikku olukorda, sh tema suhtes algatatud täitemenetluste arvu, ning võlgniku puuet esineb ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 190 lg-s 7 sätestatud mõjuv põhjus vabastada võlgnik määruskaebuselt tasutud riigilõivu summas 15 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
4. Võlgnik on esitanud taotluse asendada jõustunud lahendis võlgniku nimi initsiaalide või tähemärgiga ning mitte avalikustada võlgniku isikuandmeid (isikukood, sünniaeg, aadress jne). Ringkonnakohus rahuldab vastava taotluse TsMS § 462 lg 2 alusel. /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi /digitaalselt allkirjastatud/ Triin Uusen-Nacke 8 /digitaalselt allkirjastatud/ Vahur-Peeter Liin