← Eesti

2-18-4181/75

Obsah (12)§ 363§ 436§ 348§ 238§ 272§ 230§ 233§ 657§ 328§ 173§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-4181 Otsuse kuupäev Tartu, 8. detsember 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambe

) § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Hageja nõudis hagis kostjalt hoone katuse parandamiseks ja seinapalkide vahetamiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Nõude suuruse tõendamiseks esitas hageja mh hinnapakkumised katuse vahetamiseks. Hageja nimetas oma nõuet hinna alandamiseks, kuid ei toonud kohtu ette VÕS § 112 tähenduses hinna alandamise nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid. Seetõttu lahendas maakohus hageja nõude lähtuvalt hageja esile toodud asjaoludest kahju hüvitamise (puuduste kõrvaldamiseks kantavate kulutuste hüvitamise) nõudena. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette asja lahendamist kahju hüvitamise sätete alusel, sest hageja jäi pärast maakohtu selgitusi hinna alandamise nõude juurde ja arvas, et ta saaks kahju hüvitamise nõude esitada alles pärast kulutuste kandmist. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle etteheitega ja põhjendab seda järgnevalt.
  2. Hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese

§ 363

lg 1 p 1 tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve (praegusel juhul rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Nõude nimetus (nt kahju hüvitamine) või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nõude õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ja ei kitsenda hagi eset.

§ 436

lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab õigust kohus, mistõttu ei ole kohus rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega ja võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-5086/52, p 13;
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 12.2;
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18).
  7. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kui hageja jäi pärast maakohtu selgitust hinna alandamise nõude juurde, siis ei saanud maakohus hageja nõuet kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena. Hageja soov jääda hinna alandamise nõude juurde, arvates, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on enne kulutuste kandmine, on sisuliselt hageja kindlaks jäämine enda varem avaldatud õiguslikule põhjendusele, mis ei ole kohtule siduv (Riigikohtu
  8. märtsi
  9. a otsus tsiviilasjas 4

(6)2-18-4181 nr 2-19-2439/36, p 14). Hageja ei ole väitnud, et ta oleks alandanud hinda, ega toonud esile hinna alandamise nõude rahuldamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seega ei olnud maakohtul alust kvalifitseerida hageja nõuet hinna alandamise nõudena. Kolleegiumi hinnangul kvalifitseeris maakohus hageja nõude õigesti kahju hüvitamise nõudena VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel ning muudab selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. 13. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kui hageja jäi hinna alandamise nõude juurde ja selle nõude rahuldamise eeldused ei olnud täidetud, pidi maakohus jätma hagi rahuldamata. Hageja nõue on algusest peale esitatud raha väljamõistmiseks. Kui hageja väljendab soovi saada kulutuste eest hüvitist ja on toonud kohtu ette asjaolud ja tõendid, mis on kohtu arvates piisavad kahju hüvitamise sätete alusel hagi rahuldamiseks, siis võib kohus tulenevalt

§ 436

lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 kvalifitseerida hageja nõude kahju hüvitamise nõudena, sõltumata hageja viidetest hinna alandamise sätetele. 14. Kohtu kvalifikatsioon hageja nõudele ei tohi tulla pooltele üllatusena, mistõttu peab kohus asja menetledes juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (

§ 348

lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-19017/101, p 31;
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-6563/81, p 17). Seda on maakohus
  5. septembri
  6. a määruses teinud, leides, et hagejal võib olla kulutuste hüvitamise nõue. Samas on maakohus ekslikult andnud hagejale juhise täiendada hagiavaldust ja esitada kahju hüvitamise nõue, sest hageja esile toodud asjaolud võimaldasid maakohtul hageja nõude kvalifitseerida. Isegi kui hageja täiendaks oma hagiavaldust viidetega kahju hüvitamise sätetele, ei oleks see kohtu jaoks siduv.
  7. Eeltoodu ei tähenda, et kohus peaks kontrollima hageja nõuet nendel õiguslikel alustel, mille alusel nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid menetlusosalised kohtu ette toonud ei ole (vt ka Riigikohtu
  8. veebruari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587/69, p 11). Näiteks ei pea kohus kontrollima taganemise lubatavust, kui ükski menetlusosaline ei ole tuginenud sellele, et ta oleks lepingust taganenud.
  10. Muus osas on kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus on õigesti asja maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saatnud. Maakohtu otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel maakohus tuvastas, et hoone puudused olid olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku hetkel (VÕS § 214 lg 2), millest sõltub müüja vastutus hoone lepingutingimustele mittevastavuse eest (VÕS § 218 lg 1 esimene lause) (vt müügilepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõude kohta Riigikohtu
  11. märtsi
  12. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1937/52, p-d 14–16).
  13. Maakohus asus otsuses seisukohale, et hageja esitatud V. Hargatsi kirjalik arvamus hoone seisukorra kohta ei ole tõend, ja ei hinnanud seda. Samas oli maakohus
  14. novembri
  15. a eelistungil kõik kirjalikud tõendid vastu võtnud, pärast mida võimaldab

§ 238

lg 5 jätta tõendi arvestamata

§ 238lg-tes 1–3 sätestatud juhtudel, samuti, kui tõend on ilmselt ebausaldusväärne.

Maakohus ei ole selgitanud, miks tuleb V. Hargatsi kirjalik arvamus jätta arvestamata ja miks see ei ole käsitatav dokumentaalse tõendina

§ 272mõttes.

Samuti selgus alles maakohtu otsusest, et kohus keeldub V. Hargatsi kirjaliku arvamuse hindamisest, mis oli hageja jaoks üllatuslik. Juhul, kui kohus leiab, et tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda, peab kohus

§ 238

lg 4 järgi tegema määruse, millega keeldub tõendi vastuvõtmisest, ning andma hagejale

§ 230

lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada hoone puudusi muude tõenditega (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus 5

(6)2-18-4181 võtma seisukoha ka hageja ekspertiisitaotluse kohta, mille maakohus on menetlusõiguse norme rikkudes jätnud rahuldamata alles kohtuotsuses. 18. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette ka hagi rahuldamise ulatust, sest hageja esitatud hinnapakkumised katuse vahetamiseks ei ole suuruses, milles maakohus hagi rahuldas, ja asja materjalide seas pole tõendeid, millest nähtuks palkide asendamisega seotud kulude suurus. Kolleegium märgib, et iseenesest saab kohus olukorras, kus menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega,

§ 233

lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (vt ka Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379/61, p 22;
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-187/87, p 12). Maakohus on praegu sellise otsustuse sisuliselt teinud, põhjendades seda asjaoluga, et katuse vahetamise kuludele lisanduvad jooksvad kulud ja palkide kahjustamise kulud ning hageja on esitanud nõude just 16 495 euro saamiseks. Olukorras, kus pooled vaidlevad kahju suuruse üle, kuid pole selle kohta tõendeid esitanud ja ei tugine ka sellele, et kahju suurust ei saa kindlaks teha või oleks see ebamõistlik, tuleb maakohtul tulenevalt selgitamiskohustusest anda pooltele võimalus esitada kahju suuruse kohta tõendeid. Alles seejärel saab maakohus

§ 233lg-s 1 nimetatud tingimustel otsustada kahju suuruse siseveendumuse kohaselt.

19. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus oleks pidanud asja ise lahendama. Riigikohus on korduvalt leidnud, et asja saatmine maakohtule

§ 657

lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (

§ 328lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1–4) (vt Riigikohtu 25.

aprilli

  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53722/68, p 11;
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683/64, p 24). Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust. Kuivõrd maakohtu otsuses esinevad puudused on tingitud mittenõuetekohasest eelmenetlusest, on põhjendatud asja tagasisaatmine maakohtule.
  4. Samuti ei nõustu kolleegium kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on väljunud apellatsiooni piiridest. Kuigi maakohus on jätnud hageja ekspertiisitaotluse menetlusõiguse norme rikkudes rahuldamata alles kohtuotsuses (resolutsiooni p-s 1) ja kostja maakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud, on ringkonnakohtul õigus saata asi tervikuna maakohtule uueks läbivaatamiseks. Seadus ei näe ette võimalust vaidlustada tõendi kogumisest keeldumist. Seega ei saanudki kostja seda osa maakohtu otsusest vaidlustada. Samas on ringkonnakohtul õigus juhtida maakohtu menetlusõiguse normi rikkumisele tähelepanu ja viidata ekspertiisi korraldamise vajadusele. Ka juhul, kui ringkonnakohus oleks jätnud maakohtu otsuse ekspertiisitaotluse lahendamise osas jõusse, kehtib selle taotluse lahendamise otsustus üksnes konkreetse ekspertiisitaotluse kohta ning ei võta menetlusosaliselt õigust uue ekspertiisitaotluse esitamiseks. Olukorras, kus hagi rahuldati, ei saa hagejalt eeldada maakohtu otsuse (osalist) vaidlustamist üksnes põhjusel, et ekspertiisitaotlus jäeti rahuldamata.
  5. Kuna kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu saadetakse asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab

§ 173

lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja

§ 174lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.

22. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause järgi riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.