← Eesti

2-21-9912/17

Obsah (9)§ 657§ 654§ 442§ 696§ 173§ 172§ 174§ 150§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 11. november 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-9912 Tsiviilasi X avald

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb

§ 657

lg 1 p 2¹ (koosmõjus

§-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi. 2

(6)
  1. Täiteasjas nr 034/2009/874 on täitmisel Pärnu Maakohtu
  2. mail 2009 tsiviilasjas nr 2-092953 tehtud kohtulahend. Maakohus leidis õigesti, et nimetatud täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud TsÜS §-s 157 sätestatud tähtaeg, mistõttu kuulub võlgniku avaldus täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 9. Puudutatud isik heidab määruskaebuses ette, et maakohus jättis seisukoha võtmata puudutatud isiku õiguskindluse tagamisega seoses esitatud väite kohta. Kolleegium märgib, et maakohus rikkus sellega kohtumääruse põhjendamise kohustust (

§ 442lg 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2), kuid see ei toonud kaasa ebaõiget lõppjäreldust.

Kolleegium saab rikkumise kõrvaldada, täiendades selles osas maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. 9.

  1. TsÜS § 157 lg 1 enne
  2. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte alates
  3. aprillist 2011 kehtiva redaktsiooni järgi on selliste nõuete aegumistähtaeg kümme aastat. Puudutatud isik leiab, et lühemale aegumistähtajale üleminekuga on temalt vastuolus põhiseadusega võetud õiguskindlus. Kolleegium sellega ei nõustu. 9.
  4. Õiguskindluse põhimõte on iseenesest mitmetahuline, sisaldades mh õiguspärase ootuse ning usalduse kaitse põhimõtteid. Õiguspärane ootus ehk usalduskaitse põhimõte, mis on osa Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest, annab igaühele õiguse tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ja keelab riigil käituda sõnamurdlikult (vt Riigikohtu
  5. märtsi
  6. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-20-7/12, p 39). Samas ei nõua õiguspärase ootuse põhimõte kehtiva normi kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (vt Riigikohtu
  7. detsembri
  8. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 34-1-20-04, p 14). Iga pettumus, mis on tingitud isikule soodsa regulatsiooni muutmisest, ei kätke õiguspärase ootuse riivet (vt Riigikohtu
  9. detsembri
  10. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-27-13, p 50). 9.
  11. Kolleegium märgib, et lühemale aegumistähtajale üleminekuga ei jäetud võlausaldajate huvisid kaitseta, vaid selle jaoks kehtestati nn üleminekuperiood. Pikemalt aegumistähtajalt lühemale ülemineku rakendamist on reguleeritud VÕSRS § 9 lg-s 4, mille esimese lause kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne
  12. a
  13. aprilli tekkinud aegumata nõuetele ning teise lause kohaselt, kui enne
  14. aasta
  15. aprilli kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne
  16. aasta
  17. aprilli kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1 (alates
  18. märtsist 2016 kehtiv sõnastus). Kolleegium selgitab, et VÕSRS § 9 lg 4 esimest ja teist lauset koos tõlgendades saab järeldada, et enne
  19. aprilli 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas
  20. aprillist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul oli võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Seadusandja tahe oli aegumistähtaja olulist lühenemist võlausaldaja huvides tasakaalustada üleminekuperioodi kehtestamisega (vt Riigikohtu
  21. oktoobri
  22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11– 13). Seega on antud isikutele piisavalt aega uue õigusnormiga kohanemiseks ning arvestatud nii võlgniku kui ka sissenõudja huvidega. 9.
  23. Eeltoodud põhjendustel ei tuvasta kolleegium muudatuse, millega lühendati täitedokumendist tulenevate nõuete üldist aegumistähtaega 30 aastalt kümnele, vastuolu PS §st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega. 3

(6)
  1. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka puudutatud isiku väide, mille kohaselt on avaldaja teadlikult oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud ning viide sellele, et avaldaja viibis täitemenetluse ajal vangistuses. 10.
  2. Asja materjalidest nähtuvalt viibis võlgnik kinnipidamiskohas
  3. veebruarist 2009 kuni
  4. veebruarini 2014 ning
  5. veebruarist 2016 kuni
  6. veebruarini 2018 (vt kohtutäituri
  7. juuli
  8. a kiri; tl 14). Samuti leiab puudutatud isik, et eluliselt ei ole usutav, et võlgnikul puudus 12 aasta jooksul mistahes sissetulek. Kolleegiumi hinnangul märkis maakohus õigesti, et avaldaja täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu esitatud avalduse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas avaldaja on varjanud oma sissetulekuid või viibinud vangistuses. TsÜS-is ei ole sätestatud selliseid aegumise peatumise ja katkemise aluseid. 10.
  9. Iseenesest on erandlikel asjaoludel võimalik lugeda aegumisele tuginemine hea usu põhimõtte vastaseks. Samas peaks täiendavalt aegumise katkemisele ja peatumisele olema vajadus keelata ainuüksi hea usu põhimõttest lähtudes nõude aegumisele tuginemine minimaalne. Kolleegiumi hinnangul ei esine praegusel juhul selliseid erandlikke asjaolusid, millest tulenevalt saaks hea usu põhimõtte järgi lugeda aegumisele tuginemist lubamatuks. Erandlikuks asjaoluks ei ole üksnes võlgniku vangistuses viibimine ja sellest tingitud piiratud võimalused. Täitemenetluse seadustik ei välista täitmist kinnipidamisasutuses. Vanglas viibivate isikute suhtes rahaliste nõuete täitmist reguleerib täitemenetluse seadustiku (TMS) §
  10. Lisaks näeb täitemenetluse seadustik ette mitmed vahendid täitedokumendis määratud eesmärgi saavutamiseks puhuks, kui võlgnik on passiivne või pahatahtlik. Näiteks on kohtutäituril õigus nõuda teavet (TMS § 26) ja kohustuse rikkumise korral määrata sunniraha (TMS § 261). Tagasivõitmise regulatsiooni eesmärk on pöörata tagasi tehing, mille võlgnik on teinud peamiselt eesmärgiga vältida võla sissenõudmist sundtäitmise kaudu (TMS §-d 187– 197).
  11. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus samuti õigesti, et analoogia korras ei saa kohaldada KarS § 82 lg-t 5, mis näeb ette täitemenetluse rahalise ja varalise karistuse sissenõudmiseks aegumistähtaja peatumise võlgniku vangistuses viibimise ajaks. Eraõigusest tulenevate nõuetega seonduvat reguleeritakse TsÜS-is, milles on sätestatud aegumise peatumise alused tsiviilnõuete puhul (TsÜS §-d 160–167), mistõttu ei saa rääkida, et peatumise alused on jäänud seadusandjal tähelepanuta, st et tegu oleks lüngaga, mille täitmiseks tuleks otsida analoogiat. Kolleegium on seisukohal, et selline karistusõiguse regulatsiooni üle kandmine tsiviilõiguse valdkonda ei oleks ka põhjendatud, sest aegumine kui konkreetse õigusvaldkonna instituut on valdkonnaspetsiifiline ning seotud konkreetse õigusharu regulatsiooniga (vt ka käesoleva määruse p 12).
  12. Kolleegium ei nõustu ka puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt kujutab täitmise aegumise peatumise ette nägemine võlgniku vangistuses viibimise ajaks üksnes karistusotsuse täitmisel endast PS § 12 lg-s 1 tagatud üldise võrdsuspõhiõiguse riivet. 12.
  13. KarS § 82 näeb ette, et täitemenetlus rahatrahvi sissenõudmiseks võib kesta maksimaalselt 4 aastat alates lahendi jõustumisest (lg 4) ning rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõudmiseks 7 aastat alates kohtulahendi jõustumisest (lg 5). Täitemenetluse aegumistähtaeg peatub lg-te 4–5 viimaste lausete kohaselt süüdlase poolt vabadusekaotuse kandmise ajaks. Puudutatud isik näeb vastuolu PS § 12 lg-s 1 ette nähtud üldise võrdsuspõhiõigusega põhjusel, et TsÜS ei näe ette tsiviilnõuete täitmise aegumise peatumist ajaks, mil võlgnik viibib kinnipidamiskohas. 12.
  14. PS § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 12 lg 1 tagab õigusliku võrdsuse, mis iseenesest hõlmab ka seadusloome võrdsust. Samas selgitab 4
(6)kolleegium, et PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. See tähendab, et küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras (vt Riigikohtu üldkogu
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 36;
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p 40). 12.
  5. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole tegemist võrdsuspõhiõiguse rikkumisega, sest väidetav ebavõrdne kohtlemine ei leia aset analoogilises olukorras. Täitedokumendi täitmine väärteo- ja kriminaalasjades ning täitedokumentidest tulenevate eraõiguslike nõuete täitmine, aga ka aegumine karistusõiguses ja tsiviilõiguses on oma olemuselt erinevad, mistõttu võib ka aegumise peatumise regulatsioon erineda. 12.
  6. TsÜS sätestab tsiviilõiguse üldpõhimõtted, aga väärteo- ja kriminaalmenetluses määratud rahatrahvide ning rahaliste ja varaliste karistuste puhul on tegemist karistusõigusega. Aegumine kui konkreetse õigusvaldkonna instituut on valdkonnaspetsiifiline ning saab oma sisu vastava valdkonna teistest instituutidest: karistusõiguses süüteost ja karistusest, tsiviilõiguses nõudest. Nii ei ole ka aegumise mõiste TsÜS-is kõigi õigusharude jaoks universaalne ja seda tuleb eristada aegumisest karistusõiguse tähenduses. Karistusõiguslikku aegumist ei saa lahutada selle õigusvaldkonna spetsiifilistest instituutidest: süüteost, selle karistatavusest (teo karistusväärsusest ja karistamisvajadusest) ning karistuse olemusest. 12.
  7. Varalist laadi karistuse näol on tegemist avaliku kriminaalkaristusega, millest ei teki tsiviilõiguslikku kohustust ei süüdlasel endal ega tema pärijatel. Süüdimõistetu kohustusele tasuda varalist laadi karistuse summa vastab küll riigi avalik-õiguslik nõue, kuid samas on sellise karistuse sissenõudmine ka riigi täitevvõimu kohustus, millest ta ei saa loobuda. Karistus on riigi hukkamõist. Süüdlast karistatakse, sest ta on rikkunud riigis kehtivat õigust. Karistuse eesmärkidena on tunnistatud kuritegude ärahoidmist, seega üld- ja eripreventatsiooni. Viimased on legitimeeritud karistusõiguse ülesandega hoida ära kuritegude toimepanemine nii konkreetse isiku kui ka teiste poolt. 12.
  8. Kuivõrd täitedokumendi täitmine väärteo- ja kriminaalasjades kuulub karistusõiguse valdkonda, siis erineb ka varalist laadi karistuste täitmine oluliselt tsiviilnõuete täitmisest. Rahaline ja varalise karistus ning rahatrahv tuleb tasuda kohtutäituri poolt määratud tähtaja (karistuse puhul 60–90 päeva ja rahatrahvi puhul 10–30 päeva) jooksul (TMS § 200 lg 1, § 205 lg 1). Jääb summa siiski tasumata, pöörab täitur nõude sundtäitmise korras võlgniku varale (TMS § 200 lg 3, § 206 lg 2). Kui vara puudub, teavitab kohtutäitur sissenõudjat täitmise võimatusest (TMS § 201 lg-d 1 ja 11 ja § 206 lg 2). Sissenõudja saadab seejärel maakohtule avalduse rahalise või varalise karistuse asendamiseks vangistuse, üldkasuliku töö või sõltuvusraviga KarS §-de 70 ja 71 alusel või rahatrahvi asendamiseks arestiga või üldkasuliku tööga KarS § 72 alusel. Karistusotsuse täitmise ja täitemenetluse aegumise tähtaegu reguleerib KarS §
  9. Ka nende sätestamisel on silmas peetud karistuse eesmärke. 12.
  10. Eeltoodust nähtub, et aegumise sisu tsiviil- ja karistusõiguses, aga ka karistusõiguslikust sanktsioonisüsteemist tulenevate rahaliste nõuete täitmise ning tsiviilnõuete täitmise iseloom on õigusvaldkonna spetsiifikast tulenevalt erinev. Seda arvestades ei esine kolleegiumi hinnangul PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõiguse riivet. 13.

§ 696lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 14. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. 5

(6)15. Juhindudes

§ 173

lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

§ 172

lg 1 teise lause kohaselt, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kolleegium leiab, et sellest sättest tulenevalt tuleb menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jätta puudutatud isiku kanda. Arvestades seda, et maakohtu määrus jäi jõusse, oli puudutatud isiku määruskaebus põhjendamatu ning õiglane on jätta avaldaja menetluskulud, mis on sellest tingitud, puudutatud isiku kanda. 16.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Avaldaja ei esitanud menetluskulude nimekirja määruskaebemenetluse kulude kindlaksmääramiseks ja tal ei ole ka tsiviilasja toimikust nähtuvaid kulusid, mistõttu kindlaksmääratavad menetluskulud asjas puuduvad. 17. Ringkonnakohus selgitab puudutatud isikule, et riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 111 järgi ei võeta riigilõivu kohtule nõude täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamisel juhul, kui võlgnik on enne kohtule avalduse esitamist pöördunud avaldusega kohtutäituri poole TMS §-s 481 sätestatud korras täitemenetluse lõpetamiseks ja kohtutäitur on jätnud täitemenetluse lõpetamata. RLS § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. Kuna praegusel juhul läbis võlgnik enne kohtusse pöördumist nõude aegumise küsimuses menetluse kohtutäituri juures (vt täitemenetluse jätkamise teade; tl 4), siis ei pidanud riigilõivu tasuma ka määruskaebuse esitamisel. Toimikust nähtuvalt on puudutatud isik määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot (tl 35). Puudutatud isikul on

§ 150

lg 1 p 1 alusel õigus taotleda määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist.

§ 150

lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. 18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.