2-20-8550 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Maimu Laumets Kohtuistungisekretär Pille Kaarepere Otsuse tegemise aeg ja koht 29.10.2021, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number

§ 367

lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 2: Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.

§ 367

lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuna poolte vahel oli sõlmitud kasutusrendil põhinev liisinguleping ning kostja tagastas lepingu ülesütlemisel liisingueseme, mis jäi hageja omandisse, siis tuleb lisaks

§ 367lgle 1 ja 2 kohaldada ka lg-t 3.

Eeltoodu tähendab, et seaduse alusel esitatava kulutuste hüvitamise nõue kujuneb selliselt, et

§ 367

lg 2 alusel tuleb arvutada kokku pärast lepingu ülesütlemist jäänud liisingumaksete summa (intressita) ning arvestada sellest maha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (jääkväärtus ehk turuväärtus, mitte müügihind, vt nt RKTKo 3-2-1-1-07 p 25) ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa (kokkuleppeline jääkväärtus lepingu korralisel lõppemisel). Vastavat arvutuskäiku on selgitanud ka Riigikohus (vt nt 3-2-1-40-14 p 32).

§ 367ei välista poolte kokkuleppeid muul viisil.

Hageja esitas nõude liisingulepingu p 6.7 alusel ehk tegemist on eelmainitud muu viisiga. Liisingulepingu p 6.7 sätestab, et kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi 12 selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt nt 3-2-1-33-08 p 17-18, 3-2-1-21-17 p 23.3), et tüüptingimus sellisel kujul on

§ 42

lg-s 1 sätetatut arvestades kehtiv ainult siis, kui liisingueseme müügist saadu ei erine oluliselt liisingueseme turuväärtuses. Seejuures lasub liisinguandjal kohustus korraldada müügiprotsess viisil, mis tagab liisingueseme võõrandamise parima ja kiireima tulemuse. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on Riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Samas peab liisinguvõtjale jääma võimalus müügiprotsessi mõjutada, sest muidu langeks liisingueseme võõrandamine hinnarisk ainult liisinguvõtjale ning see on liisinguvõtjat oluliselt kahjustav. Pooled vaidlevad selle üle, kas liisingueseme võõrandamisel saadud rahaliste vahendite ning sõiduki turuväärtuse vahe on alla 10% või mitte ning kas kostjal oli võimalus müügiprotsessi mõjutada. Hageja sõnul oli sõiduki turuväärtuse ja müügihinna vahe 3%. Kostja sõnul aga 20%. Kostja hinnangul ei olnud tal võimalust müügiprotsessi mõjutada, sest hageja andis müügist teada 27.11.2019 ning samal päeval oli sõiduk broneeritud. Hageja andis kostjale vähem kui päeva ise ostja leidmiseks. Kasutusrendilepingu ülesütlemisel tuleb liisingueseme tagastamisaegse väärtuse määramisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud (vt RKTKo 3-2-1-118-08 p 24). Selleks, et hinnata lepingu p 6.7 kui tüüptingimuse kehtivust, tuleb kindlaks teha liisingueseme turuväärtus selle üleandmise hetkel hagejale. Alles seejärel saab hinnata, kas liisingueseme müügist saadu erineb oluliselt liisingueseme turuväärtusest või mitte. Hageja on esitanud United Motors AS-i poolt koostatud hindamisakti (tl 167-170), mille kohaselt on liisingueseme turuhind 54 900 eurot (km-ga), seega käibemaksuvaba hind 45 750 eurot. Kostja tellis EKEI nimekirja kantud eksperdilt sõiduki turuväärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi (tl 90-106), mille kohaselt oli sõiduki väärtus novembris 2019 65 000 eurot (sh km), seega käibemaksuvaba hind 54 166,67 eurot. Pooled on esitanud liisingueseme turuväärtuse hindamiseks veel järgmised tõendid: sõiduki vastuvõtmise akt (tl 108, lisaks United Motors AS e-kiri, millega akt kostjale saadeti tl 198), sõiduki tehnilise kontrolli akt (tl 140p-141), United Motors AS-i e-kiri hagejale (tl 142) ja sõiduki müügikuulutus (tl 109). Pooltel on vaidlus soiudki seisundi ja puuduste üle, mis mõjutavad sõiduki väärtust. Hageja esitatud hindamisaktis on turuhinda mõjutavate asjaoludena kirja pandud: „Hooldusega 2 aastat üle sõidetud. Vaja uusi rehve 4tk. Autole paigaldatud mitteoriginaal tagumine õhkpadi, käändmik ja väljalase. Auto on põhja alt mudane - kahtlus kindlustusevälisele avariile. Esiosa värvitud.“ Hindamisaktile ei olnud lisatud ühtegi fotot. Hageja on esitanud ka tehnilise kontrolli akti, mis tema sõnul tõendab hindamisaktis kirjapandut. Sellesse on märgitud: sisselaske kollektorid õlised kergelt, E.P veovõlli otsast lekib määret, P. õhkpadi pole originaal, E rehvid sisekülgedelt kulunud, rehvi mustri sügavus on 4mm, uste ja poritiibade värvipaksuse kontroll 100-200μm, katuse/kapoti/tagaluugi värvipaksuse kontroll 130-200μm, juhiistme seljatoe klapil vigastus, sisepolstrid määrdunud. Lisamärkustena on kirja pandud: VE tiival iluplastikul vigastus, VT velg seest kriibitud, P õhkpadi pole originaal, täistulede kang määrdunud, E stangel parkimisandurid üle kleebitud, salong ja polstrid määrdunud, Range 0 km, autol puudub liikluskindlustus, puldi patarei tühi. United Motors AS-i e-kirjast hagejale nähtub, et kuna hooldus on üle sõidetud, siis võib liisinguesemel olla probleeme garantii kehtivusega. 13 Kostja esitatud sõiduki müügikuulutuse kohaselt on autole teostatud tehniline kontroll ja korraline hooldus 19.11.2019 20 484 km pealt ning autole kehtib garantii pakett Repair Inclusive ja tasuta hoolduste pakett Service Inclusive. Sõiduki läbisõit oli 20 500 km. Kostja esitatud 18.11.2019 sõiduki vastuvõtmise aktist nähtuvalt ei ole aktis ühtegi fotot vastuvõetud sõiduki kohta ning lahtrisse „Mõlgid, kriimustused, kahjustused, turuhinda mõjutavad asjaolud ja kommentaarid“ on kirjutatud „puuduvad“. Sõiduki läbisõiduks märgiti 20 846 km. Kohus leiab, et hageja esitatud selgitused ja tõendid liisingueseme seisundi kohta selle tagastamise ajahetkel on vastuolulised ning neis esineb olulisel määral ebakõlasid. Esmalt märgib kohus, et kuna sõiduki vastuvõtmisaktil on märge, et puuduseid ei esinenud, siis on võimalik järeldada, et liisingueseme tagastamisel ei esinenud sõidukil silmatorkavaid puuduseid. Hageja ei ole esitanud ühtegi muud tõendit (nt fotosid), millest nähtuks sõiduki seisund konkreetselt selle tagastamise hetkel. Kohus selgitab, et kui liisingueseme vastuvõtmisakti täidetakse pealiskaudselt, siis on see hageja risk ning seda ka siis, kui akti täidab hageja volitatud isik. Olenemata sellest ei ole usutav ka kostja väide, et sõiduk oli ideaalses seisus ja praktiliselt uus, sest tegemist ei olnud kindlasti uue autoga. Sõiduk oli tagastamise hetkel pea kolm aastat vana ning on täiesti reaalne, et sellel esineb kasutamisjälgi ning auto ei saanud olla nö uueväärne. Kohus märgib hindamisakti allakirjutanud isikutega seoses, et eeldatavalt on neil isikutel iseenesest kogemusi hinnata sõidukite väärtust, sest nad tegelevad igapäevaselt sõidukite müümisega. Vaid ametikoha nimetuse pinnalt ei saa üldistavaid järeldusi teha. Kohus selgitab, et sõiduki ülevaataja hindamisakti tähenduses ei pruugi olla sõiduki nö ülekontrollija, kelleks on siiski pädevad mehaanikud vmt isikud ning kes kindlasti ei koosta hindamisakte. Seetõttu ei ole hindamisaktile allakirjutanud isikute ametinimetus automaatselt aluseks järeldada, et hindamisaktis märgitud turuväärtus on vale. Väärtust tuleb hinnata hindamisakti sisust ning muudest kohtule esitatud tõenditest lähtuvalt. Kohus leiab tõendeid kogumis hinnates, et liisingueseme turuväärtus ei saanud olla 45 750 eurot (km-

1. ta)nagu on kirjas hindamisaktis. Kohus leiab, et hindamisaktis kajastatud väärtust mõjutavad puudused on hageja poolt tõendamata ja esitatud dokumentides esineb hulgaliselt vastuolusid ja ebatäpsusi. Ainuke puudus, mis nähtub hindamisaktist ning ka tehnilise kontrolli aktist, on see, et sõiduki õhkpadi ei ole originaal. Kuid ka selles osas ei klapi kirjapandu täielikult. Nimelt on hindamisaktis kirjas, et tagumine õhkpadi pole originaal, kuid tehnilise kontrolli aktis on kirjas, et parem õhkpadi ei ole originaal. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et õhkpadi ja turvapadi on sünonüümid. Kohus selgitab, et tegemist on kahe täiesti erineva asjaga ning neil on täiesti erinevad funktsioonid ja eesmärk. Turvapadi on turvasüsteemi üks osadest ning õhkpadjad (tagumisel sillal on parem ja vasak õhkpadi, hindamisaktis lihtsalt tagumine) on vedrustussüsteemi üks osadest. Kohtu hinnangul ei ole õhkpadja originaalsus sõiduki väärtust oluliselt mõjutav tegur. Hindamisaktist ei nähtu ka see, et kindlustusvälise avarii kahtlus tugineb mitteoriginaalsete turvapatjade või õhkpatjade paigaldusel nagu väidab hageja. Hindamisaktis on kirjas: „Auto on põhja alt mudane - kahtlus kindlustusevälisele avariile“, millest võib välja lugeda, et kahtlus on siiski tekkinud just auto mudasest põhjast. Täiendavalt märgib kohus, et auto mudast põhja pidanuks nägema ka välist vaatlust tehes, kuid sõiduki vastuvõtmisaktis ei ole selle kohta midagi kirjutatud. Samamoodi oleks sõiduki tagastamisel pidanud nägema ebaühtlaselt kulunud rehve ning igasuguseid täkkeid ja mõlke. Kohus märgib, et ebaühtlaselt kulunud esirehvide tõttu ei ole ilmtingimata vajalik kõigi nelja rehvi vahetamine ning selline asjaolu ei ole samuti väärtust oluliselt mõjutavaks teguriks. Tehnilise kontrolli aktist ei nähtu, et käändmik ja väljalase oleks mitteoriginaalid. Samuti pole tõendatud, et auto esiosa oleks värvitud. Tehnilise kontrolli aktist nähtub, et katuse/kapoti/tagaluugi värvipaksuse kontrolli tulemus on 130-200μm ning 14 normtulemuseks peaks olema 100-150μm. Aktist on välja toodud vaid ebatäpne paksuse vahemik ning pole täpsustatud, kas tulemus on katuse, kapoti või hoopiski tagaluugi kohta ning kas värvipaksus on siis ikkagi üle normpiiri või mitte. Hindamisakti kohaselt on hooldusega 2 aastat üle sõidetud, kuid seda ei nähtu tehnilise kontrolli aktist ega ka teostatud töödest. Dokumendist „service history“ nähtub, et mootoriõli ja filtrite vahetus peaks toimuma 19 000 km pärast. Ühestki kohtule esitatud dokumendist ei nähtu, et kostja oleks hooldusega 2 aastat üle sõitnud. Isegi kui järeldada, et hooldus pidanuks toimuma 10/2018, siis poleks ikkagi hooldusest 2 aastat üle sõidetud. Seda ei tõenda ka hageja esitatud väljavõte väidetava hooldusaja üle sõitmise kohta (tl 188). Samuti pidanuks sellisel juhul tekkima probleeme garantii kehtivusega nagu on kirjas United Motors AS oma e-kirjas hagejale viidanud (26.11.2019, tl 142). Ka sõiduki müügikuulutusest nähtuvalt müüs United Motors AS liisingueset, millel oli kehtiv garantii. Kohus nõustub kostja väitega, et korralist hooldust ei saa teha, kui korraliste hoolduste ajad on nö üle sõidetud, kuid müügikuulutuses on kirjas, et tehniline kontroll ja korraline hooldus tehti 19.11.2019. Kohus märgib, et isegi kui müügikuulutusse pannakse üldine info sõiduki kohta, ei tohi kirjapandud info siiski olla väär. Näiteks teostati tehniline kontroll 22.11.2019, mitte 19.11.2019. Tehniline kontroll teostati läbisõidul 20 484 km, kuid 18.11.2019 vastuvõtmisaktil oli läbisõit 20 846 km. Müügikuulutuses oli selle avaldamise hetkel märgitud läbisõit 20 500 km. Tehnilise kontrolli aktist nähtuvad muud puudused on kohtu hinnangul tingitud sõiduki tavapärasest kasutamisest ja/või kuluosade kulumisest. Need on kõrvaldatavad ega mõjuta oluliselt sõiduki turuväärtust. Sõiduki tehnilisel kontrollimisel ja ülevaatamisel ei ole tehtud ühtegi fotot, mis võinuks hindamisaktis märgitud puuduseid tõendada. Seega ei ole hindamisaktis sõiduki väärtust mõjutavad puudused tõendatud. Hindamisaktis väärtuse määramise aluseks olevad asjaolud on ebaselged. Hageja on kinnitanud, et tema on volitanud United Motors AS-i sõidukit kontrollima ja hindama, sest hagejal endal puuduvad vastavad teadmised ja võimalused. Kohus leiab, et see ei vabasta hagejat vastutusest oma nõuet ja sõiduki väärtust tõendamast, seda ka juhul kui volitatud isik ei ole hindamist ja sõidukit kontrolli läbi viinud korrektselt. Hagejal on õigus esitada sisesuhtest tulenevalt vastavad nõuded United Motors AS-i vastu. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul võimalik lähtuda hageja esitatud hindamisaktis määratletud sõiduki väärtusest, sest hindamisaktis esineb äärmiselt palju ebakõlasid ning hageja ei ole esitanud ebakõlade ümberlükkamiseks esitanud ühtegi tõendit. Riigikohus on väljendanud seisukohta (RKTKo 3-21-157-14 p 12), et liisinguandja peab kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Kui kummagi poole esitatud tõenditest ei saa üheselt järeldada tegelikku turuhinda liisinguesemete tagastamise ajal ja kumbki pool ei taotle liisinguesemete väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, saab kohus otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtuse TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kostja on esitanud EKEI ekspertide nimekirja kantud eksperdi poolt 12.01.2021 koostatud liisingueseme turuväärtuse hindamise ekspertiisi akti (tl 90-110), mille kohaselt oli liisingueseme turuväärtus sõiduki tagastamise ajal 54 166,67 eurot käibemaksuta. Kostja hinnangul oli sõiduki väärtus tagastamise hetkel aga palju kõrgem ehk ca 100 000 eurot. Kohus märgib, et väärtus 100 000 eurot ei ole asja materjalide pinnalt mingil moel tõendatud. Arvestades, et auto maksis uuena 122 444 eurot (km-ta, tl 10, 106) ning kostja kasutas autot 15 pea 3 aastat, pole eluliselt usutav, et auto väärtus vähenes kolme aastaga vaid 22 444 eurot, seda isegi olenemata sellest, et auto läbisõit võis müügi hetkel olla 20 500 km. Kohus leiab, et kostja esitatud ekspertiisi ja sellele lisatud tõendite alusel on üheselt võimalik järeldada, et liisingueseme tagastamise hetkel võis selle tegelik turuväärtus olla aktis märgitud 54 166,67 eurot. Hageja on esitanud vastuväite, et ekspertiis on tehtud tagantjärgi, ekspertiis on tehtud ainult müügikuulutuse pinnalt ning pole arvestatud sõidukil esinenud puuduseid, võrreldav sõiduk võõrandati varem ning ekspert ei arvestanud korrektselt enda poolt nimetatud sõiduki väärtuse alanemist aastate lõikes. Kohus märgib, et käesolevas olukorras polnudki võimalik ekspertiisi teha varem kui tagantjärgi, arvestades, et kostjal oli kohustus liisinguese tagastada hagejale ning see müüdi väga kiiresti ära. Ekspertiisiakt ei saa olla ebausaldusväärne seetõttu, et ekspert on lähtunud müügikuulutusest ning pole väärtuse hindamisel arvestanud väidetavate puudustega, mida isegi hageja ei ole käesolevas menetluses suutnud tõendada (vt ülal). Ekspert on ekspertiisiaktis hindamisel arvestanud, et sõiduk oli tehniliselt korras, salong oli heas seisukorras ja olulisi defekte ei esinenud, kere oli heas seisukorras ning sõiduki üldine seisukord vastas läbisõidule ja vanusest tingitud loomulikule tavapärasele kulumisele. Sisuliselt on ekspert arvestanud ka hageja poolt tõendamata puudustega, sest hageja poolt välja toodud puudused ei mõjutanuks sõiduki üldist seisukorda ning sõiduvõimet. Riigikohus on oma lahendi 3-21-157-14 p-s 12 mh väljendanud, et väärtuse tõendamiseks on kohased tõendid ka müügiportaalide kuulutused, sest liisingueseme tagastamise tõttu liisinguandjale on just liisinguandjal paremad võimalused liisingueseme väärtust tõendada. Ekspertiisiaktist nähtub, et ekspert on sõiduki hindamisel lähtunud lisaks müügikuulutuses avaldatule ka auto tehnilistest näitajatest, avariilisusest LKF andmetel, läbisõidust ja lisavarustusest. Hindamismetoodika osas on ekspert selgitanud, et tavapäraselt kasutatakse võrdlevat meetodit, kuid kuni kolme aasta vanuste sõidukite puhul on võimalik orienteeruvat turuväärtust kasutada ka keskmise hinnalanguse baasil. Ekspert on tuvastanud, et perioodil 01.01.2019-31.12.2019 müüdi liisinguesemele sarnaste näitajatega autosid vaid ühel korral ning seda samal aastal. Eksperdi võrdlus liisingueseme ja sarnase sõiduki osas on jälgitav ja selge ning ta on lisanud vastavad tõendid müügikuulutuste osas. Ekspert hindas, et sarnase sõiduki müügihind võis olla ca 57 500 eurot (km-ga). Ekspert arvestas liisingueseme paremat lisavarustust, väiksemat läbisõitu ja pikemat garantiid ning hindas, et liisingueseme turuväärtus võis olla ca 15-20% kõrgem võrreldavast sõidukist ehk 65 000 eurot (km-ga). Ekspert tõi välja liisingueseme turuväärtuse ka teise meetodi alusel ning märkis, et kolme aasta vanuse liisingueseme väärtus võis olla 64 823 eurot. Ekspert hindas ekspertiisi tulemusena liisingueseme väärtuseks novembris 2019 orienteeruvalt 65 000 eurot (km-
2. ga)ning on selgelt lähtunud võrdlevast meetodist. Kohtule jääb arusaamatuks hageja arutluskäik ekspertiisis märgitud meetodite ja sõiduki turuväärtuse osas. Hageja on võtnud mõlemad meetodid ja need omavahel kombineerinud olukorras, kus ekspert on lähtunud vaid ühest meetodist. Kohus märgib, et isegi kui ekspert oleks teist meetodit kasutanud, olnuks turuhind ikkagi sisuliselt sama. Kohtu leiab, et ei saa lähtuda hageja seisukohast, et liisingueseme turuhind võrdub müügihinnaga. Hageja on väitnud, et on käitunud kostja huvides ja saavutanud sõiduki võõrandamisel parima ja kiireima tulemuse ning müügiprotsess on olnud võimalikult efektiivne. Hageja leidis, et mõistlik ei ole olukord, kus sõiduk seisab müügiplatsil ja selle müügist saadud summa on väiksem. Samuti märkis hageja, et tal pole seadusest tulenevat kohustust müüa liisinguese turuväärtuses kõrgema hinnaga, kuid ta alustas müüki kõrgema hinnaga kui oli hindamisakti järgi sõiduki turuväärtus. Kohus nõustub hagejaga selles osas, et tal puudub kohustus müüa liisinguese turuväärtusest kõrgema hinnaga, kuid samas on tal kohustus lähtuda sõiduki müügil ka liisinguvõtja huvidega samal ajal püüdes sõiduk müüa mõistliku aja jooksul parima hinnaga. Hageja on kohtu hinnangul enda kohustusi rikkunud. Kohus leiab, et hageja on liisingueseme müünud liiga kiiresti püüdmata saavutatagi kõrgemat 16 s.o liisinguvõtjale soodsamat hinda. Sellisel kiirmüügil ei kajasta müügihind tavaliselt liisingueseme tegelikku turuväärtust- vähemalt ei ole hageja vastupidist tõendanud. Hageja ei ole põhjendanud nn kiirmüügi vajalikkust. Kiirmüügi ainsaks põhjuseks ei saa olla võimalikult efektiivse ja kiireima tulemuse saavutamine sest sellega ei ole hageja saavutanud parimat võimalikku hinda. Asja materjalidest ei nähtu ühtegi mõjuvat põhjust, miks hageja ei saanud liisingueseme alghinnaks määrata kõrgemat hinda nagu tehakse tavapärases praktikas ning seejärel paari nädala möödumisel hinda langetada. Kohus märgib, et liisingueseme seismine müügiplatsil nt paar-kolm nädalat ei vähenda sõiduki turuväärtust märkimisväärses ulatuses, seda eriti olukorras, kus müügi alghind oli kõrgem. Ekspertiisakti lisadest (tl 101p) nähtuvalt müüdi liisinguesemele sarnast sõidukit alguses kõrgema hinnaga (61 900 eurot) ning nelja nädala möödudes alandati hinda 2400 eurot (59 500 eurot). Pärast ühte korda hinna alandamist jõuti müügitehinguni, sest hinna osas enam muutusi polnud ja kuulutus võeti maha. Hageja on käesolevalt alghinnaks määranud ainult 55 200 eurot (km-
3. ga)ning samal päeval läbirääkimiste käigus avaldanud, et ta oleks nõus hinnaga 53 000 eurot ehk 2200 eurot väiksema hinnaga kui alghind (tl 97, 72-73). Hageja ei ole kiirmüügiga saavutanud parimat tulemust ning tegemist ei olnud efektiivse müügiprotsessiga. Liisingueseme müügitulem olnuks teistsuguse müügitaktiga puhul suurem. Seega ei saa asuda seisukohale, et liisingueseme turuhind on sama, mis müügihind, sest müük pole toimunud tavapärases turusituatsioonis. Asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et sõiduki turuväärtus hagejale tagastamise hetkel oli 54 166,67 eurot (km-ta). Seega on sõiduki turuväärtuse ja sõidu müügihinna vahe ca 19,5%, mis on rohkem kui 10% ning pole antud juhul mõistlik ja lubatav. Hageja ei ole täitnud enda kohustust müüa liisinguese kõrgeima võimaliku tasu saamiseks. Järgnevalt hindab kohus seda, kas kostjal oli võimalus müügiprotsessi mõjutada. 27.11.2019 edastas hageja kostjale e-kirja (tl 133), milles teatas, et liisinguese on suunatud United Motors AS-i juurde müüki ning et müügiprotsessi ja vara müügihinna kujunemist on võimalik jälgida (lisatud auto24 veebilink). Samuti juhtis hageja kostja tähelepanu sellele, et kui kostja arvab, et müügihind ei vasta turuväärtusele, siis tuleb kostjal esitada koheselt andmed ostja kohta, kes on valmis ostma vara kõrgema hinnaga. Kostja ainuke võimalus müügiprotsessi mõjutada oli seega leida ostja, kes on nõus maksma rohkem kui algne müügihind. Kohus leiab, et reaalselt puudus kostjal siiski võimalus mõjutada müügiprotsessi. Kohtu hinnangul ei mõjuta seda ka asjaolu, et kostjale oli liisingulepingu alusel teada, et liisinguese kindlasti võõrandatakse, sest kostjale polnud teada liisingueseme võõrandamise aeg ega ka liisingueseme võimalik turuväärtus, mille pinnalt seisukohta kujundada. Liisingueseme müügikuulutus pandi auto24 portaali üles 29.11.2019 ning võeti maha kolm päeva hiljem (tl 97), sest jõuti tehinguni. Kohtu hinnangul on 3 päevane periood liiga lühike leidmaks isikuid, kellel on rohkem kui 55 200 eurot ning huvi osta sellist sõidukit. Asja materjalidest nähtuvalt ei saatnud hageja kostjale enne 27.11.2019 ühtegi kirja ega avaldanud mingit teavet liisingueseme turuväärtuse või müügihinna kohta, et kostja saaks pakkuda välja enda seisukohta müügiprotsessi osas ning osaleda selles. Hindamisakt koostati 26.11.2019 ning komitee otsus müügihinna osas oli samuti 26.11.2019. Kuna puudus mõistlik vajadus liisingueseme kiirmüügi korraldamiseks (vt ülal), siis ei esinenud hagejal kohtu hinnangul takistusi teavitamaks kostjat hindamisakti tulemustest ja liisingueseme algmüügihinna otsusest ning anda talle võimalus esitada oma seisukoht ja võimalikud pakkumised müügihinna ja müügiprotsessi osas. Kohus asub seisukohale, et reaalselt puudus kostjal võimalus osaleda liisingueseme müügiprotsessis. Sellest järelduvalt polnud kostjal võimalik 17 müügiprotsessi mõjutada ja liisingueseme hinnarisk langes ainult kostjale ning see on kostjat oluliselt kahjustav. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et liisingulepingus kokkulepitud p 6.7 ei ole tüüptingimusena kehtiv ning hageja kulutuste hüvitamise nõude hindamisel tuleb lähtuda seaduses kirjapandud korrast. Kulutuste hüvitamise nõue kujuneb seega lähtuvalt

§-s 367 sätestatust, st

§ 367

lg 2 ja 3 alusel tuleb arvutada kokku pärast lepingu ülesütlemist jäänud liisingumaksete summa (intressita) ning arvestada sellest maha liisingueseme turuväärtus selle tagastamise ajal ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub liisingueseme omandamise kulud tagasi kuni kokkulepitud jääkväärtuseni. Pooled leppisid liisingulepingu tähtajaks 60 kuud ning vara jääkväärtuseks 30%, s.o 36 013 eurot + km. Tegemist on jääkväärtusega, mis pidi jääma hagejale. Leping allkirjastati 13.09.

1. Esimese graafikujärgse makse pidi kostja tegema oktoobris 2016, seega pidi leping lõppema oktoobris
2. Kostjal tekkis võlgnevus alates osamaksest, mille tähtaeg oli 16.07.2019 (maksegraafikus
3. osamakse). Hageja esitas eraldi nõude tasumata arvete osas (16.07.2019-16.11.2019) ning selle osas pooltel vaidlust ei ole. Leping öeldi üles 12.11.2019, seega tuleb arvutada kokku liisingumaksete summad (intressita, käibemaksuta) alates detsember 2019-oktoober 2021, s.o 22 osamakset maksegraafiku tabelis alates 39 osamaksest (k.a). Põhimaksete summa tuleb seega 19 570,73 eurot. Kulutuste hüvitamise nõue on kokku 1417,06 eurot [19 570,73€-(54 166,67€-36 013€)], mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ülesütlemisega seotud lisakulude hüvitamise nõue

§ 367

lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Lisakulud peab tõendama liisinguandja ning hüvitatavad on vaid ülesütlemise tõttu tekkinud mõistlikud kulud, samuti mõistlikud puhastamise kulud (vt RKTKo 3-2-1-157-14 p 13). Hageja nõuab lisakulusid summas 2208,33 eurot. Selle kohta on hageja esitanud 06.12.2019 arve nr 530053645 (tl 19p), mille kirjelduse kohaselt on 2208,33 eurot komisjonitasu. Arve on parandatud versioon 05.12.2019 arvest. United Motor AS esitas 29.04.2021 hagejale e-kirja, milles selgitas, et komisjonitasu arve sisaldab: komisjonitasu 2000 eurot, kasutatud sõiduki kontrollteenuse eest 77,33 eurot ja sõiduki pesu eest 131 eurot. Nimetatud summade kohta muid tõendeid hageja ei esitanud. Hageja oli seisukohal, et ei pea täpsemalt selgitama komisjonitasu sisu. Hageja selgitas, et United Motors AS tegutses liisingueseme müümisel hagejaga sõlmitud koostöölepingu alusel ning on osutanud müügivahendamise teenust. Kostja oli seisukohal, et kuna hageja müüs auto United Motors AS-le ära, siis ei tegutsenud United Motors AS koostöölepingu alusel ning lisakulud on põhjendamatud. Hageja juhtis tähelepanu koostöölepingu p-le 6.6 ja 6.7, et selliselt on hageja ja United Motors AS oma koostöös kokku leppinud. United Motors AS on osutanud hagejale müügivahendamisteenust koostöölepingu alusel olenemata sõiduki võõrandamisest. Koostööleping (tl 143-144) näeb ette koostöö tingimused liisinguesemete komisjonimüügi korraldamiseks. Tegemist on raamlepinguga, mis kehtiv kõikidele võimalikele komisjonimüügile. Koostöölepingu lisa nr 1 (tl 145) kohaselt on United Motors AS-le vara realiseerimise eest makstav tasu 5% vara müügihinnast, kuid mitte rohkem kui 2000 eurot ja 18 mitte vähem kui 200 eurot. United Motors AS-i hinnakiri on järgmine: pigipesu+salongipuhastus+klaasid+pagasiruum 131 eurot; keemiline pesu (salong) alates 129 eurot; salong kuiv puhastus 19 eurot, remonditööd -20% hinnakirjast (h); tehnika vedu treilerautoga 30 eurot Tallinna piires. Vara müügikorda seadmise eest, st eelnevate teenuste eest (v.a keemiline pesu, tehnika vedu ja kütuse lisamine) on United Motors AS-il õigus nõuda pisiremondi- ja hooldustöid summas 128 eurot. Müügilepingu nr 201621763 (tl 147) kohaselt müüs hageja United Motors AS-le liisingueseme 53 000 euroga (sh km). Lepingu kohaselt on müügihind tasutud, liisinguese ostjale (United Motors AS) üle antud ning vara omandiõigus läheb ostjale üle lepingu allkirjastamisega. Leping on allkirjastatud 05.12.2019. Kohus on seisukohal, et komisjonitasu 2000 eurot ei ole põhjendatud, sest United Motors AS ei tegutsenud koostöölepingu alusel ega teostanud hageja vara suhtes komisjonimüüki. Koostöölepingu p 6.6 näeb ette võimaluse United Motors AS-il osta ise välja liisinguese poolte vahel kokkulepitud hinnaga, millele lisatakse tasu liisingueseme realiseerimise eest liisingueseme ostuhinnale. Punkt 6.7 kohustab United Motors AS-i edastama koopia müügilepingust lõppkliendile, kellele United Motors AS müüb liisinguandjalt välja ostetud liisingueseme edasi. Enne nimetatud punkte käsitleb koostööleping komisjonimüügi tingimusi. Komisjonimüügi korras on United Motors AS kohustatud talle makstud müügisumma maksma edasi koos käibemaksuga hagejale vastavalt lepingu tingimusetele (lepingu p 6.1 jj). Kohtu hinnangul on p 6.6 erisäte, mis annab United Motors AS-le õiguse komisjonimüügi asemel osta liisinguese ise endale välja ning p 6.7 kohustab United Motors AS-i lihtsalt esitama hagejale koopia lepingust, millega United Motors AS müüb auto edasi. Käesoleval juhul on kasutatud erisätet ning 05.12.2019 on United Motors AS ostnud liisingueseme endale ning lepingu kohaselt on sõiduki omandiõigus samuti United Motors AS-le üle läinud. Kohtule jääb arusaamatuks hageja käsitlus sellest, et lepingu p 6.6 ongi poolte tavapärane koostöö ning tegu on ikkagi komisjonimüügiga olenemata sõiduki võõrandamisest komisjonärile. Kohus selgitab, et komisjonimüügiga ei saa tegu olla ka seetõttu, et

§ 692lg-st 1 lähtuvalt pidanuks United Motor AS müüma sõidukit, mis kuulub hagejale.

United Motors AS müüs käesolevalt lõppostjale aga endale kuuluva sõiduki, sest ostis selle enne hagejalt ära. See, et hageja ning United Motors AS-i vahelisse müügilepingusse ei lisatud tasu vara realiseerimise eest, ei tähenda, et seda tasu võiks nõuda kostjalt, kui liisingueseme osas ei toimunud komisjonimüüki. Lisakulud kasutatud sõiduki kontrollteenuse eest 77,33 eurot ja sõiduki pesu eest 131 eurot on lisakuludena põhjendatud, olenemata sellest, et United Motors AS ei teostanud komisjonimüüki. Tavapärasest praktikast lähtuvalt kantaksegi selliseid kulusid pärast liisingulepingu ülesütlemist ja sõidki üle andmist liisinguandjale ning just enne kasutatud sõidukite müüki panemist. Käesolevalt on need kulud eelduslikult tehtud enne ühegi müügilepingu sõlmimist. Vaidlust ei saa olla selles, et kasutatud auto tuleb enne müüki kontrollida ning pesta nii seest kui väljast. Nimetatud summad ei ole ebamõistlikult suured ning United Motors AS-i e-kirja kohaselt on hageja neile need summad ka tasunud. Kohtu hinnangul on lisakulud summas 208,33 eurot kantud ülesütlemisega seoses ning põhjendatud ja mõistlikud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lisakulud summas 208,33 eurot. Viivisenõue 19 Hageja nõuab viivist vastavalt lepingujärgsele määrale 0,25% päevas tasumata arvete (7166,79 eurot) maksmiste tähtaegadest kuni hagi esitamiseni (12.06.2020). Kostja märkis, et hageja on hagis arvestanud viivist ka intressidelt ning arvestas, et viivis pidanuks olema kokku mitte rohkem kui 4498,70 eurot. Hageja vähendas viivist nimetatud summani. Kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks. Kostja hinnangul on viiviseprotsent 4 korda suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Lisaks oli kostja seisukohal, et viivisesumma on juba objektiivselt suur, ületades lahendi tegemise hetkel põhinõuet. Peale selle pidasid pooled aktiivseid läbirääkimisi, mis on ka koos teiste alustega viivise vähendamiseks.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et hageja taotlus viivise vähendamiseks tuleb rahuldada. Pooled on mõlemad majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad juriidilised isikud. Riigikohus on leidnud, et majandustegevuses sõlmitud tehingute puhul ei ole kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas seadusega vastuolus ka siis kui tegemist oleks tüüptingimusega. Selline viivisemäär ei ole erakordne ja kokkuleppevabadust kuritarvitav tingimus (vt nt 3-2-1-139-14 p 13, 3-2-1-513 p 49). Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel kokkulepitud viivisemäär 0,25% päevas samuti vastuolus seadusega. Tegemist ei ole erakordselt suure viiviseprotsendiga. Samuti ei ole 0,25% päevas eriliselt kõrgem määr kui 0,2% päevas. Majandustegevuses kokkulepitud viivisemäära võrdlemine seadusjärgse viivisemääraga pole kohane, sest majandustegevuses ei ole kumbki pooltest nö nõrgem pool, nagu on tarbija, kelle huve tuleb seaduse tasandil kaitsta. Kostja ei ole käesolevalt tarbija ning kohtu hinnangul ei oma tähendust kas kostja on väikeettevõtja või suurettevõtja. Kostjale oli lepingu sõlmimisel teada, et oma kohustustega viivitamise korral on viiviseprotsent 0,25% päevas. Kohtu hinnangul ei ole ainuüksi kõrgem viivisemäär aluseks viivise vähendamiseks. Kostja on mh väitnud, et viivis on objektiivselt suur ning ületab kohtuotsuse tegemise hetkel põhivõlgnevust. Kuna kohus rahuldas kulutuste hüvitamise ja lisakulude nõude osaliselt, siis ületaks viivis käesoleva lahendi tegemisel ikkagi kogunõuet (arvete alusel võlgnevus, kulutuste hüvitamise nõue, lisakulude nõue). Kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 8792,18 eurot (7166,79+1417,06+208,33). Kohus leiab, et kuni hagiavalduseni arvestatud viivis 4498,70 eurot on põhjendatud ning mõistlik ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. See, et kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse, et tähenda, et viivist üldse nõuda ei tohiks või tuleks viivist vähendada eriti suures ulatuses. Iseenesest on põhjendatud TsMS § 367 alusel välja mõista ka täiendav viivis hagi esitamisest, kuid kohus leiab, et seda tuleks teha piiratult. Riigikohus on leidnud, et viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata ka ainuüksi asjaolu, et viivis ületab kordades põhinõuet (vt 3-2-1-16212 p 20). Kohus märgib, et perioodil 12.06.2020-29.10.2021 sissenõutavaks muutunud viivis 8792,18 eurolt on kokku 11 100,13 eurot. Kui lisada siia juurde väljamõistetud viivis summas 4498,70 eurot, siis oleks viivise nõude kohtulahendi tegemise ajaga 15 598,83 eurot ning ületaks nn põhinõuet ca 1,8-kordselt. Kohtu hinnangul on tegemist alusega viivise vähendamiseks. Kohus vähendab asjaolusid arvestades viivist selliselt, et piirab täiendava viivise nõude summaliselt, et viivisenõue kokku ei ületaks arvete alusel esitatud võlgnevust, kulutuste hüvitamise nõuet ja lisakulude nõuet. Kohtu hinnangul ei ole viivis ebamõistlik, kui ta jääb põhinõude piiresse. Kuna kohus leiab, et esineb alus viivise vähendamiseks, ei anna 20 kohus käesolevalt seisukohta pooltevahelistele läbirääkimistele, sest need ei omaks enam täiendavat mõju viivise vähendamisele. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 4498,70 eurot ning täiendava viivise 0,25% päevas alates 12.06.2020 kuni kogunõude täitmiseni, kuid kokku mitte suuremas ulatuses kui 4293,48 eurot. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 65% ulatuses hageja kanda ja 35% ulatuses kostja kanda. Pooled esitasid menetluskulude nimekirjad kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 1024,14 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 1000 eurot ning kohtuistungile sõitmise kulu 24,14 eurot (km-ga, rongipiletid 2x12,07€). Kostja esitatud nimekirja kohaselt on kostjal seoses menetlusega kulusid kokku 8578,28 eurot. Summa on ilma käibemaksuta. Menetluskulu koosneb lepingulise esindaja kuludest summas 8178,28 eurot (58h 25min x 140€/

1. h)ja ekspertiisikuludest 400 eurot (km-ta). Pooled ei ole esitanud üksteise menetluskuludele vastuväiteid. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 1000 eurot vastavalt TsMS § 147 lgle 1. Samuti on põhjendatud rongipiletid TsMS § 144 p 2 kohaselt, kuid mitte täiel määral. Kohus leiab, et rongipiletid on TsMS § 174 lg-st 10 lähtuvalt põhjendatud käibemaksuta ehk summas 20,12 eurot, sest hageja kuulub Luminor Bank AS käibemaksugrupi koosseisu (KMKR EE101097527). Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud 1020,12 eurot. Kostja menetluskuludest on TsMS § 143 p 2 alusel põhjendatud ekspertiisikulu 400 eurot, mis on asja läbivaatamise kuluks. Kostja on esitanud ka taotluse õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p-le 1 ja 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. 21 Kostjale on õigusabi osutanud advokaat Grete-Kai Teeäär kuni 02.10.2021 ning pärast advokaat Kaisa Lumiste, mõlemad tasumääraga 140 €/h (km-ta). Riigikohus on nt 2013.a leidnud, et põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja tasumäär on 120 eurot nii käibemaksuga kui ilma (01.10.2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, 13.11.2013.a otsus tsiviilasjas 3-2-1-115-13). Eeldatavalt on tasu viimase 7 aasta jooksul tõusnud. Riigikohus on leidnud, et keerukamatel juhtudel on põhjendatud tasumäär isegi 175 eurot ja 190 eurot nii käibemaksuga kui ilma (2-17-13190 p 18, 2-18-17536 p 18). Seega on kohtu hinnangul kostja lepingulise esindaja tasumäär mõistlik ja põhjendatud ning vastab praegu üldteadaolevale keskmisele sarnase õigusteenuse eest makstavale tasumäärale. Arvestades menetluse keerukust, mahtu, kestust ja hageja esindajate kvalifikatsiooni ning nende poolt esitatud menetlusdokumente ja tõendeid, leiab kohus, et õigusabile kulunud 58h 25min on põhjendatud ja vajalik osaliselt. Kohus selgitab, et kohtul ei ole kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi, kuid vastaspoolelt väljamõistetav õigusabikulu suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh vajalike menetlustoimingute hulgale (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2016.a määrus tsiviilasjas nr 2-14-54170). Käesolevalt ei ole tegemist sisulises mõttes eriliselt keerulise ega väga mahuka tsiviilasjaga. Kohus märgib üldistavalt, et kohtumenetluses peaks iga järgnev menetlusdokument sisaldama vaid uut sisu ning võimalikult vähe kordusi eelnevatest menetlusdokumentidest. Piirduda võiks viidetega, kuid kostja esindaja seda igal korral ei teinud. Seetõttu olid kostja seisukohad pikemad kui olnuks vajalik. Kindlasti kulus neile ka rohkem aega kui pidanuks. Samuti pole põhjendatud esindatavaga suhtlemine nii suures ulatuses kui menetluskulude nimekirjas on välja toodud. Eraldi reana on välja toodud suhtlemine iga väiksema toimingu osas, mis pole mõistlik ega põhjendatud. Samuti pole põhjendatud lõplike seisukohta koostamine 2h. Ajakulu sellele on mõistlik 1h ulatuses, sest dokumendis on välja toodud kokkuvõtlikult see, mis on varasemates seisukohtades juba esitatud. Eraldi toob kohus välja selle, et põhjendatud pole sõit kohtuistungile ja tagasi viisil, kuidas see on nimekirja pandud. Nimelt on sõidule kulunud 45 minutit ja tasuks on 105 eurot. Toimingu kirjeldusse on pandud: „arvestatud koefitsiendiga 0,5). Riigikohus on asunud seisukohale (2-14-63261 p 12), et iseenesest on põhjendatud hüvitada lepingulisele esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu, kuid mitte esindaja ja esindatava vahel kokkulepitud tunnihinna järgi. Analoogia korras kohalduvad sõidukulude hüvitamisele riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude hüvitamise regulatsioon. Kuna alates 1. augustist 2016 on advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord muutunud, saab alates sellest ajast analoogia korras sõidukulude hüvitamisel lähtuda justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusega nr 16 kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast. Seega tuleb lähtuda korra §-st 151 lg-st 1. Kostja esindaja asukoht on Tartus ja istung toimus Jõgeval. Üks suund on 51 km. Korra § 151 lg 1 p 2 kohaselt on hüvitavaks sõiduaja kuluks 20 eurot. Kohus, arvestades ülaltoodut ning menetluse keerukust, aega ja mahtu leiab, et kostja lepingulise esindaja ajakulu on kokku põhjendatud 50h ulatuses. Esindajakulud on kokku seega 7000 eurot (50h x 140€/
2. h)ning põhjendatud ajakulu istungile sõitmiseks on 20 eurot. Kohus hindab kostja põhjendatud menetluskuludeks 7420 eurot (7000+400+20). Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda 663,08 eurot ja kostja kanda 357,04 eurot. Kostja menetluskuludest jääb kostja kanda 2597 eurot ja hageja kanda 4823 eurot. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 4823 eurot ja kostjalt hageja kasuks 357,04 eurot. 22 Kohus tasaarvestab TsMS § 445 lg 1 alusel poolelt väljamõistetud kulud ning mõistab hagejalt kostja kasuks 4465,96 eurot. Kostja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel hagejalt kostja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 lauses 2 ettenähtud määras.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik 23