Obsah (12)

§ 407§ 367§ 163§ 637§ 405§ 4§ 439§ 436§ 177§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 18. november 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-2489 Koh

) § 407 lg-le 1 ja märkis, et kuna kostja ei ole hagile vastanud, loetakse hagis esitatud faktilised asjaolud kostja poolt omaksvõetuks. Kohus saab

§ 407

lg 1 alusel koostoimes sama paragrahvi lõikega 6 hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldada, kui hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud. 3.

1. Kohus on tuvastanud järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - hageja ja kostja sõlmisid
2. märtsil 2018 laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu 250 eurot. Hageja kandis laenusumma 250 eurot kostja kontole
3. märtsil
4. Lepinguga lepiti kokku intressimääras 28,5%. Laenuperioodiks oli neli kuud. Iga kuu pidi kostja hagejale tagastama laenu põhiosa 62,60 eurot ja tasuma intressi 17,84 eurot, 2 2-21-2489 - kokku 80,44 eurot. Kostja pidi hagejale nelja kuu möödumisel tagastama laenusumma 250 eurot ja tasuma intressi kokku 71,36 eurot (tl-d 4–10); kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud ega intressi tasunud. 3.
5. Maakohus leidis, et hageja ja kostja
6. märtsil 2018 sõlmitud leping vastab krediidilepingu alaliigiks oleva tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 järgi. 3.3.
7. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbija selle seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. 3.3.
8. Hageja on kostjale laenu andes tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Kohtule esitatud laenulepingust nähtub, et leping on vormistatud eelnevalt väljatöötatud plangil. Lepingus sisaldub ülevaade laenude liigitusest (nt standardlaen, käenduslaen), eraldi lahtrid on käenduslaenu või üksikisiku laenu taotluse eritingimuste märkimiseks. Lepingu p-des 1–12 on väga detailselt välja toodud lepingu põhitingimused, poolte kohustused, tähtajad ja tasude määrad. Laenulepingu vormist ja selle sisust nähtub, et leping oli eelnevalt välja töötatud eesmärgiga anda teistele isikutele laenu. Seda kinnitab lepingus sisalduvate tingimuste rohkus ja detailsus. Lepinguga reguleeritakse väga täpselt poolte õigusi ja kohustusi, mh laenuandja õigusi isikuandmete töötlemisel. See näitab, et laenuandja on võimaldanud laenu regulaarselt ja andnud laenu isikutele, keda ta ei tunne. Lepingu p-s 2.1 on toodud ülevaade püsiklientide ja uute laenutaotlejate erisuste kohta. Sellest punktist nähtub, et hageja on andud sarnaseid laene regulaarselt ka teistele isikutele. Laenulepingu sisu arvestades on põhjendatud asuda seisukohale, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga, mis on ette nähtud kasutamiseks arvukate laenude andmisel. 3.3.
9. Laenulepingus ettenähtud intressimäär 28,5% ei ole minimaalne ega väheoluline. See määr näitab selgelt laenulepingu tasulisust ja laenuandja soovi teenida tulu. 3.3.
10. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja ja kostja vahel oleksid isiklikud suhted ning kohtul puudub alus arvata, et hageja on kostjale laenu andnud isiklike suhete tõttu. 3.
11. Maakohus viitas VÕS § 401 lg-le 1, § 76 lg-le 1 ning § 82 lg-tele 1 ja
12. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et hageja andis kostjale laenu 250 eurot. Kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud, mistõttu kostja on lepingut rikkunud. VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 401 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt laenu 250 eurot tagasi maksmist. 3.
13. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on laenulepingus kokku leppinud intressimääras 28,5% ja lepingu järgi pidi kostja tasuma laenusumma kasutamise eest nelja kuu jooksul intressi kokku 71,36 eurot. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole intressi tasunud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi maksmist. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 397 lg 1 alusel välja intressi 71,36 eurot. 3.
14. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingus sätestatud määras intress laenusummalt ajavahemiku eest alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni 33 kuu möödumiseni, kokku 588,72 eurot (17,84 × 33). Hageja nõue on kvalifitseeritav varalise kahju hüvitamise nõudeks. Hageja kahjuks on saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 tähenduses. Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli 3 2-21-2489 kavatsus ja võimalus tulu saada (Riigikohtu
15. märtsi
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15715, p 13). Hageja ei ole tõendanud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Hageja ei ole tõendanud, et tal jäid uued laenulepingud sõlmimata ja järelikult tulu (intress) saamata seetõttu, et tal polnud kostjalt saamata jäänud raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks isikutele, kes selleks soovi avaldasid. Seetõttu jättis kohus rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja saamata jäänud tulu (intress) 588,72 eurot. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saab järeldada hagejal kahju tekkimist kostja käitumise tõttu. 3.
17. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise kahjunõudelt intressimääraga võrdses määras, s.o määraga 28,5% aastas ja 0,08% päevas alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku tasumiseni. Hagist nähtub, et hageja käsitab kahjunõudena, millelt ta palub viivis välja mõista, kostja võlgnetavat laenusummat 250 eurot, intressi nelja kuu eest 71,36 eurot ja saamata jäänud tulu 588,72 eurot. 3.7.
18. Kuna kohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja saamata jäänud tulu 588,72 eurot, jättis kohus asjaomases osas rahuldamata ka viivisenõude. 3.7.
19. Kohus jättis rahuldamata ka hageja nõude mõista kostjalt välja viivis intressilt 71,36 eurot, kuna VÕS § 113 lg 6 esimese lause kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist mh intressi maksmisega viivitamise korral. 3.7.
20. Järgnevalt käsitles kohus hageja nõuet mõista välja viivis laenusummalt 250 eurot. Laenulepingu kohaselt on viivisemäär 0,7% päevas. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmitud tarbijakrediidileping on tüüptingimustega leping. Sealhulgas on tüüptingimuseks VÕS § 35 mõttes laenulepingus viivise kohta sätestatu. Laenulepingu tingimus, mille kohaselt viivisemäär on 0,7% päevas, ning laenulepingu p 6, mille kohaselt laenu põhiosa või selle osa tagastamata jätmise korral kokkulepitud tähtajaks arvestatakse viivist 0,9% ööpäevas laenu põhiosalt, on tühised. Tüüptingimustega lepingus märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mis ei kajasta kohtu hinnangul kohast proportsiooni seaduses sätestatud viivisemäära suhtes ja on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Ebaproportsionaalselt suure viivise ettenägemine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eelnevast tulenevalt rahuldas kohus viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra järgi. Arvestades hageja nõuet, on põhjendatud mõista kostjalt välja põhinõudelt 250 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku
21. veebruar 2021 (hagiavalduse esitamise kuupäev) kuni
22. oktoober 2021 (kohtuotsuse tegemise kuupäev) eest 13,15 eurot. Kohus mõistis

§ 367

alusel kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 250 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates

1. oktoobrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. 3.
2. Kohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, mistõttu puudub vajadus käsitleda hageja väiteid, millega ta palub kohtul nõude aegumine peatada. 3.
3. Kuna kohus rahuldas hagi u 35% ulatuses, jättis kohus

§ 163lg 1 alusel hageja menetluskuludest 35% kostja kanda ja 65% hageja enda kanda.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 200 eurot. Hageja tasutud riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud, mistõttu jättis kohus kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Kuna kohus jättis 35% hageja menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulu 70 eurot (200 eurot × 35%). 4 2-21-2489 Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub teha asjas uus lahend ja mõista kostjalt välja 766,92 eurot (apellatsioonkaebuse esitamise kuu seisuga), mis jäi maakohtus välja mõistmata. Kõik kulud, s.o 325 eurot (riigilõivud maa- ja ringkonnakohtus) palub hageja jätta kostja kanda ja mõista neilt välja viivis. 4.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt kuna kohus tugines tagaseljaotsuses

§ 407

lg-le 1, pidi kohus rahuldama nõude hagis märgitud ulatuses ning kohtul polnud õigust teha osalist tagaseljaotsust.

§ 407

lg 6 annab aluse hagi rahuldamata jätmiseks, mitte osalise tagaseljaotsuse tegemiseks. Kuna

§ 407

lg 1 järgi loetakse hagis esitatud nõue kostja poolt omaksvõetuks, pidi kohus tagaseljaotsust tehes rahuldama hagi hagiavalduses välja toodud ulatuses. 4.

1. Kohus arvestas vääralt viivist. Viivist arvestatakse nõudelt alates kohustuse tekkimisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Esimene kohustus tekkis aprillis
2. 4.
3. Hagi oli üles ehitatud kahjunõudele, aga kohus lahendas kahjuhüvitise nõude asemel lepingulise vaidluse. Seega ei lähtunud kohus hagi esemest ja hagiavalduses toodud asjaoludest. 4.
4. Hageja leiab, et kuna kostja ei täitnud laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustust, on ta olulisel määral poolte kokkulepet rikkunud ning hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist vastavalt VÕS § 115 lg-le
5. Hageja viitas VÕS § 127 lg-tele 1 ja 4 ning märkis, et vastavalt sõlmitud lepingule pidi hageja teenima tehingult ühes kuus 17,84 eurot. Hageja lootis teenida laenult intresse ning see peaks olema kostja poolt kahjuna hüvitatav. Kohtul tuleks teha uus kohtulahend ja mõista välja maakohtu poolt välja mõistmata kahju, mis on
6. oktoobri 2021 seisuga 677,92 eurot. Kuna võib eeldada, et kostja ei täida nõuet ka tulevikus, palub hageja kohtul kohaldada VÕS § 127 lg-t
7. Kahju tulevikus võiks olla samuti 17,84 eurot kuus, mis on saamata jäänud tulu, mida hageja lepingu pealt teeniks (VÕS § 128 lg 2). 4.
8. Hageja palub kohtul teha uus lahend ka kohtukulude osas ja mõista need täies ulatuses kostjalt välja. Koos apellatsioonkaebusega on hageja kandnud kulutusi kokku 325 eurot. Uues lahendis taotleb hageja ka kulutustelt viivise väljamõistmist määraga 0,02% päevas kuni kulutuste täieliku tasumiseni. Hageja ei taotlenud seda maakohtus, kuna ta ei teadnud siis, et kulutustelt on võimalik viivist nõuda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

§ 637lg 21 ja § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

6. Arvestades praeguse asja hagihinda ning põhi- ja kõrvalnõuete suuruseid, on tegemist

§ 405

lg 1 tähenduses lihtmenetluse asjaga.

§ 637

lg 21 kohaselt võetakse

§ 405

lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul ei ole maakohus andnud otsuses luba edasikaebamiseks. Samuti ei esine muid

§ 637lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 5 2-21-2489 7. Praegusel juhul taotleb hageja maakohtu otsuse tühistamist esmalt seetõttu, et hageja arvates ei olnud kohtul õigust rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt (mh

§ 407

lg 6 alusel), vaid

§ 407

lg-st 1 tulenevalt pidi kohus tagaseljaotsust tehes rahuldama hagi hagiavalduses välja toodud ulatuses. Hageja väide ei ole õiguslikult korrektne.

§ 407

lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Seega ei saa kohus tagaseljaotsust tehes esitatud hagi automaatselt rahuldada, vaid peab kontrollima selle õiguslikku põhjendatust ning saab hagi rahuldada üksnes selles osas, milles see on õiguslikult põhjendatud. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul

§ 407

lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Seega ei ole hageja etteheide maakohtule õiguslikult põhjendatud.

1. Teiseks leiab hageja, et kohus eksis viivise arvestamisel, arvestades viivist alates hagiavalduse esitamisest
2. veebruaril
3. Hageja arvates oleks viivist tulnud arvestada alates kohustuse tekkimisest, kusjuures esimene kohustus tekkis aprillis
4. Kolleegium märgib, et hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja viivis esitatud rahaliselt nõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni (hagiavalduse lk 3, sh taotluste p 3 (tl 2)). Teistsugust viivisenõuet ei esitanud hageja ka oma
5. märtsi
6. a ega
7. mai
8. a puuduste kõrvaldamise dokumentides.

§ 4

lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuna hageja ei olnud nõudnud viivist hagi esitamisele eelnenud ajavahemiku eest, ei oleks kohus saanud selle ajavahemiku eest viivist välja mõista. Seega ei ole hageja etteheide maakohtule põhjendatud. 9. Kolmandaks heidab hageja maakohtule ette seda, et kohus lahendas hageja rahalise nõude lepingulisel alusel, ehkki hageja oli esitanud kahjunõude. Ka see etteheide ei ole põhjendatud.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohtul on kohustus vaidlusalune õigussuhe ise kvalifitseerida ja lahendada õigete õigusnormide alusel. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses selle, et maakohus jättis rahuldamata tema nõude lepingus sätestatud määras intressi väljamõistmiseks alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Maakohus jättis selle nõude rahuldamata 33 kuu eest summas 588,72 eurot. Hageja väitel on nõude suurus apellatsioonkaebuse esitamise seisuga 677,92 eurot. Ringkonnakohus märgib, et maakohus käsitaski seda nõuet kahju hüvitamise nõudena, lugedes saamata jäänud intressitulu potentsiaalseks hagejal saamata jäänud tuluks VÕS § 128 lg 4 tähenduses (vt maakohtu otsuse p 11). Nii hagiavaldusest kui ka apellatsioonkaebusest nähtuvalt nõustub hageja ka ise, et tegemist on lepingulise nõudega, kuna hageja sõnul tekkis talle kahju sellest, et kostja rikkus lepingulist kokkulepet, ja hageja arvates on tema kahju hüvitamise nõude õiguslik alus VÕS §

1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hagiavalduses esile toodud asjaoludel hageja nõude õigesti kvalifitseerinud. Ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust selles kahelda.
2. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus on tema kahju hüvitamise nõude põhjendamatult rahuldamata jätnud. Hageja leiab, et vastavalt kostjaga sõlmitud lepingule pidi ta teenima ühes kuus intressi 17,84 eurot ja see peaks olema kostja poolt kahjuna hüvitatav. 10.
3. Hageja on põhjendanud oma saamata jäänud tulu nõuet sellega, et ausa ja kohusetundliku laenuvõtja korral oleks tal võimalik teenida laenu intressidena 17,84 eurot kuus. Kolleegium 6 2-21-2489 märgib, et laenulepingus kokkulepitud intressi näol on tegemist lepingujärgse tasuga laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Selle aja eest, mil kostjal oli laenulepingu järgi õigus laenatud raha kasutada (s.o 4 kuud), on maakohus kostjalt hageja kasuks laenulepingus kokkulepitud intressi välja mõistnud. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine või laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue (vt Riigikohtu
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 17). 10.
6. Kahju hüvitamise nõudmiseks peavad muu hulgas olema täidetud VÕS § 128 lg 4 eeldused ja esinema põhjuslik seos kostja rikkumise ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Iseenesest on võimalik käsitada laenuandjale tekkiva kahjuna sellest, et laenuvõtja laenu õigeaegselt ei tagasta, laenuandja saamata jäänud intressitulu, kui tal ei olnud laenuvõtja kohustuse rikkumise tõttu võimalik anda laenu teistele isikutele ja teenida oma raha kasutusse andmise pealt tulu. 10.
7. Maakohus leidis vaidlustatud määruse p-s 11, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada ning et tal jäid uued laenulepingud sõlmimata ja järelikult tulu (intress) saamata seetõttu, et tal polnud (kostjalt saamata jäänud raha) puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks isikutele, kes selleks soovi avaldasid. Ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ei nõustu.

§ 407

lg 1 teise lause kohaselt loetakse tagaseljaotsuse tegemisel hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks, mistõttu kohus ei saa keelduda hagi tagaseljaotsusega rahuldamisest selle tõendamatuse tõttu. Seega on maakohus heitnud hagejale põhjendamatult ette seda, et ta ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise eelduseks olevaid asjaolusid tõendanud. 10.4. Eelnev menetlusõiguse normi rikkumine (s.o

§ 407lg-ga 1 vastuolus olev põhjendus) ei ole aga mõjutanud asja lahendust maakohtus.

Praegusel juhul on maakohus vaidlustatud otsuses lisaks märkinud, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saab järeldada hagejal kahju tekkimist kostja käitumise tõttu (maakohtu otsuse p 12). Ka asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks oma saamata jäänud tulu nõuet hagiavalduses või selle täiendustes põhistanud, tuues kohtu ette asjaolud, mille tõele vastavuse korral oleks hagejal õigus nõuda kostjalt saamata jäänud tulu hüvitamist. Hageja väidetest ei nähtu, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada ning et tal jäid uued laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud kostjalt saamata jäänud raha puudumise tõttu võimalusi laenude andmiseks isikutele, kes selleks soovi avaldasid. Seejuures selgitas maakohus hagejale

1. mai
2. a määruse p-s 4.2, et tal tuleb selgelt välja tuua, millega ja millises suuruses tulu oleks ta saanud, kui kostja oleks nõuetekohaselt oma kohustusi täitnud. Kohus lisas, et hagejal tuleb välja tuua ja tõendada asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kohtu selgitusele vaatamata ei toonud hageja esile asjaolusid, millest nähtuvalt tekkis tal seetõttu, et kostja laenu õigeaegselt ei tagastanud, kahju saamata jäänud tulu näol VÕS § 128 lg 4 tähenduses. Kuna hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid, mille esinemise korral oleks tema saamata jäänud tulu nõue õiguslikult põhjendatud, ei oleks maakohus saanud hagi selle nõude osas

§ 407lg 1 järgi tagaseljaotsusega rahuldada.

Seega jättis maakohus selle nõude põhjendatult rahuldamata. 10.

1. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus oleks jätnud mõne hageja esitatud asjaolu arvesse võtmata. Ka apellatsioonkaebuses ei ole hageja toonud esile ühtegi asjaolu, mis võiks tõendatuse korral võimaldada teha maakohtu otsusest erineva lahendi. Kuna apellatsioonkaebuse alusel ei oleks võimalik teha hageja saamata jäänud tulu nõude osas maakohtust erinevat otsust, ei ole asjakohane ka hageja taotlus kohaldada VÕS § 127 lg-t
2. 7 2-21-2489
3. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei annaks alust maakohtu otsust sisulises osas tühistada, ei oleks alust tühistada maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, milleks annab kohtule õiguse

§ 163lg 1.

Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus oleks menetluskulusid jaotades diskretsiooniõiguse piire rikkunud. Seejuures jättis maakohus põhjendatult otsuses hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise välja mõistmata, kuna hageja ei olnud seda vastavalt

§ 177lg-le 4 taotlenud.

12. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei esine praegusel juhul aluseid, mis õigustaksid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

§ 637lg 21 järgi.

Riigikohus on selgitanud, et

§ 637

lg 21 kohaldamisel tuleb kontrollida, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hinnata, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust. Ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebust menetlusse võtma ainuüksi seetõttu, et õigusnorme on ebaõigesti kohaldatud, kui see ei mõjutanud asja lahendust. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 13). Praegusel juhul tuvastas kolleegium maakohtu otsuses ühe rikkumise (vt määruse p 10.3), mis ei ole aga mõjutanud asja lahendust. Muus osas ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes selgelt materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ega menetlusõiguse normi rikkunud. 13. Täiendavalt esineb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks ka

§ 637

lg 1 p-s 6 toodud alus, kuna eelnevaid põhjendusi arvestades ei saaks apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust ilmselt rahuldada. Praegusel juhul ei ole ükski apellatsioonkaebuse väide selline, mis võiks tuua kaasa maakohtu otsuse tühistamise või muutmise. 14. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 168lg 1 järgi apellandi kanda.

Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. 15. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel

§ 150

lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (125 eurot). 16. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik, Meeli Kaur, Villem Lapimaa 8