Obsah (21)

§ 404§ 408§ 94§ 415§ 2§ 3§ 1§ 9§ 29§ 76§ 100§ 101§ 396§ 14§ 402§ 34§ 416§ 403§ 113§ 88§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liili Lauri Otsuse avaldamise aeg ja koht 19. oktoober 2021, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-20-11704 OK Incu

§ 404

lg-s 1 toodud andmetega lepingudokumenti selgitab hageja, et viidatud andmed on kostjale tehtud kättesaadavaks enne lepingu sõlmimist ja püsivalt pärast lepingu allkirjastamist MyAccount vahendusel, samuti on kostjale saadetud SECCI ja üldtingimused. Kostja vastuväited

1. Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu, palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2. Kostja hinnangul ei ole poolte vahel lepingut sõlmitud. Kostja tahteavaldus kohustuse võtmiseks on tõendamata. Kui kohus leiab, et poolte vahel on leping on sõlmitud, siis leiab kostja, et leping on tühine

§ 408

alusel, kuna on tõendamata, et kostjale on antud

§ 404lg-s 1 toodud andmetega lepingudokument.

Kuivõrd sellist lepingudokumenti ei ole kostjale antud, siis on laenuandja rikkunud tarbija teavitamiskohustust jättes kostjale andmata kõik tarbijakrediidilepinguga seoses tarbijale anda tulevad andmed lepingu tingimuste kohta, sh intressimäära osas, mille

§ 408

lg 4 tuleneva tagajärjena loetakse intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär. Alates 01.07.2016 on

§ 94

lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär olnud 0,00 %. Võttes 2 arvesse, et kostja on pangale üle kandnud 3701,39 eurot, ei saa eelmärgitut arvesse võttes hagejal olla kostja vastu hagis märgitud nõuet. Kui kohus leiab, et leping on sõlmitud kehtivalt, siis on kostja seisukohal, et leping on kehtivalt ülesütlemata. Kui kohus leiab, et leping on kehtivalt ülesöeldud, siis on kostja seisukohal, et nõude kujunemine ei ole kontrollitav. 9. Kostja on seisukohal, et hagis märgitud põhinõude suurus 3 088,46 eurot on vastuolus hagi asjaolude ja hageja poolt esitatud tõenditega. Hagis esitatud asjaoludest selgub, et kostjaga oli sõlmitud leping laenulimiidiga kuni 3 000 eurot. Hagi lisana esitatud nõudearvestusest nähtub, et kostja oli lepingu lõpetamise seisuga limiidist võtnud kasutusele 2999,55 eurot. Lisaks, kostja poolt igakuiselt ülekantud summad on tingimuste kohaselt alati teatud ulatuses pidanud lisaks intressidele ja muudele tasudele sisaldama põhiosa tagastusi. Hagile lisatud tabelist nähtub, et ajavahemikus 27.06.2019 kuni 27.01.2020 on kostja teinud ülekandeid summas 832,54 eurot, millest vaid 06.11.2019 üle kantud 158,64 eurost on 47,80 eurot kantud põhisoa katteks, kuigi

§ 415

lg 2 ja laenuandja tingimuste p 10.6 lubavad ebapiisavate maksete korral intressi katteks summasid kanda üksnes pärast võla sissenõudmiseks tehtud kulude ja võlgnetava põhiosa kinni katmist. Sellest tulenevalt on ebaõiged ka viivisenõue ja intressinõue. 10. On tõendamata, et kostjale on xxx xxx poolt laen üle kantud. Kostjale on laekunud xxx xxx OÜ poolt 800 eurot, xxx xxx poolt 2 885 eurot, xxx xxx Ltd poolt 308 eurot, kokku seega 3 993 eurot. Kostja ei ole andnud nõusolekut panga põhikohustuse kolmandate istikute poolt ülevõtmiseks või laenu väljamaksmiseks kolmandate isikute poolt. Krediidiasutuste seadus § 3¹ viidatud Euroopa Liidu ja nõukogu määruse 575/2013 artikkel 4 järgi krediidiasutus on ettevõtja kelle majandustegevuseks on hoiuste ja muude tagasimakstavate võtmine avalikkuselt ning oma arvel ja nimel laenu andmine. Eeltoodust tulenevalt peab krediidiasutus krediidilepingud sõlmima ja selleks vajalikud toimingud tegema, sh laenusaajale laenu välja maksma oma arvel ja nimel, st sisuliselt isiklikult, mistõttu eeldus, et rahalise kohustuse võlgniku eest võib laenusaajast võlausaldajale täita kolmas isik, krediidiasutusel lasuva rahalise kohustuse puhul ei kehti, mistõttu

§-st 78 tulenev kohustustega ühinemine ei ole kohaldatav ning kohaldada tuleb

§-i 175 – kohustuse ülevõtmist. Xxx xxx on rikkunud krediidiasutuse tegutsemisele seatud tingimust tegutseda oma arvel ja nimel, kui on kostjale laenu väljamaksmise kohustuse üle andnud kolmandatele isikutele. Sh on ta teinud seda ilma laenusaaja nõusolekuta, mistõttu on kostja seisukohal, et panga põhikohustus laenulepingu järgi on täitmata ja hagejal ei saa kostja vastu nõuet olla.

1. Juhul, kui kohus tuvastab xxx xxx ja kostja vahel laenusuhte, võib laenuleping olla tulenevalt TsÜS §-st 87 tühine kui seadusega vastuolus olev tehing. Kostjale on vaidluse käigus teatavaks saanud asjaolude ja tõendite põhjal kujunenud seisukoht, et on võimalik, et kostja on eneseteadmata kaasatud rahapesuskeemi. Kostja kontole on tundmatute isikute poolt kantud summasid, mida kostja, uskudes laenulepingu sõlmimisse, on heauskselt koos intresside ja muude tasudega pangale tasunud, pangalt endalt tegelikult midagi saamata. OÜ xxx xxx, kelle poolt kanti kostjale 11.09.2017 üle 800 eurot, pärast ärinime muutmisi, korduvaid ühinemisi ja jagunemisi, on tänaseks äriregistrist kustutatud, mis võib viidata soovile varjata võimalike ebaseaduslike tehingute tegemist või vähemalt raskendada tehingute võimaliku uurimist järelevalve- või õigusorganite poolt. Kohtu põhjendused
2. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt. Hagi tuleb rahuldada osaliselt põhinõude osas.
3. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 3 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
4. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. 15.

§ 2

lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

§ 3

p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust.

§ 1

lg 3 sätestab, et rohkem kui kahe poole vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 29

esimest lõiget arvestades tuleb lähtuda iga konkreetse müügilepingu sõlmimise fakti kindlakstegemisel ja sisu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest.

§ 29

lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antud tähendust ja tavasid ning lepingupoolte vahelist praktikat.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle ning kohus saab asja lahendamisel sellest lähtuda, et: • kostja pangaarvele on laekunud xxx xxx OÜ poolt 800 eurot, xxx xxx poolt 2885 eurot, xxx xxx Ltd poolt 308 eurot • kokku on kostjale laekunud 3993 eurot • Xxx xxx poolt võimaldatud laenulimiit oli 3000 eurot. • kostja kasutas limiiti korduvalt, sh summas 103 eurot, 100 eurot, 096 eurot, 267 eurot, 272 eurot, 800 eurot, 450 eurot, 800 eurot ja 105 eurot • rahalisi tagasimakseid on kostja teinud kokku 3701.39 eurot (06.04.21 kohtuistungil avaldatud) • lepingu lõpetamine 23.03.2020 oli võlgnevuse 2951.75 euro alusel (06.04.2021 kohtuistungil kostja poolt avaldatud)
2. Kohus juhindub antud asjas lahendamisel

§ 76

lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 76

lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. 18. Pooled ei vaidle selle üle, et 3993 eurot on kostja pangakontole üle kantud, vaid kas see see summa on käsitletav laenuna.

§ 396

lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja 4 aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Professionaalsel laenuandjal on

§ 14

lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal

§ 14lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus.

Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1136-12, p 25).

(p 10).

§ 402

sätestas, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 34

järgi oli tarbija

-i tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakaitseseaduse § 2 p 1 järgi oli tarbija defineeritud lepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse redaktsioonis järgnevalt: tarbija – füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17).

§ 416

lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist. (p 13) 3-2-1-105-

2. Kostja vastuväited seisnevad kokkuvõtvalt selles, et: • poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud • kui leping ongi sõlmitud, on tühine

§ 408

alusel, kuna on tõendamata, et kostjale oleks antud

§ 404

lõikes 1 toodud andmetega lepingudokument • kui leping ongi sõlmitud kehtivalt, siis on see aga kehtivalt ülesütlemata • kui leping on kehtivalt ülesöeldud, ei ole rahalise nõude kujunemine kontrollitav • on TsÜS §-st 87 alusel tühine kui seadusega vastuolus olev tehing • tõendamata on see asjaolu, et laen on laenuandja xxx xxx poolt üle kantud

1. Kohtu hinnangul on arvestades lepingu sõlmimise protsessi, kostja oma tahteavaldust laenusaamiseks piisavalt selgelt üles näidanud. Kostja on kohtu määramisel tahteavalduse väljaselgitamiseks viibinud 06.04.2021 toimunud kohtuistungil. Kohtuistungil on kostja andnud selgitusi, mille kohaselt ta logis laenuandja koduleheküljele ja vaatas laenu saamise tingimusi. Kostja soovi astuda lepingulisse suhtesse kinnitab tema poolt 11.09.2017 laenutaotluse täitmine enda identifitseerimisega (tlk 4) ning korduv laenulimiidi kasutamine (tlk 8,9,10). Seega leiab kohus, et tõendamist on leidnud asja sisulise arutamise käigus, et sõlmiti siiski laenuleping. Asjaolu, et laenuleping kostjaga sõlmiti kinnitavad järgmised toimingud, mis on tõendatud: kostja kinnitas digitaalselt laenusaaja laenutingimusi, hageja või poolt määratud isikud kandsid laenuraha kostjale üle ning kostja tegi laenulepingu raames ka tagasimakseid. Kostja ei toonud esile, et need oleks tehtud mõne muu laenusuhte raames. Kostja on füüsiline isik, kes ei tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses. Kuna vaidlusalune laenuleping oli sõlmitud krediidivahendaja abil selliselt, et majandus- ja kutsetegevuses mittetegutsevad isikud andsid krediiti füüsilisest isikust tarbijale, siis kohalduvad käesolevas asjas tarbijakrediidilepingu sätted.
2. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et leping on tühine

§ 408

alusel, kuivõrd kostjale ei ole antud

§ 404lõikes 1 toodud andmetega lepingudokumenti.

Vaidluse all ei ole, et kostjale on laen üle kantud. Kohtu hinnangul on laenulepingu lahutamatuks osaks xxx xxx laenulimiidi üldtingimused ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabeleht. Kostja on kohtuistungil kinnitanud, et tutvus laenu saamise tingimustega. Kostja on kohtule esitanud ka kirjavahetuse, millest nähtuvalt on talle 08.04.2020 selgitatud, et laenuandja koduleheküljel xxx on tal võimalik tutvuda laenulepingu tingimustega ja ülevaatega laenust iseteeninduse lingi all. Lepingu sõlmimisega nõustus kostja, et tingimuste punkt 12.1 kohaselt edastatakse talle teave elektrooniliselt läbi konto või kokkulepitud sidevahendit kasutades. 5

1. Kohus leiab, et kostja vastuväide nagu pidanuks just xxx xxx taotletava laenu tema arvele üle kandma, ei ole kooskõlas lepingu tingimustega. Laenulimiidi tingimuste 8.1 alusel oli laenuandjal xxx xxx õigus maksta laen kliendile muude vahendite kaudu ja vaidluse all ei ole ülekannete teostamine. Kostja pangaarvele on laekunud (tlk 81) xxx xxx OÜ poolt 800 eurot, xxx xxx poolt 2885 eurot, xxx xxx Ltd poolt 308 eurot ning kostja ei ole esile toonud, et tegemist oleks eraldiseisvate laenutaotlustega.
2. Kostja vastuväite järgi on laenuleping kehtivalt ülesütlemata. Lepingu üldtingimuste punkt 11.1 korral kolme järjestikuse tagasimaksega osaliselt või tervikuna viivitamise korral annab laenuandja 14 päeva aega summade tasumiseks koos teatega, et ta lõpetab lepingu. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Kohtu hinnangul seda kehtivalt tehtud ei ole. Hageja on esile toonud kostja laenu osas tasumata põhinõude ja intressi arvestuse tasutud maksete arvelt, kuid ei olnud selgelt kostjat teavitanud. Hageja esitas arvestuse alles menetluse käigus, mis ei ole kooskõlas lepingus kostjale tutvustatud arvestuse alustega. Tarbijakrediidi tunnuseks on regulatsiooni imperatiivsus (§ 421), ranged vorminõuded (§ 404 lg1, § 408 lg 1), krediidiandja kohustus anda tarbijale lepingueelset teavet (§ 403`ja 303.3 ja selgitusi (§ 405.5), vastutustundliku laenamise põhimõte (§ 403.4) ning tarbija suhtes rakendatavate sanktsioonide piiratus (§ 415 ja 113.2). 24.

§ 404

lg 1 järgi peab tarbija avaldus laenukohustuse võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning

§ 404

lg 2 järgi lepingus selgelt ja kokkuvõtlikult olema märgitud

§ 403` lg 1 punktides 1-11 nimetatud andmed, sh intressimäära kohta.

Hageja on asja sisulise arutamise käigus esile toonud, et nimetatud andmed on enne lepingu sõlmimist tehtud kättesaadavaks MyAccount vahendusel, edastatud SECI ja üldtingimused. MyAccount vaade on esitatud süsteemi väljavõttena. Tarbijale tuleb anda lepingueelne teave

§ 403`lg 1 p 8 kohaselt, intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused.

Kui tegemist on fikseerimata intressimääraga, esitab krediidiandja selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja korra. Kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär. 25.

§ 404

lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul kohaldub nimetatud säte, kuivõrd kostja on laenu saanud ja seda ka tagasi maksnud.

§ 408

lg 4 kohaselt, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid.

§ 408

lg 5 kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul puuduvad andmed kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, ei või intressi nõuda rohkem käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäärast, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. 26. Laenuleping on

§ 408

lg 1 järgi tühine, kuna selles ei ole märgitud

§ 404

lg 2¹ järgi krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi. Tehingu tühisuse tagajärg eelnimetatud sätte kohaldamise korral oleks sama, mis on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu 6 nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja hagejale tagasi maksnud. Kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

4034 lg 7 loetakse lepingujärgseks intressimääraks

§ 94

järgne määr, saab hageja nõuda kostjalt viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Samale järeldusele saab jõuda ka

§ 408

lg 10 järgi, kuna vaidlusaluses lepingus ei ole viivis väljendatud aasta- ja päevamäärana ning ka sellisel juhul saab krediidiandja nõuda tarbijalt viivist üksnes

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivise määras.

27. Riigikohus on lahendis 2-17-7402 märkinud, et võlausaldaja teatamiskohustus

§ 88

lg 4 järgi (vähemalt tarbijakrediidilepingu korral, vt ka praeguse otsuse p 13) ei saa olla täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal

§ 88

lg 4 järgsest kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemise viisil, mis lepiti kokku laenulepingus. Alles teavitamiskohustuse täitmise korral saab lugeda

§ 88

lg 4 järgse määrangu tehtuks; pangakontolt nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus. (p 14.4.2)

§ 416

lg 2 kohaselt peab krediidiandja hiljemalt koos § 416 lg-s 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. (p 16) Krediidiandja peab sõnastama tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Samas ei mõjuta ainuüksi võimalik

§ 416lg-s 2 sätestatud nõude rikkumine ülesütlemise kehtivust.

(p 16.1)

§ 416

lg 1 ei välista iseenesest tarbijakrediidilepingu ülesütlemist ka siis, kui võlgnik on viivituses vaid kõrvalnõuete (intress, viivis) maksetega lg-s 1 märgitud ulatuses. Kuna

§ 415

lg 2 kohaselt tuleb võlgniku ebapiisavate maksete korral need kõigepealt (siiski pärast võla sissenõudmise kulusid) arvestada võlgnetava põhisumma katteks, võimaldaks võlgniku mittenõuetekohane maksekäitumine vastasel korral järeldust, et intressi järjepidevalt võlgu jäämisel (

§ 415lg 2 järgse arvestuse alusel) ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi.

Samas on laenuandja jaoks laenu andmise üks eesmärke tulu ehk intressi teenimine ning intresside järjepideva maksmata jätmise korral ei ole välistatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemine. 28. Kostja on 11.03.2020 (tlk 50) edastanud hageja ekirja sooviga saada andmeid intressi arvestuse kohta. 08.04.2020 on kostjale esitatud vastus viidates võimalusele tutvuda teabega iseteeninduses. Hageja on hagiavaldusele lisanud väljavõtte nõude arvestusest perioodil 27.06.2019-27.01.2020 kohta (tlk 8,9,10). Kostja leiab, et põhinõue on ebaõige

§ 415

lg 2 ja üldtingimuste punkti 10.6 alusel, sest ebapiisavate maksete korral intressi katteks saab summasid kanda üksnes pärast võla sissenõudmiseks tehtud kulude ja võlgnetava põhiosa kinni katmist. 06.04.2021 toimunud kohtuistungil kohustas kohus hagejat täpsustama, kuidas on toimunud laenu tagasimaksete ning intressi ja viivise arvestus ning seega ka kujunenud hagetav summa. Kohus viitas asjaolule, et hagile lisatud laenu kasutamise ja tagasimaksete arvestus ei ole arusaadav ja lubatav tõend. Hageja on 20.04.2021 menetlusdokumendis selgitanud ja esitanud sooritatud maksete jagunemise, milline tagasimaksete osa on arvestatud intressi ja põhivõla katteks. Arvestusest nähtuvalt on näiteks 06.11.2019 tehtud tagasimakse 158.64 eurot, kus põhivõla katteks on arvestatud 47,8 eurot ja intressi katteks 110.84 eurot ning 27.01.2020 on tehtud tagasimakse 190 eurot, kus põhivõla katteks on arvestatud 0 ja intressi katteks 185 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et eeltoodud andmed arvestuse kohta on tehtud nähtavaks eelnevalt kostjale. Kohus leiab, et nõude arvestuslik osa on arusaadav, kuid ei ole kooskõlas kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks tehtud üldtingimustega. Hageja on nõude kujunemist alles menetluse käigus täpsustanud (tlk 95) selgitusega, et kliendi MyAccount vaade ei ole laenuandjale vaadeldav kliendi turvalisuse huvides. Lepingu üldtingimuste punkt 10.6 näeb ette, et ebapiisavate maksesummade korral on nende kasutamise järjekord esmalt maksmisele kuuluvate summade sissenõudmiskulud, siis laen, seejärel intress ning leppetrahv ja intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused. Kokku on kostja tagasimakseid teinud 3701 ja laenu kasutanud 3993 eurot. Seega leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista tasumata põhisumma 291.61 eurot. 7 29. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Hagi asjaolude kohaselt kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtib Euroopa Standardiinfo teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 49,09% aastas ja krediidikulukuse määraks on 61,79% aastas ning viivisemäär on võrdne intressimääraga. Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida saab pidada tühiseks. Seejuures lähtub kohus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast, mille kohaselt on eelduslikult

§ 42

lg 3 p 5 ja

§ 42

lg 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10.05.

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13; samuti 16.11.
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 16). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10.05.
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). 30.

§ 101

lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivise ebaõige avaldamise tagajärjel

§ 408

lg 10 järgi on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes seadusjärgses määras, s.o. § 113 teises lauses sätestatud viivise määras. Eeltoodud põhjendatusel ja arvestades, et kohus ei nõustu hageja põhinõude ning intressi arvestusega tagasimaksete arvelt, tuleb jätta viivis välja mõistmata. Menetluskulud

1. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis juhindudes TsMS § 173 ning kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 8% ulatuses kostja kanda ning 92% ulatuses hageja kanda. Kostja menetluskulud jätab kohus tema enda kanda.
3. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
4. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik 9