← Eesti

1-20-4756/89

Obsah (9)§ 403§ 339§ 237§ 400§ 340§ 390§ 4021§ 187§ 4081

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 5. oktoober 2021 Kohtuasja number 1-20-4756 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Ingeri Tamm ja Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Vil

) § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse X.X. suhtes karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud õigusvastaste tegude tunnustel ning kohaldas talle ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi.

  1. SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik (edaspidi haigla) esitas
  2. mail 2021 Tartu Maakohtule esildise, milles tegi ettepaneku asendada X.X. le kohaldatud ambulatoorne ravi statsionaarse raviga.
  3. Tartu Maakohtus
  4. juunil 2021 toimunud kohtuistungil esitas X.X. suulise taotluse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks. Ka tema kaitsja vandeadvokaadi abi Simona Vissak palus kaaluda

§ 403lg 1 alusel sundravi kohaldamise lõpetamist.

  1. Pärast maakohtu istungit esitas X.X. kaitsja vandeadvokaadi abi S. Vissak Tartu Maakohtule menetluskulude nimekirja ning palus hüvitada haigla esildise rahuldamata jätmisel X.X. le seoses nimetatud esildise menetlusega tekkinud menetluskulud summas 1174,50 eurot (koos käibemaksuga). Vaidlustatud kohtumäärus
  2. Tartu Maakohus jättis
  3. juuni 2021 määrusega ravivormi muutmata ning määras, et X.X. suhtes tuleb jätkata ambulatoorset ravi. X.X. taotluse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks jättis maakohus rahuldamata ning X.X. kaitsja taotluse menetluskulude hüvitamiseks läbi vaatamata. Lühidalt leidis kohus järgmist.
  4. Pärnu Maakohtu
  5. jaanuari 2021 määrusega leidsid tuvastamist X.X. õigusvastased teod KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 tunnustel: X.X. kasutas
  6. veebruaril ja
  7. märtsil 2020 füüsilist vägivalda oma abikaasa M.P. suhtes. X.X. suhtes viidi läbi statsionaarne kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis. Ekspertide arvamuse kohaselt põeb X.X. vaimuhaigust luululise häire kujul ning see häire esines tal juba inkrimineeritavate kuritegude toimepanemise ajal. Oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest ei olnud X.X. talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemise ajal ega ekspertiisi läbiviimise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest, iseloomust ja tähendusest, ta ei olnud võimeline endale oma tegudest aru andma ega neid juhtima. Eksperdid leidsid, et X.X. psühholoogilised iseärasused on seotud eelkõige tema haigusega, s.o luululise häirega, mis mõjutab tema igapäevast funktsioneerimist ja suhteid teiste inimestega. X.X. l puudub haiguskriitika ja igasugune enesekriitika, mistõttu võib ta olla ohtlik teistele inimestele. Arvestades X.X. käitumist ja eksperthinnangut, leidis kohus, et X.X. ei olnud õigusvastaste tegude toimepanemise ajal oma vaimuhaiguse tõttu süüdiv, ta võib olla ohtlik iseendale ja ühiskonnale ning luulu iseloomu tõttu võib oht avalduda lähisuhetes.
  8. Praeguses kohtuasjas kuulati tunnistajana üle X.X. raviarst psühhiaater Carmen Arak, kes kinnitas, et X.X. l puudub ravisoostumus ja haiguskriitika ning enda luululist häiret ta ei tunnista. X.X. on ohtlik teistele, eelkõige oma perekonnale. Kui X.X. ei saa ravi, muutub ta pikapeale oma tervisele ohtlikuks, sest iga psühhoos ilma ravita on mingil määral kahjustav tegur. Psühhoosi sümptomeid on aga võimalik leevendada. See, et X.X. l puudub ravisoostumus ja haiguskriitika, on lisaks psühhiaatri ütlustele tuvastamist leidnud ka X.X. ütlustega: X.X. eitab psühhiaatrilise ravi vajadust ja kinnitab, et tal ei ole kordagi esinenud psühhoosi. X.X. l puudub jätkuvalt enesekriitika, kuna kohtuistungil väitis ta, et ei ole kedagi löönud, peksnud või kellegagi kakelnud. See kinnitab, et ta ei tunnista abikaasa suhtes vägivallategude toimepanemist.
  9. X.X. ohtlikkus ühiskonnale (s.o teistele) ei ole ära langenud. Alust taoliseks järelduseks annavad nii X.X. korduvad õigusvastased teod oma abikaasa vastu, kui ka temal jätkuvalt haiguskriitika, ravisoostumuse ja enesekriitika puudumine. Seega võib X.X. olla jätkuvalt ohtlik lähisuhetes, sh M.P. suhtes.
  10. Isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel. Praeguses asjas ei ole kohtu arvates alust järeldada X.X. ohtlikkuse äralangemist või vähenemist, kuna psühhiaater C. Araku ütlustest nähtuvalt ei ole psühhiaatrilist ravi X.X. suhtes saadud veel alustada. Seda põhjusel, et puudub raviskeem ja X.X. ei ole olnud arstidega koostööaldis. Samas kinnitavad psühhiaatri ütlused, et X.X. ei ole olnud sundravi vältel sedavõrd ohtlik, et oleks alust tema suhtes kohaldada tsiviilõiguslikku tahtest olenematut ravi. 2

(9)
  1. Pärnu Maakohtu
  2. jaanuari 2021 kohtumäärusest nähtub, et ekspertide arvamuse kohaselt vajab X.X. luululise häire ravi selleks näidustatud ravimitega pikema aja vältel, korrigeerimaks tema mõtlemist ja desaktualiseerimaks luulusüsteemi vähendamaks tema ohtlikkust luulusüsteemis olevate isikute suhtes. Kuivõrd tal puudub haiguskriitika ning püsib ohtlikkus, vajab ta sundravi kohaldamist.
  3. X.X. läbi vaadanud C. Araku ütlustega on tõendatud, et X.X. vajab ravi, kuna temal esinevat häiret (psühhootilisi sümptomeid) on võimalik raviga leevendada. Ravimeid on erinevaid, nii suukaudseid kui ka süstitavaid. Raviasutuse esildisest, psühhiaatri kirjalikust arvamusest, X.X. ütlustest ning C. Araku antud ütlustest nähtub, et X.X. vajab psühhiaatrilise ravi kohaldamist. Seega teeb kohus järelduse, et X.X. l esineb psühhiaatrilise sundravi vajadus: tema psüühikahäiret on võimalik ja vajalik raviga mõjutada, et vähendada tema psüühikahäirest tulenevat riski käituda edaspidiselt ohtlikult.
  4. Kuna eeltoodust järeldub, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamine ei ole X.X. suhtes põhjendatud, tuleb analüüsida, millises vormis on põhjendatud psühhiaatrilist sundravi jätkata. Ambulatoorse ravi statsionaarsega asendamisel tuleb kohtul hinnata, kas isikut on vaja jätkuvalt ravida ning kas ta on muutunud sedavõrd ohtlikuks, et see õigustab temalt vabaduse võtmist.
  5. C. Araku ütlustest järeldub, et X.X. ei ole mõnel korral ambulatoorsele ravivisiidile ilmunud, kuid tema risk ohtlikuks käitumiseks ei ole tõusnud. Kohtuistungil kinnitas X.X. jätkuvat motivatsiooni ambulatoorsele sundravile allumiseks ja ravi vastuvõtmiseks. Psühhiaatri ütluste ja X.X. sundraviaegse käitumise põhjal leiab kohus, et X.X. psüühilisest seisundist tulenev risk ohtlikuks käitumiseks ei ole kõrge, vaid pigem mõõdukas. X.X. terviseseisund on stabiilne, ta on valmis ravi vastu võtma ning raviga on võimalik ja vajalik tema psüühikahäiret mõjutada. Seetõttu ei ole vajalik ega õigustatud X.X. sundkorras statsionaarses vormis ravile suunamine ehk temalt vabaduse võtmine. Ravi tuleb jätkata ambulatoorses ravivormis.
  6. Menetluskulude hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmist põhjendas kohus järgmiselt. Mingite kulude hüvitamise vältimatuks eelduseks on nende menetluskulude hulka arvamine. Valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja menetlusosalise muud vajalikud kulud saab arvata menetluskulude hulka üksnes siis, kui menetlusosaline või tema kaitsja või esindaja esitab menetluskulude hüvitamise taotluse ja asjakohased kuludokumendid menetlejale õigeaegselt. Riigikohtu praktikast lähtuvalt tuleb see taotlus koos asjakohaste kuludokumentidega esitada kohtumenetluse staadiumis enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Tulenevalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadest ei ole sellise taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa lubatav ja hilinenult esitatud taotlus tuleb jätta läbi vaatamata. Kuna X.X. kaitsja koostas ja esitas kohtule menetluskulude nimekirja pärast kohtuistungi toimumist, tuleb kaitsja taotlus jätta läbi vaatamata. Määruskaebus
  7. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse X.X. kaitsja vandeadvokaadi abi S. Vissak. Esiteks taotleb kaitsja maakohtu määruse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata X.X. taotlus psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks. Selles osas taotleb kaitsja uue määruse tegemist, millega rahuldada X.X. taotlus sundravi lõpetamiseks. Teiseks soovib kaitsja maakohtu määruse tühistamist osas, millega jäeti läbi vaatamata taotlus menetluskulude hüvitamiseks – tuleb teha uus määrus, millega rahuldada menetluskulude hüvitamise taotlus. Oma taotlusi põhjendab kaitsja nõnda. 3
(9)16. Kohus jättis taotluse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks ebaõigesti rahuldamata. Sundravi kohaldamise alused on isiku ohtlikkus, mis on tingitud konkreetsest kriminaalmenetluses tuvastatud psüühikahäirest, ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Vaidlustatavast kohtumäärusest ei nähtu, et kohus oleks sisuliselt kaalunud, kontrollinud ja põhjendanud ohtlikkuse jätkuvat olemasolu. Sellega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes, mis tõi kaasa ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise.

  1. Kohus põhjendas X.X. ravi jätkamist asjaoluga, et X.X. ohtlikkus ühiskonnale (s.o teistele) ei ole ära langenud. X.X. ohtlikkust sisustas kohus esmalt talle ette heidetud õigusvastaste tegudega. Need teod leidsid aset ca 1 aasta ja 3 kuud tagasi ning maakohus rõhutas, et X.X. ei olnud siis süüdiv. Samuti märkis kohus, et X.X. l puudub jätkuvalt haiguskriitika, ravisoostumus ja enesekriitika, mida tõendavad nii X.X. kui ka tema raviarsti tunnistajana antud ütlused. Kuigi kohus tõi esile, et psühhiaatri ütlused kinnitavad, et X.X. ei ole sundravi vältel olnud sedavõrd ohtlik, et kohaldada tema suhtes tahtest olenematut ravi, jättis kohus tähelepanuta psühhiaatri ütlused selles osas, mis puudutab X.X. ohtlikkust praegusel ajal. Istungiprotokollist nähtub selgelt, et raviarst lähtus ohtlikkuse hindamisel üksnes kohtumääruses kirjeldatud tegudest. Kinnitust leidis, et X.X. on enamikel kohtumistel kohal käinud ning palunud esitleda endale raviplaani, mis on selgelt ravile suunatud inimese õigus. Raviarst kinnitas, et X.X. ei ole muutunud kohtumistel vägivaldseks ning lõplikku järeldust väljendas psühhiaater istungil järgmiselt: „Olen kuulnud, et kriminaalmenetluses sundravi kohaldamise menetluses omab tähtust eelkõige ohtlikkus ühiskonnale. Ju ta siis ei ole ohtlik teistele, ma ei oska öelda, kas on või ei ole.“
  2. Õiguskantsler on varasemalt juhtinud tähelepanu haigla sundravi osakonnaga seotud kitsaskohtadele. Neid tähelepanekuid ja praeguses menetluses avaldatut arvestades tulnuks kohtul raviarsti ütlustesse suhtuda äärmise tähelepanelikkusega. Kaitsja hinnangul hindas kohus aga tunnistaja ütlusi ebaõigesti. Raviarsti ütlused tuginesid üksnes kuuldustele, kohtumäärusest loetule ning olid selgelt tingitud pahameelest X.X. ja tema õe vastu. Küsimustele vastates kinnitas raviarst, et ei oska välja tuua ühtki põhjust, miks X.X. oleks praegusel hetkel ohtlik. Raviarsti etteheited X.X. selgitustele oma tervisliku seisundi ning tema õe visiitidel kaasas käimise osas olid aga suisa kohatud. Kohus jättis tähelepanuta ka selle, et X.X. ei ela oma nüüdseks endise abikaasa M.P. ga juba pikka aega koos ega ole osutanud vabanemise järgselt mingit ohtu ei endisele M.P. le ega teistele isikutele.
  3. Raviarst selgitas maakohtus korduvalt, et selline olukord on nende jaoks uus ning nad ei oska raviplaani määrata ilma, et X.X. annaks nõusoleku statsionaarseks raviks. Olukorras, kus ambulatoorse ravi teostamine on määratud haiglale, kes kinnitab kohtus, et neil puudub pädevus isikule ambulatoorse ravi teostamiseks, tulnuks kohtul muu hulgas kaaluda X.X. soovi jätkata ravi mõnes muus psühhiaatriakliinikus.
  4. Menetluskulude hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise osas ei nõustu kaitsja kohtuga järgmistel põhjustel.
  5. Kohtuistung viidi läbi video vahendusel. See on uuenduslik lahendus ja seda ei ole menetluslikult reguleeritud: puuduvad konkreetsed juhised dokumentide esitamiseks istungi kestel. Praeguses asjas ei nähtu kohtuistungi protokollist, et kohus oleks teavitanud pooli nõupidamistuppa mineku eelselt taotluste esitamise võimalusest ega küsinud kooskõlas

§ 237lg-ga 7, kas menetlusosalistel on taotlusi.

Sundravi menetlusele kohaldatakse üldiselt lühimenetluse sätteid (

§ 400lg 1).

Kuivõrd kohus jättis kaitsja taotluste esitamise õigusest teavitamata, tulnuks kohtul kaitsja poolt koos kirjalike teesidega esitatud taotlus menetluskulude hüvitamiseks siiski läbi vaadata. Seda mitte tehes rikkus kohus oluliselt menetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes. 4

(9)
  1. Kuna video vahendusel on dokumentide esitamine kohtule kaitsja omal algatusel selgelt raskendatud, oleks kohus võinud sarnaselt asja arutamisega kirjalikus menetluses anda pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks pärast istungit. Viimase osas on Riigikohus asjas nr 2-20-6730 (p 19) selgitanud, et õigustatud menetlusosalisele tuleb anda mõistlik tähtaeg menetluskulude nimekirja ja vajaduse korral neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Käesoleva menetluse eripära arvestades on oluline ka asjaolu, et menetluse peamiseks toiminguks ongi istungil osalemine. Seetõttu ei oleks kaitsja saanud esitada terviklikku menetluskulude nimekirja enne istungi lõppu, kuivõrd istungi lõpuaeg ei olnud teada. Analoogia korras saab võrdluseks võtta riigi õigusabi osutavad kaitsjad, kellel võimaldatakse esitada menetluskulude nimekiri istungi osas pärast istungit. Kohtupraktika on käesoleval muutuval ajal olnud väga erinev, st kaitsjale teadaolevalt on kohtud videoistungite puhul aktsepteerinud menetluskulude nimekirjade esitamist ka istungi järgselt, sarnaselt just riigi õigusabi esindajatele. Õigust tuleb kohaldada ühetaoliselt ning uudsemate lahenduste kasutamisel tuleks kohtul erilise tähelepanuga suhtuda sellesse, et isikud, kelle õigusi tuleb kaitsta, saaksid vajalikud taotlused esitada. Vastus määruskaebusele
  2. Prokuratuur leiab kaebusele esitatud vastuses, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha X.X. suhtes psühhiaatrilise sundravi jätkamise osas (I), seejärel lahendab määruskaebuse seoses menetluskulude hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmisega (II) ning viimaks võtab kokku määruskaebemenetluse tulemi ja kujundab seisukoha määruskaebemenetluse kulude osas (III). I
  4. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamine eeldab KarS § 86 lg 1 kohaselt muu hulgas isiku ohtlikkust ja ravivajadust. Kui kasvõi üks neist kahest alusest ära langeb, ei ole sundravi edasine kohaldamine enam võimalik ja ravi tuleb

§ 403alusel lõpetada.

X.X. ravivajaduse üle ei vaielda ja ka ringkonnakohus leiab, et see on jätkuvalt olemas: luululine häire on raskekujuline haigus, mis n-ö iseenesest ei leevene. Küll aga leiab kaitsja, et maakohus jättis põhjendamata X.X. jätkuva ohtlikkuse, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 26. Kehtiva kohtupraktika kohaselt saab

§ 339

lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumist jaatada vaid olukorras, kus puudub kohtulahendi põhistus kui tervik. Kui kohtulahendi põhjendused on pelgalt ebapiisavad või -veenvad, võib tegemist olla kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid asjades nr 3-1-1-14-14, p-d 669–700 ja nr 1-17-11182, p 25) Praegu on maakohus põhjendanud, millele tuginedes ja miks on alust pidada X.X. u jätkuvalt ohtlikuks ning miks esineb tema suhtes jätkuvalt ravivajadus. Ringkonnakohus ei leia, et need põhjendused oleksid selgelt ebapiisavad või -veenvad. Seega ei saa maakohtule ette heita põhjendamiskohustuse rikkumist ei

§ 339lg 1 p 7 ega ka § 339 lg 2 mõttes.

27. Ohtlikkuse prognoosimisel tuleb võtta arvesse kõiki asjaolusid. Muu hulgas on oluline, milliseid õigusvastaseid tegusid inimeselt karta on. Mida raskemat laadi rikkumistega tegemist 5

(9)olla võib, seda väiksemast nende tegude aset leidmise tõenäosusest isiku ohtlikkuse jaatamiseks piisab.
  1. X.X. kasutas
  2. aasta veebruaris ja märtsis oma abikaasa suhtes korduvalt füüsilist vägivalda. Eriti intensiivne oli
  3. märtsil 2020 aset leidnud väärkohtlemine. Kõigepealt surus X.X. Pärnus koduhoovis olles M.P. le näkku pulbrilist ainet, tõukas M.P. pikali, istus talle kaksiratsi peale ja jätkas pulbri näkku surumist. Seejärel sundis ta M.P. u minema saunahoonesse. Seal tõukas ta M.P. jälle pikali ja üritas viimast ketamiiniga uimastada. Nimelt hakkas ta seda ainet M.P. tuharasse süstima. See õnnestus X.X. l vaid osaliselt: M.P. vastupanu tõttu süstlanõel murdus. Siis võttis X.X. M.P. lt mobiiltelefoni, et viimane ei saaks abi kutsuda. Pärast seda käskis X.X. M.P. l autosse istuda ja M.P. täitis hirmust X.X. ees selle käsu. X.X. hakkas autoga sõitma Papiniidu silla poole. Natuke enne sillani jõudmist aga pidas M.P. poja kutsutud politsei X.X. kinni ja vabastas M.P. . Niisiis koosnes M.P. väärkohtlemine mitmest etapist ja oli vägagi intensiivne: rünne toimus mitme erineva eelnevalt valmis pandud ainega, X.X. hoidis M.P. u pikalt oma võimu all, ta üritas M.P. telefoni enda kätte võtmisega hoida ära kellegi kolmanda M.P. kaitseks sekkumist ja on teadmata, milline oli X.X. eesmärk M.P. u autoga endaga kaasa võttes. Selline käitumine võimaldab inimese ohtlikkust jaatada märksa hõlpsamalt kui nt pelk kellegi vihahoos löömine vms.
  4. X.X. luuline häire, mis sellised teod tingis, võib soodustada X.X. ohtlikku käitumist ka edaspidi. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole X.X. haigust mitte kuidagi ravida saadud. Seetõttu võivad X.X. luululise häire ohtlikud mõjud eskaleeruda ning ta võib uuesti muutuda vägivaldseks.
  5. Tõsi, praeguseks on X.X. õigusvastastest tegudest möödunud ligikaudu poolteist aastat, millest umbes aasta on ta viibinud vabaduses ilma psühhiaatrilise ravita ega ole pannud selle aja jooksul toime uusi õigusvastaseid tegusid. See aga ei tähenda veel ohtlikkuse äralangemist. Esiteks pole viidatud aeg ülemäära pikk mingite kaugeleulatuvate järelduste tegemiseks ja teiseks on võimalik, et selle aja jooksul ei ole luulumõtteid aktualiseerunud olukordi lihtsalt tekkinud. Näiteks praeguse menetluse esemeks olevad õigusvastased teod leidsid aset seetõttu, et
  6. aasta sügisel leidis M.P. omale uue partneri ja tahtis seetõttu lahutada oma abielu X.X. ga. X.X. negatiivse ohuprognoosi säilimist kinnitab see, et tal puudub praeguseni haiguskriitika, ravisoostumus ja enesekriitika – nagu leidis ka maakohus.
  7. Prognoosi X.X. ohtlikkuse kohta ei muuda tema raviarsti istungil väljendatu, et ta ei oska öelda, kas X.X. on teistele ohtlik või mitte. Ohtlikkus pole mitte meditsiiniline, vaid juriidiline kategooria. Ka ei oma tähtsust, et raviarsti hinnangul ei ole X.X. l näidustust tsiviilõiguslikule tahtest olenematule ravile allutamiseks: et kedagi ei saa suunata tahtest olenematule ravile, ei tähenda seda, et ei esine aluseid pooleli oleva sundravi jätkamiseks. Vastasel korral ei saakski ambulatoorset sundravi kunagi toimetada – ambulatoorsele sundravile määratud inimesed peaks suunama tahtest olenematule ravile. Määrav ei saa olla seegi, et X.X. ei ela enam koos M.P. ga. Kuigi seniselt on X.X. tõesti käitunud vägivaldselt vaid oma eksabikaasa suhtes, ei saa välistada, et tema ohtlikkus võib avalduda ka teistes suhetes. Viimaks ei oma käesolevas menetluses tähtsust ka õiguskantsleri tähelepanekud haigla sundraviosakonnaga seotud kitsaskohtade osas, kuna need tähelepanekud ei mõjuta otseselt õiguslikku hinnangut X.X. ohtlikkusele.
  8. Seega esinevad X.X. suhtes sundravi alused: ta vajab ravi ja on tulenevalt oma psüühikahäirest ohtlik. Niisiis on maakohtu otsustus ravi jätkamise osas iseenesest õige. Küll aga ei saa õigeks pidada maakohtu otsustust ravivormi osas – maakohus oleks pidanud määrama X.X. statsionaarsele sundravile. 6
(9)
  1. Ambulatoorse sundravi puhul tuleb juhinduda KarS § 86 lg-st 12: psühhiaatrilist sundravi võidakse kohaldada ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et isik peab kinni ravirežiimist.
  2. See säte on osaliselt ebaõnnestunud. Normi sõna-sõnalt tõlgendades peaks jõudma järeldusele, et ambulatoorset sundravi saab kohaldada siis, kui isik ei ole ohtlik. Selline tõlgendus oleks aga vastuvõetamatu, kuivõrd ohutu inimese ravimine oleks põhjendamatu: kui inimene kellelegi mingit kahju tegema ei hakka, pole riigil vajadust (ega ka õigust) seda inimest sunniviisiliselt ravima hakata. Seepärast ongi Riigikohus leidnud, et ohtlikkus peab esinema ka ambulatoorse sundravi kohaldamiseks (kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 31). See, kas ambulatoorne sundravi kõne alla tuleb, sõltub aga ohtlikkuse määrast. Kui isiku ohtlikkus on kõrge, rakendatakse statsionaarset sundravi. Kui aga inimene kuigivõrd ohtlik ei ole, allutatakse ta muude eelduste täidetuse korral ambulatoorsele sundravile. Maakohus leidis, et X.X. ohtlikkus pole kõrge (määruse lk 7). Kriminaalkolleegium nõustub selle hinnanguga. X.X. õigusvastased teod võimaldavad ülal öeldust tulenevalt küll pidada X.X. u ohtlikuks, ent ta pole kuigivõrd ohtlik: esiteks ei ole X.X. enne
  3. aastat õigusvastaseid tegusid toime pannud, teiseks ei tekitanud ka
  4. märtsi 2020 tegu M.P. le mingeid tõsiseid tagajärgi ja kolmandaks tuleb korrata, et X.X. on suutnud ca aasta jooksul vabaduses olles hoiduda uutest rikkumistest. Niisiis oleks pelgalt X.X. ohtlikkuse määra arvestades ambulatoorne ravi põhjendatud.
  5. Ohtlikkus pole aga KarS § 86 lg 12 kohaselt ambulatoorse ravi ainus eeldus: sellises vormis ravi on võimalik siis, kui on alust arvata, et ravile allutatu peab kinni ravirežiimist. X.X. sundravi senine käik midagi sellist arvata ei võimalda. Nähtuvalt raviarsti ütlustest on X.X. le tutvustatud võimalikke ravimeid ja selgitatud raviga seonduvaid vajadusi, kuid kõigile haiglatöötajate ettepanekutele on ta reageerinud vastulausega, ei ole olnud koostööaldis ning on igasugusest ravist keeldunud. On tõenäoline, et samamoodi juhtub ka edaspidi. Seda ilmestavad ka X.X. selgitused kohtuistungil, kus ta märkis, et ei vaja psühhiaatrilist ravi, viitas sellele, et ravimid mürgitavad ning heitis arstile ette, et see ei ole talle garanteerinud, et ta ei invaliidista tervet inimest. Kuigi kohtuistungil väitis X.X. tõesti ka seda, et raviplaani ja arsti garantii esitamisel on ta valmis ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi nõudeid täitma, on tema senist käitumist ja suhtumist arvestades tõsiselt alust selles lubaduses kahelda. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohus talitas X.X. u statsionaarsele ravile suunamata jättes vääralt.
  6. See aga ei tähenda, et ringkonnakohtul on võimalik maakohtu viga parandada.

§ 340

sätestab nn reformatio in peius-põhimõtte: isiku olukorra raskendamine ringkonnakohtu poolt on võimalik üksnes siis, kui seda taotleb prokuratuur või kannatanu. Kriminaalkolleegiumi meelest kehtib see põhimõte läbi

§ 390lg 1 ka määruskaebemenetluses.

Inimese saatmine ambulatoorse ravi asemel statsionaarsele ravile raskendaks tema olukorda – seda kasvõi seetõttu, et statsionaarsel ravil olles on tema liikumisvabadus piiratud palju suuremal määral kui ambulatoorse ravi korral.

  1. Seetõttu tuleb menetluslikel kaalutlustel aktsepteerida, et X.X. ambulatoorset sundravi tuleb jätkata hoolimata sellest, et ambulatoorse sundarvi üks materiaalne eeldus – piisavalt kõrge tõenäosus ravirežiimile alluvuse osas – pole täidetud. Samamoodi tuleks mõnikord leppida ka näiteks sellega, et maakohus jätab kõrge retsidiivsusriskiga inimesele vangistust mõistes selle vangistuse KarS § 73 või 74 vastu eksides tingimisi täitmisele pööramata – kui otsuse vaidlustab üksnes süüdistatav (nt soovides enese õigeks mõistmist või vangistusaja lühendamist), ei saa ringkonnakohus maakohtu viga kõrvaldada ja kohaldada tingimisi vangistuse asemel reaalset vangistust.
  2. Tuleb möönda, et kujunenud olukord on haigla jaoks ebasoodne: ehkki X.X. on seni selgelt näidanud, et ta ei allu ambulatoorselt ravile, peab haigla siiski proovima uuesti ravi selliselt läbi 7

(9)viia. Küll aga leiab ringkonnakohus, et haigla ei pea proovima seda n-ö lõputult. Kui X.X. jätab kasvõi korra ravile allumata, on põhjust arvata, et haigla

§ 4021

lg 2 kolmanda alternatiivi (statsionaarne ravi on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks) järgne taotlus rahuldatakse ja X.X. suunatakse statsionaarsele ravile.

  1. Viimaks peab ringkonnakohus põhjendamatuks kaitsja etteheidet, et maakohus ei kaalunud X.X. soovi jätkata ravi mõnes muus psühhiaatrikliinikus. Esiteks ei nähtu ei maakohtu istungiprotokollist ega muudest toimikumaterjalidest, et X.X. üldse sellist soovi sõnaselgelt väljendas. Teiseks aga osutabki sundravi teenust üksnes SA Viljandi Haigla. II
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustus jätta X.X. hüvitamiseks läbi vaatamata on seaduslik ja põhjendatud. kaitsja taotlus menetluskulude
  3. Nagu maakohus õigesti viitas, on menetluskulude hüvitamine võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel, selline taotlus tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. Praegusel juhul just nii oligi: kaitsja esitas taotluse pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja seetõttu jättis kohus selle taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma siinjuures tähtsust, et tegemist oli videoistungiga, enne istungi lõppu ei teadnud kaitsja, kui kaua istung kestab ning nõupidamistuppa mineku eelselt ka ei teavitanud kohus pooli taotluste esitamise võimalusest ega küsinud, kas neil on taotlusi. Kui videoistungi tõttu võiski kaitsjal tekkida küsimus, kuidas peaks ta taotluse esitama ning enne istungi lõppu ei olnudki talle teada, kui kaua istung kestab, on igati ootuspärane, et kaitsja oleks istungil taotluse esitamise viisi kohta kohtult küsinud ning oleks palunud näiteks luba esitada taotlus elektroonselt vahetult pärast istungi lõppu. Midagi sellist kaitsja ei teinud. Ka pärast kohtu nõupidamistuppa siirdumist esitatud menetluskulude nimekirjas ei märkinud kaitsja midagi seoses taotluse tähtaegsusega: ei põhjendanud, miks ta ei esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust vastavalt maksvusele pääsenud kohtupraktikale enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ega taotlenud ka menetluskulude esitamise tähtaja ennistamist. Kuna kaitsja on advokatuuri liige, ei tohiks talle olla üllatuslik, et menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esitada kohtule enne nõupidamistuppa siirdumist ning pärast seda esitatud taotluse vaatab kohus läbi vaid juhul, kui on hilisemat esitamist selgelt lubanud või kui taotletakse tähtaja ennistamist ja selleks esineb mõjuv põhjus. Kaitsja etteheide, et kohus ei küsinud kooskõlas

§ 237lg-ga 7, kas menetlusosalistel on taotlusi, ei ole asjakohane.

Nimetatud sätte kohaselt küsib kohtunik lühimenetluses kohtulikku uurimist lõpetades menetlusosalistelt, kas neil on taotlusi. Kuigi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses juhindutakse üldjuhul lühimenetluse sätetest (

§ 400

lg 1), ei ole praegusel juhul tegemist mitte psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusega, vaid selle kohaldamise muutmise ja lõpetamise taotluste lahendamisega. Nende küsimuste menetlemisel ei lähtuta lühimenetluse (ega ka üldmenetluse) sätetest. Pealegi nähtub maakohtu istungiprotokollist, et pärast tunnistaja ja X.X. ülekuulamist ning enne menetlusosaliste seisukohtade ärakuulamist küsis maakohus kohtumenetluse pooltelt taotluste kohta. 42. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et kohus oleks võinud lähtuda analoogiast kirjaliku menetlusega ja anda pooltele tähtaja menetluskulude esitamiseks pärast istungit. Kirjalik menetlus ja istungimenetlus on olemuslikult erinevad ning seetõttu on põhjendatud ka lähtumine erinevatest põhimõtetest. Kuna kirjalikus menetluses ei peeta kohtuistungit ning seega ei toimu ka klassikalises mõttes nõupidamistuppa siirdumist, on igati mõistetav, et selles menetlusvormis tuleb kohtul taotluste esitamise tähtaega kuidagi teisiti piiritleda. Selleks määrab kohus tähtaja, mille jooksul saab esitada taotlusi ning see tähtaeg võrdsustatakse kohtu nõupidamistuppa siirdumisega. Istungimenetluses on taotluste esitamise tähtaeg aga selgelt piiritletud juba kohtu nõupidamistuppa 8

(9)siirdumisega ja seetõttu ei ole vaja anda menetlusosalistele eraldi tähtaega. Taotlused saab esitada istungi käigus või vajadusel ja mõjuvate põhjuste olemasolul küsida kohtult eraldi luba taotluste esitamiseks pärast istungit. Määruskaebuses viitab kaitsja, et kohtupraktikas on videoistungite puhul aktsepteeritud menetluskulude nimekirja esitamist ka pärast istungit. On võimalik, et neil juhtudel saadigi kohtult selliseks toimimiseks eelnev luba. Nagu eelmises punktis juba märgitud, ei nähtu praegu, et kaitsja oleks niisugust luba kohtult küsinud või et kohus oleks sellise loa talle ise andnud. Seega ei saanud kaitsja eeldada, et võib esitada menetluskulude nimekirja ka pärast kohtu nõupidamistuppa siirdumist. III 43. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes

§ 390lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 18.

juuni 2021 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. 44. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse X.X. le määruskaebuse esitamisest tekkinud menetluskulude hüvitamiseks summas 1215 eurot (koos käibemaksuga). Kuna

§ 187

lg 2 kohaselt jäävad määruskaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud, ei ole alust X.X. le menetluskulude hüvitamiseks. Määruskaebemenetluse kulud jäävad X.X. kanda. 45. Kuna käesolev määrus sisaldab X.X. terviseandmeid, tuleb see analoogia korras

§ 4081lg-ga 2 avalikustada nii, et X.X. nimi ja isikuandmed asendatakse tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.