← Eesti

2-20-7510/111

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-7510 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. detsember
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kaupo Paal ja Tambet Tampuu Kohtuasi S.B.W. avaldus Ühendriikidesse Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  3. juuni
  4. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S.B.W. määruskaebus Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus laste tagastamiseks Ameerika nende Avaldaja S.B.W., lepingulised esindajad Karina Maasikleht ja Andrei Antosijev Puudutatud isik J.K.W. Puudutatud isik S.R.W. Nende riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Puudutatud isik M.W., lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen Hääl Asja läbivaatamine kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. juuni
  7. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-7510 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  8. Rahuldada S.B.W. määruskaebus.
  9. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon CLAUDIUS ÕIGUSBÜROO OÜ-le. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. S.B.W. (avaldaja, isa) esitas
  11. mail 2020 Harju Maakohtule avalduse laste tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse Haagi
  12. oktoobri
  13. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsioon) alusel. Menetluskulud palus avaldaja jätta M.W. (laste ema) kanda. 2-20-7510 Avalduse ja selle täienduste kohaselt on avaldajal kaks last: J.K.W. (puudutatud isik I), kes sündis
  14. novembril 2012 Eestis, ja S.R.W. (puudutatud isik II), kes sündis
  15. aprillil 2016 Ameerika Ühendriikides.
  16. a juulis kolisid avaldaja, lapsed ja laste ema Eestist elama Ameerika Ühendriikidesse.
  17. jaanuaril 2020 tuldi Eestisse külastama laste ema vanemaid.
  18. jaanuaril 2020 oli perel kavas lennata tagasi Ameerika Ühendriikidesse, kuid laste ema otsustas vastu avaldaja tahtmist, et jääb lastega Eestisse oma vanemate juurde. Lapsed on tihedalt integreeritud Ameerika Ühendriikide keskkonda. Vanematel on laste ühine hooldusõigus, kuid Ameerika Ühendriikides on pooleli hooldusõiguse vaidlus.
  19. Laste ema palus jätta avalduse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata ning jätta menetluskulud avaldaja kanda. Laste ema sõnul on lapsed nii Eesti kui ka Ameerika Ühendriikide kodanikud. Pere on elanud aastaid nii Eestis kui ka Ameerika Ühendriikides.
  20. a kolis pere Ameerika Ühendriikidesse eesmärgiga proovida sealset kooselu.
  21. a võeti aga vastu otsus Eestisse kolida ja
  22. a jaanuaris alustatigi Eestisse kolimisega. Pere tuli
  23. jaanuaril 2020 Eestisse kavatsusega siia elama jääda.
  24. jaanuaril 2020 oli kavas Ameerika Ühendriikidesse minna üksnes kolimiseks ja isa töökohustuste lõpetamiseks. Laste Eestisse elama asumine oli vanemate kokkulepe. Vanematel on ühine hooldusõigus, kuid faktiliselt hooldusõigust teostav vanem on ema. Eesti kohus on andnud laste emale üle ainuhooldusõiguse esialgse õiguskaitse korras. Lapsed on paremini integreerunud Eestis. Laste ema ja lapsed on omanud Eestis registreeritud elukohta alates
  25. aastast. Laste tagasisaatmisel lahutatakse nad emast, sest laste emal puudub Ameerika Ühendriikides elu- ja töökoht ning varalised võimalused elamiseks.
  26. Laste esindaja palus jätta isa avaldus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata ning menetluskulud isa kanda.
  27. Tallinna Kesklinna Valitsus vaidles avaldusele vastu.
  28. Harju Maakohus jättis
  29. mai
  30. a määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda, välja arvatud lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda. Maakohus luges tõendatuks, et lapsed olid kuni väidetava kinnipidamiseni rohkem seotud Ameerika Ühendriikidega ning laste harilik viibimiskoht oli Ameerika Ühendriikides. Ei vaielda selle üle, et laste väidetava kinnipidamise ajal oli vanematel laste ühine hooldusõigus. Ei ole tõendatud, et avaldaja loobus vabatahtlikult laste väidetava kinnipidamise ajal laste hooldusõiguse teostamisest. Maakohus viitas laste ema esitatud psühholoogilise nõustaja ja psühhoterapeudist saviväljaterapeudi hinnangutele, mis kinnitasid, et lapsed vajavad turvatunnet suhetes täiskasvanute ja oma keskkonnaga. Lisaks tuvastas maakohus, et lapsed avaldasid, et nad soovivad elada Eestis. Maakohtu hinnangul tuli asjas arvestada sellega, et laste tagasisaatmisel eraldatakse nad emast, sest viimasel puudub Ameerika Ühendriikides elu- ja töökoht ning majanduslik võimekus.
  31. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega tagastada lapsed viivitamata Ameerika Ühendriikidesse ja jätta laste tagastamise kulud ema kanda. Samuti palus avaldaja juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kohaldub konventsiooni art 13 lg 1 lit a või b, selgitada välja Illinoisi osariigi pädevalt asutuselt laste sotsiaalset tausta käsitlev teave. Menetluskulud palus avaldaja jätta laste ema kanda konventsiooni art 26 lg 4 järgi. 2

(7)2-20-7510
  1. Laste ema ja laste esindaja vaidlesid isa määruskaebusele vastu, jäädes maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde, ning palusid jätta isa määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse osaliselt ning leidis, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus TsMS §-ga 659) kohaselt tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis isa ja ema menetluskulud isa kanda. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue määruse, millega jättis avaldaja ja laste ema menetluskulud nende endi kanda. Osas, milles maakohus jättis laste menetluskulud (riigi õigusabi tasu) Eesti Vabariigi kanda, jäi maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus muutis ülejäänud osas osaliselt ning täiendas osaliselt maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et esinesid konventsioonis sätestatud lapse tagastamist välistavad asjaolud. Ringkonnakohus järeldas maakohtu määrusest tervikuna, et tagastamisest keeldumise alustena kohaldas maakohus konventsiooni art 13 lg 1 lit-t b ja lg-t 2, kuigi maakohus nendele sätetele tagastamisest keeldumise alustena selgelt ei viidanud. Ringkonnakohtu arvates ei saanud tugineda laste soovile konventsiooni art 13 lg 2 mõttes. Küll aga esinesid ringkonnakohtu arvates asjaolud, mille kohaselt võis laste tagastamine põhjustada neile füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil asetada nad ebakindlasse olukorda (konventsiooni art 13 lg 1 lit b). Ringkonnakohus luges asjas esitatud perekonnapsühhoterapeudi ja saviväljaterapeudi arvamuse ning ema esitatud kliinilise psühholoogi hinnanguga tõendatuks, et puudutatud isiku I Ameerika Ühendriikidesse tagastamine võib põhjustada talle psüühilisi kannatusi. Ka puudutatud isiku II eraldamine puudutatud isikust I võib ringkonnakohtu hinnangul tõsiselt kahjustada tema heaolu, kuivõrd ta oleks samal ajal eraldatud oma ühest vanemast ja elukeskkonnast, milles ta on viibinud üle aasta. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et laste arvamus kujunes iseseisvalt ilma ema oluliste mõjutusteta. Asjaolu, et laste ema ei soovinud Ameerika Ühendriikidesse tagasi minna, ei saanud ringkonnakohtu arvates olla laste tagastama jätmise aluseks. Samas ei olnud ringkonnakohtu arvates praeguses asjas emal võimalik vältida laste emast eraldamist nendega tagasi Ameerika Ühendriikidesse minemisega, sest Ameerika Ühendriikide Kendalli maakonna kohus oli teinud erakorralise kaitse korralduse, millega kohustati ema tagastama lapsed isale, määruse, mille järgi tuli lapsed anda isa hoolde, ning arestiotsuse, mis andis õiguse ema arreteerida ja kinni pidada kuni laste isa juurde toimetamiseni. Eelnevast tulenevalt oli ringkonnakohtu arvates konventsiooni mõttega vastuolus ära otsustatud, et lapsed tuli tagastada isale. Kuivõrd lapsed väljendasid vastumeelsust isaga suhtlemise suhtes ja Ameerika Ühendriikides oli tehtud sundtäidetav kohtulahend, siis ei olnud ringkonnakohtu arvates lastele nende tagastamise tõttu tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi võimalik vältida ning valitses tõsine oht, et laste tagastamine võis nad panna talumatusse olukorda. Ringkonnakohtu arvates oli oht laste heaolule nende tagastamise korral esile toodud asjaolusid arvestades piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Menetluskulude jaotuse kohta märkis ringkonnakohus, et Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses konventsiooni art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, v.a juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud 3
(7)2-20-7510 kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu, ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, siis kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS §
  1. Selle sätte esimese lõike kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse, ja kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Ringkonnakohtu arvates ei olnud vaidluse sisu arvestades praeguses asjas võimalik kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks või kelle huvides lahend tehakse, mistõttu oli õiglane jätta iga menetlusosalise kulud tema enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Avaldaja palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ning teha uus määrus, millega avaldus laste tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks teisele ringkonnakohtule. Laste tagastamise kulud ning kõik menetluskulud tuleb avaldaja arvates jätta laste ema kanda. Ringkonnakohus tegi avaldaja arvates üllatusliku otsuse, kuna võttis vastu laste ema esitatud dokumentaalsed tõendid (kliinilise psühholoogi kokkuvõtte) ning ei andnud avaldajale võimalust nende osas seisukohta avaldada. Seega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 669 lg 1) ning isa ärakuulamise õigust. Kohtud tegid oma lahendid psühholoogi arvamuse põhjal, avaldajat aga psühholoogid ära ei kuulanud. Lisaks ei ole laste ema esitatud psühholoogi hinnang isa arvates objektiivne ja igakülgne. Ringkonnakohus ei hinnanud isa arvates konventsiooni art-te 3 ja 4 eelduseid, sh seda, kas toimus ühise hooldusõiguse rikkumine ning milles see seisnes. Lisaks kohaldasid kohtud ebaõigesti konventsiooni art 13 lg 1 lit-t b. Põhjendamata on kohtute järeldus, et valitses tõsine oht, et laste tagastamine võis neile põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi. See oht pidanuks lähtuma Ameerika Ühendriikidest kui riigist, mitte isast. Kohtud ignoreerisid konventsiooni eesmärke, seades esikohale laste ema huvid. Avaldaja palub jätta kõik menetluskulud laste ema kanda. Ta nõuab menetluskulude laste ema kanda jätmist konventsiooni art 26 lg 4 alusel. Selle sätte suhtes ei ole Eesti Vabariik reservatsiooni teinud. Menetluskulud tuleks laste ema kanda jätta ka TsMS § 172 lg 1 alusel tulenevalt õigluse põhimõttest.
  3. Laste ema vaidleb isa määruskaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Ta leiab, et ringkonnakohus selgitas välja kõik asjas tähtsad asjaolud ning põhjendas oma seisukohti piisavalt. Lapseröövi ei toimunud ning laste harilikuks viibimiskohaks oli Eesti Vabariik, kuna pere võttis ühiselt vastu otsuse kolida Eestisse. Ringkonnakohus leidis õigesti, et esinesid alused keeldumaks laste Ameerika Ühendriikidesse tagastamisest. Avaldaja käitumine põhjustas lastele emotsionaalse trauma, isa ei ole võimeline lapsi iseseisvalt kasvatama. Ameerika Ühendriikidesse saabumisel ema vahistataks ning temalt võetaks lapsed ära. Laste tagastamine Ameerika Ühendriikidesse ei vasta nende huvidele ning võib neile põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil asetada nad ebakindlasse olukorda.
  4. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja arvates on ringkonnakohtu lahend seaduslik ja põhjendatud ning vastab laste huvidele ja soovidele. Lapseröövi toimepanemise eeldused ei ole laste esindaja arvates täidetud ning lapsed on põhjendanud ja usutavalt selgitanud soovi Ameerika 4
(7)2-20-7510 Ühendriikidesse mitte naasta, mistõttu esineb tagastamist välistav asjaolu konventsiooni art 13 lg 2 järgi.
  1. Tallinna Kesklinna Valitsuse arvates arvestavad varasemad kohtulahendid laste parimaid huve. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 695 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata TsMS § 701 lg 3 teise lause järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.
  3. Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised peamiselt selle üle, kas kohtud jätsid lapsed õigesti Ameerika Ühendriikidesse tagastamata. Maakohus ja ringkonnakohus leidsid, et esineb alus konventsiooni kohaldamiseks ning et esinevad alused jätta lapsed Ameerika Ühendriikidesse tagastamata. Ringkonnakohus täpsustas maakohtu põhjendusi laste tagastamisest keeldumise aluse osas ning asus seisukohale, et lapsed tuleb jätta Ameerika Ühendriikidesse tagastamata konventsiooni artikli 13 lg 1 lit b alusel.
  4. Määruskaebuse kohaselt on kohtud kohaldanud ebaõigesti konventsiooni art 13 lg 1 lit-t b ning jätnud sellele tuginedes lapsed ekslikult Ameerika Ühendriikidesse tagastamata. Laste ema hinnangul ei ole lapseröövi toimunud ning puudub alus konventsiooni kohaldamiseks.
  5. Kolleegium leiab, et kohtud on kõiki tõendeid kogumis hinnates õigesti tuvastanud laste õigusvastase kinnipidamise konventsiooni art-te 3 ja 4 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud ületanud diskretsioonipiire laste kinnipidamisele eelnenud hariliku viibimiskoha määramisel või kinnipidamisele eelnenud ühise hooldusõiguse kindlakstegemisel. Ringkonnakohus on sisuliselt nõustunud maakohtu hinnanguga, et lapsed olid kuni väidetava kinnipidamiseni rohkem seotud Ameerika Ühendriikidega, laste harilik viibimiskoht oli Ameerika Ühendriikides ning laste väidetava kinnipidamise ajal oli vanematel laste ühine hooldusõigus, mida isa teostas laste suhtes kuni laste kinnipidamiseni.
  6. Ringkonnakohus on laste tagastamisest keeldumisel tuginenud konventsiooni art 13 lg 1 lit-le b (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 18–20). Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus valesti kohaldanud konventsiooni art 13 lg 1 lit-t b. Kohtud on jätnud nõuetekohaselt välja selgitamata nimetatud aluse kohaldamiseks vajalikud asjaolud. Kuivõrd Riigikohus ei saa asjaolusid TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi tuvastada ega tõendeid hinnata, tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  7. novembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207/84, p 16).
  9. Kolleegium selgitab, et konventsiooni eesmärgist tulenevalt tuleb õigusvastaselt teise osalisriiki viidud või seal kinnihoitav laps tuua üldjuhul viivitamatult tagasi. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides lapse viivitamatu tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  10. detsembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p-d 17 ja 18). Konventsioon on vastuvõetud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  12. veebruari
  13. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-10797/67, p 14). 5
(7)2-20-7510
  1. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaselt võib kohus jätta lapse tagastamata, kui on olemas tõsine oht, et lapse tagastamine võib põhjustada talle füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda. Nimetatud alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, st juhul, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt tema heaolu. Seejuures peab oht lapse heaolule olema erakordne, piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel ei saa jätta last tagastamata üksnes seetõttu, et lapsele on oluline ema hoolitsus, laps on seni pidevalt olnud koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 18).
  4. Konventsiooni art 1 lit-st a ei nähtu, et kohus peaks määrama lapse tagastamise avalduse esitanud isikule, vaid laps tuleb tagastada varasemasse hariliku viibimiskoha riiki (vt Riigikohtu
  5. veebruari
  6. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-10797/67, p 16.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus ei ole asja lahendades selle põhimõttega arvestanud. Konventsiooni eesmärk on lapsed viivitamatult tagastada nende hariliku viibimiskoha riiki (konventsiooni art 1 lit a), kus vajaduse korral lahendatakse lastega seotud hooldusõiguse vaidlus. Ei vaielda selle üle, et käesolevas asjas on Ameerika Ühendriikides vanemate vahel käimas hooldusõiguse vaidlus.
  7. Konventsiooni art 13 kohaste tagastamata jätmise eelduste kohaldamisel peab kohus sama art lg 4 kohaselt arvestama lapse sotsiaalset tausta käsitlevat teavet, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu pädev asutus. Kolleegiumi arvates on kohtud jätnud põhjendamatult eelviidatud sätte tähelepanuta ning on, rikkudes oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-d 5 ja 7), jätnud laste hariliku viibimiskoha pädevalt asutuselt laste sotsiaalset tausta käsitleva info välja nõudmata. Ringkonnakohus otsustas käesolevas asjas jätta lapsed Ameerika Ühendriikidesse tagastamata põhjendusega, et lapsed väljendasid vastumeelsust isaga suhtlemise suhtes ning kuna Ameerika Ühendriikides oli tehtud sundtäidetav kohtulahend, mis annab õiguse laste ema arreteerida ja kinni pidada kuni laste nende isa juurde toimetamiseni. Samas jättis ringkonnakohus välja selgitamata, kas lastel oli võimalik käesolevas asjas Ameerika Ühendriikidesse naasta koostöös Ameerika Ühendriikide keskasutusega viisil, et laste ema nendega kaasa ei lähe, kuid lapsi ei tagastata samas isale. Samuti jättis ringkonnakohus välja selgitamata, kas isal on võimalik taotleda laste ema suhtes algatatud arestiotsuse muutmist, võimaldamaks laste emal lastega Ameerika Ühendriikidesse tagasi minna.
  8. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel võtma ühendust Ameerika Ühendriikide keskasutuse või muu pädeva asutusega ja välja selgitama, kas ja kuidas oleks võimalik laste tagastamist Ameerika Ühendriikidesse korraldada viisil, mis ei too neile kaasa emast eraldamisega kaasneda võivaid kahjulikke tagajärgi. Välja tuleb selgitada kõik sotsiaalsed tingimused ja olustik, kuhu lapsed Ameerika Ühendriikidesse tagastamisel satuksid.
  9. Kui ringkonnakohus otsustab asja uuesti arutades lapsed Ameerika Ühendriikidesse tagastada, tuleb laste tagastamist puudutavad küsimused menetlusosalistega läbi arutada ning tagastamise määruses detailselt kirjeldada. Selliseks praktiliseks küsimuseks on mh küsimus selle kohta, kes lapse välisriiki viib ning kus laps välisriigis elama hakkab (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  10. veebruari
  11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p 20). Asja uuesti arutades peab ringkonnakohus mh välja selgitama, kas vastab tõele avaldaja väide, et Ameerika Ühendriikide arestiotsus on ema apellatsioonkaebuse alusel praeguseks tühistatud. 6
(7)2-20-7510
  1. Avaldaja esitas oma määruskaebuses ka väite selle kohta, et ringkonnakohus tegi üllatusliku otsuse, kuna võttis vastu laste ema esitatud dokumentaalsed tõendid (kliinilise psühholoogi kokkuvõtte) ning ei andnud avaldajale võimalust nende osas seisukohta avaldada, mistõttu rikkus ringkonnakohus isa arvates tema ärakuulamise õigust. Asja uuesti arutades peab ringkonnakohus andma avaldajale võimaluse avaldada seisukoht laste ema esitatud ja asja materjalide juurde võetud tõendite kohta.
  2. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
  3. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada avaldajale määruskaebuselt tasutud kautsjon. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.