← Eesti

3-19-2304/36

Obsah (4)§ 3§ 28§ 36§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 02. november 2021; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-19-2304 Haldusasi Urmas A

§ 3

lg 1 järgi oli riigisekretäri moodustatud komisjoni töö tulemuste kohta koostatud aruanne avalik teave.

§ 28

lg 1 punktid 8 ja 18 ning § 29 lg 1 näevad selgelt ette, et riigiasutuste töötulemuste ja ülesannete täitmise aruanded ning riigiasutuste tellitud uuringud ja analüüsid tuli teabevaldaja veebilehel avalikustada.

§ 36

lg 1 punktid 5 ja 8 keelasid ülesannete täitmise kvaliteedi ja juhtimisvigade kohta ning riigiüksuse poolt või tellimisel tehtud uuringute ja analüüside tulemusi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmeteks tunnistada. Seda ka juhul, kui andmed võisid kahjustada kellegi mainet (

§ 36

lg 1 p 6).

§ 1

ja § 4 lg 1 järgi oli aruande avalikustamise eesmärk luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle ja tagada demokraatlik riigikorraldus. Seega oli vastustajal seadusest tulenev kohustus kõnealune aruanne ja selles sisalduv teave avalikustada. Aruanne seondus peaministri resolutsiooni ja avalikes huvides oleva ülesande täitmisega, mistõttu oli vastustajal õigus ja kohustus töödelda (sh avaldada) ka kaebajat puudutavaid andmeid (vt mh HMS § 7 lg-d 4 ja 5, määruse 2016/679 art 6 lg 1 p e ning RKHK 3-17-1276/35, p 23). Avaliku teabe avaldamine on konkreetsel juhul seadusest tulenev kohustus, mille täitmist ei saa hinnata pelgalt kaebaja viidatud proportsionaalsuse põhimõtte järgi. 38. Võttes arvesse, et aruanne puudutas Vabariigi Valitsuse liikme ja Vabariigi Valitsuse liiget nõustanud kaebaja tegevust ning 2019. aasta sügisel oli aruande vastu selge ja ülekaalukas avalik huvi, poleks olnud mõeldav, et Maaeluministeeriumi valitsemisalas toimunud uurimiseks moodustatud komisjoni järeldused oleksid jäetud avalikustamata. Vastustaja õigust ja kohustust 9

(24)aruanne avalikustada ei mõjutanud asjaolu, et aruanne hõlmas andmeid kaebaja osutatud õigusteenuse kohta. AdvS § 45 järgi on kutsesaladus mõeldud kaitsma mitte advokaadi võimalikku huvi kliendile osutatud õigusteenuse konfidentsiaalsuse suhtes, vaid kliendi huvi advokaadile avaldatud asjaolude konfidentsiaalsuse suhtes. Advokaat ei saa kutsesaladusele tuginedes alusel nõuda, et klient jätaks advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud asjaolud avalikustamata. Kaebaja nõustas Vabariigi Valitsuse liiget ja sai selle eest (Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ kaudu) tasu Eesti Vabariigilt. Kaebaja on
  1. veebruari 2021 arvamuse punktis 12.11 leidnud, et kaebaja kohta kogutu „tulnuks tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmeteks“. Kaebaja ei ole aga selgitanud, millisel alusel oleks vastustaja pidanud kõnealuse teabe asutusesiseseks teabeks tunnistama.
  2. Kaebajal puudus alus eeldada, et ta tegutseb avalikkuse tähelepanuta. Seega, kui kaaluda ühelt poolt aruande avalikustamise kasuks kõnelevat demokraatiaprintsiipi, riigivalitsemise läbipaistvust, korruptsiooni vältimise vajadust ja muid huvisid ning teiselt poolt kaebaja huvi hoida sajalas kaebaja kutsetegevusega (ja mitte privaatsfääriga) seotud asjaolusid, on avalik huvi aruande avalikustamise vastu selgelt kaalukam.
  3. Aruandes ei avalikustatud kaebaja eraelulisi andmeid, vaid üksnes infot, mis seondus kaebaja kui Maaeluministrit nõustanud ja käsundit täitnud advokaadi tegevusega. Info, milliseid juhiseid Vabariigi Valitsuse liige andis ja kuidas kaebaja neid juhiseid täitis, oli vajalik avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle

§ 1mõttes.

Eelnevast tulenevalt oli aruande avaldamiseks õiguslik alus.

  1. Asjakohatud on kaebaja väited seoses ärakuulamisõiguse ja HMS § 40 lg 2 rikkumisega. Ringkonnakohus märkis
  2. aprilli 2020 määruses õigesti, et aruannet ei koostatud kaebaja kutsetegevuse üle järelevalve teostamiseks. Aruanne koostati Maaeluministeeriumi juhtimisega seotud asjaolude välja selgitamiseks ning aruande koostamisel võimaldati esitada seisukohtasid ja informatsiooni Maaeluministeeriumil ja maaeluministril (vt ka aruande p 5) ning laekunud selgitused või eriarvamused lisati aruandele. Kaebaja tegevusest Maaeluministeeriumi kaudu sõlmitud kliendilepingu täitmisel ja maaeluministri nõustamisel ei tulenenud kaebajale eraldiseisva menetlusosalise staatust. Seetõttu ei pidanud kaebajat aruande koostamisel ka ära kuulama. Koostamisele järgnenud aruande avalikustamine ei kujutanud aga endast eraldiseisvat haldusmenetlust, mille osaline oleks kaebaja saanud olla või mille käigus oleks kaebajat pidanud HMS § 40 lg 2 järgi ära kuulama. Liiatigi ei ole kaebaja väitnud (ammugi mitte põhistanud ja tõendanud), et tema ärakuulamine oleks tinginud aruandes teistsuguste järelduste tegemise ja andmete avaldamise. Ühtlasi nähtub alltoodust, et andmete avaldamisega ei ole kaebaja õigusi kahjustatud, mistõttu ei olnud vastustajal ka sellel põhjusel (HMS § 40 lg 2; lg 3 p 3) kaebaja ärakuulamise kohustust.
  3. Kaebaja nõue aruandes avaldatud asemel muude väidete avaldamiseks on alusetu. Isegi kui kaebaja saaks nõuda vastustajalt teate avaldamist selle kohta, et aruandes avaldatu oli mingis osas ebaõige, siis ei saaks kaebaja nõuda vastustajalt teate avaldamist selle kohta, millised väited oleks pidanud kaebaja arvates aruandes sisalduma ja millised on kaebaja arvates õiged väited (Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2018 otsus asjas nr 2-17-17140 p 14.1.). Samuti ei saaks kaebaja nõuda vastustajalt vabandamist. Riigikohus on selgitanud, et „vabandama kohustamiseks puudub õiguslik alus“ (3-2-1-17-05, p 28).
  4. Kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2019 määrusele haldusasjas nr 3-19-830 on asjakohatu. Nimetatud haldusasjas vaieldi selle üle, kas tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon oleks pidanud tervishoiutöötaja tegevuse peale esitatud avalduse läbivaatamisel tervishoiutöötajat ära kuulama. Kuna kohustus tervishoiutöötajat ära kuulata tulenes sotsiaalministri määrusest nr 27, siis pidas kohus võimalikuks nõuet kohustada ekspertkomisjoni tervishoiutöötaja ära kuulama ja hinnangu muutmist kaaluma. Ekspertkomisjoni otsuse 10

(24)õigusvastasuse tuvastamise nõuet kohus võimalikuks ei pidanud. Praeguses asjas vaieldakse selle üle, kas vastustaja võis avaldada riigisekretäri moodustatud komisjoni aruande. Erinevalt haldusasja 3-19-830 asjaoludest ei olnud vastustajal määrusest sõnaselgelt tulenevat kohustust kaebaja enne aruande avaldamist ära kuulata. Ka ei koostatud praeguses asjas aruannet kaebaja tegevuse üle järelevalve teostamiseks. Seega on viide haldusasjas 3-19-830 tehtud lahendile asjakohatu. KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lõike 1 kohaselt tuleb kohtuotsuse resolutsiooniga lahendada ka menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.
  2. Vastustaja on palunud jätta kaebus tervikuna HKMS § 151 lg punkti 1 ja § 121 lg 1 punkti 1 alusel läbi vaatamata, leides, et kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
  3. Kohus leiab, et käesoleval juhul oli Riigikantselei poolt teabe avaldamine avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Kuigi teabe avaldamine on halduse avalik-õigusliku ja eraõigusliku tegevuse skaalal iseenesest neutraalse iseloomuga toiming, võib riigi autoriteet tema poolt jagatavale teabele anda avalikkuse silmis uue kvaliteedi (vrd Riigikohtu 12.06.2012 otsuse nr 3-3-1-3-12 p 14). Kohus ei nõustu vastustajaga justkui oleks praegusel juhul tegemist kliendilepingust tuleneva vaidlusega, mida oleks pädev lahendama maakohus.
  4. Arvestades, et ka Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud 09.04.2020 määruses (vt viidatud määruse p 14 ja 15) asunud seisukohale, et 21.11.2019 aruandes kaebajat puudutava teabe avaldamise näol on tegemist Riigikantselei toiminguga, mis on tehtud avaliku võimu teostamise käigus, jääb vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks halduskohtu pädevuse puudumise tõttu rahuldamata.
  5. Lisaks on vastustaja palunud juhul, kui kohus peab kaebust halduskohtu pädevusse kuuluvaks, jätta tuvastamiskaebus läbi vaatamata. Olukorras, kus kaebaja on esitanud nõude andmete avaldamise heastamiseks, puudub kaebajal eraldiseisva tuvastamiskaebuse esitamiseks HKMS § 45 lõikes 2 nõutud õigustatud huvi. Seega tuleks tuvastamiskaebus HKMS § 151 lg 2 punkti 1 ja § 121 lg 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata jätta. Vastustaja küsimusepüstitus iseenesest on küll asjakohane ning üldjuhul ei oleks heastamisnõudele eraldiseisva tuvastamisnõude lisamine vajalik ega põhjendatud, sest heastamiskaebuse läbivaatamisel tuleb nagunii võtta seisukoht ka heastamise aluseks oleva tegevuse õiguspärasuse osas, kuid praegusel juhul oli tuvastamisnõude eraldi menetlusse võtmine siiski põhjendatud. Heastamisnõude näol on sisuliselt tegemist kohustamisnõude ühe alaliigiga. Samas võib teatud juhtudel olla tuvastamisnõude lisamine kohustamiskaebusele (ja seega ka heastamiskaebusele) asjakohane. Praegusel juhul on kaebajal teda puudutavate andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamise vastu põhjendatud huvi (vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2020 määruse punktis 14 viidatud rehabiliteeriv huvi). Tuvastamiskaebuse võimaliku rahuldamisega saavutatavat rehabiliteerivat eesmärki saab praegusel juhul pidada piisavaks. Olukorras, kus toiming on juba sooritatud ja andmed avaldatud, puudub kaebajal andmete avaldamise kui toimingu vaidlustamiseks tõhusam õiguskaitsevahend (vt ka Riigikohtu 10.03.2015 otsuse nr 3-3-1-83-14 p 12). Heastamiskaebusega kõrvaldatakse küll kestvalt kaebaja õigusi rikkuva toiminguga põhjuslikus seos olevad tagajärjed, kuid resolutsioonis üksnes heastamisnõude rahuldamine (s.t vastustajale konkreetse kohustuse seadmine) ei pruugi kaebaja õiguste kaitset ja rehabiliteerivat huvi silmas pidades piisav olla. Kohtu hinnangul võib isiku kohta andmete avaldamist puudutavate vaidluste puhul olla kaebaja õiguste kaitseks vajalik, et kohtuotsuse resolutsioonist nähtuks selgelt ka tema õigusi rikkunud asjaolu. Seega peab kohus eraldi tuvastamisnõude esitamist käesoleval juhul lubatavaks. 11
(24)Arvestades eeltoodut jääb vastustaja taotlus ka tuvastamisnõude läbi vaatamata jätmise osas rahuldamata.
  1. Vastustaja on taotlenud ka mitme faktiväite puhul kaebuse läbi vaatamata jätmist, kuna kaebajal puudub nende osas kaebeõigus. Kohus ei pea praeguses menetlusetapis kaebuse läbi vaatamata jätmist HKMS § 151 lg 2 punkti 1 ja § 121 lg 2 punkti 1 alusel põhjendatuks. Tegemist on diskretsioonilise kaebuse tagastamise/läbi vaatamata jätmise alusega ning kohus võib kaebeõigust kontrollida ka otsust tehes. Kui kaebuse sisulise läbivaatamise käigus ilmneb, et teatud osas puudub kaebajal kaebeõigus, jätab kohus kaebuse vastavas osas rahuldamata. Seega ei ole ka selles osas vastustaja taotluse rahuldamine põhjendatud.
  2. Arvestades eeltoodut jäävad kõik vastustaja taotlused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.
  3. Käesolevas haldusasjas on kaebaja vaidlustanud Riigikantselei toimingu, s.o Maaeluministeeriumis ja selle valitsemisalas toimunu kohta läbiviidud uurimise tulemusena koostatud järelduste aruandes (ja sellega otseselt seotud pressiteates) kaebaja kohta esitatud ebaõigete faktiväidete ja põhjendamatu väärtushinnangu avaldamise. Kaebaja soovib, et kohus tuvastaks riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni aruandes kaebajat puudutavate andmete või osade andmete õigusvastasuse ning kohustaks vastustajat kõrvaldama toimingu õigusvastased tagajärjed (avaldada Riigikantselei veebilehel sellekohane pressiteade).
  4. Kaebaja hinnangul on Riigikantselei aruande avaldamisega kahjustanud kaebaja au ja head nime, sest osa aruande järeldusi on sisult väärad või esitatud viisil, mis seab kaebaja põhjendamatult halba valgusesse.
  5. Kohus leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kohtu põhjendused on järgnevad. Tuvastamisnõue
  6. Riigikohus on 12.06.2012 otsuse punktis 41 kohtuasjas nr 3-3-1-3-12 selgitanud, et au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st
  7. Vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle kuuluvad RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Lisaks rõhutas kolleegium, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja
  9. Viidatud otsuse punktis 42 märkis Riigikohus, et „VÕS §-des 1046 ja 1047 ning Riigikohtu senises praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, kuid selle tõesust ei saa tõendada. Tulenevalt faktiväidete esitamise kontekstist ja viisist võivad ka need võimaldada väärtushinnanguid.“ Sama otsuse samas punktis juhtis Riigikohus veel tähelepanu, et „faktiväitega on maine kahjustamine õigusvastane, kui faktiväide ei vasta tõele. Tsiviilõigussuhetes loetakse õigusvastaseks ebakohane, st põhjendamatu või ebasünnis väärtushinnang. Ebakohane on ka ilmselgelt vulgaarne, inimväärikust alandav või inimest mõnitava tähendusega või ähvardusi sisaldav hinnang. Väärtushinnang on põhjendamatu, kui hinnang on kujundatud ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata asjaolusid või nende puudumist. Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse hindamisel peab kohus arvestama rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega tagatud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel, aga ka seda, kas rikkumine oli 12
(24)õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p-d 17 ja 20;
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 koos täiendavate viidetega).“ Riigikohus selgitas, et need põhimõtted on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul arvestades eespool mainitud erisusi.
  5. Arvestades eeltoodut ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2020 määruses (p 20) märgitut, tuleb kohtul tuvastamisnõude raames kontrollida, kas Riigikantselei võis koguda ja oma veebilehel avaldada kaebajat puudutavaid andmeid ning kas avaldatud aruandes kaebaja või tema tegevuse kohta tehtud järeldused või antud hinnangud on sisult valed või alusetud.
  6. Kaebaja leiab, et tema kohta käivate andmete avaldamine oli õigusvastane. Kaebusest saab järeldada, et kaebaja nõuab nende samade andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamist, mille osas ta on nõudnud heastamist. Kaebaja on selgitanud, et tema heastamisnõue on suunatud sellele, et kohus kohustaks Riigikantseleid avaldama: - pressiteate, milles tuuakse välja järgmised vandeadvokaat Urmas Arumäe kohta Riigikantselei 21.11.2019 pressiteates avaldatud ebaõiged andmed: 1) nagu oleks maaeluminister jätnud ministrit käsunduslepingu alusel õigusnõustanud vandeadvokaat Urmas Arumäe klientide huvidest lähtuvalt andmata PRIAle volituse; 2) nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe küll teavitanud PRIAt, et loobub (S) kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti, kuid sellest hoolimata jätkas esindamist/kaitsmist; 3) nagu oleks maaeluminister saanud PRIA menetluses (S) kriminaalasjas riigi esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka (S) huvides; 4) nagu oleks maaeluminister saanud vandeadvokaat Urmas Arumäe klientidest (S) teada hiljemalt
  7. mail
  8. - pressiteate, milles tuuakse välja järgmised vandeadvokaat Urmas Arumäe kohta Riigikantselei 21.11.2019 pressiteatele lisatud aruande terviktekstis avaldatud ebaõiged faktid: 1) nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtinud (S) kriminaalasjas prokuröri tähelepanu sellele, et PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks; 2) nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtinud ministri tähelepanu PRIA rikkumistele, mispeale jättis minister Mart Järvik allkirjastamata käskkirja, mis oli Maaeluministeeriumis koostatud
  9. septembril ja millega sooviti anda PRIA-le volitus S. kriminaalasjas; 3) nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe tema ja Maaeluministeeriumi lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIAga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides; 4) justkui tegutsenuks vandeadvokaat Urmas Arumäe n-ö huvide konfliktis juba enne kui ministri õigusteenindamiseks käsundusleping üleüldse sõlmiti või selle sõlmimiseks läbirääkimistesse asuti; 5) justkui jõustunuks ministri õigusteenindamiseks sõlmitud käsundusleping juba enne selle sõlmimist; 6) nagu saatnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe ministri õigusteenindamiseks sõlmitud käsunduslepingu kehtivuse ajal PRIA-le ühistaotluse kõigi esindatavate (nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute nimel; 7) nagu esitanuks advokaadiühing Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ arve Maaeluministeeriumile teenuste eest, mis seonduvad (S) kriminaalasjas andmata jäänud volitusega; 8) nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe klientide (S) kriminaalasi süüdistuse staadiumis; 9) nagu oleks maaeluminister Mart Järvik saanud PRIA vs. (S) kriminaalasjas riigi huvide esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka vastaspoole huvides ja nimetas PRIAga suheldes end kaitsjaks ning et minister Mart Järvik sai sellest alles 22.05.2019 teada; 10) nagu jätkanuks vandeadvokaat Urmas Arumäe pärast 13
(24)seda kui ta 14.05.2019 teavitas PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest; 11) nagu olnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe kliendilepingu alusel ministrit õigusnõustades riigiametnik, kellel oli ametiseisund ja kes täitis avalikku ülesannet ja 12) põhjendamatu väärtushinnangu justnagu jätnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe kas tahtlikult või tahtmatult füüsiliste isikute edasise esindamise teema PRIA ja/või ka ministeeriumi ja/või ministri vaates lahtiseks. - ning esitama nimetatud pressiteadetes ka kaebaja soovitud täpsustused.
  1. Kohtu hinnangul on vastustaja 15.09.2021 menetlusdokumendis viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-3-12 asjakohane. Nimetatud otsuse punktis 41 rõhutas kolleegium, et avalikõiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja
  3. Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest lausest tuleneb seaduslikkuse põhimõte, mis tähendab muu hulgas, et riigivõimu kasutamiseks peab olema õiguslik alus põhiseaduses või selle alusel vastu võetud ja sellega kooskõlas olevas seaduses või muus õigusaktis (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-4-1-20-09, p 9). Riigikohus on ka selgitanud, et põhiõigusi riivav haldustoiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne (Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 20).
  8. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja andmete avaldamise õiguslikuks aluseks olid avaliku teabe seaduse (

) § 3 lg 1, § 28 lg 1 punktid 8 ja 18 ning § 36 lg 1 punktid 5 ja

  1. Vastustaja selgitas, et Maaeluministeeriumis toimuva ja kaebaja tegevuse vastu oli
  2. aasta sügisel oluline avalik huvi ning Maaeluministeeriumi valitsemisalas toimunud uurimiseks moodustatud komisjoni järeldused poleks saanud jääda avalikustamata. Kohus nõustub vastustajaga, et info, milliseid juhiseid Vabariigi Valitsuse liige andis ja kuidas kaebaja neid juhiseid täitis, oli vajalik avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle

§-i 1 mõttes. Tõene on ka väide, et 2019. aasta sügisel oli Maaeluministeeriumis toimuva (ja teiste seas ka kaebaja tegevuse) vastu oluline avalik huvi. Põhjendatud on ka viide

§ 28

lg 1 punktidele 8 ja 18 ning § 36 lg 1 punktidele 5 ja 8.

§ 28

lg 1 kohaselt on teabevaldaja kohustatud avalikustama tema ülesannetega seotud olemasoleva teabe riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötulemuste ja ülesannete täitmise aruanded (punkt 8) ja riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse tellitud uuringud ja analüüsid (p 18).

§ 36

lõike 1 punktide 5 ja 8 alusel ei tohi riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusest ja avalik-õiguslikust juriidilisest isikust teabevaldaja asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada teabevaldaja töö või tööedukuse aruandeid ning andmeid ülesannete täitmise kvaliteedi ja juhtimisvigade kohta kui andmete avalikustamine ei ohusta riigikaitset või riiklikku julgeolekut. Nimetatud sätetest tulenevalt oli vastustajal kohustus aruanne avaldada. Seega oli aruande (ja sellega seotud pressiteate) avaldamiseks õiguslik alus.

  1. Vaatamata õigusliku aluse olemasolule tuleb kohtul täiendavalt hinnata, kas kõikide kaebajat puudutavate andmete aruandes avalikustamine oli igal konkreetsel juhul põhjendatud ning kaebaja suhtes proportsionaalne.
  2. Arvestades eeltoodut peab kohus põhjendatuks kontrollida iga kaebaja poolt välja toodud faktiväite tõelevastavust ja väärtushinnangu põhjendatust. Ühtlasi hindab kohus seejuures, kas vastava faktiväite (või väärtushinnangu) avaldamisega kaasnev võimalik kaebaja õiguste riive oli proportsionaalne. 14

(24)- Pressiteate väide nagu oleks maaeluminister jätnud ministrit käsunduslepingu alusel õigusnõustanud vandeadvokaat Urmas Arumäe klientide huvidest lähtuvalt andmata PRIAle volituse; Kohus nõustub vastustajaga, et pressiteates märgitust („Komisjonile jäi ebaselgeks, miks jättis minister ühel juhul volituse andmata, kui ta teisel samalaadsel juhul selle andis. Komisjon tuvastas, et osa ministri väiteid volituse andmata jätmise kohta on vastuolus komisjonile esitatud infoga. Materjalide põhjal ei olnud komisjonil võimalik teha järeldust selle kohta, kas minister Mart Järvik jättis PRIA-le kohtuasjas volituse andmata Urmas Arumäe klientide huvidest lähtudes.“) ei järeldu, nagu oleks maaeluminister jätnud PRIA-le volituse andmata lähtuvalt kaebaja klientide huvidest ning pressiteates ei ole avaldatud seda, mille ümberlükkamist kaebaja nõuab. Ka kaebaja ise on 20.02.2021 seisukohas (p 12.13) vastustaja hinnanguga nõustumist möönnud. Kuivõrd tegemist ei ole kaebaja kohta avaldatud infoga ning pressiteade selles osas kaebaja õigusi ei riku, ei ole kaebaja etteheide selles osas põhjendatud ning kaebuse vastavas osas rahuldamiseks alust ei ole. - Pressiteate väide nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe küll teavitanud PRIAt, et loobub (S) kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti, kuid sellest hoolimata jätkas esindamist/kaitsmist; Kohus ei nõustu kaebajaga, justkui ei vastaks pressiteates märgitu („Edastatud info põhjal selgus, et
  1. mail 2019 teavitas Urmas Arumäe PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti, kuid sellest hoolimata jätkas ta S. esindamist ning on end ka kirjavahetuses ise nimetanud nende kaitsjaks.“) tõele. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et kaebaja jätkas S-i ja teiste füüsiliste isikute esindamist ning seda on ka kaebaja ise kinnitanud (kaebaja 15.08.2020 esitatud tervikteksti punktid 9.
  2. ja 10). Lisaks saatis kaebaja 11.07.2019 PRIA-le ka kirja „enda ja kaitsjate, vandeadvokaatide Ilja Sipari ja Rene Varuli nimel ja volitusel“. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et toetusrahade tagasinõudmisega dokumente esitades tegutseb isik ka tagasinõude adressaadi esindajana. Seega vastab pressiteates avaldatu tõele. - Pressiteate väide nagu oleks maaeluminister saanud PRIA menetluses (S) kriminaalasjas riigi esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka (S) huvides; Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et pressiteates märgitu („Maaeluminister Mart Järvik sai PRIA menetluses S. kriminaalasjas riigi esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka S. huvides.“) on õige. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on 21.08.2019 saatnud Maido Pajole ja maaeluministrile ekirja, milles märkis, et „[s]ee on tegelikult olnud probleem ka S. kr asjas“. Kohus nõustub vastustaja 23.09.2020 vastuse punktis 33 esitatud põhjendustega. Olukorras, kus kaebaja on ministrile saadetud kirjas (s.t tegutsenud nõustamisega) viidanud ka S. kriminaalasjale ja samal ajal olnud selles kriminaalasjas füüsiliste isikute kaitsjaks (s.t tegutsenud S. huvides), on pressiteates avaldatu näol tegemist õige faktiväitega. - Pressiteate väide nagu oleks maaeluminister saanud vandeadvokaat Urmas Arumäe klientidest (S) teada hiljemalt
  3. mail
  4. Kohus nõustub vastustajaga, et pressiteates avaldatud lause („Esitatud materjalidest nähtub, et minister Mart Järvik sai sellest asjaolust teada hiljemalt
  5. mail 2019.“) puudutab aega, 15
(24)mil minister sai vastavast asjaolust teada ja seega ei ole tegemist kaebaja kohta esitatud faktiväitega. Kohtu hinnangul nähtub kasutatud sõnastusest („hiljemalt“) selgelt, et tegemist on kuupäevaga, mille osas aruande koostajad tõenditele tuginedes järeldada said, et maaeluminister igal juhul vastavast asjaolust teada sai. Vastustaja on õigesti selgitanud, et väide tugineb aruandes viidatud materjalile ning pole välistatud, et maaeluminister Mart Järvik võis kaebaja tegutsemisest S-i huvides teada saada ka varem. Asjaolu, et kaebaja väitel teadis minister S kriminaalasjast enne ministriks saamist ja sellest oli juttu ka 03.05.2019 toimunud koosolekul, ei muuda pressiteates avaldatut ebaõigeks. - Aruande terviktekstis esitatud väide nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtinud (S) kriminaalasjas prokuröri tähelepanu sellele, et PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks; Vastustaja on õigesti märkinud, et aruande punktis 12 („
  1. augustil 2019 teatas prokurör Helga Aadamsoo PRIA juristile Siim Vellemaale, et kriminaalasjas nr 17221000066 (edaspidi S. kriminaalasi) on kaitsja juhtinud tähelepanu sellele, et „PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks,“ ning palub selles asjas esitada põhistatud seisukoht. (Lisa 8.)“) ei ole tegemist kaebaja kohta esitatud faktiväitega. Kohus nõustub vastustajaga selles, et formaalselt on tegemist tõese faktiväitega. Siiski leiab kohus, et faktiväite sellisel kujul ja sellises kontekstis avaldamine võis olla kaebaja õigusi riivav. Kaebaja on õigesti viidanud (kaebuse tervikteksti punktis 99) Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.05.2006 otsusele nr 3-2-1-161-
  2. Nimetatud otsuse punktis 12 selgitas kohus, et isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järelda mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta. Riigikohus leidis, et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav. Kannatanu saab sellisel juhul nõuda avaldaja kulul asjaolu ümberlükkamist, mis avaldatust järeldub. Kuigi faktiväide on tõene, on see konteksti arvestades esitatud viisil, mis loob keskmisele lugejale ebaõige ettekujutuse justkui oleks aruande punktis 12 viidatud kaitsja näol tegemist just kaebajaga. Komisjoni aruanne algab kokkuvõttega, milles on nii esimese küsimuse järeldustes (aruande esimesel leheküljel) kui ka teise küsimuse kohta tehtud järeldustes (lk 2) nimetatud Urmas Arumäed kaitsjaks (vastavalt „S. kohtuasjas oli nende kaitsjaks advokaat Urmas Arumäe“ ja „[…]jätkas ta S. esindamist ning on end ka kirjavahetuses ise nimetanud nende kaitsjaks.“). Olukorras, kus esimest korda pärast kokkuvõttes kajastatut kasutatakse aruandes sõna „kaitsja“ alles vaidlusaluses punktis 12 (aruande lk 6), on tõenäoline, et aruannet lugev mõistlik inimene eeldab, et ka punktis 12 nimetatud kaitsja all on mõeldud Urmas Arumäed. Kohus nõustub selles osas kaebajaga, et konteksti arvestades võib avalikkusele jääda ebaõige mulje justkui oleks Urmas Arumäe juhtinud kriminaalasjas tähelepanu sellele, et PRIA-l ei ole volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks. Kohus leiab, et kuigi avaldatud faktiväide on õige, ei saa seda olemasolevas sõnastuses pidada eesmärgipäraseks ega proportsionaalseks. Seega riivas see põhjendamatult kaebaja õigusi ning sellest tulenevalt on selle sellisel kujul avaldamine õigusvastane. Kohus leiab, et riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruande punkti 12 avaldamine sõnastuses „
  3. augustil 2019 teatas prokurör Helga Aadamsoo PRIA juristile Siim Vellemaale, et kriminaalasjas nr 17221000066 (edaspidi S. kriminaalasi) on kaitsja juhtinud tähelepanu sellele, et „PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks,“ ning palub selles asjas esitada 16
(24)põhistatud seisukoht. (Lisa 8.)“, mis võimaldas järeldada, et punktis 12 viidatud kaitsja näol oli tegemist Urmas Arumäega, oli õigusvastane. - Aruande terviktekstis esitatud väide nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtinud ministri tähelepanu PRIA rikkumistele, mispeale jättis minister Mart Järvik allkirjastamata käskkirja, mis oli Maaeluministeeriumis koostatud
  1. septembril ja millega sooviti anda PRIA-le volitus S. kriminaalasjas; Kohus nõustub vastustaja seisukohaga (vt vastustaja 23.09.2020 vastuse punktid 41-44), et aruande punktis 24 avaldatu („Minister Mart Järvik jõudis käsundit täitva advokaadi Urmas Arumäe ja nõunik Maido Pajoga peetud arutelu põhjal seisukohale, „et PRIA senine praktika riigi esindamise õigusvaidlustes on olnud väär ja tegelikult on PRIA siiani esindanud riiki vähemalt kriminaal- ja tsiviilkohtumenetlustes omavoliliselt ja õiguskorda rikkudes“. PRIA on senise praktika kohaselt esitanud nõudeavaldused enda nimel ning kohtutes on kannatanut ehk PRIA-t esindanud juhtkonna volituse alusel PRIA teenistuja. Seejärel jättis minister Mart Järvik allkirjastamata käskkirja, mis oli Maaeluministeeriumis koostatud
  2. septembril ja millega sooviti anda PRIA-le volitus S. kriminaalasjas“.) näol on tegemist kaebaja kohta esitatud faktiväitega üksnes osas, milles see puudutab Mart Järviku, kaebaja ning Maido Pajo vahelise arutelu toimumise fakti. Aruandes ei ole märgitud, et Mart Järvik jättis käskkirja allkirjastamata aruande tõttu, vaid üksnes seda, et Mart Järvik jättis selle allkirjastamata pärast arutelu. Vaidlust ei ole selles, et minister Mart Järvik jõudis teiste seas ka kaebajaga peetud arutelu põhjal seisukohale, et PRIA senine praktika on väär. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et minister
  3. septembril volitust ei andnud, on aruande punktis 24 märgitu tõene. - Aruande terviktekstis esitatud väide nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe tema ja Maaeluministeeriumi lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIAga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides; Kaebaja on kinnitanud, et pidas vastava etteheite puhul silmas aruande punkte 30-33 ja 38: „
  4. veebruaril 2019 saatis vandeadvokaat Urmas Arumäe PRIA-le ja Maaeluministeeriumile vaided kaheksa avalik-õigusliku nõude kohta. Nõuded saanud isikute esindaja oli vandeadvokaat Arumäe. Maaeluministeerium andis oma
  5. aprilli
  6. aasta kirjas teada, et edastab esitatud vaided PRIA-le, PRIA tagastas vaided oma
  7. aprilli kirjaga. (Lisad 20– 22.) PRIA nõuded on seotud S. kriminaalasjaga ja kokku on need summas 1 139 232,54 eurot. (Lisa 23.)
  8. aprill 2019 saatis vandeadvokaat Urmas Arumäe PRIA juristile Siim Vellemaale ja ringkonnaprokurör Helga Aadamsoole kirja, milles soovis teada, „kas PRIA on valmis oma nõude mahu olulise vähendamise üle üleüldse läbi rääkima ja kas PRIA leiab samuti, et kompromiss (nagu prokurör pakub – kompromiss on kuskil keskel) nõude suuruse osas on võimalik?“. (Lisa 24.)
  9. aprillil 2019 saatis vandeadvokaat Urmas Arumäe maaeluminister Tarmo Tammele kirja, milles palus kaaluda teenistusliku järelevalve algatamist ministeeriumi ametnike suhtes, kes on seotud sellega, et S. kriminaalasjas esitatud avalik-õiguslike nõudeavalduste vaideid ei menetletud, ning PRIA tegevuse või tegevusetuse suhtes. (Lisa 25.)
  10. mai 2019 vastas Maaeluministeerium advokaadiühingu Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ
  11. aprilli
  12. aasta pöördumisele. Pöördumises oli palutud kaaluda 17
(24)teenistusliku järelevalve algatamist ministeeriumi ametnike suhtes, kes on seotud sellega, et S. kriminaalasjas esitatud avalik-õiguslike nõudeavalduste vaideid ei menetletud, ning PRIA tegevuse või tegevusetuse suhtes. Maaeluministeeriumi dokumendihaldussüsteemi (DHS) info kohaselt esitati
  1. mail 2019 vastuskiri allkirjastamiseks minister Mart Järvikule, kes on kirja avanud DHSis. Vastuskirja on
  2. mail 2019 allkirjastanud kantsler Illar Lemetti. (Lisa 28, 29.)“ Kohus nõustub vastustaja seisukohaga (vt vastustaja vastuse p 45-50) osas, et tegemist ei ole valede faktiväidetega. Kohtu hinnangul ei saa nimetatud andmete aruandes kajastamist pidada ebaproportsionaalseks ega lubamatuks sekkumiseks pelgalt seetõttu, et nimetatud punktides kaebaja poolt saadetud kirjad saadeti enne kui sõlmiti käsundusleping. Küll aga leiab kohus, et nimetatud asjaolude avaldamine avalikkusele kättesaadavaks tehtud aruandes ei saa pidada proportsionaalseks. Komisjoni ette püsitatud asjassepuutuv küsimus oli järgmine: Kas Urmas Arumäe on tema ja Maaeluministeeriumi lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIA-ga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides? Kohus möönab, et sellele küsimusele vastamiseks võis komisjonil olla vajalik analüüsida ka kaebaja tegevust küsimustes, milles kaebaja oli enne kliendilepingu sõlmimist tegutsenud Eesti Vabariigi vastaspoolel. Tõene on vastustaja väide, et kaebaja tehtud varasemad avaldused PRIA-ga seotud menetlustes võimaldasid sisustada võimaliku huvide konflikti olemuse ja analüüsida seda, kas Eesti Vabariigi huvidega vastuolus olev tegevus jätkus või lõppes. Kohtu hinnangul ei olnud aga aruande punktides 30-33 esitatud kaebaja tegevuse ülevaate avalikkusele kättesaadavaks tehtud aruandes avaldamine põhjendatud. Kuivõrd avalik huvi Maaeluministeeriumis toimuva vastu puudutas ennekõike kaebaja tegevust ajal, mil ta kliendilepingu alusel maaeluministrit nõustas, ei olnud teave, millest nähtub see, kuidas kaebaja osutas enda klientidele õigusteenust enne kliendilepingu sõlmimist, avaldamine avalikkuse teavitamise eesmärgil vajalik ega proportsionaalne. Punktis 38 märgitu avaldamist peab kohus proportsionaalseks ja eesmärgipäraseks, lisaks on seal viidatud advokaadibüroo mitte aga kaebaja pöördumisele. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et osas, milles aruanne puudutab kaebaja tegevust enne advokaadibüroo ja Maaeluministeeriumi vahelise kliendilepingu sõlmimist (s.o aruande punktid 30-33), oli andmete avaldamine õigusvastane. - Aruande terviktekstis esitatud väide justkui tegutsenuks vandeadvokaat Urmas Arumäe nö huvide konfliktis juba enne kui ministri õigusteenindamiseks käsundusleping üleüldse sõlmiti või selle sõlmimiseks läbirääkimistesse asuti; Kohtule ei nähtu, et mõnest aruande punktist saaks järeldada justkui olnuks kaebaja juba enne ministri õigusnõustamist huvide konfliktis. Selline seisukoht oleks ka alusetu, kuna vaid ühele osapoole nõu andes ei saa olla vastandlikke, huvide konflikti põhjustavaid huvisid. Kuivõrd aruandest kaebaja märgitut ei nähtu, ei saa selles osas aruande avalikustamine olla ka õigusvastane. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja selles osas leidnud, et enne ministri õigusnõustamise alustamist ja sellekohase lepingu sõlmimist ei pidanuks vandeadvokaat Urmas Arumäe tegutsemine mahtuma riigisekretäri moodustatud komisjoni huviorbiiti ja toimunut ei saa hinnata n-ö huvide konflikti prismas. Kohtu hinnangul on kaebaja etteheide seotud juba eelmises punktis analüüsitud asjaoludega Kohus leidis eespool, et kaebaja varasema tegevuse kajastamist aruandes saab pidada 18
(24)põhjendatuks, kuid vastavate andmete avaldamine (s.o aruande punktid 30-33) oli õigusvastane. Seega ei pea kohus nende põhjenduste kordamist vajalikuks. - Aruande terviktekstis esitatud väide justkui jõustunuks ministri õigusteenindamiseks sõlmitud käsundusleping juba enne selle sõlmimist; Vastustaja on õigesti märkinud, et aruande punktis 34 märgitu näol ei ole tegemist kaebaja kohta käiva faktiväitega. Advokaadibüroo ja kaebaja on erinevad isikud. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et nimetatud punkt puudutab ka kaebajat (kuna tema oli käsundit täitvaks vandeadvokaadiks), ei ole tegemist vale faktiväitega. Aruandes avaldatud vastab kliendilepingus märgitule. - Aruande terviktekstis esitatud väide nagu saatnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe ministri õigusteenindamiseks sõlmitud käsunduslepingu kehtivuse ajal PRIA-le ühistaotluse kõigi esindatavate (nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute nimel; Kohus nõustub vastustaja seisukohaga (vt vastuse punktid 53-55), et aruande punktis 40 märgitu („
  1. juulil 2019 saatis vandeadvokaat Urmas Arumäe oma klientide kaitsjana PRIAle taotluse, milles märkis: „Koostasime vastava taotluse, lootuses, et PRIA võtab kaaluda taotluses esitatu. Leiame, et toetussummade osaline tagasikutsumine maaparandusprojektide erilisuse motiividel oleks igati proportsionaalne ja õiglane. Leiame ka, et PRIA otsustajatel on piisvalt diskretsiooniõigust teha käesoleval juhul tavapraktikast erinev otsus“. Urmas Arumäe saatis ametlikult digiallkirjaga PRIA-le ühistaotluse kõigi esindatavate (nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute) ja nende advokaatide nimel. (Lisa 31.)“) näol on tegemist tõese väitega. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et saates PRIA-le kirja enda ja toetusrahaga seoses juriidilisi isikuid esindanud/kaitsnud advokaatide nimel ja volitusel, saatis kaebaja kirja kõigi esindatavate ja nende advokaatide nimel. - Aruande terviktekstis esitatud väide nagu esitanuks advokaadiühing Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ arve Maaeluministeeriumile teenuste eest, mis seonduvad (S) kriminaalasjas andmata jäänud volitusega; Kaebuses on selle väite osas viidanud aruande punktile 42: „
  2. septembril 2019 esitas advokaadiühing Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ arve Maaeluministeeriumile järgmiste teenuste eest: „19.08.2019 PRIA toetuste tagasikutsumiste teema esmaanalüüs M. Pajo palvel 1h 50m 21.08.2019 PRIAle volituste andmise riigi esindamiseks andmisega seonduvate probleemide esialgne analüüs 2h 15m“. (Lisa 33.)“. Kohus leiab, et nimetatud punkt ei riku kaebaja õigusi. Vastustaja on õigesti märkinud, et advokaadibürood ja kaebajat ei saa samastada. Isegi kui nimetatud punkti pidada kaebajat puudutavaks, on tegemist tõese faktiväitega, milles tsiteeritakse Maaeluministeeriumile esitatud arvet ja selle spetsifikatsiooni. Tegemist oli infoga, mille avaldamise vastu oli oluline avalik huvi. - Aruande terviktekstis esitatud väide nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe klientide (S) kriminaalasi süüdistuse staadiumis; Vastustaja on õigesti märkinud, et aruande punktis 43 („
  3. septembril 2019 pöördus PRIA peadirektor Jaan Kallas kirjaga nr 15-2/19/12 Maaeluministeeriumi kantsleri Illar Lemetti poole ning teavitas teda Urmas Arumäe võimalikust huvide konfliktist, selgitades: „Samas on Urmas Arumäe jätkuvalt ka pärast 14.05.2019 e19
(24)kirjas tehtud teavitust jäänud kriminaalmenetluses eelnimetatud füüsilistest isikutest kahtlustatavate ja süüdistatavate kaitsjaks, mis võib endas kätkeda jätkuvat huvide konflikti ohtu, kuivõrd Urmas Arumäe on jätkuvalt maaeluministri mittekoosseisuline nõunik ning samaaegselt ka S[---] kriminaalasjas nimetatud füüsiliste isikute esindaja“. (Lisa 34.)“) ei ole tegemist kaebaja kohta esitatud faktiväitega. Lisaks on tegemist tsitaadiga PRIA peadirektori Jaan Kallase 10.09.2019 kirjast nr 15-2/19-
  1. Asjaolu, et selline kiri sellises sõnastuses saadeti, on tõene. - Aruande terviktekstis esitatud väide nagu oleks maaeluminister Mart Järvik saanud PRIA vs. (S) kriminaalasjas riigi huvide esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka vastaspoole huvides ja nimetas PRIAga suheldes end kaitsjaks ning et minister Mart Järvik sai sellest alles 22.05.2019 sellest teada; Kaebaja on selle väite osas viidanud aruande punktidele 46 ja 48: „Maaeluminister Mart Järvik sai PRIA vs. S. kriminaalasjas riigi huvide esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka vastaspoole huvides ja nimetas PRIAga suheldes end kaitsjaks. Esitatud materjalidest nähtub, et minister Mart Järvik sai hiljemalt
  2. mail sellest ka teada, sest siis esitati talle allkirjastamiseks kiri, millest nähtus, et advokaadiühingu Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ klientidel on PRIAga vastandlikud huvid. Maaeluministeeriumi dokumendihaldussüsteemi info kohaselt on minister Järvik kirja vaadanud, kuid
  3. mail väljasaadetud kirja tema ei allkirjastanud. Minister Järvik teadis vandeadvokaat Urmas Arumäe võimalikust huvide konfliktist ka PRIA
  4. septembril 2019 edastatud ametliku kirja kaudu.“ Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult märkinud (vt vastuse p 61 ja 62), et kaebaja andis maaeluminister Mart Järvikule nõu alates
  5. maist 2019 kuni
  6. novembrini
  7. Sellel ajavahemikul andis kaebaja
  8. augustil 2019 maaeluminister Mart Järvikule muu hulgas nõu „seoses PRIAle antava volitusega", märkides, et „[s]ee on tegelikult olnud probleem ka S. kr asjas“. Ka on kaebaja ise möönnud, et jätkas samal ajal S-i ja teiste füüsiliste isikute esindamist. Samuti saatis kaebaja PRIA-le
  9. juunil 2019 kolm e-kirja ja
  10. juunil 2019 dokumendi, milles nimetas end kaitsjaks. Kohus leiab, et sellises olukorras on aruande punktis 46 esitatud väide õige. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebajasse ei puutu aruande punktis 48 avaldatu selle kohta, millal minister vastavast asjaolust teada sai. - Aruande terviktekstis esitatud väide nagu jätkanuks vandeadvokaat Urmas Arumäe pärast seda kui ta 14.05.2019 teavitas PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest; Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti märkinud, et aruande punktis 47 („Urmas Arumäe oli enne
  11. maid 2019, s.o Maaeluministeeriumiga lepingu jõustumisele eelnenud ajal, S. kriminaalasjas PRIA vastaspoole esindaja.
  12. mail 2019 teavitas Urmas Arumäe PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti. Dokumentidest nähtub, et sellest hoolimata jätkas ta klientide esindamist ning on end ise nimetanud kirjavahetuses kaitsjaks.“) väidetu on õige. Kaebaja oli varasemalt PRIA vastaspoole esindaja ning saatis
  13. mail 2019 PRIA-le ekirja, milles märkis järgmist: „Elu on teinud vahepeal huvitavaid pöördeid. Nimelt 20
(24)olen ma uue maaeluministri mittekoosseisuline nõunik teatud küsimustes alates 03.05.
  1. Seetõttu ma loobusin kõnealuste juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti“. Ka ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja jätkas S-i ja teiste füüsilisest isikutest klientide esindamist. Et täiendavalt saatis kaebaja
  2. juunil 2019 PRIA-le kolm e-kirja ja
  3. juulil 2019 dokumendi, milles nimetas end kaitsjaks ning 11.juulil 2019 ka dokumendi „vandeadvokaatide Ilja Sipari ja Rene Varuli nimel ja volitusel“, nõustub kohus vastustaja järeldusega, et toetusraha tagasinõudmisega seoses dokumente esitades ei täida advokaat kaitsefunktsiooni, vaid tegutseb tagasinõude adressaadi esindajana. Seega on ka väide, et kaebaja jätkas klientide esindamist ja nimetas end kirjavahetuses kaitsjaks, tõene. - Aruande terviktekstis esitatud väide nagu olnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe kliendilepingu alusel ministrit õigusnõustades riigiametnik, kellel oli ametiseisund ja kes täitis avalikku ülesannet; Kaebaja viidatud aruande punktis 51 („Asjaolu, et ministrile õigusteenuse osutaja ei ole riigiametnik, ei ole korruptsioonivastase seaduse kontekstis oluline. Selle seaduse seisukohalt ei ole töötamise vormil (ametnik, töölepingu alusel, käsunduslepingu alusel vm) tähtsust (§ 2 lg 1). Piirangud seaduses on ette nähtud ametiseisundist tulenevalt ja seotud mitte õigussuhte iseloomuga, vaid tegeliku võimuga osaleda mingis küsimuses otsuste tegemisel (KVS, § 2 lg 2). (Lisa 19.)“) ei ole tegemist faktiväite, vaid üldise eelduste kirjeldamisega. Viidatud lõigu avaldamine ei olnud õigusvastane. - Aruande terviktekstis esitatud põhjendamatu väärtushinnang justnagu jätnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe kas tahtlikult või tahtmatult füüsiliste isikute edasise esindamise teema PRIA ja/või ka ministeeriumi ja/või ministri vaates lahtiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et aruande punktis 37 märgitu („Ühtlasi teavitas Urmas Arumäe, et juriidiliste isikute kaitsjaks on vandeadvokaat Ilja Sipari. Kriminaalasjas kahtlustatavate hulgas oli aga ka füüsilisi isikuid. Seega jättis Urmas Arumäe kas tahtlikult või tahtmatult füüsiliste isikute edasise esindamise teema lahtiseks. Hiljem saatis ta kirju ja esitas taotluse nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute esindajana. (Lisa 27.)“) näol on tegemist põhjendatud väärtushinnanguga. Lisaks tuleb kohtu arvates vaidlusaluse väärtushinnangu põhjendatuse hindamisel arvestada ka aruande punktis 36 märgituga („
  4. mail 2019 teavitas vandeadvokaat Urmas Arumäe PRIA juristi Siim Vellemaad „Kriminaalasjas nr 17221000066“ (S. kriminaalasi): „Nimelt olen ma uue maaeluministri mittekoosseisuline nõunik teatud küsimustes alates 03.05.
  5. Seetõttu ma loobusin kõnealuste juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti“), kuna teema, mis „lahtiseks jäeti“ puudutas ka võimalikku huvide konflikti. Kohus nõustub kaebajaga küll selles, et tema
  6. mai 2019 e-kirjas selgitatust, et ta loobub „juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti“ saab eeldada, et ilmselt ta jätkab füüsiliste isikute esindamist. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebaja füüsiliste isikute esindamise küsimust ega ka sellega seotud võimalikku huvide konflikti (või selle puudumist) ei puudutanud. Sellises olukorras ei saa hinnangut nagu jätnuks kaebaja füüsiliste isikute edasise esindamise teema tahtlikult või tahtmatult lahtiseks, pidada põhjendamatuks või ebakohaseks. Ka ei saa punktis 37 märgitust teha kaebaja väidetud järeldus tema ebaprofessionaalsuse või väidetava „hämamise või eksitamise“ kohta. Sellise väärtushinnangu avaldamist ei saa kohtu arvates pidada õigusvastaseks. 21
(24)
  1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus tuvastamiskaebuse osaliselt ning tuvastab, et riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruande: - punkti 12 avaldamine sõnastuses „
  2. augustil 2019 teatas prokurör Helga Aadamsoo PRIA juristile Siim Vellemaale, et kriminaalasjas nr 17221000066 (edaspidi S. kriminaalasi) on kaitsja juhtinud tähelepanu sellele, et „PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks,“ ning palub selles asjas esitada põhistatud seisukoht. (Lisa 8.)“, mis võimaldas järeldada, et punktis 12 viidatud kaitsja näol oli tegemist Urmas Arumäega, oli õigusvastane. - avaldamine osas, milles aruanne puudutab kaebaja tegevust õigusteenuse osutamisel enne Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ ja Maaeluministeeriumi vahelise kliendilepingu sõlmimist (s.o aruande punktid 30-33), oli õigusvastane.
  3. Ülejäänud ehk eespool analüüsitud faktiväidete (ja väärtushinnangu) osas oli nende avaldamine eesmärgipärane ja põhjendatud ning avalikkuse ülekaalukat huvi silmas pidades proportsionaalne. Tegemist oli tõeste väidetega ning ka esitatud väärtushinnangut ei saa pidada põhjendamatuks. Ka juhul, kui pidada mõnda asjaolu kaebaja õigusi riivavaks, oli nende avaldamine avalikkuse ülekaalukat huvi arvestades proportsionaalne. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kui kaaluda ühelt poolt aruande avalikustamise kasuks kõnelevat demokraatiaprintsiipi, riigivalitsemise läbipaistvust, korruptsiooni vältimise vajadust ja muid huvisid ning teiselt poolt kaebaja huvi hoida sajalas kaebaja kutsetegevusega (ja mitte privaatsfääriga) seotud asjaolusid, on avalik huvi aruande avalikustamise vastu selgelt kaalukam.
  4. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja väited ärakuulamisõiguse kohta ei ole põhjendatud. Õige on ka vastustaja viide, et kaebaja pole põhistanud ega tõendanud, et tema ärakuulamine oleks võinud haldusorgani tegevust mõjutada (s.t tingida andmete avaldamata jätmise). Ka kohtule ei nähtu haldusasja materjali pinnalt, et kaebaja ärakuulamisel poleks aruannet avaldatud. Lisaks märgib kohus, et ka kaebaja nime aruandes mainimata jätmine poleks olnud põhjendatud, kuna aruandes sisalduva teabe ning komisjonile püsitatud eesmärgi pinnalt olnuks tema isik niikuinii kerge vaevaga tuvastatav.
  5. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2019 määrus haldusasjas nr 3-19-830 käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma. Erinevalt haldusasja nr 319-830 asjaoludest (kus kohustus tervishoiutöötaja ära kuulata tuli sotsiaalministri määrusest) ei olnud vastustajal kohustust kaebajat enne aruande avaldamist ära kuulata. Heastamisnõue
  6. Kohus selgitab, et heastamisotsusega teeb kohus ettekirjutuse haldusakti või toimingu õigusvastaste, täpsemalt kestvalt isiku õigusi rikkuvate ja haldusakti või toiminguga põhjuslikus seoses olevate tagajärgede kõrvaldamiseks ehk tagasitäitmiseks. Kaebaja on nõudnud erinevate faktiväidete ja ühe väärtushinnangu ümberlükkamist. Heastamiskaebuse aluseks olevad (ja kaebaja hinnangul) eksitavad väited ja põhjendamatu väärtushinnang on eespool esitatud ja kohus neid siinkohal ei korda.
  7. Kohus leidis eelnevalt, et riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruande punkti 12 avaldamine selle praeguses sõnastuses oli õigusvastane. Vaatamata faktiväite õigsusele võis konteksti arvestades jääda mulje, et aruande punktis 12 viidatud kaitsjaks on kaebaja. See võis aga aruannet lugevale mõistlikule isikule luua kaebajast ebaõige ettekujutuse.
  8. Kuivõrd sellises kontekstis sellise sõnastuse kasutamisega kujutati kaebajat üldsuse ees ebaõigesti (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.05.2006 otsust asjas nr 3-2-1-161-05 p 12-13), 22
(24)ei saa vaidlust olla selles, et selline kujutamine rikkus kaebaja õigusi. Kohus leidis eelnevalt, et sellisel viisil kaebaja õiguste riive ei olnud põhjendatud ega proportsionaalne. Sellest tulenevalt leiab kohus, et nimetatud punkti osas on heastamiskaebuse rahuldamise eeldused täidetud.
  1. Kaebaja on seoses aruande tervikteksti punktiga 12 soovinud, et kohus kohustaks Riigikantseleid seitsme päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates avaldama Riigikantselei veebilehel pressiteadete rubriigis vahetult rubriigi pealkirjast allpool pealkirja all „Ebaõigete andmete ümberlükkamine“ jätmise sisuga teate: „Riigikantselei on 21.11.2019 pressiteatele pealkirjaga „Riigisekretäri komisjoni aruanne Maaeluministeeriumi valitsemisalas toimunu kohta“ lisatud aruande terviktekstis avaldanud vandeadvokaat Urmas Arumäe kohta ebaõige fakti nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtinud (S) kriminaalasjas prokuröri tähelepanu sellele, et PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks. Riigikantselei lükkab selle ebaõige väite ümber ja teatab, et nimetatud fakt ei puuduta vandeadvokaat Arumäed, sest nimetatud „kaitsjaks“ oli vandeadvokaat Rene Varul. Riigisekretär ja Riigikantselei vabandavad vandeadvokaat Urmas Arumäe ees esitatud valefaktide ja valetõlgenduste pärast".
  2. Kohus leiab, et sellises sõnastuses ei ole heastamisnõude rahuldamine võimalik, kuna faktiväide iseenesest oli õige. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei saa nõuda vastustajalt teate avaldamist selle kohta, millised väited oleks kaebaja arvates pidanud aruandes sisalduma ning selles osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. Ka nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kohtul puudub võimalus kohustada vastustajat kohtuotsusega kaebaja ees vabandama. Vabandus ei kõrvalda ühtegi tagajärge ning võib üksnes kompenseerida toimunud rikkumist. Lisaks ei ole avaliku võimu kandja kohtulikku sundimist vabandamiseks seaduses ette nähtud. Lähtudes efektiivse õiguskaitse põhimõttest, peab kohus võimalikuks ise kindlaks määrata, millises sõnastuses pressiteade kaebaja heastamisnõue rahuldamise korral avaldada tuleb. Tegemist on avaldatust järelduva asjaolu ümberlükkamise (vt viidatud otsus asjas nr 3-2-1-161-05 p 12, mitte aga teatega selle kohta, millised väited kaebaja arvates aruandes peaks sisalduma.
  3. Eelnevat arvestades ning kaebuses märgitut silmas pidades peab kohus põhjendatuks kohustada Riigikantseleid 7 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates avaldama Riigikantselei veebilehel pressiteadete rubriigis vahetult rubriigi pealkirjast allpool pealkirja all „Aruandes avaldatust järelduva asjaolu ümberlükkamine“ järgmise sisuga teate: „Riigikantselei 21.11.2019 pressiteatele pealkirjaga „Riigisekretäri komisjoni aruanne Maaeluministeeriumi valitsemisalas toimunu kohta“ lisatud aruande tervikteksti punktis 12 viidatud („
  4. augustil 2019 teatas prokurör Helga Aadamsoo PRIA juristile Siim Vellemaale, et kriminaalasjas nr 17221000066 (edaspidi S. kriminaalasi) on kaitsja juhtinud tähelepanu sellele, et „PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks,“ ning palub selles asjas esitada põhistatud seisukoht. (Lisa 8.)“) kaitsja näol ei olnud tegemist vandeadvokaat Urmas Arumäega.
  5. Kohus tuvastas eelnevalt, et aruande avaldamine oli ka osas, milles aruanne puudutab kaebaja osutatud õigusteenuse raames tehtud toiminguid enne Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ ja Maaeluministeeriumi vahelise kliendilepingu sõlmimist (s.o aruande punktid 30-33), õigusvastane. Kohus leiab, et selles osas ei ole heastamisnõude rahuldamine põhjendatud. Tegemist oli õigete faktiväidetega ning nende esitamisega ei kujutatud kaebajat üldsuse ees ebaõigesti. Seega pole nende ümberlükkamine põhjendatud. Olukorras, kus kohus tuvastas küll osaliselt andmete avaldamise õigusvastasuse, ei saa kohustada vastustajat avaldama pressiteates nende andmetega mitteseotud väiteid („kolmanda esitatud faktiväite osas teatame, et vandeadvokaat Urmas Arumäe ei ole tema ja Maaeluministeeriumi lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIA-ga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides“). Seega jääb heastamisnõue selles osas rahuldamata. 23
(24)
  1. Muus osas kohus kaebajat puudutavate andmete avaldamise õigusvastasust ei tuvastanud ning leidis, et kaebaja poolt esitatud faktiväited olid tõesed ning väärtushinnang põhjendatud. Seega ei ole ülejäänud osas heastamiskaebuse eeldused täidetud ning kaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud
  2. Kohus rahuldas kaebuse nii tuvastamis- kui heastamisnõude osas osaliselt. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).
  3. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja esitas 15.09.2021 kohtule taotluse, milles palus menetluskulude kindlaksmääramist summas 9911,20 eurot ja nende väljamõistmist kaebajalt. Kaebaja on soovinud, et sõltumata kohtulahendist jäetaks menetluskulud poolte endi kanda.
  4. Kohus leiab, et praegusel juhul puudus vastustajal vajadus kasutada välist õigusabi. Riigikohus on selgitanud (vt Riigikohtu 01.04.2021 otsus nr 3-18-1442, p 32 ja seal viidatud lahendid), et haldusorganil ei ole küll keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid üldjuhul mõistetakse kaebajalt haldusorgani kasuks välise õigusabi kulud välja üksnes siis, kui kohtuasi väljub haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest.
  5. Vastustaja on vastuses kaebusele piisava põhjalikkusega selgitanud Riigikantselei ülesandeid ning tegevust (vt vastustaja 23.09.2020 vastuse punktid 19-22). Kohus leiab, et ka peaministri korraldusel riigisekretäri käskkirjaga moodustatud komisjoni töö on käsitatav Riigikantselei põhitegevusena ning ka vastustaja on kinnitanud, et see tegevus „oli vajalik riigisekretäri, Riigikantselei ja lõppastmes peaministri õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks (vt vastustaja vastuse p 23). Nimetatut arvestades leiab kohus, et vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlust ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks. Seega ei ole Riigikantselei õigusabikulude kaebaja kanda jätmine õigustatud. Arvestades eeltoodut jäävad vastustaja õigusabikulud HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda. Kaebaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad ka kaebaja võimalikud kulud HKMS § 109 lõike 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 24
(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.