← Eesti

5-21-14/15

Obsah (4)§ 244§ 371§ 248§ 658

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-21-14 30. november 202

) § 244 alusel taotluse korraldada eeltõendamismenetlus. Avaldaja eesmärk oli teha kindlaks isik, kes oli Facebookis ühe grupi seinale jätnud postituse, mis avaldaja hinnangul sisaldas tema kohta vääri faktiväiteid ja kohatuid väärtushinnanguid. Ta soovis selle isiku vastu esitada hagi ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, mittevaralise kahju hüvitamiseks ja rikkumisest hoidumiseks. Rikkumise toime pannud isikuga avaldajal Facebooki kaudu ühendust saada ei õnnestunud. Ta palus, et kohus kohustaks äriühingut Facebook Ireland Ltd. esitama kohtule selle postituse autori IP-aadressi ning IP-aadressi kasutaja kohta vähemalt isiku nime, sünniaja, aadressi, meiliaadressi, telefoninumbri, kliendi seadme MAC-aadressi, seadme operatsioonisüsteemi ja veebilehitseja (sh veebilehitseja versiooni). 2. Maakohus jättis 25. märtsil 2021 taotluse menetlusse võtmata. Kohtu hinnangul ei võimalda avaldaja viidatud eeltõendamismenetluse sätted (

§ 244jj) korraldada menetlust võimaliku kostja tuvastamiseks.

Seda ei võimalda ka ükski muu seaduses sätestatud alus. Oma õiguste kaitseks on avaldajal võimalik pöörduda hagiga postituse avaldajana käsitatava Facebook Ireland Ltd. vastu.

  1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  2. mail 2021 maakohtu määruse ja saatis taotluse tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

§ 244

tõlgendamisel ja kohaldamisel peab 5-21-14 arvestama vajadusega tagada avaldajale võimalus põhiseaduse (PS) § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõigust kasutades pöörduda kohtusse oma PS §-st 17 tuleneva põhiõiguse kaitseks. Kaalul olevaid põhiõigusi arvestades tuleb

§ 244

lõiget 1 tõlgendada laiendavalt nõnda, et eeltõendamismenetluse algatamine on lubatav ka selliste tõendite kogumiseks, mis võimaldavad kostja isiku kindlaks teha, juhul kui tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda. Võimaliku kostja isikuandmete kaitseks peab maakohus menetlusse võtmist uuesti otsustades hindama ka avaldaja taotluse eesmärki ja eelkõige kavatsetava hagi õiguslikku perspektiivi, lähtudes

§ 371lõikest 2.

Veel selgitas ringkonnakohus, et avaldaja on näidanud, et tal on mõjuv põhjus eeltõendamismenetluse algatamiseks (nurjunud on katsed saada ühendust postituse autoriga, Facebook Ireland Ltd. ei väljasta kolmandatele isikutele isikuandmeid õigusliku aluseta), et tõendid rikkumise kohta võivad kaduma minna (vajalikke andmeid säilitatakse piiratud aja jooksul) ning et tal ei ole muid võimalusi oma õiguste kaitseks. 4. Maakohus jättis 22. septembril 2021 O. Ivanovi taotluse

§ 371lõike 2 punkti 2 alusel menetlusse võtmata.

Kohtu hinnangul siiski ei võimalda

§ 244ega ka muu seaduses sisalduv alus seda lahendada.

Ühtlasi tunnistas kohus põhiseadusega vastuolus olevaks selliste menetlusnormide andmata jätmise, mis võimaldaks tsiviilkohtumenetluses nõuda välja füüsilisest isikust kostja tuvastamiseks vajalikke isikuandmeid. HARJU MAAKOHTU MÄÄRUS 5.

§ 244

lõige 1 ei saa olla sobiv alus, et kohus saaks nõuda välja isikuandmeid võimaliku kostja tuvastamiseks. Eeltõendamismenetluse normide eesmärk on tõendite tagamine ja kogumine. Avaldaja eesmärk oli tuvastada kostja ehk isik, kelle vastu hagi esitada.

  1. Taotletavate andmete väljanõudmine kujutab endast võimaliku kostja eraellu sekkumist. See ei ole lubatav selge õigusliku aluseta. Nõutud andmed on isikuandmed, mille kaitset reguleerib isikuandmete kaitse üldmäärus (Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  2. aprilli
  3. a määrus (EL) nr 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta). Määrus ja seda tõlgendav Euroopa Kohtu praktika nõuavad, et isikuandmete töötlemiseks peab olema riigisisese seadusandliku meetmega kehtestatud kindlatele nõuetele vastav õiguslik alus. Need andmed on ka PS § 26 kaitsealas, mille kohaselt peavad eraellu sekkumiseks olema seaduses sätestatud alused ja kord. Praegusel juhul ei ole seaduses sellist alust sätestatud. Igal juhul ei saa eeltõendamismenetluse norme pidada piisavalt selgeks ja täpseks õiguslikuks aluseks, et lubada võimaliku kostja eraellu sekkumist.
  4. Niisuguse õigusliku aluse puudumine, mis võimaldaks kõnesolevas olukorras kostja tuvastada, takistab samas avaldajal oma põhiõiguste (PS § 17 ja § 26, au ja hea nime ning eraelu puutumatuse) kaitseks kohtusse pöördumist (PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kasutamist). Seetõttu on nende põhiseaduse sätetega vastuolus selliste normide andmata jätmine, mis võimaldaks tuvastada väidetavalt isiku põhiõigusi riivava internetipostituse autori, kelle vastu esitada hagi.
  5. Kui Riigikohus peaks leidma, et eeltõendamismenetlus võimaldab kostja tuvastamist, siis tuleb selgitada, kuidas lahendada mitmed menetluslikud küsimused: tulevase vastaspoole huvides advokaadi määramine (

§ 248

lõike 2 alusel; üldiselt ei määrata), postituste õigusvastasuse hindamine (valdavalt ei hinnata ja nõutakse andmed välja sõltumata postituse sisust), vastaspoole teavitamine tema andmete kogumisest ja edastamisest (valdavalt ei teavitata). MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 9. Riigikogu nimel arvamuse esitanud õiguskomisjoni hinnangul ei ole seadusandja jätnud põhiseadusvastaselt andmata õigustloovat akti, mille alusel koguda sotsiaalmeedias avaldatust 2

(5)5-21-14 võrsunud vaidluste lahendamiseks andmeid, mida on vaja võimaliku kostja kindlakstegemiseks. Selliste asjade puhul on kohtupraktikas kujunenud tavapäraseks kasutada tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse norme. Neid norme tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja põhiseadusega kooskõlaliselt. Sellisel juhul on nendele tuginedes võimalik tuvastada tsiviilasjas olulisi asjaolusid, mille menetluseelne tuvastamata jätmine võib takistada PS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse kasutamist.
  1. Oleg Ivanov põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses arvamust ei esitanud.
  2. Õiguskantsleri hinnangul on PS §-ga 17 vastuolus, et tsiviilkohtumenetluses ei ole selgelt ette nähtud võimalust saada kohtult abi potentsiaalse kostja isikuandmete väljaselgitamiseks olukorras, kus soovitakse välja selgitada isik, kes on teinud veebis postituse, mis väidetavalt rikub isiku õigusi.
  3. Taotlus on lubatav, kuna ei ole norme, mis võimaldaks isikul PS §-s 17 sätestatud põhiõigust tõhusalt kohtulikult kaitsta. Esiteks, tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamise normid selleks ei sobi. Nende eeldused („tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda“) ei oleks vaadeldavas olukorras täidetud. Nende normide kohaldamine ei vastaks seadusliku aluse ja määratletuse nõudele (PS § 3 lõige 1), kuna nende alusel ei ole isikul võimalik oma isikuandmete töötlemist ette näha. Igal juhul välistab vaatlusaluste sätete alusel isikuandmete töötlemise isiku nõusolekuta isikuandmete kaitse üldmäärus. Need sätted ei vasta nõuetele, mis see määrus seab isikuandmete töötlemise õigusliku aluse selgusele. Teiseks, muid õiguskaitsevahendeid PS §-s 17 sätestatud põhiõiguse kaitseks vaadeldavas olukorras ei ole.
  4. PS §-st 17 tulenevalt peab inimesel, kelle au ja head nime on veebis tehtud postitusega kahjustatud, olema võimalik saada kohtu abil välja selgitada, kes on kahju tekitanud isik. Seadusega peavad olema kehtestatud normid, mis näevad selgelt ette võimaluse saada kohtult abi potentsiaalse kostja isikuandmete väljaselgitamiseks. Seda võimaldavate normide puudumine on vastuolus PS §-ga
  5. Nende normide kehtestamisel tuleb arvestada vajadusega kaitsta ka potentsiaalse kostja informatsioonilist enesemääramisõigust, mh vältimaks andmete pahauskset väljanõudmist. Kui Riigikohus võimaldab uute normide kehtestamiseni nõuda andmeid teise isiku põhiõiguste kaitseks välja Riigikohtu lahendi alusel, ei pruugi see olla põhiseaduspärane ega kooskõlas ELi õigusega ning oleks potentsiaalse kostja jaoks ootamatu. Riigikogul on aga igal juhul kohustus luua kõigi kohtumenetlustes osalevate isikute õigusi tagav selge õigusraamistik.
  6. Justiitsminister leidis, et kohtu taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamiseks ei ole lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata. Esiteks ei ole see, et kohus tunnistas normide puudumise põhiseadusvastaseks, mõjutanud esitatud taotluse lahendust ehk otsustust keelduda eeltõendamismenetluse algatamisest. Maakohus on esitanud sisuliselt abstraktse normikontrolli taotluse ja abstraktse taotluse juhiste saamiseks sarnaste tsiviilasjade lahendamiseks tulevikus. Teiseks ei ole taotlus lubatav, kuna kohus on vääralt tõlgendanud

§ 244ja kirjeldatud lünka õiguskorras ei esine.

Selle sätte alusel on võimalik korraldada eeltõendamismenetlus ka tõendite kogumiseks, et selgitada välja kostja. Potentsiaalse kostja isikuandmete kaitseks tuleb lähtuda otsekohaldatavast isikuandmete kaitse üldmäärusest. See tähendab muu hulgas, et andmete kogumisel peab olema selge ja õiguspärane eesmärk, mistõttu tuleb juhtumipõhiselt hinnata võimaliku nõude õiguslikku perspektiivi. Kui nõudel ei ole perspektiivi, ei ole andmete kogumiseks õiguspärast eesmärki. Lisaks tuleb kinni pidada põhimõttest, et andmeid kogutaks nii vähe, kui on vajalik eesmärgi saavutamiseks (ehk kostja kindlakstegemiseks). 15. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit nõustus maakohtuga, et tsiviilkohtumenetluses hagi esitamise eesmärgil nende isikute tuvastamine, kes on veebikeskkonnas esitanud au teotavaid väiteid või hinnanguid, on Eesti õiguskorras reguleeritud puudulikult. Sideettevõtjalt nõuab kohus isiku sideandmeid välja elektroonilise side seaduse (ESS) § 1141 alusel, 3

(5)5-21-14 kui postituse tegemise keskkonnalt ei õnnestu saada andmeid, mis viiksid kindla füüsilise isikuni. Isiku sideandmete väljastamine kohtu nõudel tsiviilkohtumenetluses ESS § 1141 alusel riivab tema eraelu puutumatust. Seadustes on selgelt sätestamata, kes (kohus või sideettevõtja) ja kuidas peab kaaluma ja tagama, et andmete väljastamine oleks taotleja põhiõiguste kaitse eesmärgil proportsionaalne sekkumine selle isiku eraellu, kelle kohta andmeid soovitakse. Praktikas esineb sageli nõudeid, kus taotletakse andmeid ülemäära suure hulga kasutajate kohta või andmeid, mis ei võimalda tõsikindlalt tõendada, milline isik on postituse teinud. Kuigi ESS § 1141 räägib kohtu „üksikpäringust“, on nendest nõuetest aja jooksul kujunenud suuri andmemahtusid hõlmavad mahukad päringud. Nendele vastamine on väga aja- ja töömahukas käsitöö, kuna nõutaval kujul andmeid sideettevõtja oma ettevõtluse huvides automatiseeritud töötlemist võimaldavana ei säilita.
  1. Põhiseaduspärane regulatsioon eeldab ESS § 1141 kehtetuks tunnistamist. See säte võimaldab ebaproportsionaalset eraellu sekkumist ja on vastuolus nii PS §-ga 26 kui ka Euroopa Liidu õigusega. Kui Euroopa Liidu õiguse kohaselt peab sideandmete väljanõudmisega eraellu sekkumine olema kriminaalõiguslikus kontekstis rangelt proportsionaalne (vt Euroopa Kohtu
  2. märtsi
  3. a otsus kohtuasjas Prokuratuur, C-746/18), siis seda enam peab see nõnda olema tsiviilkohtumenetluses. Uute normide loomisel tuleks tagada, et kohus hindaks esmalt, kas konkreetse postituse sisu võib rikkuda avaldaja põhiõigusi. Kui see on nõnda, siis võib kohus nõuda välja sideandmed, mis on minimaalselt vajalikud postituse teinud isiku tuvastamiseks. Silmas tuleb pidada, et ainuüksi IP-aadressi alusel pole sageli võimalik tuvastada kindlat isikut. Ette tuleb näha, et kas riik või hageja hüvitab sideettevõtjale päringule vastamisega tekkivad kulud. VAIDLUSALUSED SÄTTED 17.

  1. peatüki „Eeltõendamismenetlus tõendite tagamiseks ja asjaolude eelnevaks tuvastamiseks“ § 244 „Eeltõendamismenetlus“ lõige 1 sätestab: „Poole taotlusel võib kohus [---] mõjuval põhjusel enne menetluse algatamist määrusega korraldada eeltõendamismenetluse, kui [---] võib eeldada, et tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda.“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kohtulahendi alusel saab konkreetsest kohtuasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hinnata sellise normi põhiseaduspärasust, mis on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuv (asjassepuutuvuse tingimuse kohta vt Riigikohtu üldkogu
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10;
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15; menetlusnormide asjassepuutuvuse kohta Riigikohtu üldkogu
  7. aprilli
  8. a määrus asjas nr 3-2-1-75-14, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  9. aprilli
  10. a määrus nr 5-17-42/9, punktid 25–30).
  11. Maakohus on praeguses asjas selgitanud, et õigusnormidega on reguleerimata, kuidas tuvastada väidetavalt isiku põhiõigusi riivava internetipostituse autor, kelle vastu esitada hagi, ja et selliste normide andmata jätmine rikub PS § 15 lõiget 1 koostoimes PS §-dega 17 ja 26 (rikub õigust pöörduda au ja hea nime ning eraelu kaitseks kohtusse).
  12. Määrusest ei nähtu samas, kuidas on selle lünga põhiseadusvastaseks tunnistamine olnud vajalik maakohtule esitatud eeltõendamismenetluse taotluse lahendamiseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  13. aprilli
  14. a määrus nr 5-17-42/9, punkt 30, milles Riigikohus selgitas, 4

(5)5-21-14 et õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduslikkuse kontrolli algatav kohus peab näitama, kas ja kuidas selle rikkumise tuvastamine oli vajalik konkreetse kohtuasja lahendamiseks). Maakohus on jätnud taotluse ühtviisi läbi vaatamata nii õigustloova akti andmata jätmist põhiseaduspäraseks pidades (vt eespool punkt 2) kui ka pärast selle põhiseadusvastseks tunnistamist (vt eespool punkt 4).
  1. Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (Riigikohtu üldkogu
  2. aprilli
  3. a määrus nr 5-18-5/33, punkt 11). Praegusel juhul ei ole aga selge, kuidas on põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus on tema taotluse jätnud läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerki vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt Riigikohtu üldkogu
  4. jaanuari
  5. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04, punkt 27;
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07, punkt 32; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  8. novembri
  9. a määrus asjas nr 3-4-1-14-10, punkt 12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd eespool viidatud otsus asjas nr 3-3-2-1-04, punkt 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv.
  10. Ühtlasi ei saanud maakohtu lahendada olnud asjas praegusel juhul esineda kirjeldatud lünka. Ringkonnakohus oli samas asjas andnud maakohtule juhised tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse normide tõlgendamise ja kohaldamise kohta koostoimes põhiseaduse asjakohaste põhiõigustega. Ringkonnakohtu lahendi kohaselt olid maakohtule esitatud taotluse lahendamiseks normid olemas – kohaldada tuli

§ 244

lõiget 1, tagades seejuures, et avaldaja põhiõiguste kaitseks ei sekkutaks ebaproportsionaalselt postituse potentsiaalse autori põhiõigustesse (vt eespool punkt 3). Ka Riigikohus on varem aktsepteerinud eeltõendamismenetluse sätete sobivust, et sarnases olukorras teha kindlaks isikuõigusi riivava veebipostituse autor (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-16-14655/24). Maakohtu lahendada olnud asjas ei saanud seega esineda kirjeldatud lünka tulenevalt ringkonnakohtu määrusest, milles anti

§ 658

lõike 2 kohaselt

§ 244

lõike 1 põhiseadusega koostoimes tõlgendamise ja kohaldamise kohta järgimiseks kohustuslik tõlgendus. Kuna lünka sel põhjusel ei esinenud, ei saanud see olla asjassepuutuv eeltõendamistaotluse lahendamisel ja Riigikohus maakohtu kirjeldatud lünga põhiseadusele vastavust ei kontrolli. 23. Taotlus pole lubatav ja jääb PSJKS § 11 lõikele 2 tuginedes läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.