Obsah (6)

§ 185§ 238§ 175§ 180§ 338§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-5463 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Kriminaalasi

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Valentinas Gudaleviciuselt Eesti Vabariigi kasuks 32,40 (kolmkümmend kaks eurot ja nelikümmend senti) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. EDASIKAEBAMISE KORD 1 Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valentinas Gudaleviciust süüdistatakse selles, et tema viibides 11.06.2021 kella 21.11 paiku avalikus kohas, s.o Tallinnas Kopli tänaval asuvas Sirbi trammipeatuses, kus viibisid ka kõrvalised isikud, rikkus avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mis tulenevad korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-st 1 ja korrakaitseseaduse §-s 54 sellega, et tungis kallale X-le ning peksis teda rusikate ja jalaga vastu pead, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: ninaluude murd, vasakpoolsel peapiirkonnal muhk, vasakpoolsel kulmupiirkonnal marrastus, kriimustus kaelal (patsiendikaart nr 2021034813, fototabel, isiku läbivaatuse protokoll). Ühtlasi häiris V. Gudalevicius oma tegevusega kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet, kes teavitasid juhtunust Häirekeskust. Seega pani V. Gudalevicius toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, kui see on toime pandud vägivallaga, s.o KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2. Harju Maakohtu 23.08.
3. a otsusega lühimenetluses tunnistati V. Gudalevicius süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes V.

Gudaleviciusele lõplikuks karistuseks 10 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati antud karistust eelmise kohtuotsusega, s.o Harju Maakohtu 22.02.2021 otsusega nr 1-21-1085 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (177 tundi üldkasulikku tööd on 5 kuud ja 27 päeva), mõistes V. Gudaleviciusele liitkaristuseks 1 aasta 4 kuud ja 17 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistus karistusaja hulka ja määrati, et ärakandmisele kuuluva karistuse alguseks lugeda V. Gudaleviciuse kahtlustatavana kinni pidamise aeg, s.o 11.06.2021. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või vangistuse ärakandmisel, sõltuvalt sellest, kumb tähtaeg saabub varem.

§ 175lg 1 p-de 4 ja 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti välja V.

Gudaleviciuselt riigituludesse menetluskuludena riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 226,80 eurot ja teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 876 eurot, kokku 1102,80 eurot.

§ 180lg 3 4.

lause alusel määrati, et menetluskulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o iga kuiselt 91,90 eurot. ESITATUD APELLATSIOON 3. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav V. Gudaleviciuse kaitsja vandeadvokaat Indrek Västrik, kes palub maakohtu otsus karistuse osas tühistada ja mõista süüdistatavale väiksem karistus. Hinnates süüdistatava süü suurust, leidis maakohus, et süüdistatava poolt toime pandud vägivallategu oli suhteliselt intensiivne, süüdistatav lõi mitmeid kordi kannatanut nii rusikate kui jalaga ja jättis siis liikumatult trammiteele lebama. Kannatanu vigastused olid ninaluude murd, vasakpoolsel peapiirkonnal muhk, vasakpoolsel kulmupiirkonnal marrastus, kriimustus kaelal. Samas kannatanul mingeid rahalisi pretensioone süüdistatava vastu ei ole, mistõttu ei ole ta esitanud ka tsiviilhagi. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt leidis maakohus, et süüdistatava süü on keskmine. Kohtuistungil süüdistatav tunnistas süüd, kahetses toimepandut ning soovis kannatanult ka vabandust paluda ja maakohus ei kahelnud süüdistatava avaldatud kahetsuse 2 siiruses ja arvestas seda kergendava asjaoluna. Arvestades eeltoodut mõistis maakohus karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, s.o 1 aasta ja 4 kuud vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes V.

Gudaleviciusele lõplikuks karistuseks 10 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistust suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

§ 338

p 4 sätestab, et kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks on mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikule. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise aluseks on isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid asjaolusid. Maakohus leidis põhjendatult, et arvestades süüdistatava siirast kahetsust on võimalik mõista karistus alla keskmise määra. Samas leiab kaitsja, et maakohus ei arvestanud süüdistatava kahetsust piisaval määral ning mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süü suurusele. Kaitsja palub ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse suuruse osas ja teha uus otsus, millega mõista väiksem karistus, mida vastavalt lühimenetluse sätetele vähendada 1/3 võrra, ja võimalikku vähendatud karistust suurendada varasema ärakandmata karistuse võrra. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
2. Esitatud apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse maakohtu otsuse muutmist vaid süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kohtukolleegiuim leiab, et esitatud apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus. Apellant palub määratud karistust kergendada, kuna maakohus ei arvestanud piisaval määral süüdistatava poolt avaldatud kahetsust ning karistus ei vasta süü suurusele. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks karistuse mõistmise osas. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Nii nagu karistuse mõistmisel, on ka selle asendamisel määrava 3 tähtsusega KarS § 56 lg 1 järgi isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt nt RKKKo 1-17-689/29, p 26). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut täiel määral järginud. Maakohus on süüdistatava süü suuruse hindamisel võtnud arvesse seda, et V. Gudaleviciuse poolt toime pandud vägivallategu oli suhteliselt intensiivne, süüdistatav lõi mitmeid kordi kannatanut nii rusikate kui jalaga ja jättis siis liikumatult trammiteele lebama. Maakohus võttis süüdistatava süü suuruse hindamisel arvesse kannatanu vigastusi, kuid ka seda, et kannatanu ei ole esitanud tsiviilhagi ning hindas süüdistatava süü suurust keskmiseks. Maakohus tuvastas isiku süüd kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning nendele ei viita esitatud apellatsioonis ka kaitsja. Kaitsja märgib vaid, et maakohus ei arvestanud puhtsüdamliku kahetsusega piisaval määral, seejuures oma seisukohta täpsemalt selgitamata. Raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Seega mõistis maakohus karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kuigi kaitsja hinnangul peaks süüdistatavale mõistma väiksema karistuse, ei ole ta toonud välja ühtegi asjaolu, mida maakohus karistuse mõistmisel arvestanud ei oleks ning mis annaks aluse leebema karistuse mõistmiseks. Samuti pole kaitsja märkinud seda, kui palju peaks mõistetav karistus tema hinnangul maakohtu poolt mõistetust väiksem olema.
3. Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 jätab kohtukolleegium esitatud apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. 7. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 32,40 eurot. Kohtukolleegium leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda ning kuulub temalt väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ 4