Obsah (19)

§ 436§ 5§ 168§ 163§ 363§ 657§ 651§ 656§ 466§ 652§ 405§ 442§ 444§ 230§ 173§ 171§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 15. oktoober 2021 Tsiviilasja number 2

§ 436lg 4 rikkumine).

Kostja ei ole

1. märtsi
2. a vastuses hagile esitanud vastuväidet, et arve nr 2706060 ei ole esitatud
3. augustil 2018 sõlmitud kliendilepingu alusel. Kostja on nõuet tunnistanud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 2). Kostja on pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist arve nr 2706060 enda arvates tervikuna tasunud (tegelikkuses tasunud siiski vaid osaliselt). Kostja ei ole menetluses kordagi väitnud ega tõendanud, et tegelikkuses on ta arve tasunud ekslikult või õigusliku aluseta või et hageja nõue on tõendamata.

§ 5

lg 2 kohaselt ei ole kohtul võimalik hakata ise otsustama ja hindama, kas arvel näidatud summa on hageja ja kostja vahel sõlmitud kliendilepinguga seotud, kui kostja ise ei ole selles osas vastuväiteid esitanud ning on pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist arve ka 4 tasunud. Kuivõrd kostja arvas ise, et on nõude tasunud ehk rahuldanud, siis ei pidanud maakohus analüüsima, millisest lepingulisest suhtes arvel nr 2706060 näidatud nõue tuleneb. Kostja ei ole väitnud, et arve nr 2706060 on alusetu või tõendamata, vaid on palunud viiviste vähendamisel arvestada, et ta oli arvetest segaduses. Kostja esitas seisukoha, et tal ei olnud suhet OÜ-ga Vana-Võidu Õigusabikoondis, menetlusdokumendis, kus ta pidi avaldama oma seisukoha üksnes hageja nõudest loobumise ja vähendamise suhtes. Kui kostja väidet käsitleda vastuväitena hageja nõudele, pidanuks maakohus andma hagejale ka võimaluse sellele väitele vastata. Seda võimalust aga hagejale ei antud. Kostja väitis, et tal puudus kliendisuhe OÜ-ga Vana-Võidu Õigusabikoondis, kuid kostja ei väitnud sama Advokaadibüroo Mercatoria OÜ kohta. Tegemist on ühe ja sama juriidilise isikuga, kes vahetas vaid nime, mille kohta esitas hageja koos apellatsioonkaebusega ka uue tõendi – väljavõtte äriregistrist. See asjaolu oli kostjale teada ning see oli nähtav ka avalikest andmebaasidest. Seega on kostja väide paljasõnaline ja tõendamata. Maakohus oleks saanud

§ 168

lg-ga 4 alusel jätta menetluskulud poolte endi kanda vaid loobutud nõude osas, mitte kogu nõude osas tervikuna. Ülejäänud nõude on maakohus osaliselt rahuldanud, seega tulnuks kohtul lähtuda

§ 163

lg-st 1, mille kohaselt on kohtul võimalik jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata ka

§ 168

lg-t 5, mille kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kostja tasus valdava osa nõudest pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist ning vaid 80 eurot oli tasutud enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Kostja palub kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja nõustub maakohtu põhjendustega arve nr 2706060 osas ning leiab, et maakohus ei ole rikkunud

§ 5

. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte poolt esitatust. Kuna apellant tugines hagis sellele, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kliendileping, tuli hagejal tõendada, et esitatud arvete aluseks on pooltevahelisest kliendilepingust tulenev nõue. Arve nr 2706060 selgituse kohaselt on tegemist loovutatud nõudega OÜ-lt Vana-Võidu Õigusabikoondis. Kuna kostja esitas vastuväite, pidi kohus kontrollima, kas nõude rahuldamise eeldused on täidetud ning seda kohus käesoleval juhul ka tegi. Hageja oleks pidanud tõendama, et on omandanud nõude kostja vastu OÜ-lt Vana-Võidu Õigusabikoondis ning tõendama ka nõude aluseid. Tähtsust ei oma asjaolu, millal kostja esitas kohtumenetluses vastuväite. Hagejal on kohustus oma nõuet põhistada ning seda tõendada juba hagiavalduse esitamisel.

§ 363

lg 1 p 2 sätestab, et hagiavalduses märgitakse hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et arve nr 2706060 on kostjale esitatud pooltevahelise kliendilepingu alusel, jättis maakohus õigustatult nõude rahuldamata. Hageja jättis

1. oktoobri 2020 ja
2. detsembri 2020 kirjadega mulje, et viiviseid arve nr 2706060 alusel ei nõuta ning tähtis on arve tasumine summas 560 eurot 87 senti, mida kostja tasus
3. jaanuaril
4. Isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud, et on omandanud vaidlusaluse nõude kostja vastu loovutamise teel, siis ei kohaldu hageja ja kostja vahelisest kliendilepingust tulenev viivisemäär, kuivõrd tegemist ei ole poolte vahel sõlmitud kliendilepingu alusel osutatud õigusabiteenuse nõudega. Kostja tasus viidatud arve õigusrahu huvides ning meeldetuletuskirjas nimetatud ulatuses. Ka hageja ise on hagiavalduse p-s 9 nõustunud, et vaidlusalune arve on kostja poolt tasutud. Pooltevahelises praktikas ei ole varasemalt viiviseid ja sissenõudmiskulusid nõutud. Kuigi VÕS § 88 lg 8 üldreegli kohaselt on võlausaldaja õigustatud lugema täitmine toimunuks esmalt 5 kulutuste, intressi ja lõpuks põhikohustuse katteks, on praegusel juhul hageja käitumine vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja on teadlikult jätnud kostjale mulje, et arve tasumisel summas 560 eurot 87 senti puudub kostjal täiendav võlgnevus hageja ees. Kostja palus jätta tsiviilasja materjalide juurde vastu võtmata hageja esitatud täiendava tõendi, kuivõrd hageja sai oma nõude põhistamiseks esitada vastava tõendi ka maakohtus ning puudub mõjuv põhjus, mis tingiks täiendavate tõendite vastuvõtmise. Maakohus on õigustatult jätnud menetluskulud poolte endi kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata (

§ 657lg 1 p 1).

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et hageja kinnitas
2. aprilli 2021 menetlusdokumendis (dtl 92–94), et arve nr 3011112 on tasutud. Hageja loobus arvega nr 3011112 seonduvalt sissenõudmiskulude ja viivise osas kokku summas 41 eurot 63 senti ning lisaks seoses arvega nr 2706060 viiviste osas summas 22 eurot 39 senti. Kokku loobus hageja nõudest summas 64 eurot 2 senti. Maakohus võttis hageja hagist osalise loobumise vastu täies ulatuses, s.o summas 64 eurot 2 senti. Kuigi hageja kinnitusel oli arve nr 3011112 tasutud ning selle arvega seotud sissenõudmiskuludest 40 eurost ja viivisest 1 eurost 63 sendist oli hageja loobunud, käsitles maakohus arvega nr 3011112 seotud nõuet otsuse p-s
3. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt just arve nr 3011112 alusel esitatud nõude osas, käsitledes hageja õigust nõuda viivist ja sissenõudmiskulusid. Seega on maakohus teinud ühe ja sama nõude osas vastuolulise otsustuse, sest võttis nõude osas loobumise vastu, kuid mõistis sama summa kostjalt välja. Kostja ei ole maakohtu otsusele apellatsioonkaebust esitanud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja hagi rahuldamata. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

§ 656

lg 4 kohaselt kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning

§ 656lg 4 kasutamist tuleb põhjendada.

Sätte kohaldamise argumendiks ei saa olla see, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 12). Maakohus mõistis kostjalt arve nr 3011112 alusel raha välja ja kostja ei ole seda otsustust vaidlustanud. Seega on maakohtu otsus hagist osalise loobumise vastuvõtmise ja hagi osalise rahuldamise osas

§ 466lg 3 esimese lause järgi jõustunud.

8. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendi, äriregistri väljavõtte OÜ Vana-Võidu Õigusabikoondis kohta.

§ 652

lg 1 p 2 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende 6 esitamine on lubatud.

§ 652

lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusega koos kohtule esitatud äriregistri väljavõte OÜ Vana-Võidu Õigusabikoondise kohta tuleb jätta

§ 652

lg 3 p 2 alusel asja juurde võtmata, kuna viidatud sättes nimetatud alused esitatu vastuvõtmiseks puuduvad. Kuivõrd väljavõte on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks ning kohus loeb selle tagastatuks. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole Advokaadibüroo Mercatoria OÜ ja OÜ VanaVõidu Õigusabikoondis omavaheline seos ega nende võimalikud nõuded menetlusosaliste vastu, seega ei ole tõend asjakohane. 9. Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette, et maakohus leidis üllatuslikult, et arve nr 2706060 pole pooltevahelise kliendilepinguga seotud ning nimetatud asjaolu ei ole pooltega arutatud. Hagejalt ei ole kostja seisukoha kohta vastust küsitud. Ringkonnakohus märgib, et menetlus on lihtmenetlus

§ 405

lg 1 mõttes, mille menetlemisel maakohtus on lubatud teha menetluslikke lihtsustusi, st menetluslikult ei ole asja lahendamise standardid ka tõendamisel sama kõrged kui suurema hinnaga asjade puhul.

§ 405

lg 1 eesmärk on anda kohtule võimalus lahendada väikese rahalise väärtusega ja sisuliselt lihtsad asjad võimalikult kiiresti ja võimalikult väikese bürokraatiaga. Seadusest tulenevalt on lihtmenetluses asja läbivaatamisel kohtul suur diskretsioon võrreldes tavapärase hagiasjaga. Kohus teeb diskretsiooniotsustuse ka menetlusreeglite valikul, mistõttu võib kõrgema astme kohus sekkuda juhul, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas diskretsiooni piire ületanud. 10.

§ 442

lg 8 esimene lause kohustab kohut otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas.

§ 442

lg 8 esimese lause ja

§ 444

lg 2 mõtte kohaselt peab kohus iga asjas tuvastatud ja asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta märkima, missuguste asjas esitatud ja kohtu vastuvõetud ja uuritud tõenditega on üks või teine asjaolu kas tuvastatud või tuvastamata jäetud.

§ 444

lg 2 võimaldab kohtul lihtmenetluse asjades tehtavas kohtuotsuses üksnes kõrvale kalduda

§ 442lg 8 teises, kolmandas ja neljandas lauses sätestatust.

Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta. Samas peab maakohus

§ 442

lg 8 esimese lause ja

§ 444

lg 2 mõtte kohaselt otsuses siiski märkima, missuguseid poolte väidetud asjaolusid ta tuvastatuks ei lugenud ning missuguseid poolte esitatud tõendeid ei arvestanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud maakohus ka eespool viidatud sätetest tulenevalt nõudma iga seisukoha kohta vastaspoolelt vastust. Maakohus selgitas pooltele hagiavalduse menetlusse võtmise määruses, et lahendab asja lihtmenetluses sellele omaste erisustega (dtl 72– 75). Kohus peab lihtmenetluses tagama menetlusosaliste põhiõiguste ja –vabaduste ning oluliste menetlusõiguste järgimise (

§ 405lg 2).

Hageja esitas hagiavalduse ning tal oli võimalik kostja vastuväidetele vastata. Hageja ei ole väitnud, et ta ei oleks saanud kätte kostja viimast menetlusdokumenti, s.o

1. mai
2. a seisukohta, milles kostja väitis, et hageja on esitanud arveid erinevate ettevõtete nimel, kellega kostjal suhted puudusid. Kuigi maakohus ei ole hagejalt selle kohta eraldi seisukohta küsinud ning tegi kostja vastuse saabumise järel kohtuotsuse, ei ole maakohus lihtmenetluse reegleid rikkunud. Riigikohus on leidnud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning selle õigusliku alusega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, 7 kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu
3. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Maakohus ei ole

§ 444

lg-s 2 ja

§ 442

lg 8 esimeses lauses sätestatut rikkunud ning on oma otsuses kajastanud, missuguse asjas tähtsa asjaolu on ta mingi asja juurde võetud tõendiga lugenud tõendatuks või missugused asjaolud lugenud tõendamata jäetuteks. Hageja sai oma vastuväited esitada apellatsioonkaebuses. 11.

§ 5

lg-te 1 ja 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Tegelikkusele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei saanud hinnata, kas arvel näidatud summa on hageja ja kostja vahel sõlmitud kliendilepinguga seotud, kui kostja ei ole selles osas mitte mingeid vastuväiteid esitanud. Käesolevas vaidluses on kostja esitanud vastuväite, et kostjal ei ole suhteid muude hageja esindajaga seotud ettevõtetega. Maakohus tuvastas, et arve nr 2706060 selgituses on märgitud „nõude loovutamine OÜ-lt Vana-Võidu Õigusabikoondis“. Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ning rajatud asjas esitatud tõenditele (

§ 436lg-d 1–2).

See põhimõte kehtib ka lihtsustatud korras asja lahendamisel. Seega on kohtul igal juhul kohustus kontrollida hageja nõude põhjendatust ja tõendatust isegi siis, kui kostja vastuväiteid ei esita. Praegusel juhul kostja vastuväiteid ka esitas. 12.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et arve nr 2706060 on esitatud

1. augusti 2018 kliendilepingu alusel. Maakohus viitas õigesti, et arve selgitusest ei nähtu, et see oleks esitatud kliendilepingu alusel. Hagimenetluses on poolel endal kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Hagejat esindas menetluses advokaat, kelle puhul saab eeldada, et ta on teadlik menetlusreeglitest ning tõendamiskoormisest. Hageja nõue tugineb pooltevahelisele kliendilepingule ning sellest tulenevale kostja kohustusele teenuse eest tasuda. Oma nõude tõendamiseks esitas hageja kliendilepingu (dtl 49– 52), arved (dtl 62–64) ja kostjale saadetud meeldetuletuskirju (dtl 53–58). Arve nr 2706060 selgitusest tulenevalt on tegemist loovutatud nõudega, mitte õigusabi teenuse osutamise lepingu alusel väljastatud arvega. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi arve esitamine ei tõenda teenuse osutamist või töö tegemist ning sellest ei teki iseenesest tasumise kohustust. Kliendilepingu kohaselt on lepingu sisuks õigusabi osutamine, s.o õigusalane nõustamine ja esindamine vastavalt kostja suulisele ja kirjalikule tellimusele (dtl 49). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et arvet nr 2706060 selgitusega „loovutatud nõue OÜ-lt Vana-Võidu Õigusabikoondis“ ei saa siduda pooltevahelise
2. augusti 2018 kliendilepinguga, mis on suunatud õigusabi teenuse osutamisele. Hageja on menetluses tuginenud üksnes pooltevahelisele lepingule. Samas pole hageja esitanud ühtegi tõendit, millest saaks tuletada arve nr 2706060 seost
3. augusti
4. a kliendilepinguga. Seda ei ole hageja teinud ka apellatsiooniastmes. Hageja leidis apellatsioonkaebuses üldsõnaliselt, et kostja ei ole
5. märtsi
6. a vastuses hagiavaldusele väitnud, et arve nr 2706060 ei ole pooltevahelise kliendilepinguga seotud. Kuigi arve selgituses on märgitud, et tegemist on loovutatud nõudega, ei ole hageja menetluses tuginenud arve nr 2706060 alusel nõude esitamisel, et tegemist oleks loovutatud nõudega. Hageja ei ole nõude loovutamist tõendanud. Hageja ei ole loovutamist ka apellatsiooniastmes tõendanud ega nõude loovutamisele kui nõude alusele tuginenud. 8
7. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja on nõuet tunnustanud. Kostja on kogu menetluse jooksul vaielnud nõudele vastu. Kostja nentis, et tasus arve nr 270606 vaid õigusrahu huvides. Tähtsust ei oma, et kostja ei ole esimeses vastuses hagile väitnud, et arve ei ole seotud kliendilepinguga. Kostja selgitas
8. mai 2021 menetlusdokumendis, et hageja esitas arveid erinevate ettevõtete nimel ning kostjal puudusid suhted nimetatud ettevõtetega, hageja oli erinevate ettevõtete nimel arvete esitamisega kostjat segadusse ajanud (dtl 102). Kostja vastav väide on usutav, kuna ka hageja enda poolt esitatud meeldetuletuskirjadest nähtuvalt, on hageja nõudnud arve nr 2706060 tasumist nii enda kui ka Advokaadibüroo Mercatoria nimel (dtl 55– 57). Hageja on esitanud meeldetuletused tõendamaks arvest nr 2706060 tulenevat nõuet. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja käsitlusega selle kohta, et kostja ei ole väitnud, et tal puudub suhe Advokaadibürooga Mercatoria. Kostja
9. mai 2021 menetlusdokumendi kohaselt on R. Sarv kostjat korduvalt eksitanud, kostja on saanud arveid väga paljudelt R. Sarve teenusega seotud erinevatelt firmadelt, nt vahepeal tuli arveid tasuda Advokaadibüroo Mercatoria OÜ-le, siis OÜ-le Vana-Võidu Õigusabikoondisele (kellega kostjal mingit kliendisuhet polnud) (dtl 102). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et kostja poolt kasutatud sõnastus ja sulgudes märgitud täpsustus puudutab mitte üksnes vahetult enne täpsustust märgitud OÜ-d Vana-Võidu Õigusabikoondis, vaid ka enne seda nimetatud Advokaadibüroo Mercatoria OÜ-d. Samas ei oma see käesolevas vaidluses tähtsust, sest hageja ei ole tõendanud, et tema nõue tuleneb
10. augusti
11. a kliendilepingust. Muule alusele ei ole hageja oma nõuet esitades tuginenud.
12. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole menetluskulude jaotusel lähtunud üksnes

§ 168lg-st 4, nagu ekslikult leiab hageja.

Maakohus viitas ka

§ 163

lg-le 1 ning jättis menetluskulud poolte endi kanda, arvestades nii hagi rahuldamise ulatust kui ka osalist loobumist. Kuigi kostja tasus suure osa hageja algsest maksekäsu kiirmenetlusse esitatud nõudest pärast maksekäsu kiirmenetluse algatamist, ei tule ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas kohaldada

§ 168lg-t 5.

Materjalidest nähtuvalt oli kostja osa nõudest tasunud ka enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist, kuid hageja siiski esitas ka tasutud osas nõude kohtusse. Samuti võis kostja poolne tasumata jätmine või tasumisega hilinemine tuleneda ka hageja enda poolt arvetega tekitatud segadusest. Kostja makse oli tehtud enne asja hagimenetlusse üleandmist. Hageja hagiavaldus jäi lõpliku nõude osas suuremas ulatuses rahuldamata. Seega jättis maakohus põhjendatult kõiki asjaolusid arvestades menetluskulud poolte endi kanda. 15. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (

§ 173lg 1).

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Sellise jaotuse puhul puudus maakohtul vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Seadus ei reguleeri täpselt, mida peab ringkonnakohus tegema juhul, kus maakohus, rahuldades hagi osaliselt, jätab menetluskulud poolte endi kanda ega määra kindlaks kummagi menetlusosalise menetluskulude rahalist suurust.

§ 174

lg kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu menetluskulude jaotuse muutmata ning puudub vajadus hinnata ümber menetluskulude rahalist suurust maakohtus, saab ringkonnakohus määrata apellatsiooniastme menetluskulud ise kindlaks. 9 Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus lepingulise esindaja tasu 425 eurot (ilma käibemaksuta), s.o kostja esmase vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (100 eurot), asja materjalidega tutvumine, kliendiga konsulteerimine ning kostja lõplike seisukohtade koostamine ja menetluskulude nimekirja esitamine (325 eurot). Kostja esindaja tunnitasu on 130 eurot (käibemaksuta). Hageja ei ole kostja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja kulu põhjendatud osaliselt.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna

§ 175

lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab

§ 175

lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-1910324/42, p 19;
3. juuni
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13164, p 9). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu
5. veebruari
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14;
7. novembri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kostja esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on leitud, et mitteadvokaadist lepinguliste esindajate põhjendatud tunnitasu on üldjuhul vahemikus 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades praeguse asja sisu, mahtu ja keerukust, saab ringkonnakohtu arvates kostja esindaja põhjendatud tunnitasuks pidada 100 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et hageja advokaadist esindaja tunnitasu on 120 eurot, samal ajal kui kostja juristist esindaja tunnitasu on 130 eurot. Kostja esmasest vastusest apellatsioonkaebusele ei nähtu kostja esindaja esindusõigust, vastuse apellatsioonkaebusele esitas ning allkirjastas kostja seaduslik esindaja. Kostja allkirjastas volikirja esindajale alles
9. septembril 2021, s.o pärast esialgse vastuse esitamist. Esindaja palus võimaldada ligipääs materjalidele
10. septembril 2021 ning esitas kostja lõplikud seisukohad
11. oktoobril
12. Ringkonnakohus möönab, et kostja võis pöörduda esindaja poole abi saamiseks juba enne esialgse vastuse koostamist, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul põhjendatud selle vastuse koostamise kulu hüvitamine hageja poolt. Kostja esialgne vastus ei ole mahukas, see ei sisalda õiguslikku hinnangut ega keerulist analüüsi ning sellise vastuse koostamine ei nõua juriidilisi teadmisi. Seega jätab ringkonnakohus kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks esialgse vastuse koostamise eest rahuldamata. Kostja lepingulise esindaja ajakulu materjalidega tutvumise ning lõplike seisukohtade koostamise eest on 2,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on asja materjalide mahukust ja kostja vastuse sisu arvestades on nimetatud ajakulu mõistlik ja põhjendatud. Kuivõrd ringkonnakohus leidis eespool, et kostja esindaja tunnitasu saab pidada põhjendatuks 100 euro ulatuses, kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele kostja menetluskulu summas 250 eurot (ilma käibemaksuta) (2,5*100). Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsioonimenetluse kuludelt viivise väljamõistmiseks

§ 177

lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja 10 apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 11