← Eesti

1-21-7689/6

Obsah (7)§ 385§ 200§ 7§ 30§ 208§ 199§ 206

1-21-7689 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 30. november 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-7689 (21231701596) Kohtunik Heili Sepp Vaidlustatud lahend Riigipr

§ 385p 11).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) alustas
  2. juulil 2021 kriminaalmenetlust seoses samal päeval toimunud väljakutsega aadressile XXX. Väljakutse kohaselt tungis Q eelmärgitud aadressil X majja ja hakkas sealt asju võtma. Sellest tõusis tüli, mille käigus ründas Q X. Kriminaalmenetlust alustati X kannatanuna ülekuulamise ja tema läbivaatusega.
  3. Q-le esitati
  4. juulil 2021 kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 järgi selles, et ta lõi
  5. juulil 2021 kella 10.10 ajal XXX maja juures endisele elukaaslasele X-le vähemalt korra vastu vasaku käe küünarvart ja jalaga vastu vasakut reit. Selliselt tekitas Q Xle füüsilist valu ja tervisekahjustuse: marrastuse ja punetuse vasaku käe küünarvarrel. Lisaks esitati Q-le kahtlustus KarS § 280 lg 1 järgi, mille osas ringkonnakohtu süüdistuskohustusmenetluses vaidlust ei toimu. Kahtlustatavana ülekuulamisel eitas Q X füüsilist ründamist. Ta andis kokkuvõtlikult ütlusi selle kohta, et
  6. juulil 2021 läks ta X elukohta vastavalt nendevahelisele kokkuleppele lapsele järgi. Kuna last väljas ei olnud ja X elukohta olid jäänud veel mõned Q asjad (lapsekäru, söögitool, lihatermomeeter, köögikaal, riided), tahtis ta neid kätte saada. Selle peale tekkis Q-l X-ga vaidlus, mispeale lõi X kahel korral parema jalaga talle kõhtu. Q möönas, et enesekaitse käigus võis ta X lüüa või kriimustada. Seejärel võttis ta toast lapse, asjad ja lahkus.
  7. PPA lõpetas
  8. augusti 2021 põhistamata määrusega kriminaalmenetluse, millele Põhja Ringkonnaprokuratuur andis samal päeval nõusoleku. Uurimisasutus lisas määruse juurde põhjendused
  9. augustil
  10. Need seisnevad kokkuvõtlikult järgnevas. 1

(5)1-21-7689 Vaatamata läbiviidud kriminaalmenetlusele ja kogutud tõenditele, ei ole võimalik kannatanu versiooni toimunust tõsikindlalt tuvastada. Sama järeldus kehtib kahtlustatava Q kaitseversiooni kohta. Kannatanu ütluste kohaselt ründas teda kahtlustatav, kahtlustatava ütluste kohaselt toimus see vastupidi, s.o kannatanu ründas kahtlustatavat. Tõendite kogumise võimalused on ammendunud. Kujunenud olukorras tuleb kahtlused Q süüdiolekus tõlgendada kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 7 lg 3 alusel tema kasuks ja kriminaalmenetlus lõpetada aluse puudumise tõttu (

§ 200ja § 199 lg 1 p 1).

  2. septembril 2021 jättis PPA määrusega rahuldamata X esindaja vandeadvokaadi abi Marta Lemberi taotluse kriminaaltoimikuga tutvumiseks, kuna uurimisasutuse hinnangul oli tähtaeg selleks möödunud. Samal päeval esitas X esindaja advokaat M. Lember Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotles kaebetähtaja ennistamist, kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist, samuti kriminaaltoimikuga tutvustamise võimaldamist. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
  3. Riigiprokuratuur rahuldas
  4. oktoobri 2021 määrusega kaebuse osaliselt ja kohustas uurimisasutust tutvustama kannatanu esindajale kriminaalasja toimikut ning jätkama kriminaalmenetlust KarS § 266 lg 2 p 1 tunnustel. Kaebuse taotluse jätkata kriminaalmenetlust KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustel jättis Riigiprokuratuur rahuldamata. Sama määrusega rahuldas Riigiprokuratuur advokaadi M. Lemberi tasutaotluse osaliselt ja määras riigi poolt hüvitada Xle advokaadikulu katteks 1014 eurot. Ringkonnakohtusse edasikaevatud osas on määruse põhiseisukohad järgmised. Vaatamata kannatanu väidetele kahtlustatava kaitseversiooni usutavusest, ei saa seda siiski välistada. Kahtlustatava ütlusi ei saa ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. Kahtlustatava ütluste kohaselt lõi X talle kaks korda parema jalaga kõhtu. Kaebaja leiab, et juhul, kui see olnuks nii, ei oleks Q julgenud majja siseneda oma asju ära viima. Tegu on sõna-sõna vastu olukorraga. Kuna Q süüd kehalises väärkohtlemises ei ole võimalik tõsikindlalt tõendada, on kriminaalmenetlus selles kuriteosündmuses õigesti lõpetatud. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
  6. novembril 2021 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus X esindaja advokaat M. Lemberi kaebus, milles kaebaja taotleb Riigiprokuratuuri määruse osalist tühistamist kaebuse rahuldamata jätmise osas ja prokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks KarS § 121 lg 2 p-de 1,2,3 tunnustel. Lisaks palub kaebaja ringkonnakohtul kohustada Riigiprokuratuuri viima läbi täiendavad menetlustoimingud, milleks on kriminaalasjas kogutud tõendite igakülgne hindamine ja lapsehoidja ülekuulamine.
  7. novembril 2021 registreeriti ringkonnakohtus kaebuse juurde menetluskulu hüvitamise taotlus. Oma taotlusi põhistab kaebaja kokkuvõtlikult järgmiselt. 6.
  8. Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et Q tegevus on kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p-de 1,2,3 järgi. Q on X endine elukaaslane, neil on ühine laps. Seetõttu on kehaline väärkohtlemine pandud toime lähisuhtes. Lisaks on Q-l pooleliolevad kriminaalasjad, milles teda kahtlustatakse samuti kehalises väärkohtlemiseks. Seega on X kehaline väärkohtlemine pandud toime korduvalt. 6.
  9. Kogutud tõendite puhul ei ole tegu sõna-sõna vastu olukorraga. Prokuratuur lähtus kahtlustatava ilmselgelt ebausutavatest ütlustest. Seejuures eksis prokuratuur in dubio pro reo põhimõtte vastu. Põhjendatud kahtluse tekkeks ei piisa üksnes kahtlustataval oma versiooni esitamisest. Selleks peab olema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Riigikohus on lahendi 1-18-86 p-s 58 selgitanud, et põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, 2

(5)1-21-7689 kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. X ütlusi kinnitavad kohapeal käinud menetleja ütlused, fotod X vigastuste kohta. Q ei ole esitanud oma ütluste tõendamiseks ühtegi tõendit. Q andis ütlusi, et X lõi teda kahel korral jalaga kõhtu, mistõttu läks ta X majja, võttis lapse, lapse söögitooli, käru ja muid asju ning tuli majast välja. Tegelikult viis Q söögitooli ja käru minema 4 päeva varem. Seega Q valetab. Q ütlused on äärmiselt ebausutavad. Lapsehoidja ütlused võimaldaksid hinnata Q ütluste usaldusväärsust. Lapsehoidja oskab anda ütlusi Q poolt kaasa võetud asjade, majja sisenemise, lapse toas viibimise põhjenduste kohta. Kui Q sai väidetavalt kahel korral jalaga kõhtu, siis miks ei pöördunud ta arsti poole. Fotod ja videosalvestised sündmusest näitavad, kuidas Q toimetas majas. Kahtlustatava paljasõnaline versioon ei ole aktsepteeritav tõend kriminaalmenetluses. 6.
  1. Kriminaalmenetluses on korduvalt rikutud kannatanu õigusi. Algselt ei võimaldatud tal tutvuda kriminaaltoimikuga. Riigiprokuratuur seda küll lubas, ent uurimiasutus ei võimaldanud siiski ligipääsu kogu toimikule, viidates avaliku teabe seadusest tulenenud piirangutele. Seetõttu on kannatanul võimalik vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist ka hiljem, kui vastav takistus on ära langenud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Kaebus jääb rahuldamata.
  3. Arvestatav osa kaebusest sisaldab argumentatsiooni sellest, miks esinevad Q käitumises KarS § 121 lg 2 p-des 1-3 sätestatud kehalise väärkohtlemise raskendavad ehk kvalifitseerivad tunnused. Ringkonnakohtunik juhib kaebaja tähelepanu sellele, et menetleja lõpetas kriminaalmenetluse, leides, et Q käitumises pole sedastatavad juba KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu tunnused. Kehalise väärkohtlemise põhikoosseisuta ei ole võimalik rääkida selle enamohtlikust koosseisust, mis sätestatud KarS § 121 lg-s
  4. Nii on kaebuse argumenteerivat osa (kaebuse lk-d 3-6) koormatud suuresti asjassepuutumatuga (kokku 1,5 lk). Seejuures on kaebuse viide KarS § 121 lg 2 p-le 1 eos ekslik, kuna selles sätestatud kvalifitseeriv tunnus eeldab vähemalt 4 nädalat kestvat tervisekahjustust. Kaebuses esitatud, samuti kriminaaltoimikus kajastatud asjaoludest ei nähtu ringkonnakohtunikule kannatanu seesugust tervisekahjustust. Ülejäänud kaebuse argumentatsioon on kokku võetav sellega, et kaebaja ei nõustu riigiprokuröri hinnanguga kriminaalmenetluses kogutud tõenditele. Kaebuse kohaselt ei haaku kahtlustatava ütlused kriminaalasjas kogutud tõenditega, mistõttu pole tegu sõna-sõna vastu tõendusliku olukorraga. Ühtlasi ei rakendu kaebaja hinnangul

§ 7

lg-s 3 sätestatud menetlusreegel, et kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kahtlustatava süüdiolekus tema kasuks. 9. Ringkonnakohtunik selgitab, et kohtul puudub seaduslik alus kirjutada prokuratuurile ette, kuidas too peab hindama tõendeid. Kaebaja aga soovib just seda. Nii väärib tähelepanu kaebuse lk 6, milles on esitatud 2 taotlust. Neist esimene on, et ringkonnakohus kohustaks kriminaalmenetluse jätkamisel prokuratuuri hindama igakülgselt kriminaalmenetluses kogutud tõendeid. Tõendite igakülgse hindamise all peab kaebaja silmas sellist tõendite analüüsi, nagu on esitatud kaebuses. Seda taotlust ei ole ringkonnakohtul võimalik rahuldada.

§ 30

lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, ning esindab kohtus riiklikku süüdistust. Viidatud menetlusnormist tuleneb, et prokuratuur kohtueelse menetluse juhina otsustab, kas tõendid on piisavad süüdistuse esitamiseks ja kriminaalasjaga kohtusse minekuks.

§ 208

lg 6 võimaldab ringkonnakohtul tühistada prokuratuuri kohtueelses menetluses tehtud otsustus kriminaalmenetlus lõpetada. Seda sätet tuleb lugeda koosmõjus

§ 208lg-s 8 sätestatuga, 3

(5)1-21-7689 mille kohaselt on ringkonnakohtul võimalik esitada prokuratuurile kohustuslikke seisukohti üksnes õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise osas. Vaidlus tõenditele antavatest hinnangutest, seejuures kahtlustatava ütluste usutavusest, ei ole küsimus õigusnormi tõlgendamisest. Kaebuses on tõstatatud küll küsimus sellest, kas menetluse lõpetamise otsustuse tegemisel lähtuti õigesti

§ 7lg-s 3 sätestatud menetlusreeglist.

Samas, vaidlust kõnealuse menetlusnormi õigusliku sisu erineva mõistmise osas tegelikkuses ei ole. Prokuratuur nõustus menetluse lõpetamiseks loa andmisel uurimisasutuse seisukohaga, et kriminaalasjas kogutud tõendid toetavad üheaegselt nii kannatanu kui kahtlustatava versiooni. Menetleja ei motiveerinud oma menetlusotsustust, viidates, et

§ 7lg 3 kohaldub seetõttu, et kahtlustatav eitas oma süüd vms.

Menetleja kohaldas seda menetlusnormi, kuna leidis, et kriminaalasjas kogutud tõendid võimaldavad pidada tõenäoliseks ka kahtlustatava kaitseversiooni. Sellisena on prokuratuur mõistnud

§ 7lg-s 3 sisalduva in dubio pro reo sisu õigesti.

Uurimisasutuse ja prokuratuuri argumendid on

§ 7

lg 3 tõlgendamisel ja kohaldamisel kooskõlas ka kaebuses viidatud Riigikohtu otsuse 1-18-86/128 p-s 58 märgituga. Tõsiasi, et kaebaja hinnang tõenditele on erinev, ei tähenda, et prokuratuur eksis kõnealuse menetlusreegli vastu. 10. Kaebuse teine taotlus on tühistada kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus ja kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama selleks, et kuulata tunnistajana üle kannatanu ja kahtlustatava ühise lapse lapsehoidja. Ringkonnakohtute praktikas on peetud süüdistuskohustusmenetluses võimalikuks prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tühistamist olukorras, kus on jäetud tegemata mõni elementaarne menetlustoiming (vt nt TlnRng 1-21-1966, p 9; TrtRng 1-18-8029, p 6; TrtRng 1-14-10883, p 8). Ringkonnakohtu käsutuses olev kriminaaltoimik kohtueelse uurimise elementaarsest puudujäägist rääkida ei võimalda. Kogutud tõenditest nähtuvad asjaolud ei viita, et taotletav menetlustoiming, s.o lapsehoidja ülekuulamine tunnistajana, annaks uurimisele

§-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolude tuvastamise osas olulist juurde. X väidetava löömise osas on otsesteks tõenditeks ainult kahtlustatava ja kannatanu ütlused, milles konflikti kujunemise ja käigu osas kokkulangevused puuduvad. Kaebuses on viidatud politseinike ettekandele, fotodele ja videosalvestisele, X-l dokumenteeritud vigastustele. Need võimaldavad anda teavet tagajärje ja konfliktile järgnenud sündmuste kohta, mitte ei kirjelda ühe või teise osapoole rünnet ennast. Esitatud videomaterjal kajastab kahtlustatava liikumist kohvriga autosse. Nähtuvalt 5. juuli 2021 ettekandest (tl 1), oli patrullpolitseinike sündmuskohale jõudmise ajaks Q juba lahkunud. Nagu paistab kriminaaltoimikust ja tuleneb kaebusest, ei näinud sündmust pealt ka lapsehoidja. Lapsehoidjat soovib kannatanu esindaja üle kuulata vaid selleks, et seada kahtluse alla kahtlustatava väiteid tema majja sisenemise põhjustest. Seejuures, nagu eelpool viidatud, võimaldab kannatanu enda tehtud videomaterjal kinnitada, et kahtlustatav vedaski sealt kohvriga minema omi asju. Nii on taotletava menetlustoiminguga saadav teave niisugune, mis uurimist edasi ei vii. Kaebuses on kannatanu advokaadist esindaja heitnud menetlejale ette seda, miks on kriminaalmenetlus lõpetatud olukorras, kus kahtlustatav ei ole oma väidete kinnituseks esitanud mingeid tõendeid. Kaebuse seesugune avaldus on vastuolus

§ 7

lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetluse aluspõhimõttega, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses tõendama oma süütust. Olukorras, kus otsesteks tõenditeks on üksnes kahe sündmuses osaleja ütlused, mis asjaoludes ei kattu, ongi tegemist sõna-sõna vastu olukorraga. Sellises tõenduslikus situatsioonis on prokuratuuril süüdistuse esitamiseks piisavate tõendite kogumisel kõrgendatud kohustus. Arvestades, et läbi on viidud võimalikud ja vajalikud menetlustoimingud, ent kaitseversiooni ei ole võimalik tõsikindlalt kummutada, kohaldas menetleja õigesti ja asjakohaselt

§ 7

lg-t 3 ning lõpetas kriminaalmenetluse

§ 199lg 1 p 1, § 200 alusel kuriteo tõendamatuse tõttu. 4

(5)1-21-7689
  1. Kaebuses on kannatanu esindaja selgitanud, et kuigi Riigiprokuratuur kohustas
  2. oktoobri 2021 määrusega uurimisasutust tutvustama kannatanu esindajale kriminaalasja toimikut, siis ei võimaldatud tal avaliku teabe seadusest tulenevate piirangute tõttu toimikuga tutvuda täies mahus. Kaebuse kohaselt piirati kannatanu õigusi selliselt lubamatult. Need kaebuse väited väljuvad süüdistuskohustusmenetluse piiridest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et

§ 206

lg 3 alusel on kannatanul õigus tutvuda lõpetatud kriminaalmenetluses tema enda kohta kogutud andmetega (vt RKKKm 1-19-8262/17, p 40). Sealsamas selgitas Riigikohus, et andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele ei ole olemuslikult kriminaalmenetluslik menetlustoiming. Kui isikuandmete töötleja keeldub võimaldamast andmesubjektile juurdepääsu sellistele andmetele, võib ta esitada kaebuse halduskohtule. Samasugust arusaama on kinnitanud Riigikohtu halduskolleegium (RKHK 3-3-1-58-16, p 8). Ringkonnakohus märgib seejuures, et on tutvunud toimikuga täies mahus, kuid ei tuvastanud midagi sellist, mis võimaldaks väita, et ka toimikuga täies ulatuses tutvunult oleks kannatanu saanud esitada perspektiivikama määruskaebuse kui praegu. 12. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtu menetluses tekkinud valitud esindaja kulud X enda kanda. 13. Juhindudes

§ 208lg-test 1,5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 12. oktoobri 2021 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.