Obsah (5)

§ 238§ 185§ 180§ 338§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-5747 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla, Orvi Koik Kriminaalasi Tiit

§ 238

lg 2 alusel ärakandmisele 6 kuud vangistust, vabanes 16.08.2021 pärast karistuse kandmist, karistus kustumata Prokurör Helen Kiviloo Kaitsja Leelo Viil RESOLUTSIOON

1. Jätta süüdistatav Tiit Treiali kaitsja Leelo Viili apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
2. Määrata Vanalinna Advokaadibüroo OÜ-le (reg. number 10367581) seoses vandeadvokaat Leelo Viili poolt süüdistatavale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 64,80 (kuuskümmend neli eurot ja kaheksakümmend senti) eurot (sh käibemaks). 3.

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Tiit Treialilt Eesti Vabariigi kasuks 64,80 (kuuskümmend neli eurot ja kaheksakümmend senti) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. EDASIKAEBAMISE KORD 1 Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tiit Treialit süüdistatakse selles, et tema olles isikuks, keda on Harju Maakohtu 30.07.
2. a otsusega 1-20-5391 ja Harju Maakohtu 18.02.
3. a otsusega kriminaalasjas nr 1-21-1337 varguse toimepanemises KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi mõistetud ja karistatud, jätkas varguste toimepanemist süstemaatiliselt ja uuesti 02.02.
4. a kella 19.35 paiku viibides Tallinnas XXX asuvas X kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis X AS-le kuuluvad kaks pudelit likööri Vana Tallinn 0,5L maksumusega 8,99 eurot/tk kogumaksumusega 17,98 eurot, kaks pudelit likööri Vana Tallinn maksumusega 4,99 eurot/tk kogumaksumusega 9,98 eurot, kolm purki forellimarja maksumusega 8,99 eurot/tk kogumaksumusega 26,97 eurot, kolm purki forellimarja maksumusega 7,99 eurot/tk kogumaksumusega 23,97 eurot, seega kaupa kogumaksumusega 78,90 eurot, millega möödus kassast, jättes kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli peetud kinni turvatöötaja poolt. Samuti tema uuesti 22.08.
5. a kella 21.23 paiku viibides Tallinnas X asuvas X kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis Y AS-le kuuluvad neli pudelit Standart Vodka maksumusega 2,79 eurot/tk kogumaksumusega 11,16 eurot, seitse karpi lõhemarja maksumusega 10,90 eurot/tk kogumaksumusega 76,30 eurot, seega kaupa kogumaksumusega 87,46 eurot, millega möödus kassast, jättes kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli peetud kinni turvatöötaja poolt. Samuti tema uuesti 23.08.
6. a kella 13.52 paiku viibides Tallinnas XXX asuvas X kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis Y AS-le kuuluvad kaks pudelit Saare džinni maksumusega 3,69 eurot/tk kogumaksumusega 7,38 eurot, millega möödus kassast, jättes kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli peetud kinni turvatöötaja poolt. Seega T. Treial pani oma tahtliku tegevusega toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
7. Harju Maakohtu 25.08.
8. a otsusega lühimenetluses tunnistati T. Treial süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi (02.02.
9. a episood) ja mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust. Vastavalt KarS§ 65 lg 1 ja § 64 lg 1 loeti mõistetud kergem karistus kaetuks Harju Maakohtu 18.02.
10. a otsusega mõistetud raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 9 kuud vangistust. Vähendati

§ 238lg 2 kohaselt T.

Treialile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 kuud. Arvati liitkaristusest maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ärakantud (16.02.-16.08.

1. a) karistus ning loeti karistus kantuks. Tunnistati T. Treial süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi (22.08.
2. a ja 23.08.
3. a episoodid) ja mõisteti karistuseks 9 kuud vangistust. Vähendati

§ 238lg 2 kohaselt T.

Treialile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 kuud. Kohaldati T. Treiali suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ja karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 23.08.2021. a. 2

§ 180lg 1 alusel mõisteti T.

Treialilt välja riigituludesse sundraha 438 eurot ja menetluskulud 162 eurot (kaitsjatasu).

§ 180

lg 3 alusel määrati, et menetluskulud summas 600 tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena 50 eurot. Kriminaalmenetluse kulude esimene makse tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, järgmised maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. ESITATUD APELLATSIOON 3. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav T. Treiali kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes palub maakohtu otsus karistuse mõistmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista T. Treialile kergem karistus. Kaitsja nõustub maakohtu seisukohaga T. Treialile mõistetud karistuse liigi osas. Kohus on motiveerinud, miks ei ole T. Treiali suhtes võimalik kohaldada rahalist karistust. Maakohus leidis, et vastavalt tema süü suurusele on proportsionaalne karistus 9 kuud vangistust, mida vastavalt lühimenetluse kohaldamisele tuleb vähendada ühe kolmandiku võrra ja mis tuleb reaalselt ära kanda. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Kohtupraktikas väljakujunenud karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt peab mõistetav karistus ennekõike olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on T. Treial süüdi tunnistatud ühes (?) varguse episoodis, mis jäi katse staadiumisse, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. T. Treiali poolt äravõetud asja väärtus oli kõigis episoodides suhteliselt väike – alla 200 euro. Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul ei ole vargus kuritegu varastatu väärtuse korral alla 200 euro, kui tegemist ei ole süstemaatilisusega. T. Treiali teod vastavad KarS § 199 lg 2 p 9 koosseisule üksnes seetõttu, et ta on varasemalt varguste eest karistatud. Väiksele süüle viitab asjaolu, et tegemist oli kauplusevargusega, s.o vähem ühiskonnaohtliku vargusega, tekitatud varaline kahju ei olnud suur, tsiviilhagi ei ole esitatud. Ka maakohus märkis põhjendatult, et arvestada tuleb varastatu väikest väärtust ning asjaolu, et kuriteod jäid katsestaadiumi. Kaitsja leiab, et eeltoodud asjaolude põhjal on alust hinnata T. Treiali süüd sedavõrd väikseks, et süü suurusele vastav karistus võiks olla mõistetav minimaalmääras. Karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt ei või isikut karistada suuremas määras, kui on vastav tema süü suurusele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtade kohaselt kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-99-06). T. Treiali isikuga seonduvalt tuleb märkida, et vaatamata kinnipidamiskohas viibimisele on süüdistatav aeg-ajalt töötanud. Süüdistataval ei ole sõltuvusprobleeme. Samuti tuleb märkida, et süüdistatav omab vaatamata vangistuse kandmisele seni kindlat elukohta. Süüdistataval oli vabaduses ilmselt raske toime tulla, kuivõrd tal on puue, samas igakuised toetused on tema sõnul olnud väga väiksed – ligikaudu 30 eurot. T. Treiali tervis on halvenenud, süüdistatav selgitas, et silmanägemine on tal peaaegu kadunud. Karistuse mõistmisel tuleks arvestada, et süüdistatav on kriminaalkorras karistatud, kuid raskeid kuritegusid ei ole ta toime pannud. Maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul T. Treiali karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kaebuse esitaja leiab, et süüdistatava kahetsust võib lugeda siiraks. 3 T. Treial on avaldanud kahetsust kohtueelses menetluses ülekuulamistel ja ka kohtuistungil. T. Treiali käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtuistungil ja ka kohtueelses menetluses, annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Maakohus märkis õigesti, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et T. Treiali suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale reaalse vangistuse. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

§ 338

p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
2. Esitatud apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse maakohtu otsuse muutmist vaid süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kohtukolleegiuim leiab, et esitatud apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus. Apellant palub määratud karistust kergendada ja mõista karistus minimaalmääras, kuna süüdistatav tunnistas oma süüd, süütegu jäi katse staadiumisse ning äravõetud asja väärtus oli suhteliselt väike, st tekitatud varaline kahju ei olnud suur. Samuti leiab kaitsja, et tuleb võtta arvesse ka T. Treialit iseloomustavaid asjaolusid, nagu seda, et isik on aeg-ajalt töötanud, tal ei ole sõltuvusprobleeme, tal on olemas kindel elukoht, tema tervis on halvenenud ning kuigi ta on varasemalt süüdi mõistetud, ei ole tema kuriteod olnud rasked. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks karistuse mõistmise osas. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse 4 üldpreventsiooni tähenduses. Nii nagu karistuse mõistmisel, on ka selle asendamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 järgi isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt nt RKKKo 1-17-689/29, p 26). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus on võtnud arvesse seda, et süüdistataval, kui mittetöötaval isikul, ei oleks võimalik rahalist karistust täita. Samuti võttis maakohus arvesse seda, et isikut on varasemalt korduvalt varavastaste kuritegude toimepanemise eest karistatud ning et süüdistatav on kandnud ka reaalset vangistust, mistõttu tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Kuigi kaitsja märgib, et maakohus pole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda, on kaitsja siiski märkinud ka seda, et nõustub maakohtu seisukohaga karistuse liigi osas. Karistuse määra hindamisel on maakohus võtnud arvesse varastatu väikest väärtust ning asjaolu, et kuriteod jäid katse staadiumisse. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et T. Treialit võib karistada sanktsiooni keskmisest määrast lühema vangistusega ja on isikule mõistnud vangistuse oluliselt alla keskmise määra. Maakohus tuvastas isiku süüd kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning nendele ei viita esitatud apellatsioonis ka kaitsja. Raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kuigi kaitsja hinnangul peaks süüdistatavale mõistma väiksema karistuse, ei ole ta toonud välja ühtegi asjaolu, mida maakohus karistuse mõistmisel arvestanud ei oleks ning mis annaks aluse väiksema karistuse mõistmiseks. Kaitsja poolt kaebuses väljatoodud asjaolud, nagu elukoha olemasolu, kehv tervis ja vahel ka töötamine, ei ole siiani mõjutanud isikut uute süütegude toimepanemisest hoiduma, mistõttu on asjakohatu viidata nendele, kui asjaoludele, mis võivad nüüd karistuse eesmärki aidata saavutada koosmõjus väiksema karistusmääraga.
3. Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 jätab kohtukolleegium esitatud apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. 7. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 64,80 eurot. Kohtukolleegium leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda ning kuulub temalt väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ 5