Obsah (9)

§ 407§ 444§ 438§ 436§ 468§ 163§ 175§ 4842§ 317

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2021, Võru kohtumaja Tsiviilasi nr 2-21-104969 Tsiviilasi Osaühingu

§ 407lg 1 alusel tagaseljaotsusega.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

lg 2 kohaselt hageja nõusolekut eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. 5. Kohus leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja intressi- ja sissenõudmiskulude nõue.

§ 444lg 3 alusel ei põhjenda kohus nimetatud nõuete rahuldamist.

1. Samas on kohus seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viivist põhinõudelt (500 eurolt) ning viivisemääraks on 0,0921% päevas (33,63% aastas). Seega nõuab hageja kostjalt hagiavalduse esitamise (s.o
2. juuli 2021) seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 157 eurot 82 senti.
3. Praegusel juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväited viivisenõudele ja viivise määrale. Sellele vaatamata tuleb kohtu hinnangul kontrollida hagi aluseks oleva viivisekokkuleppe kehtivust.

§ 438

lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

1. Tarbimislaenu üldtingimuste p 7.1 kohaselt, kui laenusaaja ei tee lepingu alusel saadud laenu tagasimakseid tähtaegselt, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kolmandas lauses nimetatud intressimäärast lähtuvalt ja/või kui muutuvad muud viivisemäära reguleerivad seaduse sätted, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist seadusest lubatud maksimaalses määras. Tarbimislaenu üldtingimuste p 3.1 kohaselt kohustub laenusaaja tagastama laenusumma ja tasuma intressi vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule selles ettenähtud tähtaegadel ja suuruses. Laenu tagastamise ja intresside tasumise graafiku kohaselt on aastane intressimäär 33,63% ning viivisemäär 0,09% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Kohus on seisukohal, et tarbimislaenulepingu üldtingimuste p 7.1 ning laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikus oleva intressi- ja viivisemäära puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. 3 Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingusõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
2. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt nt Riigikohtu
3. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
4. jaanuari ja
5. juulit. Eesti Panga teatel oli intressimäär perioodil
6. juulist 2016 kuni
7. juulini 2017 0,00%. Seega oli seadusjärgne viivisemäär sellele perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivisemäär 33,63% ületab seadusjärgset neljakordselt. Seega on viivisekokkulepe praegusel juhul tühine.
8. Kohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Hagiavalduses viitas hageja Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu
9. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12008, p 12). Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu
10. novembri 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 (p 17) toodud seisukoha kohaldamist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
11. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-134938, p 7.1). Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, tuleb kohtu hinnangul kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust.
12. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt nt Riigikohtu
13. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. 4 Hagiavaldusele lisatud viivise arvestuse kohaselt arvestas hageja viivist alates
14. juulist 2020 kuni
15. juulini
16. Viivis seadusjärgses määras on samal perioodil kokku 37 eurot 54 senti (siinkohal kasutas kohus viivisekalkulaatorit).
17. Lisaks sellele on hageja esitanud ka edasiulatuva viivise nõude (alates
18. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni). Kuivõrd hageja palub mõista kostjalt edasiulatuva viivise seadusjärgses määras, on selline nõue kohtu hinnangul põhjendatud.
19. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 500 eurot, intressi 39 eurot 1 sendi, viivise 37 eurot 54 senti ja sissenõudmiskulu 40 eurot (kokku 616 eurot 64 senti). Viivise nõude jätab kohus 120 euro 42 sendi ulatuses rahuldamata (157,82 – 37,4). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise alates
20. juulist 2021 kuni põhivõla (500 euro) tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 14.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. 15.

§ 163

lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et praeguses asjas on hagihind 776 eurot 86 senti, kohus rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 656 eurot 64 senti (616,64 + viivis ühe aasta kohta ca 40 eurot), s.o ca 85% ulatuses, jätab kohus menetluskuludest 85% kostja ja 15% hageja kanda. 16. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv 175 eurot ja lepingulise esindaja kulud 480 eurot (4 h ilma käibemaksuga). Maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata (

§ 4842

). Eelnevast tulenevalt on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulude väljamõistmine kostjalt mitte enam kui 20 euro ulatuses. Hageja lepingulise esindaja õigusabi on piirdunud hagiavalduse koostamise ja selle kohtusse esitamisega. Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, ning eelkõige asjaolu, et tegemist on õiguslikult lihtsa tüüphagiga, poolte vahel ei olnud vaidlust ning asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikuluks 180 eurot (1,5 h, ilma käibemaksuta). Lisaks sellele on hageja tasunud riigilõivu 175 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 375 eurot (20 + 180 + 175). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud 318 eurot 75 senti (375 x 0,85). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (305 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. 17.

§ 317

lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või 5 kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt avalikult kättetoimetatava dokumendi väljavõte avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 6