Obsah (9)

§ 5§ 230§ 231§ 445§ 173§ 162§ 174§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2021, Narva Tsiviilasja number 2-21-1411 Tsiviilasi M. O. hagi Bond

) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 5

lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Puudub vaidlus, et Pärnu Maakohtu 04.05.2020 määrustega tsiviilasjades 2-20-110947 ja 2-20110948 kinnitati poolte maksegraafikud võlgnevuse tasumiseks. Hagejal tuli kostjale võlgnevused tasuda kokku 60 osamaksena (summas 66.40 eurot ja 110.14 eurot), alates maist 2020, igakuiselt 15-

1. kuupäevadeks. Nimetatud määrustest nähtub ka, et kokkulepitud tasumise kuupäevadest mittekinnipidamisel, muutub kogu tasumata võlgnevuse suurus koheselt sissenõutavaks (tlk 18-19, 24-25). Puudub vaidlus ka, et kostja avalduse alusel algatati 20.11.2020 hageja suhtes täitemenetlused xxxx ja xxxx (tlk 15-16, 20-23, 29-33, 36-39), kuna hageja hilines novembrikuu maksetega, tasudes neid 20.11.
2. Novembrikuu maksed pidid aga kostja kontole laekuma hiljemalt 16.11.
3. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 kohaselt on lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kuna hageja on muuhulgas tuginenud sellele, et sundtäitmine on lubamatu põhjusel, et nõue on ajatatud, selgitab kohus taas, et hagis esitatud asjaolude põhjal ei ole antud juhul nõude ajatamise näol tegemist asjaoluga, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, nõuete ajatamine on kokku lepitud 16.04.2020 ning kinnitatud täitemenetluse aluseks olevate 04.05.2020 kohtumäärustega. Seega ei saa hageja neil asjaoludel ajatamise vastuväitele tugineda. Hageja on viidanud ka sellele, et kostja käitumine on vastuoluline ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus leiab, et nimetatud vastuväide on TMS § 221 lg 1 alusel lubatav, kuivõrd selle näol ei ole tegemist vastuväitega täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja 4 kehtivusele, mis on TMS § 221 lg 11 järgi lubatav vaid muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul. Võimalusele (ja vajadusele vastava väite esitamisel) hinnata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel poole käitumise kooskõla tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 138 tuleneva hea usu põhimõttega on näinud ette ka Riigikohus (vt RKTKo 2-17-9391, antud asjas küll seoses notariaalse lepinguga). Kohus selgitab, et hea usu põhimõte on abstraktne ning vajab igal konkreetsel juhul eraldi sisustamist. Sellest hoolimata võib hea usu põhimõte tõrjuda kõrvale nii lepingu kui seadusesätte, juhul kui nende kohaldamine viiks ilmselgelt ebaõiglase tulemuseni. Kohus selgitab ka, et hea usu põhimõte on sätestatud TsÜS § 138 lg 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 1 ja
4. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel toimida heas usus, sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Nimetatud põhimõte kehtib kõikides tsiviilsuhetes. Vastavalt VÕS § 6 lg 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest vastuvõtmatu. Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist vastuolus hea usu põhimõttega loetakse õiguste kuritarvitamiseks ning halvas usus käitumise korral ei kohalda kohus seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus nr 3-2-1-102-07, p 16). Kohtu hinnangul ei ole seega välistatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega ka kohtumääruste täitmiseks algatatud täitemenetluste puhul. Selleks tuleb aga hinnata, kas kostja käitumine nõude maksmapanekul, s.o selle sundtäitmisele andmine, on käesolevas asjas vastuolus hea usu põhimõttega ning seega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks TMS § 221 lg 1 järgi. Puudub vaidlus, et hageja hakkas 04.05.2020 määrustega tsiviilasjades 2-20-110947 ja 2-20110948 kinnitatud maksegraafikuid alates maist 2020 täitma korrapäraselt, novembrikuu maksed ei laekunud aga maksegraafikutes märgitud kuupäevaks (s.o 16.11.2020). Hageja tegi novembrikuu maksed alles 20.11.2020, pärast kostjalt teate täitemenetlusse edastamise kohta saamist. Hageja selgitas, et kuigi 16.11.2020 täitis ta internetipangas maksekorralduse, jäi tal see ilmselt allkirjastamata. Eksimuse avastas hageja alles 20.11.
7. Hageja on seisukohal, et arvestades tema eelnevat korrapärast igakuist maksete tasumist, oleks kostja võinud teda eelnevalt teavitada, et maksed ei laekunud. Kostja teatas aga, et võimaldab võlgnikul viivitada maksega kuni 3 päeva ning neljandal päeval makse mitte laekumise korral tühistab tema süsteem automaatselt maksegraafiku(d) ning edastab nõude vastava piirkonna kohtutäiturile sissenõudmiseks samuti automaatselt. Kohus selgitab, et VÕS § 114 lg 1 ja 4 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku 5 tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. Kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles. Hageja esitas tõendina kontoväljavõtte, millest nähtub, et kõik maksed alates maist kuni novembrini 2020 on tasutud tähtaegselt ja kokkulepitud summas. Hageja on ka novembrikuu 2020 maksed tasunud koheselt, kui on nende mittetasumisest teada saanud. Ka kõik järgnevad maksed, s.o alates detsembrist 2020 kuni käesoleva ajani, on samuti hageja poolt tasutud õigeaegselt (tlk 156). Kohus nõustub, et kohustuse mittetäitmise korral on täitedokumendi kohtutäiturile sundtäitmisele edastamine küll kostja õigus, kuid antud juhul poolte huve ja eelnevat hageja käitumist maksegraafikute täitmisel arvestades, on siiski kostja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Kirjeldatud olukorras, kus hageja oli kõik eelnevad viie kuu maksed tasunud tähtaegselt ning kokkulepitud suuruses, oli kostjal siiski kohtu hinnangul hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus pakkuda hagejale enne lahendite sundtäitmisele saatmist võimalus läbirääkimisteks, et jõuda mõlema poole õigustatud huve arvestavale kokkuleppele, mis võimaldaks maksegraafikute täitmist jätkata. Kostja antud võimalus viivitada maksega kuni 3 päeva, on küll vastutulek hagejale, kuid see ei asenda meeldetuletust/ täiendava tähtaja andmist võlgnevuse mittetasumise korral. Asjaolu, et kostja süsteem saadab lahendeid sundtäitmisele automaatselt, ei õigusta siiski praegusel juhul kostja käitumist. Ka kostja väide, kohtuliku maksegraafiku sõlmimise võimalus on tema poolne vastutulek hagejale, vaatamata sellele, et hageja oli juba oma lepingulisi kohustusi ühe korra rikkunud, mis viis lepingute ülesütlemiseni ja nõude esitamiseni kohtusse, ei oma käeoleval juhul tähtsust. Hageja on kõik maksegraafikutest tulenevad kohustused tähtaegselt täitnud (v.a novembrikuu 2020 eest). Kohtu hinnangul ei olnud hageja poolt ühe tähtajaks makse tasumata jätmine käesoleval juhul selline oluline rikkumine, mille puhul oleks kostja saanud lahendid sundtäitmisele saata hagejale täiendavat tähtaega andmata. Täiendava tähtaja andmine oleks võimaldanud kostjal samuti oma eesmärki saavutada (hageja oleks kostjale maksed tasunud) ning hageja saanuks vältida täitemenetlusega kaasnevate ebamugavuste ja täiendavate kulude (kohtutäituri tasu jms) tekkimist. Lisaks ei või kostja (majandus- ja kutsetegevuses tegutsev laenuandja) jaoks sellise suhteliselt väikese tähtsusega kohustuse rikkumine olla kõnealusel juhul aluseks hageja rasketele õiguslikele tagajärgedele (hageja varale keelumärke kandmine ning lisakohustuste tekitamine). Kohus leiab, et käesoleval juhul kostja poolt hageja suhtes õiguskaitsevahendite kasutamine on olnud ennatlik ja ebaproportsionaalne, kostja käitumine hageja suhtes kõnealustes võlasuhetes on olnud hea usu vastane. Kohus on seega seisukohal, et hagi tuleb rahuldada ning sundtäitmine täiteasjades xxxx ja xxxx lubamatuks tunnistada.

§ 445

lg 2 alusel kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus jätab hagi tagamise abinõu kehtima kuni kohtulahendi jõustumiseni. 6 Menetluskulude jaotus

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud

§ 162

lg 1 alusel kostja kanda.

§ 174

lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174

lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Viru Maakohtu 16.02.2021 määrusega kohus rahuldas M. O. menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas ta hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamisel riigilõivu summas 400.00 eurot tasumisest. Määrusega kohustati hagejat tasuma ülejäänud tasumisele kuuluv riigilõiv summas 200.00 eurot, viie 40.00 euro suuruse osamaksena. Hageja on menetluses tasunud riigilõivu 200.00 eurot. Kohus leiab, et kuna riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, siis on hageja kantud menetluskulu (riigilõiv) summas 200.00 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Tsiviilasja toimiku põhjal hagejal muud kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 200.00 eurot. Tulenevalt

§ 190

lg-st 3 menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Arvestades hagi rahuldamist, tuleb riigilõiv 400.00 eurot, mille kandmisest hageja oli vabastatud, kostjalt riigituludesse välja mõista.

§ 179

lg 5 järgi kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Riigituludesse välja mõistetud menetluskulu tuleb kostjal tasuda 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 7