← Eesti

1-21-7919/3

Obsah (4)§ 121§ 291§ 314§ 344

1-21-7919 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. detsember 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-7919 (21750000049) Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahend

§ 121

lg 1 (kehaline väärkohtlemine), § 291 lg 1 (võimuliialdus), § 314 lg 1 (ebaseaduslik läbiotsimine) tunnustel kriminaalmenetluse alustamiseks. Kuriteokaebuses esitatud asjaolud on kokkuvõtlikult järgmised. X võttis koos kaasjahilistega 29. jaanuari 2021 hilisõhtul osa Saaremaal toimunud metssea ja hirve ühisjahist. Enne keskkööd katkestasid jahi Keskkonnaameti ametnikud, kes pidasid X ja D kasutatud auto kinni. Ametnikud ei tutvustanud ennast, ei näidanud oma dokumente ega selgitanud auto kinnipidamise eesmärki. Toimunud sündmuste käigus tõmbas ametnik Q füüsilist vägivalda kasutades X autost välja, milline tegevus võib vastata

§ 291lg 1 mõttes võimuliialduse tunnustele.

Lisaks sundisid Keskkonnaameti ametnikud X ja D seisma soojade üleriieteta väljas külmades (tajutas õhutemperatuur oli -9 kraadi) oludes pikka aega, mille tagajärjel jäi D-l mitmeks päevaks kurk haigeks. Keskkonnaameti ametnikud Q, Y ja W otsisid kahel korral läbi X ja D kasutuses olnud sõiduki, millises tegevuses võisid olla

§ 314lg 1 mõttes ebaseadusliku läbiotsimise tunnused.

  1. Lääne Ringkonnaprokuratuur jättis
  2. septembri 2021 teatisega kriminaalmenetluse alustamata kuriteotunnuste puudumise tõttu. Oma otsustust põhistas ringkonnaprokuratuur kokkuvõttes järgmiselt. Kuigi kuriteokaebuses heideti ametnikele ette, et X ja D kinnipidamisel ei võimaldatud neil õues seistes selga panna üleriideid, siis see asjaolu ei leidnud väärteoasja materjalidega kinnitust. Sündmuskohal tehtud fotolt nähtus, et nii X-l kui ka D-l olid autost väljumist üleriided seljas. D 1

(11)1-21-7919 meditsiiniasutuse poolt seonduvalt väidetava külmetusega ei pöördunud, kehalisest väärkohtlemisest politseile teada ei andnud (seda tegi alles 9. septembril 2021 X).

§ 291

osas leidis vanemprokurör, et kuriteokaebuses esitatud asjaolud ja väärteomenetluses antud ütlused on omavahel vastuolus. Seetõttu tuleb hinnata, kelle ütlused on usalduväärsemad. Isegi, kui oleks tõendatud, et Q kasutas jõudu X autost välja tõmbamiseks, ei saa

§ 291toimeala tõlgendamisel leida, et jõu kasutamine oli ebaseaduslik.

Riigikohtu otsuse 1-19-31, p 19 kohaselt eeldab kuriteokoosseis jõukasutuse teatavat intensiivsust, lubatud piiride ilmselget ületamist, seeläbi kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Prokuratuuri hinnangul Q poolt jõu kasutamine ei olnud nii intensiivne ega ületanud lubatud piire ilmselgelt.

§ 314

osas leidis prokuratuur, et kuriteokaebuse kohaselt algas väärteomenetlus hetkest, kui ametnikud nägid sõidukis lahtiselt relvi. Seega tulnuks nende läbivaatamiseks anda välja läbiotsimise luba ja taotleda hiljem sellele maakohtu luba. Kuna seda ei tehtud, oli läbivaatus ebaseaduslik. Vanemprokurör selgitas, et halduskohtumenetluses antud ütluste kohaselt pidasid Q ja Y sõiduki kinni, et teostada järelevalvemenetlust jahipidamiseeskirjade järgimise kohta. Sõiduki kinnipidamisel avaldas Q, et sõiduki kinnipidamisel nägi sõidukis relvi. Väärteoasjas 4-21-1795 ütlusi andnud tunnistaja Y selgitas, et Q liikus kaasreisija poole ja teatas, et autos on relv. Seejärel nägi ka Y autos relva. Ametnike tegevus oli kantud teadmisest, et sõidukis oli mitmeid tulirelvi, millest ka üks võimalik laetud tulirelv. Padrunite paljususe ja alkoholilõhna tõttu oli ametnike jaoks tegu pineva ja ohtliku olukorraga. Ohu tõrjumiseks oli järelevalvemeetmete kohaldamine proportsionaalne. 3. X esindaja vandeadvokaat L. Tedder vaidlutas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris 4. oktoobril 2021. Kaebuses taotleti kriminaalmenetluse alustamist

§ 121lg 1, § 291 lg 1, § 314 lg 1, § 344 lg 1, § 345 tunnustel.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

  1. Riigiprokuratuur jättis
  2. oktoobri 2021 määrusega kaebuse rahuldamata ja saatis kaebuse osas, milles taotleti kriminaalmenetluse alustamist

§ 344

lg 1, § 345 lg 1, § 316 lg 1 (tõendi kunstlik loomine) tunnustel, lahendamiseks Lääne Ringkonnaprokuratuurile. Riigiprokuratuur nõustus ringkonnaprokuratuuri seisukohtadega.

§ 121

osas vaatas Riigiprokuratuur kaebust läbi üksnes X osas, kuna esitatud materjalide kohaselt puudus advokaat L. Tedderil D volitus selles osas edasikaebamiseks. Nii jättis Riigiprokuratuur kaebuse läbi vaatamata osas, milles oli vaidlustatud D-le tervisekahjustuste tekitamist. Oma seisukohti põhjendas riigiprokurör kokkuvõtlikult järgmiselt. 4.1. Väärteoasja nr 4-21-1795 materjalide alusel ei ole kinnitust leidnud fakt, et X oleks sunnitud ametnike poolt ebapiisavas riietuses, s.o üleriieteta D auto kinnipidamise ja läbivaatuse ajal viibima külma käes. Väärteomenetluse raames üle kuulatud ametnike sõnul oli X-l kinnipidamise ja auto läbivaatuse ajal seljas üleriided, nende ütluste kohaselt ei olnud X-l keelatud vajadusel täiendavaid riideid selga panna. Q ütluste kohaselt oli D-l autost väljumisel jope seljas ja ta ei soovinud end täiendavalt riietada. Küll aga soovis seda X ja selleks anti talle võimalus. Q sõnade kohaselt viibis D enamuse kontrolli teostamise ajast jope hõlmad lahti. Ka X ise on kinnitanud, et ta sai D autost väljumise ja selle läbivaatuse ajal võimaluse panna endale selga jope: „Mul oli külm ja keksisin auto juures ja siis Q lubas mul võtta autost jope ja selga panna. Panin jope selga ja tulin välja tagasi edasi seisma“. Selliste asjaolude valguses ei tuvastanud riigiprokurör ametnike poolt

§ 121

lg 1 mõttes X-le tahtlikult tervisekahjustuse tekitamist (seda pole kuriteokaebuses ega hilisemalt X-l fikseeritud) ega ka X kinnipidamise ja auto läbivaatuse ajaks teadlikku ja tahtlikku asetamist külma kätte, et tekitada talle sellega tervisekahjustus. 4.2. Erinevalt X selgitustest ei kinnitanud Q tunnistajana ülekuulamisel, et ta oleks X jõuga autost välja tirinud. Tema sõnul tuli X autost välja ise. Niisamuti täitis X Q korralduse, et ta paneks 2

(11)1-21-7919 käed kapotile, et Q saaks turvakontrolli teostada. Sama korralduse andis Q ka vabatahtlikult autost väljunud D-le, kes samuti selle täitis. Isegi, kui leiaks kinnitust Q poolt X autost jõuga välja tirimise fakt, siis ei ole võimalik täheldada selles jõu kasutamise ebaseaduslikkust. Väärteoasja materjalide kohaselt ei allunud X jahikontrolli teostava inspektori korraldustele hoida käsi autos nähtaval, samal ajal, kui autos olid lahtised tulirelvad ja võimalus, et kontrollile allutatud isikud võivad neid kasutada. X keeras end korduvalt tulirelva poole, mille tulemusena tuli inspektoril ohu kõrvaldamiseks X relvadest eemale toimetada. Selleks palus inspektor tal autost väljuda. X ei allunud korraldusele, inspektor tegi viimasele antud korralduse täitmiseks kõrvalistuja ukse lahti. Kui nüüd leiaks kinnitust, et Q tõmbas X autost välja, oleks tema poolt jõu kasutamise vajadus põhjendatud ohu tõrjumise eesmärgi ja antud korraldusele mitteallumise faktiga, kasutatud jõud proportsioonis autost vabatahtlikult mitteväljuvast X-st lähtuva passiivse vastupanuga, mida X ise väärteoasjas nr 4-21-1795 nimetas ametniku käitumise viisist tulenevaks „mehelikuks tõrkeks“. 4.
  1. Kuriteokaebuse, Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse ja väärteoasjade nr 4-21-1795 ja 421-2324 materjalide kohaselt teostasid Q, Y, U ja D (hilisemalt lisandusid inspektorid M, N ja A)
  2. jaanuari 2021 ööl vastu
  3. jaanuari 2021 Saaremaal Saaremaa vallas Rootsikülas Loona-Viki teel jahikontrolli. Selle tegevuse käigus peatasid nad D juhitud hõbedast värvi mootorsõiduki Volkswagen, kus viibis lisaks D-le ka X. Q ütluste kohaselt (väärteoasjas nr 4-21-1795) nägi ta peatatud auto kõrvalistuja ukse juurde jõudes kõrvalistuja selja taga lahtist tulirelva, millel oli relva lukk tagumises asendis, padrunid seal sees ja teist relva kahe esiistme vahel. Autos viibinud isikute selgituste kohaselt osalesid nad parajasti ühisjahil, kuigi selles osalemist kajastavad märgistused puudusid. Sellises olukorras täheldas Q viiteid jahiseaduse ja jahieeskirja nõuete rikkumisele, nimelt asjaolule, et relvi tuleb liikumisel hoida relvakotis, kott suletuna. Kuivõrd avastatud fakt vajas kontrollimist, siis tuli uurida autos olijate dokumente, relvade kuuluvust ja nende reaalset seisundit. Väärteoasjas nr 4-21-2324
  4. veebruaril 2021 koostatud sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt tuvastati kinnipeetud sõidukis lahtiselt väljaspool relvakotti asetatud kaks jahitulirelva, millest üks oli asetatud sõidukijuhi D jala kõrvale suunaga maha, mille otsa oli paigutatud helisummuti, teine jahitulirelv oli paigutatud sõiduki tagaistmele, mille padrunipesast paistis padrun, s.o laetud jahitulirelv Mannlicher Classic nr 1051286 (padrun padrunipesas) ja laetud jahitulirelv nr 9123158 (relvale kinnitatud padrunisalves 3 padrunit). Q ütlustest (väärteoasjas nr 4-21-1795) nähtuvalt nõudis ta koos Y-ga D-lt ja X-lt dokumente: ID-kaarte, jahipidamise tunnistust ja teisi jahipidamisega seotud dokumente, kui neid on. Y kontrollis dokumente. Q kontrollis seni autos olijaid, nõudes neilt lahtiste tulirelvadega autos käte nähtaval hoidmist. Sarnaselt KeA ametnikega leiab riigiprokurör, et D auto kinnipidamine toimus jahikontrolli raames Korrakaitseseaduse reeglite kohaselt. Selle raames täheldati tulirelvade ebakohane käitlemine, milline fakt vajas väärteo tunnuste sedastamiseks KorS § 49 kohaselt läbivaatuse teostamist. Riigiprokurör on seisukohal, et D auto läbivaatus toimus selles visuaalselt avastatud lahtiste relvade käitlemise osas rikkumise tuvastamise ja kõrvaldamise eesmärgil seaduslikult ja täpsemalt KorS § 49 lg 1 p 4 ja 7 alusel. Selle kohaselt võivad Keskkonnaameti järelevalveinspektorid valdaja nõusolekuta kontrollida meeleliselt või tehnilise vahendi või teenistuslooma abil vallasasja, sealhulgas avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi, kui on alust arvata, et selles on asju, mida võib Korrakaitseseaduse või muu seaduse alusel võtta hoiule, hõivata või konfiskeerida, samuti, kui see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, ning selliste nõuete täitmise kontrollimine on vallasasja läbi vaatava korrakaitseorgani pädevuses. D auto läbivaatus on toimunud ajal, mil pole selge olnud autost nähtuvate relvade käitlemise seaduspärasus, nende päritolu, kuuluvus, nende kasutamine õigused ja nende seotus autos olnud D ja X-ga. Nende asjaolude väljaselgitamine käis. Selliste asjaolude kontrollimiseks küsisid Q ja Y autos olnud isikute käest andmeid ja dokumente, teostasid KorS § 49 alusel auto läbivaatuse. Riigiprokurör leiab, et auto läbivaatus oli auto kinnipidamisel sealt nähtuva leiu kontrollimiseks kohane ja vajalik ning ei vajanud kohtuniku luba, kuivõrd tulenes relvade käitlemise reeglite rikkumise väljaselgitamise, korrarikkumise kõrvaldamise vajadusest ja 3
(11)1-21-7919 ei tuginenud juba olemasolevale teadmisele, et D kasutusel olevas autos on ebaseaduslikult käideldud tulirelvad, mille leidmiseks tuleb D auto kinni pidada ja sealt relvade leidmiseks läbiotsimine teostada. Vastav teadmine on saadud alles auto läbivaatuse tulemusena leitud relvade ja laskemoona vaatluse ja nendega seonduvate dokumentide kontrollist. Sellest hetkest alates on ka võimalik olnud rääkida D ja X tegevuses väärteotunnuste sedastamisest ehk nende allutamisest väärteomenetlusele. Nende andmete alusel on KeA ametnikud õigesti alustanud D ja X suhtes väärteomenetlust. Riigiprokurör leiab, et eeltoodud andmetele tuginevalt teostasid inspektorid Q, Y ja M D auto seadusliku KorS § 49 lg 1 p 4 ja 7 tugineva läbivaatuse. Seda toimingut on alustanud Q ja Y ning on kaasanud toimingu turvalisuse tagamiseks, samuti läbivaadatava eseme suuruse, asjade rohkuse tõttu toimingusse lisajõuna inspektor M. Nagu öeldud on alles dokumentide kontrolli ja auto läbivaatusel leitud relvade vaatluse tulemusena tuvastatud jahiseaduse ja jahipidamise eeskirja nõuete rikkumise tunnused, mistõttu oli põhjust alustada väärteomenetlust ja, millest faktist tulenevalt omakorda ei olnud põhjendatud nõuda ametnikelt D autost visuaalsel vaatlusel nähtuvate relvade osas korrakaitseseaduse alaste toimingute peatamist ja auto läbiotsimiseks maakohtu kohtunikult loa taotlemist. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
  1. Riigiprokuratuuri
  2. oktoobri 2021 määrusele esitas kaebuse X esindaja advokaat L. Tedder. 5.
  3. Riigiprokuratuur leidis, et X autost jõuga väljatõmbamine oleks olnud seaduslik, sest Keskkonnaameti ametnike ütluste kohaselt keeras X end autos tulirelvade poole ja ei allunud korraldusele autost väljuda. Kaebaja hinnangul on tuvastatud, et X tõmmati autost jõuga välja. Prokuratuur on põhjendamatult eelistanud Keskkonnaameti ametnike ütlusi. Q on ainus ametnik, kes on väitnud, et jõukasutamist ei toimunud. Teised ametnikud ei ole osanud selle kohta midagi öelda. Kaebajat on kirjeldatud kui niivõrd ettearvamatut, allumatut ja ohtlikku, et olukorra ohutuse tagamiseks oli väidetavalt vajalik ja proportsionaalne tema suhtes jõu kasutamine. Ometi oli samaaegselt tegemist nii märkamatu isikuga, et tema vahetus läheduses viibinud neljast ametnikust kolm ei pidanud nähtavasti vajalikuks talle üldse tähelepanu pöörata ja pole nüüd võimelised meenutama, kas isik lahkus autost iseseisvalt või ta tõmmati autost välja. Kannatanu on kahemeetrine meesterahvas. Tema autost väljatõmbamine ei ole tähelepandamatu toiming. Kui me sellist olukorda ei tähelda, järeldame, et isik väljus autost ise, sest puudub põhjus kahtlustada vastupidist. Keskkonnaameti ametnikud peale Q kasutasid ebalevaid väljendeid nagu ei oleks Q kaebajat autost jõuga välja tõmmanud. Nende ütlused ei kinnita ega lükka ümber toimunut. Ametnikud kas ei mäleta toimunut, ei märganud autost väljumise hetke või polnud võimelised seda nägema, sest olid teisel pool autost. Ainsal korral on teiste ametnike poolt antud ütlustes autost välja tõmbamist eitatud
  4. septembri
  5. a kohtuistungil U ütlustes. Keskkonnaameti ametnike ütlused on vastuolus kannatanu ja D ütlustega. Praeguses sõna sõna vastu olukorras, kus on tegelikult tuvastatud, et ametnike poolt rakendati kannatanu (ja hiljem ka D) suhtes sundi, sh relvastatud ametniku poolt, neile ei tutvustatud õigusi, neilt võeti võimalus kasutada telefone ning kõige selle juures ei jäädvustanud ametnikud ühtegi menetlustoimingut, on prokuratuuri poolt kaebaja ja tema kaasjahilise ütluste kõrvale jätmine kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks taunitav. Keskkonnaameti ametnikud piirasid oma ebaseadusliku tegevusega 29./
  6. jaanuari
  7. a ööl oluliselt kannatanu ja D võimalust nende suhtes toime pandud rikkumisi hiljem tõendada. Eelistades ka nüüd Keskkonnaametnike ütlusi kannatanu ja D ütlustele, kuigi tuvastatud asjaolud selleks põhjust ei anna, võetaks kannatanult ja D-lt võimalus oma õiguste eest seista ning sisuliselt seadustataks seadust rikkunud ametnike jäme omavoli. Lisaks kummastavad erinevused ametnike ütlustes, mis on antud augustis
  8. a ja septembris
  9. a toimunud kohtuistungitel. Näiteks on U
  10. augusti
  11. a istungil kinnitanud, et seisis Q-ga samal pool autot, mistõttu ta ei kuulnud, mida Y teisel pool autot D-lt küsis, sealjuures on U kaebaja autoukse avamise kohta väitnud: „Ma ei tea, kas ta [Q] avas seestpoolt. Ma tean, et ta andis korralduse X-le autost väljuda. 4
(11)1-21-7919 Seda korraldust ta eiras ja selle peale siis Q tegi autoukse lahti ja palus X-l siis uuesti autost väljuda, mida siis isik hiljem ka tegi.“ Ometi, juba kolm nädalat hiljem, kui Uilt
  1. septembri
  2. a istungil küsiti, kes kaebaja autoukse lahti tegi, vastas ta lakooniliselt „Ma ei mäleta ja ma ei tea“. Samamoodi on Y
  3. augusti
  4. a kohtuistungil küsimusele „Kas Q pistis oma käe siis kõrvalistuja poolsest küljeaknast sisse ja avas sõiduki ukse?“ esialgu vastanud jaatavalt: „Vist küll, täpselt ei tea, ei mäleta… nii hästi“, kuid
  5. septembri
  6. a istungil öelnud kohe „Ma ei mäleta, ei tea, et eks te peate tema käest küsima.“ Eeltoodu viitab sellele, et Keskkonnaameti ametnikke võib olla juhendatud teatud asjaolusid „unustama“, mistõttu on põhjust arvata, et võidi teadlikult valetada. Kaebaja on kuriteokaebuses kirjeldanud, kuidas ametnik Q haaras kinni kaebaja käest ja õlast ning rebis teda sõidukist välja. Lääne Ringkonnaprokuratuur tundis kaebaja kirjelduse põhjal Q kasutatud jõuvõtte ära kui „nii-öelda konvoeerimisasend (üks käsi biitsepsil ja teine randmel)“, kusjuures ringkonnaprokuratuurile esitatud
  7. septembri
  8. a kuriteoteate materjalidest ei nähtu, et sellise asendiga oleks kirjeldatud mistahes muud olukorda, millest järeldub, et Lääne Ringkonnaprokuratuur pidas silmas just kaebaja autost välja tirimise episoodi. Eeltoodust võib järeldada, et sellisele kirjeldusele vastav võte on korrakaitseorganite töös küllaltki hästi tuntud ja järelikult ka piisavalt sagedases kasutuses. Kaebajal ei ole eriteadmisi ametnike töömeetoditest ning ta on tema suhtes rakendatud jõuvõtet osanud kirjeldada ainult
  9. ja
  10. jaanuari
  11. a ööl kogetu põhjal. Kuigi Keskkonnaameti ametnikud toimunut jätkuvalt ei tunnista, on ilmselge, et kaebaja ei saanud Q kasutatud jõuvõtet lihtsalt „ära arvata“. Lääne Ringkonnaprokuratuuri märkus demonstreerib taas, et on fakt, et
  12. /
  13. jaanuari
  14. a ööl kasutas Keskkonnaameti ametnik Q kaebaja vastu jõudu, kui kaebaja sõidukist välja tõmbas. 5.
  15. Kaebaja ei nõustu ka Riigiprokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt oli kaebaja autost jõuga väljarebimine seaduslik, sest väidetavalt ei allunud ta ametniku korraldusele oma käsi nähtaval hoida ning pööras end kaasjahilise D ja tema jahirelva suunas. Selline järeldus on meelevaldne ja kummutatud Harju Maakohtu otsusega. Erinevalt ametnik Q-st, ei kandnud kannatanu relva. Kaebaja ei teinud kordagi katset ühtegi autos asunud jahirelva haarata ega andnud Keskkonnaameti ametnikele ühelgi viisil mõista, nagu kavatseks ta midagi sellist teha. Samuti polnud mitte ükski sõidukis asunud relv kohas, mis oleks saanud luua reaalse ohu, et kannatanu võib relva haarata ja seda kasutada. Nimelt, kaks jahirelva asusid sõiduki tagaistmel ja pagasiruumis, kuhu kannatanu ei küündinud, ning esiistmel olnud relv oli D, mitte kannatanu istme vahel (toru suunatud pedaalide juurde), kusjuures arvestades, et nimetatud relv on 137 cm pikk, ei saa seda autos niisama vabalt liigutada ja pöörata, mistõttu oleks kannatanul olnud võimatu seda enda kätte haarata ja sellega mingit ohtu kujutada. Kaebaja vastu igasuguse hoiatuseta jõu kasutamist on õigustatud asjaoluga, et kannatanu kui jahimees viibis sõidukis, kus hoiti (seaduslikult) jahirelvi, ja väidetavalt liigutas end. Nagu kannatanu on varasemalt märkinud, kui Keskkonnaameti ametnikud teostavad jahindusalast järelevalvet, peavad nad arvestama võimalusega, et näevad operatsiooni käigus jahirelvi, ja oskama sellele adekvaatselt (s.t vägivallata) reageerida. Kaebaja kui jahimees on varasemalt Keskkonnaameti ametnikega kokku puutunud ka jahirelva kandes ning enne
  16. ja
  17. jaanuari
  18. a ööd ei oldud kannatanut selle pärast iial koheldud kui võimalikku „ohtu“, rääkimata sel ettekäändel tema suhtes jõu kasutamisest. Jahipidamise olemusest tulenevalt on tavaline, et jahimehed kannavad relvi, ning üldiselt mõistavad seda ka Keskkonnaameti ametnikud. On vastuvõetamatu, et ligikaudu 15 000 Eesti relvastatud jahimehe suhtes võib sel ettekäändel suvaliselt jõudu tarvitada – ainuüksi nimetatud arusaam võib tekitada täieliku vastuseisu jahimeeste ja riigi vahel. 5.
  19. On selge, et ametnik Q ei jätnud hoiatust andmata põhjusel, nagu oleks olukorra äkilisus sundinud teda „ohtu kõrvaldama asuma“. Kui Q-l oleks olnud soov seadust järgida, sh vähemriivavamaid meetmeid kasutada või kannatanut enne jõu kasutamist hoiatada, poleks mitte miski takistanud tal seda teha. Tegemist on pelgalt olukorraga, kus nõudeid eirav ja omavolile kalduv ametnik on otsustanud end kannatanu kallal välja elada ja talle koht kätte näidata. Seda, et teenistusrelva kandev ja jõuga liialdama kippuv Q näeb end avaliku võimu esindajana seadusest 5
(11)1-21-7919 kõrgemana, illustreerib ka see, kuidas
  1. ja
  2. jaanuari
  3. a öösel sisuliselt ühegi toimingu puhul seaduse nõudeid ei järgitud. Asjaolu, et Q oma käitumist eitab ning ülejäänud ametnikud on tagantjärele väitnud, et nad toimunut ei näinud, kuigi nende vahetut lähedust arvestades on seda äärmiselt raske uskuda, viitab sellele, et ka nemad tajusid, et toimunut on targem varjata ehk et Q käitumine oli ebaproportsionaalne ja objektiivselt põhjendamatu Prokuratuur on jätnud tähelepanuta, et ametnikud, kellest üks oli nähtavalt relvastatud, olid kannatanule ja D-le jõu kasutamisega ähvardades andnud ebaseadusliku käsu seista õues paigal, teine teisel pool autot, omavahel mitte suhelda ja telefone mitte kasutada. Seda käsku ei võetud tagasi enne ametnike W, N ja A saabumist, mistõttu oli kannatanule ja D-le ilmne, et neil on kohustus sedasi püsida, eriti kuna neid oli hoiatatud, sealhulgas relvastatud ametniku poolt, et mitteallumisel kasutatakse nende suhtes uuesti jõudu. Kuivõrd mitte keegi kohapeal viibinud ametnikest kannatanule ja D-le toimuva kohta selgitusi ei andnud ega neile nende menetluslikke õigusi ja kohustusi ei tutvustanud, ei olnud nad ka positsioonis, et hakata oletama, kui kaua ametnike antud käsk kehtib. Kannatanu ja D olid sunnitud väljas seisma, nad olid terve aja ametnike vaateväljas ja kõik teadsid, et väljas on külm. Sellele vaatamata lubati kannatanul riideid juurde panna alles siis, kui sündmuskohale saabus politseipatrull, mis ajaks olid kannatanu ja D pidanud õues seisma umbes tund aega. Siiski ei lubatud ka selle selge avalduse peale, et väljas seismiseks on liiga külm, kannatanul ja D-l veel autosse sooja minna, vaid neil tuli õues edasi seista. Autosse minna lubas neil alles N, kes saabus koos W ja A-ga. Selline käitumine kannatanu ja D suhtes ei olnud mitte ainult nende tervist ohtu seadev, vaid ebaseaduslik, alandav ja absoluutselt ebavajalik. Esiteks ei ole Keskkonnaameti ametnikel vastavalt JahiS §-des 471 ja 472 sätestatule õigust KorS §-s 44 sätestatud viibimiskeeldu kohaldada. See tähendab, et kannatanule ja D-le antud korraldus seista õues kahel pool autot paigal ja mitte minna tagasi oma autosse, oli juba eos ebaseaduslik. Telefoni kasutamise kategoorilise keelamisega rikkusid ametnikud otseselt ka kannatanu ja D VTMS § 19 lg-s 2 sätestatud õigust kasutada oma sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks. Teiseks oli ametnike käitumine ilmselgelt ebaproportsionaalne, kuivõrd kannatanul ja D-l keelati tunni aja jooksul tagasi autosse minna, omavahel suhelda ja telefone kasutada, seda ka siis, kui Q oli sõiduki juba esimest korda läbi otsinud ja leitud esemed Keskkonnaameti sõidukisse viinud, misjärel puudus mistahes põhjus keelata kannatanul ja D-l oma sõidukisse sooja minna või leida muid võimalusi nende inimliku kohtlemise tagamiseks, eriti arvestades, et ametnikud käisid ise pidevalt Keskkonnaameti sõidukis soojas istumas. Kaebajat ja D sunniti paigal seisma nende suhtes jõu kasutamise ähvardusel.
  4. oktoobri
  5. a määruses on Riigiprokuratuur leidnud, et nimetatud sõiduki läbiotsimine Keskkonnaameti ametnike poolt toimus KorS § 49 lg 1 p-de 4 ja 7 alusel seaduslikult, kuivõrd väidetavalt toimetati läbiotsimist kahtlustatud rikkumise fakti tuvastamiseks, mitte juba tuvastatud rikkumise põhjal. Riigiprokuratuur on eelnevast tulenevalt asunud seisukohale, et Keskkonnaameti ametnikud toimetasid järelevalve-, mitte väärteomenetlust ning läbiotsimise teostamiseks ei olnud nõutav kohtu luba. Harju Maakohus pole väärteoasjas nr 4-21-2324 Riigiprokuratuuri seisukohta jaganud, vaid on põhjaliku analüüsi tulemusel jõudnud järeldusele, et ööl vastu
  6. jaanuari
  7. a toimetasid Keskkonnaameti ametnikud läbiotsimist väärteomenetluse raames. Kaebaja nõustub Harju Maakohtu hinnanguga ning leiab, et Riigiprokuratuur on menetlustoimingule kohalduva õiguse tuvastamisel eksinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuse nr 3-1-1-2-06 punktis 6 selgitanud: „Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 193 lg-st 1 alustatakse väärteomenetlust, kui esinevad menetluse alus ja ajend ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. VTMS § 58 lg 1 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga. Eelnev tähendab, et väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu.“ Vastavalt Riigikohtu ülalviidatud seisukohale ei päde Riigiprokuratuuri väide, nagu algaks väärteomenetlus alles siis, kui väärteokoosseisu täitmine on lõplikult tuvastatud. Keskkonnaameti ametnikud on väärteoasjades nr 4-21-2324 ja 4-21-1795 antud ütlustes korduvalt avaldanud, et nende hinnangul ei olnud autoaknast nähtud lahtised relvad 6
(11)1-21-7919 lubatavad. Ehkki ametnike selline arvamus on õiguslikult väär, andsid nad juba autoaknast sisse vaadates subjektiivse hinnangu, et lahtiste relvade omamisega on pandud toime rikkumine, ning toimetasid sellest hetkest alates VTMS § 31 lg 1 järgi väärteomenetlust. Nagu on selgitanud ka Harju Maakohus, pidid Keskkonnaameti ametnikud teadma nende poolt läbiviidava menetluse eesmärki ja sellele kohalduvaid nõudeid. Asjaolu, et ametnikud on hiljem asunud väitma, et toimetasid ööl vastu
  1. jaanuari
  2. a kannatanu ja D suhtes menetlustoiminguid läbi viies järelevalvemenetlust, on ajendatud Keskkonnaameti ametnike (ekslikust) arusaamast, et järelevalvemenetluses toimetatavale läbivaatusele esitatavad nõuded on (tunduvalt) leebemad väärteomenetluses toimetatava läbiotsimise nõuetest. Kuivõrd tegelikkuses toimetasid ametnikud sõiduki läbiotsimise ajaks juba väärteomenetlust, oli nimetatud menetlustoimingu tegemiseks vastavalt VTMS §-s 35 sätestatule vajalik maakohtuniku luba, mida Keskkonnaameti ametnikel polnud. Samuti jätsid Keskkonnaameti ametnikud koostamata läbiotsimisprotokolli, mis oli nõutav vastavalt KrMS §-des 91–92 sätestatule. Kuivõrd Keskkonnaameti ametnikud ei täitnud kannatanu ja tema kaasjahilise kasutatud sõidukit läbi otsides sisuliselt mitte ühtegi seaduses ettenähtud nõuet, sh puudus toimingu õiguslik alus ehk kohtu luba, on läbiotsimist toimetatud ebaseaduslikult

§ 314mõttes.

Sealjuures ei otsitud ööl vastu

  1. jaanuari
  2. a kannatanu ja D sõidukit ebaseaduslikult läbi mitte ainult ühel korral, vaid pärast Qi poolt teostatud läbiotsimist saabus kohapeale ka sündmuste käiku seni telefoni teel juhtinud W, kes koos Qiga auto ka teist korda ebaseaduslikult, s.t mh kohtu loata, läbi otsis. Harju Maakohus on
  3. novembri
  4. a otsuses asjas nr 4-21-2324 kinnitanud, et alates hetkest, kui Keskkonnaameti ametnikud nägid sõidukis lahtisi relvi (ehk kohe alguses auto juurde tulles), toimetati kannatanu suhtes väärteomenetlust. Vastavalt Q ja Y ütlustele, teostas Q ööl vastu
  5. jaanuari
  6. a kannatanu turvakontrolli KorS § 47 järgi. Kuigi JahiS § 471 sätestab, et Keskkonnaameti ametnikel on lubatud turvakontrolli kohaldada, on turvakontroll lubatud vaid KorS § 47 lg 1 p-des 1–6 sätestatud erijuhtumitel.
  7. ja
  8. jaanuari
  9. a ööl ei esinenud neist alustest ühtegi, sh polnud tegu ka vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise vajadusega. Q teostatud turvakontroll oli seega vastavalt KorS § 47 lg-s 1 sätestatule ebaseaduslik ehk tegemist on järjekordse näitega menetlusnõuete eiramisest Keskkonnaametnike poolt. Riigiprokuratuur on vastavalt oma
  10. oktoobri
  11. a määruses avaldatule leidnud, et sõidukit otsiti läbi järelevalvemenetluse raames, mistõttu poleks läbiotsimiseks nõutav kohtu luba ning Keskkonnaameti ametnikud ei oleks seega pannud toime ebaseaduslikku läbiotsimist

§ 314järgi.

Harju Maakohus ja kaebaja prokuratuuri seisukohta ei jaga. Ametnike toimetatud läbiotsimise õigusliku alusena oli seega vastavalt VTMS §-s 35 sätestatule nõutav maakohtuniku luba, mida Keskkonnaametil polnud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohtunik jätab kaebuse rahuldamata.
  2. Kuriteokaebuse kohaselt panid Keskkonnaameti ametnikud toime X kehalise väärkohtlemise sellega, et sundisid teda väljas külma käes seisma ligi tund aega ja üleriideid lubati panna alles pärast seda. Autosse sooja minna lubas alles ametnik N. Pole vaidlust selles, et
  3. jaanuari 2021 ööl, kui kuriteokaebuses kirjeldatud sündmused aset leidsid, oli õues külm. Näiteks nähtuvalt väärteoasja 4-21-1795 istungiprotokollist, selgitas ametnik D Harju Maakohtu
  4. augusti 2021 istungil, et ta istus autosse kutset kirjutama, kuna väljas oli külm. Kaebajat ennast on kuriteokaebuses kirjeldatud asjaolude aluseks olnud sündmuse osas Harju Maakohtus üle kuulatud koguni kahel korral, s.o väärteoasjas 4-21-1795 tunnistajana ja väärteoasjas 4-21-2324 menetlusaluse isikuna. Nii on ringkonnakohtuniku hinnangul põhjust esmalt pöördudagi selle poole, mida kaebaja maakohtus rääkis. Nagu ringkonnakohtunikule nähtub kaebaja ütlustest maakohtus, siis need kuriteokaebuse eeltoodud väiteid sellest, kuidas teda sunniti üleriiete pealepanemise võimaluseta õues külmas käes viibima, ei vasta sellele, mida kaebaja rääkis maakohtus. Nähtuvalt eelmainitud Harju Maakohtu
  5. augusti 2021 istungiprotokollist väärteoasjas 4-21-1795, andis kaebaja maakohtus tunnistajana ütlusi, et nad ootasid D-ga õues 7

(11)1-21-7919 politseid, kuid ametnik Q lubas tal võtta autost üleriideid (jope), mida ta ka tegi, misjärel ta naasis autost õue tagasi seisma. Kaebaja andis maakohtus ütlusi üksikasjalikult ja sellest ei nähtu ringkonnakohtule, et tal oli pärast üleriiete pealepanemist jätkuvalt külm või tal oli keelatud soovi korral panna peale täiendavalt riideid, juhul, kui tal olnuks külm. Samade asjaolude osas esitas kaebaja põhjalikud ütlused ka menetlusaluse isikuna Harju Maakohtu
  1. septembri 2021 istungil väärteoasjas 4-21-
  2. Vastavast istungiprotokollist nähtub ringkonnakohtunikule, et kuigi kaebaja andis sündmusest üksikasjaliku ülevaate, ei maininud ta kordagi midagi selle kohta, et tal oli õues politseid oodates külm või tal ei lubatud võtta autost soovi korral soojemaid riideid. Eelnevat arvestades on kuriteokaebuse väited kummutatud kaebaja enda kohtus antud ütlustega, mistõttu niisugustel asjaoludel kriminaalmenetluse alustamiseks mõne karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteo tunnustel puudub alus. Küll aga märgib ringkonnakohus seda, et arvestades, et kohapeal toimetas neli Keskkonnaameti ametnikku ja X ega D tegelikult vastupanu ei osutanud, nad tegid ametnikega koostööd, neilt nõuti dokumente, tehti auto läbivaatust, tuli ametnikel vältimatult tagada nende toimingute tegemisel ka X ja D õigused, alustades normaalsel, arusaadaval, rahulikul viisil selgitamiskohustuse täitmisest nagu nõuab korrakaitseseaduse § 11 lg
  3. Harju Maakohus on neid süstemaatilisi Keskkonnaameti ametnike minetusi käsitlenud
  4. novembri 2021 otsuses väärteoasjas 4-21-2324, lk-l
  5. Ringkonnakohus nõustub selle maakohtu kriitikaga ametnike aadressil. Nagu tulenes kohtus üle kuulatud ametnike, D, X ütlustest, siis mingeid õigusi ega kohustusi neile ei selgitatud, ühtegi tegevust ei protokollitud, ei võetud ühtegi allkirja. Niisugune käitumisviis ametnike poolt oli lubamatu.
  6. Kaebuse järgmine väide on, et ametnik Q pani X autost väljatõmbamisega toime võimuliialduse ehk

§ 291järgi karistatava kuriteo.

Täpsemalt on seega kõne all, kas Q võis panna selliselt toime

§ 291

lg 1 tähenduses ametiisikuna füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise.

§ 291

osas on prokuratuur kuriteokaebuse väiteid hinnates asunud hindama erinevate osapoolte ütluste usaldusväärsust ja selle käigus pidanud usaldusväärsemateks ametnike omi. Sisuliselt on prokuratuur eitanud selliselt kuriteokaebuses esitatud asjaolude alusel kriminaalmenetluse alustamata jätmise vajadust sellega, et kaebaja ei suutnud kuritegu piisavalt ära tõendada. Seejuures asus prokuratuur eelistama Keskkonnaameti ametnike ütlusi, kes kõnealuste menetlustoimingute tegemisel rikkusid ise süstemaatiliselt menetlusnorme ja kelle ütlustesse stiilis „ei mäleta,“ei näinud,“ on põhjust suhtuda märksa kriitilisemalt kui nende läbiviidud toimingutele allutatud isikute ütlustesse, kes sellise korralageduse keskel kõigele vaatamata seadust eiravatele ametnikele allusid ja tegid koostööd. Kui prokuratuuril oli soov asuda sellisel viisil hindama erinevate osapoolte ütluste usaldusväärsust, siis see on toiming, mida tuleb juba teha kriminaalmenetluses, kuivõrd sel juhul tunnistas prokuratuur kuriteokahtluse esinemist, mille tõendatust asus hindama. Kuriteokaebuse lahendamise faasis ja kriminaalmenetluse alustamise või alustamata jätmise otsustamisel ei ole õige asuda erinevaid tõendeid hindama, nende usaldusväärsust, vaid tuleb hinnata, kas kuriteokaebuses väidetud asjaolud on tõenäolised ja võivad vastata mõne kuriteo tunnustele ehk kas saab rääkida kuriteokahtluse tõusetumisest. Eelpool leidis ringkonnakohus, et kuna kuriteokaebuse väited on niisugused, millega kaebaja enda korduvalt kohtus esitatud väited on sisulises vastuolus, siis puudub alus jaatada selles osas kuriteokaebuses väidetu tõenäolisust ja kuriteokahtlusest rääkida ei saa. Mis puudutab kaebuse väiteid

§ 291

tunnuste esinemise osas, siis peab ringkonnakohus ka kõiki tõendeid arvestades tõenäoliseks seda, et ametnik Q avas auto ukse ja tõmbas X sealt välja. Küsimus on aga selles, kas sel puhul oli tegu jõu ilmselge kuritarvitusega, mis väärib kriminaalvastutust. 9.

§ 291

objektiivsete tunnuste hulka kuuluvaks ebaseaduslikuks teoks kuriteokaebuses esitatud asjaoludel võiks olla füüsilise jõu kasutamine. Füüsilise jõu kasutamisena tuleb mõista sellise füüsilise jõu kasutamist KorS § 74 lg 1 tähenduses, mis ei välju §-des 120–121 sätestatud koosseisude raamidest. Seega moodustavad füüsilise jõu käesoleva paragrahvi mõttes ähvardamise ja kehalise väärkohtlemise koosseisudele ehk vägivallategudele vastavad teod (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. § 291, p 5.1). Sunni rakendamine peab alati jääma 8

(11)1-21-7919 vajalikkuse piiridesse proportsionaalsuse mõttes ehk olema vastavuses taotletava eesmärgiga (RKKK 1-17-1219/39, p 13). Veel on oluline, et piiritlemaks võimuliialdust ametiisiku distsiplinaarvastutusest, siis ei vasta kuriteokoosseisu objektiivsetele tunnustele mitte igasugune minetus vahetu sunni rakendamise vajalikkuse hindamisel, vaid üksnes selle ilmselge kuritarvitamine. Näiteks teenistuskoera rakendamine jälitatava suhtes, kes on end juba ühemõtteliselt politseipatrullile üle andnud, kinnipidamiskohta paigutatud rahumeelse kinnipeetu suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine (vt ka Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 291, p 6.3). Määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kas võimuliialdusega kaasnes mõni kahjulik tagajärg või mitte, sest see oleks vastuolus käesoleva koosseisu formaalse olemusega. Teisisõnu ei too mitte iga kaalutlusõiguse rikkumine füüsilise jõu kasutamisel kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral, samas kui vähem olulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus) (RKKK 1-17-1219/39 p 16; 1-19-31/63 p 19). Nii oleks nt karistusõiguse ultima ratio-olemusega vastuolus, kui politseiametniku KorS § 7 mõttes ebaproportsionaalne vahetu jõu kasutamine tooks automaatselt kaasa tema kriminaalvastutuse, olgugi et ülemäärane jõu kasutamine ei ületanud juhtumi faktilisi asjaolusid kogumis hinnates piiri, mis võimaldaks rääkida selle ebaseaduslikkusest käesoleva koosseisu mõttes (RKKK 1-1931/63 p 20).
  2. septembri 2021 istungil väärteoasjas 4-21-2324 andis X ütlusi, et ta sai ametnik Q-lt autos olles korralduse hoida käed nähtaval, veidi hiljem ei saanud Q vist aru, mida ta tegi, misjärel X tunnistas, et tegi eksliku vea, et kui Q hakkas Y juurde minema, siis X hakkas piipu põlema panema. X andis edasi ütlusi, et ta on 20 aastat tõmmanud piipu, see on reflektoorne, kui ta hakkab erutuma või ärrituma, siis kui piip on käepärast, hakkab ta seda tõmbama, ja selle peale vist Q pistis käe auto aknast sisse, avas ukse, tõmbas ta välja. X andis ütlusi, et tema on 1,93 m pikk, Q aga 2 m, väga heas füüsilises vormis. X arvates ei teinud ta midagi sellist, mille peale pidanuks reageerima. X andis ütlusi, et Q „paremal õlal elas seljas,“ ütles, et nüüd käed kapotile, kõik toimus ruttu, X jõudis küsida, kas Q tahab läbi otsida, seejärel läks tähelepanu tema pealt ära, kõik läks nii ruttu. D andis samal istungil ütlusi, et X hakkas piipu süütama, tal kukkus tikutops maha, hakkas seda üles võtma, eelnevalt oli neile karjutud, et nad näitaks käsi ja ei liigutaks. Selle peale torkas Q käe aknast sisse, võttis ukse lukustusest lahti, tõmbas autoukse lahti, haaras jõuga X-l kinni käest ja kaelast, tõmbas ta autost välja, lükkas auto ette. Harju Maakohtu
  3. augusti 2021 istungil andis D eelneva osas kattuvaid ütlusi, ainsa erisusega, et Q ei haaranud X-l mitte kaelast, vaid käest ja õlavarrest. Samal istungil kinnitas X ütlusi andes, et Q haaras tal käest ja õlast, tõmbas autost välja, suunas esiratta juurde. Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt ametnike ja D, X ütlustest, hakkas kogu see sündmustik hargnema sellest, et Q oli autos märganud lahtist relva, mis poleks tohtinud seal jahieeskirjade kohaselt olla. Kohtus üle kuulatud isikute ütlustest, sh X ütlustest tuleneb, et ta sai aru, et käsklusi ja korraldusi jagasid inspektorid, tal kästi esitada dokumendid, hoida käsi nähtaval, paigal, samas tunnistas kaebaja isegi kohtus, et harjumuse ja närvipinge tõttu hakkas ta piibuga toimetama ja see tingis selle, et ametnik Q reageeris sellele kui võimalikule ohule, mille kõrvaldas selliselt, et väga kiiresti ja ilmselt selleks vastavat võtet kasutades tõmbas kaebaja autost välja ja suunas auto ette. Ringkonnakohus märgib, et see sündmuste kirjeldus osutab, et Keskkonnaameti ametnik kõrvaldas selle võttega enda hinnangul ohuolukorra ja arvestades füüsilise jõu kasutamise viisi, s.o hetkeline, üksnes selles ulatuses, et kaebaja autost välja saada, ei saa seda pidada intensiivseks. Kaebaja on kirjeldanud, kuidas nii tema kui ametnik Q on suurt kasvu meesterahvad ja ilmselt jõud, mida tema suhtes rakendati oligi niisugune, mis oli vajalik tema autost välja tõmbamiseks. Kaebaja ei ole avaldanud seejuures, et selliselt tekitati talle valu vms. Võib tõdeda, et peamine, mis sellise tegevusega kaebajale kaasnes oli hetkeline ehmatus. Ringkonnakohus leiab, et arvestades neid asjaolusid, mis tingisid vahetu sunni kasutamist ja seda tegu iseloomustavad, ei saa väita, et tegu on ilmselge kuritarvitusega nagu nt eelpoolnimetatud näidete puhul, kus end üles andnud jälitatavale saadetakse ikkagi teenistuskoer peale või seotakse kinni täiesti rahumeelne inimene. Kaebaja on ise möönnud, et 9
(11)1-21-7919 suhtluses Q-ga võis piibuga toimetama hakkamine anda ametnikule signaali korralduse mittetäitmisest, millele viimane reageeriski kaebaja ümberpaigutamisega selliselt, et ta oleks ametnikule nähtav ja alluks korraldusele. Kahtlemata oli sellise võtte kasutamine kaebaja peal ootamatu, ebamugav, ebameeldiv. Ringkonnakohus leiab, et suure tõenäosusega oleks juhul, kui ametnikud oleksid X ja D-ga rahulikul viisil rääkinud, küsinud dokumente, küsinud relvade kohta, tutvustanud end, selgitanud, mis on ametnike eesmärk jne, omavaheline koostöö tol õhtul laabunud suuremate viperusteta. Ringkonnakohtunik julgeb arvata, et kuna D ja X on pikaajalised jahimehed, kes on varemgi Keskkonnaameti ametnikega kokku puutunud, nad oleksidki eeldanud, et tegu on n-ö rutiinse kontrolliga. Seejuures ei ole põhjust arvata, et nad oleksid ametnikele vastu hakanud, mida nad tol ööl ka ei teinud. Seega objektiivselt ja tagantjärgi vaadates on ringkonnakohus seisukohal, et suure tõenäosusega ei olnud Q-l vajalik reageerida X erutumisele sellisel viisil nagu ta seda tegi ehk tõmbas autost õue, vaid X reaktsioon selles olukorras, kus ta peale karjuti, anti käsklusi, ei selgitatud toimuvat, ajaski ta närvi ehk pani piipu haarama. Ehkki Q toimimisviis ei olnud tegelikult olukorda arvestades vajalik, ei saa siiski öelda, et see polnud neid asjaolusid arvestades ilmselgelt vajalik ja pandud toime ülemäärast jõudu tarvitades. Teisisõnu, kuigi Q võinuks olukorda piisavate kogemuste, professionaalsuse korral lahendada märksa rahulikumal viisil, ei saa siiski väita, et ta pani selliselt toime kuriteo. Järeldus oleks tõenäoliselt teistsugune juhul, kui ametnik rakenduks jõudu pikemalt ja teatud intensiivsusega seejuures. 11.

§ 314

järgi karistatava teo ehk ebaseadusliku läbiotsimise puhul on vaidluse all erinevates instantsides olnud see, et mis liiki menetlus sündmuskohal aset leidis, kas järelevalvevõi väärteomenetlus. Prokuratuur leidis, et Keskkonnaameti ametnikud teostasid järelevalvemenetlust ja toimus mitte auto läbiotsimine, vaid selle läbivaatus selles visuaalselt avastatud lahtiste relvade käitlemise osas rikkumise tuvastamise ja kõrvaldamise eesmärgil korrakaitseseaduse (KorS) § 49 lg 1 p-de 4,7 alusel. Selle kohaselt võivad Keskkonnaameti järelevalveinspektorid valdaja nõusolekuta kontrollida meeleliselt või tehnilise vahendi või teenistuslooma abil vallasasja, sealhulgas avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi, kui on alust arvata, et selles on asju, mida võib KorS või muu seaduse alusel võtta hoiule, hõivata või konfiskeerida, samuti, kui see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, ning selliste nõuete täitmise kontrollimine on vallasasja läbi vaatava korrakaitseorgani pädevuses. Riigiprokurör märkis, et auto läbivaatus toimus ajal, mil polnud selge autost nähtuvate relvade käitlemise seaduspärasus, nende päritolu, kuuluvus, nende kasutamise õigused ja nende seotus autos olnud D ja X-ga. Harju Maakohus leidis väärteoasja 4-21-2324 lahendamisel

  1. novembri 2021 otsuses aga, et väärteomenetlus oli alanud sellega, kui ametnik sedastas väljaspool autot võimaliku väärteo tunnuseid. Ringkonnakohus leiab järgmist. Ametniku Q
  2. septembri 2021 kohtuistungil väärteoasjas 4-21-2324 antud ütluste kohaselt liikus ta X sõiduki küljele, alustas kontrolli, koheselt nägi ta väljast kõrvalistuja selja taga istmel lahtist jahitulirelva, millel oli lukk tagumises asendis ja mille lukukojast oli näha padruneid. Seega sisuliselt sedastas ametnik autost väljas viibides selle sees võimaliku väärteo tunnuseid (jahieeskirja § 7 lg 2). Riigikohus on otsuse 3-1-1-2-06 p-s 6 küll märkinud, et väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu. Kõnealuses Riigikohtu lahendis oli tegu aga olukorraga, kus kohtuvälisel menetlejal oli tekkinud kahtlus pärast menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kontrollimist indikaatorvahendiga. Riigikohus selgitas sealsamas, et sellises olukorras järgnevad toimingud, sh selle väljaselgitamine, kas joobeseisundi tuvastamiseks tuleb teha lisatoiminguid, olid tehtud juba väärteomenetluse raames. Ringkonnakohus märgib, et praeguse juhtumi puhul ei tuvastanud ametnik võimalikke väärteotunnuseid Riigikohtu lahendi aluseks olnud olukorraga sarnasel vahetul viisil. Võimaliku väärteo toimepanemise tunnused ei ilmnenud ametnikule isiku vahetult kontrollimisel, vaid nagu tuleneb ametnike Q, Y kohtus antud ütlustest (Harju Maakohtu
  3. septembri 2021 istungiprotokoll väärteoasjas 4-21-2324), siis ametnikud liikusid D, X auto juurde ja nägid väljast auto sees lahtist jahitulirelva. Võimaliku 10

(11)1-21-7919 väärteo tunnused avaldusid neile sõiduki seest. Ilmselgelt vajas see olukord ametnike poolt vahetumat kontrolli. Lisaks, erinevalt ajast, mil pärineb viidatud Riigikohtu lahend, on alates
  1. a-st väärteomenetluse alustamisel kohtuvälisel menetlejal ka teatav kaalutlusõigus. VTMS §31 lg 1 kohaselt on kohtuväline menetleja kohustatud alustama väärteo tunnuste ilmnemisel ja läbi viima väärteomenetlust, kui tegu ei ole kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt vähetähtis või puuduvad VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. VTMS §31 lg 2 kohaselt ei pea väärteomenetlust alustama vähetähtsa väärteo korral ja võib piirduda väärteo tunnuste ilmnemisel suulise hoiatusega. Seega on väärteomenetluse alustamisel kohtuvälisel menetlejal ka teatav kaalutlusõigus ja ühtlasi võib olla vajadus kontrollida enne väärteomenetluse alustamist, kas ei esine menetlust välistavaid asjaolusid. Ringkonnakohus märgib, et arvestada tuleb ka konkreetse olukorra spetsiifikat. See tähendab seda, et kuna võimaliku väärteo toimepanemise tunnused ilmnesid auto seest, siis enne väärteomenetluse alustamist, võis olla vajalik olukorda auto sisemuses selgitada. Eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus Harju Maakohtuga väärteoasjas 4-21-2324, et ametnik sedastas autost väljaspool võimaliku väärteo toimepanemise tunnuseid, kuid arvestades, et nende esinemist ei olnud tal võimalik vahetult kinnitada, seejuures väärteomenetlusseadustik näeb ette alused, mida tuleb väärteomenetluse alustamisel samuti arvestada, samuti on kohtuvälisele menetlejale nähtud ette menetluse alustamisel kaalutlusõigus, ei saa siiski lugeda väärteomenetlust alustatuks pelgalt eelmainitud kohtuvälise menetleja pilgust auto sisemusse. Ringkonnakohtunik peab tuvastatud asjaoludel võimalikuks, et kohtuväline menetleja võis teha väärteo tunnuste sedastamiseks KorS § 49 lg 1 p 4 ja 7 tugineva läbivaatuse. Seejärel aga oli väärteomenetlus alanud ja X-le ja D-le tulnuks lugeda ette nende õigused väärteomenetluses ja järgima väärteomenetluse seadustiku nõudeid, mida aga kahetsusväärsel kombel ei tehtud. Need etteheited väljuvad aga süüdistuskohustusmenetluse esemeks. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohtunik, et kaebuses esitatud väited ei ole piisavad kriminaalmenetluse alustmiseks. Nii jääb kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri määrus muutmata.
  2. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri
  3. oktoobri 2021 määrusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.