Obsah (5)

§ 423§ 73§ 118§ 18§ 56

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.september 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-9093 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja

§ 423

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu (Paide kohtumaja)

1. aprilli
2. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Igor Dõrko kaitsja advokaat Anu Toomemägi Süüdistatav Igor Dõrko (ankeetandmed maakohtu otsuses) Kaitsja Valitud kaitsja advokaat Anu Toomemägi Prokurör Merike Lugna Kannatanud Y, C, W RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu (Paide kohtumaja)
3. aprilli
4. a otsus muutmata ja süüdistatava Igor Dõrko kaitsja advokaat Anu Toomemägi apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadi (kaitsja või esindaja) vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Pärnu Maakohus tunnistas
5. aprilli 2021 üldmenetluse otsusega Igor Dõrko süüdi karistusseadustiku (

) § 423 lg 1 järgi ja karistas teda 1 aasta ja 6 kuu vangistusega. Kohus jättis mõistetud vangistuse

§ 73lg-te 1,2,3 alusel osaliselt tingimisi, määrates, et I.

Dõrkol tuleb koheselt kanda ära 4 kuud vangistust. Karistuse ülejäänud osa, s.o 1 aasta ja 2 kuud vangistust, jättis kohus tingimisi täitmisele pööramata, katseajaga 2 aastat. Koheselt ärakantava karistusaja alguseks luges kohus I. Dõrko poolt vanglasse ilmumise aja. Katseaja alguseks luges kohus kohtuotsuse kuulutamise aja, s.o

1. aprilli
2. Lisaks rahuldas kohus kannatanute C ja Y tsiviilhagi ning mõistis I. Dõrkolt nende kasuks välja 2585,24 eurot. Samuti mõistis kohus I. Dõrkolt välja kannatanute valitud esindajate kulud 240 ja 780 eurot. Menetluskuluna mõistis kohus I. Dõrkolt riigituludesse sundraha 876 eurot, ekspertiisikulu 1317 eurot, tunnistajate ja kannatanute kulu 201,78 eurot, määratud kaitsja tasu 1542,24 eurot. Kokku mõistis kohus I. Dõrkolt riigituludesse menetluskuluna välja 3937,02 eurot, mida võimaldas tasuda otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul osamaksetena. I. Dõrko mõisteti

§ 423

lg 1 järgi süüdi mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumises ettevaatamatusest, millega põhjustas ühe inimese surma ja teisele inimesele rasked tervisekahjustused. Süüdistuse kohaselt juhtis I. Dõrko

1. mail
2. a kella 08.15 ajal Järva maakonnas Paide linnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
3. kilomeetril kaubikut Renault Trafic registreerimisnumber XXXXXX suunaga Tartu poole ja tema juhitud sõiduk kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku Tallinna suunas liikunud sõiduautoga Volkswagen Passat reg-number CCCCCC, mida juhtis H. Seejärel põrkas kaubik Renault Trafic reg-nr XXXXXX kokku Volkswagen Passati taga liikunud kaubikuga Renault Master reg-number WWWWWW, mida juhtis W. Renault Masters omakorda riivas sõiduki taga liikunud veoautot Volvo FM reg-number LLLLLL, mida juhtis B. Kaubik Renault Master paiskus paremale maanteekraavi, käis üle katuse ja jäi kraavi paremale küljele. Kaubiku Renault Trafic regnumber XXXXXX ja sõiduauto Volkswagen Passat reg-number CCCCCC kokkupõrke tagajärjel juhitavuse kaotanud Volkswagen Passat kaldus vastassuunavööndisse. Seal põrkas sõiduk kokku Tartu suunas liikunud sõidukiga Toyota RAV4 reg-number EEEEEE, mida juhtis L ning seejärel paiskus Volkswagen Passat vasakule teelt välja. Kõik sõidukite juhid olid kained. Liiklusõnnetus toimus valgel ajal pilves ilmaga, püsikattega teel, sõidutee sirge ja tasane. Suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h. Volkswagen Passatis reg-number CCCCCC juhi taga istunud kaasreisiga Ö hukkus sündmuskohal. Tal tuvastati pea-kaela ja kehatüve kinnine tömp trauma koos kolju eraldumisega lülisambast ning seljaaju ja kuklasedemete täieliku rebenemisega, mõlemapoolsed roiete murrud koos siseorganite (kopsud, neerud, põrn, maks, kõhunääre, magu) vigastustega. Sellised vigastused on eluohtlikud. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai eluohtlikke tervisekahjustusi mootorsõidukit Renault Master reg-number WWWWWW juhtinud W. Esinenud vigastused: parema reieluu lahtine alumise ja keskmise kolmandiku piiril nihkega spiraalmurd haavaga reie välisküljel ja parema reieluu keskset põnta läbiv liigesesisene mitmekilluline murd (Hoffa murd), vasaku reieluu keskmise kolmandiku nihkega spiraalmurd koos vasaku sääreluu platoo liigesesisene murd, põlvekedra mitmekilluline murd, vasakpoolse 5.-
4. roide murd, vasaku küünarvarre luude diafüüside murrud, põrutushaav vasakul kulmu piirkonnas. Parema reieluu vigastus- lahtine luumurd on eluohtlik. Arvestades tervisekahjustuste paranemise tavalist kulgu ja keskmist aega on põhjustatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt 4 kuud. Liiklusõnnetuse põhjustas I. Dõrko, kes rikkus liiklusseaduse § 50 lg 3, § 46 lg 3, § 45 lg 7, § 45 lg 1, § 16 lg 1, § 14 lg 1, 2 nõudeid. Maakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised. 2

§ 423

lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis näeb objektiivsete tunnustena ette sõiduki liikusvõi käitusnõuete rikkumise, mille tagajärjena põhjustati inimesele raske tervisekahjustus või surm. Avarii toimumist, surnukeha sündmuskohal, sõidukite paiknemist, muid avarii-, pidurdusjälgi kinnitab 10. mai 2019 sündmuskoha vaatlusprotokoll. Sõiduki vaatlusprotokollidega on tuvastatud sõidukitel avariist põhjustatud vigastused. Indikaatorvahendi kasutamise protokollid kinnitavad, et avariis osalenud sõidukijuhid olid kained. Ekspertiisiaktis nr 19E-LÄS0011/75 leidis ekspert, et hukkunu Ö vigastused on iseloomulikud autotraumale. Tunnistaja T ütlused ja eksperdi seisukoht kinnitavad, et hukkunul oli turvavöö kinnitatud. Arvestades, et vigastused tekkisid pea ootamatust kiirendatud liikumisest, siis kinnitamata turvavöö korral ei oleks ilmselgelt Ö avariijärgselt paiknenud istumise asendis sõiduki tagaistmel. Ekspertiisiaktis nr 19E-LÄI0039 esitatud eksperdiarvamusega on tuvastatud W-l

§ 118

lg 1 p 2 tähenduses raske, s.o vähemalt 4 kuud kestev, tervisekahjustus.

§ 423lg-s 1 sätestatud tagajärgede põhjustamist saab omistada I.

Dõrko liikluskäitumisele. Isikute ütlustele tuginedes ei ole võimalik kindlaks teha, millises järjestuses, kelle vahel ja mis põhjusel kokkupõrked täpselt toimusid. Ekspertiisiaktis nr 19E-LL0050 on ekspert asunud seisukohale, et mitme sõidukiga toimunud avarii sai alguse H ja I. Dõrko juhitud sõidukite vahel toimunud kokkupõrkest, millele järgnesid kokkupõrked teiste sõidukitega. Samuti on ekspert asunud seisukohale, et I. Dõrko sõiduki ja H sõiduki kokkupõrge toimus viimase suunavööndis. Seda kinnitab I. Dõrko juhitud sõiduki pardakaamera salvestis, H selgitus. Samuti toimus eksperdi hinnanul I. Dõrko ja W juhitud sõidukite kokkupõrge viimase suunavööndis. Ekspertiisi käigus on ekspert tuvastanud (akti lk 6), et arvestades pärast H sõiduki kokkupõrget I. Dõrko sõidukiga tekkinud H sõiduki tagaratta ulatuslikke vigastusi ja teekattele tekkinud külglibisemisjälgi, ei olnud H sõiduk juhitav ning kaldus vastassuunavööndisse tingituna otseselt kokkupõrkest ja juhi tahtest sõltumata. Teistel avariis osalenud sõidukijuhtidel, v.a süüdistatav, ei olnud võimalik sõidukite vahelisi kokkupõrkeid vältida ning nende liikluskäitumisele etteheiteid teha ei saa. Avarii põhjuseks oli I. Dõrko vastassuunavööndisse sõitmine. Seega I. Dõrko rikkus LS § 46 lg 3, § 45 lg 7,§ 45 lg 1, § 16 lg 1, § 14 lg 1, 2 nõudeid. Arvestades tunnistajate H, L ja B ütlustes kajastatud asjaolusid, s.o hea teekate, head ilmastikuolud, nähtavus jms, samuti ei ole ekspertiisiga sedastatud suurimat lubatud sõidukiiruse ületamist süüdistatava poolt, ei saa I. Dõrkole ette heita ebaõiget sõidukiiruse valikut ehk LS § 50 lg 3 rikkumist. Ekspertiisiaktiga nr 19E-LA0011 on tuvastamist leidnud, et I. Dõrko juhitud sõidukile reg. märgiga XXXXXX ei esinenud ootamatuid rikkeid enne liiklusõnnetust pidurisüsteemis ega ka teistes juhitavust mõjutavates süsteemides. Süüdistatav pani kuriteo toime ettevaatamatusest, s.o

§ 18lg 3 tähenduses hooletusest.

Kohtule esitatud statsionaarsest epikriisidest (haigusjuhtumid 1443407 ja 1480032) võib teha järelduse, et haigusjuhtumid olid 5 aastat tagasi, millest ei saa teha kaugele ulatuvaid järeldusi. Puuduvad viited, et I. Dõrko ei oleks olnud võimeline sõidukit juhtima, mistõttu on ainetud kaitsja arutluskäigud võimaliku terviseseisundi kohta. Seejuures ei ole süüdistatav I. Dõrko ka süüdistatavana ülekuulamisel väitnud, et õnnetus oleks juhtunud tervisehäire tõttu või ta ei saanud kuriteosündmuse ajal terviseseisundi tõttu sõidukit juhtida. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Süüdistatava kannatused ei ületa tavapäraselt liiklusõnnetusega kaasnevaid tagajärgi, mistõttu ei saa teda terviskahjustuse olemasolu tõttu lugeda faktiliselt karistatuks. I. Dõrkole ei ole tekkinud rasket tagajärge, mis oleks võrreldav kuriteoga põhjustatud kahjuga ja muudaks tema karistamise ebavajalikuks. Nii esineb asjas ülekaalukas üldpreventiivne huvi süüdlase karistamiseks. Süüdistatav I. Dõrko pani ettevaatamatusest, nimelt hooletusest toime teise astme kuriteo.

§ 423lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse.

Arvestades kuriteo põhjustatud tagajärgi on karistuse eesmärke arvestades vajalik kohaldada süüdistatava suhtes karistusena vangistust. Tegu pandi toime suure liikluskoormuse ajal, kui süüdistatav pidanuks olema eriti 3 tähelepanelik. I. Dõrko käitumises puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. Tema varasemat käitumist on kohtule esitatud iseloomustuse kohaselt kirjeldatud heana, mistõttu isikule mõistetav karistus ei saa olla keskmisest suurem. Kohusetundetu käitumise tulemusena on süüdistatav põhjustanud inimese surma ja tekitanud teisele raske tervisekahjustuse, mistõttu süüd tuleb hinnata sanktsiooni keskmise määra järgi, milleks on 1 aasta 6 kuud vangistust. Kuna I. Dõrko on kohtulikult karistamata, on võimalik kohaldada karistustest tingimuslikku vabastamist. Osa mõistetud vangistusest tuleb I. Dõrkol reaalselt ära kanda karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Kannatanute C ja Y tsiviilhagi on põhjendatud ja nende kasuks tuleb mõista süüdistatavalt välja 2585,24 eurot. TsMS § 231 lg 2 alusel on süüdistatav ja tema kaitsja võtnud kohtuistungil omaks kulutused hauakivile ja matusekuludele, välja arvatud toitlustus. OÜ N 16. mai 2019 arvest nr 161 nähtub, et peielaua maksumuseks oli kokku 1300 eurot. Swedbank maksekviitungi nr 33 kohaselt on arve maksjaks olnud C, seejuures nähtuvad makseselgituses arve number ja on tasutud 1300 eurot, mis oli toitlustuse eest võlgnetavaks summaks. APELLATSIOON Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava I. Dõrko kaitsja advokaat A. Toomemägi, kes taotleb Pärnu Maakohtu 30. aprilli 2021. a otsuse tühistamist I. Dõrko süüdimõistmises ja karistamises

§ 423lg 1 järgi, temalt tsiviilhagi ja menetluskulu väljamõistmises.

Kaitsja palub ringkonnakohtu otsusega mõista I. Dõrko õigeks või alternatiivselt kergendada I. Dõrkole mõistetud karistust, mõistes 1 aasta ja 6 kuud vangistust tingimisi, katseajaga 2 aastat. Samuti palub kaitsja vähendada I. Dõrkolt väljamõistetavat kahjusummat 1300 euro võrra ja kannatanute esindaja menetluskulu suurust proportsionaalselt väljamõistetava kahju suurusega. Oma taotlusi põhjendab kaitsja kokkuvõtlikult järgmiselt. Kohus rikkus põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, kui luges tõendatuks, et hukkunul oli turvavöö avarii ajal kinnitatud. See tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja I. Dõrko süüdimõistmise

§ 423lg 1 järgi.

Puuduvad tõendid, et I. Dõrko pani teo toime hooletusest. Süüdistatava juhitud sõiduki pardakaamera videost ei nähtu, et I. Dõrko tegeles kõrvaliste tegevustega, mis viitaks hooletusele. Seda, et liiklusõnnetus tekkis terviserikke, rehvi purunemise või muu

§ 423lg 1 koosseisu välistava asjaolu tõttu, räägib I.

Dõrko juhitud kaubiku pardakaamera video, millelt on näha, et sõiduk hakkab vastassuunavööndisse kalduma. Sellest ei nähtu I. Dõrko tehtud järsku manöövrit. Videost on näha, et I. Dõrko püüab hoida sõidukit kramplikult teel, kuni põrkab kokku kollase kaubikuga, millisega kokkupõrge pidi toimuma I. Dõrko sõidusuunast vaadatuna võimalikult vasakul pool. Videost on näha, et kollane kaubik hoiab võimalikult enda sõidusuunast vaadatuna paremale teepeenrale. Juhul kui tegemist oleks hooletusest vastassuunda kaldumisega, siis oleks loogiline, et I. Dõrko oleks sõidukit üritanud tagasi keerata, kuid kaldumine vastassuunda jätkub. Tunnistaja B andis kohtus ütlusi, et midagi iseäralikku ta I. Dõrko kaubiku sõidustiilis ei märganud, selle hoog langes väiksemaks ja kaubik sõitis vastassuunda. Kordagi pole uurimisversiooniks olnud süüdistatava terviserike. Seda saanuks kontrollida vahetult peale avariid. Tõendid I. Dõrko varasemate haiguste kohta olid uurijale kättesaadavad. Kaitsja on epikriisid kohtule esitanud. Kohus neid arvestanud ei ole. Lisaks oli I. Dõrko poolt juhitud kaubikul esimene vasak rehv purunenud (10.05.2019.a vaatlusprotokolli I kd, tl 27, fotod 1-3 tl 28, foto 8 tl 31), s.o asjaolu, mis võib viidata teiselegi ettenägematule asjaolule, mida ei saa seostada sõidukijuhi hooletusega. 4 Samuti ei ole selge, kas VW Passati vastassuunavööndisse kaldumine oli vältimatu või toimus selle juhi tõttu. Selle vastassuunda sattumata oleks tagaistmel olnud neiu pääsenud, sest sel juhul ei oleks Toyota Rav4 saanud VW-le külje pealt tagaistme kohalt sisse sõita. Tunnistaja B sõnade kohaselt I. Dõrko juhitud kaubik ühegi teise vastutuleva sõidukiga v.a kollane kaubik kokku ei põrganud. Tunnistaja L andis kohtus ütlusi, et vastusõitev sõiduk, millisega kokkupõrge toimus, lihtsalt tuli diagonaalis üle tee. Juhul kui I. Dõrko juhitud kokkupõrkest sai alguse juhitavuse kaotus, pidanuks VW Passat paiskuma veoauto Volvo ette. B Volvo juhina mingit kokkupõrget enda ees ei näinud ning ka VW Passati vastassuunda kaldumist nägi hiljem, kui sõiduki peatas. Kui I. Dõrko ja H poolt juhitud sõidukite kokkupõrge toimus, siis ei olnud see sellise intensiivsusega, et selle tagajärjel oli VW Passati juhitavuse kaotamine paratamatu. Tunnistaja H on kohtus öelnud, et tegemist oli riivamisi kokkupõrkega sõiduki tagaosale. Kannatanu V on öelnud, et eesseisõitvate sõidukite kokkupõrget ta ei näinud. Tunnistaja Ü, kes juhtis sõidukit Opel Vivaro reg-nr MMMMMM suunal Tallinn-Paide, teadis rääkida, et VW Passat kaotas juhitavuse ning põrkas kokku Toyotaga. H avarii kohta midagi täpsemalt kohtus ei mäletanud. Seega on tõendid sellest, et H juhitud sõiduk ei pruukinud kalduda koheselt nö inertsist vastassuunavööndisse, vaid hiljem ning, et juht oli sel hommikul ka väsinud, s.o asjaolud, mis võisid tekitada ebaadekvaatse reageeringu ka sõiduki tagumise osa väiksele riive puhul. Lisaks on tehtud kindlaks, et H juhitud sõiduk ületas lubatud piirkiirust. H kohtus antud ütluste kohaselt toimus pauk, mida ta täpsemalt kirjeldada ei osanud. Liiklustehnilise ekspertiisi akti tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna selles ei nähtu B juhitud Volvo FM liikumist. Sellest tulenevalt võib olla järeldus VW-i järsust juhitavuse kaotamisest ebaõige. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on Renault Masters üritanud sõidukit juhtida paremale teeservale eesmärgiga kokkupõrget vältida, kuid see ei õnnestunud. VW osas taolist järeldust tehtud ei ole ning seda ei nähtu ka Renault Trafiku pardakaamera videost (00.20-00.21) ehkki ka VW juhile pidi olema vastassuunda kaldunud sõiduk märgatav, mingit jõnksu ei teinud. H on möönnud kõrvaliste tegevustega tegelemist. Ükski tunnistajatest ei näinud ega saa kinnitada, et Ö oli nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud. Esitatud on vaid arvamusi, sh on EKEI ekspert täheldanud, et tüüpilisi turvavöö kasutusest tingitud vigastusi hukkunul ei täheldatud. Selle asjaolu on kohus põhjendamatult pööranud süüdistatava kahjuks ning rikkunud KrMS § 7 lg-t

1. Kohtus ütlusi andnud H ei teadnud, kas kaasasõitjaks olnud Ö kinnitas sõitu alustades turvavöö ja/või kas see turvavöö oli kinnitatud ka hiljem ning enne avariid ja avarii hetkel. Küll teadis tunnistaja, et Ö oli enne avariid videokoosolekuga liitunud, milleks pandi autos olnud raadio vaiksemaks. Ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et Ö oli avariihetkel turvavööga kinnitatud. EKEI aktist nr 19E-LÄS0011/75 sellist järeldust ei tulene. Kinnitatud on, et vigastused on iseloomulikud autotraumale, mis on saadud tömbi vägivalla toimel
2. mail 2019 toimunud liiklusõnnetuse käigus autosalongis ootamatust pea kiirendatud liikumisest välise jõu toimel. Kohtuarstlikul lahangul ei sedastatud tüüpilist turvavööst põhjustatud verevalumit nahamarrastusega rindkere eespinnal, mis aga ei välista turvavarustuse kasutamist. Lisaks ei tuvastatud sõiduki Volkswagen Passati vaatluse käigus, et turvavöö oleks fikseerunud. Lisaks ei nõustu kaitsja kohtu argumentidega I. Dõrkole mõistetud karistuse osas. I. Dõrko on karistamata, tema tervislik seisund on halb (lonkab ja käsivarte luud, mis murdusid avarii tagajärjel, on valesti kokku kasvanud). Ta on saanud tervisekahju näol karistuse osaliseks. Teda on iseloomustatud kui kohusetundlikku autojuhti, avariist on möödas 1 aasta ja 11 kuud (s.o aeg, mil tal puuduvad samuti mistahes rikkumised), mis annab aluse väiteks, et I. Dõrkot saaks mõjutada käituma seadusekuulekalt ka tingimisi vangistuse karistamisega. Lisaks ei ole I. Dõrko puhul leidnud tõendamist süüdistusaktis märgitud LS § 50 lg 1 rikkumine. 5 Kohus mõistis kannatanute tsiviilhagi täies ulatuses I. Dõrkolt välja, kuigi nn peielaua kulu ja selle seos kuriteosündmusega ei ole tõendatud. Kohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Hagi tõendamiskohustus on hagejal. Kohus saab teha järeldusi vaid tõenditele tuginedes. Maksekorraldus kinnitab makse tegemist, kuid mitte seda, et see on tehtud seoses Ö matustega. Matusepäeva tõendamine tsiviilhagejate poolt ei oleks olnud ülemäära keeruline. Seetõttu on põhjendatud vähendada tsiviilhagi summat 1300 euro võrra. PROKURÖRI VASTUS APELLATSIOONILE
3. juulil 2021 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus ringkonnaprokurör Merike Lugna kirjalikud seisukohad, milles ta leiab, et Pärnu Maakohtu
4. aprilli 2021 otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnaprokurör taotleb jätta maakohtu otsus KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata, kuna Pärnu Maakohus ei ole kohtuliku uurimist läbi viinud ühekülgselt või puudulikult ega rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja materiaalõigust. Seetõttu otsuse tühistamiseks aluseid ei esine ja prokurör palub jätta apellatsioon rahuldamata. Prokurör nõustub kohtu seisukohaga, et hukkunu turvavöö oli kinnitatud. Hukkunu asendimuutust pidi takistama turvavöö. Oluline on ka eksperdi arvamus, mille kohaselt turvavöö kasutamisest võisid tekkida põrna rebendid, verevalumid neeru, mao ja kõhunäärme piirkonnas ning nahamarrastused mõlemal pool vaagnaluu eesmise harja piiril. Kaitsja arvamus, et I. Dõrko ja H poolt juhitud sõidukite kokkupõrge ei olnud sellise intensiivsusega, et selle tagajärjel oli Volkswagen Passati poolne juhitavuse kaotamine põhjuslikus seoses ja/või paratamatu, on prokuröri hinnangul meelevaldne. I. Dõrko poolt juhitud sõiduk põrkas kokku peale H sõidukit veel W poolt juhitud sõidukiga, kuna viimase tervisekahjustused olid rasked, siis kahtlemata oli kokkupõrge, mida põhjustas I. Dõrko, väga intensiivne. Ei saa kuidagi asuda seisukohale, et W-l esinevad tervisekahjustused on mitteseonduvad I. Dõrko poolt põhjustatud avariiga. Eksperdi hinnangul on tervisekahjustused saadud tömbi vägivalla toimel ning võimalik, et lähteandmetes märgitud ajal ja viisil, s.o
5. mail 2019.a toimunud liiklusõnnetuse käigus. Kohus on lugenud usaldusväärseks liiklustehnilises ekspertiisis sisalduva eksperdiarvamuse millises järjestuses, kelle vahel ja mis põhjusel kokkupõrked täpselt toimusid. Kokkupõrge mitme sõidukiga toimunud avarii sai alguse H ja I. Dõrko juhitud sõidukite vahel toimunud kokkupõrkest, eksperdi hinnangul arvestades, et pärast H sõiduki kokkupõrget I. Dõrko sõidukiga tekkinud H sõiduki tagaratta ulatuslikke vigastusi ja teekattele tekkinud külglibisemisjälgi, ei olnud H sõiduk enam juhitav ning kaldus vastassuunavööndisse tingituna otseselt kokkupõrkest ja juhi tahtest sõltumata, samuti on ekspert väljendanud, et tehniliselt on reaalne, et H ja V. Dmitrjevs ei jõudnud enne kokkupõrkeid pidurdada. Eksperdi hinnangus ei ole midagi meelevaldset. Nii see avarii kui ka enamus teisi avariisid toimubki väga lühikese ajavahemiku raames. Tegemist oli tiheda liiklusega maanteega, kus ahelavariisse sattunutel puudubki võimalus tegutseda selliselt, et kokkupõrget vältida. Olematust reageerimisajast on rääkinud ka tunnistaja L. Alusetu on teha etteheiteid H-le kõrvaliste tegevustega tegelemises sõidu ajal. Kohtu hinnangul on autotehnilise ekspertiisiga tuvastamist leidnud, et I. Dõrko juhitud sõidukil ei esinenud ootamatuid rikkeid enne liiklusõnnetust pidurisüsteemis ega ka teistes juhitavust mõjutavates süsteemides. Seetõttu ei saanud vastassuunda sõitmine olla tingitud ka näiteks ootamatult ilmnenud sõiduki tehnilisest rikkest. Kaitsja viidatud I. Dõrko poolt juhitud sõiduki parempoolse katkise rehvi osas, nagu oleks see avarii põhjustaja, on ekspert autotehnilise ekspertiisi käigus andnud arvamuse, et rehvi välisküljel esinesid lõikevigastused, mis on iseloomulikud liiklusõnnetuse käigus purunenud rehvile. Seega toimus purunemine avariijärgselt mitte enne seda. Prokurör nõustub kohtu seisukohtadega, et süüdistataval ei esinenud terviseriket, mis tinginuks sõitmise vastassuunda. Kaitsja ei ole peale kriminaaltoimiku koopia KrMS § 224 korras kättesaamist taotlenud I. Dõrko 6 terviseseisundi uurimist. Tervisetõendid näitavad eelkõige I. Dõrko terviseseisundit peale avariid, st
6. a pöördumisi, enne seda on I. Dõrko meditsiiniasutusse pöördunud
7. aastal. Sellest järeldub ainult seda, et kaitsja ise ka ei pidanud I. Dõrko terviseseisundi järsku halvenemist vahetult enne avariid usutavaks, mistõttu ka vastavasisulist taotlust ei esitanud. Kohtu mõistetud karistus vastab nii isiku süüle, mis on suur, kui ka üld- ja eripreventiivsetele huvidele. Samuti nõustub prokurör maakohtu argumentidega, et peielaua tekkimise kulu kannatanutel on tõendatud ja süüdistataval tuleb see hüvitada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegiumi hinnangul on apelleeritud kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioon ei sisalda ühtegi niisugust väidet, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohus on kriminaalmenetluse reegleid järgides veenvalt argumenteerinud, kuidas ta jõudis olemasolevate tõendite põhjal järeldusele, et I. Dõrko rikkus LS § 46 lg 3, § 45 lg 7,§ 45 lg 1, § 16 lg 1, § 14 lg 1, 2 nõudeid, põhjustades sellega enda juhitud kaubiku kokkupõrke H juhitud sõiduautoga, millest alguse saanud pöördumatu ahelavarii tõi kaasa Ö hukkumise ja W raske tervisekahjustuse. Õige on ka maakohtu materiaalõiguslik hinnang süüdistatava teole. Kohtu argumendid mõistetud karistuse kohta on asjakohased. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel üle kordamata. Vastuseks apellandi väidetele märgib kohtukolleegium järgmist. Apellant leiab, et kohus rikkus põhistamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, kuna luges otsuses tõendatuks asjaolu, et hukkunul oli liiklusavarii ajal turvavöö kinnitatud. Niisugune apellatsiooni argument on eos ainetu. See, kui kohus on oma seisukoha põhjendanud, ei saa põhimõtteliselt kujutada endast KrMS § 339 lg 1 p 7, mille sisuks on põhjenduste puudumine, rikkumist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab KrMS § 339 lg 1 p 7 kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige olulisemaid rikkumisi (vt nt RKKKo 1-20-3298, p 8, 3-1-1-14-14, p-d 695, 699-702). Kohtulahendi põhistamise kohustuse rikkumisega on tegemist siis, kui lahendi põhiosas ei ole nõuetekohaselt ära näidatud resolutiivosas tehtud otsustus(t)e seadusest tulenevaid eeldusi. Põhistamise kohustuse rikkumiseks ei saa lugeda seda, kui kohus esitab põhjendused ja apellant nendega ei nõustu. Apellatsioonist nähtubki, et kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hukkunul oli avarii ajal turvavöö kinnitatud. KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega sel juhul tegemist ei ole. Kõnealuse rikkumisega olnuks tegu näiteks siis, kui kohus jätnuks tuvastamata I. Dõrko karistusõigusliku vastutuse eeldused. Midagi seesugust apelleeritud kohtuotsusest ei nähtu. Apellatsioonis vaidlustab kaitsja maakohtu poolt tuvastatud sündmuste käiku, leides, et kuna ükski tunnistaja otseselt H ja I. Dõrko juhitud sõidukite kokkupõrget pealt ei näinud, siis ei pruukinud seda toimuda, ja isegi, kui H-ga ühes autos olnud tunnistaja T ütluste kohaselt kontakt I. Dõrko juhitud kaubikuga oli, toimus see riivamisi ega saanud viia vältimatu kokkupõrkeni L juhitud sõiduautoga ega H autos olnud Ö hukkumiseni. Ringkonnakohus märgib, et niisugune kaitsja esitatud sündmuste käik on meelevaldne ega tugine tõenditele. Üksnes ahelavariisse sattunud isikute ligi 2 aastat hiljem kohtus antud ütlustele tuginevalt ei ole võimalik adekvaatselt tuvastada ahelavarii täpset sündmuste käiku. Maakohtus üle kuulatud tunnistajate ja kannatanu W ütlustest tuleneb, et miski ei ennustanud ette maanteel lahti rullunud traagilisi sündmusi. Ahelavarii sai alguse ootamatult ja kulges silmapilgutuste jooksul. Seda kinnitavad ka tunnistaja B ütlused. Seejuures, kui tunnistaja B adus, et toimunud on kokkupõrge I. Dõrko ja W kaubikute vahel, oli tema tähelepanu suunatud ennekõike sellele, kuidas äkitselt tekkinud olukorras tagada enda ohutus, mitte jääda jälgima, kes kellele, mis järjekorras otsa 7 sõidab. Avariis osalenud isikud on püüdnud kirjeldada sündmust nii nagu nad mäletavad. Kuna ahelavariist lähtus oht ka nende enda elule ja tervisele, sellega kaasnes kõrgendatud ärevuse, et mitte öelda šokiseisund, ei saa sündmuste üksikasjalikku ja objektiivset lahtikirjeldust, seda kogenud isikutelt inimlikult eeldadagi. Kohtutoimikust nähtuvalt teostati põhjalik sündmuskoha vaatlus, milles fikseeriti avarii jäljed, ahelavariis osalenud sõidukite asukohad, paiknemine, sõidukite vigastused. Ühtlasi teostati ahelavariis osalenud sõidukite vaatlused, milles dokumenteeriti neil avarii käigus tekkinud vigastused. Võttes sinna juurde arvesse sündmuses osalenud isikute kirjeldusi, olid kriminaalmenetluses küllaldased lähteandmed, et tagantjärgi konstrueerida võimalikult täpselt ja objektiivselt ahelavarii tekkemehhanism. Sel eesmärgil teostatigi kriminaalasjas liiklustehniline ekspertiis, mille osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et selles esitatu võimaldab teha usaldusväärseid järeldusi selle kohta, kes kellega, mis järjekorras kokku põrkas, samuti apellatsioonis polemiseeritud teema üle, kas H-l oli võimalik edasist kokkupõrget L sõiduautoga vältida. Apellatsioonis esitatud tõendite analüüs keskendub tunnistajate meenutustele ja I. Dõrko pardakaamera salvestusele, käsitledes neidki valikuliselt, jättes kõrvale tõendikogumi, sh eelmärgitud liiklustehnilise ekspertiisi. Nii on apellandi esitatud tõendite käsitlus niisugune, millega kohtukolleegium ei saa kuidagi nõustuda. Sel juhul eiraks ringkonnakohus tõendite kogumis hindamise põhimõtet ja rikuks oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Seda, et ahelavarii sai alguse I. Dõrko kaldumisest vastassuunda ja seal kokku põrkamisest H juhitud sõiduautoga, kinnitab tõendikogum vastuvaidlematult. Seejuures moodustub niisugune tõendikogum apellatsioonis viidatud I. Dõrko pardakaamera salvestisest, mida kaitsja on apellatsioonis käsitlenud valikuliselt, s.o üksnes W kaubikuga kokkupõrke osas. Kaitsja jätab apellatsioonis käsitlemata salvestiselt nähtuva nimetatud sündmusele eelnenud osa, mis kajastab I. Dõrko poolt vastassuunda kaldumist ja kokku põrkamist H juhitud sõidukiga. Kõnealusesse tõendikogumisse kuuluvad ka H juhitud sõiduki vaatlusprotokoll, millest nähtuvad sellest kokkupõrkest saadud vigastused sõiduki vasakul küljel (s.o sõidukijuhi kohalt vaadatuna), samuti H sõidukis olnud kaasreisijast tunnistaja T ütlused, tunnistaja H ütlused. Viidatud tõendikogumiga haakub kriminaalasjas teostatud liiklustehniline ekspertiis. Apellatsioonis on kaitsja jätnud liiklustehnilise ekspertiisi ja selle järeldused tähelepanuta, leides, et sellesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna seal pole arvestatud B juhitud sõiduki liikumist. Ringkonnakohus märgib, et see apellatsiooni väide ei ole õige. Tunnistaja B andis maakohtus ütlusi, et ta nägi tema ees sõitnud I. Dõrko auto kaldumist vastassuunda ja W sõidukiga kokku põrkamist, hiljem sõidukist väljudes aga ka seda, et tema taga oli toimunud kokkupõrge H ja L juhitud sõidukite vahel. Neidsamu asjaolusid kinnitasid ka liiklustehnilise ekspertiisi järeldused. Tõendikogumist tuleneb, et B juhitud sõiduk ei osalenud kokkupõrgetes. I. Dõrko ja H juhitud sõidukite kokkupõrge toimus tema ees ja vastassuunavööndis, mille tulemusena H juhitud sõiduk põrkas kokku B taga sõitnud L autoga. Samal ajal oli I. Dõrko juhitud kaubik kaldunud sügavamale vastassuunda, põrkudes seal W-ga, kes selle tulemusena sõitis teelt välja, riivates B veoki küljestende. Apellatsioonis ei ole selgitatud, kuidas B juhitud sõiduk mõjutas või pidanuks mõjutama I. Dõrko, H, L, W sõidukite liikumisi ja nendevahelisi kokkupõrkeid. Nii tunnistajate, sh B enda, ütlustest, kannatanu ütlustest tulenevalt, seejuures arvestades B sõidukil vigastuste puudumist, ta seda ei mõjutanudki. Apellatsioonis püsitatud kahtlused liiklustehnilise ekspertiisi järelduste usaldusväärsuses on täielikult ainetud. Liiklustehniline ekspertiis lähtub kriminaalasjas kogutud algandmetest avarii kohta ja selle järeldused on kooskõlas tõendikogumiga. Sarnaselt maakohtule ei ole ka kohtukolleegiumil põhjust eksperdi järeldusi kahtluse alla seada. 8 Ringkonnakohus märgib, et liiklustehnilise ekspertiisi järeldused, millistele maakohus põhjendatult tugines, kummutavad apellatsioonis esitatud kaitsja oletused sellest, et H-l oli võimalik pärast kokkupõrget I. Dõrko kaubikuga vältida ise vastassuunda sattumist ja järgmist kokkupõrget L sõiduautoga. Ekspertiisist tulenevalt oli sündmuste selline käik tunnistaja H kontrolli alt väljas nii tema eeldatavat tegelikku kiirust arvestades (ca 96 km/h) kui ka juhul, kui sõiduk liikunuks kiirusega 90 km/h (eksperdiarvamuse p 7, I kd, tl 149). Apellatsiooni pinnalt ei ole samuti vaidlust selles, et H püsis enda sõidureas, kui tema suunda kaldus I. Dõrko juhitud kaubik ning toimus nendevaheline kokkupõrge. Sellest kokkupõrkest sai H juhitud sõiduk tagarattale ulatuslikud vigastused, oli külglibisemises, ja H kontrolli alt väljas. Eelnev tähendab ühtlasi, et apellatsiooni oletused sellest, kas ja missuguste kõrvaliste tegevustega võis H avariile eelnenult ja selle ajal tegeleda, missugune oli tema kogemus autojuhina, kui vana ta oli, kui palju ja kvaliteetselt ta oli eelneval ööl maganud, ei oma tõendamiseseme seisukohalt tähtsust. Apellatsioonis toonitab kaitsja, et isegi, kui kokkupõrge I. Dõrko ja H sõidukite vahel toimus, ei olnud see tugev, vaid riivamisi. Kaitsja tugineb selles osas maakohtus üle kuulatud tunnistaja T ütlustele. Kaitsja tõendite käsitlus on siingi ühekülgne. Tunnistaja T andis maakohtus prokurörile vastates ütlusi, et ta sai ühel hetkel aru, et auto sai kuhugi löögi, ilmselt tahapoole. Vastuseks kaitsjale andis tunnistaja kohtus ütlusi, et tegu oli tugeva kokkupõrkega. Seejärel soovis kaitsja meenutada kohtuistungil tunnistaja T-le seda, mida too oli öelnud kohtueelsel uurimisel, s.o avarii päeval, vähem kui tund pärast avariid, uurimisasutusele. Kohus lubas kaitsjal avaldada vastava koha tunnistaja ülekuulamise protokollist, mille alusel kaitsja osutas, et kohtueelses menetluses ütles tunnistaja, et „mingil hetkel riivas meie sõidukit mingisugune sõiduk.“ Tunnistaja selgitas seepeale kohtus, et tegu ei olnud tühise riivamisega, kuid, et enam ta ei oskagi sellele pikemalt vastata. Ringkonnakohus märgib, et arvestades sõiduki vasakul küljel, s.o küljel, mis puutus kokku I. Dõrko kaubikuga, olnud vigastusi, on vasakpoolne külg deformeerunud selliselt, et esiotsas on kergemad kriimud, kraaped, mis süvenevad just tagaosa suunal. Tunnistaja T istus sõiduki esiosas, s.o juhi kõrvalistmel. Hukkunu istus juhi taga istmel, s.o vasakul taga, kus sõidukil olid kõige tõsisemad vigastused. VW Passati
8. mai 2019 vaatlusprotokollist nähtuvalt on tagaukse plekk rebitud tahapoole, vasakpoolse tagaratta velg on purunenud, rehv eraldunud, ratas on nihkunud vastu tiivakoopa tagaosa. Liiklustehnilise ekspertiisi kohaselt tekkisid eelkirjeldatud vigastused kokkupõrkest I. Dõrko kaubikuga. Eelkirjeldatud H sõidukile tekkinud vigastused said tekkida vaid tugeva löögi mõjul. Arvestades vigastuste iseloomu, on arusaadav ka see, et tunnistaja T kirjeldas riivamist, kuivõrd selles auto osas, kus tema istus, oli sisuliselt tegemist külje kraapimisega. Autos olijatest sai kokkupõrke täit mõju tunda juhi taga istunud Ö, kuivõrd seal olid sõiduki vigastused kõige massiivsemad. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks kummutada apellatsioonis korratud kaitsja hüpoteesi sellest, et hukkunul polnud turvavöö kinnitatud. Kaitsja tugineb sellele, et kui hukkunu avariijärgselt autost leiti, siis ei olnud ta turvavööga kinnitatud ja lisaks, et tal polnud eksperdiarvamuse kohaselt turvavöö kasutamisest tingitud tavapäraseid vigastusi. Nähtuvalt VW Passati vaatlusprotokolli fotodest nr 7 ja 8, on iste, kus hukkunu istus, kokkupõrkest saadud löögi mõjul paiskunud viltu, s.o auto sisemus on samuti deformeerunud ja just seal piirkonnas, kus hukkunu istus. Seejuures on deformeerumise kohaks, kus istmed lähevad viltu, see koht, kus asub turvavööde kinnitus. Ringkonnakohus märgib, et arvestades sõidukil esinenud vigastusi, sh hukkunu istme viltu paiskumist kokkupõrke mõjul, tabas see tugev jõud paratamatult ka seal istunud Öti, põhjustades tema surma. Hukkunul ekspertiisiga tuvastatud vigastused on iseloomulikud liiklusõnnetuse käigus autosalongis ootamatust pea kiirendatud liikumisest välise jõu toimel saadud vigastustele (kolju eraldumine lülisambast, seljaaju, kuklasidemete täielik rebenemine). Tunnistaja T kinnitas maakohtus ütlusi andes, et tagaistmel olnud naisterahvas oli pärast avariid, enne kui ta autost välja võeti, tavalises istuvas asendis, 9 pea oli toe vastu, istus seal lihtsalt (II kd, tl 85). Järelikult pidi miski takistama hukkunut eelkirjeldatud massiivse jõu mõjul muutmast istuvat asendit. Ei ole mõeldav, et hukkunu, paiskudes kiirendatud liikumise tulemusena paratamatult senisest asendist, istus pärast eluohtlike vigastuste saamist tagasi oma kohale nii, nagu ta oli istunud enne kokkupõrget. Seda arvestades on välistatud apellatsioonis kaitsja poolt esitatud väide, et Ö-l ei olnud avarii ajal turvavöö kinnitatud. Samasugusele järeldusele jõudis põhjendatult ka maakohus. Turvavöö kasutamist ei ole välistanud ka hukkunule teostatud ekspertiis, nagu apellant leiab. Eksperdi arvamuse kohaselt võisid hukkunule turvavöö kasutamisest tekkida põrna rebendid, verevalumid neeru, mao ja kõhunäärme piirkonnas ning nahamarrastused mõlemal pool vaagnaluu eesmise harja piiril. Eelnev tähendab kokkuvõttes, et saabunud tagajärg, s.o Ö surm, on omistatav süüdistatava liikluskäitumisele. Kaitsja märgib apellatsioonis, et kriminaalasjas on põhiküsimuseks see, miks süüdistatav kaldus vastassuunavööndisse. Apellatsioonis pakub kaitsja vastuseks, et seda võis tingida I. Dõrko terviserike või tema auto tehniline olukord, sh rehvi purunemine. Kaitsja nägemuses on tegu põhjendatud kahtlustega I. Dõrko süüdiolekus, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada tema kasuks ja tingib süüdistatava õigeksmõistmise. Ringkonnakohus märgib, et niisuguste põhjendatud kahtluste tekkeks puudub I. Dõrko puhul igasugune tõenduslik alus. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt saab aga üksnes sel juhul rääkida põhjendatud kahtlusest KrMS § 7 lg 3 tähenduses (vt RKKKo 1-18-86/128, p 58). Kaitsja toonitab apellatsioonis, kuidas ta on kriminaalmenetluse algusfaasidest osutanud süüdistatava võimalikule terviserikkele avarii ajal, ent menetleja pole sellele reageerinud. Ringkonnakohus märgib, et juhul, kui kaitsjal tõsimeelselt niisugune kahtlus oli, oli tal endal süüdistatava kaitsjana täielik õigus ja võimalus taotleda selle väljaselgitamiseks ekspertiisi. Seda aga kaitsja kriminaalmenetluse jooksul kordagi ei teinud. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et seesugust kaitsja käitumist kriminaalmenetluses saab selgitada vaid sellega, et kaitsja aimab isegi, et ekspertiisi tulemused kummutaksid tema väited võimalikust terviserikkest avarii põhjustajana. Muul viisil ei ole võimalik mõistlikult kaitsja passiivsust selles küsimuses selgitada. Seejuures ei ole õige apellandi väide, et kohus ei hinnanud otsuses kaitsja poolt maakohtus esitatud I. Dõrko epikriise. Kaitsja esitas maakohtu menetluses vaid süüdistatava haigusloo andmed, kust ei nähtu ka ringkonnakohtule midagi sellist, et I. Dõrkol oleks enne avariid esinenud terviseseisundeid, mis võinuks ootamatult avalduda auto juhtimise ajal ja takistanuks juhtimist, nt teadvusekaotuseid. Seda, et I. Dõrko poolt vastassuunda kaldumine ei olnud tingitud tema sõiduki tehnilisest seisundist, sh rehvi purunemisest, kummutab tema sõidukile teostatud tehniline ekspertiis ja selle tulemused. Kaitsja peab võimalikuks aga, et võis olla hoopiski mõni muu I. Dõrkost mittesõltuv põhjus, mis tingis tema sõiduki kaldumise vastassuunda. Ringkonnakohus märgib, et arvestades tõenditest nähtuvaid asjaolusid, s.o liiklusavariile vahetult eelnenult ja sel ajal valitsenud ilmastiku- ja teeolusid, süüdistatava seisundit ja käitumist tol saatuslikul hommikul, ei ole apellatsioonikohtul kahtlust, et I. Dõrko sõitis vastassuunda ja põhjustas ahelavarii ettevaatamatusest. Niisuguseks veendumuseks annavad ringkonnakohtule alust järgmised tõendid ja nendest nähtuvad asjaolud. Maakohtus ütlusi andnud tunnistajad ja kannatanu W ütlustest tuleneb, et sel hommikul, kui avarii toimus, olid ilmastikuolud head, tee oli kuiv, liiklus mõlemal suunal tihe, möödasõite ei tehtud. Tunnistaja L, kes sõitis süüdistatavaga samas suunavööndis, olles temast ülejärgmine sõiduk, andis maakohtus ütlusi, et ilm oli ilus, selge, liiklus oli rahulik, sõideti autorongis, mille keskmine kiirus oli alla 90 km/h, häirivaid ilmategureid polnud. Tunnistaja B, kes sõitis L ees ja süüdistatava taga, andis maakohtus ütlusi, et ilmastikuolud olid head, liiklus rahulik, I. Dõrko juhitud kaubik sõitis tema ees enne avariid mõne kilomeetri, sõideti pikas järjekorras, eespool sõitsid ka teised autod. Süüdistatav I. Dõrko andis maakohtus ütlusi, et ärkas kl 6.30, välja sõitis 10 7.20, tahtis sõita Kiisalt Jõgevale, ilmastik oli normaalne, päikest palju polnud, vihma ei olnud, tee seisukord oli hea, sõiduki seisukord oli normaalne, ülevaatus oli tehtud, enesetunne sõitma asudes oli hea, liiklustihedus oli intensiivne, mõlemas suunas oli palju autosid, möödasõitu ta ei teinud ja seda oli tiheduse tõttu ka võimatu teha (II kd, tl 91). Eelnevat arvestades ei nähtu tõenditest, et süüdistatava kaldumist vastassuunda võinuks tingida ilmastiku- või teeolud, nt silma paistev päike, tihe vihmasadu, või oli tee peal mõni takistus. Nagu apellatsioonis on viidatud ja tõenditest tuleneb, eelkõige tunnistaja B ütlustest, aga nähtub ka I. Dõrko pardakaamera salvestusest, kaldus süüdistatava auto vastassuunda sujuvalt. Tunnistaja B andis maakohtus ütlusi, et süüdistatava juhitud kaubiku sõidustiilis ta enne avariid midagi tähelepanu äratavat ei näinud, kuid kui hakati jõudma laugesse kurvi, siis I. Dõrko kaubiku hoog rauges, koguni selliselt, et B oli sunnitud ise hoogu langetama, ees olnud autodega läks I. Dõrko kaubiku vahe suuremaks, enne sõideti hanereas. Tunnistaja B andis ütlusi, et I. Dõrko ei keeranud kuskile, ta sõitis lauges kurvis sujuvalt vastassuunda, misjärel toimusid kokkupõrked. Süüdistatava viimane mälestus enne avariid oli tema maakohtus antud ütluste kohaselt see, et ta sõitis „väga kaua suure auto järel.“ Apellatsioonis on viidatud I. Dõrko pardakaamera salvestuselt nähtuvale, mille kohaselt pärast seda, kui H sõidukiga kokkupõrge oli toimunud, W kaubikuga kokkupõrge oli vahetult ees, hoidis I. Dõrko oma roolist kramplikult kinni. See viitab, et ta püüdis olukorda kontrolli alla saada. Eeltoodud tõenditest on tuvastatavad asjaolud, mis osutavad, et süüdistatav rikkus liiklusreegleid

§ 18lg 3 tähenduses hooletusest, s.o ta pani kuriteo toime ettevaatamatusest.

Ees oli lauge kurv, kus I. Dõrko juhitud sõiduk hakkas sujuvalt ja hoo raugedes vastassuunda kalduma. Tähelepaneliku suhtumise korral pidi süüdistatav märkama eesolevat kurvi, suunavööndeid eraldavat katkendjoont, ja kohusetundlikult püsima oma sõidureas, võimalikult sõidutee paremal äärel. Süüdistatavale oli staažika mootorsõiduki juhina ja konkreetset liiklustihedust arvestades igati ettenähtav, et kui ta kaldub vastassuunda, siis järgneb sellele kokkupõrge teise autoga. Kaitsja osutab apellatsioonis, et I. Dõrko ei teinud mingeid järske manöövreid. Ringkonnakohus tõdeb, et nii see on. Arvestades asjaolusid, on I. Dõrko juhitud kaubiku sujuv kulgemine lauges kurvis vastassuunda monotoonsetes liiklusoludes, kus süüdistatav oli avarii ajaks sõitnud arvestatava aja, olles ärganud varahommikul, selgitatav mitte ootamatu terviserikke, tehnilise rikkega vms ootamatu asjaoluga, vaid eluliselt kõige usutavam järeldus on allumine väsimusele, hetkeline tukastus. See selgitab sedagi, et tema sõiduki hoog hakkas raugema ehk siis ta lasi end hetkeks vabaks, ei vajutanud gaasi, allus väsimusele. Seda põhjustasid varajane ärkamine ja liiklusolud. Nagu süüdistatav ise selgitas, oli ta „väga kaua suure auto järel“ sõitnud sirgel teel. Pardakaamera salvestisest nähtuv võimaldab kinnitada, et pärast esimest kokkupõrget ei olnud süüdistatav teadvusetu, vaid pärast hetkelist alistumist unele, äratas kokkupõrge ta üles, mistõttu hoidis ta rooliratast kramplikult ja püüdis olukorda kontrolli alla saada. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks ka apellandi alternatiivset taotlust tühistada maakohtu otsus karistuse mõistmise osas, kergendades I. Dõrkole mõistetud karistust. Riigikohtu praktika järgi on kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt nt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11). Kohtukolleegiumi hinnangul pole maakohtu vaidlustatud otsuse puhul võimalik eelnevalt osutatud rikkumist sedastada. Seejuures ei ole apellatsiooni pinnalt vaidlust I. Dõrkole mõistetud karistuse liigis ja määras, vaid kaitsja soovib, et süüdistatava vangistus jäetaks tervenisti tingimisi, mitte osaliselt nagu maakohus seda tegi. Seda, kas jätta mõistetud karistus tingimisi või mitte või pöörata osaliselt täitmisele ja jätta osaliselt tingimisi, 11 ei ole

§ 56

lg-sse 1 puutuv karistuse mõistmise, vaid

§ 73või 74 alusel toimuv karistuse individualiseerimise küsimus.

Karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik, vaid tegemist on vangistuse alternatiiviga (vt RKKKo 3-1-1-99-06, 3-1-1-11612).

§-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist ei pea kohus põhistama (RKKKo 3-1-1-18-11, p 8.2). Apellatsioonis nimetatud asjaolusid, sh süüdistatavale avariist saadud tervisekahju, on maakohus karistuse mõistmisel ja individualiseerimisel arvesse võtnud, ent leidnud, et saadud vigastused ei ole nii tõsised, et ületaksid tavapäraseid liiklusest saadud vigastusi ja õigustaksid I. Dõrko karistuse kandmisest vabastamise. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu argumendid karistuse mõistmisel ja individualiseerimisel asjakohased. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et arvestades I. Dõrko kuriteoga kaasnenud raskeid, traagilisi asjaolusid, samuti tema isikut, sh tema vanust, tervislikku seisundit, pikaajalist kogemust autojuhina, on põhjendatud süüdistatava karistamine šokivangistusega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ka seoses süüdistatavalt peielaua kulude hüvitise väljamõistmisega hukkunu vanemate C ja Y kasuks VÕS § 1045 lg 1 p 1, § 1056 alusel. Maakohus on N OÜ arve ja Swedbank AS-i väljatrüki alusel näidanud ära, et kannatanu C tasus 1300 eurot peielaua toitlustuse eest. Apellatsiooni väited, et kõnealused kuludokumendid on ebapiisavad matusega seotud kulu kinnitamiseks, on otsitud. Apellant viitab, et arve väljastati kolmanda isiku nimele, samuti ei nähtu kuludokumentidelt otsest viidet matusele. Ringkonnakohus märgib, et osade kulutuste osas, milliste osas kaitsja ei ole mingeid vastuväiteid esitanud, ei nähtu nendega seotud kuludokumentidelt sedagi, kellele need on väljastatud, kes nende eest tasus, viidet matusele. Näiteks surnu riietust ja kingi puudutavad kuludokumendid. Nende osas pole kaitsjal kahtlusi nende seotuses matusega. Hauakivi arvest nähtuvalt ei ole see samuti väljastatud hukkunu vanemate nimele, ent selles osas kaitsja probleemi ei näinud, kas see kulu tekkis kannatanutel S. ja Yil (I kd, tl 199). Matuseteenuseid puudutavast 27. mai 2019 arvest nähtuv võimaldab eeldada, et matused toimusid 16. mail 2019. N OÜ arve on väljastatud samal päeval, s.o matusepäeval. Kuigi arve on väljastatud J nimele, kinnitab Swedbank AS-i maksekorraldus, et selle arve tasus ja peielauaga seotud kulu tekkis C-l. Seega on tõendatud, et kõnealune kulu toitlustusele oli seotud hukkunu peielauaga, mis on üheks niisama iseloomulikuks matusega seotud kuluks nagu seda on surnu riided, hauakivi, muusika jm kulud, mida kaitsja ei ole vaidlustanud. Apellatsioonis palub kaitsja vähendada süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude suurust proportsionaalselt vähenenud tsiviilhagi summaga. Ringkonnakohus märgib, et seadusest ega kohtupraktikast tulenevalt ei olene menetluskulu suurus iseenesest kuidagi sellest, mis ulatuses on süüdistatava suhtes rahuldatud tsiviilhagi ja mõistetud temalt välja kahjuhüvitis. Arvestades, et ringkonnakohus ei vähenda süüdistatava poolt väljamõistetud kahjuhüvitist, siis puudub pikemalt vajadus käsitleda apellatsiooni enda pinnalt taotlust süüdistatavalt väljamõistetava menetluskulu vähendamiseks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 30. aprilli 2021. a kohtuotsuse I. Dõrko süüdistusasjas

§ 423lg 1 järgi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt) 12