lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäär on liialt suur ja ei arvesta lapse tegelikke vajadusi. Uuringu kohaselt on lapse keskmine ülalpidamiskulu 388 eurot kuus ning tegelik lapse vajadustele vastav elatis alla 200 euro. Samuti on oluline märkida, et tagasiulatuva elatise perioodil viibisid lapsed iga kuu olulise osa ajast isa vanematega, kes andsid lastele vahetult ülalpidamist. Ning aasta lõikes viibisid lapsed isaga 5 nädalat koos puhkusereisidel, mil isa tasus kõik nende kulud. Sel perioodil olid isal otsesed kulud lastele (eluasemekulud, toit, hügieen, vaba aeg, lennupiletid jmt). Arvestades eelnevalt käsitletud ajaolusid, laste elukorraldust, riiklikke toetusi ning kostja panust laste ülalpidamisse nii vahetult kui laste ema kontole tehtud maksetena, ei ole võimalik tuvastada, et kostja oleks laste ülalpidamiskohustust rikkunud. Esitatud hagi on nii edasi- kui tagasiulatuva elatise nõudes põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Hagejad ei ole tõendanud, et nende igakuised põhjendatud ja vajalikud kulud on nii suured, et hagejate tänase elukorralduse juures ja arvestades ka riiklikke toetusi, oleks kostja senine panus ebapiisav, mis võiks õigustada nii tagasiulatuva kui ka edasiulatuva elatise väljamõistmist. Kohtu põhjendused
) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida
lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.
lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest ½ on 292 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta). 4. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hagejate vanemateks on kostja ja W (kd I lk 6, 7). Puudub vaidlus, et kostja ei ela hagejatega käesoleval ajal igapäevaselt koos. Hagejatel on seega kostjast lahus elava alaealiste lastena kostja vastu
§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Kohus selgitab, et nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saaks lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta
lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, p 11).
lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) ülalpidamist nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.
lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (
5. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist seega, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud
§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning 5 alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Puudub vaidlus, et alates hagi esitamisest kuni oktoober 2020 on kostja tasunud elatist seadusjärgses summas, novembri eest 400 eurot, detsembris 2020 450 eurot ning jaanuaris 2021 samuti 450 eurot (kd I 195). Samas asub kohus seisukohale, et enne hagiavalduse kohtule esitamist ei ole kostja oma ülalpidamiskohustust piisavalt täitnud. Hagimaterjalidest nähtuvalt on hagejate seaduslik esindaja palunud elatise tasumist hageja I arveldusarvele XXXXXXXXXXXXX. Hagejad on märkinud, et perioodil 01.05.201930.04.2020 on kostja tasunud kokku 1726 eurot. Lisatud tõendist nähtuvalt võib järeldada, et kostja on tasunud kokku 2610 eurot, millest hagejad on maha arvestanud 884 eurot (kd I lk 11, 51). Samas nähtub vanemate vahelisest vestlusest, et lennupiletite jaoks on palutud 850 eurot (kd I lk 33). Seega loeb kohus, et kostja on tasunud elatisena kokku 1760 eurot viidatud perioodil, so ca 147 eurot kuus, mis teeb hagejale I ca 74 eurot ja hagejale II samuti ca 74 eurot. Kostja on märkinud, et on täiendavalt elatist tasunud ning on esitanud tõendina ka mõlema hageja pangakontode väljavõtted (kd I lk 68-93, 143-151). Kuna tegemist ei ole aga kontodega, millele hagejate ema soovis elatise tasumist, siis ei saa kohus nimetatud kontodele võimalike laekumisi arvestada elatise tasumisena. Kohus selgitab, et kui hagejate ema soovib, et elatis kantakse üle kindlale pangakontole ning ei ole andnud/ ei anna nõuolekut ega ei kiida heaks, et ülalpidamiskohustust täidetakse muul viisil, siis alaealisest lapsest lahus elava vanemana ei saa kostja valida, kuidas ta ülalpidamist lapsele annab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 teise lause kohaselt on alla 18 aastasel füüsilisel isikul piiratud teovõime. Kui kohustus on täidetud sellisele isikule, siis loetakse kohustus võlaõigusseaduse § 79 lg 2 esimese lause järgi täidetuks, kui piiratud teovõimega võlausaldajale täideti kohustus tema seadusliku esindaja nõusolekul või kui seaduslik esindaja kiitis täitmise heaks. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Kostja on lugenud ülalpidamiseks ka lastele antud taskuraha. Kohus selgitab, et taskuraha ei kata vältimatuid kulutusi (s.h eluasemekulud, ravimid jms). Ka lennupiletid ja puhkusereisid ei ole vältimatult vajalik ülalpidamiskulu. Nimetatud kulutusi ei tehta igapäevavajaduste rahuldamiseks. Kostja võib lapsi viia reisile lisaks elatise tasumisele või saavutada vastavasisulised kokkulepped lapse emaga. Kohus leiab, et kuna kostja ei ole enne hagiavalduse esitamist elatist igakuiselt miinimumsuuruses tasunud, siis on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest õiguslikult põhjendatud. Kohus selgitab, et ülalpidamise andmine rahas, igakuiselt ettemakstult, võimaldab elatist lapse heaks vahetult kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Erinevate teenuste ja kaupade eest tasumine ülalpidamise andmisena ei anna sellist kindlust ega täida ülalpidamise eesmärki. Kui lapsest lahuselav 6 vanem soovib lisaks igakuisele elatisele osta lapsele asju või tasuda teatud teenuste eest (s.h nt riided, telefonid jms), siis võib ta seda teha täiendavalt igakuisele elatisele või saavutada vastavasisuline kokkulepe lapsega kooselava vanemaga.
lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on
lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla
lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on
Mõjuvaks põhjuseks võib
lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja on oma vastuses välja toonud, et tal puudub töökoht, ta on töövõimetu, talle on määratud raske puue ning tema sissetulekuks on üksnes sotsiaaltoetus 35,80 eurot ning töövõime kaotuse eest toetus 254,62 eurot. Kohus loeb tõendatuks, et kostjal on tuvastatud raske puue ning talle on määratud puude toetus 35,80 eurot (kd I lk 95, 96). Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et kostja suhtes on käimas täitemenetlus, kus kostjalt nõutakse sisse võlasummat 302 899,09 eurot (kd I lk 102, 154). Kohus on teinud päringu Eestis asuvatele krediidiasutustele, millest nähtub, et kostjal puuduvad Eestis pangakontod (kd I lk 155-164, 179-186). Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et kostjal on pangakonto Belgias, mille väljavõtteid ei ole kostja kohtule esitanud (kd I lk 167-168, 173, 178). Äriregistri kohaselt on kostjaga seotud 6 äriühingut, s.h xxx OÜ (kostja on juhatuse liige); xxx OÜ (kostja on juhatuse liige); xxx OÜ (kostja on üks juhatuse liikmetest); Mittetulundusühing xxx (kostja on üks juhatuse liikmetest); MTÜ xxx (kostja on üks juhatuse liikmetest); MTÜ xxx (kostja on juhatuse liige ja üks asutajatest). Kinnisvara ja sõidukid kostjal kohtule teadaolevalt puuduvad. Kohus on 31.08.2020 kirjas palunud kostjal välja tuua oma igakuiste kulude loetelu ja tõendid kulude olemasolu ja kandmise kohta (kd I lk 136-137). Kostja ei ole kohtule oma igakuiseid kulutusi välja toonud. Kostja on menetlusdokumentides kinnitanud, et veedab lastega aega luksusjahil nii Horvaatias, Napolis, Sitsiilias, Kreekas ning on andud lastele ülalpidamist välisreisidel, kattes kõik nende kulud, s.h ostnud neile lennupileteid ja riideid. Seega asub kohus 9 seisukohale, et kostja on piisavalt majanduslikult kindlustatud, et lubada endale ja oma alaealistele lastele luksuslikumat elustiili. See, et kostjal puuduvad Eestis pangakontod või et kostja on puudega, ei tõenda käesoleval juhul, et kostja ei suudaks elatist hagejatele tasuda. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja majanduslik olukord ei anna alust täiendavalt elatist vähendada. Kostja ei ole välja toonud oma igakuised kulutusi, millest kohus võiks järeldada, et elatise väljamõistmisel kannataks hageja enda ülalpidamine. Kohus arvestab siinkohal ka kostja elustiiliga. Ka täitemenetluse algatamine kostja suhtes ei ole aluseks elatise vähendamisel. Samuti ei ole kostja tõendatud, et tal oleks igakuise sissetuleku teenimise võimalus täielikult välistatud. Ka puudega inimestele pakutakse vastavalt nende võimetele tööd. Kohus selgitab täiendavalt, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-21-118-12). Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. 10. Kostja on viidanud, et laste emale laekub ka peretoetus ning puudetoetus, millega tuleks elatise väljamõistmisel arvestada. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-35-17 p-s 20.3 märkinud, et lapse vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. PHS §-de 15 ja 16 kohaselt on peretoetuste, mille liigiks on mh lapsetoetus, eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (§ 32 lõige 1). Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt nt lahendid nr 3-2-1-37-11, punkt 16; nr 3-2-1-174-16, punkt 11). Kohtul on võimalik vähendada alaealistele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad.
-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus
lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada lapsetoetust või puudetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada
lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. 10 Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puudub alus peretoetuse ning puudetoetuse arvelt elatise vähendamiseks. Laste tegelikud kulud on igakuiselt miinimumist suuremad ning kostja ei ole tõendanud, et käesoleval juhul esineksid sellised erandlikud asjaolud, mille alusel saaks arvestada peretoetuse ning puudetoetuse laekumisega hagejate emale ning selle arvelt elatist vähendada.
mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-35-16). Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-78-13, p 13; Riigikohtu lahend 3-21-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse 11 määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 14). Esitatud tõenditest nähtuvalt on hagejate seaduslik esindaja hagejate ülalpidamiseks kostjalt regulaarselt elatist nõudnud (kd I lk 13-32). Perioodil 02.06.2019 kuni 02.06.2020 oleks tulnud kostjal tasuda hagejale I elatist summas 2628 eurot ning hagejale II samuti elatist 2628 eurot (s.o 219 x 12). Kostja on tasunud elatist perioodil 01.05.2019- 30.04.2020 1760 eurot (vt otsuse p 5), s.o 880 kummalegi hagejale. Samuti on tasutud mõlemale hagejale juuni 2020 elatis kokku summas 584 eurot, millest 2 päeva moodustab 38,93 eurot, s.o hageja I osas 19,47 eurot ja hageja II osas samuti 19,47 eurot. Seega on elatise võlgnevuse põhjendatud suuruseks 1728,53 eurot hagejale I ja 1728,53 eurot hagejale II. Kostja on küll välja toonud, et on nimetatud perioodil andnud hagejatele taskuraha sularahas, viinud lapsed reisile ning katnud ka hageja II arstiabi kulusid, kuid ühtegi tõendit kulude kandmise osas esitatud ei ole. Samuti on kohus juba eelnevalt välja toonud, et taskuraha andmist ei saa käsitleda elatise andmisena ning kohus ei arvestad teistele kontodele tasutud summadega. Kohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul ka sellised erandlikud asjaolud, mille alusel saaks tagasiulatuva elatise välja mõistmata jätta. 14. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi tagasiulatuva elatise osas rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista tagasiulatuv elatis perioodi eest 02.06.2019 kuni 02.06.2020 hageja I kasuks summas 1728,53 eurot ning hageja II kasuks samuti 1728,53 eurot. 15. Kohus on 14.12.2020 kirjaga andnud pooltele tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks kuni 15.01.2021 ning vastuväidete esitamiseks kuni 25.01.2021 (kd I lk 187). 25.01.2021 esitasid hagejad kohtule täiendavad tõendid. Kuna tegemist on hilinenult esitatud dokumentidega, siis kohus ei võta uusi tõendeid asja materjalide juurde. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu seda ei tagastata. 16. Kohus on 11.06.2020 määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse kohustades kostjat tasuma mõlemale hagejale elatist summas 100 eurot kuus kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Seega kuuluvad käesoleva otsuse jõustumisel hagi tagamise abinõud tühistamisele. Menetluskulud 17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 12 Kohus jätab menetlukulud poolte endi kanda. Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, siis ei määra kohus kindlaks ka menetluskulude rahalist suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.10.2021. a otsusega nr 2-208069. 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.