Obsah (6)

§ 1028§ 1032§ 82§ 3§ 398§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2021, Tartu Tsiviilasja number 2-19-11585

§ 1028

lg 1 ja

§ 1032lg 1 alusel.

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja ei tunnista laenusuhet. Ülekande puhul oli tegemist OÜ X kohustuse täitmisega kostja ees. Kostja töötas OÜ-s X 4-5 aastat, töötasu X-X eurot kuus. Kui kostja võõrandas oma osaluse OÜ-s X hagejale, jäid OÜ-l X üles kohustused (sh töötasud) kostja ees. Hageja täitis neid, märkides hagi aluseks olevale ülekandele „kokkuleppel“. See ei ole piisav laenusuhte ja selle tingimuste tuvastamiseks. Kostjal ei olnud laenu vaja, seda kinnitavad pangakonto jääkseisud. Kostja hinnangul ei ole hageja alternatiivne nõudealus kohane, kuna hageja ei ole selgitanud, millise olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ta kandis kostjale 8080 eurot ega tõendanud, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud/langes hiljem ära. Alusetu rikastumise nõue on selgelt aegunud. Hageja on alles
2. oktoobri
3. a seisukohtades püstitanud esmakordselt väite alusetu rikastumise nõudest, seega üle 3 aasta peale väidetavat alusetut rahakannet (07.06.2016.a.). Juhul, kui maakohus peaks tuvastama, et hagejal on rahaline nõue kostja vastu ja see ei ole aegunud, siis tasaarvestab kostja käesolevaga oma nõude (5522,67 eurot) hageja rahalise nõudega. 2 MAAKOHTU OTSUS
4. Tartu Maakohus rahuldas
5. septembri
6. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8080 eurot. Maakohus tasaarvestas hageja nõude kostja vastunõudega 5522,67 eurot. Tasaarvestuse tulemusena tuleb Aivar Assoril tasuda Vallo Robile 2557,33 eurot. Menetluskulud jäeti kostja kanda ja maakohus mõistis kostjalt hagejalt välja menetluskulud 500 eurot ning viivise menetluskuludelt. Maakohus leidis, et hageja on tõendanud poolte vahel laenulepingu olemasolu. Hageja esitatud tõendid ja väited, mille kohaselt ta andis kostjale laenu, on loogilised ja omavahel seostatavad. Ainuüksi asjaolu, et pooltel ei olnud kirjalikku laenulepingut, ei saa järeldada laenulepingu puudumist. Vaidlusalune makse on tehtud ülekandega hageja arvelduskontole, seega tuli kostjal teha hagejale teatavaks enda arvelduskonto number ja ta aktsepteeris nimetatud ülekande tegemist. Maakohtu veendumust laenulepingu sõlmimise osas kujundasid ka hageja esitatud tõendid kostja poolt X kinnistu soetamise asjaolude kohta. Eluliselt ei ole usutav, et kõrvalisele isikule on teada nimetatud tehinguga seotud asjaolud täpsusega, kus sooritatakse poolte vahel ülekanne vajalikus summas ja tähtpäevadeks. Maakohtule esitatud asjaoludel oli poolte vahel sõlmitud laenuleping, millega hageja rahastas kostja poolt kinnistu ostmist. Hageja selgituste kohaselt lepiti kokku, et laen tagastatakse esimesel võimalusel, aga mitte hiljem kui 1 aasta jooksul laenu saamisest. Kostja ei ole esitanud kohtule omapoolseid tõendeid ega põhistusi teistsuguse tagasimaksmistähtaja osas. Toimiku materjalidest nähtub, et vastuväites maksekäsu ettepanekule on kostja avaldanud, et hageja on erinevaid nõudeid esitanud juba pikka aega, saatnud üle 50 erineva e-kirja ja sõnumi erinevate ähvarduste ja nõuetega. Tulenevalt hageja vägivaldsest käitumisest ja eraelu puutumatuse häirimisest rakendas Tartu Maakohus
7. septembril 2018 kriminaalasjas nr 1-18-7470 hagejale lähenemiskeeldu. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kinnitust on leidnud hageja väide, et ta on pöördunud kostja poole laenu tagasinõudmiseks. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole hagejale 8080 eurot tagastanud. Seega on hageja nõue muutunud sissenõutavaks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt selle täitmist (

§ 82lg 2, 7).

Hageja ei ole kostja tasaarvestusavaldusele ja sellekohasele nõudele vastuväiteid esitanud. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja ei ole Tartu Maakohtu

1. aprilli
2. a otsusest kriminaalasjas nr 1-18-8872 tulenevat kohustust täitnud. Nimetatud kohtuotsusega mõisteti hagejalt mittevaralise kahju hüvitisena 4000 eurot A.A. kasuks, 1000 eurot kostja kasuks ja riigilõiv 216,67 eurot A.A. ja kostja kasuks. A.A. loovutas enda nõude koos summa tasumisega viivitamisest tulenevate kõrvalnõuetega kostjale. Kostja palus tasaarvestada oma nõude hageja vastu koos seadusjärgse viivisega kogusummas 5522,67 eurot. Maakohus leidis, et kostja tasaarvestusavaldus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Tasaarvestuse tulemusena peab kostja tasuma hagejale (8080-5522,67 eurot) 2557,33 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu
4. septembri
5. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda, määrates kulude katmise tagatise arvelt. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole hageja tõendanud laenusuhte olemasolu. Rahaülekande selgituseks märgitud „kokkuleppel“ ei ole piisav laenusuhte tuvastamiseks. 3 Hageja väitel käis laenu küsimine telefoni teel. Kostja eitab laenukokkulepet, telefonikõne toimumist, selle kõne ajal laenutingimuste kokku leppimist ei kinnita ükski tõend. Laenusuhte olemasolu ei kinnita X kinnistu ostmine, hageja poolt asja materjalide juurde esitatud
6. juuni
7. a lepingu puhul on tegemist kahe kinnistu müügiga ja isegi, kui siin näha mingeid summalisi ja kuupäevalisi seoseid, siis ei saa see koheselt tähendada laenusuhet – tahet sõlmida laenuleping peaksid näitama veel mingid asjaolud/tõendid. Kostjal ei olnud vajadust hagejalt raha laenata. Kostja kinnitas, et hageja ei ole kunagi pöördunud kostja poole konkreetse laenu tagasisaamiseks. Ka hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit laenu tagasinõudmise kohta. Võimalik alusetu rikastumise nõue on aegunud.
8. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole I astme menetluses soovinud oma väiteid ja seisukohti tõendada ning üritab teha seda apellatsioonimenetluses. Selline menetluslik käitumine ei ole seadusega kooskõlas. Hageja ei nõustunud kostja väidetega nõude aegumise osas ja leidis, et ta esitas nõude õigeaegselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäetakse kostja kanda.
10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei korda maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel. Maakohtu otsuse tegemisel ei ole rikutud oluliselt menetlus- ja materiaalõiguse norme. Maakohtu järeldused on arusaadavad ja seostatavad tuvastatud asjaoludega. Vastusena apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11. Maakohus andis õigesti hinnangu esmalt pooltevahelisele lepingulisele suhtele, kuna lepingule viitasid hagialusena esitatud asjaolud: kostja edastas hagejale ülekande tegemiseks vajalikud andmed ning hageja kandis raha üle märkega „kokkuleppel“ . Kui asjaolude alusel saab tuvastada, et pooltevaheline võlasuhe tekkis

§ 3p 1 mõttes lepingulisel alusel, siis tuli see suhe kvalifitseerida.

10.

§ 398

lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja väide, et laenusuhte olemasolu ei ole tõendanud, ei ole õige. Ringkonnakohus märgib, et kuna vaidlus tekkis suulisest kokkuleppest ja pooled vaidlesid kokkuleppe sisu üle, siis selgitas maakohus osapoolte tegeliku tahte välja õigesti tõlgendamise teel, hinnates koosmõjus objektiivseid asjaolusid ja poolte käitumist. Asjas ei ole vaidlust, et pooltel oli kokkulepe, mille osaks oli kostja poolt hagejale raha ülekandmine. Hageja väitel oli kokkulepe laenu andmises, kostja väitel äriühingu kohustuse täitmises. Seega oli poolte vahel leping, mida ühise tahte puudumisel tuleb tõlgendada

§ 29

lg 4 alusel.

§ 29

lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et puuduvad tõendid, mille põhjal saaks tuvastada, et pooled sõlmisid laenulepingu. Asjas ei ole vaidlust, et hageja tegi kostja kontole kaks ülekannet 4 selgitusega „kokkuleppel“. Vaidlus puudub ka selles, et vahetult pärast esimest ülekannet 840 eurot, tasus kostja sama summa sissemaksuks ning pärast teist ülekannet summas 8080 eurot, tasus kostja samas suurusjärgus summa kinnistute ostmiseks. Tahteavaldus võib olla kaudne, väljendudes TSÜS § 68 lg 3 kohaselt teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kuna 840 euro ja 8080 euro suuruste ülekannete tegemine ja saadud raha kasutamine kostja poolt on seotud ühe tehinguga, hageja väitel oli kostjal kohustus raha tagasi maksta, siis saab sellest järeldada kostja tahet laenu võtta.

1. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole oma vastuväiteid selle kohta, et hageja tegi ülekanded äriühingu kohustuste katteks, tõendanud. Kostja väited äriühingu kohustuste kohta on ebamäärased ja tõendamata. Kostja esitas oma vastuväite tõendamiseks kaks tõendit: 1) osade müügilepingu, milles oli märgitud, et ostuhind on tasutud sularahas enne lepingu sõlmimist; 2) konto väljavõtte selle kohta, et OÜ X tasus kostjale aprillis 2016 märtsi kuu töötasu ja lõpparve. Kostja esitatud tõendid ei tõenda, millised täitmata kohustused olid äriühingul kostja ees ja mis alusel pidi hageja neid täitma.
2. Kuigi laenulepingu sõlmimise tõendamise seisukohalt ei ole ainumäärav see, kas laenu saaja laenu vajas, märgib ringkonnakohus, et esitatud pangakontode jääkide seisudest ei nähtu, et kostja kinnistute ostuks laenu ei vajanud.
3. juuni
4. a seisuga on kostja kontojääk 10690,82 eurot. Kostja väitel näitab see, et vabu vahendeid oli piisavalt. Siiski juhib ringkonnakohus tähelepanu, et
5. juunil 2016 oli hageja teinud kostja kontole ülekande summas 8080 eurot. Tehing kahe kinnistu omandamiseks toimus
6. juunil
7. Eelnevast järeldab ringkonnakohus, et
8. juuni
9. a kontoseis peegeldab summat, mis oli kostja kontol pärast hagejalt 8080 euro suuruse ülekande (laenu) saamist. Ringkonnakohus märgib, et käesoleva vaidluse kontekstis ei tõenda
10. juuli 2016 ja
11. augusti 2016 kontoseis asjaolu, et kostjal oli enne tehingu tegemist kontol piisavalt vahendeid.
12. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei nõua viivist, siis hagi rahuldamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas pooled leppisid kokku tähtaja laenu tagastamiseks. Hageja väitel oli tegemist kuni 1 aastase tähtajaga laenulepinguga. Kuna kostja vaidles laenulepingu olemasolule vastu, siis ei esitanud ta omapoolset seisukohta tähtaja suhtes. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui tegemist oli tähtajatu laenulepinguga, siis on see hiljemalt alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest kahe kuu möödudes muutunud sissenõutavaks. Hiljemalt maksekäsu kiirmenetluse avaldusega tutvumisel pidi kostjale saama selgeks hageja tahe laenuleping lõpetada ja laen tagasi saada.
13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga, et pooled sõlmisid laenulepingu, mistõttu puudub vajadus anda hinnang, kas hageja nõue võiks tuleneda alusetust rikastumisest.
14. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lõike 1 alusel kostja kanda. hageja menetluskulude nõuet ei esitanud, mistõttu hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 5