← Eesti

2-20-10491/9

Obsah (18)§ 145§ 5§ 46§ 158§ 10§ 45§ 218§ 25§ 142§ 217§ 24§ 47§ 64§ 148§ 137§ 74§ 28§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 15.11.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-10491 Tsivi

) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 433 lg 1, 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2). Riigilõivu tagastamisest keeldumist puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (TsMS § 150 lg 8 esimene lause). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kohtutäitur Rocki Albert (kohtutäitur) algatas Omega Laen AS-i (sissenõudja) 09.03.2018 avalduse alusel X (avaldaja I, võlgnik) suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 176/2018/379). Täitedokumendiks on 29.01.2016 notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette avaldaja I kohustuse alluda Leemeti kinnistule (registriosa nr 2759734) seatud hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks kohesele sundtäitmisele. Hüpoteek tagab võlanõuet, mis tuleneb sissenõudja ja Estojust Osaühingu vahel 29.01.2016 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest.
  2. Kohtutäitur peatas 16.04.2018 otsusega täitemenetluse, juhindudes Pärnu Maakohtu 11.04.2018 hagi tagamise määrusest tsiviilasjas nr 2-18-
  3. Kohtutäitur uuendas täitemenetluse 15.05.2020 otsusega. 2

(14)2-20-10491
  1. Kohtutäitur teavitas 01.06.2020 teatega sissenõudjat ja avaldajat I kavandatavast arestimistoimingust ning esitas samal päeval kinnistusosakonnale avalduse Leemeti kinnistu käsutamise keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse. Keelumärge kanti kinnistusraamatusse 04.06.
  3. Avaldaja I esitas 13.06.2020 kohtutäiturile kaebuse, milles palus: 1) esitada kinnistusosakonnale viivitamata avaldus keelumärke kustutamiseks kinnistusraamatust; 2) peatada viivitamata täitemenetlus kuni kaebuse lahendamiseni; 3) hoiduda täitemenetluse viivitamata peatamata jätmise korral täiendavate täitetoimingute tegemisest enne Leemeti kinnistule seatud keelumärke kustutamist. Kohtutäituri tegevus keelumärke seadmisel on ebaseaduslik ja kohtutäituri teos esinevad karistusseadustiku (KarS) §-s 3313 sätestatud kuriteo tunnused. Kohtutäitur saab lasta kinnisasja käsutamise keelumärke kinnistusraamatusse kanda pärast arestimisakti koostamist (

§ 145lg 1).

Kohtutäitur ei olnud keelumärke kandmise avalduse esitamise ajal arestimisakti koostanud. Erandkorras võib kohtutäitur lasta keelumärke registrisse kanda ka enne täitmisteate saatmist (

§ 145

lg 4), kuid praegusel juhul tegi kohtutäitur seda enam kui kaks aastat pärast täitmisteate avaldajale I kätte toimetamist. Keelumärge takistab avaldaja I omandiõiguse teostamist. Täitemenetlus tuleb kaebuse lahendamiseni peatada. Täitemenetluse peatamata jätmise korral peab kohtutäitur hoiduma täiendavate täitetoimingute tegemisest enne keelumärke kustutamist. Täiendavad täitetoimingud ei oleks legitiimsed, kuna põhineksid eelneval õigusvastasel toimingul. 5. Avaldaja I esitas 14.06.2020 kohtutäiturile kaebuse, milles palus: 1) pöörduda kohtutäituri 01.06.2020 teates märgitud täitetoimingu tegemiseks õige adressaadi ehk kasutusvaldaja poole, kes peab olema täitemenetluse osaline; 2) selgitada välja ja kaasata menetlusse kõik täitemenetluse osalised; 3) kõrvaldada täitemenetlusõiguse oluline rikkumine ning selgitada kõigile täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi; 4) peatada viivitamata täitemenetlus kuni kaebuse lahendamiseni; 5) hoiduda täitemenetluse viivitamata peatamata jätmise korral täiendavate täitetoimingute tegemisest enne kõigi täitemenetluse osaliste kaasamist ning kõigile täitemenetluse osalistele nende õiguste ja kohustuste selgitamist. Kohtutäitur on 01.06.2020 teatega pöördunud valesti avaldaja I poole, kuna Leemeti kinnistu ei ole avaldaja I otseses valduses. Leemeti kinnistu on selle kasutusvaldaja ehk Y (avaldaja II) tegeliku võimu all. Avaldaja I ei saa kohtutäituri 01.06.2020 teates esitatud palveid täita, kuna ta rikuks sellega kasutusvalduse seadmise lepingut ja materiaalõigust. Leemeti kinnistu kasutusvaldaja on

§ 5lg 1 alusel täitemenetluse osaline.

Avaldaja I ei tea, kas kohtutäitur on selgitanud kõigile täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kui kohtutäitur ei ole seda teinud, on tegu vältava täitemenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kohtutäitur peaks viivitamata täitemenetluse kaebuse lahendamise ajaks peatama või vähemalt hoiduma täiendavate täitetoimingute tegemisest, kuna kõik vältava täitemenetlus õiguse rikkumise ajal tehtud täitetoimingud rikuksid omakorda oluliselt täitemenetlusõigust. 6. Avaldaja I esitas 15.06.2020 kohtutäiturile kaebuse, milles palus: 1) tuvastada ja määrata õige vabatahtliku täitmise tähtpäev, milleks on 06.07.2020; 2) peatada viivitamata täitemenetlus kuni kaebuse lahendamiseni; 3) määrata täitemenetluse viivitamata peatamata jätmise korral uus vabatahtliku täitmiste tähtaeg pärast 06.07.2020, võttes arvesse aega, mil tähtaja kulgemine oli vaidluse ja menetluse peatamise tõttu peatunud; 4) hoiduda täitemenetluse viivitamata peatamata jätmise korral täiendavate täitetoimingute tegemisest enne vabatahtliku täitmise tähtaja osas lahendi saabumist. 3

(14)2-20-10491 Avaldaja I sai täitmisteate kätte 16.03.2018, kuid selle sisu ebaõigsuse tõttu ei saanud vabatahtliku täitmise tähtaeg hakata kulgema 17.03.
  1. Täitmisteates märgitud nõude summad on tunnistatud tsiviilasjas nr 2-18-5546 tehtud jõustunud kohtulahendiga osaliselt lubamatuks. Täitmisteates on seega avaldajal I palutud täita nõue, mida avaldaja I ei olnud kohustatud täitma. Vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg ei saa kulgeda ajal, mil isikult nõutakse teo tegemist, milleks ta ei ole kohustatud. Isegi kui lugeda vabatahtliku täitmise tähtaja alguseks 17.03.2018, on kohtutäitur ekslikult leidnud, et tähtaeg möödus 16.04.
  2. Kohtutäitur ei ole arvestanud, et Pärnu Maakohus kohustas 11.04.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-5546 kohtutäiturit peatama täitemenetluse viivitamata. Kohtutäitur peatas täitemenetluse kohtu korraldust eirates alles 16.04.
  3. Seejuures esitas avaldaja I juba 25.03.2018 kohtutäiturile kaebuse, milles taotles mh täitemenetluse peatamist. Kuna kohtutäitur tühistas hiljem 25.03.2018 kaebuse esemeks oleva menetlusdokumendi, oleks kohtutäitur pidanud täitemenetluse peatama juba 25.03.
  4. Täitemenetluse uuendamise otsuses, mille avaldaja sai kätte 04.06.2020, on esitatud selgel õiguslikul alusel selgelt määratletud nõuded, mida avaldaja I on kohustatud täitma. Seetõttu tuleb täitemenetluse uuendamise otsust käsitada täitmisteatena ja vabatahtliku täitmise tähtaja alguseks lugeda 05.06.
  5. Täitemenetlusel on avalik-õiguslik iseloom ja täitetoimingute tegemisel kasutatakse avaliku võimu pädevust. Kohtutäitur ei tohi õiguslikke tagajärgi tekitavate tähtaegade määratlemisel omavolitseda ning peab järgima seaduslikkuse ja õiguskindluse printsiipe. Ka seetõttu tuleb vabatahtliku täitmise tähtaja alguseks lugeda 05.06.
  6. Täitemenetlus ei saa jätkuda ajal, mil toimub vaidlus vabatahtliku täitmise tähtaja üle, mistõttu tuleks täitemenetlus viivitamata peatada. Täitemenetluse viivitamata peatamata jätmise korral peaks kohtutäitur hoiduma täiendavate täitetoimingute tegemisest, kuna need põhineksid menetlusõiguse olulisel rikkumisel ega oleks legitiimsed.
  7. Kohtutäitur otsustas 10.07.2020 otsusega: 1) jätta avaldaja I kaebus keelumärke kustutamiseks rahuldamata; 2) pöörduda vara ülevaatuse tegemiseks ka kasutusvaldaja poole, kuid jätta taotlus lugeda kasutusvaldaja täitemenetluse osaliseks rahuldamata; 3) jätta avaldaja I kaebus õige vabatahtliku täitmise tähtaja tuvastamiseks ja määramiseks rahuldamata; 4) jätta täitemenetluse peatamise taotlused rahuldamata. Kohtutäitur sai 11.04.2018 kätte Pärnu Maakohtu 11.04.2018 hagi tagamise määruse tsiviilasjas nr 2-18-5546, mis nägi ette täitemenetluse peatamise asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Kohtutäitur koostas

§ 46

lg 1 p-st 2 ja § 47 lg-st 11 juhindudes 16.04.2018 otsuse, millega peatas täitemenetluse kuni peatamise tinginud asjaolu äralangemiseni. Kohtutäitur peatas seega täitemenetluse seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Lõpplahend tsiviilasjas nr 2-18-5546 jõustus 30.03.2020 ja sellega tunnistati sundtäitmine lubamatuks intressidelt arvestatud viivise osas ning sissenõudja oli nõus vähendama viivise protsenti ja leppetrahvi. Kuna sundtäitmine tunnistati lubamatuks osaliselt, tuli täitemenetlus uuendada osas, milles täitmine oli lubatav. Vabatahtliku täitmise tähtaja kulgemine peatus täitemenetluse peatamisel ja jätkus täitemenetluse uuendamisel. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte ning kohtutäitur peab täitemenetluse uuendama seisus, milles see oli peatamise hetkel. Kohtutäitur saab määrata 30 päevast pikema vabatahtliku täitmise tähtaja üksnes sissenõudja nõusolekul. Kuna avaldaja I sai täitmisteate kätte 16.03.2018, oli viimane päev nõude vabatahtlikuks täitmiseks 16.04.2018. Avaldajal I oli seega võimalus menetluse uuendamise otsuse kättesaamise päeval veel nõue vabatahtlikult täita või esitada taotlus tähtaja pikendamiseks. Kohtutäitur selgitas seda avaldajale I ka täitemenetluse uuendamise otsuses. Kohtutäitur ei pidanud täitemenetlust peatama avaldaja I 25.03.2018 kaebuse saamisel. Täitemenetluse uuendamise otsust ei saa pidada täitmisteateks, millega avaldajale I oleks antud uus vabatahtliku täitmise tähtaeg. Kohtutäitur kordas täitemenetluse uuendamise otsuses olulist infot, kuna täitemenetluse 4

(14)2-20-10491 algatamisest oli möödunud enam kui 2 aastat. Avaldaja I kaebuse järgi peaks vabatahtliku täitmise tähtaeg olema 06.07.2020. See kuupäev on möödunud ja avaldaja I ei ole nõuet täitnud. Avaldaja II kasuks Leemeti kinnistule seatud kasutusvalduse järjekoht on kinnistusraamatus sissenõudja kasuks seatud hüpoteegist tagapool. Leemeti kinnistu müügi korral seega kasutusvaldus lõpeb (

§ 158lg 3).

Lõppeva õiguse omaja puhul ei ole tegemist täitemenetluse osalisega, kellel oleksid kõik

-st tulenevad õigused. Kohtutäitur kavatseb siiski Leemeti kinnistu arestimisakti ja enampakkumise akti kätte toimetada ka avaldajale II ning edastada talle enampakkumise toimumise teated. Võlgnik saab täitemenetluses kaitsta enda õigusi ega saa tugineda väitele, et kohtutäitur ei ole selgitanud teistele täitemenetluse osalistele nende õigusi. Avaldaja II on avaldaja I poeg, kes esindab avaldajat I täitemenetluses ja on selles toimuvaga kursis. Kohtutäitur lähtus Leemeti kinnistule keelumärke seadmisel sellest, et vabatahtliku täitmise tähtaeg on möödunud. Kohtutäitur saatis täitemenetluse uuendamise otsuse avaldajatele nende poolt eelnevalt avaldatud e-posti aadressidele ning selgitas, et tegemist on menetlusdokumendi elektroonilise saatmisega koos sellest tulenevate tagajärgedega (

§ 10, Ts

MS § 3141). Lisaks selgitas kohtutäitur, et avaldajal I on võimalus nõue vabatahtlikult täita hiljemalt täitemenetluse uuendamise otsuse kättetoimetamisele järgneval päeval. Kohtutäitur luges täitemenetluse uuendamise otsuse avaldajale I kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel ehk 21.05.2020. Avaldaja I ei täitnud nõuet vabatahtlikult ega esitanud taotlust vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamiseks, mistõttu alustas kohtutäitur Leemeti kinnistu arestimist ettevalmistavate toimingutega. Kinnisasja arestimine toimub kinnisasja üleskirjutamise, hindamise ja keelumärke seadmise käigus ning võtab reeglina aega üle ühe päeva. Arvestades avaldaja I senist käitumist täitemenetluses, võis järeldada ohtu sundtäitmise eesmärgi võimalikult kiirele saavutamisele, mistõttu lasi kohtutäitur keelumärke kinnistusraamatusse kanda enne arestimisakti koostamist. Sissenõudja on avaldanud korduvalt seisukohta, et avaldaja I venitab pahatahtlikult täitemenetlust ning on palunud seda võimalikult kiiresti jätkata. Kohtutäitur ei ole veendunud, et avaldaja I kasutab oma õigusi pidevalt kaebusi esitades heauskselt ega soovi sellega vara müüki takistada. Isegi kui kohtutäitur rikkus kohustust koostada enne keelumärke seadmist kinnisasja arestimisakt, ei too see kaasa keelumärke kustutamist, kuna keelumärke seadmise eeldused on jätkuvalt täidetud.

§ 46

lg 2 p 1 annab kohtutäiturile õiguse, aga mitte kohustuse täitemenetlus kaebuse esitamise korral peatada. Kohtutäitur peab täitemenetluse korraldamisel arvestama ka sissenõudja õigust efektiivsele täitemenetlusele. Täitemenetluse peatamine ei ole põhjendatud. 8. Avaldajad esitasid 20.07.2020 Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palusid: 1) peatada täitemenetlus kaebust lahendava kohtulahendi jõustumiseni; 2) tunnistada kohtutäituri tegevus 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 kaebuste lahendamise delegeerimisel mittepädevale isikule põhiseadusega vastuolus olevaks; 3) tunnistada kohtutäituri 10.07.2020 otsus põhiseadusega vastuolus olevaks; 4) tühistada kohtutäituri 10.07.2020 otsus vastuolu tõttu põhiseadusega; 5) kohustada kohtutäiturit lahendama isiklikult avaldaja I 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 kaebused; 6) anda kohtutäiturile õiguslik suunis avaldaja I 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 kaebuste lahendamiseks, süülisele õigusrikkumisele eelnenud olukorra ennistamiseks ja kõigi menetlusosaliste õiguste tagamiseks; 7) kohustada kohtutäiturit esitama viivitamata kinnistusosakonnale avaldus Leemeti kinnistule seatud keelumärke kustutamiseks; 8) kohustada kohtutäiturit tuvastama ja kaasama kõik täitemenetluse osalised ning täitma kohustust selgitada kõigile täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi; 9) tagastada täitemenetluse peatamise taotluse esitamisel enam tasutud riigilõiv. 5

(14)2-20-10491 Kohtutäituri 10.07.2020 otsuse, millega lahendati avaldaja I 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 kaebused, allkirjastas kohtutäituri abi J. Avaldaja I 13.06.2020 kaebus sisaldas taotlust esitada kinnistusosakonnale avaldus Leemeti kinnistu käsutamise keelumärke kustutamiseks, mida kohtutäitur saab teha vaid isiklikult. Lisaks sisaldasid kõik kaebused täitemenetluse peatamise taotlust. Täitemenetluse peatamine on kohtutäituri seaduse (KTS) § 7 lg 1 p 1 järgi ametikohustus, mille kohtutäitur peab täitma isiklikult. Sätte ainuvõimalik tõlgendus on, et kohtutäitur peab isiklikult lahendama ka täitemenetluse peatamise küsimuse ja allkirjastama seda lahendava otsuse. Avaldaja I 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 kaebuste lahendamine kohtutäituri abi kui ebapädeva isiku poolt on täitemenetlusõiguse oluline rikkumine, mis on alus tühistada kohtutäituri 10.07.2020 otsus. Avaldaja I selgitas 13.06.2020 kaebuses kohtutäiturile, et kohtutäitur on pannud toime kuriteo tunnustega teo KarS § 3313 tähenduses. Kohtule esitatud kaebuse aluseks on samuti asjaolu, et kohtutäitur on pannud kavatsetult toime kuriteo. Kohtutäitur nimetas 01.06.2020 keelumärke seadmise avalduses arestimise võimalikud seaduslikud alused, kuid arestis Leemeti kinnistu sellegipoolest ebaseaduslikult. Kohtutäitur lasi keelumärke registrisse kanda pärast täitmisteate kättetoimetamist ja enne arestimisakti koostamist, mistõttu on kohtutäitur lasknud keelumärke registrisse kanda õigusliku aluseta. Kohtutäituri abi kui kaebuse lahendamise pädevust mitteomav isik jättis kohtutäituri õigusvastase teo järelmi kõrvaldamata. Eelnev on vastuolus nõudega, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning ühtlasi on see riigivõimu omavoli keelu rikkumine. Kohtutäitur jättis alusetult avaldaja II kui Leemeti kinnistu kasutusvaldaja täitemenetlusse kaasamata. Kohtutäitur rikub jätkuvalt oluliselt täitemenetlusõigust, kuna ei ole täitemenetlusse kaasanud kõiki osalisi ning selgitanud neile nende õigusi ja kohustusi. Täitemenetluses võlgnikuks olevale isikule peab õiguskindluse printsiibist lähtuvalt olema selge nii kuupäev kui ka kellaaeg, millal hakkab konkreetne tähtaeg kulgema ja millal see lõpeb. Tähtaja määratlemisega on seotud konkreetsete õiguste ja kohustuste tekkimine ning nende lõppemine. Täitemenetlus tuleb

§ 45ja § 218 lg 2 alusel viivitamata peatada.

Täitemenetluse peatamine ei kahjusta sissenõudja huve ebaproportsionaalselt, kuna täitemenetluse peatamine on vajalik vaid kaebuse lahendamise ajaks. Kohtule

§ 218

lg-s 2 antud õigus otsustada kaebuse lahendamiseni täitemenetluse peatamise küsimus koostoimes

§-ga 45 ei ole esialgse õiguskaitse (hagi tagamise) küsimuse lahendamine TsMS tähenduses. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 ei kehtesta sellise toimingu eest riigilõivu tasumise kohustust. Avaldajad tasusid siiski täitemenetluse peatamise taotluselt riigilõivu 50 eurot, et kohus ei jätaks taotlust käiguta või rahuldamata. Kuna tegelikult ei tulnud täitemenetluse peatamise taotluselt riigilõivu tasuda, taotlevad avaldajad selle tagastamist. 9. Pärnu Maakohus otsustas 14.12.2020 määrusega järgmist: 1) võtta kaebus menetlusse; 2) jätta taotlus peatada esialgse õiguskaitse korras täitemenetlus kaebust lahendava kohtulahendi jõustumiseni rahuldamata; 3) jätta kaebus kohtutäituri 10.07.2020 otsuse tühistamiseks rahuldamata; 4) jätta kaebus kohtutäituri 13.06.2020 otsuste tühistamiseks rahuldamata; 5) jätta kaebus kohtutäituri 14.06.2020 otsuse tühistamiseks rahuldamata; 6) jätta kaebus kohtutäituri 15.06.2020 otsuse tühistamiseks rahuldamata; 7) jätta taotlus kohustada kohtutäiturit isiklikult lahendama avaldaja I 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 kaebused rahuldamata; 8) jätta taotlus anda kohtutäiturile õiguslik suunis avaldaja I 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 kaebuste lahendamiseks, süülisele õigusrikkumisele eelnenud 6

(14)2-20-10491 olukorra ennistamiseks ja kõigi menetlusosaliste õiguste tagamiseks rahuldamata; 9) jätta taotlus kohustada kohtutäiturit esitama viivitamata kinnistusosakonnale avaldus Leemeti kinnistule seatud keelumärke kustutamiseks rahuldamata; 10) jätta taotlus kohustada kohtutäiturit tuvastama ja kaasama kõik täitemenetluse osalised ning täitma kohustust selgitada kõigile täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi rahuldamata; 11) jätta menetluskulud avaldajate kanda. Avaldajate väited kohtutäituri abi pädevuse puudumise kohta on alusetud. Kohtutäituri abi on KTS § 23 lg 3 teise lause kohaselt pädev tegema kohtutäituri nimel ja vastutusel kõiki ametitoiminguid, mida kohtutäitur ei pea KTS § 7 lg 1 järgi tegema isiklikult. Kohtutäitur ei otsustanud praegu täitemenetlust peatada, vaid jättis täitemenetluse peatamise taotluse rahuldamata. KTS § 7 lg-st 1 ei tulene, et otsuse kaebuse kohta võiks teha vaid kohtutäitur ise. Kohtutäituri abi võis seega lahendada avaldaja I kaebused. Kuna kohtutäituri abi teeb toiminguid kohtutäituri nimel, on abi otsus käsitatav kohtutäituri otsusena ja menetlusosaline kohtus on kohtutäitur (vt Riigikohtu 29.01.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13, p 15). Eeltoodu tõttu ei ole avaldajate põhiseaduslike õigusi rikutud ning avaldajate kohtutäituri abi pädevusega seotud taotlused jäävad rahuldamata. Avaldaja II kasuks Leemeti kinnistule seatud kasutusvalduse puhul on tegemist õigusega, mis lõpeb kinnistu müügi korral (

§ 158lg 3).

Kasutusvaldaja kui lõppeva õiguse omaja ei ole täitemenetluses menetlusosaliseks, kellel on kõik

-st tulenevad õigused. Seetõttu puudub vajadus tema kaasamiseks täitemenetlusse menetlusosalisena. Kuna praegusel juhul on kasutusvaldajaks avaldaja II ehk võlgniku lepinguline esindaja, kellele on kätte toimetatud kõik täitemenetlust puudutavad dokumendid ja teated, on ainetu avaldajate väide, et avaldaja II ei ole teadlik täitemenetlusest või enda õigustest täitemenetluses. Avaldajad ei saa seega tugineda väitele, et kohtutäitur ei ole avaldajale II tema õigusi selgitanud ning on sellega avaldaja II õigusi rikkunud. Täitemenetlust ei tule sel põhjusel peatada. Täiendava vabatahtliku täitmise tähtaja määramiseks puudub nii õiguslik alus kui ka vajadus. Avaldaja I esitatud kaebustest nähtuvalt puudub tal soov täitedokument vabatahtlikult täita ning tema eesmärk on täitmise edasilükkamine võimalikult pikaks ajaks. Avaldajale I anti enne täitemenetluse peatamist nõuetekohane võimalus täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks, mida ta ei kasutanud. Täitemenetluses kehtivast formaliseerituse põhimõttest tulenevalt peab kohtutäitur täitemenetluse uuendama seisus, milles see oli peatamise hetkel. Vabatahtliku täitmise tähtaja kulgemine peatus täitemenetluse peatamisel ning jätkus täitemenetluse uuendamisel. Avaldajatel oli piisavalt aega ja võimalusi otsida täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks täiendavaid võimalusi. Kohtutäitur saab määrata 30 päevast pikema vabatahtliku täitmise tähtaja üksnes sissenõudja nõusolekul (

§ 25lg 1 kolmas lause).

Kohtutäitur selgitas täitemenetluse uuendamisel, et avaldajal I on võimalik hiljemalt täitemenetluse uuendamise otsuse kättesaamise päeval veel nõue vabatahtlikult täita või taotleda vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamist. Kuna kohtutäituri määratud vabatahtliku täitmise tähtaeg on seaduslik ning avaldaja I ei taotlenud tähtaja pikendamist, ei ole uue vabatahtliku täitmise tähtaja määramiseks alust. Kinnisasja arestimine toimub kinnisasja üleskirjutamise ja hindamise ning keelumärke seadmise käigus (

§ 142lg 1 ja § 143).

Kohtutäitur saab vara arestides hinnata võlgniku senist käitumist täitemenetluses ning kui võib järeldada ohtu sundtäitmise eesmärgi võimalikult kiirele saavutamisele, on kohtutäituril õigus lasta keelumärge registrisse kanda enne arestimisakti koostamist. Kohtutäitur ei ole oma pädevust ületanud ning kõiki asjaolusid arvestades oli keelumärke kinnistusraamatusse kandmine enne arestimisakti koostamist mõistlik, põhjendatud ja kantud eesmärgist tagada sissenõudja õiguste kaitse. Keelumärke 7

(14)2-20-10491 kinnistusraamatusse kandmise eeldused on jätkuvalt täidetud, kuna avaldaja I ei ole nõuet rahuldanud. Kinnistu realiseerimiseks on vaja korraldada enampakkumine, mis eeldab kinnistu arestimist, sh keelumärke seadmist. Puudub alus keelumärke kinnistusraamatust kustutamiseks. Avaldajad ei kasuta kaebeõigust heauskselt ning rikuvad sissenõudja õigust täitedokumendi kohasele täitmisele ja kahjustavad sissenõudja varalisi õigusi. Avaldajate täitemenetluse peatamise taotluste rahuldamiseks puudub alus. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 10 alusel avaldajate kanda.
  1. Avaldajad esitasid maakohtu määruse peale 30.12.2020 määruskaebuse. Pärnu Maakohus ei pidanud 15.01.2021 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. Avaldajad taotlevad määruskaebuses maakohtu määruse resolutsiooni punktide 3–11 tühistamist ning uue määruse tegemist, millega rahuldada avaldajate kaebus ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Avaldajad paluvad tagastada täitemenetluse peatamise taotluse esitamisel tasutud riigilõiv. Avaldajad jäävad kõigi varasemate seisukohtade juurde. Maakohus võttis ühe ja sama määrusega kaebuse menetlusse ja lahendas selle sisuliselt, mis on menetlusõiguse oluline rikkumine. TsMS § 477 lg 1 koosmõjus §-ga 393 kohustab kohut pärast avalduse menetlusse võtmist teatama sellest viivitamata menetlusosalisi ning andma neile võimaluse esitada oma seisukoht. Lisaks rikkus maakohus oluliselt TsMS § 372 lg-s 1 sätestatud kohustust lahendada avalduse menetlusse võtmine mõistliku aja jooksul ning

§ 218lg-st 2 tulenevat kaebuse lahendamiseks ettenähtud 15-päevast tähtaega.

Maakohus võttis kaebuse menetlusse ligikaudu viis kuud pärast selle esitamist. Avaldajad taotlesid kaebuses täitemenetluse peatamist esialgse õiguskaitse korras ning tasusid taotluselt riigilõivu 50 eurot. Maakohus lahendas taotluse vaidlustatud määrusega ehk viis kuud pärast selle esitamist, rikkudes oluliselt TsMS § 384 lg-t 1, mille järgi tulnuks taotlus lahendada selle esitamisele järgneval tööpäeval. Avaldajad tasusid riigilõivu vaid seetõttu, et maakohus lahendaks taotluse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ja korras. Kuna maakohus seda ei teinud, on riigilõiv tasutud alusetult ja see tuleb tagastada. Alternatiivselt tuleb riigilõiv tagastada seetõttu, et kohtule

§ 218

lg-s 2 antud õigus otsustada kaebuse lahendamiseni täitemenetluse peatamise küsimus koostoimes

§-ga 45 ei ole esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamine TsMS tähenduses ega ole seega riigilõivuga koormatud toiming. Maakohus ei ole vaidlustatud määruse resolutsiooniga lahendanud avaldajate kaebuses esitatud taotlusi tunnistada kohtutäituri delegeerimistoiming ja otsus kaebuse lahendamise kohta põhiseadusega vastuolus olevaks, rikkudes sellega oluliselt TsMS § 442 lg-t 5. Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et kohtutäituri tegevus Leemeti kinnistule keelumärke seadmisel on õiguspärane. Sellega on maakohus jaatanud kohtutäituri õigust rikkuda põhiseadust ja seadusi. Puudus alus kanda keelumärget kinnistusraamatusse. Hüpoteegi realiseerimiseks toimuv täitemenetlus ei ole suunatud kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla saamisele, vaid täitmine piirdub koormatud kinnisasjaga. Koormatud kinnisasja võõrandamine ei saa seejuures olla eesmärk omaette, vaid selleks on võlausaldaja 8

(14)2-20-10491 nõude rahuldamine. Koormatud kinnisasja omanikul ja teistel huvitatud isikutel, sh kasutusvaldajal, peab olema reaalne võimalus nõue rahuldada, vältides kinnisasja võõrandamist. Avaldajatel ei ole keelumärke tõttu võimalik Leemeti kinnistut sundtäitmise vältimiseks laenu saamiseks täiendava hüpoteegiga koormata ja sissenõudja kasuks seatud hüpoteeki kustutada või loovutada see uuele võlausaldajale. Maakohtu etteheide, et avaldajatel puudub soov nõuet vabatahtlikult täita, on seega alusetu. Kohtutäitur ja maakohus on keeldunud ebaõigesti avaldajat II täitemenetluse osalisena kvalifitseerimast. Avaldaja II õiguslikust positsioonist sõltub tema kohtukaebeõiguse realiseerimise viis ja kord. Maakohtu määrus on ka vastuoluline, kuna avaldaja II kaebust lahendades on maakohus sisuliselt jaatanud tema menetlusosaliseks olemist. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kõik avaldaja II kasutusvaldusega seotud õigused lõpevad Leemeti kinnistu võõrandamisel. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 214 lg 5 järgi kuuluvad avaldajale II kõik kasutusvalduse ajal tekkinud õigusviljad ka pärast Leemeti kinnistu omaniku muutumist.
  1. Kohtutäitur palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldajate kanda, jäädes 10.07.2020 otsuse juurde. Tallinna Ringkonnakohus on 21.10.2020 määruses tsiviilasjas nr 2-20-9679 avaldaja I määruskaebust lahendades juba võtnud seisukoha kaebuse ühe määrusega menetlusse võtmise ja lahendamise kohta. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus oleks pidanud kohtutäiturit kaebusest teatama, kuid teatamata jätmine ei too kaasa maakohtu määruse tühistamist ning avaldaja I õigusi ei ole sellega rikutud. Samas määruses leidis ringkonnakohus, et õige ei ole avaldaja I seisukoht, et riigilõivu ei tule tasuda täitemenetluse peatamise taotluselt asjas, milles kohus vaatab läbi kaebust kohtutäituri tegevuse või otsuse peale. Avaldaja II esitas 30.07.2020 kuriteoavalduse, milles leidis, et kohtutäitur on Leemeti kinnistule keelumärke seadmisega pannud toime vara ebaseadusliku arestimise olulises ulatuses KarS § 3313 mõttes. Lääne Ringkonnaprokuratuur jättis 07.08.2020 teatisega nr 20750000055 kriminaalmenetluse alustamata, kuna kuriteoavaldusest ei nähtunud kuriteo toimepanemine. Avaldaja I ei ole Leemeti kinnistule seatud keelumärke tõttu kaotanud võimalust koormata Leemeti kinnistu laenu saamiseks uue hüpoteegiga ja vana hüpoteek kustutada või loovutada see uuele võlausaldajale. Kui avaldaja I leiab finantseerija, saab kohtutäitur avaldaja I avalduse alusel ja sissenõudja nõusolekul lubada Leemeti kinnistu koormata uue hüpoteegiga, eeldusel, et nõue saab täidetud. Kohtutäitur nõustub maakohtu selgitusega kohtutäituri abi pädevuse kohta ning maakohtu hinnanguga, et avaldajad kasutavad kaebeõigust pahauskselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Avaldajad taotlevad määruskaebuse läbi vaatamist kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea istungi korraldamist vajalikuks, kuna avaldajad on saanud oma seisukohad esitada määruskaebuses, uusi tõendeid esitatud ei ole ja asja saab lahendada olemasolevate materjalide põhjal. 14.

§ 217

lg 1 näeb ette, et täitemenetluse osaline võib esitada kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel kaebuse 10 9

(14)2-20-10491 päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 218

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale maakohtule kaebuse 10 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates ning kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ei saa kohtule kaevata ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata. Viidatud sätted näevad ette kohustusliku kohtueelse kaebemenetluse ning seovad kaebeõiguse täitemenetluse osaliseks olemisega. Siinsel juhul on enne kohtusse pöördumist esitanud kohtutäiturile

§ 217lg 1 alusel kaebused üksnes avaldaja I, keda esindas avaldaja II.

Kohtule on

§ 218lg 1 alusel kaebuse esitanud nii avaldaja I kui ka avaldaja II.

Avaldaja II, kelle kasuks on Leemeti kinnistule seatud kasutusvaldus, peab end seejuures

§ 5lg 1 mõttes muuks isikuks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab.

Maakohus on jätnud kontrollimata, kas avaldajal II on kaebeõigus ning kas ta on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Maakohus on hinnanud avaldaja II täitemenetluse osaliseks olemist kaebuse sisulise lahendamise käigus, kuid jääb siiski ebaselgeks, kas maakohus pidas avaldajat II täitemenetluse osaliseks või mitte. Maakohus on viidanud

§ 5

lg-le 3, mille järgi on kinnisasja täitemenetluse osalised muu hulgas isikud, kelle kasuks on kinnistusraamatusse keelumärke sissekandmise ajaks kantud õigus või tehtud õigust tagav kanne, kuid on leidnud, et kuna avaldaja II kasuks seatud kasutusvaldus lõpeb Leemeti kinnistu müügiga, ei tule avaldajat II täitemenetlusse menetlusosalisena kaasata. Ringkonnakohus on seisukohal, et avaldaja II täitemenetluse osaliseks olemine ei sõltu sellest, kas tema kasuks kinnistusraamatusse kantud kasutusvaldus Leemeti kinnistu täitemenetluses müümise korral lõpeb või mitte.

§ 5lg 3 sellist eeldust ei sea.

Kuna avaldaja II kasuks on kasutusvaldus kinnistusraamatusse kantud enne keelumärke sissekandmist, on avaldaja II igal juhul täitemenetluse osaline. Täitemenetlus puudutab avaldaja II õigusi seda enam, et Leemeti kinnistu müümisel kasutusvaldus selle järjekohta arvestades lõpeb. Küll aga ei tähenda eelnev, et avaldajal II oleks täitemenetluses võlgnikuga võrdväärne positsioon ning ta saaks kasutada kõiki

-s sätestatud võlgniku õigusi ja vaidlustada kõiki kohtutäituri tegevusi ja otsuseid (vrdl Riigikohtu 01.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15, p 14). Avaldajat II tuleb teavitada ja tal on õigus esitada kaebus üksnes kohtutäituri sellise tegevuse peale, mis puudutab tema õigusi. Praegu ei ole aga avaldaja II enne kohtusse pöördumist kohtutäituri tegevuse peale kohtutäiturile kaebust esitanud, mistõttu ei hakka ringkonnakohus hindama, kas ka avaldajal II oli õigus kaevata kohtutäituri tegevuse peale, mille peale kaebas avaldaja I 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 kaebustes. Kuna avaldaja II ei ole pidanud kinni kohustuslikust kohtueelse menetluse korrast ning seda ei saa

§ 217lg-s 1 sätestatud kaebuse esitamise tähtaega ja Ts

MS § 67 lg-s 2 sätestatud tähtaja ennistamise tähtaega arvestades enam rakendada, tuleb menetlus avaldaja II kaebuses TsMS § 477 lg 1 ja § 428 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Menetlus jätkub üksnes avaldaja I kaebuses. Ringkonnakohus lisab, et ei pea võimalikuks lugeda avaldaja II lepinguliseks esindajaks Must Trust OÜ-d selle seadusjärgse esindaja ehk avaldaja II isikus. Must Trust OÜ kui juriidiline isik ei saa praegusel juhul olla lepinguline esindaja ühelgi TsMS § 218 lg-s 1 sätestatud alusel ning avaldaja II ei saa olla iseenda lepinguline esindaja. 15. Avaldaja I leiab määruskaebuses, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, kuna on ühe ja sama määrusega võtnud kaebuse menetlusse ja selle lahendanud ning jätnud seetõttu küsimata kohtutäituri seisukoha kaebusele. Samuti näeb avaldaja I menetlusõiguse olulist rikkumist selles, et maakohus ei otsustanud kaebuse menetlusse võtmist mõistliku aja jooksul ega lahendanud seda seaduses ettenähtud aja jooksul. 10

(14)2-20-10491 TsMS § 477 lg 1 kaudu kohalduvad hagita menetluses ka hagimenetlust reguleerivad eelmenetluse sätted (TsMS § 392 jj), arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Menetlusosalistele tuleb avaldusest teatada (TsMS § 393), aga üldjuhul ei ole kohtul kohustust avaldust menetlusosalistele kätte toimetada (TsMS § 477 lg 9) ning menetlusosalistel ei ole kohustust avaldusele vastata. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks kohtutäiturit enne kaebuse lahendamist kaebusest teatanud. Samas ei too viidatud rikkumine kaasa vaidlustatud määruse tühistamist. Avaldaja I õigusi ei ole sellega rikutud ja kohtutäitur on saanud oma seisukoha esitada vastuses määruskaebusele. Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei ole kaebust menetlusse võtnud ega vaadanud läbi

§ 218lg 2 esimeses lauses sätestatud tähtaja jooksul.

Samas ei ole see asja sisulist tulemust mõjutanud ja ei too seega kaasa maakohtu määruse tühistamist (vt ka Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 23). 16. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetlusnorme rikkunud sellega, kui jättis resolutsiooniga lahendamata avaldaja I taotlused tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kohtutäituri tegevus 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 kaebuste lahendamise delegeerimisel mittepädevale isikule ja kohtutäituri 10.07.2020 otsus. Kohus kontrollib

§ 218

lg 1 alusel esitatud kaebust lahendades kohtutäiturile esitatud kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse õiguspärasust. Kohtule esitatud kaebuses saab seega tugineda üksnes väidetele, mis puudutavad kohtutäituri otsuse ja selle aluseks oleva tegevuse või otsuse õiguspärasust. Kui kohus leiab, et kohtutäitur on otsuse tegemisel rikkunud õigusnorme, saab kohus kohtutäituri otsuse tühistada. Puudub vajadus lahendada resolutsiooniga veel eraldi taotlusi tunnistada vaidlustatav kohtutäituri tegevus ja otsus (põhi)seadusega vastuolus olevaks. Ka siinsel juhul on maakohus võtnud kohtutäituri 10.07.2020 otsuse õiguspärasust hinnates seisukoha küsimuses, kas kohtutäituri abi oli pädev lahendama avaldaja I 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 kaebusi. Sellises olukorras ei pidanud maakohus lahendama veel eraldi taotlusi tunnistada kohtutäituri tegevus talle esitatud kaebuste lahendamisel ja kohtutäituri 10.07.2020 otsus põhiseadusega vastuolus olevaks. Samamoodi ei oleks maakohus pidanud resolutsiooniga lahendama avaldaja I muid taotlusi, mis seondusid kohtutäituri 10.07.2020 otsuse õiguspärasuse kontrollimisega.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et KTS § 7 lg 1 ei piira kohtutäituri abi õigust jätta keelumärke kinnistusraamatust kustutamise või täitemenetluse peatamise taotlus rahuldamata, ega hakka maakohtu määruse põhjendusi vastavas osas kordama. Ühestki KTS § 7 lg 1 alapunktist ei ole võimalik järeldada, et kohtutäitur peaks keelumärke kinnistusraamatust kustutamise taotluse lahendama isiklikult. KTS § 7 lg 1 p 1 kohaselt peab kohtutäitur isiklikult otsustama täitemenetluse peatamise ja lõpetamise, mitte peatamata või lõpetamata jätmise (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-1913379, p 19).
  2. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kohtutäitur ei ole vabatahtliku täitmise tähtaja määramisel eksinud ning puudub alus avaldajale I uue vabatahtliku täitmise tähtaja määramiseks. Kohtutäitur andis avaldajale I

§ 24

lg 3 p-st 3 ja

§ 25lg-st 1 lähtuvalt täitmisteatega 30 päeva pikkuse vabatahtliku täitmise tähtaja.

Avaldaja I sai täitmisteate kätte 16.03.2018, seega hakkas vabatahtliku täitmise tähtaeg kulgema 17.03.2018. Vabatahtliku täitmise tähtaeg peatus ajaks, mil täitemenetlus oli kohtutäituri 16.04.2018 otsuse alusel peatatud. Kuna täitemenetluse peatamise korral jäävad tehtud täitetoimingud jõusse (

§ 47

lg 1), jätkus täitemenetlus pärast uuendamist menetlusetapis, milles see pooleli jäi. Vabatahtliku täitmise tähtaeg hakkas seega edasi kulgema pärast seda, kui täitemenetluse uuendamise otsuse sai lugeda avaldajale I kättetoimetatuks, s.o 21.05.2020. Viimane päev täitedokumendi 11

(14)2-20-10491 vabatahtlikuks täitmiseks oli täitmisteate kättesaamise, täitemenetluse peatamise otsuse tegemise ja täitemenetluse uuendamise otsuse kättesaamise aega arvestades 22.05.
  1. Kohtutäituril ei olnud alust sissenõudja nõusolekuta vabatahtliku täitmise tähtaega pikendada ega anda pärast selle möödumist uut vabatahtliku täitmise tähtaega. Seda ei muuda asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-18-5546 tunnistati sundtäitmine osaliselt lubamatuks.
  2. Keelumärke sissekandmine on

§ 142

lg 1 järgi üks osa kinnisasja arestimisest ning

§ 145

lg 1 järgi peab sellele reeglina eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine.

§ 145

lg 4 võimaldab erandina lasta keelumärke registrisse kanda enne täitmisteate saatmist. Vaidlus puudub selles, et kohtutäitur esitas kinnistusosakonnale avalduse Leemeti kinnistu käsutamise keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse enne arestimisakti koostamist ja pärast avaldajale I täitmisteate kättetoimetamist. Avaldaja I on seetõttu seisukohal, et kohtutäitur lasi kinnistusraamatusse keelumärke kanda õigusliku aluseta. Vallasvara arestimise kohta näeb

§ 64

lg 1 teine lause ette, et vara arestimiseks loetakse ka kohtutäituri avalduse alusel registripidaja poolt registrisse asja käsutamise keelumärke tegemist, kui see toimub enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist.

§ 64

lg 1 teine lause on erand sama sätte esimesest lausest, mis näeb ette, et kohtutäitur kirjutab vallasvara arestimiseks üles ja keelab selle käsutamise.

§ 64

lg 1 teisest lausest tuleneb seega kohtutäiturile selgelt õigus lasta käsutamise keelumärge registrisse kanda enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist.

§ 64

lg 2, mis võimaldab võlgniku vara arestida või lasta registrisse keelumärke kanda ka enne täitmisteate saatmist, on seejuures erand reeglist, mille järgi võib kohtutäitur võlgniku suhtes täitetoiminguid tegema hakata pärast täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist (

§ 24lg 3 p 4).

Kinnisasja arestimisel näeb

§ 64

lg 1 teise lausega sama tagajärje ette

§ 148

lg 1, kuid arvestades sätte paiknemist

  1. ptk
  2. jaos on ebaselge, kas see annab kohtutäiturile eraldi aluse keelumärke kinnistusraamatusse kandmiseks enne arestimisakti võlgnikule kättetoimetamist või puudutab üksnes olukorda, kus keelumärge on

§ 145lg 4 alusel registrisse kantud enne täitmisteate saatmist.

Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 148

lg-t 1 tuleb tõlgendada sundtäitmise eesmärki ja

§ 137

arvestades selliselt, et keelumärke kinnistusraamatusse kandmine on võimalik ka pärast täitmisteate saatmist ja enne arestimisakti koostamist. Täitemenetluse eesmärk on võlausaldaja nõude rahuldamine võimalikult efektiivselt, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigustega. Nagu kohtutäitur on 10.07.2020 otsuses selgitanud, eeldab kinnisasja arestimine üldjuhul võlgniku ja sissenõudja teavitamist arestimistoimingust ning kinnisasja ülevaatust, üles kirjutamist ja hinna määramist. Kinnisasja hinna määramisel tuleb välja selgitada võlgniku ja sissenõudja arvamus (

§ 74

lg 3) ning kohtutäitur saab vara ise hinnata üksnes siis, kui võlgnik ja sissenõudja kokkulepet ei saavuta (

§ 74lg 4).

Kui hinna määramiseks on vaja pääseda kinnisasjale ja sellel asuvatesse hoonetesse ning võlgnik ei anna selleks luba, tuleb kohtule esitada

§ 28

lg 2 alusel avaldus (vt ka Riigikohtu 29.12.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-10, p 11). Arestimisakti saab koostada alles pärast kinnisasja hinna määramist, kuna arestimisakt peab sisaldama kinnisasja hinda (

§ 143p 4).

Tõlgendus, mille kohaselt ei saaks kohtutäitur pärast täitmisteate kättetoimetamist enam kinnisasjale arestimisakti koostamata keelumärget seada, oleks seega vastuolus täitemenetluse eesmärgiga. Märkida tuleb, et kinnisasjale keelumärke seadmine enne täitmisteate kättetoimetamist ja seega ka vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist riivab võlgniku õigusi rohkem kui keelumärke seadmine pärast asjaomase tähtaja möödumist. On ebaloogiline, et kohtutäituri õigused kinnisasja arestimisel enne vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist on ulatuslikumad. Eriti arvestades seda, et Riigikohtu praktika järgi ei tule isegi

§ 145lg 4 ekslikul rakendamisel kinnistusraamatusse kantud keelumärget kustutada, kui täitemenetluse 12

(14)2-20-10491 alustamise eeldused on jätkuvalt täidetud (vt Riigikohtu 06.04.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-21-14-10, p 16). Kui täitemenetluse alustamise ja kinnisasja arestimise eeldused on täidetud, ei kahjusta keelumärke kinnistusraamatusse kandmine enne arestimisakti koostamist võlgniku õigusi rohkem kui keelumärke kinnistusraamatusse kandmine pärast arestimisakti koostamist, eeldades, et sellele järgneb peagi ka kinnisasja hindamine ja arestimisakti koostamine. Kui täitedokumendiks on hüpoteegi seadmise leping, nagu ka vaidlusaluses täitemenetluses, on hüpoteegiga koormatud kinnisasi ainus vara, mille arvel täitemenetluses hüpoteegiga tagatud nõuet täidetakse. Sellises n-ö kinnisasja täitemenetluses tuleb kinnisasi pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist igal juhul arestida ja ülearestimine võimalik ei ole. Avaldaja I õigusi ei saa seega kuidagi rikkuda see, et kohtutäitur lasi Leemeti kinnistule keelumärke kanda pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist ja enne arestimisakti koostamist. Eelnevast lähtuvalt võis kohtutäitur lasta Leemeti kinnistule keelumärke kanda ka enne arestimisakti koostamist ning keelumärke kustutamiseks ei ole alust.
  1. Avaldaja I leiab, et kohtutäitur on rikkunud oluliselt täitemenetlusõigust, kuna ei ole pidanud Leemeti kinnistu kasutusvaldajat täitemenetluse osaliseks ega selgitanud talle tema õigusi ja kohustusi. Ringkonnakohus nõustub kohtutäituri 10.07.2020 otsuses väljendatuga, et avaldaja I saab täitemenetluses kaitsta enda õigusi ega saa tugineda kaebuses asjaolule, et kohtutäitur on jätnud tema arvates kellegi valesti täitemenetluse osaliseks kvalifitseerimata ning ei ole sellele isikule tema õigusi ja kohustusi selgitanud. Kui avaldaja II leiab, et kohtutäitur on tema õigusi rikkunud, saab ta neid ise kaitsta seaduses ettenähtud korras.
  2. Eelnevast lähtuvalt tuleb maakohtu määrus TsMS § 428 lg 1 p 1, § 431 lg 2, § 477 lg 1, § 657 lg 1 p 4 ja § 659 koosmõjus avaldaja II kaebuse ja taotluste lahendamise osas tühistada ning menetlus selles osas lõpetada. Avaldaja II ei saa pöörduda uuesti kohtusse kaebusega kohtutäituri vastu vaidluses samal alusel sama eseme üle (TsMS § 432 esimene lause). Maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 656 lg 2 alusel olenemata määruskaebuse põhjendusest tühistada ka osas, milles maakohus jättis avaldaja I kaebuse tühistada kohtutäituri 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 otsused rahuldamata. Avaldaja I ei ole kaebuses taotlenud kohtutäituri 13.06.2020, 14.06.2020 ja 15.06.2020 otsuste tühistamist ning ringkonnakohtule ei ole teada, et sellise kuupäevaga kohtutäituri otsused üldse eksisteeriks. Ringkonnakohus selles osas seega uut määrust ei tee. Kuna selles osas on maakohtu määruse tühistamist taotletud ka määruskaebuses, tuleb määruskaebus lugeda osaliselt rahuldatuks.
  3. Avaldajad taotlesid maakohtule esitatud kaebuses esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu tagastamist. Maakohus avaldajate taotlust ei lahendanud ja avaldajad esitasid selle uuesti määruskaebuses. Ringkonnakohus märgib esmalt, et avaldajate seisukoht, et riigilõivu ei tule tasuda täitemenetluse peatamise taotluselt asjas, milles kohus vaatab läbi kaebust kohtutäituri otsuse või tegevuse peale, ei ole õige. Kaebusi kohtutäitur otsuse peale vaatab kohus

§ 218lg 2 esimese lausest ja Ts

MS § 475 lg 1 p-st 15 lähtuvalt läbi hagita menetluses, st kohalduvad hagita menetluse sätted. TsMS § 4771 lg 1 järgi saab hagita menetluses esialgset õiguskaitset kohaldada üksnes seaduses sätestatud juhul.

§ 218

lg 2 teise lause puhul ongi tegemist seaduses sätestatud juhuga, mis võimaldab kohaldada kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates esialgse õiguskaitse abinõuna täitemenetluse peatamist (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. V. Kõve jt (koost). Tallinn, 2018, lk 82, p 3.1.2.b). Kuna esialgsele õiguskaitsele kohaldatakse hagi tagamise kohta sätestatut (TsMS § 4771 lg 2 teine lause), pidi avaldaja I RLS § 59 lg 17 alusel tasuma täitemenetluse peatamise taotluselt riigilõivu 50 eurot. Avaldaja I viide

§-le 45 ei ole õige, kuna see reguleerib täitemenetluse 13

(14)2-20-10491 peatamist otse kohtule esitatud võlgniku avalduse alusel ning sellel ei ole seost

§-des 217 ja 218 reguleeritud kaebemenetlusega. Ringkonnakohus nõustub avaldajatega, et maakohus rikkus TsMS § 384 lg-t 1 koosmõjus § 4771 lg 2 teise lausega, kuna ei lahendanud esialgse õiguskaitse taotlust selle esitamise päevale järgneval tööpäeval, vaid alles ligikaudu viie kuu möödudes. Samas ei anna see alust esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu tagastamiseks (vt TsMS § 150 lg-d 1 ja 2). Kui avaldajad olid täitemenetluse peatamise vastu huvi kaotanud, oli neil võimalus esialgse õiguskaitse taotlusest loobuda. Kuna avaldajad seda ei teinud ja maakohus lahendas esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt, ei ole võimalik esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu tagastada. 23. Menetluskulud jäävad TsMS § 477 lg 1 ja § 168 lg 2 alusel avaldaja II ning TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel avaldaja I kanda. TsMS § 175 lg 31 kohaselt ei hüvitata kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid. Asja materjalidest ei nähtu ka muude menetluskulude kandmine kohtutäituri poolt. Kindlaksmääratavad menetluskulud seega puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.