septembri 2021 otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Toomas Tomberg, kannatanu esindaja adv. Sandra Sepp Süüdistatav Kristjan Linkmann (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Leelo Viil Prokurör Toomas Tomberg RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
Kristjan Linkmann mõisteti süüdi
lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises (pisargaasi laskmise episood kannatanule näkku) ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 220 päevamäära (miinimumpäevamäär 10 eurot), s.o 2200 eurot.
Linkmannile mõistetud karistust eelmise, s.o Harju Maakohtu otsusega 18. novembri 2019 nr 1-19-6833 mõistetud ning ärakandmata karistuse- 3 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust ja rahaline karistus 2000 eurot võrra- ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti vangistus 3 aastat 11 kuud ja 29 päeva ning rahaline karistus 4400 eurot, millest arvati maha eelmise kohtuotsusega mõistetud rahalise karistuse ära kantud osa.
novembri 2019 otsusega mõistetud vangistus tuleb jätta muutmata, s.o täitmisele pööramata ning see kuulub täitmisele iseseisvalt Harju Maakohtu 18. novembri 2019 otsuses toodud tingimustel. Kannatanu X tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldati osaliselt ja K. Linkmannilt mõisteti välja 1000 eurot. K. Linkmannilt mõisteti alates otsuse jõustumisest kuni kannatanule mittevaralise kahju hüvitamise kohase täitmiseni välja viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 1000 eurot. KrMS § 310 lg 2 alusel jäeti tsiviilhagi ülejäänud osas läbi vaatamata. KrMS § 180 lg-te 1 ja 3, § 175 lg 1 p-de 4, 9 ja 10 ning § 179 lg 1 p 2 alusel mõisteti K. Linkmannilt välja riigituludesse menetluskuludena: määratud kaitsjale makstud tasu osaliselt, summas 628,40 eurot, sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest summas 876 eurot, s.t kokku 1504,40 eurot. Menetluskulu võimaldati K. Linkmannil tasuda 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. 2 KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti menetluskulud osaliselt, s.o määratud kaitsjale makstud tasu summas 1000 eurot ja ekspertiisi tegemise kulu 84 eurot, riigi kanda. KrMS § 182 lg 3 alusel mõisteti kannatanu X menetluskulud osaliselt, see on lepingulise esindaja tasu summas 1092,60 eurot välja K. Linkmannilt kannatanu kasuks. KrMS § 182 lg 5 alusel mõisteti kannatanu X menetluskulud osaliselt, see on lepingulise esindaja tasu summas 3277,80 eurot välja Eesti Vabariigilt kannatanu kasuks. K. Linkmannile oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla
detsembril 2019 ajavahemikul kella 06:30–07:00 paiku Tallinnas XXX asuva X baari ees lasi kannatanule X näkku gaasi, lõi kaks korda X vastu seina, väänas X käed selja taha ja paigutas talle käerauad ning pani X asfaldile pikali, ise samal ajal põlvedega ja oma keharaskusega surudes kannatanu selja keskosa ja kukla piirkonda nii, et X-l olid hingamisraskused. K. Linkmann põhjustas oma tegevusega Xle valu ja tervisekahjustusi - vasaku õlaliigese nihestuse koos tagumise liigesõõnsuse moka ärarebimisega ning õlaliigese ebastabiilsusega, mille paranemise kestus ületab 4 kuud, samuti nahamarrastused vasakul pool laubal, sarna piirkonnas ja vasakul labakäel, verevalumi vasakul õlavarrel ja nahapunetuse mõlemal randmel. MAAKOHTU OTSUS: Maakohus leidis, et enamus süüdistatavale etteheidetud vägivallaaktidest, sh raske tervisekahjustuse põhjustanud väänamine oli tekitatud hädakaitseseisundis, mistõttu mõistis süüdistatava raske tervisekahjustuse tekitamise eest õigeks. Kohus välistas seejuures ka hädakaitseprovokatsiooni. Küll tegutses süüdistatav maakohtu hinnangul õigusvastaselt kannatanule pisargaasi näkku lastes ja sellega kannatanu tervist kahjustades, mille eest mõisteti K. Linkmann süüdi
Linkmann on isik, keda on karistatud varasemalt vägivallaga seotud kuriteo eest. Õigeksmõistmist põhjendas maakohus järgnevalt. Ka kohtus avaldatud ja uuritud videosalvestiselt 001.AVI nähtub, et kannatanu X oli ründav, äge ning kuulda on ka ebatsensuursete väljendite kasutamist. Samuti on näha, et esimese löögitaolise liigutuse teeb just kannatanu X. Järgnevate sündmuste osas kattuvad tunnistaja D ütlused suures osas salvestiselt nähtuga. Erinevalt süüdistuses esitatust nõustus kohus tunnistaja D ütlustega ja kannatanu esindaja seisukohaga, et Kristjan Linkmann kasutas pisargaasi siis, kui X oli juba asfaldil maas. Lisaks eeltoodule heidetakse K. Linkmannile ette seda, et ta kinnipidamise ajal lõi kannatanut kaks korda vastu seina ning pani kannatanu asfaldile pikali, ise samal ajal põlvedega ja oma keharaskusega surudes kannatanu selja keskosa ja kukla piirkonda nii, et X-l olid hingamisraskused. Asjaolu, et K. Linkmann kuni politsei saabumiseni kannatanut kinni hoides jõudu rakendas, oli tingitud X agressiivsest käitumisest. Kinnipidamise ajal ei olnud kannatanu rahulikult, et oodata ära politsei saabumine. Samuti tuleb arvesta, et tegemist oli X poolse teistkordse ründega. Esimesel korral, kui kannatanu süüdistava poole tuli, tõukas K. Linkmann X eemale ja sellega oli süüdistatava jaoks konflikt lõppenud. Siiski tuli X tagasi ja alustas konflikti uuesti. Seega oli vaja K. Linkmannil rakendada suuremat jõudu, et kannatanu rünne lõpetada ja oodata politsei saabumist. 3 Süüdistatava süüdmõistmist
APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava õigeksmõistmises
lg 1 p 2 järgi ja süüdimõistmises
Uue otsusega taotleb prokurör K. Linkmanni süüdimõistmist
lg 1 p 2 järgi ja karistamist selle paragrahvi järgi 5aastase vangistusega.
lg 1 ja 64 lg 1 alusel taotleb prokurör suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 18. novembri 2019 otsuse järgi mõistetud ärakandmata karistuse 3 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust ja rahalise karistuse 2000 eurot võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 8 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust ja rahalise karistuse 2000 eurot. Veel taotleb prokurör mõista K. Linkmannilt välja kaitsjatasu 1628,40 eurot, kohtuarstliku ekspertiisi teostamise tasu 84 eurot, 1 astme kuriteo sundrahad 1460 eurot ja kannatanu esindajale makstud tasu 4370,40 eurot, kannatanu tsiviilhagi rahuldamist, K. Linkmannilt täies ulatuses otsese varalise kahju hüvitise 643,09 eurot, saamata jäänud töötasu 2 577,80 eurot, mittevaralise kahju hüvitise 7 000 eurot ning viivise väljamõistmist. Prokurör leiab, et maakohus hindas tõendeid ühekülgselt, mis viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni süüdistuses toodud kuriteos õigusvastasuse välistamisel, mis omakorda tõi kaasa süüdistatava käitumisele ebaõige juriidilise hinnangu andmise. Prokuratuur ei nõustu kohtuga, et K. Linkmann tegutses hädakaitseseisundis. Oma seisukohta põhjendab ta järgmiselt. Kohus pööras tähelepanu asjaolule, et süüdistus ei hõlma kannatanu tõukamist, mida prokurör pidas konflikti alguseks, käsitledes tõukamist vaid osas, milles see omas tähtsust andmaks hinnangut sündmuste käigule. Tõukamine iseenesest mingeid karistusõiguslikult olulisi tagajärgi kannatanu tervisele ei põhjustanud, mistõttu tõukamine ei ole süüdistuses eraldi välja toodud. Prokurör on nõus tõukamise olulisusest sündmuste käigule, sealhulgas hädakaitse olemasolule hinnangu andmisel, leides jätkuvalt, et konflikti alguseks oligi Linkmanni poolt X tõukamine. Maakohus ei ole Linkmanni poolt X tõukamisega arvestanud hädakaitse seisukoha kujundamisel. Tõepoolest algasid sündmused X baari juures sellest, et tuvastamata meesterahvas visati baarist välja. Süüdistatava ütluste kohaselt üritas kannatanu teda esimese konflikti sattunud meesterahva pealt ära tõmmata ning pärast seda, kui süüdistatav ta eemale tõukas, tuli kannatanu tagasi ning oli „märkimisväärselt agressiivsem“. Samas puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et kannatanu X oleks eelnevalt käitunud süüdistatava või teiste isikute suhtes agressiivselt. Ka sel hetkel, kui süüdistatav oli baari ees tänaval füüsilises kontaktis baarist välja visatud tuvastamata meesterahvaga, ei käitunud kannatanu agressiivselt. Ta läks käed taskutes süüdistatava juurde, et aru pärida teise isikuga käitumise kohta, mis kannatanule tundus ebaõiglane. Käed taskutes liginemine ei viita sellele, et kannatanu oleks kavatsenud süüdistatavat rünnata või teda teise meesterahva pealt ära tõmmata. Videos on seejuures selgelt näha, et Linkmanni tuvastamata meesterahva pealt ära tõmbamist või sellist katset ei toimunud, kuivõrd 4 Linkmann seisab sel hetkel tuvastamata meesterahva kõrval püsti ja ka kannatanu X seisab püsti ega kummarda. Vaatamata sellele, et video kohaselt puuduvad igasugused märgid vajadusest kasutada kannatanu X suhtes jõudu, tõukab süüdistatav teda niipea, kui X on tema juurde jõudnud ja seejuures jõuga, mis põhjustab kannatanule tasakaalu kaotamise ja kukkumise. Seejärel läheneb kannatanu uuesti, seejuures aeglaselt Linkmannile, on näha nii süüdistatava kui ka kannatanu kätega žestikuleerimist ja videos on kuulda põhjendatult kannatanule omistatud lauset „türa, mind tuled ründama või“. Nimetatud lausest tuleneb otseselt, kuidas kannatanu X tajus kirjeldatud sündmuse ajal olukorda, ta tajus end rünnatuna ning videosalvestus kinnitab seda – süüdistatav Linkmann oli esimene, kes kasutas kannatanut tõugates füüsilist vägivalda, pannes sellega kannatanu kaitseseisundisse. Eelnevalt märgitud žestikuleerimine algab peale 07:09:42 toimunud tõukamist sellega, et Linkmann püüab 07:09:53 kannatanust haarata, millele järgneb lühike vastastikune rüselus, mille käigus kannatanu 07:09:56 teeb ka löögiliigutuse Linkmanni suunas. Videost on selgelt näha, et Linkmann on ründaja ja X püüab teda tõrjuda, aga juba 07:09:58 haarab Linkmann ta võttesse ja paneb tänavale maha, millele järgneb käeraudade ja gaasi kasutamine kannatanu suhtes. Vaidluses on oluline asjaolu, et K. Linkmann ei olnud turvaseaduse mõttes turvatöötaja, tema volitused piirnesid baari ruumides korra tagamisega. Vaatamata K. Linkmanni vastupidistele väidetele pole ta Turvaettevõtete Liidu kinnitusel kunagi turvatöötaja olnud, tal pole turvatöötaja kutsetunnistust. Linkmann pole ka ise esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid turvatöötaja kvalifikatsiooni omandamisest ja töösuhetest turvaettevõtetega. Ka see tekitab tõsise kahtluse Linkmanni väidete tõelevastavuses. Mingit seadusest tulenevat alust kasutada kannatanu X suhtes käeraudu või teda avalikus ruumis kinni pidada Linkmannil ei olnud – konflikt X-ga toimus ja ka algas avalikus ruumis, baari ees tänaval, kus Linkmannil puudusid igasugused volitused nõuda kõrvalistelt isikutelt temale sobival viisil käitumist. Teisisõnu saab seda konflikti vaadelda üksnes kui kahe seaduse mõttes võrdses positsioonis oleva inimese vahelist konflikti, kus õigusvastasust reguleerivad üksnes
-i õigusvastasuse välistamise reeglid ja antud asjas ongi keskne vaidlus hädakaitse esinemises. Prokurör on seetõttu seisukohal, et süüdistatav Linkmann ei tegutsenud hädakaitseseisundis, kannatanu X ei rünnanud süüdistatavat ja puudus alus oodata sellise ründe vahetult eesseisvat toimumist. Füüsiline konflikt kannatanuga oli tingitud üksnes süüdistatava enda käitumisest, tema poolt kannatanu ründamisest. Süüdistatava poolt kannatanu X suhtes kasutatud ja
lg 1 p 2 märgitud tagajärje kaasa toonud vägivald ei olnud seetõttu põhjendatud ja ei ole ka põhjendatud K. Linkmanni
lg 1 p 2 järgi õigeks mõistmine ja tema tegude käsitlemine üksnes
Kannatanu esindaja adv. Sandra Sepp märgib oma apellatsioonis, et toetab prokuröri taotluseid uue kohtuotsuse tegemisel. Täiendavalt kannatanu enda seisukohta prokuröri apellatsioonkaebusele ei esita. Kannatanu esindaja poolt ringkonnakohtule tehtud taotlused maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise osas ühtivad prokuröri apellatsioonis esitatutega. 5 Kannatanu nõustub maakohtuga selles, et süüdistatav pidi raske tervisekahjustuse tekkimist võimalikuks pidama. Seega, on tuvastatud ka süüdistatava poolt
lg 1 punkti 2 subjektiivse koosseisu täitmine – süüdistatav tegutses vähemasti kaudse tahtlusega. Küll aga ei nõustu kannatanu, et süüdistatava süüdi tunnistamine
Samuti ei nõustu kannatanu, et süüdistatava edasine tegevust pärast pipragaasi kasutamist oli õigustatud. Maakohus on oluliselt eksinud tõendite hindamisel ning kohtuotsus on kesksetes vaidlusküsimustes nõuetekohaselt põhjendamata, milline on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi. Kannatanu põhjendab täpsemalt alljärgnevalt. Üheks olulisemaks tõendiks on videosalvestis 001.AVI. Kannatanu hinnangul on maakohus kuni salvestise 07:09:52 minutini, salvestisel nähtuvat otsuses kajastanud õigesti. Videosalvestisel näha oleva sündmuste järgneva käigu tuvastamisel ja hindamisel on maakohus aga oluliselt eksinud. Maakohus on tuvastanud, et salvestise 07:09:54 minutil, kui meesterahvas kaamera vaatevälja eest ära liigub, on „näha nii süüdistatava kui kannatanu kätega žestikuleerimist, seejärel X paneb parema käe rusikasse ja 07:09:56 teeb löögiliigutuse K. Linkmanni suunas“. Maakohus on nimetatud asjaolud ebaõigesti tuvastanud. Esiteks ei ole salvestisel enne 07:09:56 minutit nähtuv „kätega žestikuleerimine“, nagu seda on kirjeldanud maakohus. Salvestiselt nähtub selgelt, et süüdistatav alustab uuesti ja esimesena füüsilist kontakti kannatanuga, haarates kannatanu rinnaesisest kinni. Seejuures rõhutab kannatanu, et selliselt käitus süüdistatav eelnevalt ka tuvastamata mehega - haaras tuvastamata mehelt rinnust kinni ning heitis ta seejärel koheselt maha asfaltile. Seega on tegu süüdistatava poolt vahetult õigusvastase ründe alustamisega. Salvestiselt on näha, et kannatanu osutab süüdistatavale vastupanu, st proovib süüdistatava haardest vabaneda. Teiseks ei nõustu kannatanu sellega, et salvestise 07:09:56 minutil paneb kannatanu käe rusikasse ja teeb löögiliigutuse süüdistatava suunas. Süüdistatav haaras kannatanu rinnaesisest, mille peale kannatanu proovis tema haardest vabaneda. Süüdistatava haardest vabanemiseks keerab kannatanu kõigepealt enda paremat külge ja õlga taha ning seejärel vasakut külge ja õlga. On näha, et parema külje ja õla taha keeramisel liigub kaasa ka kannatanu parem käsi, mis vasaku külje ja õla taha liigutamisel liigub uuesti ette. Kannatanu kehaliigutused on selgelt suunatud süüdistatava haardest vabanemiseks. Keha liigutamisel haardest vabanemiseks liikusid kaasa kannatanu. Nähtub üheselt, et tegemist ei olnud rusikalöögiga. Vastupidiselt maakohtu tuvastatule ei olnud kannatanu ründav ega äge ega alustanud füüsilist konflikti süüdistatavaga. Füüsilist konflikti alustas kõigil kordadel süüdistatav. Kohus leidis, et kannatanu poolt ründe alustamine ja süüdistatava suunas löögiliigutuse tegemine on lisaks tõendatud süüdistatava ütlustega. Kannatanu maakohtu seisukohaga ei nõustu. Kannatanu on juba selgitanud, et videosalvestisel 001.AVI nähtuv käe liikumine ei ole kannatanu poolt ründe alustamine ega löögiliigutuse tegemine. Konflikti alustas taaskord süüdistatav ning kannatanu proovis lihtsalt süüdistatava haardest vabaneda. Seega ei ole süüdistatava ütlused kooskõlas videosalvestisel nähtuvaga. Lisaks on süüdistatava ütlused ebajärjepidavad ning vastuolus teiste tõenditega. 6 Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline, et süüdistatav ei ole eeluurimises kordagi väitnud, et kannatanu oleks teda lüüa proovinud, rünnanud. Süüdistatav esitas sellise versiooni alles kohtuistungil, kui kaitsja oli videosalvestise uurimisel teinud märkuse väidetava löögiliigutuse osas. Süüdistatav ei suutnud kohtuistungil veenvalt põhjendada, miks ta väidetavast ründest või löögiliigutusest eeluurimises sõnagi ei maininud. Seejuures kuulati süüdistatav kahtlustatavana üle 2 korral. Teisel korral oli süüdistatav ka juba toimiku materjalidega tutvunud. Ka siis ei väitnud süüdistatav, et kannatanu oleks teda ründama asunud. Maakohus ei ole sellisele asjaolule süüdistatava ütluste hindamisel tähelepanu pööranud. Teiseks on süüdistatav kohtuistungil ütluste andmisel olnud ebajärjepidev ning läinud vastuollu mitme teises asjas uuritud tõendiga. Süüdistatav väitis kaitsja küsimustele vastates, et esimesel korral esitati talle kahtlustus ning ta kuulati üle
Alles teisel ülekuulamisel esitati kahtlustus
Ilmselt soovis süüdistatav esitada põhjendust, miks ta soovis ise teist korda ütluseid anda ning miks ta enda esialgseid ütluseid muutis. Selline asjaolu ei vasta aga tõele. Kannatanu esindaja tõi välja, et juba esimesel ülekuulamisel esitati süüdistatavale kahtlustus
Süüdistatav väitis, et talutas tuvastamata meesterahva koos Q-ga välja, tehes seda viisakalt ja rahulikult, kindlasti mitte meest lükates, vaid mees komistas ise. Q enda osalemist tuvastamata meesterahva välja talutamisel ei kinnita. Ka videosalvestisel 001.AVI on näha üksnes süüdistatav. Seejuures nähtub videosalvestiselt selgelt, et vastupidiselt süüdistatava väidetele on arusaadav, et mees lükati/visati jõuliselt, selg ees baarist välja, mille peale meesterahvas maha kukkus. Sellise vastuolu on tegelikult ka maakohus otsuses välja toonud. Süüdistatav väitis korduvalt, et pärast „komistamist“ lähenes tuvastamata meesterahvas süüdistatavale käed rusikas ja sooviga süüdistatavat lüüa, st ka tol korral tegutses ta hädakaitses. Videosalvestiselt 001.AVI nähtub vastupidiselt süüdistatava ütlustele, et tuvastamata meesterahvas lähenes süüdistatavale rahulikult, käed küljel. Mitte miski tuvastamata mehe olekus ega kehakeeles ei viidanud võimalikule ründele. Süüdistatava jaoks piisas juba sellest, et tuvastamata meesterahvas talle lihtsalt lähenes, mille peale süüdistatav haaras mehel koheselt rinnust kinni, lõi tal jalad alt ning viskas ta asfaltile maha. Seejuures on videosalvestiselt näha, et süüdistatav paneb pärast seda käe enda puusa peale – seal hoidis süüdistatav enda sõnade kohaselt pipragaasi ja käeraudasid. Seega kavatses süüdistatav ka tuvastamata mehe peal kumbagi neist kasutada. Süüdistatav väitis, et kannatanu üritas teda tuvastamata mehe pealt ära tõmmata, kuid videosalvestiselt 001.AVI on näha, et see ei vasta tõele. Ka maakohus ei ole salvestiselt sellist asjaolu tuvastanud. Süüdistatav väitis, et kannatanu ei kukkunud tema lükkamise peale, vaid tuvastamata mees kukkus või jooksis talle otsa. Videosalvestis 001.AVI lükkab selle väite selgelt ümber. Kannatanu kukkus pärast seda, kui süüdistatav oli teda jõuliselt lükanud. Süüdistatav väitis, et kannatanu oli sõnavahetuse järgselt esimene, kes nö käed käiku lasi. Videosalvestiselt 001.AVI on näha, et süüdistatav on esimene, kes füüsilist kontakti alustab, haarates kannatanul rinnust kinni. Süüdistatav väitis, et lasi 7 kannatanule gaasi näkku nö automaatselt peale rusikalööki ja ajal, mil kannatanu püsti oli. Videosalvestiselt 001.AVI on näha ja tunnistaja D kinnitas, et gaasi laskmine toimus ajal, mil kannatanu oli juba maas ning süüdistatava kontrolli all. Ka maakohus on eelneva asjaolu just selliselt tuvastanud. Süüdistatav väitis, et ta töötas turvafirmas ning tal on/oli olemas turvatöötaja kvalifikatsioon. Nende väidete kontrollimisel ei saanud need kinnitust. Süüdistatava ütlused on olnud nii vastuolulised, et kannatanule jääb täiesti arusaamatuks, kuidas sai maakohus neid kasvõi osaliselt usaldusväärseks pidada. On selge, et süüdistatav on proovinud olukorda nii tuvastamata mehe kui kannatanuga kirjeldada moonutatult. Eelneva tõttu on süüdistatava ütlused tervikuna ebausaldusväärsed ning kohus pidanuks need tervikuna kõrvale jätma. Kannatanu rõhutab, et süüdistataval ei olnud õigust anda kannatanule korraldusi, nõuda temalt korralduste täitmist ega tema suhtes jõudu kasutada. Kannatanu hinnangul nähtub maakohtus uuritud tõenditest üheselt, et pooltevahelist füüsilist konflikti ei alustanud kannatanu, vaid seda tegi süüdistatav. Isegi kui asuda ebaõigele seisukohale, et kannatanu käeliigutust võib pidada ründeks süüdistatava vastu, ei ole süüdistatava vastutus automaatselt välistatud. Sellisel juhul on süüdistatav ise enda süülise käitumisega temavastase ründe provotseerinud. Sellisel juhul on süüdistatava hädakaitseõigus selgelt piiratud. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et hädakaitseõiguse teostamist võib piirata see, kui isik on enda eelneva sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava või agressiivse käitumisega temavastase ründe provotseerinud ehk esile kutsunud. Kannatanu on seisukohal, et maakohus ei ole sellist kannatanu väidet kohtuotsuses nõuetekohaselt analüüsinud. Maakohus on asunud seisukohale, et kuivõrd kriminaalasjas on tuvastamata ja üle kuulamata baarist välja visatud meesterahvas, kellega süüdistataval oli esimene konflikt, millesse kannatanu nö sekkus, ei saa kohus hinnata esialgse konflikti asjaolusid ega põhjendatust ja ei nõustu kannatanu esindaja seisukohaga, et süüdistatav oma käitumisega võis ise hädakaitseolukorra esile kutsuda (kohtuotsuse p 27). Kannatanu sellega ei nõustu ja on arvamusel, et maakohtus uuritud tõendid on piisavad, et hinnata, kas süüdistatav võis hädakaitseolukorra esile kutsuda või mitte. Tuvastamata meesterahva ja süüdistatava vahelise konflikti asjaolud on tuvastatavad maakohtus uuritud videosalvestise 001.AVI ja kannatanu ning tunnistajate ütluste alusel. Konfliktis osalenud meesterahva tuvastamine ja üle kuulamine ei ole vältimatult vajalik. Süüdistatav on käitunud ise õigusvastaselt ja sotsiaaleetiliselt hukkamõistetavalt ning kannatanul oli õigus olukorda nö sekkuda. Teiseks on ebaõige maakohtu järeldus, justkui saaks süülise provokatsiooni olukorda hinnata üksnes tuvastamata meesterahva ja süüdistatava vahelisest konfliktist lähtudes. Isegi kui asuda ebaõigele seisukohale, et meesterahva tuvastamata ning üle kuulamata jätmine ei võimalda kohtul hinnata, kas süüdistatav provotseeris olukorda tuvastamata mehega, on seda siiski võimalik hinnata süüdistatava ja kannatanu vahelist konflikti tervikuna hinnates. Maakohus on sellise asjaolu täiesti tähelepanuta jätnud. Nimelt alustas kannatanu ja süüdistatava vahelist konflikti selgelt süüdistatav. Kannatanu lihtsalt kõndis tema suunas, mistõttu puudus süüdistataval mistahes põhjus, vajadus või õigustus kannatanu jõuliseks äralükkamiseks. 8 Süüdistataval oli võimalus ja kohustus konfliktolukorrast kannatanuga taanduda, kuid ta ei teinud seda. Samuti oli süüdistataval võimalik pöörduda abi saamiseks G4S turvatöötajate poole. G4S oli selleks hetkeks sündmuskohale jõudnud ning neil oleks olnud õigus kannatanu kinni pidada, erivahendeid kasutada. Süüdistatav seda ei teinud. Juhul kui kannatanu tõepoolest süüdistatava suunas löögiliigutuse tegi, oli süüdistataval võimalik kasutada nn passiivset kaitset. Alles siis, kui sellest ei oleks piisanud, oleks süüdistataval olnud õigus enda aktiivseks kaitsmiseks. Kuid ka sellisel juhul ei ole kannatanu maha heitmine, tema käte selja taha väänamine ja talle käeraudade paigutamine kohane kaitsevahend. Süüdistataval oli olemas pipragaas, mis oleks olnud kaitsevahenditest säästvaim. Tegemist on tõhusa enesekaitsevahendiga, mis aitab ohu kõrvaldada või ohtu vähendada ilma isikule tõsiselt viga tegemata. Selliselt on süüdistatav selgelt ja teadvalt hädakaitsepiire ületanud ning vastutab kannatanule tekitatud tervisekahjustuse tekitamise eest
Lisaks on süüdistatavale ette heidetud ka seda, et ta kinnipidamise ajal lõi kannatanut kaks korda vastu seina ning pani kannatanu asfaldile pikali, ise samal ajal põlvedega ja oma keharaskusega surudes kannatanu selja keskosa ja kukla piirkonda nii, et kannatanul olid hingamisraskused. Maakohus on kohtuotsuses asunud seisukohale, et süüdistatava eelnimetatud käitumine oli põhjendatud, kuivõrd kannatanu käitus agressiivselt, ning suuremat jõudu oli vaja rakendada selleks, et kannatanu rünne lõpetada ja oodata politsei saabumist. Kannatanu sellega ei nõustu. Taaskord võtab apellant ette kogu konfliktsituatsiooni algusest peale ja kordab juba varemõeldud seisukohti konflikti algataja ja hädakaitseseisundi osas. Apellant on seisukohal, et tõenditest nähtub, et ka sel korral alustas konflikti süüdistatav. Kui süüdistatav oli kannatanu maha heitnud, tuli ka G4S turvatöötaja. Sellises olukorras pidanuks süüdistatav ilmselgelt andma kannatanu üle turvatöötajale. Seetõttu on maakohus tõendite ebaõige hindamise tulemusena asjaolude tuvastamisel oluliselt eksinud. Süüdistatav ületas hädakaitse piire. Kuivõrd maakohus on eksinud süüdistatava
lg 1 punkti 2 järgi õigeks mõistmisel, on kohus ebaõigesti jätnud kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude tervikuna ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt läbi vaatamata. Tsiilhagi tuleb tervikuna rahuldada. Maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ka süüdistatavalt kannatanu kasukstasumisele kuuluvalt kahjuhüvitiselt (kohtuotsuse kohaselt 1 000 eurot) viivise väljamõistmisel. Kohus on õigesti märkinud, et kannatanu esitas hagiavalduse prokuratuurile
Olenemata sellest, et süüdistatav väitis, et pisargaasi lasi ta temale etteheidetud füüsilise konflikti alguses, ei ole süüdistatav süüdimõistmise osas kohtuotsust vaidlustanud. Maakohtu otsuse kohaselt toimusid vägivallateod järgmises järjekorras: esmalt pani K. Linkmann X asfaldile pikali, väänas käed seljataha, seejärel lasi pisargaasi näkku ja paigutas käerauad. Järgnevalt kui 10 kannatanu oli püsti tõstetud lõi K. Linkmann X kaks korda vastu seina, seejärel pani X asfaldile pikali, ise samal ajal põlvedega ja oma keharaskusega surudes kannatanu selja keskosa ja kukla piirkonda nii, et X-l olid hingamisraskused. Vaidlustatud ei ole ka seda, et just süüdistatav tekitas oma tegevusega e käte seljataha väänamisega kannatanule raske tervisekahjustuse. Kuna süüdistatav ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, siis on ta sellega omaks võtnud ka maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju suuruse ning sellega kaasnevad viivised. Mittevaralise kahju omaksvõtt on oluline seetõttu, et Riigikohus on otsuses 1-19-4422 p-s 21.3 pidanud võimalikuks jätta mittevaralise kahju nõue rahuldamata arvestades ründe vähest intensiivsust ja tekitatud vigastuse ulatust aga ka kannatanu enda käitumist. Veel on oluline rõhutada, et ei prokurör ega ka kannatanu esindaja ei ole oma apellatsioonides peatunud sõnagi karistusel e prokurör on jäänud seega maakohtus taotletud karistustaotluse juurde ja kannatanu seda toetanud. Vaidlustatud ei ole maakohtu otsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud üksikkaristust ega ka liitkaristust mh eelmise kohtuotsusega tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramise osas. Miks viimati nimetatud asjaolu on oluline, põhjendab kohtukolleegium allpool. Prokurör ei ole menetluslikult teinud ka midagi selleks, et süüdistuse piirid võimaldanuks kasvõi kaaluda
lg 1 p 2 ära langemisel ja
tunnuste tuvastamisel kohtu poolt seda, kas tegu võib olla kvalifitseeritav avaliku korra raske rikkumisena. Vaidlust ei ole selles, et sündmused toimusid avalikus kohas, kuid just tervisekahjustuse raskusaste on see, mis olukorras, kui oli rikutud ka kõrvaliste isikute õigusrahu, mõjutab vastutust
Praegusel juhul ei ole süüdistuses ette heidetud kuriteo toimepanemist avalikus kohas viitega Korrakaitseseadusele, samuti ei ole lahti kirjutatud muid olulisi
ettenähtud kuriteo tunnuseid (et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu ) ja ei ole nendest asjaoludest ka juttu olnud maakohtus. Seega KrMS §-s 268 reguleeritud kohtuliku arutamise piirid võtavad apellatsioonikohtult ka võimaluse selles osas kaasa rääkida. Kohtukolleegiumi hinnangul on ainetu apelleerida maakohtu otsuses esitatud seisukohti sellega, et süüdistatav ei olnud turvatöötaja turvaseaduse § 21 mõttes. Maakohus on selles osas süüdistatava väiteid kontrollinud ning otsusega tuvastanud, et süüdistatav ei olnud kvalifitseeritud turvatöötaja. Temale ei kehtinud turvatöötajale seadusega antud õigused ja kohustused. Samas ei saa see asjaolu kuidagi olla antud juhul hädakaitseseisundit välistav. Vaidlust ei ole selles, et kõik sündmused toimusid kvalifitseeritud turvatöötaja Q silma all, seda esiteks. Teiseks, vaidlust ei ole ka selles, et konkreetsel juhul oli K. Linkmann baaritöötaja ja ka tunnistaja Q sõnade kohaselt, sisuliselt täitis turvamehe tööülesandeid. Tunnistaja W ütluste kohaselt valvas ta korda e kontrollis dokumente ja ennetas konflikte kuna G4S ei jõua alati kiiresti kohale. Ka baaris viibivad ning sealt väljuvad külastajad ilmselgelt pidasid teda baari töötajaks. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud konflikti selles valguses, et K. Linkmann ei oma turvatöötaja õigusi, on tavaline kodanik, kellel on õigus hädakaitsele aga ka kinnipidamisõigusele, mis on igameheõigus ja välistab samuti õigusvastasuse, kuid seda teatud tingimustel e sel juhul kui kinnipeetav on toime pannud kuriteotunnustega teo. Siinjuures viitab kohtukolleegium esmalt Tallinna 11 Ringkonnakohtu otsuse 1-08-1794 p-le
Kannatanust lähtuva vahetult eelseisva ohu tõttu tekkis K. Linkmannil hädakaitseseisund ja õigus ennast ründe eest kaitsta mahus, mis kõrvaldab ohu lõplikult ja täielikult. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et raske tervisekahjustus on tekitatud K. Linkmanni poolt kannatanule hädakaitseseisundis ja kannatanu jätkuv jõuline kinnihoidmine kuni politsei saabumiseni ning vastuhaku mahasurumine toimus kohtukolleegiumi hinnangul ka kinnipidamisõigust kasutades. Löögi blokeerimine sellisel viisil, et haaratakse löögivalmis käsi ning üritatakse see selja taha väänata ja lööjat sellises asendis hoida, ei kujuta kohtukolleegiumi hinnangul hädakaitse piiride ületamist. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht selles, et arutataval juhul puudub hädakaitseõiguse nn sotsiaaleetiline piirang e et tegemist ei olnud K. Linkmanni poolt teoprovokatsiooniga. Selles osas ei ole maakohtu 13 põhjendustele midagi lisada, sest need on kooskõlas ka maakohtu poolt viidatud Riigikohtu otsuses esitatud seisukohtadega. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et süüdistatava poolt on kannatanule tekitatud raske tervisekahjustus hädakaitseseisundis, mis välistab tema käitumises õigusvastasuse. Selleks, et teha maakohtust diametraalselt vastupidine otsus e raske tervisekahjustuse tekitamise osas õigeksmõistva otsuse asemel süüdimõistev otsus, peab ringkonnakohus põhjendama, milles on maakohus tõendite hindamisel eksinud. Maakohtu järeldus rajaneb aga kohtu poolt uuritud tõendite põhjalikul analüüsil ning tõendite hindamisel ei ole maakohtu poolt vigu tehtud. Apellatsioonides esitatud väited ei lükka ümber maakohtu põhjendusi. Maakohus on tuvastanud faktilised asjaolud arusaadavalt ja jälgitavalt. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohtukolleegium vajalikuks käsitleda ka apellantide taotlusi, mis puudutavad maakohtu poolt tehtud menetluskulusid ja tsiviilhagi – varalise kahju sissenõudmise osas läbi vaatamata jätmine ja mittevaralise kahjunõude osaline rahuldamine - puudutavaid otsustusi, kuna need aktualiseerunuks vaid sel juhul, kui süüdistatav oleks süüdi mõistetud kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Mis puudutab kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud taotlust viivise väljamõistmise alguse aja osas, siis kohtukolleegium leiab, et ka selles osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Kannatanu etteheited asjakohatule seaduse tõlgendusele ja ebaloogilisele lahendusele selles osas on põhjendamatult adresseeritu maakohtule, sest maakohus on viivise alguse tähtaja osas teinud otsustuse täpselt Riigikohtu otsusele vastavalt (1-20-2438 p 45). Järgnevalt peatub kohtukolleegium süüdistatavale mõistetud karistusel ja just liitkaristusel ning osas, millega jäi eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata. Selles osas on kohtukolleegiumi kriitika suunatud nii maakohtule, prokurörile, kannatanu esindajale. Esmalt selgitab kohtukolleegium järgmist. Süüdistatav on vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo – kehalise väärkohtlemise – toime pannud eelmise kohtuotsusega mõistetud katseaja kestel. Maakohus on põhjendanud selle kuriteo eest mõistetud üksikkaristust ja selles osas maakohtu otsusele etteheiteid kohtukolleegiumi põhimõtteliselt ei ole. Nii palju võib lisada ja see on adresseeritud ka prokurörile, et isikuvastaste kuritegude puhul on kohtupraktikas omaks võetud, et süü suurust iseloomustab muuhulgas ka asjaolu, et kuritegu on toime pandud avalikus kohas. Seda seisukohta on sisuliselt toetanud ka Riigikohus (1-19-4150 p-d 32,33). Põhjendatud on ka otsustus, et eelmise kohtuotsusega mõistetud ja ära kandmata rahaline karistus ja vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus kuuluvad liitmisele
Siinjuures jääb kohtule arusaamatuks, miks prokurör taotleb lõpliku liitkaristuse mõistmist süüdistatavale
Oma sellekohast seisukohta ei ole prokurör põhjendanud ei oma süüdistuskõnes maakohtus ega ka apellatsioonis, aga võib kindlalt väita, et prokurör eksib. Maakohus on olenemata prokuröri ettepanekust kohaldanud liitkaristuse mõistmisel õigesti
lg 2 sätteid, sest arutatav kuritegu on toime pandud pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist, lisaks oli eelmine otsus jõudnud 10 päeva enne uut kuritegu jõustuda. 14 Vaidlust ei ole ka selles, et eriliigilised karistused e eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus ja rahaline liitkaristus kuuluvad iseseisvalt täitmisele. Küll on aga jäänud täielikult maakohtu poolt põhjendamata, miks ei ole pööratud täitmisele eelmise kohtuotsusega mõistetud ja ära kandmata vangistust. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 4 otsustanud:
lg 2 alusel määrata, et Harju Maakohtu 18.11.2019 otsusega nr 1-19-6833 mõistetud vangistus 3 aastat 11 kuud ja 29 päeva tuleb jätta muutmata, s.o täitmisele pööramata ning see kuulub täitmisele iseseisvalt Harju Maakohtu 18.11.2019 otsuses toodud tingimustel. Kohtuotsuse põhjendavas osas puuduvad absoluutselt igasugused põhjendused, miks jätab maakohus eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramata. Tallinna Ringkonnakohus on oma otsustes korduvalt selgitanud, et olukorras, kui kohus mõistab isikule katseaja kestel toime pandud uue tahtliku kuriteo eest karistuseks rahalise karistuse, kuulub kohaldamisele
lg 6.
lg 6 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt.
lg 6 sõnastusest lähtudes on sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada, kuid sellisel juhul peab kohus oma otsustust põhjendama. Ilmselgelt on uue tahtliku kuriteo toimepanemine katseaja kestel katseaja tingimuste kõige raskem rikkumine ja põhjus, miks sellisel juhul jääb eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata, peab olema kohtuotsusest väljaloetav. Igal konkreetsel juhul, kui isikule mõistetakse tingimuslik vangistus, selgitatakse ka talle kohtuotsuses, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele vaid siis, kui isik ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale pandud konntrollnõudeid ja kohustusi. Maakohtu otsuses ei ole esitatud põhjendusi, miks kohus jättis varasemalt mõistetud tingimusliku vangistuse täitmisele pööramata. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole selliseid mõistlikke põhjendusi konkreetset isikut ja tema poolt toimepandud uue kuriteo tehiolusid arvestades ka võimalik leida. Siinjuures viitab kohtukolleegium
Nimelt on alates 01.01.2015 võimalik uue tahtliku kuriteo toimepanemise eest katseajal uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud korras. Nagu selgub uue karistusseadustiku eelnõu seletuskirjast, on muudatuse eesmärk regulatsiooni paindlikumaks muutmine. Seejuures märgitakse, et reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Kohtukolleegium leiab, et needsamad põhimõtted on kohaldatavad ka
lg 6 rakendamisel Kohtukolleegiumi hinnangul on süüdistatava poolt eelmise kohtuotsusega tuvastatud kuritegu ja vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu sarnased selles mõttes, et sisuks on vägivald e siis ei saa väita, et eelmise kohtuotsusega tuvastatud kuriteod ja vaidlustatud kohtuotsusega kuritegu oma olemuselt oleksid erinevat liiki. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud vägivallategu on toime pandud kuu aja möödumisel pärast 15 eelmise kohtuotsuse tegemist, millega kohus mõistis temale tingimusliku vangistuse jättes mõistetud vangistuse täitmisele pööramata ja seda tingimusel, kui ta ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Kohtukolleegiumi laual on küll nii prokuröri kui ka kannatanu esindaja apellatsioonid, mis seaduse järgi annavad ringkonnakohtule õiguse süüdistatava olukorra raskendamiseks, kuid siiski eksisteerivad ka piirid. Kas apellatsioonikohtul on õigus raskendada ainult karistust, kui apellatsioon on esitatud süüdimõistmiseks raskemas kuriteos ja sellega seoses ka rangemaks karistamiseks? Vastus sellele küsimusele on jaatav, kuid paraku ei saa seda teha olukorras, kus prokuröri ega kannatanu apellatsioonid ei sisalda ühtegi väidet karistuse suurendamiseks ja üldse ei ole apellatsioonide põhjendustes ühtegi sõna karistuse osas. Seega praegusel juhul on apellandid selle võimaluse apellatsioonikohtult võtnud. Et tegemist ei ole lihtsalt ringkonnakohtu paljasõnalise seisukohaga, siis viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele, kus just sarnane küsimus oli Riigikohtu laual. Ringkonnakohus oli läinud seal seda teed, et ei mõistnud küll süüdistatavat süüdi raskemas kuriteos, mida taotles prokurör, kuid karmistas maakohtu poolt mõistetud karistust selle kuriteo eest, milles oli isiku süüdi mõistnud maakohus. Riigikohus vaagis küsimust, kas ringkonnakohus on väljunud apellatsiooni piiridest ja leidis, et ringkonnakohus sai sellise otsustuse teha prokuröri apellatsiooni piiridest väljumata. Miks aga praegusel juhul seda ei saa ringkonnakohus otsustada, sellele leiab vastuse Riigikohtu vastavast otsusest (3-1-15-08). Riigikohus rõhutas, et apellatsioonis sisalduvat raskema karistuse mõistmise taotlust on prokurör muuhulgas ka põhjendanud sellega, et „karistuse määramisel märkis kohus oma otsuses karistust kergendavaks asjaoluks süüdistatavatel puhtsüdamliku kahetsuse, mis ei vasta aga eeluurimisel kogutud materjalidele ja kohtus uuritud tõenditele". Sellest põhjendusest ja KrMS § 340 lg 4 p 1 alusel esitatud taotlusest nähtub, et prokurör on lisaks kuriteo kvalifikatsiooni vaidlustamisele avaldanud mittenõustumist maakohtu poolt D.J. mõistetud karistusega. Nagu juba öeldud, siis praegusel juhul on apellandid võtnud ringkonnakohtult võimlause raskendada süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus ilma kuriteo kvalifikatsiooni raskendamata. Nende taotlused karistuse raskendamiseks on seotud ainult taotlusega mõista süüdistatav süüdi raskemas kuriteos ja needki paljasõnalised. Selsamal põhjusel ja tulenevalt KrMS § 341 lg 6 sätestatud reformatio on peius keelust põhimõttest ei ole ka mõtet saata kriminaalasja tagasi maakohtule uue otsuse tegemiseks liitkaristuse osas e nö omapoolsete põhjenduste esitamiseks, sest kui apellatsioonides ei ole etteheiteid maakohtu poolt tuvastatud kuriteo eest süüdistatavale mõistetud karistuse osas e sisuliselt ei taotleta karistuse karmistamist ringkonnakohtult sel juhul, kui ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud kergema kvalifikatsiooniga, ei saa ka maakohus teistkordsel asja arutamisel karmistada mõistetud karistust. Seega on kogu jutt, mis käesolevas otsuses puudutab mõistetud liitkaristust, suunatud tulevikule e edaspidi analoogiliste vigade vältimisele. Kannatanu esindaja adv. S. Sepp on esitanud taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses kannatanule tekkinud kulud. Kuna kohtukolleegium jätab 16 maakohtu otsuse muutmata kannab apellatsioonimenetluse kulud isik, kelle huvides on apellatsioon esitatud e kannatanu (KrMS § 185 lg 2). Süüdistatava kaitsja adv. L. Viil on esitanud taotluse hüvitada temale apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud. Taotluse kohaselt analüüsis ta tund aega maakohtu otsust ja apellatsioone ning koostas kaks tundi apellatsioonidele vastust. Kohtukolleegium peab tasutaotlust põhjendatuks ning mõistab advokaadibüroo kasuks välja koos käibemaksuga 194 eurot ja 40 senti. Vastavalt KrMS § 185 lg 2 2. lausele jäävad need kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse K. Linkmanni suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 17
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.