Obsah (9)

§ 127§ 132§ 139§ 635§ 29§ 636§ 638§ 113§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2021. a, Tallinn Kohtuasja number 2-17-1

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. 3 2-17-11269

1. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja remontis hageja tõstukit talvel 2016, sama tõstuk vajas uuesti remonti kevadel 2016, tõstuk hävis tagasiteel Riiast Tartusse ning hävinud tõstuki väärtus oli 10 900 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja remontis kevadel 2016 töövõtulepingu alusel hageja tõstukit. Poolte kirjavahetuse ning kostja hagejale esitatud arvete ja raportitega on tõendatud, et pooled sõlmisid kevadel 2016 töövõtulepingu hageja tõstuki remondiks (I kd, tl 44 ja 44 pöördel, tl 46, tl 48, tl 5 pöördel ja tl 50–52). Kostja ei ole tõendanud, et hageja tellis ise transpordi marsruudil Tartu-Riia-Tartu, sõlmides selleks kolmanda isikuga transporditeenuse lepingu.
2. Tõstuki hävimisega transpordil Riiast Tartusse tekitas kostja hagejale kahju ning hagejal tekkinud kahju ja kostja tegevuse või tegevusetuse vahel on põhjuslik seos. Kostja pidi ette nägema, et tõstuki purunemisel tekib hagejale kahju, mis tuleb hüvitada

§ 127lg 2 mõttes.

Hageja väitel on kahjuks uue tõstuki maksumus 28 500 eurot ja ajavahemikus juunist 2016 kuni märtsini 2017 asendustõstuki rent kokku 10 800 eurot, millele lisandub hävinud tõstuki väärtus 10 900 eurot. Kindlustusandja tasus 29. detsembril 2016 hagejale 10 900 eurot, mille võrra hageja vähendas kahjuhüvitise nõuet. Hageja põhjendatud kuluks ei ole uue tõstuki ostuhind. Kuivõrd hävinud tõstuk oli kümme aastat vana, ei vasta uue ja kolm korda kallima tõstuki ost

§ 132

lg-s 1 sätestatud tingimustele.

§ 132

lg 4 alusel on põhjendatud hüvitada hagejale asendustõstuki rendikulu kuni kindlustushüvitise maksmiseni 2016. a lõpus. Hageja on tõendanud, et maksis juunist detsembrini 2016 renti kokku 7740 eurot (I kd, tl 9–12 ja tl 53– 54). Kahjuhüvitist ei ole alust

§ 139või § 140 järgi vähendada.

Kostja ei ole hageja viivise arvutust vaidlustanud. Menetluse edasine käik

1. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega hagi jäi rahuldamata ja jaotati menetluskulud, ning palus teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud, ning palus jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. jaanuari
5. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi lisaks 17 880 euro suuruse põhivõla ja sellelt arvutatud viivise ulatuses ning jaotas menetluskulud, jättes neist 90% kostja ja 10% hageja kanda. Osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muudeti otsuse põhjendusi. Menetluskulude rahalise suuruse jättis ringkonnakohus maakohtu kindlaks määrata pärast otsuse jõustumist.
6. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et poolte vahel oli tõstuki hävimise ajal töövõtuleping ning kostja töövõtjana kasutas hagejale teenuse osutamisel alltöövõtja ja transpordiettevõtte abi. Maakohus asus dokumentaalsete tõendite (e-kirjad, remondiarve, teeninduse raport) kogumi alusel ja

§-st 29 lähtudes põhjendatult 4 2-17-11269 seisukohale, et tõendatud on hageja väide

§ 635

lg-le 1 vastava töövõtulepingu sõlmituse kohta maikuus 2016 tõstuki Tartust Riiga transportimise, Riias remontimise ja Riiast Tartusse tagasitoomise ajal. Kuna pooled ei olnud sõlminud selget kirjalikku lepingut, tuleb

§ 29

lg 5 p-de 1, 3, 4 ja 6 järgi arvestada lepingu tõlgendamisel mh lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning pooltevahelist praktikat. Seetõttu pidi maakohus mh hindama poolte käitumist nii enne kui ka pärast maikuud

1. Maakohus ei eksinud töövõtulepingu tuvastamisel oluliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite hindamise reeglite vastu. Tõendatud asjaolud ei anna alust tuvastada poolte vahel kostja väidetud agendivõi maaklerisuhet või mistahes suhte puudumist.
2. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et tõstuki juhusliku hävimise riisikot kandis hävimise ajal kostja. Pooled olid leppinud kokku, et kostja võtab parandatava tõstuki hageja asukohast Tartus ja toob selle pärast remonti hageja asukohta tagasi. Kuna sellise teenuse (vallasasja remont spetsialiseeritud remondiettevõttes) korral on tavapärane töö üleandmine (

§ 636

lg-d 1 ja 2 koosmõjus § 209 lg-ga 4) ja vastuvõtmine (

§ 638

) ning kostjal oli kohustus anda tõstuk tagasi hageja valdusse Tartus, ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et tõstuki juhusliku hävimise riisiko läks hagejale üle remondi valmimisega või Läti ettevõtte poolt tõstuki transpordiettevõttele üleandmisega. Kostja ei vabane vastutusest põhjusel, et tõstuk hävis transpordiettevõtte valduses vedaja süül. Kuna kostja kasutas transpordiettevõtet oma remondikohustuse täitmiseks, vastutab kostja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 2 alusel transpordiettevõtte käitumisest tulenevate asjaolude eest. 15. Maakohus jättis asja lahendamisel tähelepanuta, et

§ 132

lg 1 kohaselt on asja hävimise korral kaitstavaks omaniku huvi hävinud asja asendamise vastu võimalikult samaväärse asjaga. Seetõttu ei ole hüvitiseks mitte asja väärtus vahetult enne asja hävimist, vaid samaväärse asja soetamise väärtus. Seega peab

§ 132

lg-st 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et hagejal oleks võimalik kahju hüvitamise ajal soetada samaväärne asi. Samas peab hüvitis vastama teise samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Juhul, kui asja väärtus oli hävimise hetkel võrreldes teise samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist hüvitise määramisel mõistlikult arvestada. 16. Tulenevalt

§ 132

eesmärgist ei ole vaidluse lahendamiseks esmast tähtsust tõstuki hävimiseelsel väärtusel. Asja lahendamiseks on oluline, millise turuhinnaga oli hagejal võimalik omandada võimalikult samaväärse otstarbega teine tõstuk. Hageja väitel oli hävinud tõstuk talle vajalik igapäevases majandustegevuses ja selle asendamiseks samaks otstarbeks kasutatava teise tõstukiga oli mõistlik osta uus Toyota elektriline tõstuk hinnaga 23 750 eurot, millele lisandus käibemaks. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja ostetud uus tõstuk ei olnud hävinuga samaväärne ja hageja oleks saanud osta uue tõstuki 11 400 euro eest. Mh ei tõendanud kostja, kas ja kui, siis millise hinnaga ta hagejale uut tõstukit pakkus ning et hageja keeldus sellest. Kostja tõendi kohaselt oli odavaima hävinud tõstukiga samal aastal toodetud elektrilise Jungheinrich ETV Q20 tõstuki turuhind 22 200 eurot (I kd, tl 104). Kuna hävinud tõstukit oli hageja vajaduste järgi täiustatud, pidanuks hageja tegema 22 200 euro eest tõstuki ostmisel lisakulutusi. Seega vastab hageja nõutav hüvitis 23 750 eurot

§ 132lg 1 mõttes 5 2-17-11269 samaväärse asja soetamiseks mõistlikele kulutustele.

See, et hageja ostis hävinud tõstukist odavama tõstuki, ei riku kostja õigusi. Hagejal oli õigus omandada hävinuga võimalikult samaväärne tõstuk, st eelduslikult kasutatud Jungheinrich ETV Q20. Kui sama hinna eest oli hagejal võimalik osta oma vara koosseisu säilitamiseks teise tootja samal otstarbel kasutatav uus tõstuk, on täidetud kahju hüvitamise eesmärk (

§ 127

lg 1) ega ole tegemist

§ 127lg-s 5 reguleeritud kasu saamisega.

Kostja ei lükanud ümber hageja väidet, et hävinud tõstuk oli talle vajalik ettevõtte igapäevases majandustegevuses. Kostjale pidi olema hageja igapäevategevuse iseloom teada. 17.

§ 132

lg 4 järgi hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid hävinud asja asemele uue asja soetamise ajal. Hageja tõendas, et kasutas ajavahemikus

1. juuni 2016 kuni
2. märts 2017 tõstukeid rendilepingute alusel, sh juunist oktoobrini oli rendi suurus 950 eurot kuus (lisandus käibemaks) ja novembrist märtsini 850 eurot kuus (lisandus käibemaks). Hageja ostis uue tõstuki
3. aprillil 2017 (I kd, tl 7). Tõendatud ei ole kostja väide, et hageja maksis asendustõstukite eest ebamõistlikult suurt renti. Maakohtu otsus on oluliselt põhjendamata osas, milles kohus leidis, et asendustõstukite rendikulu hüvitamine on põhjendatud üksnes kuni
4. a lõpuni. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel saaks leida, et hageja viivitas uue tõstuki ostmisega. Kostja ei ole seadnud kahtluse alla hageja põhjendusi asendustõstukite rendiaja seotuse kohta uue tõstuki pika tarneajaga. Kuna kindlustusandja tasutud hüvitis ei võimaldanud hävinud tõstukit asendada, on kostja tekitatud kahjuks ka asendustõstukite rendikulu 9000 eurot ((5 × 950) + (5 × 850)).
5. Kahjuhüvitise hulka tuleb arvata ka käibemaks, mida hageja tasus uue tõstuki müüjale ja asendustõstukite rendileandjatele. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on tasunud nii tõstuki eest müüjale kui ka renditasud rendileandjale koos käibemaksuga.

§ 127

lg 1 järgi tuleb lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamisel kahjustatud poolele tagada võimalikult sarnane olukord lepingu täitmisega ning seda ka maksuõiguslikust aspektist. Käibemaks on tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seda tuleb silmas pidada ka käibemaksu arvestamisel kahjuhüvitise hulka. Ainuüksi asjaolust, et hageja on käibemaksukohustuslane, ei saa järeldada, et ta sai pärast käibemaksudeklaratsioonide esitamist riigilt tagasi uue tõstuki ostmisel müüjale tasutud käibemaksu 4750 eurot ja rendileandjatele tasutud käibemaksu 1800 eurot. Käibedeklaratsioonis esitab käibemaksukohustuslane n-ö ülevaate deklareeritava kuu kogu käibest, misjärel selgub juurde makstava või enammakstud käibemaksu suurus. Kahju hüvitamise eesmärk on praeguses asjas tagatud selliselt, et jõustunud kohtuotsuse alusel on kostjal õigus nõuda hagejalt arve esitamist, milles on kajastatud käibemaks.

1. Kostjal ei ole kohustust hüvitada hagejale tõstuki jäänuki väärtust 500 eurot, kuna see kahju ei ole põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Kindlustusandja vähendas hagejale määratud kindlustushüvitist 500 euro võrra (I kd, tl 96–99). Hagejal oli võimalik teha toiminguid oma vara (tõstuki jäänuki) tagasisaamiseks või selle väärtuse hüvitamiseks jäänukit hinnanud isikult.
2. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud kokku 25 620 euro ulatuses, s.o 9000 + 23 750 – 10 900 – 500 = 21 350 eurot, millele lisandub käibemaks 4270 eurot. Hüvitise suuruse 6 2-17-11269 määramisel tuleb arvestada asjaoluga, et kindlustushüvitis ega tõstuki jäänuki väärtus ei sisaldanud käibemaksu. Seetõttu tuleb see arvata maha hagetavast kahjust, mis ei sisalda samuti käibemaksu.
3. Kostja esitatud asjaolud ei anna alust vähendada kahjuhüvitist

§ 139ega § 140 järgi.

1. Kuna hageja nõudis enne kohtumenetlust kostjalt hüvitist, paludes selle tasuda hiljemalt
2. juunil 2017, on viivise arvestamine alates
3. juulist 2017 kooskõlas nõude sissenõutavaks muutumisega. Edasine menetlus
4. Kostja esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse. Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Riigikohtu otsus
5. Riigikohus rahuldas kostja kaebuse ja
6. juuni 2019 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu
7. jaanuari
8. a otsuse. Riigikohus saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
9. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas nende vahel oli töövõtusuhe ning kas kostja kandis tõstuki juhusliku hävimise riisikot tõstuki hävimise ajal. Kostja väitel jättis ringkonnakohus poolte lepingulise suhte ja riisiko ülemineku tuvastamata, mistõttu jõudis vale järelduseni, et kostja vastutab hageja kahju eest. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga.
10. Maakohus tuvastas, et pooled olid tõstuki hävimise ajal töövõtulepingulises suhtes, ning leidis, et tõstuki juhusliku hävimise riisikot kandis sel ajal kostja. Samuti tuvastas maakohus, et hagejal tekkis kahju, mis on kostja tegevusega põhjuslikus seoses. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, märkides, et maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud, mh eksinud tõendite hindamisel. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga lähtub kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsustega tuvastatud faktilistest asjaoludest. Kassatsioonkaebus ei anna alust asuda kohtutest erinevale seisukohale. Kolleegium leiab, et kohtud kohaldasid eeltoodud osas materiaalõiguse norme, mh

§ 29, § 635 lg-t 1, § 636 lgd 1 ja 2, § 638, § 640 lg-d 2 ja 3 õigesti.

Põhjendatud on kohtute järeldus, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest, kuna poolte vahel oli tõstuki hävimise ajal töövõtusuhe ja tõstuki hävimise riisikot kandis kostja. 27. Pooled vaidlevad ka hagejale hüvitatava kahju suuruse üle. Kostja arvates eksis ringkonnakohus kahjuhüvitist kindlaks määrates

§ 127

lg-te 1 ja 5 ning § 132 lg-te 1 ja 4 kohaldamisel, samuti

§ 139kohaldamata jätmisel.

Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus jättis kahjuhüvitise määramisel hindamata, kas hävinud tõstuki väärtus oli 7 2-17-11269 hävimise hetkeks võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, ega põhjendanud kahjuhüvitise väljamõistmist koos käibemaksuga. 28. Asja kahjustamise korral lähtutakse kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. Eeltooduga kooskõlas on ringkonnakohus leidnud, et hüvitiseks on hävinud tõstukiga samaväärse asja soetamise väärtus, mitte tõstuki väärtus enne hävimist. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta

§ 132lg 1 teises lauses sätestatu.

kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei saa hagejale hüvitise määramisel arvestada

§ 132lg 1 teises lauses sätestatuga.

Ringkonnakohtu otsuse p-s 47 märgitu kohaselt ostis hageja hävinud Jungheinrichi tõstuki asemele uue Toyota tõstuki, mis maksis ilma käibemaksuta 23 750 eurot. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nähtub kostja esitatud tõendist, et odavaim hävinud tõstukiga samal aastal toodetud elektriline Jungheinrich ETV Q20 tõstuk oli turul hinnaga 22 200 eurot (I kd, tl 104). Samas nähtub ringkonnakohtu otsusest ka see, et hävinud tõstuki väärtus oli hävimise ajal 11 400 eurot. Eeltoodu annab kolleegiumi arvates alust järeldada, et hävinud tõstuki väärtus võis hävimise ajaks olla võrreldes uue samaväärse tõstuki väärtusega oluliselt vähenenud. Kuigi ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli hävinud tõstukit eriosadega täiustatud, jääb olukorras, kus ringkonnakohus oli tuvastanud hävinud tõstuki väärtuse hävimise hetkel, arusaamatuks, kuidas mõjutab tõstuki täiustamine

§ 132lg 1 teise lause kohaldamist.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata

§ 132

lg 1 teise lause kohaldamist, st kas tõstuki väärtus oli hävimise ajaks, võrreldes uue samaväärse tõstuki väärtusega, oluliselt vähenenud, mis annaks aluse hävinud tõstuki väärtuse vähenemist hüvitise määramisel mõistlikult arvestada. 29. Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitist koos käibemaksuga. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kooskõlas

§ 127

lg-s 1 sätestatuga tuleb kahju hüvitamisel tagada kahjustatud isikule kahju tekkimisele eelneva olukorraga võimalikult sarnane olukord ka maksuõiguslikust aspektist. Kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleks siiski silmas pidada

§ 127

lg 5 eesmärki välistada kannatanu rikastumine kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse kaudu. Ringkonnakohus ei ole arvestanud

§ 127

lg-s 5 sätestatuga, mille järgi tuleb kahjuhüvitisest arvata maha igasugune kasu. Kui hagejal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole käibemaksu osa kulu, mille kostja peaks talle hüvitama. Sellisel juhul koosneb kahjuhüvitis uue tõstuki soetamise ja asendustõstukite rentimise kulust, arvestamata sellele lisanduvat käibemaksu. Kui hagejal ei ole õigust sisendkäibemaksu maha arvata, koosneb kostja hüvitatav kahju uue tõstuki soetamise ja asendustõstukite rentimise kulust ning sellele lisanduvast käibemaksust. Kuna hageja nõutav kahjuhüvitis ei ole käibeks KMS § 4 lg 1 järgi, ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt kahjuhüvitise maksmiseks ka käibemaksu sisaldava arve esitamist. Seega ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et kahju hüvitamise eesmärk on tagatud hagejalt käibemaksu sisaldava arve saamise kaudu. 30. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hagejale makstav kahjuhüvitis peab

§ 132

lg 4 esimese lause alusel sisaldama ka samaväärse tõstuki kasutamise kulusid uue tõstuki muretsemise aja jooksul. Kooskõlas eeltooduga mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks 8 2-17-11269 välja ka asendustõstukite rendi ajavahemiku eest 1. juuni 2016 kuni 31. märts 2017. Samuti on nii maa- kui ka ringkonnakohus põhjendanud seisukohta, et kostja esitatud asjaolud ei anna alust kahjuhüvitist

§ 139lg 1 kohaselt vähendada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil pooled ära, tutvunud tsiviilasja materjalide ning Riigikohtu
2. juuni
3. a otsuse seisukohtade ja antud juhistega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada hagi rahuldamise ulatuse ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi suuremas ulatuses ja jaotab uuesti menetluskulud. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
4. Hageja on esitanud hagi kostja vastu kahjuhüvitise ning viivise saamiseks. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ning hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata. Seega vaidlustati maakohtu otsus tervikuna, kuid hageja esitas tulenevalt Riigikohtu
5. juuni
6. a otsuse seisukohtadest avalduse hagist loobumiseks osas, milles hageja palus hüvitada tõstuki turuväärtuse ja asendustõstukite rendikulud koos käibemaksuga s.o 6550 euro ulatuses (II kd, tl 91-94). Kostja on hagist osalise loobumisega nõus ja palub loobumise vastu võtta (II kd, tl 106). TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Ringkonnakohus rahuldab hageja avalduse hagist loobumiseks 6550 euro ulatuses (käibemaksu osa) ja lõpetab selles osas menetluse.
7. Hageja esitas kostja vastu lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude tuginedes sellele, et hageja tõstuk hävis transportimisel Lätist tagasi Eestisse ajal, mil see asus remondi teostamiseks kostja valduses. Pooled vaidlesid apellatsioonimenetluses esmalt selle üle, kas poolte vahel on töövõtusuhe ning kas kostja kandis tõstuki juhusliku hävimise riisikot tõstuki hävimise ajal ja vastutab hageja väidetud kahju eest.
8. Küsimuse osas, kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest, pidas Riigikohus käesolevas kohtuasjas tehtud otsuse p-s 11 põhjendatuks kohtute järeldust, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest, kuna poolte vahel oli tõstuki hävimise ajal töövõtusuhe ja tõstuki hävimise riisikot kandis kostja. Seejuures lähtus Riigikohus alama astme kohtute tuvastatud asjaoludest leides, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda kohtutest erinevale seisukohale ja eeltoodu osas on õigesti kohaldatud materiaalõigust. Seda arvestades ei ole ringkonnakohtul põhjust antud osas Tallinna Ringkonnakohtu
9. jaanuari 2019 otsuses väljendatud seisukohta muuta ning kolleegium jääb varasemate põhjenduste juurde (vt ringkonnakohtu otsuse p 38-44).
10. Hageja nõutav kahjuhüvitis koosneb uue tõstuki soetamiseks tehtud kulust ja asendustõstukile tehtud rendikulust. Asendustõstukile tehtud rendikulu osas pidas Riigikohus käesolevas kohtuasjas tehtud otsuse p-s 12.3 põhjendatuks ringkonnakohtu seisukohta, et 9 2-17-11269 hagejale makstav kahjuhüvitis peab

§ 132

lg 4 esimese lause alusel sisaldama ka samaväärse tõstuki kasutamise kulusid uue tõstuki muretsemise aja jooksul. Tulenevalt Riigikohtu käesolevas kohtuasjas tehtud otsuse p-s 12.2 väljendatud seisukohast ei ole aga kahjuhüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas

§ 127

lg 1 ja 5 sätestatuga juhul, kui hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata. Arvestades Riigikohtu seisukohta, et ringkonnakohus ei eksinud asendustõstukite rendi ajavahemiku eest 1. juuni 2016 kuni 31. märts 2017

§ 132

lg 4 alusel väljamõistmisel, ning et hageja ei nõua asendustõstukite rendi kulu käibemaksuga, on põhjendatud kahjuhüvitisena asendustõstukite rentimise kulu 9000 eurot. 36. Vaidlus on jätkuvalt aga eelkõige selles, kui suur peaks olema asja hävimisest tingitud hüvitis. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tõstuk hävis, mistõttu reguleerib kahju hüvitamist

§ 132

. Osundatud normi kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt, kui

§-s 127 kehtestatud põhimõtted kaitsevad üldiselt kahju hüvitamise kohustuse kaudu kahjustatud isiku vara väärtust, siis

§ 132mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist.

Seetõttu lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest (Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 15). Seega on hüvitiseks hävinud tõstukiga samaväärse asja soetamise väärtus. Hageja esiletoodud asjaolude kohaselt vajas ta hävinud tõstukit teiste tõstukite kõrval igapäevases majandustegevuses (laos virnastajana) ja et hävinud tõstuki asendamiseks samaks otstarbeks kasutatava teise tõstukiga oli mõistlik osta uus Toyota elektriline tõstuk hinnaga 23 750 eurot, millele lisandus käibemaks. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud soetatud uus tõstuk hävinuga samaväärne, vaid n-ö lahjem ja hageja oleks saanud soetada teise tõstuki 11 400 euro eest. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt pidi kumbki poolt oma väiteid tõendama. 36.1 SIA Toyota Material Handling Baltic Eesti filiaali
3. aprilli 2017 arve-saatelehega nr EEB0001857 on tõendatud, et hageja maksis hävinud tõstuki asemel ostetud tõstuki eest 23 750 eurot ilma käibemaksuta (I kd, tl 7). Kolleegiumi arvates ei ole kostja tõendanud, et järelturul oleks
4. a võimalik hävinud tõstukiga samaväärset kasutatud tõstukit Jungheinrich ETV Q20 osta oluliselt odavamalt kui 23 750 eurot või et hageja ei saa ostetud tõstukit kasutada samal otstarbel kui hävinud tõstukit (igapäevases majandustegevuses laos virnastajana). Kuigi
5. mai 2016 e-kirjast nähtub, et kostja pakkus hagejale kasutatud tõstukit Jungheinrich ETV Q25 (I kd, tl 80-85) ja
6. juuni 2016 e-kirjast nähtuvalt palus hageja (I kd, tl 80) selle kohta pakkumist, ei tõendanud kostja, kas ja kui, siis millise hinnaga ta pakkumise tegi ning et hageja keeldus sellest. Supralift kasutatud tõstukite ostu-müügi kodulehe väljaprindilt nähtub, et odavaim hävinud tõstukiga samal aastal toodetud elektriline Jungheinrich ETV Q20 oli turul hinnaga 22 200 eurot (I kd, tl 104). Arvestades, et kasutuses olnud tõstuk oli spetsiaalselt kohandatud vastavalt hageja vajadustele (hageja vajas tõstukit, millel on erikelk ja sellele viitab hageja esindaja ka
7. juuni 2016 e-kirjas), oleks hageja pidanud 22 200 eurose tõstuki ostmisel 10 2-17-11269 tegema sellele täiendavaid kulutusi erikelgu paigaldamiseks, mistõttu leiab kolleegium, et hagetav hüvitis 23 750 eurot vastab

§ 132lõike 1 mõttes samaväärse asja omandamise mõistlikele kulutustele.

Asjaolu, et hageja omandas n-ö lahjema ja seetõttu ka odavama tõstuki kui oli hävinud tõstuk, ei riku kostja õigusi. Hagejal oli õigus omandada võimalikult samaväärne tõstuk, st eelduslikult kasutatud Jungheinrich ETV Q20. Kui sama hinna eest oli hagejal võimalik soetada oma vara koosseisu säilitamiseks teise tootja samal otstarbel kasutatav uus tõstuk, on see iseenesest kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga

§ 127lg 1 mõttes.

Nagu eespool märgitud on praegusel juhul tegu kahjuhüvitise kindlaksmääramisega asja hävimise tõttu, millisel juhul kohaldub

§ 132

. Vastavalt käesolevas asjas tehtud Riigikohtu suunisele tuleb hinnata ka

§ 132lg 1 teise lause kohaldamist.

37.

§ 132

lg 1 teine lause sätestab, et kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Seega tuleb hinnata, kas tõstuki väärtus oli hävimise ajaks, võrreldes uue samaväärse tõstuki väärtusega, oluliselt vähenenud, mis annaks aluse hävinud tõstuki väärtuse vähenemist hüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Kostja väitel oli hävinud tõstuki väärtuseks hävimise hetkel 11 400 eurot viidates kindlustusandja arvamusele, mida hageja ei ole kostja arvates vaidlustanud.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hageja poolt nõutava kahjuhüvitise vähendamisest vedaja kindlustusandja hüvitatud summa võrra, järeldada hageja nõustumust sellega, et kindlustusandja tasutud hüvitis on hävinud tõstuki väärtus. Seda on hageja maakohtu
2. jaanuari 2018 korraldaval kohtuistungil ka selgitanud ning maakohtu protokoll ei kajasta seda, et kohus oleks konkreetselt küsinud antud asjaolu kohta hageja seisukohta (I kd, tl 66-67). Praegusel juhul ei saa seega järeldada, et hageja võttis selle asjaolu omaks. Vastavalt TsMS § 231 lg 2 teisele lausele on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Osundatud normi tähenduses omaksvõttu ei nähtu ka mitte kostja viidatud ringkonnakohtu
3. jaanuari 2019 istungi protokollist (I kd, tl 194), mistõttu ei olnud alust võtta asja lahendamisel tõstuki hävimiseelse väärtusena aluseks vedaja kindlustusandja poolt kindlakstehtud summat 11 400 eurot (hävinud tõstuk 10 900 + vrakk 500 = 11 400 eurot), nagu leiab õigesti hageja. Kolleegium märgib lisaks, et kuna hagejale hüvitise maksnud vedaja kindlustusandja ei müünud hagejale midagi ega osutanud ka teenust ning hagejal ei olnud kindlustusandjaga mingit lepingulist suhet, vaid hüvitis maksti välja vedaja kindlustuslepingu alusel, ei saa arve esitamisest summas 10 900 eurot vedaja kindlustusandjale järeldada hageja nõustumust pidada seda hävinud tõstuki väärtuseks. Eelnevast tulenevalt ei ole tegemist TsMS § 238 lg 1 p 1 juhtumiga ning hävinud tõstuki väärtus hävimise ajal tuleb tuvastada esitatud tõendite alusel.
4. Kostja viidatud kindlustusjuhtumi raportist nähtuvalt on Inter Survey SIA hinnanud vedaja kindlustusandja ülesandel tõstuki väärtuseks enne hävimist 10 900 eurot ilma käibemaksuta (I kd, tl 96-99). Samas on kostja väitnud, et odavaim hävinud tõstukiga samal aastal toodetud elektriline Jungheinrich ETV Q20 oli turul hinnaga 22 200 eurot, millise asjaolu ringkonnakohus ka Supralift kasutatud tõstukite ostu-müügi kodulehe andmete alusel tuvastas (I kd, tl 104). Seega esineb kolleegiumi arvates ebakõla vedaja kindlustusandja tõstuki väärtuse 11 2-17-11269 kohta antud hinnangu ja hävinud tõstukiga samade parameetritega tõstuki madalaima turul oleva pakkumuse vahel. Kostja ei ole näidanud ega tõendanud, et hävinud tõstukil (seejuures äsja remonditud) olid võrreldes müügiks pakutud tõstukitega mingid spetsiifilised puudused. Ka ei ole veenev kostja selgitus, et kasutatud tõstukite ostu-müügi kodulehe andmed pärinevad tõstuki hävimisega võrreldes hilisemast ajast, mil tõstukite hinnad olid seoses nende väidetava defitsiitsusega kõrgemad (vt ringkonnakohtu
5. mai 2021 kohtuistungi protokoll [II kd tl 111]). Kostja ei ole näidanud, milline oli samade parameetritega tõstukite saadavus turul tõstuki hävimise ajal ja kuidas see hindu mõjutas võrrelduna eelviidatud kodulehel avaldatud tõstukite müügikuulutuste hindadega. Seetõttu ei saa praegusel juhul kolleegiumi arvates käsitada hävinud tõstuki väärtusena vedaja vastutuse lähtekohaks olnud veose kindlustusväärtusena hinnatud veose väärtust pidades silmas ka seda, et tegu oli vedaja kahjukindlustuse lepinguga ning hagejal puudus võimalus kindlustusandja tasutud hüvitise suurust vaidlustada.
6. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades seda, et hageja vajas kohandatud tõstukit, millel on erikelk, saab hävinud tõstuki väärtuseks lugeda vähemalt 22 200 eurot. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja omandas samaväärse tõstuki 23 750 euro eest. Arvestades, et uue tõstuki väärtuseks saab lugeda 23 750 eurot, sai hävinud tõstuki väärtus võrreldes uue tõstukiga väheneda kõige rohkem 1550 eurot, mida ei saa kolleegiumi arvates pidada

§ 132lg 1 teise lause mõttes väärtuse oluliseks vähenemiseks.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et

§ 132

lg 1 teise lause kohaldamise eelduste esiletoomise ja tõendamise kohustus oli kostjal. Kuna hävinud tõstuki oluline väärtuse vähenemine on tõendamata, ei ole alust väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel arvestada.

1. Kostja on asunud apellatsioonimenetluses väitma, et lähtudes hageja põhivarale määratud amortisatsiooni perioodist oli hageja tõstuk
2. a täielikult amortiseerunud ja tema väärtus oli seega null eurot juba enne hävimist
3. a. Kostja arvates on hageja saanud kindlustusandjalt seetõttu hüvitise alusetult (kostja
4. novembri 2020 seisukoht [II kd, tl 66]). Isegi kui pidada nimetatu uue asjaolu esitamist apellatsioonimenetluses TsMS § 652 lg 2 p 3 alusel lubatavaks, märgib kolleegium, et lähtudes Eesti Raamatupidamise Toimkonna juhendist nr 5 peab amortiseerimine väljendama vara kasutamist kasuliku eluea jooksul, mitte ilmtingimata tema väärtuse muutumist, mistõttu ei ole amortisatsioonimeetodi ja -määrade valikul eesmärgiks mitte vara jääkmaksumuse hoidmine võimalikult ligilähedane tema turuväärtusele, vaid vara kasutamise võimalikult õiglane peegeldus. Arvestades, et äriühingutel sh ka hagejal on eelduslikult raamatupidamise sise-eeskiri, mis järgib neid juhiseid, ei ole võimalik raamatupidamises arvestatavat amortiseerimist samastada turuväärtusega.
5. Kolleegium nõustub aga kostjaga, et põhjendatud ei ole tõstuki vraki väärtusena hinnatud 500 euro kahjuhüvitisena väljamõistmine, sest selles osas ei ole hageja nõutud kahju kostja tegevusega põhjuslikus seoses. Kindlustusjuhtumi raportist nähtub, et kindlustusandja vähendas tõstuki hävimise eest määratud kindlustushüvitist (11 400 eurot) tõstuki vraki väärtuse 500 euro võrra ja maksis hagejale välja 10 900 eurot (I kd, tl 96-99). Nähtuvalt kindlustusjuhtumi raportist põhineb tõstuki vraki väärtus 500 eurot Jungheinrich Lift Truck SIA-lt saadud hinnapakkumisel. Kolleegium jääb seisukohale, et hageja pidi olema vähemalt
6. oktoobril 2016 kindlustusandjale arve väljastamisel teadlik, et kindlustusandja hindas 12 2-17-11269 tõstuki vraki väärtuseks 500 eurot ja et sellise pakkumise tegi Jungheinrich Lift Truck SIA, kuhu tõstuk pärast veokilt maha kukkumist viidi (I kd, tl 102). Ringkonnakohtu
7. mai 2021 kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et vraki transportimine läinuks kallimaks kui selle väärtus. Kolleegium märgib, et sellele väitele ei ole hageja menetluses tuginenud ega seda tõendanud, mistõttu saab lähtuda sellest, et hagejal oli võimalik teha toiminguid oma vara (tõstuki vraki) või selle väärtuse rahas kättesaamiseks ja seega kostja ei vastuta selles osas kahju hüvitamise eest.
8. Eeltoodust tulenevalt hageja nõutav kahju põhjendatud kokku summas 21 350 eurot (9000+23 750-10 900-500=21 350 eurot).
9. Riigikohtu käesolevas kohtuasjas tehtud otsuse p-s 12.3 väljendatud seisukoha järgi on nii maa- kui ka ringkonnakohus põhjendanud seisukohta, et kostja esitatud asjaolud ei anna alust kahjuhüvitist

§ 139

kohaselt vähendada ning kassatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda kohtutest erinevale seisukohale. Seega jääb ringkonnakohus antud küsimuses

1. jaanuari 2019 otsuse seisukoha ja põhjenduste juurde (p 53).
2. Eeltoodut arvestades on põhjendatud rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 21 350 eurot.
3. Kuna hageja taotles kahjuhüvitiselt ka alates
4. juulist 2017 seadusjärgse viivise väljamõistmist, tuleb kostjalt 21 350 eurot tasumisega viivitamise tõttu

§ 113lg 1 alusel alates 1.

juulist 2017 kuni hüvitise täieliku tasumiseni välja mõista ka viivis. Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja, s.o

1. juuni
2. a seisuga on alljärgneva kohaselt sissenõutavaks muutunud viivis 6705.65 eurot: Ajavahemik Viivisemäär aastas Viivitus Viivis 01.07.2017 - 31.12.2017 8% 184 p 861.019168 € 01.01.2018 - 30.06.2018 8% 181 p 846.980812 € 01.07.2018 - 31.12.2018 8% 184 p 861.019168 € 01.01.2019 - 30.06.2019 8% 181 p 846.980812 € 01.07.2019 – 31.12.2019 8% 184 p 861.019168 € 01.01.2020 – 30.06.2020 8% 182 p 849.333394 € 01.07.2020 – 31.12.2020 8% 184 p 858.666728 € 01.01.2021 – 03.06.2021 8% 154 p 720.635608 €
3. Kostja esitas apellatsioonimenetluses
4. novembril 2020 tasaarvestuse vastuväite ja tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab oma remonditööde tasunõude hageja kahju hüvitamise nõudega summas 32 622.60 eurot juhul, kui hageja nõue rahuldatakse (arve nr 48 13 2-17-11269 järgi põhivõlg 2101.98 ja viivis 5275.97 eurot ning arve nr 658 järgi põhivõlg 2717.40 eurot ja viivis 22 527.25 eurot).
5. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul apellatsioonimenetluses alust kostja tasaarvestuse vastuväidet arvestada. Kuigi protsessuaalseks tasaarvestuseks ei pea vastuhagi esitama, ei tähenda, et tasaarvestusavalduse võib esitada kohtumenetluses igal ajal. Kolleegium selgitab, et menetluses uusi väiteid, tõendeid ja vastuväiteid saab esitada üksnes juhul, kui seadus seda võimaldab. Kõik hagi aluseks olevad asjaolud ja vastuväited ning tõendid tuleb reeglina esitada maakohtu menetluses, selleks ettenähtud menetlusetappides. Kostja hinnangul saab ta oma töövõtulepingu alusel hüvitamata jäänud remonditasu nõude tasaarvestada kahju hüvitamise nõudega. Seega pidi tasaarvestusolukord

§ 197

lg 1 mõttes olemas maakohtu menetluse ajal sõltumata sellest, kuidas kohtud poolte õigussuhte kvalifitseerisid, mistõttu tuli tasaarvestusavaldus esitada maakohtu menetluses (TsMS § 329 lg 1).

1. mai 2021 ringkonnakohtu istungil selgitas kostja esindaja, et remondi tegi kostja Läti esindus, kes loovutas nõude kostjale, kuid ka antud väide on esitatud hilinenult. Eeltoodud põhjendusel jätab ringkonnakohus kostja tasaarvestuse vastuväite arvestamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta asjas ka menetluskulude jaotust.
3. Praeguses asjas esitas hageja kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 28 400 eurot (põhinõue). Samuti palus hageja mõista kostjalt kuni kahju hüvitamiseni välja viivise.
4. Ringkonnakohtu menetluses loobus hageja kahju nõudest 6550 euro ulatuses (käibemaksu osa), s.o 23% põhinõudest. Kuna hagist loobumise korral kannab üldjuhul hageja TsMS § 168 lg 4 järgi kostja menetluskulud, tuleb selles osas jätta kostja menetluskulud hageja kanda.
5. Lisaks tuleb arvestada seda, et ringkonnakohus rahuldab hageja põhinõude 21 350 euro (s.o protsendi täpsusega 98% põhinõudest) ja jätab rahuldamata hageja põhinõude 500 euro ulatuses. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegiumi hinnangul on praeguses asjas põhjendatud jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st jaotada menetluskulud poolte vahel vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile.
6. Arvestades nii hagist osalist loobumist kui ka hagi rahuldamise proportsiooni tuleb seega jätta menetluskuludest 25% hageja kanda ja 75% kostja kanda.
7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist. 14 2-17-11269
8. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
9. TsMS § 150 lõike 2 punkti 2 kohaselt tagastatakse pool tasutud riigilõivust, kui hageja loobub hagist. Hageja apellatsioonkaebuse hind oli 22 422.17 eurot ning hageja tasus riigilõivu 900 eurot. Arvestades, et hageja loobus oma nõudest 6550 euro osas, on apellatsioonkaebuse hind 15 872.17 eurot, mille esitamisel pidanuks hageja tasuma riigilõivu 700 eurot. Seega tuleb hagejale tagastada pool enamtasutud riigilõivust ehk 100 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 15