Obsah (10)

§ 163§ 164§ 230§ 657§ 654§ 436§ 231§ 173§ 162§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 07.04.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-1702 Kohtuas

) §-dele 497 ja

1. Kohus analüüsis laste kulusid hagiavalduses märgitud kuluartiklite kaupa ja märkis, millises ulatuses peab ta kulusid põhjendatuks. Hagejate vajalike kulude katmiseks kulub vähemalt miinimumpalga summa ühe lapse kohta kuus. Miinimumpalga ulatuses kulude olemasolu tõendamise kohustust hagejatel ei ole. Seega on põhjendatud nõue suurendada
2. aastal väljamõistetud elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud minimaalse elatise praegu kehtiva määrani. 3 2-20-1702
3. Kostja taotleb määrata elatis alla seaduses sätestatud alammäära (PKS § 102 lg 2), tuginedes kahele aspektile: 1) kostjal on
4. aastal sündinud veel üks laps, kes hagejatele miinimumsummas elatise maksmise järel oleks hagejatega võrreldes varaliselt vähem kindlustatud; 2) hagejate kulud on osaliselt kaetud riikliku lastetoetusega.
5. Teiste laste olemasolu tõttu elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud alammäära tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena teha kindlaks elatist maksma kohustatud vanemal teiste laste olemasolu ja analüüsida, kas sellel vanemal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (st analüüsida vanema sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (RKTKo nr 2-16-118651, p 17; nr 2-16-2343, p-d 10-11).
6. Kostja keskmine sissetulek 1300 eurot kuus (kriisiolukorda arvestamata) võimaldab anda kõigile kolmele lapsele võrdselt ülalpidamist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Makstes 292 eurot lapse kohta kuus, jääb kostjale enda ülalpidamiseks veel 424 eurot. Märtsikuu palgasedelil on küll märkus, et tööandaja on aprillis ja mais vähendanud kõigi töötajate töötasusid 30%, kuid kohtu selgitustele ja määratud tähtajale vaatamata kostja ei ole esitanud rohkem andmeid enda sissetulekute suuruse (sh vähenemise) tõendamiseks. Seega saab kohus lähtuda sellest, et kostja keskmine sissetulek on 1300 eurot kuus.
7. Väär on kostja käsitlus, mille järgi tuleks ülalpidamiskohustuse täitmiseks kõigi kolme lapse vahel jagada kostja sissetulekust osa, mis jääb järele pärast kostja perekonna vajadusteks tehtavate kulude mahaarvamist. Kostja sissetulekute sellise jaotamise tulemusel koheldaks hoopis hagejaid kostja kolmanda lapsega võrreldes ebavõrdselt.
8. Kostja majandusliku olukorra hindamisel tuleb lisaks kostja sissetulekutele arvesse võtta ka kostja muud vara. Kostja ei ole ümber lükanud hagejate väidet, et kostjal on järel kinnistu müügiraha 107 000 eurot, mille arvelt ta saaks lastele ülalpidamist anda. Kostja selgitas 26.06.2020 istungil, et müüs veebruaris 140 000 euro eest talle lahusvarana kuulunud kinnistu, sama raha eest ostis korteri Tallinnasse Lasnamäele. Hagejad on esitanud kinnisvara müügikuulutuse (tl 143) ja kinnistusraamatu registriosa nr 16246950 väljavõtte (tl 106 – 142), millest nähtub, et korter XXX Tallinnas oli müügis hinnaga 64 900 eurot, hinnale lisandub parkimiskoht hoovis 6600 eurot ja panipaik maja allkorrusel 4000 eurot. Kostja on ostnud korteri kaasomandisse uue abikaasaga, kummalegi kuulub ½ kaasomandi osa. Seega tuli kostjal korteri eest tasuda pool korteri hinnast. Isegi, kui kostja tasus oma kinnistu müügiraha arvelt kogu korteri ostuhinna, on järelejäänud 64 500 eurot piisav, et tagada ülalpidamine kõigile kolmele lapsele seaduses sätestatud minimaalmääras.
9. Kohus on kostjale selgitanud, et hagejatele nõutavas suuruses elatise väljamõistmise järel kostja uuest abielust sündinud lapse varalise kindlustatuse kindlaksmääramisel omavad tähtsust ka lapse kulud ning teise vanema varaline seisund ja sissetulekud. Kostja ei ole esile toonud oma kolmanda lapse kulusid ning on abikaasa sissetulekute ja varalise seisundi kohta esitanud valikulisi ja mittetäielikke andmeid. Kostja poolt esitatud palgalipikud ei tõenda kostja abikaasa tegelike sissetulekute suurust veebruarist – aprillini 2020 ega ka pärast seda.
10. Kostja abikaasale kuulub lisaks kostjaga kaasomandisse omandatud korteriomandile veel lahusvarana kinnisasi registriosa numbriga XXXXXX (tl 145).
11. Samuti on hagejate esindaja esile toonud, et kostja ja tema abikaasa kasutuses on kaks sõidukit - Volvo XC60, reg nr YYYYYY, ja Audi Q7, reg nr XXXXXX. Võrreldes 4 2-20-1702 hagejate ema kasutuses oleva sõidukiga Hyundai, on kostja ja tema abikaasa sõidukid luksuslikud ja kalli ülalpidamisega.
12. Seega on kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest järelduvalt hagejal piisavalt sissetulekuid ja vara, et ennast ja kõiki oma lapsi võrdselt elatada. Hagejatele väljamõistetud elatise kehtiva miinimummäärani suurendamise korral ei jää kostja kolmas laps varaliselt vähem kindlustatuks ning seega ei anna hagejal veel ühe lapse olemasolu alust elatist suurendada hagejate taotletust väiksemas ulatuses.
13. Käesolevas asjas on põhjendatud elatise suuruse määramisel arvestada lapsetoetustega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-174-16, p-d 13, 14; nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Hagejad käivad üldjuhul üle nädala nädalavahetustel isa juures. Seega katab kostja lisaks makstavale elatisele umbes kahel nädalavahetusel kuus ka laste igapäevase ülalpidamise (söök, vesi, elekter, sideteenused) ja meelelahutuse kulud. Lühiajaline viibimine isa juures iseenesest ei vähenda laste püsikulusid ema juures, kuid emal on võimalik laste isa juures viibimise ajal säästa näiteks laste mitme päeva toidu arvelt, samuti ei tarbi lapsed sel ajal ema korteris elektrit ega vett. Võttes lisaks arvesse, et kostja ülalpidamisel on veel üks laps, peab kohus mõistlikuks elatise suurendamisel võtta arvesse hagejatele makstavaid lapsetoetusi. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi osaliselt ning suurendab kostjalt kummagi hageja kasuks väljamõistetud elatist hagejate taotletud minimaalsest elatisest poole lapsetoetuse võrra väiksema summani, 262 euroni (292 – 30).
14. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (

§ 163lg 2).

Kohus rahuldab hagi sarnases ulatuses, milles kumbki pool on kokkulepet pakkunud, kuid hageja ettepanekust 3 eurot väiksemas summas ja kostja ettepanekust 2 eurot suuremas summas. Kostja tegi oma seisukohtadega võrreldes suuremaid järeleandmisi, hagejad esimesest pakkumisest rohkem vastu tulema nõus ei olnud, kuigi hagejate järeleandmine oli ka poolest lapsetoetuse määrast väiksem. Kummaltki poolelt ei olnud mõistlik elatise suuruse osas kokkuleppimise nimel vastastikuste järeleandmiste tegemise asemel kulutada kordades suuremaid summasid lepinguliste esindajate palkamiseks. Hagejate apellatsioonkaebus

1. Hagejad esitasid 18.11.2020 apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagiavaldus jäeti rahuldamata ning jäeti hagejate menetluskulud nende endi kanda ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagiavaldus täielikult ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Kostja ei ole esitanud vastuväidet, et riiklik toetus tuleks maakohtu poolt välja toodud asjaoludel miinimumelatisest maha arvestada. Seega väljus maakohus asja lahendamisel menetluses vaidluse all olnud asjaoludest. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta lastega suhtleb ja lastega suhtlemise ajal kannab laste ülalpidamiskulusid. Kohus ei ole tuvastanud, kas ja kui tihti kostja tegelikult lastega suhtleb ning milliseid kulusid kostja suhtlemise ajal kannab. Kohus on rajanud lahendi asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. 24.

§ 163

lg-te 1 ja 2 kohaselt oleks kohus pidanud jätma hagejate menetluskulud kostja kanda, sest hagejad püüdsid menetluskulusid ära hoida ja tegid võrreldes kostjaga suurema vastutuleku kompromissiga vaidluse lahendamiseks. Hageja püüdsid kostjaga saavutada kokkulepet enne kohtusse pöördumist. Lisaks selgitasid hagejad, et hagejatel puudusid lepingulise esindaja kulud kuni 12.05.2020; hagejad tegid kostjale mitmel korral ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, kuid kostja keeldus ning kostja keeldus 26.06.2020 istungil kohtu poolt pakutud kompromissist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostja on olnud nõus vastu tulema asja kompromissiga lahendamiseks rohkem kui hagejad. Juba 04.04.2020 tegid hagejad ettepaneku kompromissiks summas 265 eurot 5 2-20-1702 ning tulid seega kompromissettepanekuga kostjale vastu 9,1% ulatuses (265/292). 26.06.2020 istungil tuli kostja oma esialgse pakkumisega võrreldes hagejatele vastu 4% ulatuses (260/250). Seega tegid hagejad kompromissi saavutamiseks suuremaid järeleandmisi ning seda juba siis, kui menetluskulusid praktiliselt tekkinud ei olnudki. 25. Samuti on maakohus jätnud kohaldamata

§ 164

lg 3, mille kohaselt oleks olnud õigustatud jätta hagejate menetluskulud täielikult kostja kanda, sest elatise suurendamine PKS § 101 lg 1 sätestatud määrani oli õigustatud ning kostja esitas enda varalise seisu osas kohtule vaatamata kohtu selgitustele ja nõuetele selektiivselt ja mittetäielikku teavet. Kostja apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas 19.11.2020 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
2. Elatise suurendamisel miinimummäärani ei ole põhjendatud ega Riigikohtu praktikaga kooskõlas maakohtu etteheide, et kostja ei ole esile toonud oma lapse kulusid. Kolmanda lapse vajaduste tuvastamine ei ole vajalik, sest tuleb eeldada, et tema ülalpidamiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär. Riigikohtu praktika tsiviilasjades nr 2-16-118651 (p 17) ja nr 2-16-2343, (p-d 10-11) kehtib või vähemalt peaks kehtima olukorras, mil elatist ei nõuta miinimummääras. Lisaks ei ole kohus tuvastanud kostja ega ka kostja kolmanda lapse vajadusi, mistõttu ei ole võimalik tuvastada õiglast proportsiooni, kuidas jaotada hageja sissetulek kõigi ülalpeetavate vajaduste katteks. Maakohus on eelmenetluse puudulikult läbi viinud ja ei ole rakendanud uurimisprintsiipi. Kohus ei ole kostjat

§ 230

lg 4 järgi kohustanud esitama andmeid ja dokumente kolmanda lapse ema sissetuleku ja varalise seisundi kohta. Kohus oleks pidanud välja selgitama kolmanda lapse kulud.

1. Kolme lapse vanemal ei ole kohustust teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurusele lähedast töötasu (vt ka RKTKo nr 2-16-2343, p 13). Kostja igakuine töine (neto) sissetulek ca 1300 eurot kuus on arvestades Eesti keskmise töötasu suurust piisav, mistõttu ei saa kostjale ette heita, et tal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks veel suuremat töötasu. Kostja on tõendanud, et aprillis ja mais on kostja tööandja vähendanud kõigi töötajate (sh kostja) töötasusid 30%. Seetõttu jääb arusaamatuks maakohtu väide, et märtsikuu palgasedelil on küll märkus, et tööandaja on aprillis ja mais vähendanud kõigi töötajate töötasusid 30%, kuid kohtu selgitustele ja määratud tähtajale vaatamata kostja ei ole esitanud rohkem andmeid enda sissetulekute suuruse (sh vähenemise) tõendamiseks.
2. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (RKTKo nr 2-16-118651, p 10; nr 3-2-1-35-17, p 21.4). Maakohus ei ole nende asjaolude väljaselgitamisele tähelepanu pööranud. Lisaks ei ole kohus välja selgitanud vanemate varalist seisundit.
3. Hagejad peavad tõendama oma väidet, et kostjal on järel kinnistu müügiraha 107 000 eurot, mille arvelt ta saaks lastele ülalpidamist anda. Kostja ei ole kinnitanud (väitnud), et tal on järel kinnistu müügiraha 107 000 eurot. Kinnistu müügist saadud summa arvelt (140 000 euro) on ostetud XXX korter. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et antud müügist on vaja maha arvata muu hulgas laenujäägi summa ja uue korteri soetamise notaritasud.
4. Kinnisasja registriosa numbriga XXXXXX omanik on ainuüksi kostja abikaasa ema, kostja abikaasa ei ole antud korteriomandi kaasomanik.
5. Maakohus on välja toonud, et kostja ja tema abikaasa kasutuses on kaks sõidukit. Laste ülalpidamiseks kohustatud vanema varalise seisundi kindlakstegemisel ei saa lähtuda 6 2-20-1702 pelgalt auto margist, vaid kindlaks tuleb muu hulgas teha ka auto väljalaskeaasta. Lisaks on maakohus jätnud kindlaks tegemata, kellele kostja abikaasa kasutuses olev sõiduk Volvo XC60, registreerimisnumbriga YYYYYY üldse kuulub.
6. Olukorras, kus on tuvastatud, et hagejad veedavad üldjuhul neli päeva kuus kostjaga, saab eeldada, et kostja kannab sel perioodil hagejate igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult. Hagejad ei ole seda ümber lükanud. Seega oleks maakohus pidanud hagejate miinimumelatise nõuet selle tõttu, et lapsed elavad mingi osa ajast lahuselava vanema juures, vähendama.
7. Elatise nõude lahendamisel tuleb arvestada ka kostja huve. Maakohus ei ole arvestanud, et vanemale tuleb tagada elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (RKTKo nr 2-16-11905, p 18). Kostja on maakohtus toonud välja oma kulude suuruse. Kohus ei ole põhjendanud, kas 292 eurot lapse kohta kuus makstes kostjale enda ülalpidamiseks kättejääv summa 424 eurot, on kostja enda kulutuste kandmiseks piisav.
8. Arvestades kompromissläbirääkimiste dünaamikat ning poolte positsioonide paindlikkust ja/või jäikust erinevate kompromissi võimaluste (pakkumiste) suhtes, on õiglane, et kostja menetluskulud oleks jäänud hagejate kandja (

§ 163lg 2).

Kostja toob välja, et hagejad on otsustanud elatise suurendamiseks pöörduda otse kohtusse, ilma kohtuväliseid võimalusi kasutamata. Lisaks on kostja nõustunud kohtu suunistel enda kompromissist (järeleandmisest) siiski veel kompromissi (järeleandmist) tegema ning olnud nõus tasuma ühele hagejale 260 eurot kuus alates 01.02.

1. Vastustaja seisukoht
2. Kostja vaidleb hagejate apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
3. Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi täielikult. 39.

§ 654

lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Hagejad esitasid kostja vastu elatise suurendamise nõude kehtiva miinimummäärani. 26.06.2017 maksekäsu määrusega oli kummagi hageja kasuks välja mõistetud igakuine elatis 235 eurot, mis oli tol ajal kehtinud elatise miinimummäär.
2. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. See tähendab, et eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus pool kuupalga alammäärast ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt RKTKo nr 2-16-118651, p 14).
3. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et hagejate vajalike kulude katmiseks kulub vähemalt miinimumpalga suurune summa ühe lapse kohta kuus. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et olukorras, kus hagejad nõudsid elatise suurendamist Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärani ehk miinimumelatiseni, puudus kohtul vajadus analüüsida ja hinnata hagejate vajadusi ja nende rahuldamiseks tehtavaid kulutusi.
4. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (vt RKTKo 7 2-20-1702 nr 2-16-2342, p 10). Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (vt RKTKo nr 2-16-118651, p 10).
5. Kostja taotles määrata elatis alla seaduses sätestatud alammäära PKS § 102 lg 2 alusel, tuginedes kahele asjaolule: 1) kostjal on
6. aastal sündinud veel üks laps, kes hagejatele miinimumsummas elatise maksmise järel oleks hagejatega võrreldes varaliselt vähem kindlustatud; 2) hagejate kulud on osaliselt kaetud riikliku lapsetoetusega.
7. Kõigepealt käsitleb kolleegium esimest asjaolu – kostjal kolmanda lapse olemasolu.
8. Teiste laste olemasolu tõttu elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud alammäära tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena eelkõige teha kindlaks elatist maksma kohustatud vanemal teiste laste olemasolu ja analüüsida, kas sellel vanemal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist.
9. Maakohus, lähtudes kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest, jõudis järeldusele, et kostjal on piisavalt sissetulekuid ja vara, et ennast ja kõiki oma lapsi võrdselt elatada ning hagejatele väljamõistetud elatise kehtiva miinimummäärani suurendamise korral ei jää kostja kolmas laps varaliselt vähem kindlustatuks. Seega ei anna hagejal veel ühe lapse olemasolu alust elatist suurendada hagejate taotletust väiksemas ulatuses.
10. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selle järelduse tegemisel rikkunud menetlusnorme, ei jätnud vajalikke asjaolusid välja selgitamata ega tõendeid kogumata. Kolleegium nõustub kostja väitega, et perekonnaasjades ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja tõenditega ning võib tõendeid koguda ka omal algatusel (

§ 436, lg 6).

Nii peab kohus elatisasja lahendamisel arvestama ka omal algatusel teiste laste ülalpidamisvajadusi ja seda, et neid ei koheldaks hagejatest halvemini (vt RKTKo nr 32-1-21-15, p 11). Maakohus ongi seda teinud ning tuvastanud, et kostjal on piisavalt sissetulekuid ja vara, et ennast ja kõiki oma lapsi vähemalt miinimummääras üleval pidada. Kolleegium nõustub kostjaga, et ainuüksi kostja keskmine sissetulek 1300 eurot kuus seda ei võimaldaks. Kuid maakohus leidis õigesti, et kostja majandusliku olukorra hindamisel tuleb lisaks kostja sissetulekutele arvesse võtta ka kostja muud vara. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (RKTKo nr 3-2-1-118-12; nr 2-16-2343/41, p 13).

1. Maakohus tuvastas kostja omaksvõtu ja asjas esitatud kirjalike tõendite alusel, et kostja müüs veebruaris 2020 talle lahusvarana kuulunud kinnistu 140 000 euro eest ja ostis seejärel koos uue abikaasaga kaasomandisse korteri, mis koos parkimiskoha ja panipaigaga maksis 75 500 eurot. Kostja neid asjaolusid ei vaidlustanud. Seega jõudis maakohus põhjendatud järeldusele, et korteri ostuhinnast järelejäänud summa on piisav, et tagada ülalpidamine kõigile kolmele lapsele seaduses sätestatud minimaalmääras.
2. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et ta ei pidanud ümber lükanud hagejate väidet, et kostjal on järel kinnistu müügiraha 107 000 eurot, mille arvelt lastele ülalpidamist anda, kuna hagejad ei ole oma väidet tõendanud. Kolleegiumi hinnangul on hagejad tõendanud oma väidet, et kostjal on võimalik lisaks igakuisele sissetulekule maksta elatist ka maja müügist saadud raha arvelt. Kostja on kohtuistungil omaks võtnud asjaolu, et müüs maja 140 000 euro eest, mistõttu ei pidanud hagejad seda asjaolu enam tõendama (

§ 231lg 2).

Kostja tõi vastuväitena välja, et saadud raha arvelt ei saa ta elatist maksta, kuna selle raha eest on ostetud Lasnamäele korter ( I kd, lk 85). Hagejad lükkasid kostja vastuväite ümber, märkides, et kostja ostis korteri kaasomandisse (kummalegi ½ kaasomandist) ning kogu korteri hind oli 64 900 eurot, millele lisandub parkimiskoha hind 6600 eurot ja panipaiga hind 4000 eurot, mistõttu kostjale jäi alles piisav summa elatise maksmiseks ( I kd, lk 101). Korteri hinna ja selle 8 2-20-1702 ostmise kohta kaasomandisse on hagejad esitanud ka tõendid ( I kd, lk 106-144). Kostja ei ole hagejate väidetele ja esitatud tõenditele vastu vaielnud. Maakohus juhtis sellele ka kostja tähelepanu oma kirjalikus määruses. Maakohus märkis, et hagejate esindaja vastuväited kostja kulude arvestuse ja laste võrdse kohtlemise argumendi kohta on kohtu esmasel hinnangul põhjendatud. Samuti märkis maakohus, et kostja ei ole pidanud vajalikuks ümber lükata hagejate esitatud tõendeid ja nendest tehtud järeldusi, mille kohaselt kostjal ei saanud kuluda kogu kinnistu müügist saadud raha Tallinnasse uue elamispinna ostmiseks, vaid tal peab olema alles suur summa ( I kd, lk 149 pöördel). Samas määruses andis kohus pooltele ka tähtajad lõplike seisukohtade esitamiseks ja vastaspoole esitatud kohta arvamuse avaldamiseks. Seega ei saanud kostjale tulla üllatusena, milliseid poolte väiteid ja tõendeid maakohus kostja varandusliku seisundi hindamisel arvestab.

1. Kuna maakohus tuvastas, et kostjal on muu vara näol piisavalt vahendeid, et kolmele lapsele miinimummääras elatist maksta, puudus kohtul vajadus tuvastada õiglast proportsiooni, kuidas jaotada hageja sissetulek kõigi ülalpeetavate vajaduste katteks.
2. Järgnevalt käsitleb kolleegium teist asjaolu - hagejate kulud on osaliselt kaetud riikliku lapsetoetusega.
3. Riigikohus on korduvalt leidnud, et peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatise vähendamiseks. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nagu kohustatud vanema halb varaline seisund või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt nt RKTKo nr 2-16-11905, p 19).
4. Selliseks muuks asjaoluks on kostja maakohtus esile toodu üksnes oma sissetuleku suuruse, mis ei võimalda kolmele lapsele miinimumsummas elatist maksta. Olukorras, kus maakohus tuvastas, et kostjal on võimalik elatist maksta ka muu vara arvel ja hagejatele väljamõistetud elatise kehtiva miinimummäärani suurendamise korral ei jää kostja kolmas laps varaliselt vähem kindlustatuks, ei anna kolmanda lapse olemasolu iseenesest alust elatise väljamõistmiseks lapsetoetuse võrra väiksemas summas.
5. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väietega, et maakohus rikkus menetlusnorme, kui vähendas elatist lastetoetuse võrra põhjendusel, et üldjuhul käivad hagejad üle nädala nädalavahetustel isa juures ning seega katab kostja lisaks makstavale elatisele umbes kahel nädalavahetusel kuus ka laste igapäevase ülalpidamise ja meelelahutuse kulud.
6. Maakohtu menetluses ei ole kostja kordagi tuginenud sellele, et ta lastega suhtleb ja lastega suhtlemise ajal kannab nende ülalpidamiskulusid. Kostja ei ole ka väitnud, et riiklik toetus tuleks seetõttu PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatisest maha arvestada, et ta lastega suhtleb. Üksnes asjaolu, et kostja aeg-ajalt lastega suhtleb ei anna kohaselt alust PKS § 102 lg 2 alusel elatise vähendamiseks ( vt RKTKo nr 3-2-1-165-13 ja 3-2-15615.) Kostja on ka ise apellatsioonkaebuses möönnud, et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures. Sellest, et hagejad veelavad üldjuhul neli päeva kuus kostjaga, ei saa järeldada, et nad elavad osa aega kostja juures ( II kd, lk 8). 57.

§ 436

lg-te 2 ja 3 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

1. Kuivõrd lastega suhtlemist ei ole menetluses arutatud ega sellekohaseid seisukohti esitatud, ei ole põhjendatud maakohtu poolt elatise vähendamine lapsetoetuse võrra alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Ka Riigikohus on leidnud, et kohus ei saa elatisenõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida ta pooltega ei arutanud ( vt RKTKo nr 3-2-1-174-16 p.11). 9 2-20-1702
2. Olukorras, kus kostja ei ole maakohus suhtlemiskorrale ja sel ajal lastele tehtavate kulude kandmisele tuginenud, ei ole võimalik lähtuda ka eeldusest või panna hagejatele tõendamiskoormist kostja poolt kulude kandmise eelduse ümberlükkamiseks, nagu leiab kostja apellatsioonkaebuses.
3. Kuna muid asjaolusid, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära, ei ole tuvastatud, ei ole põhjendatud üksnes seetõttu, et hagejatele makstakse riiklikku lapsetoetust, elatist alla miinimummäära vähendada. Nii hagejad, kui kostja uus laps saavad ühesuguses summas ühte moodi PHS § 17 lg 3 alusel lapsetoetust ning üksnes see, et riiklikku lapsetoetust makstakse, ei anna alust elatise vähendamiseks poole toetuse võrra.
4. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hagejate nõuded elatise suurendamiseks kehtiva miinimumelatise määramini (käesoleval ajal 292 eurot), tuleb rahuldada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, on vajadus muuta ka menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

63. Seoses hagi ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamisega ning kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnaohus

§ 162lg 1 ja § 171 lg1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda.

64. Maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Seega ei määra poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) 10