KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2021, Rakvere kohtumaja Kriminaalasja number 1-17-3975 (16244000583) Kohtunik Kristel Vedro Kohtuistungi sekretär Raili Raja T

§ 200lg 2 p 7,8 järgi Kr

MS § 2742 lg 1 alusel seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest Ida-Viru Advokaadibüroo kasuks 185,16 eurot (sh käibemaks 20%) v.adv. Irina Žurina poolt süüdistatava E. G.i kaitsjana riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest. 1 Välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest Ida-Viru Advokaadibüroo kasuks 132,60 eurot (sh käibemaks 20%) v.adv. Arvo Suubani poolt süüdistatava J. R.i kaitsjana riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest. KrMS § 183 lg 1 alusel jätta menetluskulud, s.o KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjatele v.adv. Arvo Suubanile ja Irina Žurinale kohtueelses ja kohtumenetluses osutatud õigusabi eest määratud tasu ja kulud kokku 2215,44 eurot riigi kanda. E. G.i taotlus sõidukulude hüvitamiseks summas 500 eurot jätta rahuldamata. Kohtumäärus saata süüdistatavatele, nende kaitsjatele, prokurörile ja KrMS § 2742 lg 2 alusel teadmiseks Viru Maakohtu esimehele ja jõustumisel Rahandusministeeriumile. Kohtumäärusele on õigus esitada määruskaebus Viru Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja kohtu põhjendused Viru Ringkonnaprokuratuur edastas 21.04.2017 Viru Maakohtusse süüdistusakti E. G.

§ 200lg 2 p 7,8 järgi ja J.

R.

§ 200lg 2 p 7,8 järgi menetlemiseks üldmenetluses.

Viru Maakohtu esimehe käskkirjaga jagati asi Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja kohtunik Kristel Vedro menetlusse. Süüdistuse kohaselt J. R. ja E. G. võõra vallasasja omastamise eesmärgil 11.05.2016 kella 17.10 paiku xxxx maja ees kasutasid vägivalda J. Š.i suhtes. E. G. tõmbas kannatanult ära kõrvaklapid Nokia väärtusega 5 eurot. Kui kannatanu püüdis kõrvaklappe tagasi haarata, siis E. G. lõi kannatanut rusikaga näkku, millest kannatanu tundis valu ja kulmust jooksis verd. J. R. haaras J. Š.i riietest ja kui kannatanu püüdis tema haardest vabaneda, siis J. R. suunas kannatanule noa ja ähvardas kannatanut sõnadega: „ Sa ju tead, mida ma võin teha“. Sellal kui kannatanu püüdis haardest vabaneda, kukkus maha kannatanu telefon Nokia xxxx väärtusega 75 eurot koos mälukaardiga väärtusega 16 eurot ja telefoni kaane all oleva 30 euro sularahaga, mille E. G. üles korjas. Kokku tekitasid kannatanule kahju summas 126 eurot. Sellega J. R. ja E. G. panid toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, toime pandud vägivallaga, grupi poolt, relvana kasutatava muu esemega ähvardades, s.o kuriteo KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi. 28.07.2017 eelistungil pandi paika kohtuistungite toimumise ajad. Viru Maakohus andis 28.07.2017 määrusega süüdistatavad E. G.

§ 200lg 2 p 7,8 järgi ja J.

R.

§ 200lg 2 p 7,8 järgi üldmenetluses kohtu alla.

Kohus isikutele tõkendit ei valinud, kuna eelmenetluses oli isikutele jäetud tõkend valimata. 04.12.2017 kohtuistungile J. R. ei ilmunud, kohus lükkas kohtuistungi edasi. 12.12.2017 kohtuistungil J. R. samuti ei ilmunud. Kohus määras kohtuistung edasi lükata, J. R. tagaotsitavaks kuulutada ja vahistada. Viru Maakohus kuulutas 15.01.2018 määrusega süüdistatava J. R.i tagaotsitavaks ning määras süüdistatava tabamisel ta vahistada. 22.01.2018 kohtuistungil määras kohus kohtuistung edasi lükata kuni J. R.i tabamiseni. 2 25.01.2018 esitas süüdistatava J. R.i kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Viru Maakohtu 15.01.2018 määruse peale ning taotles tühistada Viru Maakohtu 15.01.2018 määrus tõkendi vahistamise kohaldamise osas. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 15.02.2018 määrusega süüdistatava J. R.i kaitsja määruskaebuse ning tühistas Viru Maakohtu

1. jaanuari 2018 määruse osaliselt, s.o J. R.i vahistamise osas, muus osas jäeti maakohtu määrus muutmata. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 20.07.2018 Viru Maakohtule taotluse J. R.i osas Euroopa vahistamismääruse koostamiseks. Taotluse kohaselt saabus xxxx kinnitatud info, et isik on alates 18.03.2018 sisse kirjutatud xxxx, täpsemalt aadressile xxxx. Seoses eeltooduga palub politsei kohtul teavitada, kas kohus annab välja EAW või võib tagaotsimise lõpetada. 21.08.2018 edastas kohus politseile vastuse, mille kohaselt Viru Maakohus kuulutas 15.01.2018 määrusega kriminaalasjas nr 1-17-3975 süüdistatava J. R.i tagaotsitavaks ning määras J. R.i tabamisel ta vahistada, kuid Tartu Ringkonnakohus tühistas 15.02.2018 määrusega Viru Maakohtu 15.01.2018 määruse osaliselt, s.o süüdistatava J. R.i vahistamise osas. Eeltoodust tulenevalt, kuna süüdistatav J. R. on siseriiklikult tagaotsitav, kuid siseriiklik vahistamismäärus on ringkonnakohtu poolt tühistatud, puudub kohtul käesolevas kriminaalasjas alus Euroopa vahistamismääruse välja andmiseks. Viru Maakohus määras 20.02.2019 määrusega kriminaalasjas nr 1-17-3975 kohtuistungi toimumisajaga 24.04.2019 ning märkis muuhulgas, et juhul kui J. R. kohtuistungile ei ilmu, otsustada istungil, kas asi vaadata läbi ilma tema osavõtuta või anda tema suhtes välja Euroopa vahistamismäärus. 24.04.2019 kohtuistungile süüdistatav J. R. ei ilmunud. Kohus lükkas kohtuistungi edasi ja määras uueks kohtuistungi toimumise ajaks 27.08.
2. 27.08.2019 kohtuistungile süüdistatav J. R. ei ilmunud. Kohus lükkas kohtuistungi edasi ja määras uueks kohtuistungi toimumise ajaks 14.11.
3. 14.11.2019 kohtuistungile süüdistatav J. R. ei ilmunud. Kohus lükkas kohtuistungi edasi määramata ajaks, kuni J. R. tabatakse ja on Eestisse toimetatud. Viru Maakohus määras 14.09.2021 määrusega kriminaalasjas nr 1-17-3975 korraldava kohtuistungi toimumisajaga 13.10.
4. Kohtumääruses märgib kohus, et kohtuistungite läbiviimine on olnud antud kriminaalasjas raskendatud, kuna J. R. oli siseriiklikult tagaotsitav. Tema suhtes anti kriminaalasjas nr 1-20-7329 välja Euroopa vahistamismäärus. Käesolevaks ajaks on selgunud, et kriminaalasjas nr 1-20-7329 on J. R.i suhtes süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 tehtud kohtuotsus, mis ei ole jõustunud. Kohus leiab, et antud juhul on otstarbekas arutada kohtuistungil kriminaalasja perspektiivi ja kuulata ära taotlused. 12.10.2021 esitas süüdistatava E. G.i kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina Viru Maakohtule taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Taotluse kohaselt alustati 11.05.2016 Ida Prefektuuri Jõhvi politseiosakonnas menetlust kriminaalasjas nr 16244000583 KarS § 200 lg 2 tunnustel. 20.05.2016 kuulati E. G. üle kahtlustatavana. 21.04.2017 koostati süüdistusakt ja asi saadeti kohtusse. Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 28.07.2017 määrusega anti süüdistatavad kohtu alla. Käesolevaks ajaks on E. G. allutatud kriminaalmenetlusele rohkem kui 5 aastat. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlus E. G.

§ 200

lg 2 p 7, 8 järgi tuleb lõpetada 3 kohtulikku arutamist lõpule viimata, kuna on rikutud E. G.i õigust kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul. Kaitsja hinnangul on tegemist tavalise keerukusega kriminaalasjaga. Kriminaalasjas on 2 süüdistatavat. Tegemist ei ole raske kuriteoga või erilise avaliku menetlushuviga. Tuleb märkida, et kriminaalmenetluse läbiviimise perioodil E. G. korduvalt sõitis xxxx (alalisest elukohast) kohtuistungitele, mis toimusid Rakvere kohtumajas 04.12.2017; 12.12.2017; 22.01.2018; 20.02.2019; 24.04.2019, riskides kaotada töö xxxx. Kaitsja hinnangul ei saa jätta tähelepanuta, et menetlust antud asjas on venitatud, kuid mitte E. G.i süül. Dokumentidest ei nähtu, et süüdistatav oleks menetlust takistanud. Seega arvab kaitsja, et menetluse senine pikaajaline kestus ei ole tingitud E. G.i käitumisest. Toimiku materjalidest ei nähtu, et süüdistatav oleks kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või takistanud tahtlikult menetluse läbiviimist. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. Seega, antud menetluses riik oleks pidanud astuma samme menetluse kiiremaks lahendamiseks. Süüdistatava jaoks on ebakindlus küsimuses, kas ta tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või mitte ja seda oluliselt riigivõimu süü tõttu. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et kogu menetlus E. G.i süüdistuses on läbi viidud selliselt, et see võimaldab rääkida mõistliku menetlusaja möödumisest. Tegemist ei ole keeruka kriminaalasjaga ning isik ega tema kaitsja ei ole astunud omapoolseid samme menetluse venitamiseks ning menetlejate toimimine on põhjustanud käesoleva asja lahendamisel teatud viivitusi. Kaitsja arvab, et arvestades hilisemat perspektiivi kohtumenetluses on ilmne, et mõistlikku menetlusaega ületatakse. Keskmise statistika alusel kuulub kõigi kolme kohtuinstantsi läbimiseks ligikaudu kaks aastat, seega on ka asja läbivaatamise alustamise korral kõik vaidlusalused teod lõpplahendini jõudes aegunud. Ülaltoodu alusel asub kaitsja seisukohale, et kriminaalmenetluse tegelik kestvus ei ole võrdeline kriminaalmenetluse mõistliku ajaga. Isiku õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul tähendab isiku jaoks eelkõige õigust saada mõistliku aja jooksul lõplik ja jõustunud lahend. Antud juhul ei ole selline menetlus enam õiglane ega põhjendatud, kuna rikub isiku õigust mõistlikule menetlusajale sedavõrd intensiivselt. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-3-04, 3-1-1-100-09 ja 3-1-1-12-08, millele tuginedes on leitud, et juhul, kui süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, on kohtul EIÕK art 6 lg 1 alusel võimalik kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev kohtuotsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Eeltoodud asjaoludel leiab kaitsja, et käesoleva kriminaalasja kohtueelse menetluse kestel on aset leidnud põhjendamatud viivitused, mis on viinud mõistliku menetlusaja möödumiseni. Olukorras, kus menetluse venimine ei ole olnud tingitud süüdistatava käitumisest, kuid kriminaalasja menetlus on kestnud niivõrd pikka aega, on süüdistatava õigus menetlusele mõistliku aja jooksul saanud riivata. Kaitsja arvab, et ei pea põhjendatuks kriminaalmenetluse jätkamist, kuivõrd sellega kaasneks süüdistatava õiguse riive süvendamine. Kaitsja hinnangul on kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendatud. E. G. on nõus kriminaalmenetluse lõpetamisega. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS §-st 2742 lg 1 palub kaitsja lõpetada kriminaalmenetlus kohtuistungil seoses menetluse mõistliku aja möödumisega E. G.i suhtes. 13.10.2021 esitas süüdistatava J. R.i kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban Viru Maakohtule taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Taotluse kohaselt alustati kohtueelset menetlust asjas 11.05.2016 kannatanu ülekuulamisega. 23.05.2016 esitati J. R.ile kahtlustus KarS § 200 lg. 2 p. 7,8 järgi. 21.04.2017 koostas prokuratuur süüdistusakti, mille kohaselt süüdistati J. R.i selles, et tema koos E. G.iga võõra vallasasja omastamise eesmärgil 11.05.2016 kella 17.10 4 paiku xxxx maja ees kasutasid vägivalda J. Š.i suhtes. E. G. tõmbas kannatanult ära kõrvaklapid Nokia väärtusega 5 eurot. Kui kannatanu püüdis kõrvaklappe tagasi haarata, siis E. G. lõi kannatanut rusikaga näkku, millest kannatanu tundis valu ja kulmust jooksis verd. J. R. haaras J. Š.i riietest ja kui kannatanu püüdis tema haardest vabaneda, siis J. R. suunas kannatanule noa ja ähvardas kannatanut sõnadega: „Sa ju tead, mida ma võin teha“. Sellal kui kannatanu püüdis haardest vabaneda, kukkus maha kannatanu telefon Nokia xxxx väärtusega 75 eurot koos mälukaardiga väärtusega 16 eurot ja telefoni kaane all oleva 30 euro sularahaga, mille E. G. üles korjas. Kokku tekitasid kannatanule kahjus summas 126 eurot. Sellega J. R. pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, toime pandud vägivallaga, grupi poolt, relvana kasutatava muu esemega ähvardades s.o pani toime kuriteo KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi. 28.07.2017 anti J. R. kohtu alla. Tõkendit ei valitud ja seda ei kohaldatud ka kohtueelses menetluses. Kohtuistungid planeeriti 04.12.2017 ja 12.12.

1. 04.12.2017 kohtulik arutamine lükati edasi. J. R. ja kannatanu polnud prokuratuuri saadetud kutseid kätte saanud. 12.12.2017 kohtuistungil lükati arutamine edasi. J. R. polnud kätte saanud kohtukutset ega süüdistusakti, kannatanu oli väidetavalt haige. 15.01.2018 kohus määras kuulutada J. R. tagaotsitavaks ja kohaldada tema suhtes tõkendina vahistamist. 15.02.2018 Tartu Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu määruse J. R.i vahistamist puudutavas osas. 24.04.2019 kohtuistungiks J. R.ile tema teadaoleva elukoha aadressil Saksamaal kutset üle anda ei õnnestunud. 27.08.2019 kohtuistungiks selgus, et J. R.i suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus teises kriminaalasjas. 14.11.2019 kohtuistungil selgus, et J. R.i pole seni vahistatud ja kohtulik arutamine lükati edasi tema tabamiseni. Kaitsjale teadaolevalt anti J. R. 2020 aastal välja „kriminaalmenetluse teostamise eesmärgil seoses 01.10.2019 Euroopa vahistamismääruses märgitud karistamisele kuuluvate toimingutega” ja „tema 12.12.2019 toimunud kohtulikul ärakuulamisel ei loobunud ta spetsiaalsusprintsiibi (erikohustuse nõude) järgimisest”. Käesolevas kriminaalasjas pole Euroopa vahistamismäärust tehtud. Seega on J. R. antud välja teises kriminaalasjas tehtud Euroopa vahistamismääruse alusel lahendamaks tema vastutusele võtmise küsimus KarS § 118 järgi. KrMS §-st 455 tulenevalt on välja antud isiku suhtes võimalik menetlustoimingute tegemine ainult väljaandmisotsuses märgitud süütegude osas, aga mitte kriminaalmenetluses nr. 1-17-
2. Kaitsjale teadaolevalt oli J. R. teises kriminaalasjas maakohtus süüdi tunnistatud, kuid kohtulahend tühistati ringkonnakohtu poolt seoses menetlusnormide rikkumisega. Käesoleval ajal on asi Riigikohtu menetluses prokuröri kassatsioonkaebuse alusel. Vastavalt KrMS §-le 2742 lg 1, kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Vastavalt KrMS §-le §-s 2052 kui kohtueelses menetluses ilmneb, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada, võib kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse määrusega lõpetada. Käesoleval juhul süüdistatakse J. R.i esimese astme kuriteo toimepanemises, mis ei toonud kaasa olulisi tagajärgi. Kriminaalasi ei ole keerukas ega mahukas. Tegemist on ühe episoodiga ja vaidluse all on küsimus sellest, kas J. R. pani toime süüdistuses kirjeldatud teo või mitte. 5 Tõenditest on vaja uurida vaid kannatanu, ühe võimaliku tunnistaja ja kahe süüdistatava ütlusi, ühte kiirabikaarti ja asitõendi vaatlusprotokolli. Tsiviilhagi pole esitatud. Algselt oligi arutamine määratud kahele päevale- tõendite uurimine ja vaidlused. Eelkirjeldatud senine kriminaalmenetluse käik (J.R. esitati kahtlustus rohkem kui viis aastat tagasi ning süüdistusakti ning kutseid kohtuistungitele ta kätte ei saanud) ja KrMS §-st 455 lg 1 tulenevaid piiranguid kinnitavad, et J. R.i suhtes pole kriminaalasjas nr. 1-17-3975 menetluse jätkamine lähiajal võimalik. Arvestades, et kannatanu pole seni osalenud ühelgi kohtuistungil, on ta ilmselt kaotanud huvi asja edasise menetlemise vastu. Avalik menetlushuvi samuti puudub. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS §-st 2761 palub kaitsja lõpetada kriminaalmenetlus seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. 13.10.2021 kohtuistungil nõustus prokurör kaitsjate taotlusega menetluse lõpetamiseks mõistliku menetluseaja möödumisega. Süüdistatavad E. G. ja J. R. nõustusid menetluse lõpetamisega mõistliku menetluseaja möödumisega. 15.10.2021 esitas süüdistatav E. G. kohtule taotluse sõidukulude hüvitamiseks, kuid sõidukulusid tõendavaid dokumente kohtule esitada ei ole. Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et süüdistatavate kaitsjate taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks J. R.i ja E. G.i suhtes KrMS § 2742 lg 1 alusel on põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 274 lg 1 kohaselt kui kriminaalmenetlus tuleb lõpetada seoses mõistliku aja möödumisega § 2742 sätestatud alusel, lõpetab kohus kriminaalmenetluse määrusega. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul KrMS § 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. KrMS § 2052 kohaselt kui kohtueelses menetluses ilmneb, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada, võib Riigiprokuratuur kahtlustatava nõusolekul kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse määrusega lõpetada. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse tuleva ajavahemiku osas on Riigikohtu kriminaalkolleegium tuginevalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikele 1 märkinud, et "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. E. G.i suhtes algas mõistliku menetlusaja kulgemine talle kahtlustuse esitamisest 20.05.2016 ning J. R.i suhtes talle kahtlustuse esitamisest 23.05.2016, seega on menetlus mõlema süüdistatava suhtes kestnud üle 5 aasta ja 4 kuu. Kuigi igasuguse menetluse kestus põhjustab isikule teadmatust oma saatusest, ei ole õiglane jätta isikut sellisesse positsiooni liiga kauaks. Siinjuures tuleb märkida, et mõistliku menetlusaja instituut ulatub kuni kõrgeima astme kohtu menetluse lõpuni. Riigikohus märgib oma otsuses 3-1-1-57-10, et olukord, kus isiku jaoks on ebakindlus küsimuses, kas ta tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või mitte, kestnud pikalt, on rikutud isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. E. G.i ja J. R.i suhtes on ebakindlus kestnud juba üle 5 aasta ja 4 kuu ega lõppe ka lähitulevikus, kuna menetlus toimub alles I astme kohtus ega ole korraldavatest istungitest kaugemale jõudnud. 6 Kuigi tegemist on esimese astme kuriteoga, hõlmab E. G.i ja J. R.i poolt toimepandud kuritegu ühte episoodi ning tegemist ei ole eriliselt keeruka kriminaalasjaga. Seda kinnitab ka asjaolu, et eelistungil on prokurör taotlenud asja arutamiseks 2 päeva ning tõendeid on vaid ühes toimikus. Süüdistatav E. G. ei ole uusi kuritegusid toime pannud. Süüdistatav J. R.i suhtes toimub menetlus I astme kuriteo toimepanemise eest käesoleval ajal Riigikohtus, lahend on jõustumata. Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu lahendi seoses menetlusnormide rikkumisega. Kannatanu J. Š. on kaotanud huvi kriminaalasja vastu, talle põhjustatud moraalne ja varaline kahju ei ole suur. Maakohus nõustub kaitsjate ja prokuröri seisukohtadega ning leiab, et kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 1-17-3975 E. G.i ja J. R.

§ 200lg 2 p 7,8 järgi tuleb lõpetada Kr

MS § 2742 lg 1 alusel seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 183 lg 1 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavate menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu määratud kaitsjatele õigusabi osutamise eest kohtueelses ja kohtumenetluses, mis E. G.i puhul on 1202,04 eurot v.adv Irina Žurina poolt kriminaalmenetluses õigusabi osutamise eest ning J. R. puhul 1013,40 eurot v.adv. Arvo Suubani poolt kriminaalmenetluses õigusabi osutamise eest. KrMS § 183 lg 1 alusel tuleb nimetatud menetluskulud jätta riigi kanda. E. G. esitas kohtule ka taotluse sõidukulude hüvitamiseks summas 500 eurot. Süüdistatav sõitis kohtuistungile xxxx viiel korral, 12.04.2017, 12.12.2017, 22.01.2018, 20.02.2019 ja 24.04.2019. Pileteid kohtule ta esitada ei saa, kuna piletid tulevad meili peale, aga ta tegi kaks aastat tagasi endale uue e-maili ning eelmisele ei ole tal enam juurdepääsu. Kohus jätab E. G.i taotluse sõidukulude hüvitamiseks summas 500 eurot rahuldamata, tekkinud sõidukulu on tõendamata. Kohus lähtus eeltoodust ning juhindus KrMS § 2052; 274; 2742 sättest. Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) Kristel Vedro 7