← Eesti

2-20-8328/49

Obsah (8)§ 657§ 456§ 651§ 652§ 403§ 330§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-8328 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek

) § 3141 lg 1). Kostjal ei esinenud maakohtu otsuse tegemise hetkel ega esine ka praegu mõjuvaid põhjusi elatisenõude vähendamiseks. Määrates vanema osa lapsele elatise andmisel, tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Kostja tugineb menetluses läbivalt 6

(8)enda halvale majanduslikule olukorrale, kuid ei ole oma väiteid majandusliku seisundi kohta tõendanud. Lisaks on kostja vastavad väited vastuolulised (nt jääb arusaamatuks, kas kostja töötab ja elatub miinimumpalgast, mida ta saab töötasuna, või on kostja enda õe ülalpidamisel). Hagejad paluvad ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel arvesse võtta kõiki hagejate poolt maakohtule esitatud seisukohti ja põhjendusi. Maakohtu poolt väljamõistetud elatis on niigi väike, arvestades hagejate vajadusi, ning selle vähendamine on lubamatu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

  1. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis B. kasuks alates
  2. juunist 2020 välja suurema elatise kui 106 eurot kuus ning A. kasuks suurema elatise kui 134 eurot kuus. Muus osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi seega jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

8.

§ 652

lg 1 p-st 1 tuleneva üldpõhimõtte kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud.

§ 652

lõike 1 punkt 2 ning lõike 3 punkt 2 lubavad ringkonnakohtul võtta apellatsioonkaebuse läbivaatamisel arvesse ja tuvastada siiski ka neid asjaolusid ning hinnata tõendeid, mis jäid maakohtus mõjuval põhjusel esitamata või hindamata. Sama paragrahvi

  1. lõike järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust ringkonnakohtule põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. F.F. poolt kostjalt elatise saamiseks tsiviilasjas nr 2-21-2090 esitatud hagi on ringkonnakohtu hinnangul selline uus asjaolu, millega tuleb apellatsioonkaebuse läbivaatamisel arvestada. Kohus võttis hagi tsiviilasjas nr 2-21-2090 menetlusse
  2. märtsi
  3. a määrusega ning kostja on Kohtute infosüsteemist nähtuvalt selle määruse kätte saanud
  4. märtsil
  5. Kuigi kostja sai hagist eelduslikult teada seega üks päev enne maakohtu poolt otsuse tegemist käesolevas asjas, ei olnud sellele maakohtu menetluses objektiivselt võimalik enam tugineda (ega maakohtul vastava asjaolu osas seisukohta võtta). Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on maakohus andnud
  6. veebruari
  7. a e-kirjaga pooltele

§ 403

lg 1 kohase tähtaja lõplike seisukohtades ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks kuni

  1. märtsini 2021 (I kd, tl 157). Seega lõppes hiljemalt
  2. märtsil 2021 ka tähtaeg, millal pooled oleks saanud veel erandina uusi asjaolusid ja tõendeid esitada ning maakohus nendega arvestamist kaaluda (

§ 330lg 3 ja § 331).

Puuduvad tõendid, et kostja oleks juba sellel ajal olnud teadlik F.F. poolt tsiviilasjas nr 221-2090 esitatud hagist. 9. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna elatisenõude esitamine F.F. poolt (kui uus asjaolu) siiski alust maakohtu otsuse muutmiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on F.F. 7

(8)sündinud XXXXXX ning saab seega 21-aastaseks XXXXXX. Eeldusel, et F.F. omandab kõrgharidust, on ta hetkel PKS § 97 p 2 järgi õigustatud kostjalt ülalpidamist saama. Samas on maakohtu poolt mõlema hageja kasuks välja mõistetud elatised niigi oluliselt väiksemad PKS § 101 lg 1 kohasest miinimumelatisest (hetkel 292 eurot kuus) ning nende täiendavaval vähendamisel kostja apellatsioonkaebuse alusel saaks elatise maksmise eesmärk ebaproportsionaalselt kahjustada (st veelgi väiksema elatise puhul ei oleks hagejate igapäevased vajadused rahuldatud ega arenguks piisavad vahendid tagatud). Lisaks tuleneb PKS § 98 lg-st 1, et kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele. Seega kui kostja ei ole võimeline kõigile lastele ülalpidamist andma, tuleb eelistada hagejaid F.F.le. Ringkonnakohus märgib, et alates
  1. septembrist 2021 ei ole ka B. enam alaealine ülalpeetav. Kostja arvates ei ole ta suuteline tasuma ühes kuus elatist rohkem kui 340 eurot. Sellega seoses rõhutab ringkonnakohus hagejate poolt korduvalt märgitut, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat elatise maksmisest (vt ka Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13 koos selles viidatud praktikaga). Maakohtu tuvastatu kohaselt on kostja Narvas asuvate XXXXXX ja HÜ XXXXXX liige ning tema kasutuses on seega hooneühistutele kuuluvad omaette kasutust võimaldavad hooneosad. Apellatsioonimenetluses ei ole pooltel nimetatud asjaolude üle vaidlust. Ringkonnakohtu hinnangul oleks kostjal ka selle vara arvelt (tema kasutusse antud ruumide üürimisel või hooneühistu liikmesuse võõrandamisel) võimalik ülalpidamiskohustusi laste ees täita.
  4. Apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmiseks. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kaebuse menetlemisel tekkinud kulud

§ 171lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

11.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hagejad ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ning kulude kandmine ei nähtu ka asja materjalidest. Seega ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.