Obsah (14)

§ 113§ 108§ 2§ 3§ 1§ 9§ 29§ 208§ 217§ 76§ 100§ 101§ 116§ 82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liili Lauri Otsuse avaldamise aeg ja koht 21. oktoober 2021, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-20-11302 AKTSIAS

1131 lg 1 järgi. Võla ja viivise sissenõudmiseks on hageja pidanud kostjaga esindaja kaudu läbirääkimisi ja kirjavahetust, konsulteerinud juristiga ja esitanud esindaja kaudu nõudekirja. 2 Kostja vastuväited

1. Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu, palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2. Kostja hinnangul on hageja müügilepingust tulenev nõue aegunud. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 09.07.2015 müügileping nr xxx, seega tuleb kohaldada kolme aastast aegumistähtaega. Vaidlusalused arved muutusid sissenõutavaks järgmistel kuupäevadel: arve nr xxx - 31.03.2017 (vastavalt poolte kokkuleppele arve pikendamise osas), arve nr xxx - 02.05.2017 ning arve nr xxx - 12.05.
3. Arve nr xxx aegumistähtaeg hakkas kulgema 23.12.2016 kell 00:00 ning nõue aegus hiljemalt 23.12.2019 kell 23.
4. Arve nr xxx aegumistähtaeg hakkas kulgema 02.05.2017 kell 00.00 ning nõue aegus hiljemalt 02.05.2020 kell 23.
5. Arve nr xxx aegumistähtaeg hakkas kulgema 12.05.2017 ning nõue aegus hiljemalt 12.05.02020 kell 23.
6. Hageja on hagiavalduse esitanud alles 31.07.2020, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. Seetõttu on hageja eelnimetatud arvetest tulenevad nõuded aegunud. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mille põhjal saaks väita, et nõuete aegumine on katkenud. Kuivõrd müügilepingust tulenevad nõuded on aegunud, on ka hageja esitatud viivisenõue nimetatud arvete osas aegunud. Isegi, kui kohus leiab, et hageja esitatud müügilepingust tulenev nõue ei ole aegunud, on viivisemäär 0,15% päevas ebamõistlikult kõrge, sh ületab ca kahekordselt põhinõuet ning kuulub

§ 113lg 8 ja 162 lg 1 alusel vähendamisele.

16. Kostja leiab, et turunduslepingust tulenev nõue on alusetu. Hageja väidab ekslikult, et kostja on turunduslepingut rikkunud, kuivõrd kostja ei ole täitnud lepingust tulenevat ostukohustust. Turunduslepingu p 3.1 sätestab, et leping jõustub selle allakirjutamise hetkest ning kehtib kuni ostja alkoholi netoostud ületavad 50 000 eurot + km, kuid mitte vähem kui üks aasta. Lepingu p 3.3 järgi on lepingu maksimaalne kehtivusaeg viis aastat. Viidatud lepingupunktidest ega ka teistest lepingu punktidest ei tulene, et kostja peab alkoholitooteid nimetatud summa eest ostma kindla ajaperioodi jooksul. Kuivõrd lepingus ei olnud ostukohustuse täitmise aega kindlaks määratud, on ilmne ning üheselt mõistetav, et kostjal oli kohustus ostukohustus täita lepingu kehtivuse jooksul. Kostja ei rikkunud turundustoetuse kasutamise eelduseks olevat kohustust osta alkoholitooteid vähemalt summas 60 000 eurot, kuivõrd turundusleping oli kehtiv ning kostjal oleks olnud aega täita lepingust tulenev ostukohustus lepingu kehtivusaja jooksul. Seetõttu on hageja kostja hinnangul lepingu alusetult tuginedes

§ 108lg-le 1 üles öelnud.

Kostja ei ole turunduslepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, mistõttu puudus alus lepingu ülesütlemiseks ning kostja kohustamiseks turundustoetus tagastada. Kohtu põhjendused

1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt.
2. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
3. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud 3 tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. 20.

§ 2

lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

§ 3

p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust.

§ 1

lg 3 sätestab, et rohkem kui kahe poole vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 29

esimest lõiget arvestades tuleb lähtuda iga konkreetse müügilepingu sõlmimise fakti kindlakstegemisel ja sisu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest.

§ 29

lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antud tähendust ja tavasid ning lepingupoolte vahelist praktikat.

1. Käesolevalt loeb kohus tõendatuks asjas vaidlustamata asjaolud: • 09.07.2015 sõlmisid hageja ja kostja müügilepingu nr 6313, mille alusel tarnis hageja kostjale alkohoolseid jooke • 01.06.2016 sõlmisid hageja ja kostja turunduslepingu, mille eesmärgiks oli kostjale rahalise toetuse andmine hageja kaupade turundustegevuse teostamiseks • Turundustoetuse summa oli 15 000 eurot (koos käibemaksuga 18 000 eurot), mis kanti üle 20.07.2016 • Turunduslepingu ülesütlemise teatis esitati 21.07.2020 • Tellitud kaupade eest on kostja tasunud arve 00214105 summas 4300 eurot • Kostja äriühing faktiliselt ei tegutse (24.08.2021 kohtuistungi protokoll)
2. Müügilepingu sisuks (

§ 208

lg 1) on müüja kohustus anda ostjale üle olemasolev asi, millele vastab ostja kohustus tasuda ostuhind rahas ja võtta asi vastu. Ostjale üleantav asi peab

§ 217

lg 1 kohaselt vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi, ei vasta ta lepingutingimustele (

§ 217lg 2 p 1).

Asja müügilepinguga kohustub müüja

§ 208

lg 1 kohaselt andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. 23. Kohus juhindub antud asjas lahendamisel

§ 76

lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 76

lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Pooled ei vaidle, et kaup on üle antud ja osaliselt on selle eest asja sisulise arutamise ajal tasumata. 24. Kostja ei täitnud hagi asjaolude kohaselt turunduslepingust tulenevat ostukohustust, mille tõttu nõudis hageja kostjalt tagasi 9540,26 eurot turutoetusest. 20.07.2020 on hageja poolt tehtud turunduslepingu ülesütlemise teatis ning viidatud lepingu rikkumistele. Nimetatu järgi on rikutud lepingut

§ 116

lg 2 punktide 2-4 tähenduses, sest kostja ei ole alates 2017 ühtegi ostu teinud, arved on tasumata ja müüja kaupade turundustegevusega ei tegele, samuti ei tunne huvi koostöö 4 jätkamise vastu. Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine

§ 116mõttes (Riigikohtu 19.

aprill 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1617, p 27).

§ 116

lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Sama paragrahvi lg 2 punktide 1-5 järgi on olulise lepingurikkumisega tegemist eelkõige järgmistel juhtudel: 1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis; 2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; 3) kohustust rikuti tahtlikult; 4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi ja 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust nimetatud seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Kostja hinnangul on turunduslepingust tulenev nõue

§-le 108 lg 1 alusetult üles öeldud. Lepingu punkt 3.3 järgi on lepingu maksimaalne kehtivusaeg viis aastat ning lepingust ei tulene, et just kindla ajaperioodi jooksul peab tooteid ostma. Kohtu hinnangul turundustoetuse tingimused olid kokku lepitud lepingu punktis 1 ning hageja ei ole viidanud neile rikkumistele. Lepingu tähtaeg oli seotud ostetava kauba kogusega kuni 50 000 eurot ning (mitte pikema kui) viie aasta jooksul. Seega leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud lepingu ülesütlemise aluseid olulise rikkumise tõttu, mis tooks kaasa kahju nõude rahuldamise. Seega ei kuulu rahuldamisele nõue 9540.27 euro ulatuses.

1. Müügilepingu punkt 1.1 järgi ostis kostja kaupa vastavalt olemasolevale sortimendile, kogusele ja hinnale, mis oli ära näidatud arvetel, punkt 3.1 kohaselt oli ka kauba hind arvel. Ostja kohustus tasuma lepingu p 5.1 kohaselt müüja poolt esitatud arve alusel maksetähtaja jooksul. Hageja on kostjale tema tellimusel üle andnud erinevad alkoholijoogid, mille eest on ka esitatud 16.12.2016 arve nr xxx summas 6 436,80 eurot maksetähtajaga 31.03.2017 (tasumata 2 136,80 eurot); 18.04.2017 arve nr xxx summas 512,40 eurot maksetähtajaga 05.05.2017 (tasumata) ja 28.04.2017 arve nr xxx summas 795,46 eurot maksetähtajaga 12.05.
2. Kokku on tasumata 3444.66 eurot. Kostja väitel on müügilepingust tulenev nõue aegunud: arve nr xxx - 31.03.2017 (vastavalt poolte kokkuleppele arve pikendamise osas), arve nr xxx - 02.05.2017 ning arve nr xxx - 12.05.
3. Arve nr xxx aegumistähtaeg hakkas kulgema 23.12.2016 kell 00:00 ning nõue aegus hiljemalt 23.12.2019 kell 23.
4. Arve nr xxx aegumistähtaeg hakkas kulgema 02.05.2017 kell 00.00 ning nõue aegus hiljemalt 02.05.2020 kell 23.
5. Arve nr xxx aegumistähtaeg hakkas kulgema 12.05.2017 ning nõue aegus hiljemalt 12.05.02020 kell 23.
6. Hageja on hagiavalduse esitanud kohtu infosüsteemi andmete kohaselt 05.08.2020 (hagis märgitud kuupäev 31.07.2020), s.o pärast aegumistähtaja möödumist.

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda selle täitmist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 3 esimene lause sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik TsÜS § 147 lg 3 teise lause alusel või arve esitada. Seega ei ole põhjendatud kostja vastuväiteid hagi aegumise osas ning arvestades vastuväidete puudumist kauba kättesaamise ja mittetasumise osas, tuleb hagi rahuldada tasumata kauba summa 3444.66 euro ulatuses. 26. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt

§-st 100. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt

§ 101lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja selle tasumist.

27. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud summas 40 eurot

1131 lg 1 järgi. Nimetatud nõude tegevusena on hageja kirjeldanud ja esitanud dokumentaalsed tõendid, et 5 pidas võla ja viivise sissenõudmiseks kostjaga esindaja kaudu läbirääkimisi ja kirjavahetust, konsulteeris juristiga ja esitas esindaja kaudu nõudekirja. Kohtu hinnangul on esitatud nõue põhjendatud ja tõendatud ning tuleb kostjalt välja mõista. 28.

§ 101

lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seoses hagi rahuldamisega tasumata arvete osas on põhjendatud välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis, kuid mitte hagetavas suuruses 6216.37 (1403.19, 909.25 ja 3903.93 vastavalt arvetele) eurot, vaid põhinõude piires ehk 3444.66 eurot. Ostu-müügilepingu punkt 5.7 kohaselt on maksetega hilinemisel müüjal õigus nõuda viivist 0.15% päevas tasumata jäänud summast. Menetluskulud

1. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis juhindudes TsMS § 173 ning kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 36% ulatuses kostja kanda ning 64% ulatuses hageja kanda. Kostja menetluskulud jätab kohus tema enda kanda.
2. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
3. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik 6