Obsah (8)

§ 1§ 111§ 491§ 49§ 24§ 22§ 54§ 46

1-21-2659 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2021.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-2659 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Urmas Re

§ 1

). AS § 54 lõikes 1 sätestatud koosseis - käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine ja edasitoimetamine, mille osas Andrei Šabõgini menetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetati, teenib riigi fiskaalhuve. Käitlemiseks mittelubatud alkohol on AS § 7 lg 1 punkti 1 ja AS § 4 lg 1 punkti 6 tähenduses mh alkohol, mis on maksumärgistamata. Maksumärk on aktsiisikaubale või selle müügipakendile kinnitatav erilistele turvalisusnõuetele vastav eritunnus, mis tõendab aktsiisi maksmist (

§ 111

). Maksumärgistamise kohustus on seaduse kohaselt ainult alkoholil etanoolisisaldusega üle 22 mahuprotsendi, mis on villitud müügipakendisse alates 0,05 liitrist (

§ 491lg 2).

Alkohol märgistatakse maksumärgiga, kui sellelt tekib aktsiisi maksmise kohustus Eestis (

§ 49

1 lg 1).

§ 24

lõike 21 kohaselt ei teki maksumärkidelt maksukohustust, kui nende maksumärkidega maksumärgistatud aktsiisikaup maksustati aktsiisiga teises liikmesriigis. Kui seda aga ei tehta, tuleb aktsiis maksta aktsiisikauba tarbimisse lubamise liikmesriigis maksukohustuse tekkimise päeval kehtinud määra järgi (

§ 24koosmõjus § 28 lõikega 1).

Maksumärgistamise eesmärk on vältida aktsiisiga maksustamata alkoholi tarbimisse sattumist ja tagada aktsiisikaubalt aktsiisimaksu tasumine (RKKKo asjas 3-1-1-3-09, p 17). Seega, müües maksumärgistamata alkoholi, st alkoholi, millelt ei olnud tasutud aktsiisi Eestis, kahjustas Andrei Šabõgin selgelt ühte õigushüve, milleks on riigi fiskaalhuvid. 4 2.8 KarS § 393 (s.o ebaseaduslikud toimingud tollisoodustusega kaubaga ja aktsiisikaubaga), milles Andrei Šabõgin kokkuleppemenetluses süüdi mõisteti, kaitseb samuti riigi fiskaalhuve. Oma tegudega rikkus Andrei Šabõgin riigi fiskaalhuve sellega, et jättis kohustatud isikuna

§ 22

lg 1 punkti 4 tähenduses tasumata aktsiisi lahja alkoholi tarbimisse lubamisel

§ 24lõike 1 kohaselt.

Seega sõltumata asjaolust, et Andrei Šabõgin käitles ebaseaduslikult nii lahjat alkoholi kui ka kanget, oli tema tegevus suunatud riigi fiskaalhuve kui õigushüve riivele. Õigushüvede riive temaatikat on käsitletud kohtupraktikas näiteks asjas, kus isik mõisteti ne bis in idem põhimõttest tulenevalt olukorras, kus ta oli joobnuna sõitnud tehniliselt mittekorras sõidukiga, õigeks joobes juhtimise eest, kuna eelnevalt oli teda juba karistatud väärteokorras tehniliselt mittekorras sõiduki juhtimise eest. Riigikohus sedastas, et kaitstavaks õigushüveks on mõlemal juhul kaasliiklejate turvalisus ning tegu, millega õigushüve kahjustatakse, on mõlema süüteokoosseisu järgi mootorsõiduki juhtimine. Kuna samas teos oli ta saanud juba väärteokorras karistada tehniliselt mittekorras sõiduki juhtimise eest, ei saa teda enam joobes juhtimise eest vastutusele võtta (RKKKo 3-1-1-124-06, p 7-8). Nii on ka Andrei Šabõgin lahja ja kange alkoholi müügiga kahjustanud riigi fiskaalhuve ning kuna tema sellisele tegevusele on väärteokorras tehtud otsustus, ei enam tema vastutusele võtmine võimalik. 2.9 Muu hulgas kinnitab kaitsjate seisukohta õigushüve kahjustamisest asjaolu, et KarS § 375 (s.o alkoholi ebaseaduslik käitlemine) on KarS § 393 suhtes erinormiks. Siinkohal võib tõstatuda küsimus ka sellest, kas KarS § 393 oli üldse õigeks normiks, mida sellistel asjaoludel kohaldada. Käitlemiseks mittelubatud alkohol on defineeritud AS § 7 lg-s

1. Seejuures viitab nimetatud lõike punkt 1 AS § 4 lg-le
2. AS § 4 lg 1 nimetab nõuded, millele käideldav alkohol peaks lisaks muudele õigusaktiga kehtestatud nõuetele vastama. Teisisõnu, alkohol peab vastama nii AS § 4 lg-s 1 toodud nõuetele kui ka muudele õigusaktidega kehtestatud nõuetele. PakS § 23 lõike 5 kohaselt on keelatud kauba müük pakendis, millel puudub tagatisraha märgistus. Tagatisraha märgistus peab PakS § 21 kohaselt olema nii klaas-, metall- kui ka plastpakendil. Vastavalt PakS § 21 lg 41 p-le 2 ei lisata tagatisraha pakendile, mis toimetatakse Eestist teise liikmesriiki. Võttes arvesse regulatsiooni, siis ei pidanud pakendil olema tagatisraha märgistust (kuna kaup pidi dokumentide järgi liikuma teise liikmesriiki). Samas on vastavas pakendis, s.o pakend ilma tagatisraha märgita, keelatud alkoholi müük Eestis. Asja materjalidest nähtub selgelt, et alkoholi müük toimus Eestis. Kui käideldav alkohol on pakendis, millele kohaldub tagatisraha märgistuse nõue, mis puudub, võib jaatada, et käideldav alkohol ei vasta õigusaktiga kehtestatud nõudele. Sellisel juhul on tegemist käitlemiseks mittelubatud alkoholiga, mille eest näeb ette vastutuse KarS §
3. Teine põhjus, miks lahja alkoholi näol oli tegemist käitlemiseks mittelubatud alkoholiga, seisneb selles, et sellelt oli tasumata alkoholiaktsiis. Iseenesest ainuüksi asjaolust, et vaidlustatava kohtuotsusega heidetakse ette aktsiiside mitte maksmist, järeldub, et käideldud alkoholilt pidi olema aktsiis tasutud. Aktsiisi maksmise kohustus tekib üldjuhul kauba tarbimisse lubamisel (

§ 24lg 1 ning § 41).

Aktsiisi tasumise kohustus oli seejuures isikul (alkoholitootjad), kes võõrandasid kauba isikutele (süüdistatavad), kellele ei olnud õigust kaupa ajutises aktsiisivabastuses vastu võtta (

§ 22lg 1 p 4). Seega, kuna lahjalt alkoholilt oli aktsiis maksmata, oli selle näol tegemist Kar

S § 375 tähenduses käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Eeltoodu valguses on oluline analüüsida

§ 54ja Kar

S §-des 375 ning 393 toodud koosseise. Maksuhaldur kvalifitseeris kange alkoholiga osa AS §-s 54 toodud koosseisu alla. Samale väärteokoosseisule vastab KarS § 375 juhul, kui alkoholi kogus ületab suure koguse. Prokuratuur ja kohus kvalifitseerisid lahja alkoholi osa KarS §-s 393 toodud koosseisu alla. Ei ole vaidlust asjaolus, et vaidlustatavas kohtuotsuses käsitletud lahja alkohol ületas ’suure koguse’ piiri. Lahja alkoholi osa kvalifitseeriti KarS § 393 (s.o üldnorm) ning mitte § 375 (s.o erinorm) alla põhjusel, et konkreetne lahja alkohol ei olnud käitlemiseks mittelubatud. See oli prokuratuuri ning kohtu hinnangul kätlemiseks lubatud. Ülaltoodud põhjustel on selline seisukoht väär. Tegemist oli käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Seega oleks vaidlustatavas kohtuotsuses kirjeldatud teod pidanud olema kvalifitseeritud KarS § 375 alla. Järgnevalt on oluline tuvastada, kas kange alkoholi ning lahja alkoholi käitlemist tuleb käsitleda eraldiseisvate tegudena. Selles osas annab vastuse eriala kirjandus: „Kui isik käitleb mitut liiki käitlemiseks mittelubatud või maksumärgiga märgistamata alkoholi, on tegemist 5 alkoholi suure kogusega, kui eri alkoholikogustelt arvestatavad aktsiisisummad kokku ületavad vähemalt 25-kordselt

§ 46lg-s 6 sätestatud määra.

Peaks isik käitlema teoainsuse mõttes ühe teoga (nt RKKK 3-1-1-14-14 p 2014) alkoholi, millest osa on üksnes maksumärgiga märgistamata, osa aga üksnes käitlemiseks mittelubatud, tuleb ka need alkoholikogused (või nendelt arvestatavad aktsiisisummad) suure koguse tuvastamisel liita. Eeltoodust järeldub, et nii kriminaalmenetluses käsitletud lahja alkoholi (täpsemalt ladustamine, hoidmine, edasitoimetamine või sellega kauplemine) 10 osategu kui väärteomenetluses käsitletud kange alkoholi osategu oleks pidanud olema kvalifitseeritud ühe teona ühe kooseisu, s.o KarS § 375 alla. Seega, kange alkoholi osas tehtud varasem väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise otsus välistab hilisema lahja alkoholi osas kriminaalkorras karistamise. PROKURATUURI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

1. Prokuratuuri hinnangul puudub antud apellatsiooni esitamiseks õigus KrMS § 318 lg 4 tulenevalt. KrMS § 318 lg 4 kohaselt on kokkuleppemenetluses apellatsiooni esitamine piiratud. Kohtumenetluse pool võib esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on käesoleva seadustiku
2. peatüki
3. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. 3.1 Apellatsioonis on välja toodud, et valesti on kohaldatud materiaalõigust, mis on KrMS § 338 punkti 2 kohaselt kohtuotsuse tühistamise aluseks. Ühtlasi on oluliselt rikutud menetlusõigust KrMS § 339 lõike 2 tähenduses, sest kohus oleks otsuse tegemisel pidanud kriminaalmenetluse lõpetama, juhindudes KrMS § 248 lg 1 punktist
4. Väidetavalt on topeltkaristamise keelu rikkumisega rikutud materiaalõigust ja kohtuotsus tuleks tühistada. Prokuratuuri hinnangul tuleb enne tühistamise aluse otsimist hinnata apellatsiooniõiguse olemasolu, kuid seda esitatud apellatsioonist ei tulene. Menetlusõiguse rikkumise osas on kaitsjad viidanud KrMS § 339 lg 2 rikkumisele, aga selline alus ei võimalda kokkuleppemenetluses kaebust esitada. 3.2 Kuigi apellatsiooni kohaselt on rikutud ka
5. peatüki
6. jao sätteid, siis ei ole apellatsioonis välja toodud sinna kuuluvat sätet, mida kohtuotsusega rikuti. Kui on mõeldud, et rikkumine seisnes selles, et kohus oleks pidanud kaitsjate arust tegema KrMS § 248 lg 1 punktist 4 tuleneva otsuse, siis selle osas tuleks hinnata KrMS § 248 lg 1 sätte mõtet. Tegemist on loeteluga, milliseid kohtulahendeid võib kokkuleppemenetluse raames teha. Prokuratuuri hinnangul ei ole tegemist rikkumisega, kui kohus teeb ühe KrMS § 248 lg 1 p 1 – 5 välja toodud lahenditest. Antud menetluse raames on kohus teinud kohtuotsuse süüdistatava süüdimõistmise ja talle kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta ning sellise otsuse tegemine ei ole olnud
7. peatüki
8. jao sätete rikkumine. 3.3 Kaitsjad on välja toonud, et võib tõstatuda küsimus ka selle osas, kas KarS § 393 oli üldse õigeks normiks, mida sellistel asjaoludel kohaldada, kuid see ei ole esitatud apellatsiooni esitamise alusena. Tegemist on ideega, mille alusel on üritatud näidata sama teo sisu ja ühendada AS § 54 ja KarS § 375 järgsed koosseisud, et põhjendada topeltkaristamise argumenti. Sellest tulenevalt ei ole põhjust lugeda sellist väidet apellatsiooni esitamise aluseks. Kui kohus peaks leidma, et tegemist on apellatsiooni esitamise alusega, siis tuleks arvestada, et tegemist ei ole tõsiselt võetava viitega sellele, et kuriteo kvalifikatsioon on vale. Prokuratuuri hinnangul on apellatsioonis õigesti leitud, et KarS § 375 on KarS § 393 suhtes erinormiks, kuid edasised argumentid kvalifikatsiooni osas ei ole asjaoludest tulenevalt asjakohased. Esitatud on viide PakS § 23 lg 5 ja väidetud nagu ei oleks kuriteo raames käideldud alkoholi pakendimärgistust olnud. Samas tuleneb kriminaalasjas ülekuulatud Y töötaja ütlustest (kd 2 tl 85 – 87), et neil ei olegi ekspertversioone ja müüdi sama Eesti kohalikku toodet ning eraldi purki ja pakendit toodetakse ainult kindlatele klientidele. A on selgitanud, et müüdud alkohol oli märgistatud erinevalt (kd 1 tl 103 – 105). Lisaks sellele oli kuriteo toimepanemise eesmärgiks selle edasimüük 6 Eesti territooriumil ja ilma pandipakendi märgistuseta ei oleks olnud seda võimalik teha. Prokuratuur leiab, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditest tulenevalt ei ole kuritegu valesti kvalifitseeritud. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et tegemist oleks olnud käitlemiseks mittelubatud alkoholiga ja arvestades, et KarS § 393 on aktsiisikaubaga ebaseaduslike toimingute ja tehingute tegemisel üldnormiks, siis on kvalifikatsioon ka igati korrektne. Samuti ei leia prokuratuur, et seadusest tulenevalt annaks teha järeldust selle kohta, et ainuüksi sellepärast, et alkoholilt on aktsiis tasumata, oli selle näol tegemist KarS § 375 tähenduses käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Tegemist ei ole üld- ja erinormi konkurentsiga, vaid lähtutud on kogutud tõenditest. Seejuures tuleb ka arvestada, et üldnorm ehk KarS § 393 on seaduses ettenähtud sanktsiooni poolest leebem koosseis ning lähtudes aktsiisikauba regulatsioonist on tegemist süüdistatava kasuks tehtud tõlgendusega. Eeltoodust tulenevalt palub prokuratuur jätta Harju Maakohtu 20.09.2021 otsuse peale kohtuasjas nr 1-21-2659 esitatud apellatsioon edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. 3.4 Kui kohus peaks leidma, et apellatsiooni esitamiseks on olemas alus ja see vastab seaduses sätestatud nõuetele, siis prokuratuuri hinnangul on tegemist perspektiivitu kaebusega, sest antud asjas ei ole rikutud topeltkaristamise keeldu. Ne bis in idem-põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest (RK nr 3-1-1-10-14 p 7.1). Kohtuotsuses on välja toodud Andrei Šabõgini poolt toime pandud kuriteo asjaolud ning neid enda vastuväites kordama ei hakka, kuid on ilmselge, et apellatsioonis on need asjaolud esitatud valikuliselt ja moonutatult. 3.5 Ne bis in idem põhimõte hõlmab üksnes olukordi, kus õiguserikkumised on koosseisutunnuste poolest kokkulangevad ja põhinevad ühel ja samal teol. Prokuratuuri toodud võrdlusest tulenevalt on konkreetsete tegude asjaolud sisuliselt täiesti erinevad. Eraldi on prokuratuuri hinnangul vajalik rõhutada tegude ajalist erinevust. Väärteo puhul on tegemist alkoholi hoiustamisega 28.10.2020, kuid kuriteo toimepanemine toimus enne seda ja pikema perioodi jooksul. 3.6 Kaitsjad on välja toonud väärteo lõpetamise määruses menetleja poolt esitatud lõigu, milles on kirjas, et Andrei Šabõgini süüteos on kaks tegu (väärtegu ja kuritegu) ning et kuriteo eest näeb seadus ette raskeima karistuse. Tegemist on ilmselgelt vale arusaama või kehvasti väljendatud mõttega, mis on kontekstist välja rebitud. Arvestades selle asukohta ja edasi kirjutatud teksti on eluliselt usutav, et tegemist on olnud väärteomenetluse lõpetamise põhjendusega ja eelduslikult on tahetud põhistada karistuse ebaotstarbekust. Prokuratuuri hinnangul ei ole tegemist olukorraga, kus ühe teoga on täidetud nii väärteo- kui kuriteokoosseis või kuriteokoosseis neelab väärteokoosseisu. Tegemist on kahe täiesti erineva teoga, mille faktilised asjaolud ei ole seostatavad. 3.7 Kui kohus leiab, et väärteo ja kuriteo raames esitatud tegude kirjeldus on faktiliselt seostatav, siis tuleb arvestada, et KarS § 2 lg 3 sätestab, et ühe süüteo eest ei tohi kedagi karistada mitu korda. Käesoleval juhul väärteomenetlus lõpetati ning selle osas ei järgnenud Andrei Šabõginile sanktsiooni. Leitud alkohol konfiskeeriti, kuid tegemist oli ka käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik öelda, et Andrei Šabõginit oleks mitu korda karistatud, sest tegemist ei ole karistamisotsusega ning karistuslikku tagajärge ei ole järgnenud. Väärteomenetlus lõpetati ilma igasuguste kohustusteta. Prokuratuur leiab, et isegi kui kohus tuvastab apellatsiooni esitamist võimaldava aluse, siis tuleks esitatud apellatsioon jätta ikkagi läbi vaatamata, sest tegemist on perspektiivitu kaebusega. KAITSJATE SEISUKOHT JA VASTUVÄITED PROKURATUURILE:
9. Kaitsjate hinnangul on prokuratuur eksimuses edasikaebeõiguse puudumise osas. Kaitsjad on apellatsioonis selgelt tuginenud kriminaalmenetluse seadustiku
10. peatüki
11. jao sätete rikkumisele, kuna kohus otsustust tehes ei juhindunud KrMS § 248 lg 1 punktist 4 ega lõpetanud kriminaalmenetlust, kuigi ilmnesid kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Ekslik on prokuratuuri käsitlus sellest, et rikkumist ei saa eksisteerida, kui kohus on teinud ühe KrMS § 248 lg 1 punktides 7 1-5 välja toodud lahenditest. Täiendavalt viitavad kaitsjad asjaolule, et kokkuleppemenetluses ei pruugi KrMS § 318 grammatilisest tõlgendusest igakordselt piisata ning edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis ei arvesta põhiseaduses ja karistusseadustiku üldosas sätestatuga, ei saa lugeda materiaalselt põhiseaduspäraseks (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-52-07, p 8-9) ning kokkuleppemenetluses oleks pidanud välja selgitama, kas isiku tõeline tahe hõlmab ka tema nõusolekut tema korduvaks karistamiseks. Kui selline tahe ei ole välja selgitatud ja kohtulikul arutamisel kõne all olnud, annab see kooskõlas kohtupraktikaga täiendava aluse edasikaebamiseks. Lisaks eeltoodule tuleneb kaebeõigus KrMS § 318 lg 4 teisest lausest, mis võimaldab süüdistatavale ja tema kaitsjale esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui oli kohaldatud valesti materiaalõigus (so kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe). Kokkuleppemenetlus ei võimalda otsust vaidlustada tõendite põhjal (ehk taotleda KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel menetluse lõpetamist). Käesoleval juhul tõstatus küsimus PS § 23 lõikes 3 ja KarS § 2 lõikes 3 sätestatud topeltkaristamise keelust. Sellises olukorras on võimalik süüdistataval ja tema kaitsjal kokkuleppemenetluse korras tehtud otsust vaidlustada. 4.2 Prokuratuur on liialt kitsalt Riigikohtu praktikat tõlgendades asunud topeltkaristamise keelu rikkumise kontrollimiseks võrdlema väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse aluseks olnud faktilisi asjaolusid, jättes kõrvale põhimõtte, et ne bis in idem keelu alla minev tegu on selline, mis on vaadeldav ühe teona loomuliku elukäsitluse järgi, nt käib sama õigushüve kohta (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-4-04, p 13.2) ning on oma osiste poolest ajalis-ruumiline tervik. Väär on prokuratuuri eeldus, et ne bis in idem põhimõte hõlmab üksnes olukordi, kus õiguserikkumised on koosseisutunnuste poolest kokkulangevad, mistõttu on prokuratuur soovinud faktilisi asjaolusid esile tõstes jätta mulje, et Andrei Šabõgini tegusid pole võimalik seostada ei ajaliselt, ruumiliselt ega muul moel. Prokuratuuri käsitlus läheb selliselt vastuollu kohtupraktikaga, kuivõrd ne bis in idem põhimõtte kontrollimisel tuleb faktilisi asjaolusid võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanuga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-56-15, p 8), mida oma vastuväites on teinud prokuratuur. Seega ei ole vastavalt kohtupraktikale võtmeküsimuseks antud kaasuse puhul see, kuidas on Andrei Šabõginile etteheidetavad teod kirjeldatud tegude subsumeerimisel kahtlustustes, vaid see, kas Andrei Šabõgini käitumisaktid on oma olemuselt sarnased; kas need on kantud ühisest tahtlusest ja on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu Andrei Šabõgini käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-56-15, p 9). Ei saa olla vaidlust selles, et viimati loetletut tuleb jaatada. 4.3 Andrei Šabõginile etteheidetud teod on omavahel ajaliselt kattuvad, mida prokuratuur sisuliselt küll oma käsitluses ei eita, kuid üritab ajalist seotust meelevaldselt läbi Andrei Šabõgini tegevuse kitsendamise moonutada. Nii nimetab prokuratuur esmalt, et kuriteo toimepanemise ajavahemik on 30.12.2019-23.10.2020 ja väärteo toimepanemise ajavahemik 2020 märts kuni 28.10.2020 (vastuväite lk 2, lahter „Ajavahemik“). Seejärel püüab prokuratuur aga Andrei Šabõgini käitumisakti (kange alkoholi käitlemine: omandamine, hoiustamine, ladustamine, müük) kitsendada normipõhiselt, järeldades, et Andrei Šabõgin pani teo toime ainult 28.10.2010, s.o kriminaalasjas läbiotsimise tegemise päeval. Kaitsjad on jätkuvalt seda meelt, et Andrei Šabõgini käitumisaktid kattuvad ajaliselt objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi, sõltumata sellest, millise terminiga igat käitumisakti täpselt tähistada. Samuti kattuvad Andrei Šabõgini teod ruumiliselt – objektiivse kõrvaltvaataja jaoks on need toime pandud Eesti Vabariigis, kus Andrei Šabõgin müüs laost või enda kodust garaažist alkoholi, millelt oli tasumata jäänud aktsiis. Viimati nimetatust aga on ilmne, et ka Andrei Šabõgini tegevus oli kantud ühtsest tahtest teenida alkoholi käitlemisel vaheltkasu. Kui teoühtsuse tuvastamisel või välistamisel lähtuda prokuratuuri seisukohast ja eristada tegusid selle järgi, kus aktsiisikaup asus, peaks vaidlustatavas otsuses ka õlle osas olema tuvastatud kaks erinevat 8 tegu. Õlu asus erinevates ladudes – XXX ja YYY. Siit ilmestub, et prokuratuuri seisukoht, mis välistab teoühtsuse kauba ladustamise erinevate asukohtade tõttu, on väär. Ka teo objekti kirjeldamisel on prokuratuur kitsalt lähtunud normikoosseisude dispositsioonidest, mis aga teoühtsuse tuvastamisel rolli ei mängi. Olulised on siinkohal hoopis need mõlema süüteo aluseks olevad faktilised asjaolud, et mõlemal juhul oli tegemist aktsiisiga maksustamisele kuuluva alkoholiga, millelt jäi aktsiis tasumata. Ei oleks ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt oluline, kas isik müüb/vahendab kanget või kerget narkootilist ainet – loomuliku elukäsitluse järgi on ta narkootikumide käitleja, kelle sooviks on teenida narkootikumide käitlemiselt tulu. Siinkohal pole oluline, kas isik müüks suures koguses ebaseaduslikult edasi temale arsti poolt välja kirjutatud narkootilist ainet või väikeses koguses illegaalselt saadud narkootikumi – tegemist oleks loomuliku elukäsitluse kohaselt ühtse kokkukuuluva teoga. Eelnevast tulenevalt on Andrei Šabõgini tegevus käsitletav ühe teona ning selles osas on tema suhtes jõustunud väärteomenetluse otsustus, mistõttu ei saa teda enam sama teo eest vastutusele võtta. Nimelt on Riigikohus sedastanud, topeltkaristamise keelu põhimõte kohaldub ka menetluse lõpetamise korral otstarbekuse kaalutlustel (RKKKo asjas 31-1-87-12, p 14) ning PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse esemeline kaitseala hõlmab lisaks kuritegudele ka väärtegusid (RKKKo asjas 3-1-1-20-12, p 13). See on asjaolu, mille prokuratuur jättis oma seisukohas absoluutselt tähelepanuta. Sellest tulenevalt on prokuratuuri äraspidine käsitlus topeltkaristamise õigustamisel väär. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kriminaalasja materjalidega, Andrei Šabõgini kaitsjate Dmitri Teplõhhi ja Priit Raudsepa apellatsiooniga ning prokuratuuri seisukohaga ja vastuväidetega, asub alljärgnevale seisukohale. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4, lg 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist KrMS
13. peatüki
14. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Apellatsioonis, mille on esitanud süüdistatava Andrei Šabõgini kaitsjad Dmitri Teplõhh ja Priit Raudsepp, on viidatud asjaoludele, mille vaidlustamine on võimalik märgitud seaduse kohaselt ka kokkuleppemenetluses, s.o KrMS
15. peatüki
16. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete väidetav rikkumine ning kui kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kaitsjate apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud oma lahendites nt nr 3-1-1-64-11 ja 3-1-1-4311, et muuhulgas ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. 9
17. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole KrMS
18. peatüki
19. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumine asetleidnud. Kaitsjate väide, et rikutud on ne bis in idem põhimõtet, mistõttu oleks maakohus pidanud tegema KrMS § 248 lg 1 p 4 lahendi, on ainetu. Seega ei ole maakohtu poolt rikutud oluliselt menetlusõigust KrMs § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium nõustub apellantidega, et KrMS § 248 lg 1 p 4 kohaselt peab kohus tegema kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kui ilmnevad sama seadustiku §-st 199 lg 1 p 2-5 alused. Samas tuleb arvestada, et kaitsjate viidatud KrMS § 199 lg 1 p 5 loetletud alust ehk samas süüdistuses on Andrei Šabõgini suhtes jõustunud kohtulahend, ei ole. 6.1 Kolleegium on seisukohal, et süüdistatava Andrei Šabõgini süüditunnistamine käesolevas kriminaalasjas KarS § 393 lg 1 järgi ei riku ne bis in idem põhimõtet järgmistel põhjustel. Väärteomenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt tuvastati, et Andrei Šabõgin hoidis aadressil WWW Tallinn oma elukoha garaažis maksumärgiga märgistamata kanget alkoholi koguses 73 pudelit, mis 28.10.2020 läbiotsimise käigus ära võeti. Andrei Šabõgini ütluste kohaselt ostis maksumärgiga märgistamata kanged alkohoolsed joogid Aleksei Glinski käest 2020 aasta pandeemia ajal, sest alkohol oli odavam kui poes. Harju Maakohtu
20. septembri 2021 otsusega kokkuleppemenetluses mõisteti Andrei Šabõgini süüdi selles, et tema organiseerimisel ajavahemikul 30.12.2019-18.03.2020 tellis tuvastamata isik Eesti Vabariigis asuvalt AS-lt Y lahjat alkoholi selle soetamiseks aktsiisi- ja käibemaksuvabalt. Aktsiisikaupade müük pidi toimuma ühendusesiseselt Eestist välja, sh V s.r.o aktsiisilattu Slovakkias. Tellitud aktsiisikaup, mis pidi deklaratsioonide järgi liikuma välisriikide aktsiisiladudesse, toimetati hoopis Andrei Šabõgini ja Igor Vesselovi kasutuses olnud XXX, Tallinn asuvasse lattu, mis ei olnud aktsiisilaoks. Edasi toimus nimetatud laost aktsiisikaupade edasimüük ja transportimine. 30.12.2019 kuni 03.04.2020 jagas Andrei Šabõgin korraldusi Igor Vesselovile aktsiisikaubaga saabuvate haagisautode XXX Tallinn asuvasse lattu toimetamiseks. Lisaks juhendas Andrei Šabõgin Igor Vesselovi kuidas toimida ebaseadusliku aktsiisikauba vastuvõtmisega, hoidmisega, ladustamisega ja edasimüügiga ning edasitranspordiga. Perioodil 03.04.2020 kuni 23.10.2020 jätkati samal viisil aktsiisikauba toimetamist YYY, Tallinn asuvasse lattu, millest seda edasi müüdi ja transporditi. Kuni 23.10.2020 aitas Andrei Šabõginit Aleksejs Glinskis (Aleksei Gliski), kes SIA V esindajana esitas aktsiisiladude F SIA, T, E ja V s.r.o andmed, mille põhjal koostasid Eesti aktsiislaod EMCS-is (aktsiisikaupade liikumise- ja kontrollsüsteemis) elektroonilised saatelehed kauba ajutises aktsiisivabastuses lähetamiseks teise liikmesriigi aktsiisilattu. Selliselt esitati kokku 11 tellimust ASle Y ja 21 tellimust AS-le A. Tellimuste eest maksmiseks andis Andrei Šabõgin vajalikud rahalised vahendid sh Aleksejs Glinskisele üle sularahas või organiseeris vajalike summade ülekandmise kriminaalasjas tuvastamata isiku/isikute poolt Mihails Morozovsi kasutuses olevatele kontodele. Välisriikide aktsiisladudesse liikuma pidanud aktsiisikaup toimetati aga ebaseaduslikult hoopis Andrei Šabõgini, Igor Vesselovi ja Denis Nõgene kasutuses olnud ladudesse, mis ei olnud aktsiisilaod. Kaup müüdi ja transporditi laost edasi. Ühiselt ja kooskõlastatult suures koguses aktsiisikaubaga ebaseaduslike toimingute tegemisega (aktsiisikauba vastuvõtmine, hoidmine, ladustamine, vedamine, lähetamine ja võõrandamine, samuti ajutise aktsiisvabastuse lõpetamine ja aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta) pani Andrei Šabõgin koos Aleksejs Glinskis, Mihails Morozovsi, Denis Nõgene ja Igor Vesseloviga toime KarS § 393 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 6.2 Kontrollimaks ne bis in idem põhimõtte järgimist tuleb sisuliselt hinnata nii väärteomenetluse kui ka kriminaalmenetluse esemeks olevaid teo tehiolusid. Esiteks ei ole tegude toimepanemise aeg kokkulangev, vaid ajavahemik on täiesti erinev. Väärteo toimepanemise aeg on 28.10.2020, kuid kriminaalasjas on märgitud ajavahemikus 30.12.2019 kuni 23.10.
21. Teiseks ühel juhul andis juhiseid süüdistatav teistele isikutele ja organiseeris koos teiste 10 isikutega aktsiisikaubaga (lahja alkohoolne jook) ebaseaduslike toimingute tegemist, teisel juhul oli tegemist käitlemiseks mittelubatud (maksumärgiga märgistamata) kange alkohoolse joogi hoidmisega ning süüdistatav käitles (hoidis) seda üksinda. Seega on süüdistatava roll tegude toimepanemisel erinev. Ühel juhul oli eesmärk saada endale alkoholi odavamalt kui kaupluses, mitte tulu teenimine nagu kaitsjad püüavad seda näidata. Seejuures jätavad kaitsjat mugavalt märkimata, et Andrei Šabõginile väärteomenetluses kaubanduslikku eesmärki ette ei heidetud. Teisel juhul oli eesmärk aktsiisivabalt saadud kauba müügist tulu teenimine, st tahtlus on erinev. Samuti saadi ühel juhul kaup AS-st Y, kuid teisel juhul eraisikult. Kardinaalselt erinevalt toimiti ka kauba eest tasumisel, selle vastuvõtmisel, hoidmisel, ladustamisel, sh edasimüügil ja edasitranspordil. Antud juhul ei ole käitumisaktid sarnased ning ei ole kantud ühisest tahtlusest ja nad ei ole ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine oleks kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes ei ole Andrei Šabõgini käitumise puhul tegemist ühe teoga, mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et Andrei Šabõgini suhtes oleks väärteomenetluses ühe osateo osas kohtuvälise menetleja poolt seisukoht juba võetud. Tulenevalt eeltoodust ei saa nõustuda kaitsjatega, et väärteomenetluses anti hinnang faktiliselt Andrei Šabõgini teole, sh kriminaalmenetluses kajastatud süüdistusele. Seega Andrei Šabõgini karistamine Harju Maakohtu poolt
22. septembril 2021 ei riku ne bis in idem põhimõtet ehk topeltkaristamise keeldu. 6.3 Kaitsjate viited RKKKo 3-1-1-1-124-06, p 7-8 jäävad tagajärjetuks, kuna viidatud lahendis algasid ja kulgesid mõlemad teod aegruumis samaaegselt ning lõpetati üheaegselt, kuid antud juhul ei ole tegemist samalaadsete asjaoludega mida käsitletud viidatud lahendis. Ka kaitsjate poolt viidatud RKKKo nr 3-1-1-87-12, p 14, ei ole taas antud juhul tegemist samalaadse olukorraga, kuna viidatud lahendis oli tegemist samas kriminaalasjas varasemalt tehtud lahendiga. Väärib märkimist ka see, et kohtuväline menetleja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, ei ole tegelikkuses menetlenud väärteoasja lõpuni ning teinud karistamisotsust, vaid leidnud, et asetleidnud rikkumine on isiku väärteo korras karistamiseks vähetähtis ja ebaoluline. Kohtuvälise menetleja sõnastus väärteomenetluse lõpetamise määruses on mõneti ebaõnnestunud osas, kus märgitakse, et Andrei Šabõgini süüteos on kaks tegu väärtegu ja kuritegu. Samas saab üheselt asuda seisukohale analüüsides kohtuvälise menetleja edasisi argumente menetluse lõpetamisel, et ilmselgelt on kohtuväline menetleja pidanud silmas seda, et isiku suhtes on menetluses ka kriminaalasi ning isik võib saada karistuse kuriteo eest, mistõttu on võimalik väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.
23. Kaitsjate apellatsioon osas, kas süüdistatava Andrei Šabõgini tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 393 lg 1 järgi, on taas ainetu. Väärib märkimist, et tegelikkuses ei vaidlusta kaitsjad sisuliselt apellatsioonis seda, et kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud. Kaitsjad märgivad, et võib tõstatuda küsimus ka selle osas, kas KarS § 393 oli üldse õigeks normiks, kuna oluline on analüüsida

§ 54ja Kar

S §-de 375, 393 koosseise. Väärteomenetluse lõpetamise määruses kvalifitseeriti kange alkoholi osa AS § 54 toodud koosseisu alla, mistõttu vastab samale väärteokoosseisule KarS § 375 juhul, kui alkoholi kogus ületab suure koguse. Kolleegiumil jääb arusaamatuks kaitsjate viited

§ 54

, kuna see säte reguleerib alkoholi aktsiisivabastuse loa kehtivuse peatamist ja kehtetuks tunnistamist. Seejuures ei ole viidatud, millist lõiget või punkti tuleks kohtul sisuliselt analüüsida. Ebaõige on kaitsjate seisukoht, et KarS § 375 koosseis vastab AS § 54 lg 1 koosseisule, kuna kohtupraktika kohaselt on KarS § 375 koosseisutunnustelt võrreldav AS §-s 53 („Alkoholi käitlemise korra rikkumine“) kirjeldatud väärteokoosseisuga (vt RKKKo nr 1-16-9717, p 13). Arvestades seda, et alkoholiseaduses sätestatud (eri) nõuded alkoholi käitlemisele ei kehti alkoholi hoidmisel, ladustamisel või edasitoimetamisel mitteärilisel eesmärgil, ei saa ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine mitteärilisel eesmärgil tuua kaasa kriminaalvastutust KarS § 375 järgi. Teisiti väljendatuna ei tulene alkoholiseadusest sellist kohustust või keeldu, mille rikkumise 11 korral oleks suures koguses alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamisega mitteärilisel eesmärgil täidetud KarS §-s 375 kirjeldatud koosseis (eelviidatud lahend p 14). Seega peab isiku karistamiseks KarS § 375 järgi tuvastama käitlemiseks mittelubatud, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubandusliku eesmärgi, kuid Andrei Šabõginile väärteomenetluses kaubanduslikku eesmärki ette ei heidetud, seega sellised kaitsjate väited jäävad tagajärjetuks. Kolleegium asub seisukohale, et kokkuleppes toodud teokirjeldus vastab karistusseadustiku eriosa sätte /KarS § 393 lg 1 /dispositsioonis sisalduvaga ning kirjeldatud faktilised asjaolud on KarS § 393 lg 1 alla subsumeeritavad. Seega on Andrei Šabõgin poolt toimepandu õigesti kvalifitseeritud KarS § 393 lg 1 järgi.

1. Kriminaalasjas on Andrei Šabõgini, tema kaitsjate ja prokuröri vahel ning tõlgi osavõtul sõlmitud kokkulepe
2. augustil 2021 (kd 12, tl 133-138). Andrei Šabõgin kinnitab kaitsjate juuresolekul enda soovi sõlmida kokkulepe selles kirjeldatud tingimustel, kinnitades seda enda allkirjaga (kd 12, tl 138). Seejuures on kokkuleppes kirjeldatud nii toimepandud kuritegu, kuriteo kvalifikatsiooni kui ka selle eest taotletavat karistuse liiki ja määra. Seega on nii süüdistatav ja tema kaitsjad nõustunud kuritegude kvalifikatsiooniga ja jõudnud kokkuleppele prokuröriga ka karistuste liigi ja määra osas. 8.1 Kokkulepe on teistkordselt avaldatud kohtuistungil, kus Andrei Šabõgin kinnitab, et ta on kokkuleppest aru saanud ning ta nõustub sellega (kd 12, tl 127-128) ning sellele eelnevalt on prokurör avaldanud ka kokkuleppe sisu, sh kuriteo kvalifikatsiooni osas. Lisaks on süüdistatav Andrei Šabõgin kinnitanud kohtule, et nõustub kokkuleppega, väljendas oma tõelist tahet ja jääb kokkuleppe juurde (kd 12, tl 128). Kohtus avaldatud kokkuleppe sõlmimist vabatahtlikult Andrei Šabõgini poolt ja selle vastavust varasemale kokkulepitule kinnitavad seejuures ka süüdistatava kaitsjad (kd 12, tl 128). 8.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites (vt nt nr 3-1-1-70-12, p 8-10, 3-1-1-74-15, p 10) märkinud üheselt, et kokkuleppemenetluse erisus seisnebki selles, et kohtumenetluse pooled lepivad enne asja kohtulikku arutamist kokku nii teo faktilistes asjaoludes (KrMS § 306 lg 1 p-d 1 ja 2) kui ka sellistel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis (KrMS § 306 lg 1 p 3). Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on teinud otsuse vastavalt kokkuleppes märgitule. Maakohus on kaalunud, kas süüdistatavale inkrimineeritud tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Maakohtu otsusest nähtuvalt lahendas kohus kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused kohtuliku arutamise põhjal ja kriminaaltoimiku materjalide alusel.
3. Kaebuse esitajad palusid jätta kaebemenetluse kulud riigi kanda, kuid kaebuses ei ole märgitud menetluskulude summat ega ei ole ringkonnakohtule esitanud kuludokumente. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik menetluskulude suurust kindlaks määrata. Samas selgitab ringkonnakohus, et KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui kaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna ringkonnakohus jätab kaitsjate kaebuse läbi vaatamata kui ilmselgelt põhjendamatu, jääb apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu süüdistatava kanda.
4. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätab ringkonnakohus süüdistatava kaitsjate apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12