Obsah (8)

§ 163§ 657§ 651§ 456§ 654§ 231§ 173§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 28.10.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-806

§ 163lg 1).

5 2-20-8069 Apellatsioonkaebus

1. Hagejad esitasid 17.03.2021 apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses.
2. Elatise vähendamiseks puudus alus. Kohus on tuginenud ekslikule järeldusele, et hagejad on omaks võtnud oma viibimise kostja juures vähemalt 90 päeva aastas. Hagejad ei ole seda asjaolu omaks võtnud. Mõlemad hagejad on selgesõnaliselt väitnud, et nad ei ole viibinud isa juures, kusjuures hageja I osas on vastuväite sisuks see, et ta ei ole isa ega vanavanemate juures viibinud mitte ühtegi ööd.
3. Kui kostja soovis tugineda asjaolule, et elatist tuleb vähendada seetõttu, et lapsed veedavad temaga olulise osa, nt 25 % ajast, oleks ta pidanud seda asjaolu ka tõendama. Kostja väited ei ole tegelikkusega kooskõlas ja kostja ei ole oma väidete kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Hagejad ei saa negatiivset asjaolu tõendada. Menetluse vältel on tõendatud üksnes see, et hagejad käisid nädalasel puhkusereisil Vahemerel.
4. Hagejad paluvad ringkonnakohtul arvestada 25.01.2021 esitatud menetlusdokumendi lisades 1 ja 2 esitatud seisukohti, mille kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta. Kuna 15.01.2021 kostja esindaja seisukohtades esitatud väited olid osaliselt hagejatele üllatuslikud ja sisaldasid uusi ja üllatuslikke tõendeid ning põhistusi (R allkirjastatud kinnitus), pidasid hagejad vajalikuks esitada kostja seisukohtadele vastuse, millele lisasid omakorda tõendeid ja digiallkirjastatud kinnitused oluliste asjaolude kohta, milleks on ka viibimine isa juures. Kinnituste asja juurde võtmine ei oleks menetlust kuidagi venitanud ja kinnitused sisaldasid asjas tähtsust omavaid väiteid. Vastustaja seisukoht
5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

§ 657

lg 1 p 2 alusel osas, milles maakohus jättis hagejate igakuise elatisenõude rahuldamata. Ringkonnakohtus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab selles osas hagi. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 35. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.

Maakohtu otsuse vaidlustasid ainult hagejad hagi rahuldamata jätmise osas. Vastavalt

§ 456

lg-le 4 on kummagi hageja kasuks 219 euro igakuise elatise ja 1728,53 euro tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas otsus edasi kaebamata jõustunud. 36. Maakohus tuvastas õigesti ja menetlusnorme oluliselt rikkumata, et kostja on laste isa ja lapsed elavad emaga. Kostjal on lahuselava vanemana laste ülalpidamise kohustus PKS § 97 p 1, § 99 ja § 101 lg 1 järgi. Enne hagiavalduse kohtule esitamist ei ole kostja oma ülalpidamiskohustust piisavalt täitnud. Kostja on võimeline vajalikus ulatuses elatist maksta. Kolleegium nõustub selles osas esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

1. Tulenevalt poolte väidetest on praegu vaidlusaluse elatise suuruse üle otsustamiseks vaja hinnata, kas esineb mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses.
2. Riigikohus on leidnud, et muu asjaolu (või mõjuv põhjus) PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (
3. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16100215, p 17,1 esimene lõik, samuti selles viidatud
4. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 36 2-20-8069 2-1-35-17, p-d 23 ja 28.3). Samas tuleb PKS § 102 lg 2 kolmanda lause kohaldamise eeldusi hinnata tervikuna ja lähtudes iga üksikjuhtumi asjaoludest.
5. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kui pika aja igas kuus veedavad lapsed isaga ja on tema vahetul ülalpidamisel, samuti kas see annab alust mõista kostjalt elatis alla miinimummäära.
6. Kostja tugineb sellele, et ta ei pea miinimummääras elatist maksma, sest lapsed on 25 % ajast tema või tema vanematega, kes sel ajal annavad lastele ülalpidamist vahetult.
7. Maakohus nõustus selle kostja vastuväitega. Maakohus märkis põhjendustes, et hagejad ei ole esitanud vastuväiteid asjaolule, et hagejad veedavad aastaringselt kostjaga ja/või kostja vanematega ca 90 päeva. Seega veedavad hagejad kostjaga 25 % aastast ning selle võrra on võimalik elatist vähendada. Sisuliselt luges maakohus kostja vastuväite tuvastatuks hagejate omaksvõtuga. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selle asjaolu tuvastatuks lugemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme.

§ 231

lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Hagejad ei ole kunagi omaks võtnud kostja väidet, et hagejad veedavad regulaarselt kostjaga ja/või kostja vanematega ca 90 päeva aastas. Hagejad on sellele ka sõnaselgelt vastu vaielnud.

1. 11.08.2020 vastuses hagile väidab kostja, et lisaks elatise maksmisele osaleb ta laste ülalpidamises vahetult, s.o. kannab laste kulud ajal, mil lapsed viibivad isaga. Lapsed veedavad iga aasta isaga reisidel minimaalselt 5 nädalat. Samuti veedavad lapsed iga kuu 4 päeva kostja vanematega ( I kd, lk 64). 25.08.2020 kirjalikus seisukohas vaidlevad hagejad sellele vastu, märkides, et kostja väited vahetute ülalpidamiskulude kandmise ulatuse osas ei vasta tegelikkusele. Kostja väited ülalpidamiskulude kandmise ulatuse kohta
2. aastal on paljasõnalised ning ei ole millegagi tõendatud ( I kd, lk 105 pöördel). Kostja väidetele, et ta on andnud lastele ülalpidamist vähemalt 90 päeva vältel välisreisidel, kattes kõik nende kulud, ostnud neile lennupiletid ja peaaegu kõik riided, vastavad hagejad oma 15.01.20121 lõplikes kirjalikes seisukohtades, et kostja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks tõendeid. Kostja vastusest nähtub, et lapsed on tegelikult viibinud kostjal külas mõne üksiku nädala, mille vältel tehtud kulutusi ei saa käsitleda kui lastele regulaarse ülalpidamise andmist ( I kd, lk 189).
3. Lisaks tuleb hinnata ka neid kulutusi, mida kostja teeb lastele vahetult ülalpidamist andes. Käesolevas asjas on kostja toonud esile taskuraha andmise lastele, puhkusereiside võimaldamise ja sel ajal laste kulude kandmise ning laste poolt regulaarselt vanavanemate külastamise 2 korda kuus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et taskuraha ei kata vältimatuid kulutusi. Ka lennupiletid ja puhkusereisid ei ole vältimatult vajalik ülalpidamiskulu. Nimetatud kulutusi ei tehta igapäevavajaduste rahuldamiseks. Kostja võib lapsi viia reisile lisaks elatise tasumisele või saavutada vastavasisulised kokkulepped lapse emaga.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on seadusandja soovinud PKS § 101 lg-ga 1 reguleerida võimalikult üldise juhu minimaalse elatise määramiseks. Sellele viitab eelkõige PKS § 102 lg 2 sõnastus, mille kohaselt elatise vähendamiseks alla miinimumi peab esinema mõjuv põhjus. PKS § 143 lg 1 näeb ette vanema õiguse ja kohustuse lapsega suhelda. Pole alust eeldada, et seadusandja soovis elatismiinimumi kehtestada üksnes olukorraks, kus lapsest lahus elav vanem lapsega üldse ei suhtle või teeb seda väga minimaalselt. Seetõttu tuleb lugeda lapsega tavapärane suhtlemine ja sel ajal ka lapsele vahetult ülalpidamise andmine pigem tavaliseks, aga mitte erandlikuks asjaoluks või mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 tähenduses. 7 2-20-8069
5. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hagejad on selgelt vastu vaielnud kostja poolt väidetud vahetu ülalpidamise ulatusele. Kostja ei ole tõendanud, et regulaarne lastega suhtlemise aeg väljuks antud juhul tavapärase suhtlemise piiridest. Lastekaitseseaduse § 5 p 3 kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Lapse huvides ei oleks tema ülalpidamiseks kasutatava raha vähendamine pelgalt selle arvel, et lapsest lahus elav vanem regulaarselt, kuid mitte olulise kestusega perioodi vältel lapsega kohtub.
6. Neil kaalutlustel ei ole käesoleval juhul isaga puhkusereisidel käimine ja sel ajal isa poolt vahetult ülalpidamise andmine ning vanavanematel aeg-ajalt külas käimime mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 tähenduses ega anna alust vähendada kostjalt nõutavat elatist alla PKS § 101 lg-s 1 ette nähtud määra. Maakohtu otsus tuleb igakuise elatise vähendamise osas tühistada. Ringkonnakohus saab viidatud rikkumise kõrvaldada tehes ise uue otsuse.
7. Kostjalt tuleb PKS § 97 p 1, § 99 ja § 101 lg 1 alusel välja mõista elatis seadusega ette nähtud minimaalses määras, see on 292 eurot kuus, kuni hagejate täisealiseks saamiseni.
8. PKS § 108 järgi saavad hagejad nõuda ka tagasiulatuvalt maksmata jäänud elatise maksmist. Maakohus on rahuldanud tagasiulatuva elatise lähtuvalt elatise suurusest 219 eurot kuus. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks suurema tagasiulatuva elatise väljamõistmist. Eelkõige lähtudes asjaolust, et kostja on ühe aasta jooksul enne hagi esitamist teinud hagejatele siiski piisavalt suuri kulutusi. Ehkki puhkusereise ja taskuraha ei saa arvestada otseselt ülalpidamiskohustuse täitmiseks kostja poolt, kui hagejate ema pole selleks nõusolekut andnud, on hagejad siiski tehtud kulutusi kasutanud ega ole kostjale teada andnud, et ta neid kulutusi ei teeks. Edaspidi elatise maksmisel saab kostja sellega arvestada, et need kulutused ei lähe ülalpidamiskulude hulka.
9. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 50.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja selles osas pole maakohtu otsust vaidlustatud. 51. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega, jätab ringkonnakohus

§ 171lg 1 ja § 163 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti poolte endi kanda.

52. Menetluskulude jaotusest tulenevalt pole vajadust neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 8