RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-117829 Otsuse kuupäev Tartu, 8. detsember 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants

) § 1401 lg-s 2 nimetatud tingimuse saabumisel. Tartu Maakohtu registriosakond kandis

1. juunil 2015 hageja I äriregistrisse ning kostja I ja kostja II said hageja ühisosanikeks ning kostja I sai juhatuse liikmeks. Kostja I ja kostja II on abikaasad ning hageja I osa oli abikaasade ühisvaraks. Kostja III on olnud hageja I juhatuse liige alates
2. jaanuarist
3. Hageja I esmase kapitaliseerimise nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt
4. juunil
5. Hageja I osakapitali sissemakset ei ole tasutud. Hageja I hinnangul on kostjad I, II ja III hageja I esmase kapitaliseerimise nõude osas solidaarselt vastutavad. Hageja II hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja I
6. septembril 2013 Security Group OÜ asutamislepingu ning võttis endale kohustuse tasuda asutatava osaühingu osakapitali sissemakse ühe aasta jooksul, kuid mitte hiljem kui

§ 1401lg-s 2 nimetatud tingimuse saabumisel.

Tartu Maakohtu registriosakond kandis

1. oktoobril 2013 Security Group OÜ äriregistrisse ning kostja I ja kostja II said Security Group OÜ ühisosanikeks ja kostja I sai juhatuse liikmeks. Kostja I ja kostja II on abikaasad ning Security Group OÜ osa oli abikaasade ühisvaraks. Security Group OÜ esmase kapitaliseerimise nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt
2. septembril
3. Security Group OÜ osakapitali sissemakset ei ole tasutud.
4. juulil 2019 loovutas Security Group OÜ esmase kapitaliseerimise põhi- ja kõrvalnõuded hagejale II.
5. Kostjad esitasid taotluse teha aegumise vastuväite alusel vaheotsus, mis oleks võrdsustatav lõppotsusega. Kostjad lähtusid hagiavalduses märgitust, mille kohaselt hageja I esmase kapitaliseerimise nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt
6. juunil 2016 ning hageja II nõue hiljemalt
7. septembril
8. Kostjad leidsid, et mõlemad haginõuded on aegunud. Sissemakse tasumise nõue aegub kolme aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147).
9. Tartu Maakohus jättis
10. oktoobri
11. a otsusega hageja I hagi kostja III vastu läbi vaatamata ning nii hageja I kui ka hageja II hagi kostja I ja kostja II vastu rahuldamata. Maakohus jättis kostjate menetluskuludest 50% hageja I kanda ja 50% hageja II kanda, hagejate menetluskulud jäid nende enda kanda. Maakohus määras, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. Maakohus oli seisukohal, et osakapitali sissemakse tasumise nõude asemel kahju hüvitamise nõudmine selle tõttu, et kostjad ei ole hageja juhatuse liikmena tähtaegselt maksma pannud hageja esmase kapitaliseerimise nõuet, on käsitatav hagi muutmisena. Kostjad on
12. septembri
13. a seisukohas märkinud, et kui hagejad leiavad, et nende nõude puhul on tegemist juhatuse liikme vastutusest tuleneva nõudega, siis on tegemist hagide aluste muutmisega, millega kostjad ei nõustu. Kuna kostjad hagi muutmisega nõus ei ole, on selleks vajalik kohtu nõusolek. Kohus hagi muutmisega ei nõustunud, kuna see venitaks asja menetlemist. 2

§ 140

lg 2 kohaselt peavad asutajad tasuma osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Mõlemad osaühingud asutati sissemakset tegemata ning osakapitali suurus oli 2500 eurot, mille eest kostja I kohustus tasuma täielikult ühe aasta jooksul, kuid kõige hiljem

§ 1401lg-s 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel.

Hagiavaldusest nähtuvalt leiab hageja I, et kostja III vastutab osaühingu sissemakse tasumise eest solidaarselt kostjatega I ja II, kuna kostja III on hageja I juhatuse liige alates

1. jaanuarist
2. Hageja I ei selgitanud, kust tuleneb kostja III kohustus tasuda osakapitali sissemakse. Hageja I viitas küll juhatuse liikme kohustusi ja vastutust reguleerivatele sätetele (

§ 187lg 1, Ts

ÜS § 37 lg 1,

§ 187

lg 2), kuid ei kvalifitseerinud oma nõuet kostja III vastu (ega ka teiste kostjate vastu) kahju hüvitamise nõudena. Kostja III kohta märkis hageja I, et ta ei ole täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, kuna on jätnud kinnitamata ja registrile esitamata kõik hageja I majandusaasta aruanded. Hagiavaldusest ei nähtu, kuidas aruannete esitamata jätmise tagajärjel saanuks hagejale I tekkida kahju osakapitali sissemaksele vastavas summas. Kohus oli seisukohal, et nõue kostja III vastu on alusetu ning tuleb jätta läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 alusel. Maakohus pidas võimalikuks teha asjas vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse kohta ilma sisuliselt hindamata, kas kostja II vastutab osaühingute sissemaksete tasumise eest solidaarselt kostjaga I. Pooled vaidlevad selle üle, kas osamakse sissemakse nõude aegumisele tuleb kohaldada TsÜS §-s 146 toodud tehingust tuleneva nõude aegumistähtaegasid või TsÜS §-s 149 toodud seadusest tuleneva nõude aegumistähtaega. Maakohus leidis, et osaühingu sissemakse tasumise nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumisele tuleb kohaldada TsÜS §-s 146 toodud aegumistähtaegasid. Hagiavalduse p 1.3 kohaselt saabus kostja I ja kostja II kohustus hageja I esmase kapitaliseerimise osas hiljemalt

1. juunil 2016 ning Security Group OÜ kapitaliseerimise osas hiljemalt
2. septembril
3. Maakohus luges tuvastatuks, et osakapitali sissemakse tasumise nõuded muutusid sissenõutavaks hiljemalt hagiavalduses toodud ajast, s.o ühe aasta möödumisel nende asutamisest. Ei vaielda selle üle, et TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud kolmeaastane aegumistähtaeg olnuks hagi esitamise ajaks möödunud. Hageja I hagi kostja I vastu saab lugeda esitatuks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest
4. juunil 2019 TsMS § 486 lg 2 kohaselt, ülejäänud nõuete puhul on hagi esitamise ajaks
5. september
6. TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja järgimiseks pidanuks hageja I esitama maksekäsu kiirmenetluse avalduse või hagiavalduse hiljemalt
7. juunil 2019 ning hageja II hiljemalt
8. septembril
9. Seega tuleb hinnata, kas kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hagejad ei ole toonud välja asjaolusid, millest nähtuks kostjate tahe hagejaid heade kommete vastaselt kahjustada. Olukorras, kus osakapitali sissemakse kohustuse aegumisele ei kohaldu TsÜS § 149 ega § 146 lg 4, leiavad hagejad, et nende nõue asutaja ja juhatuse liikme vastu ei ole aegunud, sest juhatuse liikme 3

§ 187lg 3). Ts

ÜS § 37 lg 4 kohaselt on juriidilise isiku juhtorgani liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat kohustuse rikkumisest.

§ 187

lg 3 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Maakohus oli seisukohal, et TsÜS § 37 lg 4 ja

§ 187

lg 3 osaühingu sissemakse tasumise nõude puhul ei kohaldu, kuna reguleerivad juhtorgani ja juhatuse liikme vastutust ning juhtorgani ja juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega. Osakapitali sissemakse tasumise kohustus on osaühingu osanikul. Maakohus leidis, et aegumise vastuväite esitamist ei saa üldjuhul pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Hagejad ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaks alust asuda teistsugusele seisukohale. Eeltoodud põhjendustel leidis maakohus, et hagejate nõuded kostjate I ja II vastu aegusid TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aasta möödumisel nende sissenõutavaks muutumisest.

1. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagejate hagi kostja I ja kostja II vastu. Hagejad palusid menetluskulud jätta solidaarselt kostjate I ja II kanda ning kohustada kostjaid I ja II tasuma menetluskuludelt viivist.
2. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus jättis
4. märtsi
5. a otsusega hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostjate I ja II ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jättis ringkonnakohus 50% hageja I ja 50% hageja II kanda ning hagejate menetluskulud nende enda kanda. Ringkonnakohus järgis maakohtu otsuse põhjendusi ega korranud neid TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes. Osaühingu sissemakse tasumise nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 146 lg 1, § 147). Hagejate väide, et tegemist on seadusest tuleneva nõudega, millele kohaldub kümneaastane aegumistähtaeg (TsÜS § 149), ei ole õige. Siinkohal on oluline kindlaks teha osaniku vastu esitatud osakapitali sissemaksmise nõude aegumistähtaja algus. Nõude aegumise alguse tuvastamise õiguslikuks aluseks on TsÜS § 147 lg
6. Praegusel juhul on osakapitali sissemakse tasumise tähtaeg kindlaks määratud asutamislepingutes. Kostja I
7. juunil 2015 sõlmitud hageja I asutamislepingu kohaselt võttis kostja I endale kohustuse tasuda asutatava osaühingu osakapitali sissemakse ühe aasta jooksul, kuid mitte hiljem kui

§ 1401lg-s 2 nimetatud tingimuse saabumisel.

Kostja I 28. septembril 2013 sõlmitud Security Group OÜ asutamislepingu kohaselt võttis kostja I endale kohustuse tasuda asutatava osaühingu osakapitali sissemakse ühe aasta jooksul, kuid mitte hiljem kui

§ 1401lg-s 2 nimetatud tingimuse saabumisel.

Seega saabus kostja I ja kostja II kohustus hageja I esmase kapitaliseerimise osas (st nõue muutus sissenõutavaks) hiljemalt ühe aasta möödumisel asutamislepingu sõlmimisest, s.o

1. juunil 2016 ja Security Group OÜ kapitaliseerimise osas
2. septembril
3. Arvestades TsÜS § 146 lg-s 1 toodud aegumistähtaega, aegus kostja I ja kostja II kohustus hageja I vastu
4. juunil 2019 ning Security Group OÜ kapitaliseerimise osas
5. septembril
6. Maakohus leidis õigesti, et hageja I hagi kostja I vastu saab lugeda esitatuks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest
7. juunil 2019, 4

§ 147

lg 4, mille kohaselt, kui osaühingu varast ei jätku ühingu võlausaldaja nõude rahuldamiseks, vastutavad asutajad ühingu võlausaldaja ees isiklikult ja solidaarselt ühingu kohustuste eest ulatuses, milles ühingu vara vähenes enne ühingu äriregistrisse kandmist ühingule võetud kohustuste tõttu. Nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat ühingu äriregistrisse kandmisest. Ringkonnakohus märkis, et TsMS § 633 lg 5 kohaselt, kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Hagejad ei ole põhjendanud apellatsioonkaebuses uute asjaolude esitamist ega selgitanud nende maakohtus esitamata jätmist. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 652 lg 4 kohaselt jätab ringkonnakohus hagejate väited eelühingu kohta tähelepanuta. Kostjad on esitanud hagejate esitatud uutele asjaoludele oma vastuväited. Ringkonnakohus märkis lisaks, et hagejad ei ole esitanud hagiavalduses kostjate vastu nõuet

§ 147

lg 4 alusel, mistõttu ei saa hagejate esitatud nõuetele kohalduda ka

§ 147

lg 4 teises lauses sätestatud aegumistähtaeg ning vastavad väited ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele ega muutmisele. Hagejad on koos apellatsioonkaebusega esitanud

1. jaanuari
2. a otsuse, mille kohaselt on hageja I pikendanud osakapitali sissemakse tasumise tähtaega. Viidatud otsuse kohaselt tasub osanik osaühingu sissemakseta asutamise korral osa eest täielikult kümne aasta jooksul või juhatuse määratud ajaks, kuid kõige hiljem

§ 140¹ lg-s 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel. 5

§ 187lg 1 mõttes, ei ole asjakohane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule või tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostjate kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt tekib osaühingu kapitaliseerimise kohustus seaduse alusel.

§ 140

lg 2 sätestab asutajate kohustuse tasuda osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Seega tekib osaühingu esmase kapitaliseerimise kohustus seaduse alusel. Asjaolu, et seadusest tulenev osaühingu kohese kapitaliseerimise kohustus (

§ 140

lg 2) asutamislepingu (

§ 138) sõlmimisel tehinguga (Ts

ÜS § 67) edasi lükatakse, ei muuda algset kohustust või algse kohustuse olemust tehinguliseks. Kassaatorite hinnangul on tegemist seadusest tuleneva nõudega. Kostjate ning hageja I ja Security Group OÜ, mille singulaarseks õigusjärglaseks on hageja II, vahel ei ole tekkinud osakapitali sissemakse tegemise tehingulist suhet, millest tulenevale nõudele võiks kohalduda TsÜS § 146 lg 1, nagu maa- ja ringkonnakohus ekslikult leidsid. TsÜS § 149 esimese lause kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 140

või § 1401 ei sätesta ühingu kapitaliseerimise nõude teistsugust aegumistähtaega. Seega aegub kassaatorite nõue

§ 140ja § 1401 lg-te 1 ja 2 alusel kostjate vastu Ts

ÜS § 149 esimese lause järgi kümne aasta jooksul alates selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Hagejate selline lähenemine on kooskõlas Riigikohtu

1. märtsil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-2-17 tehtud kohtuotsuse punktis 12 avaldatuga. Kostjad on kapitaliseerimiskohustuse jätnud täitmata tahtlikult. Kostjad on
2. detsembril 2016 võõrandanud hageja I osa olukorras, kus saabunud olid

§ 1401lg-te 1 ja 2 tingimused.

Olukorras, kus hageja I ja Security Group OÜ olid täielikult kostjate kontrolli all ja kostja I oli hageja I ja Security Group OÜ ainus juhatuse liige, saab osakapitali tähtaegselt sisse maksmata jätmine või esmase kapitaliseerimiskohustuse maksma panemata jätmine olla üksnes tahtlik tegu. Seetõttu tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Kostjad on asutamislepingud sõlminud eelühinguga ning nõudele kohaldub muu hulgas

§ 147lg 4.

Hagejad ei nõustu ringkonnakohtuga, et nad esitasid alles apellatsioonkaebuses esimest korda väite, et asutamislepingud on sõlmitud eelühinguga ning nõudele kohaldub

§ 147

lg 4.

§ 147lg 1 kohaselt vastutavad enne osaühingu äriregistrisse kandmist asutatava osaühingu nimel tehtud 6

§ 147lg 4 iseseisva nõudenormina ette spetsiifilise asutajate vastutuse.

Nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat ühingu äriregistrisse kandmisest. Hagejate arvates ei ole seisukoht, mille kohaselt on kostjad sõlminud asutamislepingud eelühingutega, käsitatav uue asjaoluna, vaid materiaalõiguse tundmise ja kohaldamise küsimusena. Kohus kohaldab õigust ise. Kuna hageja I kanti registrisse 8. juunil 2015, ei saanud hageja I nõue kostjate vastu hagiavalduse esitamise hetkel olla

§ 147lg 4 kohaselt aegunud.

Seega on kohtud eksinud materiaalõiguse kohaldamisel vähemalt hageja I nõude aegunuks lugemisel. Pankrotiseaduse (PankrS) § 29 lg 9 kohaselt, kui osaühingu puhul, mis on asutatud sissemakseid tegemata, lõpetab kohus sama paragrahvi kohaselt menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning kohus on jätnud ajutise halduri tasu ja kulutused pankrotivõlgniku kanda, on ajutisel halduril õigus nõuda osaühingu osanikult, kes ei ole täitnud sissemakse tegemise kohustust, tegemata sissemakse ulatuses tasu ja kulutuste hüvitamist, kui ajutisel halduril ei õnnestu oma nõuet rahuldada võlgniku muu vara arvel. Hagejatele teadaolevalt on pankrotihaldurid loonud praktika, kus pankrotivarana võõrandatakse pankrotis äriühingute esmase kapitaliseerimise nõudeid asutajate vastu. Seejuures puudub kindel teadmine, kas osakapitali sissemakse kohustusele kohaldub seadusest või tehingust tulenev aegumistähtaeg ning kas ja millise aja kestel saaks asutaja osas PankrS § 29 lg 9 alusel kapitaliseerimiskohustuse nõudeid maksma panna või võõrandada. 8. Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. 10. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendatult asunud seisukohale, et osakapitali sissemakse tasumise nõue, mille sissemakseta asutatud osaühing esitab asutaja vastu, allub tehingust tuleneva nõude aegumise regulatsioonile. Üldjuhul tuleb osaühingu asutamisel osa eest tasuda enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepingus ei ole ette nähtud teisiti (

§ 140lg 2).

Küll on osaühing

§ 1401lg 1 kohaselt võimalik asutada selliselt, et asutamisel ei tasuta sissemakseid.

Seaduses ei ole sätestatud, millal tuleb sellise asutamise korral sissemaksed tasuda, ja see on võimalik kokku leppida asutamislepingus (

§ 138lg 2 p 5) (vt Riigikohtu 11.

märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4090, p 13). Osakapitali sissemakse tasumise nõue tuleneb asutamislepingust ja asutamislepinguga on võimalik määrata seaduses sätestatust erinev sissemakse tasumise nõude sissenõutavaks muutumise aeg. Asutamisleping on tehing TsÜS § 67 tähenduses ja leping võlaõigusseaduse § 8 lg 1 tähenduses. Kuna asutamislepingust tulenev osakapitali sissemakse tasumise nõue on tehingust tulenev nõue, kohalduvad sellele nõudele ka TsÜS §-st 146 tulenevad aegumistähtajad. Hagejate kassatsioonkaebuses esitatud viide tsiviilasjas nr 3-2-1-2-17 tehtud Riigikohtu lahendi p-s 12 väljendatud seisukohale, et aktsiate märkimise ebaõnnestumise tõttu tekkinud märkija nõue juhatuse liikme vastu tasutu tagastamiseks (

§ 347lg 2) on seadusest tulenev nõue, ei ole asjakohane.

Praegusel juhul ei ole tegemist aktsiate märkimisest tuleneva õigussuhtega, vaid asutamislepingust tuleneva osakapitali sissemakse tasumise nõudega, mis tuleneb tehingust. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning TsÜS § 146 lg 4 7

§ 140lg 2).

Kui osaühing on asutatud sissemakseid tegemata (

§ 1401

) ja asutamislepingus on kokku lepitud sissemakse tasumise konkreetne tähtaeg, peavad asutajad sissemaksed kokku lepitud ajaks tasuma. Sissemakse tasumise nõue muutub seega sissenõutavaks alates kokku lepitud ajast. Kui osaühing on asutatud sissemakseid tegemata, kuid asutamislepingus ei ole määratud kindlaks sissemakse tasumise tähtaega, tuleb kohaldada

§ 1401

lg-t 2.

§ 1401

lg-st 2 tuleneb, et kuni osanik ei ole selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkuleppe korral sissemakset täielikult tasunud, vastutab ta osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel. Nimetatud sättes sisalduv osaühingu sissemakse tasumise nõue osaniku vastu (täitmisnõue) muutub sissenõutavaks seega hiljemalt juhul, kui ühing ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kui aga sissemakse tasumise tähtaega pole asutamislepingus kokku lepitud ning osaühingul ei ole probleeme võlausaldajate nõuete rahuldamisega, võib sissemakse jäädagi tasumata (sissemakse tasumise nõue ei muutugi sissenõutavaks). Kui asutamislepingus on kokku lepitud konkreetne sissemakse tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg, aga

§ 1401

lg-s 2 nimetatud olukord tekib enne kokku lepitud tähtpäeva, muutub sissemakse tasumise nõue sissenõutavaks alates

§ 1401

lg-s 2 kirjeldatud situatsiooni tekkimisest (ehk ajast, kui ühing ei suuda võlausaldajate nõudeid osaühingu vara arvel rahuldada).

1. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga esitatud sissemakse tasumise nõuete sissenõutavaks muutumise algusaja määramise osas. Hageja I
2. juuni
3. a põhikirja lisa p 1 sätestas, et asutamise hetkel kuulub osaühingu osanikule (kostjale I) osa nimiväärtusega 2500 eurot, mille eest osanik tasub asutamisel või põhikirja lisa punktis 2.2 nimetatud ajaks vastavalt nimiväärtusele. Põhikirja lisa p 2.1 järgi ei tasuta osaühingu osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist ja p 2.2 järgi tasub osanik osaühingu sissemakseta asutamise korral osa eest täielikult ühe aasta jooksul, kuid kõige hiljem

§ 140¹ lg-s 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel.

Security Group OÜ

1. septembri
2. a põhikirja p 1.3.1 järgi ei tasuta osaühingu osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist. Põhikirja p 1.3.2 järgi tasub osanik osaühingu sissemakseta asutamise korral osa eest täielikult ühe aasta jooksul, kuid mitte hiljem kui

§ 1401lg-s 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel.

Sama põhikirja p 2.2 järgi kuulub osaühingu osanikule (kostja I) 2500 euro suuruse nimiväärtusega osa, mille eest osanik tasub asutamisel või põhikirja punktis 1.3.2 nimetatud ajaks vastavalt nimiväärtusele. Kolleegium nõustub kohtutega, et praegusel juhul oli osakapitali sissemakse tasumise tähtaeg kindlaks määratud sõlmitud asutamislepingutes ning kostja I kohustus hageja I kapitaliseerimise osas muutus sissenõutavaks hiljemalt ühe aasta möödumisel asutamislepingu sõlmimisest (st nõue muutus sissenõutavaks)

1. juunil 2016 ja Security Group OÜ kapitaliseerimise osas
2. septembril
4. Kohtud on õigesti leidnud, et arvestades TsÜS § 146 lg-s 1 toodud aegumistähtaega, aegus hageja I nõue kostja I vastu
5. juunil 2019 ning hageja II nõue kostja I vastu Security Group OÜ kapitaliseerimise osas
6. septembril
7. Hageja I hagi kostja I vastu saab lugeda esitatuks 8

§ 147lg-t 4.

Kolleegium sellega ei nõustu.

§ 147

lg 4 järgi, kui osaühingu varast ei jätku ühingu võlausaldaja nõude rahuldamiseks, vastutavad asutajad ühingu võlausaldaja ees isiklikult ja solidaarselt ühingu kohustuste eest ulatuses, milles ühingu vara vähenes enne ühingu äriregistrisse kandmist ühingule võetud kohustuste tõttu. Nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat ühingu äriregistrisse kandmisest. Praegusel juhul ei nähtu, et ühingu võlausaldaja oleks esitanud nõude

§ 147lg 4 alusel.

1. Ringkonnakohtus on hagejad esitanud
2. jaanuari
3. a otsuse, mille kohaselt on hageja I pikendanud osakapitali sissemakse tasumise tähtaega. Ringkonnakohus on tõendi vastuvõtmisest keeldunud. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et nimetatud otsus ei ole kostjale I (ega ka kostjale II) siduv, kuna kostja I pole sellise otsustusega nõustunud. Kolleegium leiab, et iseenesest on võimalik sissemakse tasumise tähtaega pikendada, kuid selleks, et sissenõutavaks muutumise edasilükkamine mõjutaks ka aegumist, tuleks seda teha õigustatud ja kohustatud isiku kokkuleppega – asutamislepingule ette nähtud sätete järgi (vastavale tehingule kehtestatud nõudeid arvestades).
4. Kolleegium leiab, et kostjate I ja II Riigikohtus kantud menetluskuludest tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel 50% hageja I ja 50% hageja II kanda ning hagejate Riigikohtus kantud menetluskulud nende enda kanda.
5. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 9