← Eesti

3-18-1606/26

Obsah (9)§ 8§ 130§ 96§ 40§ 41§ 42§ 14§ 114§ 1141

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 102 lg 1 p 2 alusel peaks MTA vastutusotsusega nõutavat summat vähendama vastavalt saneerimismenetluse tulemustele.

  1. Tartu Halduskohus rahuldas
  2. veebruari
  3. a otsusega kaebuse ning tühistas vastutusotsuse. Tühistamisnõude rahuldamise tõttu jäi alternatiivselt esitatud kohustamisnõue rahuldamata. MTA-lt mõisteti kaebaja kasuks menetluskuluna välja 3463,80 eurot. Ühtlasi võttis halduskohus asja juurde Tartu Maakohtu
  4. aprilli
  5. a ja
  6. jaanuari
  7. a määrused. Halduskohtu põhjendused olid järgmised. 6.
  8. Kaebaja oli OÜ Dentaarium juhatuse liikmeks nii maksukohustuse tekkimise kui ka maksuotsuse tegemise ajal. Tõendikogumist järeldub, et 2013.–
  9. aastal kaebaja mõistis (tahtlus), et ta rikub äriühingu seadusliku esindajana kohustust korraldada osaühingu

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine (

§ 8). Kaebaja ei ole suutnud täita oma tõendamiskoormist eeltoodu kummutamiseks.

6.2. Vastutusotsuse saab teha alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist

§ 130

lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda. Maksuhaldur ei ole seda põhimõtet sisuliselt järginud. Nii puuduvad tõendid selle kohta, et MTA oleks teinud lisaks ühe arvelduskonto arestimisele teistele pankadele järelepärimisi. OÜ Dentaarium müügitulu oli

  1. aastal 218 992 eurot.
  2. aastal oli kasum saneerimiskava kohaselt 93 270 eurot. Ei ole usutav, et sellises mahus majandustegevus sai toimuda sularahas. Sellega on tõendatud kaebaja väide, et vastustaja oli OÜ-lt Dentaarium maksuvõla 2

(9)3-18-1606 sissenõudmisel tegevusetu ja et vastutusotsuses on ebaõigesti tuvastatud äriühingu suutmatus maksuvõlg ise tasuda. 6.
  1. Vastutusmenetluses ei kuulatud kaebajat ära. 6.
  2. Maakohus peatas
  3. aprilli
  4. a määrusega OÜ Dentaarium vara suhtes läbiviidavad täitemenetlused kuni saneerimismenetluse lõppemiseni. Vastustaja pidi selle keeluga arvestama. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et ajal, mil osaühingult ei saanud maksuvõlga sisse nõuda, ei saa seda nõuda ka temalt. 6.
  5. Vastustaja poolt uurimis- ja ärakuulamiskohustuse rikkumine võis mõjutada asja otsustamist. Seda seisukohta toetavad ka mitmed muud asjaolud (MTA seisukohtade erinevus selles kohtuasjas ja kohtuasjas nr 3-18-16-13; MTA nõustumine saneerimiskavas nõude ümberkujundamisega jms).
  6. Maksu- ja Tolliamet esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule.
  7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  8. aprilli
  9. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega jättis kaebuse täielikult rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Ühtlasi otsustas ringkonnakohus jätta rahuldamata kaebaja taotluse asjas istungi korraldamiseks ning võttis asja materjalide juurde MTA apellatsioonkaebuse lisad. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 8.
  10. Väär on halduskohtu seisukoht, et kuivõrd OÜ Dentaarium maksuvõlga vähendati saneerimismenetluse käigus oluliselt (algselt 69 686,45 eurolt 13 070,24 eurole), ei saa ka vastutusotsuse aktsessoorsusest tulenevalt nõuda, et kaebaja täidaks maksukohustuse algses summas. Maksuhaldur on põhjendatult tuginenud SanS § 45 lg-le
  11. Puudub põhjus, miks ei tohiks seda normi kohaldada maksuõigussuhetes. Paragrahvi pealkirjaks on „Saneerimiskava kinnitamise üldised tagajärjed“. Seega on see norm kohaldatav üldiselt kõikides õigussuhetes. Riigikogus
  12. detsembril 2008 vastu võetud saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjas (XI koosseisu eelnõu 334 SE) ei leidu selgitusi SanS § 45 lg 4 kohaldatavuse kohta maksuõigussuhetes. Samas ei ilmne sealt midagi, mis näitaks seadusandja tahet SanS § 45 lg 4 kohaldamine maksuõigussuhetes välistada. Asjaolu, et seletuskirjas (lk 43) oli sättega seotud näiteid toodud peamiselt eraõigusest, ei välista selle kohaldamist sarnastes situatsioonides avalikus õiguses. Samuti ei välista ainuüksi asjaolu, et süstemaatiliselt kuulub SanS tsiviilõiguse valdkonna õigusaktide hulka, selle kohaldamist avalikus õiguses. Tähtsust ei ole asjaolul, et Riigikohtu praktikast on SanS § 45 lg 4 kohaldamise kohta võimalik tuua näide vaid tsiviilkolleegiumi praktikast seoses eraõiguslike suhetega (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-4-16, p-d 11–12). SanS § 45 lg 4 kohaldatavus ei ole piiratud olukorraga, kus lepinguga on võetud vastutus kolmanda isiku ees.

-s puudub erinorm, mis viitaks SanS-le, kuid niisugune erinorm ei ole vajalik, sest seaduseid tuleb kohaldada koostoimes. Ka üld- ja erinormi kohaldamise põhimõttega ei ole SanS kohaldatavus vastuolus. 8.

  1. Kui lähtuda kaebaja seisukohast, avaneks maksuvõlglastest äriühingutel ning nende juhatuse liikmetel võrdlemisi lihtne võimalus enda maksuõiguslikest kohustusest vabaneda sel teel, et saavutatakse äriühingu saneerimiskavaga maksuvõla oluline vähendamine ning sellele tuginedes ka vastutusotsusega juhatuse liikmele pandud rahalise kohustuse vähenemine. See oleks vastuolus vastutusotsuse eesmärgiga. Ettevõtte saneerimise eesmärk on SanS § 4 järgi ettevõtte majanduslike raskuste ületamine, tema likviidsuse taastamine, kasumlikkuse parandamine ja jätkusuutliku majandamise tagamine. Saneerimismenetluse eesmärk ei ole asetada ettevõttega seotud isik (juhatuse liige) paremasse olukorda sel teel, et vabastada ta vastutusotsusega määratud maksuvõla tasumisest. 8.
  2. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Vastutusotsuse tegemise ajal
  3. aprillil 2018 oli OÜ-l Dentaarium maksuvõlg. Selle suurust vähendas maakohus alles
  4. juuni
  5. a määrusega. Kaebaja väitel, et äriühing on vähendatud mahus maksukohustuse praeguseks täitnud, on tähendus vaid niivõrd, et vastavas ulatuses väheneb kaebaja kohustus (saneerimiskava järgi 13 070, 24 eurot). See, et äriühingul ei ole praegu maksuvõlga, ei tähenda, et kaebajalt ei saa nõuda vastutusotsuse täitmist. 3

(9)3-18-1606 8.
  1. Maksuhaldur arestis OÜ Dentaarium arvelduskonto
  2. novembril
  3. Sellest hetkest hakkas kulgema kolmekuuline sissenõudmise tähtaeg. Vastutusotsus tehti
  4. aprillil
  5. Seega on täidetud

§ 96lg-s 5 sätestatud nõue kolmekuuliseks edutuks maksuvõla sissenõudmiseks.

Tähtsust ei oma asjaolu, et vastutusotsuse projekt koostati juba

  1. jaanuaril 2018, sest kolme kuu nõue peab olema täidetud vastutusotsuse tegemise hetkeks. Samuti ei ole tähtsust sellel, et mõni päev enne vastutusotsuse tegemist
  2. aprillil 2018 algatas maakohus saneerimismenetluse ja peatas OÜ Dentaarium vara suhtes läbiviidavad täitemenetlused. Selleks ajaks oli kolme kuu nõue täidetud ja maakohus ei lahendanud maksuhalduri seatud pangakonto arestimise kehtivuse küsimust (SanS § 11 lg 1 p 1). Saneerimismenetluse algatamise teade edastati maksuhaldurile alles
  3. aprillil
  4. Vastutusotsust ei muuda õigusvastaseks needki halduskohtu ja kaebaja väited, et äriühingul oli tegelikult piisavalt raha maksuvõla tasumiseks ja ta suutis oma majandustegevust jätkata. Need võivad üksnes viidata äriühingu ebakorrektsele suhtumisele oma kohustuste täitmisse. Maksuhaldur on selgitanud, et ta arestis äriühingu ainsa teadaoleva arvelduskonto ning et teistes pankades arvelduskontod puudusid. Seda kinnitab maksuhalduri e-maksuametist tehtud väljavõte, mille kohus võttis asja materjalide juurde. 8.
  5. Kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Talle edastati vastutusotsuse projekt. Kaebaja kasutas võimalust esitada selle kohta vastuväiteid. 8.
  6. Kuna vastutusotsus on õiguspärane, jäi rahuldamata ka kaebaja alternatiivne nõue kohustada vastustajat muutma vastutusotsust proportsionaalses ulatuses OÜ Dentaarium maksukohustuse vähendamisega. Kuna OÜ Dentaarium on osa summast vastavalt saneerimiskavale tasunud ja vastutuskohustus on solidaarne, jäi kaebaja tasutavaks seega järelejäänud summa, mille kaebaja saab hõlpsasti ise välja arvutada või selle kohta maksuhaldurilt selgitusi küsida. Vastutusotsust polnud vaja muuta. 8.
  7. Küsimustes, milles halduskohus kaebajaga ei nõustunud ning mida ei pidanud kaebuse rahuldamise aluseks, pidas ringkonnakohus halduskohtu seisukohti põhjendatuks ega korranud neid. 8.
  8. Kohtuasjas on vaidlus üksnes õigusküsimuste üle. Seetõttu piisas ringkonnakohtu hinnangul kirjalikust menetlusest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 131 lg 1 p 2). Istungi korraldamine ei annaks lisaväärtust. Samuti võimaldab asja lahendamine istungit korraldamata jõuda asjas otsuseni kiiremini ning kõiki menetlusosalisi ajalises mõttes säästvamalt, samuti ei teki täiendavat menetluskulu kaebajale. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  9. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kaebaja põhjendused on järgmised. 9.
  10. Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, kuna jättis otsuse olulises ulatuses põhjendamata, ei korraldanud kaebaja taotletud kohtuistungit (ringkonnakohtu
  11. märtsi
  12. a määrus) ja võttis vastu tõendid, mille vastustaja koos apellatsioonkaebusega esitas. Seejuures ei teavitanud ringkonnakohus kaebajat, et kavatseb tõendid vastu võtta, ega küsinud ka kaebaja seisukohta uute tõendite kohta. 9.
  13. Väär on ringkonnakohtu poolt

§ 96lg-le 5 antud üksnes formaalsest lähenemisest kantud tõlgendus.

Maksuhaldur ei ole vastutusmenetluse ajal astunud tegelikke samme algse maksukohustuslase (Dentaarium OÜ) majandusliku seisundi väljaselgitamiseks ning maksukohustuslaselt võla sissenõudmiseks. Maksuhaldur ei ole mõistlikus ulatuses ammendavalt kasutanud kõiki võimalusi nõude täitmiseks, piirdudes üksnes põhivõlgniku pangakonto arestiga. Seetõttu leidis halduskohus põhjendatult, et maksuhaldur ei ole piisavas ulatuses kasutanud võimalusi, et maks algselt kohustatud isikult sisse nõuda. Põhivõlgnik tegi ise MTA-le ettepaneku võlgnevuse ajatamiseks ning tasumiseks graafiku alusel, kuid maksuhaldur keeldus. Samuti oli põhivõlgnikul jätkuvalt aktiivne majandustegevus, siduvad lepingud Haigekassaga ning ulatuslik ettevõtlustegevusega seotud käive ja kasum. 4

(9)3-18-1606 9.3.

-s sätestatu on eriregulatsioon SanS suhtes ning lähtuda tuleb vastutusotsuse rangest aktsessoorsusest. Seetõttu on ringkonnakohus ekslikult jõudnud järeldusele, et SanS alusel ümberkujundatud maksuvõlg kehtib põhivõlgnikuga solidaarselt vastutava isiku suhtes jätkuvalt algses ulatuses. SanS § 45 lg-s 4 on silmas peetud kitsalt lepinguga võetud vastutust kolmanda isiku kohustuste eest, nagu see oli ka Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-4-16.

§ 40lg 1 näeb kolmandale isikule ette vastutuse üksnes kehtiva maksuvõla eest.

Erinevalt karistusõiguslikul alusel põhinevast vastutuskohustusest (

§ 41

) ja tsiviilõiguslikul alusel põhinevast vastutuskohustusest (

§ 42

) ei ole

-s ette nähtud kõrvalekaldeid haldusõigusliku vastutuskohustuse aktsessoorsusest algse maksukohustuse lõppemise või ümberkujundamise puhuks. Ringkonnakohtu tõlgendus ei oleks ka kooskõlas teiste võlausaldajate huvide ega SanS eesmärgiga. Sellises olukorras puuduks äriühingu juhatusel motivatsioon ettevõtet tervendada, kui ühingu suhtes kehtivaid nõudeid on algses ulatuses võimalik maksma panna ühingu juhatuse liikmete suhtes. Õige ei ole ka ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt puudutab kohustuse aktsessoorsus üksnes vastutusotsuse täitmist. 10. Maksu- ja Tolliamet vaidleb vastuses kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kaebaja kanda. 10.1. Vastustaja jääb varem menetluses esitatud seisukohtade juurde. 10.2. Ringkonnakohus ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. 10.3.

§ 96

lg-s 5 sätestatud kolme kuu jooksul maksuvõla äriühingult sissenõudmine kui vastutusotsuse tegemise eeldus on täidetud. Kõnealuse eelduse täidetuse seisukohalt ei ole sisulist tähtsust väidetel äriühingu maksevõimelisuse kohta olukorras, kus reaalselt midagi oma kohustuste katteks ei tasuta. Kui kaebaja väitel oli OÜ-l Dentaarium aktiivne majandustegevus, talle maksti perioodiliselt märkimisväärseid rahasummasid ning OÜ-l Dentaarium oli ulatuslik käive ja kasum, siis jääb selgusetuks, mis takistas äriühingul oma maksuvõlga tasumast ning tingis selle asemel saneerimismenetluse algatamise. Seda eeldusel, et viimasena mainitud tegevuse ainsaks tegelikuks eesmärgiks ei olnudki oma kohustuste täitmisest alusetult vabanemine. 10.

  1. Ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas SanS § 45 lg-t 4 õigesti. 10.
  2. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme uute tõendite vastuvõtmisel. MTA põhistas apellatsioonkaebuses uute tõendite esitamist ning kaebaja sai vastuses ka nende suhtes oma seisukoha esitada. 10.
  3. Ringkonnakohtus istungi korraldamata jätmine ei rikkunud kaebaja õigusi. Istung ei oleks andnud mingit lisaväärtust ning kaebaja seisukohad on kogu kohtumenetluses olnud ühesugused. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, kuid kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega (HKMS § 230 lg 5 p 6).
  5. Kolleegium analüüsib esmalt kaebaja etteheiteid menetlusnormide rikkumise kohta (I) ja peatub maksuvõla maksumaksjalt kolme kuu jooksul sissenõudmisega seonduval (II). Seejärel selgitab kolleegium vastutusotsuse tegemise võimalikkust põhivõlgniku saneerimisel (III) ning teeb kokkuvõtte (IV). I
  6. Kaebaja arvates rikkus ringkonnakohus menetlusnorme, kuna jättis otsuse olulises ulatuses põhjendamata, ei korraldanud kaebaja taotletud kohtuistungit ja võttis vastu tõendid, mille maksuhaldur koos apellatsioonkaebusega esitas. Ringkonnakohus ei teavitanud kaebajat, et kavatseb tõendid vastu võtta, ega küsinud ka kaebaja seisukohta uute tõendite kohta. 5

(9)3-18-1606
  1. Halduskohus korraldas kohtuasja lahendamiseks suulise istungi. Kaebaja taotles MTA apellatsioonkaebusele vastates samuti istungi pidamist. Ringkonnakohus otsustas
  2. märtsi
  3. a määruses siiski kirjaliku menetluse kasuks, lisades, et istungi korraldamise taotluse kohta võtab ringkonnakohus seisukoha asja läbivaatamise käigus. Samas määruses määras ringkonnakohus menetlusosalistele tähtaja kuludokumentide ja soovi korral muude menetlusdokumentide esitamiseks. Menetluskulude nimekirja
  4. aprillil 2021 esitades ei esitanud kaebaja vastuväidet kohtu tegevuse kohta ega täpsustanud oma seisukohta MTA esitatud uute tõendite suhtes.
  5. Ringkonnakohus viitas oma otsuses HKMS § 131 lg 1 p-le 2, põhjendades, miks ta jättis suulise istungi korraldamata. Sätte kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Riigikohus on varem selgitanud järgmist: „Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohus arutab kohtuistungil menetlusosalistega läbi ka asja lahendamiseks olulised õigusküsimused (HKMS § 129 lg 1 p 6). Seega isegi juhul, kui faktiliste asjaolude üle vaidlust pole, ei tähenda see, et asi tulebki läbi vaadata üksnes kirjalikus menetluses. Kohus peab ka siis, kui vaidluse all on üksnes õigusküsimused, asja läbivaatamise vormi määramisel arvesse võtma menetlusosalise jaoks kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu (HKMS § 131 lg 1 p 2). Kohtuistung garanteerib menetlusosalisele eelduslikult kõige tõhusama menetlusliku kaitse vaidluses, milles on tegemist kaaluka õigushüve ja selle intensiivse riivega“ (otsus nr 3-3-1-20-16, p 16.2).
  6. MTA esitas koos apellatsioonkaebusega kolm uut tõendit: kaks puudutasid väljatrükke e-maksuametist, tõendamaks seda, et kaebajal oli vaid üks arvelduskonto pangas; kolmas pidi tõendama seda, et MTA sai teada saneerimismenetluse algatamisest pärast vastutusotsuse tegemist
  7. aprillil
  8. Kaebajal oli iseenesest võimalus nende tõendite kohta oma seisukohta avaldada apellatsioonkaebusele vastates, kuigi sel ajal ei teadnud kaebaja, kas ringkonnakohus võtab uued tõendid vastu. See selgus alles kohtuotsusest. Seejuures ei põhjendanud ringkonnakohus ka otsuses uute tõendite vastuvõtmist (vrd HKMS § 198).
  9. Kolleegiumi hinnangul ei tohiks üldjuhul ringkonnakohus keelduda istungi pidamisest olukorras, kus ringkonnakohus hindab ümber kaebaja suhtes soodsa asjaolu või seaduse tõlgenduse, teeb uue otsuse kaebaja kahjuks ning vaidlusealuse maksukohustuse suurust võib füüsilise isiku jaoks pidada märkimisväärseks, eriti kui alles ringkonnakohtu otsusest selgub uute tõendite vastuvõtmine. Enne uuele tõendile tuginemist ringkonnakohtu poolt peab menetlusosalistel olema võimalus selle suhtes oma seisukoha avaldamiseks (HKMS § 198 lg 3 kolmas lause) ning otsuses võib tugineda üksnes sellistele tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause, § 185 lg 1). Vajaduse korral võib ringkonnakohus kaaluda ka asja arutamise uuendamist (HKMS § 130). Siiski leiab kolleegium, et selles asjas ei too kirjeldatud menetlusnormide rikkumised kaasa kohtuotsuse tühistamist. Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja seisukohad on kogu kohtumenetluses olnud ühesugused ning ka kassatsioonkaebuses ei ole kaebaja esile toonud asjaolusid või väiteid, mis istungi korraldamata jätmise tõttu jäid tal ringkonnakohtus esitamata. II
  10. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et viimane on uurimisprintsiipi rikkudes jätnud kontrollimata OÜ Dentaarium tegeliku majandusliku seisukorra. Osaühingul oli kaebaja sõnul piisavalt käivet ja kasumit, et maksukohustusi täita. Maksuhaldur ei ole pidanud vajalikuks kaebajat 6
(9)3-18-1606 menetluses kordagi välja kutsuda ega ole esitanud oma küsimusi ka kirjalikult. Kaebaja on seisukohal, et „sisuline maksumenetlus“ viidi läbi üksnes OÜ Dentaarium suhtes, kui toimus maksude määramine maksuotsusega. 19.

§ 96

lg 5 lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu maksuvõla sissenõudmist on alustatud

§ 130

lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul õnnestunud.

§ 130lg 1 p 3 sätestab maksuhalduri õiguse pöörata sissenõue rahalisele õigusele.

Kolleegium on selgitanud, et eeltoodud normidest tulenevalt piisab vastutusotsuse tegemiseks sellest, kui pangakontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua (otsus nr 3-3-1-56-16, p 18; vt ja vrd ka otsus nr 3-18-1612/31, p 14). Käesoleva kohtuasja materjalidest ei nähtu, et maksuhaldur oleks olnud teadlik muu kergesti realiseeritava vara olemasolust (nt registrisse kantud sõidukid, väärtpaberid).

  1. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning lisab, et täiendava vastutuse korral, mida juhatuse liikme solidaarne vastutus endast kujutab, piisab sellest, et võlausaldaja on enne solidaarvõlgniku vastu nõude esitamist esitanud nõude põhivõlgniku vastu ning seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ei ole nõuet täidetud. Sarnane säte on näiteks äriseadustiku § 101 lg 5, mille kohaselt võib osanik keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult esitanud täisühingu vastu. Vastutusotsuse tegemine ei takista põhivõlgnikul oma kohustusi täita. Kui vastutusotsuse adressaat täidab talle määratud maksukohustuse äriühingu eest, siis tekib tal äriühingu vastu tagasinõudeõigus.
  2. Eelnevast järeldub, et

§ 96

lg-s 5 toodud nõue on täidetud ka ühe täitetoimingu tegemisel ning seadus ei nõua, et maksuhaldur peaks enne vastutusotsuse tegemist tegema kõik endast oleneva, et maksuvõlg äriühingult sisse nõuda. See ei pruugiks ka olla proportsionaalne äriühingu jätkusuutlikku toimimist silmas pidades. Maksukohustuste õigeaegne täitmine on eelkõige maksumaksja kohustus ning muu hulgas paneb

§ 8

juriidilise isiku seaduslikule esindajale kohustuse tagada esindatava vara arvel maksukohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Võlgniku vara varjamine või muul viisil täitemenetluse takistamine võib tuua kaasa sunniraha või väärteokaristuse määramise ning raskematel juhtudel võib olla karistatav kuriteona karistusseadustiku § 385 järgi. 22. Juhul kui põhivõlgnik tasub maksuvõlga pärast vastutusotsuse tegemist (või võlg väheneb näiteks tagastusnõuete tasaarvestamise tagajärjel), ei ole vaja vastutusotsust muuta (vt ka otsus nr 3-18-1612/31, p 15).

§ 14

lg 4 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase taotlusel väljastama talle kirjaliku tõendi või tegema elektrooniliselt kättesaadavaks andmed maksukohustuslase maksuvõlgade suuruse, samuti tema tasutud, temale tagastatud või tasaarvestatud maksusummade ja intressi kohta, mille sundtäitmise aegumistähtaeg ei ole möödunud. See õigus on ka solidaarvõlgnikul teda puudutava maksukohustuse osas. Samuti ei takista vastutusotsuse tegemist asjaolu, et põhivõlgniku suhtes on täitemenetlus peatatud kas halduskohtu määrusega esialgse õiguskaitse korras või maakohtu määrusega saneerimis- või pankrotimenetluses. III 23. SanS § 45 lg 4 esimese lause kohaselt ei vabasta saneerimiskava ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu tõlgendusega, et SanS § 45 lg 4 kohaldub ka maksuõigussuhetele, ning selgitab lisaks järgmist. 7

(9)3-18-1606 24.

§-d 38–42, mis reguleerivad solidaarset vastutust, ei täpsusta termini „solidaarne vastutus“ sisu. Erinormide puudumisel on kohaldatavad vastavat õigusinstituuti reguleerivad üldsätted. Võlaõigusseaduse (VÕS) üldosa

  1. peatükk reguleerib isikute paljusust võlasuhtes ning solidaarvõlgnikega seonduvat reguleerivad §-d 65–
  2. Need sätted on kohaldatavad ka maksuõigussuhetes niivõrd, kuivõrd

või maksuseadused ei näe ette erisusi. 25. VÕS § 66 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Ühe erandi toodud põhimõttest teeb

§ 96lg 6 p 3, mille kohaselt vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlg on kustutatud.

Tegemist on juhtumiga, mida nimetab ka VÕS § 66 lg 2: kui võlausaldaja on kellegagi solidaarvõlgnikest kokku leppinud, et ta loobub oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike vastu, vabanevad kohustusest ka teised solidaarvõlgnikud. VÕS § 66 lg 3 kohaselt võib see loobumine toimuda ka enne solidaarkohustuse tekkimist. 26.

§ 114

lg 2 esimese lause kohaselt võib riiklike maksude maksuhaldur kustutada maksuvõla pankrotimenetluses kompromissi tegemiseks, samuti võlgade ümberkujundamisel nende vähendamise teel saneerimismenetluses või võlgade ümberkujundamise menetluses. Teine lause näeb ette, et maksuhaldur teeb kompromissettepanekuga nõustumise korral maksuvõla kustutamise otsuse, mis jõustub kompromissi kinnitamise päeval. Kolleegium on seisukohal, et maksuvõla täieliku või osalise kustutamise otsus tuleb teha ka siis, kui maksuhaldur nõustub maksuvõla vähendamisega saneerimismenetluses. Viidatud sätetest tulenevalt kaotab maksuhaldur õiguse teha juhatuse liikmelt maksuvõla sissenõudmiseks vastutusotsus siis, kui ta on andnud enne vastutusotsuse tegemist nõusoleku võlgade ümberkujundamiseks saneerimismenetluses ning teinud selle kohta maksuvõla kustutamise otsuse (olles läbinud kohase haldusmenetluse ja teostanud kaalutlusõigust). Samuti on vastutusotsuse tegemine välistatud siis, kui maksuvõlg kustutatakse

§ 114lg 3 alusel.

Selle kohtuasja materjalidest nähtub, et maksuhaldur ei andnud maksuvõla ümberkujundamiseks nõusolekut, mistõttu ei ole ka toimunud maksuvõla kustutamist. 27. Juhul kui maksuhaldur ei ole andnud nõusolekut maksuvõla ümberkujundamiseks, kuid sellest hoolimata kinnitab kohus saneerimiskava, mis näeb ette maksuvõla vähendamise või võlast vabastamise, siis kohaldub

§ 1141

(„Käesolevas peatükis sätestatu ei piira maksunõuete ümberkujundamist ja neist vabastamist juriidilise isiku saneerimismenetluses ega füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetluses või võlgadest vabastamisel pankrotimenetluses eriseadustes sätestatud korras.“). Sellisel juhul ei toimu maksuvõla kustutamist

§ 114

lg 2 alusel (mis tooks kaasa maksukohustuse lõppemise nii põhivõlgniku kui ka solidaarvõlgniku suhtes), vaid maksuhaldur kannab lootusetu maksuvõla maha

§ 114lg 1 alusel.

Maksuvõla mahakandmise toiming ei lõpeta solidaarvõlgnike kohustusi ega võta maksuhaldurilt õigust teha

§ 96tingimustele vastavat vastutusotsus. 28. San

S § 45 lg 4 teine lause sätestab, et kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et viidatud säte ei takista põhivõlgnikul tasuda maksukohustust solidaarvõlgniku asemel. Nagu eespool märgitud, kui maksuhaldur ei ole andnud võla ümberkujundamiseks nõusolekut ega teinud maksuvõla kustutamise otsust, siis ei ole ka maksuvõlg lõppenud ning maksuhalduril ei ole õigust keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest. Sellisel juhul 8

(9)3-18-1606 on tegemist äriühingu enda kohustuse täitmisega, mitte juhatuse liikmele antud hüvega (dividend, juhatuse liikme tasu, erisoodustus vms), millega võiksid kaasneda maksukohustused. IV 29. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi täiendatakse käesoleva otsuse põhjendustega. Seetõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). MTA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause). (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.